Tegelikult on 25. detsember ja oleme lõpetamas väga joogist jõulupidu. Olen isegi piisavalt kapsas, et oma arvutil täpitähtede asemel asendusnumbreid taga ajada. Aga mul on vaja mõned vanad võlad tasa teha ja rohkem kui viis minutit järjest arusaamatus keeles teiste vestlust pealt kuulata ei ole väga huvitav. Seega tekkis hea võimalus blogimiseks.
Neljapäeval siis pidin esmakordselt välja minema selle USAs õppinud India tüübiga, kellega Dipaki venna pulmapeol tuttavaks sain ja kes seni vaid petukutseid jaganud on. Igatahes, oli tõeliselt imelik õhtu. Alates sellest, et ta küsis, kuhu mulle järele tulla ja siis asukohta kuuldes küsis, et kas me võiks hoopis tema määratud kohas kohtuda ning kutsus seda ikka mulle järele tulemiseks. Sellesse päeva mahtus ka rikšasõit, mis oli nii mõneski mõttes esmakordne. Nimelt esimest korda siin linnas püüdis rikšajuht lähima vaipade tänavamüügikoha kõrval peatuse teha, et loll turist midagi ostaks. Üsna sürreaalne kogemus, sest siin linnas ei tööta tavapärane India vahendustasude süsteem. Pole nii peen paik. Ja seejärel hakkas ta luba küsimata oma sõiduki peale teisigi reisijaid korjama. Esimese naise saabudes olin liiga üllatunud ta jultumusest, sest mingit sellist varasemat kokkulepet ei olnud, aga kui ta siis püüdis ühte meest ka peale võtta ja veel lisaraha teenida, siis röögatasin ja ütlesin, et ma ei maksa sellise teenuse eest. Siis ehmatusest tõmmati nii palju tagasi vähemalt, et vaene meesreisija pidi temaga esiistet jagama.
Aga õhtu muutus aina huvitavamaks. Sain siis kaugel maal käinud tüübiga tema soovitud kohas kokku ja alustasime sõitu tundmatuse poole, sest mulle ei öeldud, kuhu minek. Ainult, et midagi huvitavat ootab ees. Ootaski. Kujutage ette. Pühade-eelse päeva õhtune tipptund linna kõige tihedama liiklusega tänaval ja auto aku otsustab lõplikult alla anda kriitilise liiklussõlme keskmises reas. Kartsin et saan surma autost väljumise katsel, aga õnneks ta oli piisavalt härrasmees, et ise eluga riskides ümber auto joosta ja mulle teed teha.
Tema vabandas ette ja taha, aga mina pidin pooleks naerma, sest kui tihti ikka selline asi põhimõtteliselt esimesel kohtingul juhtub. Vähemalt on midagi, mida mäletada. Pakkusin välja, et kuni mõni ta sõber appi tuleb, võime jalutada Rajasthani jäätiseputkasse, mis oli üsna lähedal ja siis ta sõi lisaks oma jäätisele enamuse minu omast ka ära. Ma ei saanud väga pahandada, sest minu oma oligi selgelt palju parem.
Arvasin, et pärast seda üritame jätkata tema salapäraste plaanidega, aga asi kujunes kole kummaliseks. Nimelt vedas ta mind ühe väärika poe järel teise, et siis seal kõiki tema digifotosid imetleda tema USA sõpradest nimega Kati-Mati-Muri-Miki ja kohalikest mõjukatest tegelastest, keda kõike ta tunneb JA tema alasti ekstüdruksõbrast kirsina tordi peal. Ma ei saa siiani aru, kuidas keegi võib mõelda, et kümnete kui mitte sadade tema suvaliste isiklike fotode vaatamine võib asjaosalisi mitte tundva inimese jaoks huvitav olla. Ka see polnud veel piisav. Käisime paari minuti kaupa hängimas ka paaris teises kohas ja teesklemas, et meil on huvi midagi osta või siis me kuulume selle eramu juurde, mille katusele ronida püüdsime. Ei teagi täpselt, mis mõttega. Otsustasin lihtsalt haigest huvist kaasa mängida.
Viimaks jõudsime ringiga tagasi tee äärde lükatud autoni ja seekord otsustas too koostööd teha. Nüüd lubati ming veel mõningatesse kohtadesse viia. Esimene neist müstilistest oli ülisuur ja pime tühi plats ühe ülikoolihoone taga, kus kuuldavasti paarikesed salajast armastust jagamas käivad. Alustasime oma ekskursiooni üle suure kivi sõitmisega ja arvasin, et ehk suutsime auto nüüd uut moodi ära lõhkuda, aga ei. Auto pidas ilusti vastu, et ta saaks selle veidi eemal veel pimedamas nurgas seisma jätta, tuled maha keerata ja püüda mu kätt haarata. Ütlesin, et ma ei ole huvitatud oma poisssõbra petmisest ja tema palus mul täpsemalt defineerida, mis on minu jaoks harmless fun. Mitte, et minu keeldumine tema ülisujuvast amelemisettepanekust midagi vastuvõetamatut oleks. Igatahes, üsna varsti sõitsime sealt minema ja siis ta söandas mulle teatada, et tema meelest on parem, kui me jääme lihtsalt sõpradeks? Nagu mida muud ta ootas siis? Seda ju ka vaid parimal juhul. Aga ma väga ei usu meie suurde sõprusesse.
Igatahes, selle õhtu jooksul sain veel kuulda, kui tore ja tark ta on ja kui palju ilusaid mõjukaid sõpru tal on; näha, kus ta tulevikus elama hakkab ja ööpimeduses näidiskorterit vaatamas käia. Mis oli kind of cool. Seal võiks veidike pahandustki adrenaliinilaksu mõttes teha. Aga mitte temaga.
Viimaks otsustasime õhtusööki jahtima hakata. Ja nägin ära ühe uue huvitava koha, kus temagi tegelikult varem käinud ei ole. Sõime ja saime paremini tuttavaks. Toit oli üsna hea, kuigi ühel hetkel hakkas meile mõlemale selle rasvasus vastu ja siis ta palus meie kummagi jäägid eraldi kottidesse pakkida, et me kumbki saaksime oma kerjuse otsida ja selle talle annetada. Nagu mida hekki? Mul pole kerjuste vastu midagi, aga miks nüüd näritud ampse kellelegi pakkuda ja neid veel võrdselt pooleks jagama hakata? Kas ta tegelikult plaanis oma ampsud kodus ise lõpuni süüa? Kuulsin veel, kuidas ta ei jõua ära oodata, millal ta õde talle USAst trimmeri toob, et ta oma käekarvad sobivasse pikkusesse pügada saaks ja viimaks viis ta mu peaaegu koju. Aga mitte päris. Et rikšajuhid ka päris nälga ei jääks. Vot selline huvitav õhtu oli!
Neljapäeval siis pidin esmakordselt välja minema selle USAs õppinud India tüübiga, kellega Dipaki venna pulmapeol tuttavaks sain ja kes seni vaid petukutseid jaganud on. Igatahes, oli tõeliselt imelik õhtu. Alates sellest, et ta küsis, kuhu mulle järele tulla ja siis asukohta kuuldes küsis, et kas me võiks hoopis tema määratud kohas kohtuda ning kutsus seda ikka mulle järele tulemiseks. Sellesse päeva mahtus ka rikšasõit, mis oli nii mõneski mõttes esmakordne. Nimelt esimest korda siin linnas püüdis rikšajuht lähima vaipade tänavamüügikoha kõrval peatuse teha, et loll turist midagi ostaks. Üsna sürreaalne kogemus, sest siin linnas ei tööta tavapärane India vahendustasude süsteem. Pole nii peen paik. Ja seejärel hakkas ta luba küsimata oma sõiduki peale teisigi reisijaid korjama. Esimese naise saabudes olin liiga üllatunud ta jultumusest, sest mingit sellist varasemat kokkulepet ei olnud, aga kui ta siis püüdis ühte meest ka peale võtta ja veel lisaraha teenida, siis röögatasin ja ütlesin, et ma ei maksa sellise teenuse eest. Siis ehmatusest tõmmati nii palju tagasi vähemalt, et vaene meesreisija pidi temaga esiistet jagama.
Aga õhtu muutus aina huvitavamaks. Sain siis kaugel maal käinud tüübiga tema soovitud kohas kokku ja alustasime sõitu tundmatuse poole, sest mulle ei öeldud, kuhu minek. Ainult, et midagi huvitavat ootab ees. Ootaski. Kujutage ette. Pühade-eelse päeva õhtune tipptund linna kõige tihedama liiklusega tänaval ja auto aku otsustab lõplikult alla anda kriitilise liiklussõlme keskmises reas. Kartsin et saan surma autost väljumise katsel, aga õnneks ta oli piisavalt härrasmees, et ise eluga riskides ümber auto joosta ja mulle teed teha.
Tema vabandas ette ja taha, aga mina pidin pooleks naerma, sest kui tihti ikka selline asi põhimõtteliselt esimesel kohtingul juhtub. Vähemalt on midagi, mida mäletada. Pakkusin välja, et kuni mõni ta sõber appi tuleb, võime jalutada Rajasthani jäätiseputkasse, mis oli üsna lähedal ja siis ta sõi lisaks oma jäätisele enamuse minu omast ka ära. Ma ei saanud väga pahandada, sest minu oma oligi selgelt palju parem.
Arvasin, et pärast seda üritame jätkata tema salapäraste plaanidega, aga asi kujunes kole kummaliseks. Nimelt vedas ta mind ühe väärika poe järel teise, et siis seal kõiki tema digifotosid imetleda tema USA sõpradest nimega Kati-Mati-Muri-Miki ja kohalikest mõjukatest tegelastest, keda kõike ta tunneb JA tema alasti ekstüdruksõbrast kirsina tordi peal. Ma ei saa siiani aru, kuidas keegi võib mõelda, et kümnete kui mitte sadade tema suvaliste isiklike fotode vaatamine võib asjaosalisi mitte tundva inimese jaoks huvitav olla. Ka see polnud veel piisav. Käisime paari minuti kaupa hängimas ka paaris teises kohas ja teesklemas, et meil on huvi midagi osta või siis me kuulume selle eramu juurde, mille katusele ronida püüdsime. Ei teagi täpselt, mis mõttega. Otsustasin lihtsalt haigest huvist kaasa mängida.
Viimaks jõudsime ringiga tagasi tee äärde lükatud autoni ja seekord otsustas too koostööd teha. Nüüd lubati ming veel mõningatesse kohtadesse viia. Esimene neist müstilistest oli ülisuur ja pime tühi plats ühe ülikoolihoone taga, kus kuuldavasti paarikesed salajast armastust jagamas käivad. Alustasime oma ekskursiooni üle suure kivi sõitmisega ja arvasin, et ehk suutsime auto nüüd uut moodi ära lõhkuda, aga ei. Auto pidas ilusti vastu, et ta saaks selle veidi eemal veel pimedamas nurgas seisma jätta, tuled maha keerata ja püüda mu kätt haarata. Ütlesin, et ma ei ole huvitatud oma poisssõbra petmisest ja tema palus mul täpsemalt defineerida, mis on minu jaoks harmless fun. Mitte, et minu keeldumine tema ülisujuvast amelemisettepanekust midagi vastuvõetamatut oleks. Igatahes, üsna varsti sõitsime sealt minema ja siis ta söandas mulle teatada, et tema meelest on parem, kui me jääme lihtsalt sõpradeks? Nagu mida muud ta ootas siis? Seda ju ka vaid parimal juhul. Aga ma väga ei usu meie suurde sõprusesse.
Igatahes, selle õhtu jooksul sain veel kuulda, kui tore ja tark ta on ja kui palju ilusaid mõjukaid sõpru tal on; näha, kus ta tulevikus elama hakkab ja ööpimeduses näidiskorterit vaatamas käia. Mis oli kind of cool. Seal võiks veidike pahandustki adrenaliinilaksu mõttes teha. Aga mitte temaga.
Viimaks otsustasime õhtusööki jahtima hakata. Ja nägin ära ühe uue huvitava koha, kus temagi tegelikult varem käinud ei ole. Sõime ja saime paremini tuttavaks. Toit oli üsna hea, kuigi ühel hetkel hakkas meile mõlemale selle rasvasus vastu ja siis ta palus meie kummagi jäägid eraldi kottidesse pakkida, et me kumbki saaksime oma kerjuse otsida ja selle talle annetada. Nagu mida hekki? Mul pole kerjuste vastu midagi, aga miks nüüd näritud ampse kellelegi pakkuda ja neid veel võrdselt pooleks jagama hakata? Kas ta tegelikult plaanis oma ampsud kodus ise lõpuni süüa? Kuulsin veel, kuidas ta ei jõua ära oodata, millal ta õde talle USAst trimmeri toob, et ta oma käekarvad sobivasse pikkusesse pügada saaks ja viimaks viis ta mu peaaegu koju. Aga mitte päris. Et rikšajuhid ka päris nälga ei jääks. Vot selline huvitav õhtu oli!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar