Hommik algas üliilusasti. Magasin kauem, kui tohtinuks, et jaksata üldse mingit tööd teha. Ja iga kord, kui virguma hakkasin, oli nii hea näha, et olen taas Harshi kaisus ja ta tõesti ongi tagasi. Norisin teda, et ei lase tal enam kunagi Punesse minna. Ma ei teagi täpselt, mitu tagasisõidu piletit ta sõpradele vastu tulles vastu taevast lasi.
Igatahes ühel hetkel sundis ta mind ikkagi üles ärkama ja end tööle vedama. Seal aga läksid asjad esimesest minutist peale halvasti. Postkastis ootas üherealine vastus mu reedel ülemusele saadetud palvele raamatupidajale selgeks teha kõik oma lubadused palga ja puhkuse kohta. See ütles vaid, et palgatõus jõustub detsembrikuust. Mingu pekki! Mis kasu on mingist viimase kuu palgatõusust. Eriti, kui sellest sai räägitud mitmeid kuid tagasi. Ja eriti, kuna ta täielikult ignoreeris mu vastust tema pakutud palgatõusu protsendile. Otsustasin, et enam ei oota ja kannata närve rikkudes. Ma ei võida sellest midagi ja ma pole mingi elutu sidrun, kelle tühjaks pigistamisest midagi hullu pole. Küsisin oma jälle hilinevat novembripalka ja plaanisin pärast selle kätte saamist lihtsalt ära tulla.
Nii nõme. Tavaliselt on palgapäev see, mida kõik ootavad. Aga selles firmas olen mina palgapäeva kõigi sellega kaasnevate probleemide tõttu vihkama hakanud. Enivei, kogu olukorrale keerati vinti veel peale.
Ühel hetkel sain kõne raamatupidamisest, et ma võin nüüd rahale järgi tulla ja sellest on Diwali arvelt viis päeva maha võetud. Vihastasin nii, et karjusin üle terve toa kõigi kuuldes telefoni fuck you, pakkisin oma asjad kokku ja ähvardasin värisedes, et see jääb viimaseks korraks, mil seal kohtume ning läksin alla korrusele oma närust palgajäänukit välja võtma.
Ikka väga raske oli end kontrollida. Karjusin juba ju süütu noorukese raamatupidamisneitsiku peale. Nüüd aga sai terve alumine korrus teada, kui endast väljas ma olin sealse sigatsemise peale. Mu ametlik naisülemus taganes vetsu ja nüüd paluti mul teda ära oodata, et rääkida. Okei. Ütlesin siis talle ka kõigi ees, et see ei ole aus, mida nad teevad. Mitte ühestki otsast. Tema aga väitis vastu, et mul pole põhjust kuri olla ja tema ei tea midagi meie kokkulepetest tema kõikvõimsa abikaasaga. Ning palus mul oodata veerand tundi, kuni too tagasi tuleb.
Okei. Lösutasin siis mugavalt nende suure kabineti diivanil ja mõtlesin, et ootan ära, mis saab. Enam pole ju kuhugi kiiret. Ja siis ta tuligi, jälle eneseõigustusest pakatades. Väites, kui hästi nad minusse suhtuvad ja kui hästi mu eest hoolt kanda tahavad. Aga samas hoolikalt oma sõnu süües ning karmilt väites, et ei saa mind teistest erinevalt kohelda. Et on mingid raamatupidamispoliitikad jne. Aga et kuna nad tahavad mulle vastu tulla, siis kompenseeritakse need päevad kuidagi teisiti. ja et nad on üldse minuga väga lahked olnud. Ja et kunagi varem polegi ta tegelikult mingit palgatõusu lubanud, vaid pakkunud lihtsalt oma kodus elamist ning pakkumine on ikka jõus, kuigi ma pole seda veel vastu võtnud. Ütlesin, et hindan seda pakkumist väga, aga tol hetkel tundus ebaõiglane teha selline otsus samas, kui Valentina oleks pidanud tavatingimustes elama. Lisaks, kas mitte ülemuse juures elamine ei ole omamoodi erikohtlemise üks selgemaid vorme?
Ja siis ütles ta, et olgu. Võib mu uue palgaga siiski algust teha kohe ja võttis OMA RAHAKOTIST need närused 1500 ruupiat. Appi. Ma tundsin end nagu prostituut. Ja oleksin selle raha sinna jätnud, aga ta kutsus kavalalt mingid kliendid tuppa sisse, toppis möödaminnes raha mulle pihku, võttes sedasi mult ära võimaluse rohkem midagi öelda ega ka ise uurida, kas me jõudsime mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppeni või mitte. Ju ta teadis, et ma ei hakkaks võõraste ees stseeni korraldama. Ta saatis mu lihtsalt appi ülejäänud staffile oma isa sünnipäevapidu korraldama arvates, et oli jälle saanud oma tahtmise. Jälle üks näide meie firma ebaprofessionaalsusest.
Aitasin siis veidi itimeeste elu lihtsamaks teha millegi elementaarsega. Tõrjusin Amiti kõnesid. Ja kui sain mingi palgasumma kätte, tulin lihtsalt ära. Õhtul läksid kõik ümbritsevad peaaegu paanikasse. Tusha kallistas mind koju jõudes ja ütles, et kuulis, mis juhtus. Olin tervet korrust ehmatanud tsenseerimata sõnavalikuga. Ning ütles, et ma ei nutaks ja hakkas mulle süüa tegema. Nii armas. Harsh lubas püüda varem töölt koju tulla. Saurabh kutsus mind välja, midagi teadmata ja otsustasin, et mul ongi vaja kuidagi meelt lahutada.
Läksime talle riideid ostma ja mulle uut nabarõngast otsima. Tulime tagasi ühe kampsuni ja juba hädavajalikuks muutunud uue ripsmetuššiga. Neid pole siin, muide, üldse lihtne leida. Poisid üritasid mulle hindis rumalusi õpetada, aga panin nad täitsa alateadlikult ja kõigi suureks üllatuseks paika. On üllatav, et nende jaoks on öökull kõige rumalam lind ja meie jaoks hariduse kujund vms. Niisiis püüdsid nad mind ütlema panna, et olen noor öökull. Ja öö veetsin ühe väga mures oleva noormehe kaisus.
Igatahes ühel hetkel sundis ta mind ikkagi üles ärkama ja end tööle vedama. Seal aga läksid asjad esimesest minutist peale halvasti. Postkastis ootas üherealine vastus mu reedel ülemusele saadetud palvele raamatupidajale selgeks teha kõik oma lubadused palga ja puhkuse kohta. See ütles vaid, et palgatõus jõustub detsembrikuust. Mingu pekki! Mis kasu on mingist viimase kuu palgatõusust. Eriti, kui sellest sai räägitud mitmeid kuid tagasi. Ja eriti, kuna ta täielikult ignoreeris mu vastust tema pakutud palgatõusu protsendile. Otsustasin, et enam ei oota ja kannata närve rikkudes. Ma ei võida sellest midagi ja ma pole mingi elutu sidrun, kelle tühjaks pigistamisest midagi hullu pole. Küsisin oma jälle hilinevat novembripalka ja plaanisin pärast selle kätte saamist lihtsalt ära tulla.
Nii nõme. Tavaliselt on palgapäev see, mida kõik ootavad. Aga selles firmas olen mina palgapäeva kõigi sellega kaasnevate probleemide tõttu vihkama hakanud. Enivei, kogu olukorrale keerati vinti veel peale.
Ühel hetkel sain kõne raamatupidamisest, et ma võin nüüd rahale järgi tulla ja sellest on Diwali arvelt viis päeva maha võetud. Vihastasin nii, et karjusin üle terve toa kõigi kuuldes telefoni fuck you, pakkisin oma asjad kokku ja ähvardasin värisedes, et see jääb viimaseks korraks, mil seal kohtume ning läksin alla korrusele oma närust palgajäänukit välja võtma.
Ikka väga raske oli end kontrollida. Karjusin juba ju süütu noorukese raamatupidamisneitsiku peale. Nüüd aga sai terve alumine korrus teada, kui endast väljas ma olin sealse sigatsemise peale. Mu ametlik naisülemus taganes vetsu ja nüüd paluti mul teda ära oodata, et rääkida. Okei. Ütlesin siis talle ka kõigi ees, et see ei ole aus, mida nad teevad. Mitte ühestki otsast. Tema aga väitis vastu, et mul pole põhjust kuri olla ja tema ei tea midagi meie kokkulepetest tema kõikvõimsa abikaasaga. Ning palus mul oodata veerand tundi, kuni too tagasi tuleb.
Okei. Lösutasin siis mugavalt nende suure kabineti diivanil ja mõtlesin, et ootan ära, mis saab. Enam pole ju kuhugi kiiret. Ja siis ta tuligi, jälle eneseõigustusest pakatades. Väites, kui hästi nad minusse suhtuvad ja kui hästi mu eest hoolt kanda tahavad. Aga samas hoolikalt oma sõnu süües ning karmilt väites, et ei saa mind teistest erinevalt kohelda. Et on mingid raamatupidamispoliitikad jne. Aga et kuna nad tahavad mulle vastu tulla, siis kompenseeritakse need päevad kuidagi teisiti. ja et nad on üldse minuga väga lahked olnud. Ja et kunagi varem polegi ta tegelikult mingit palgatõusu lubanud, vaid pakkunud lihtsalt oma kodus elamist ning pakkumine on ikka jõus, kuigi ma pole seda veel vastu võtnud. Ütlesin, et hindan seda pakkumist väga, aga tol hetkel tundus ebaõiglane teha selline otsus samas, kui Valentina oleks pidanud tavatingimustes elama. Lisaks, kas mitte ülemuse juures elamine ei ole omamoodi erikohtlemise üks selgemaid vorme?
Ja siis ütles ta, et olgu. Võib mu uue palgaga siiski algust teha kohe ja võttis OMA RAHAKOTIST need närused 1500 ruupiat. Appi. Ma tundsin end nagu prostituut. Ja oleksin selle raha sinna jätnud, aga ta kutsus kavalalt mingid kliendid tuppa sisse, toppis möödaminnes raha mulle pihku, võttes sedasi mult ära võimaluse rohkem midagi öelda ega ka ise uurida, kas me jõudsime mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppeni või mitte. Ju ta teadis, et ma ei hakkaks võõraste ees stseeni korraldama. Ta saatis mu lihtsalt appi ülejäänud staffile oma isa sünnipäevapidu korraldama arvates, et oli jälle saanud oma tahtmise. Jälle üks näide meie firma ebaprofessionaalsusest.
Aitasin siis veidi itimeeste elu lihtsamaks teha millegi elementaarsega. Tõrjusin Amiti kõnesid. Ja kui sain mingi palgasumma kätte, tulin lihtsalt ära. Õhtul läksid kõik ümbritsevad peaaegu paanikasse. Tusha kallistas mind koju jõudes ja ütles, et kuulis, mis juhtus. Olin tervet korrust ehmatanud tsenseerimata sõnavalikuga. Ning ütles, et ma ei nutaks ja hakkas mulle süüa tegema. Nii armas. Harsh lubas püüda varem töölt koju tulla. Saurabh kutsus mind välja, midagi teadmata ja otsustasin, et mul ongi vaja kuidagi meelt lahutada.
Läksime talle riideid ostma ja mulle uut nabarõngast otsima. Tulime tagasi ühe kampsuni ja juba hädavajalikuks muutunud uue ripsmetuššiga. Neid pole siin, muide, üldse lihtne leida. Poisid üritasid mulle hindis rumalusi õpetada, aga panin nad täitsa alateadlikult ja kõigi suureks üllatuseks paika. On üllatav, et nende jaoks on öökull kõige rumalam lind ja meie jaoks hariduse kujund vms. Niisiis püüdsid nad mind ütlema panna, et olen noor öökull. Ja öö veetsin ühe väga mures oleva noormehe kaisus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar