Hirm aidata

Üleeile juhtus veel midagi huvitavat.

Kui olin käinud eilseks-tänaseks Kaarli õpside ürituseks omale kaltsukast kauboisaapaid otsimas ja ostmas ning seal Signe ja Mari-Anniga (kes parasjagu mulle kingitust otsis) kokku põrganud, läksime emaga edasi Lasnamäe Centrumisse Marikale kingitust otsima.

Vahepealne polegi oluline. Alles tagasi parklasse jõudes juhtus midagi teistsugust. Mingi onu siiberdas autode vahel üsna minu oma läheduses ja vaatas siis järsku muheda näoga mulle otsa. Naeratasin vastu - elementaarne. Siis aga tuli ta minu juurde ja mul tekkis väike paanika, et mida ta tahab. Ta üritas mulle mingit paberiräbalat näidata, ise täiesti vait olles. Mina aga üritasin talle selgeks teha, et ma ei thaa midagi osta ja üritasin autosse pugeda.

Lõpuks siiski suutsime emaga tema paberilipiku pealt kokku lugeda, et ta on kurt ja palub kümme krooni. Kohe hakaks kergem. Ja kahju temast. Ja häbi enda käitumise üle. Ma ei teagi, kas ta oli väga hea näitleja või tõesti erivajadustega inimene, aga edasi hakkas ta üsnagi tõepäraselt - vähemalt minu amatöörliku pilgu all - viiplema ja muidugi sai ka meilt raha. Andsin talle oma rahakotist viimased kuus krooni sularaha ära ja ema pani ka midagi juurde. Hea meelega oleksin rohkemgi andnud, aga mul ei ole kunagi sularaha.

Lohutasin end sellega, et küll Peedu-sugused annavad talle Koidulaid või vähemalt Tammsaaresid ja siis ta ei sure nälga. Mulle jäi veel mulje, et ta peab oma lapsi üleval pidama. Ja paha tunne tekkis, et ta on sunnitud ennast selle jaoks nii palju alandama, et käib päev otsa mööda poe parklat inimestelt raha palumas.

Tõsiselt kurb. Ja mul on tõsised süümekad, sest olen hakanud inimestelt halba ootama. Ta võis ju tegelikult hoopis väga tore inimene olla ja kes tead, kuidas oma elus sellisesse punkti jõuda.

Otsekohesusest ja muust ka

Mari-Leen küsis mult eile õhtul, et kas mu sõbrad ei solvu, kui neist nii avalikult kirjutan? Ausalt, ma ei tea seda. Aga minu kavatsuseks küll kedagi solvata ei ole. Ma olen selleks liiga enesekeskne ja kirjutan ju kõigest enesega seoses. Ja ma kirjutan nii, nagu mina asju näen. Ja kui ma näen, et midagi on minu suhtes halvasti, siis on üsna hea tõenäosus, et see siia kirja ka saab. Võtke seda lihtsalt kui vahendit mind paremini tundma õppimiseks. Ja konstruktiivne kriitika minu tekstidele on täiesti lubatud ning isegi oodatud. Mulle meeldib vaielda, muideks. Aga enda meelest ma üritangi panna kõik kirja enam-vähem tasakaalustatult. Võtame või näiteks Sassi - minu meelest on ta väga lahe kaaslane ning muidu ka igati tore, aga ta ei üritagi kiusatustele vastu panna ka siis kui peaks. Eks meis kõigis ole nii head kui halba. Nii see elu käib ja kogu lugu.

Aga nüüd ma lähen ajas tagasi Reijo sünnipäevani. See oli eelmisel reedel. Mul oli ikka veel dieet ja ma olin juba üle elanud Klubi jõuluorgia ilma midagi söömata. Sünnipäeval aga sõin oma toitu, millest poole olin sunnitud loovutama Rinaldole, kes seda kutsunäoga vaatama jäi. Ta vist küll ütles, et tema pilguga ei käi kaasas ühtegi kohustust, aga no kuidas ma saan tema näljasele pilgule mitte reageerida? Ikka andsin pool oma maitsestamata jogurti-ananassikonservi segust ära.

Üldiselt oli mul seal ebamugav ja igav. Vähemalt alguses. Rahvast oli palju ning mina kõiki ei tundnud. Tuttavatest oli aga näiteks ebamugav koos Otti ja Reijoga olla, sest esimene neist ajas mul ikka veel karvad püsti ning tundus ka ise mind vältivat ja teist ei saanud ma ära hõivata tema pruudi ees - segaduste vältimiseks - ning ka teised tahtsid sünnipäevalapse tähelepanu saada. Ja Sass oli ka kuidagi kauge ning ülbe seal. Me polnud ammu kohtunud ja siis ta kohtles mind nagu tundmatut objekti, kasutades sõnu "see" ja "too", mis mulle kohe üldse peale ei läinud. Ma ei ole ju asi.

Aga siis sattusin pikemalt Alexi ja Rinaldoga rääkima. Kui mõnda aega olin üksinda nurgas seisnud, siis nüüd oli mul pidevalt kaks kena ja pikka meest kõrval. Pidasime pikad intellgentsed vestlused maha. Vahepeal läksid need kaks nii hoogu, et mul jooksis juhe kokku. Nad lendasi nii kiiresti ühe asja juurest teise juurde, luues minu jaoks kergelt arusaamatuid ja nõrku seoseid. Arvan, et viga on minu vähestes teadmistes neid huvitavates valdkondades.

Aga vahepeal tõmbus Rinaldo kuidagi tagaplaanile ja me rääkisime Alexiga maast ja ilmast. Me kusjuures veel arutasime, et ta ei pidanud üldse sotsiaalne inimene olema. mida mina ei usu, sest meil ei saa jutt kunagi otsa, aga ta väitis, et see ongi tal vaid minu ja mõne inimesega veel nii. Ja siis me muudkui vatrasime teisi tähele panemata ja hea oli olla. Alexiga ongi nii, et alati on huvitav. Sa näed, et ta kuulab sind ja vaatab sulle silma sisse ning teda tegelikult ka huvitab, mis sul öelda on, mitte ainult see, kuidas sa alasti välja näed. Samas jälle... kui Sass on seltskonna hing ning Rinaldo hästi omapärane ja hea sõber ning Reijo on lihtsalt kõige toredam isane, keda ma tean (vaadake juba seda, kuidas ta mu eest eile hoolitses ning pomises vaid, et kõigil juhtub vahest) ja Ott on vaikne aga nunnu, siis Alex on see, kelle iga rakk kisendab KARISMA ja SEKSAPIIL!

Kui ma ära minema hakkasin, siis kuulsin juhuslikult pealt, kuidas Alex rääkis Kairile minust, et meil temaga ongi alati huvitav ja lahe sellepärast, et me tegelikult oleme üksteisele üsna võõrad ja samas olen ma huvitav inimene, kellega tal on hea klapp ja kelega saab kõigest vabalt rääkida.

Seda oli väga armas kuulda. Kusjuures, ta suutis üsna hästi väljendada ka minu mõtteid meie "suhte" kohta. Kui tihti te ikka kuulete, et keegi räägib teist seljataga head ilma, et tal oleks õrna aimugi, et te ka pealt kuulete. Alex on lahe. Ja siiras. Ja sõbralik. Teda tahaks tegelikult paremini tundma õppida, aga ta on kogu aeg kuskil ära - kas Norras või Annaga või ma-ei-tea-kus. Kusjuures MSNis me ei suhtle peaaegu kunagi. Aga live's on super. Nemad Rinaldoga tegid selle peo minu jaoks toredaks. Aitäh teile, kallikesed!

Tean nüüd ka enam-vähem, misasi see pohmakas on

Polegi nii õudne loom, kui arvasin. Või siis mu organism ei käitu alkoholiga kokku puutudes normikohaselt lihtsalt. Mitte, et ma kurdaks.

Veetsin, nimelt, õhtu Reijo juures tema, Otti ja Sassi seltskonnas sauna tehes ja tequilat juues. Iseenesest oli tore. Aga peale 15 tequila kurgust alla kallamist ei suutnud mu keha enam paratamatule vastu panna. Aga üritan mitte ajas ette rutata. Tahaks parimad naljad kirja panna enne, kui unustan.

Õhtu algas Reijoga kahekesi piparkooke tehes. Tahtsime glasuurida ka, aga poodides pole juba mitu päeva glasuurist haisugi. Niisiis, üritasime seda ise teha. Ja ebaõnnestusime. Reijo meisterdas valmis koogelmoogeli ja seda me siis oma suvaliste ümmarguste asjadega tehtud piparkookide peale määrisimegi. Ikka oli hea. Tegemine on rohkem fun kui söömine enivei ju.

Pärast paaritunnist hilinemist jõudsid ka ülejäänud kohale ja kukkusid kohe sauna nõudma. Me siis tegimegi tule alla, jõime mõned tequilad vahele ja läksime higistama. Ott ja Sass läksid ees ning meie järgnesime neile mõne aja pärast. Nemad olid nagu porgandid lava peal reas ja mina olin rätikuga. Sass hakkas muidugi kohe solvunult norima, et kas ma villast kampsunit ei tahtnud panna. Külm võib hakata seal laval.

Ega ma saanudki väga kaua rätikuga olla, sest Sass kallas minu ja rätiku õluga üle. Ise läks ta seejärel suitsu tegema ja mina otsustasin leivalõhna siiski juustest välja loputada. Juustest, mis vahetult kodus võetud dushikorrast veel äragi kuivanud polnud. Seejärel avastasime saunamee ja siis oleks nagunii see rätik ainult takistanud. Määrisimegi Reijoga üksteist kokku ning pärast pläkerdasime teised poisid ka ära.

Sass nagu Sass ikka ajas nii pervertset juttu, et varsti mul tekiis vastupandamatu tahtmine saunast ära minna. Reijo tuli ka ja kohe kuulsime, kuidas Sass Otiile laulis: "Oo, kallis, ole minu ämblikmees!" Oli see vast naljakas. Nendega ongi nii, et kuna tabuteemasid ei ole, siis nalja saab alati ja naerma ajab ka siis, kui see tähendab ühtlasi peavalu kannatamist.

Pärast jõudsin siiski paar ringi veel saunas käia. Vahepeal käisime toas alkomeetrit proovimas ja minu puhul järgnes üks pettumus teisele. Olin mõne tunniga jõudnud ära juua üheksa tequilat ja see tobe riistapuu näitas ikka vaid maksimaalselt 0,6 promilli.

Ühel hetkel, kui mina jälle rätikuväel toas istusin, tuli Sass sinna ja ähvardas mind, et kui ma ise tagasi sauna vihtlema ei tule, siis ta viskab mu üle õle ja ma lähen ikka. Otsustasin oma jalul minna. Ja hullult mõnus oli üle ma-ei-tea-kui-pika-aja vihelda. Sass käsutas mu lavale kõhuli ja seejärel selili ning nüpeldas nii, et endal hing kinni. Käskis mul veel strateegilisi kohti katta. Neid, mida mul ei ole.

Kui saunaga lõpetasime, ajas juba närvi see, kuidas alkotase mu veres jääknähtudest suuremaks ei muutu. Seejärel otsis Reijo hunniku klaase välja ning viisime jutiga shot'ide arvu enda keres üheksalt 15ni. Mina võitsin ja minul ei tulnud ka midagi üles tagasi. Pärast aga kuulsin, et need ei jäänud mu joomakaaslasel viimasteks.

Sealt edasi on mu mälestused hägused. Mäletan, et kogu keha surises ning oli ühtlasi tuim. Otsustasin sunast oma juuksekummi ära tuua ja see oli ikka väga hea mõte. Lõpuks taastus minu tavapärane rutiin iga mõnekümne minuti tagant wc-s käia ja ma siis paar korda käisingi. Kord üksi, kord kellegagi koos. Enam ei mäleta täpselt.

Ise imestan selle üle, et säilis mingi osa abstraktsest mõtlemisest ning ka analüüsivõime. Sain väga hästi aru, et olen "wasted". Aga mul on ikka päris head sõbrad. Nad ikka üritasid kogu aeg mul silma peal hoida ja ega mind naljalt üksi kuhugi komberdama ei lastud. Mäletan ühte wc-s käiku, kus mul isegi uks kinni ei jõudnud ja Sass siis viisakalt seina taga mind ootas. Seal on ikka päris ohtlik trepp, mis läbida tuleb, normaalsesse wc-sse jõudmiseks.

Vahepeal puhusin veel korra alkomeetrisse, sest olin enne nõudnud seda. Mäletan ka 2,0, mis sealt ekraanilt vastu kumas. Nii rahul olin. Lõpuks ometi mõjus. Edasi tean, et mingil hetkel seisin jälle wc-s ja hoidsin kahe käega karaanikausist kinni, et oma keha tuikumist vähendada. Samal ajal püüdsin mõtte jõul paaniliselt end kainestada, sest hirm oli nahas. Sass käis mul pidevalt järel rääkides, et ega Kairi ei peagi kõike peadma ning kui vähegi võimaluse sai, asetas käed mu kehale. Ja mina mõtlesin vaid ,et ta on nii siga nii minu kui Kairi suhtes ja mul on kontroll enda üle käest libisemas.

Õnnest ta siiski taganes mingil hetkel. Ma arvan vähemalt. Mäletan veel, kuidas ma wc-sse oksele läksin. Kusjuures, mul on hämming, sest ma pole kunagi varem alkoholi pärast oksendamas käinud ja ma vihkan potti oksendamist. Seekord oksendasin potikaane täis ja kõik tundus nii ilus. Mõtlesin vaid, et mis krdi pärast see kaas kinni küll on. Pärast kuulsin Reijolt, et ta oli mind just tol hetkel korraks üksi jätnud ja kuulnud sisi talt korruselt, kuidas potikaant liigutati. Ta vaid lootis, et tõstsin selle üles, aga tegelikult olin just ise selle alla pannud. Müstiline, mida purjus inimene teeb. Ja müstiline, et Rejo sama alkoholikogusega vaid 1,3 promilli välja puhus ning veel minu eest hoolt kanda suutis.

Ta viis mu oksetripi järel magama ja võttis õrnalt riidest lahti. Mina aga vastasin sellele veel kord oksensamisega. Üle tema voodiääre alla. Ise ma aga kordagi peale tegutsemist oma tegude tagajärgi ei näinud. Nad pidid ikka väga operatiivsed olema. Mind saadeti jälle suud loputama ja sellega minu õhtu lõppes.

Hommikul ärkasin tundega, et ma ei ole voodis üksi. Läks veidi aega enne, kui välja mõtlesin, kes küll mu selja taga olla võiks. Reijo oli. Ja see tundus loogiline ka. Tema voodi ikkagi ju. Kuna väljas oli valge, ajasin end püsti. Sass oli juba enne ming üleval ning vaatas telekast eelmise õhtu filmide kordusi. Mina käisin ja segasin teda. Ja siis teisi. Sass suutis mu veel naerma ajada oma naiste-meeste mõttemaailma teooriaga. Kujutage pilti - mingi tüüpiline eesti mees räägib mulle, et tavaline mees tahab käest kinni hoida, päikseloojangut vaadata ning kinos ja teatris käia. Naised pidid aga ainult raha ja seksi tahtma. Ja seks pidi tähtsam olema. Mina pakkusin, et ta ajas soorollid segamini ja tema pani vastu, et juba ma tõestan tema teooriat ja sellised need naised ongi.

Üritasin kõiki veenda, et meil on nii väga vaja minna burksi ostma minna, aga üksi ma minna ei saanud, sest alkomeeter väitis, et mu veres on ikka veel 0,8 promilli eest alkoholi. Keegi minuga kaasa tulla ei tahtnud, aga lõpuks kaine mõistus võitis ehk sain oma tahtmise. Käisime ostsime mingid kahtlased burksid kahtlasest putkast. Tulime Reijo juurde tagasi ja Sass hakkas koju kippuma.

Ega ta ei varjanud ka oma soovide tagamaid. Ta tahtis koju minna oma "raketti poleerima". Millegipärast kohapeal tal seda teha ei sobinud. Mina ütlesin küll, et kui ta julges välja öelda, siis võiks sama hästi selle ära ka teha. Aga ta luges ikka minuteid kolmekümneni ja sundis siis Otti end koju viima.

Meie jäime Reijoga kahekesi diivanile lebotama ja vahepeal hangitud maitsestamata jogurtit ananassitükkidega sööma. Nii hea oli. Ja nii külm oli. Ja nii paha oli liigutada. Muidu poleks viga olnudki, aga iga naer, iga kulmukortsutus ning horisontaalasendid panid pea valutama ja ajasid südame pahaks. Lõpuks siiski vedasin end koju tuttu.

Jutu lõpp!

Jõulud ja pisarad

Esimest korda tegi Blogger mulle ka nii, et kirjutasin pika jutu ära ja avaldamisel ei jäänud sellest midagi järgi.

Mõte oli tänada kõikide soovitud ja alateadlikult soovitud ning saadud armsate ning tähendusrikaste kingituste eest nagu näiteks oli fotoalbum, kuhu lõpuks klassipildid ära panna sai. Jõudsin kooli enne ära lõpetada, kui pildid vaatamiseks välja panna. Nüüd on see siis ka tehtud. Kusjuures, nii imelik oli. Üritasin peale 1,5 aastat kirjutada piltide juurde inimeste nimesid ja ikka päris mitu ei tulnud meelde enam.

Oma soovide nimekirjast sain ka alkomeetri ning mingi variandi punaseid kõrvarõngaid. Samuti paar kellukest täienduseks neile, mille ise kokku ostnud olen. Aga ma jumaldan neid. Ja sel aastal olen vist kellukeste näol küll sadu kroone Pelgulinna Sünnitusmajale annetanud. Käsi peseb kätt:D

Ma vist polegi kunagi varem nii pika vahega siia kirjutanud, aga elu on hetkel selline. Täna on esimene jõulupüha. Mina istun üksi kodus ja valan ühe filmi pärast pisaraid. Nimelt vaatasin üle pika aja Pay it Forward'it, mille lõpus ei saa lihtsalt kuidagi teisiti kui peab kõva häälega nutma. See on nii kurb. Päris elus tundub ka sedasi olevat, et iga heategu saab karistuse ning muutus nõuab ohverdust. Nii ka seal. Seepärast nutangi. Aga üldiselt on väga toredad jõulud olnud. Hunnik - küll tavapärasest väiksem - tähendusega kingitusi ja hea uudis Rinaldolt. Mida muud ma peakski tahtma? Seda rõõmu muidugi ka, mis peegeldub teiste nägudelt kingitusi avades. Ja sel aastal olen väga palju pihta pannud neid tehes ja valides.

Arutasime just ükspäev Peeduga, et nii nõme on, kui inimesed viskavad kingitused kohe peale saamist avamata kõrvale. See rõõm on ju ainus, mida kingituse tegija saab ja ootab. Ja see võetakse nii ära. Aga viimasel ajal on kombeks teha nii.

Pühapäeval käisime Kati perega Tai restoranis. See oli lahe. Lõpetasin oma jõulupaastu seepärast varem ära. Mõnes mõttes kahetsen, üldiselt aga ei. Nii hea oli. Siiani isutab krevettidega kevadrullide järele. Mmm...

Kas kellelgi mulle parajaid kauboisaapaid on laenata? Kiire!

P.S. Käik on oodatud minu juurde uut lauamängu proovima.

Kiri Jõuluvanale

Kallis Jõuluvana!
Mul ei ole tegelikult midagi vaja. Või vähemalt mitte midagi materiaalset. Kui sa siiski arvad, et olen sel aastal hea laps olnud, siis panen sulle siia vihjena kirja mõned asjad, mida mu hing ihkaks.

*ilusad punased rippuvad kõrvarõngad
*AAA akud ja laadija
*Alias
*Alkomeeter
*ajakirja Eesti Naine tellimus
*Noorkuu albumid
*Hannah'i uus plaat
*Dagö plaadid
*Londoni reis
*raha minu Hispaania reisi fondi
*Salvadore Dali Ruby Lips sinine tualettvesi
*Ühekordsed ripsmepikendused - tavalised
*Sally Hansen'i küünetugevdaja
*Riided... või tegelikult läheme koos ostma!
*Pehmed kolmnurksed sallid
*Bluetoothi arvutipool
*Värviline laserprinter, MIS MUL ÜLE MÕISTUSE EI KÄIKS
*Palju heategevuslikke kellukesi
*Ilus kunstkuusk
*Head raamatud
*Kerged hantlid (ca 1kg)
*Üleüldse ehted

Ahjaa... kui kõik selle saan, siis aitäh Sulle!:D
Tegelikult, eks sa ise vali.

Kas ma siis tõesti olen nii kole ja nõme?

Mõtlen juba pikemat aega, et miks on nii, et osa inimesi omab aastaid üht partnerit ja peale lahku minemist ei möödu kuu aegagi, kui neil on keegi uus ja suus väide, et nad on nii-iii armunud ja samas on teised inimesed - nagu mina - kes on oma välja valituga heal juhul mõned kuud koos ja siis üle aasta üksi, ilma et vahepeal ühtegi sobivat pakkumist tulnud oleks?

Kas keegi oskab sellele küsimusele vastata? Ja kuidas teise gruppi üle kolida saab?

Aga ilusaid asju ka. Ükspäev oli mul Otti nõmeda käitumise pärast veidi tuju ära ja muidu ka polnud just kõige parem päev olnud, aga siis sain, vastu ööd, Aivarilt sellise armsa sõnumi: Aitäh, et sa mul olemas oled. Sinu peale mõeldes ja meie tegemisi meenutades tekib hea mõnus tunne:)

See tegi tuju heaks. Tore, et on ka selliseid sõpru ja kõik pole sellised, kes peale mitut kuud vaikust vastavad "terele" "nuh".

Praegu sain naljaka asja teada. Heale sõbrannale pakuti tööd lapsehoidjana. Tal pole kogemusi peale tuttavate titade ahistamise ja minu meelest ta ei sobiks ka, iseloomu poolest. Vähemalt KMiga ei rääkinud ta sõnagi, kui pakkusin teda enda asemele ja ta intervjuul käis. Enivei, tal pole ka vastavat haridust ja just kuulsin, et ta tahab vähemalt sama palju palka kui mina. Huvitav, kas temal on liiga kõrge enesehinnang või olen mina liiga odav? Tõenäoliselt mõlemat.

82 krooni eest mitte midagi peale paha tuju

Mis ma öelda tahtsingi?
Seda, et ma käisin nädalavahetusel uisutamas, oma uusi uiske sisse sõitmas ja avastasin, et ma ei oska enam üldse uisutada. Isegi käpuli suutsin korra käia. Nii et algajad. Kes koos minuga harjutama tulla tahab?

Ja päev enne käisin Lõunakeskuses Imede ööl. Imed my ass. Ainult üks alalhinglus oli imeline - kingapaar 900lt 90le. Kõik muu oli mõttetu. Ma isegi ei ostnud midagi peale hädavajaliku ja ühe nunnu mütsi, mis ka juba kasutuses on.

Ja veel päev enne juhtus selline asi, et ma koristasin. Tegelikult ka. Koristasime Katsiga koos meie tuba ja päris põhjalikult. Üritasin veel tolmuimejaga läpaka klaviatuuri purust puhastada ja järsku käis lupsti! ning masin sõi mu Õ-tähe ära.

Järgmise pool tundi või nii veetsin ma tolmuimejale maoloputust tehes. Nii tolmuseks läks, et ei saanud enam hingatagi, aga lõpuks ma siiski leidsin peidetud aarde.

Mõtlesin järgmisel päeval Imede ööle läpaka kaasa võtta, et viin siis ühlasi lõunakasse remonti ja puhastusse. Nagunii oli plaanis, aga suur oli minu üllatus, kui kõigepealt hakati mulle tarkvara õiguste kohta küsimusi esitama ja siis kästi kähku tehtud lepingule alla kirjutada ning siis öeldi, et miinimumtasu on kolm sotti ja tagasi saab läpaka heal juhul järgmisel õhtul. Halval mitme nädala pärast. Aga mul oli teda praktiliselt kohe vaja, et kodutöid teha. Päris palju materjali oli ka ainult minu arvutis kinni ja sinna alla maetud tundide viisi tööd. Hea maseks oli. Ja närv ka, et äkki neile jääb mingit piraattarkvara ette. Ja üleüldse... mina tahtsin tolmust puhastust, aga tema tahtis viirustest arvutit puhastada. Ja mina olin valmis maksma nii 50 krooni nagu tema partner sügisel hoiatas, aga tema tahtis tolmu võtmise eest 300. Kusjuures sügavamalt tolmu võtmine oleks kuus sotti maksma läinud. Tore eks. Sai jälle oma kukrut kergitada. Õnneks siiski sain juba järgmisel päeval oma kullakese ühes tükis tagasi.

Vingun veidi veel. Eesti arstisüsteemi üle. Sain täna lõpuks peale kuu ajalist ootamist arstile, kelle juurde ma minu meelest ei oleks pidanud minemagi. Kõigepealt ootasin jälle pool tundi registratuurijärjekorras, et maksta raha ja et tädi kirjutaks MINU ENDA paberile kabineti numbri, kust arsti leida. Tänu järjekorrale jäin veidi hiljaks ka, aga see selleks. Sain sisse. Andsin arstile tähtsad dokumendid. Ja siis tema ütles: oi! Aga sa oled ju Tallinna haigekassas kindlustatud. Meil nendega lepingut ei ole. Sa võid tulla kui tasuline patsient, kui maksad 200 krooni.

Muidugi ma ei maksnud. Tulin ära. Pärast arvutasin, et koos visiiditasuga, mille eest ma midagi ei saanud, ja nelja kulutatud bussipiletiga maksin ma mitte millegi eest 82 krooni. Päris hea praktiliselt töötu tudengi kohta eks. Lisaks veel hunnik aja ja närvide kulu ja käsi ikka valutab. Tore, et registraatorid ei võinud mulle kummalgi korral öelda, et ma ei saa Tartust abi, aga raha kannatas küll võtta. Brr!

Headest asjadest nii palju, et otsustasin midagi ette võtta oma kehakaaluga ja sain täna vist sügise kõige raskema eksami tehtud.

Mõttes mõlgub: Euroülikooli külalisõpilaseks minemine. Kas keegi teab, on see võimalik?

Sest ma ei oska seda stiilsemalt teha

dzcPFmWoZy

Taskumehest ja kõigest muust ka

Jälle on pea tühi, sest nii kaua pole jõudnud siia midagi kirja panna ja kõik huvitavad teemad peidavad ennast kuskil pimedates ajusoppides.

Vahepeal jõudsin Enriquet kuulamas käia - ei midagi erilist, aga alati on lõbus, kui saab kontserdil lava ees kaasa laulda ja tantsida ja see mees vähemalt pingutas rahva kaasa tulemise nimel. Kojusaamisega oli paras jama. Kõigepealt ei saanud kuidagi parklast välja ja siis istusime pea tund aega Maci drive-in järjekorras kinni ja lahkusime ikka ilma söömata, sest Sandra tahtis bussi peale jõuda. Sain ka teada, et ta oskab ropendada vähemalt sama hästi kui mu klassivennad. Seda ma poles oodanud, aga rohkem ei kommenteeri, sest muidu ta solvub mu peale jälle.

Kui me sealt lõpuks minema saime, oli vist seitse või kaheksa minutit aega bussi väljumiseni ja mina tõestasin endale ja kõigile teistele autojuhtidele, et ma küll korralike juhtide klubisse ei kuulu, sest jõudsin Sõle Macist bussijaama vist nelja minutiga. Eesmärk pühendas abinõu. Loll väljend. Täiesti ebaloogiline, aga saate aru küll mõttest ju.

Vahepeal tuli ka värske leht välja ja mul on jälle nii häbi nagu alati, kui saab loo osalistele uhkelt lubatud, millal lugu neist tuleb jne, sest endal oli fun seda teha ja tõesti andsin endast kõik selle õnnestumiseks ja siis tuleb toimetaja ruumipuuduse jutuga ja lihtsalt eemaldab suure osa sisust. Amputeerimine täielik. Nii häbi oli osalistele lehte näha viia. Kõigil on ju kõrged ootused, mis mõeldud täitumata jäämiseks. Aga toimetajat ka ei süüdista. Aga kedagi tahaks lüüa.

Üks hea uudis tuli ka. Asi, mis aitab mul kuidagi hullumeelse detsembri üle elada. Nimelt, kevade tunniplaan pandi välja. Ja minu oma meenutab suurest eelmist kevadet. Välja arvatud killer-neljapäevad. Ma vist polegi kunagi varem kümme tundi jutti koolis olnud. Nüüd saan selle ka ära proovida. Võeh! Teised päevad on hetkel hästi kerged, aga kindlasti annab kõrvaleriala ka oma panuse mu päevade täitmiseks, kui nad kunagi oma tunniplaani välja panevad.

Ja seda ka... rikun jälle endale õpetatud reegleid, et ÜKS KESKNE TEEMA teksti kohta... ma siin suren ikka veel häbisse. Põrkasime neljapäeva õhtul Reijoga kokku, et ta saaks mulle tagasihoidlikult meelde tuletada, et tal oli mõni päev varem sünnipäev ja ta isegi chattis minuga sel päeval, aga mina, vana jobu, ei soovinud õnnegi. Ei mina ega ka teised tema head sõbrad. Ma ei unusta tavaliselt sünnipäevi. Aga ma ei tea, mis mul novembri sünnipäevadega on. Kui Orkutis peale ei satu, siis jääbki õnne soovimata.

Aga midagi muud põnevat polegi minuga viimase nädala jooksul juhtunud. Vist. Vähemalt meelde ei tule. Kõik on üsna mõttetu. Koolis käin ka vaid sellepärast, et pean.

Sajast asjast rääkides

Tahaksin jälle sajast asjast rääkida. Sellest, kuidas ma jääraplika eeskujul hakkasin uurima, mida minu veregrupp sööma peaks ja avastasin, et hommikuks suht mitte midagi; sellest, kuidas autod nüüd majanurkades pargivad - uus ruumi kokkuhoiu poliitika? Sellest, kui lahe on ennast mööda maad rullida ja üldse kontakttantsust; sellest, et talisuplejad=nudistid, aga sõbralikud siiski; sellest, kuidas me täna neljakesi Tartust Tallinna sõitsime - suure liinibussiga; sellest, kuidas mind võitluskunstide harrastajad sõna otseses mõttes nurka surusid; sellest, kuidas me Aivariga Ace of Base'i kontserdile peaaegu hiljaks jäime - tema süül - aga tegelikult jõudsime liiga vara; sellest, kui äge see oli ja kuidas rahvas oma toetust näitas ning kõige selle kõrval Magedast Mari-Liisist; sellest, kuidas enne kontserdile minekut jälle oma auto ära lõhkusin ja sellest, kuidas ma eile Zavoodis ühe mehe nutma ajasin. Millist teemat teie eelistate? Kõike ma vist jälle ei jõua.

Alustain ikkagi algusest.
Veregrupidieedist siis... Sain teada, et ma ei tohiks süüa ühtegi tera- ega kaunvilja, samuti mitte piimatooteid, sealiha, pähkleid, sinepit, apelsine-mandariine jne. Samuti ei ole mul vaja taimseid valke. Aga mis üle jääb? Peale loomaliha ja "käib kah" kana? Järan neid paljalt? Mina nii ei mängi. Keegi ei tohi mult mandariine ära võtta! Või kohupiima ja müslit.

Rääkisin teile vist, kuidas ma kevadel Pärnus nägin üht autot otsapidi majanurgas parkimas? Nüüd see vaatepilt kordus, aga Tallinnas. Üks tüüp oli suutnud nii osavalt parkida, et sõitis ristmikul paikneva maja nurka kinni nii puhtalt, et ristposti, mille vahelt ta veel läbi sõitis, ei puutunudki. Tehke järgi, kui oskate! Aga mis teha, kui Tallinnas muudkui tänaval parkimise hindu tõstetakse ja piirkondi laiendatakse? Tavalisemad parkimiskohad on ka otsas.

Oma viimase loo jaoks käisin peale swingtantsu veel escrima, ja kontakttantsu trennis ning talisuplust pealt vaatamas. Muljeid kui palju.

Escrima meenutas nüride relvadega vehklemist, aga tore oli see, et khotasin seal üht autokoolikaaslast, keda polnud näinud alates päevast, mil endale ühikakohta broneerimas käisin. Kergelt õudne oli ka. Näiteks siis, kui nad mingit riviharjutust tegid ja see üksteise tümitajate rivi mulle aina lähemale nihkus. Istusin seina ääres pingil ja liikusin muudkui äärepoole, aga kuna pink oli seinaorvas, ei olnud mul ühel hetkel enam kuskile minna ja tekkis hirm oma silmnäo pärast. Ja siis oli ka õudne, kui treener ja üks harrastaja tõestasid mulle, kui ohutu noavõitlustrenn on ja see harrastaja nuga kinni pannes oma sõrme ära veristas.

Kontakttants on megalahe. Selle treener meenutas mulle nii välimuselt kui käitumiselt Andrust. Aga tema mõistuses olen kindlam. Kohe tunni alguses tegi ta meile Sandraga selgeks, et pealtvaatajaid ei ole. Sandra hakkas blokkima, valetas treenerile ja läks ära. Lollisti tegi, minu meelest. Me veeretasime ennast mööda maad ja hoidsime palli kehade vahel ning tegime erinevaid usalduse ja tasakaaluharjutusi. Hästi lõbus oli. Mina kiljusin suure osa tunnist, sest minu jaoks oli see uus ja kohati hirmuäratav. Teised on juba harjunud igas olukorras oma kaaslasi ja treenerit usaldama ning teevad ka keerulisemaid trikke nagu akrobaadid.

Talisuplejatest ka. Minu jaoks oli ikka paras üllatus, kui läksin fotograafiga kohale ja siis selgus, et neil on kombeks alasti ujuda. No on isegi saanud korra alasti ujumas käia, aga mitte jääkülmas vees ja mitte kaamera ees, mis lehe jaoks pilte teeb. Algul muretsesin tsenseerimisvajaduse pärast, aga õnneks oli valgustus nii kehv, et pildid on parasjagu udused avaldamiseks. Lubasin neile, et tulen ise ka kui lumi maas.

Bussisõidust...
Kuigi kohti oli välja müüdud vähemalt kuus, sõitis autotäis rahvast uhkesti suure bussiga ühest Eesti otsast teise. Huvitav, kuidas see filma vee peal seisab? Bussis oli üks tagapingipoiss, tema ees istuv neiu, proua Lauristin, kelle buss möödaminnes peale võttis ja mina. Nii hea oli olla. Päike paistis, ruumi oli palju ja hea uni tuli. Vägagi erinevalt minu esmaspäevaõhtusest sõidust Sebega - JA MITTE SÄÄSTUBUSSIGA - kus mulle vihma kaela sadas. BUSSIS SEES!!! Aru ma ei mõista.

Eile sai veel pulli. Tegime Sandraga Zavoodis aega parajaks enne kontakttantsu, sest seda tehakse samades ruumides, kus minu trenni ja vahetult peale seda. Liiga piinlik oli oma treeneriga kokku põrgata peale nii mitut puudumist. Hetkel ei ole mul küll ei aega ega ka tervis päris korras, aga ikkagi. Ja ikkagi põrkasime kokku ka. Seda seepärast, et me ei saanud Zavoodis nii kaua olla, kui tahtnud oleksime.

Üks tüüp istus sujuvalt meie lauda, ise purupurjus, ja hakkas midagi vene keeles rääkima. Palusime tal keelt vahetada ja siis tahtis ta mult midagi küsida. Lubas end veel enen tutvustada, aga selleni ta ei jõudnudki. Tegelikult ei jõudnud ta üldse ühegi lausega lõpuni. Küsis mult siiski, mida ma arvan meeste sõjaväes käimisest, aga ma ei tea, kas see oli SEE küsimus. Igatahes peale minu vastust hakkasid tal pisarad ojadena voolama. Seejärel võttis ta taskust välja isikliku õllepudeli ja rüüpas veidi kesvamärjukest. Ühtlasi hakkas rääkima ,et ta töötas vanasti õlletehases ja kohe parandas end, et valetas mulle, sest tema ise töötas hoopsiki. Siis soigus kohe pikalt, et tahtis mulle valetada, aga ei suuda ja bla bla. Mul oli temast nii kahju, kui suurel kenal mehel pisarad voolasid. Aga sisi tulid minu pannkoogid ja ta ei lasknud mul sööma hakata. Käskis stopperi telefonist välja tosida ja talle viisteist sekundit mõõta. Ise tahtis sel ajal pulssi mõõta, aga ei saanud hakkama ja süüdistas mind valesti tegemises.

Kuna mul hakkas kiire juba, siis jättis pooleli ja hakkasin lihtsalt sööma. Ta hakkas uuesti taskutes sorima ja tõmbas välja kahvli. TUndis vajadust kaitsta oma pannkooke, aga ta ei teinudki ühtki liigutust nende poole. Hoopis hakkas lahtise suuga köhima otse nende suunas. Arvake ära, kui kiiresti mu isu ära läks. Ma ei tea, mis edasi sai. Mina võtsin asjad ja me Sandraga lahkusime sellest huvitavast seltskonnast.

Täna siis oli Ace of Base'i õhtu. Aivar helistas mulle juba mõni minut enne viit, et hakkab kohe tulema. Ma siis läksin pessu ja hakaksin nägu pähe tegema. Järsku oli kell juba pool seitse ja ikka ei kippu ega kõppu temast. Tegelikult oleks pidanud minema hakkama. Helistasin talle, et kuulda, et tal läks ikka tööl kauem ja on nüüd poolel teel. Ma ei olnud vähe kuri. Olin täiesti kindel, et nad alustavad punkt kaheksa ja meid ei lasta hilinedes sisse. Jõudsime minutipealt - enne veel suutsin oma auto klaasipuhastajate juures midagi kapitaalselt ära lõhkuda - ja siis selgus, et keegi pole veel kohtadele saanud. Ootasime nii viisteist-kakskümmend minutit, siis lasti saali ja lavale ei tulnud mitte oodatud bänd, vaid kunagi kuum Mari-Liis. Nüüd blond ja vana ja nii-mitte-tahetud-hetkel. Muidu ei oleks mul midagi tema vastu olnud, aga kuskil polnud tema etteastest sõnagi ja kui kõik on sunnitud toolides kinni olema, siis ei saa siukse asja järgi hüpata ka ja no üldse ei lähe see istudes peale.

Tunnike möödus ja Mari-Liis lahkus. Kakskümmend minutit ei juhtunud midagi. Ainult rahvas sai kurjaks. Ma ei tea, mis mõte on soojendusesinejal, kui peale teda on nii pikk paus, et inimesed hakkavad igavusse surema ja saavad lihtsalt hästi kurjaks. Kas nii on nagu eriti sheff esinema tulla või? Kuigi korraldus ei kõlbanud koera saba allagi, siis ässad se olid väga tegijad, kui nad lõpuks tulid. Jälle tundus nii vale istuda. Oleks ju tahtnud kaasa laulda ja tantsida. Mingil hetkel läksidki paar tüüpi lava ette hüppama ja oi appi kui kiiresti rahvast sinna kokku voolama hakkas seepeale. Nii lahe oli vaadata ja bändil pidi ka sellisest vastuvõtust hea meel olema. Ma olin kurb, et ma ei saagi minna, sest süle oli asju täis ja kusagile polnud neid jätta. Lõpuks siiski otsustasin asjad maha jätta, toppisin hädavajaliku Aivari taskutesse ja läksime ka kahe meetri kauguselt staare kaema. Ja niiiiiiiiiiiiiii lahe oli. Nad olid nii normaalsed. Hästi paljud fännid olid kaamerad sisse smuugeldanud ja staarid ei pahandanud. Üks naistest võttis lausa suvaliselt fännineuilt kaamera käest ära, läks selelga keset lava ja tegi endast lähivõtte. Seda kõike laulmise ajal. Kahju, et teine naine meid nii kartis, et hoidus kogu atribuutika taha, isegi rohkem varju kui taustalauljad. Paar korda õnnestus ta siiski lava ette meelitada, aga enamus ajast oli ta varjus, nagu oli hoiatatud ka ette. Sellest oli tõsiselt kahju.

Swing, baby, swing!

Täna oli lahe päev. Hommikul läksin tööle ja KM vaatas otsa ning ütles: "Sina ei ole Maria!" Varsti siiski tunnistas, et olen:P

Enamuse peävast istusime kodus - temas mäggis uut kalamängu ja mina pidin vaatama. Ja siis käisime pikal autosõidul hädise eesmärgiga juustucroissanti tuua:P Ma ju pidin uusi lube ka proovima. Kõik on uus novembrikuus. Mitte septembri, minul vähemalt:D

Tööpäev lõppes mul sugugi mitte plaanikohaselt. Pidin kell kuus olema swingtantsu trenni proovi vaatamas ja loo jaoks materjali kogumas, aga 17:46 avastasin, et kell on nii palju ja KMi ema pole. Helistasin. Kuulsin, et ta kohe istub Viru eest taksosse ja jõuab seitsme minutiga. Ei olnud eriti rõõmustav kuulda, kui ta oleks pidanud juba pool tundi tagasi kohal olema. Sain jälle tormata ühest kohast teise ja mingi ime läbi jõudsin peaaegu õigeks ajaks kohale ka.

Ma ei kahetse üldse, et seal käisin. Ma sain mõtteid kirjutamiseks ja niisama oli ka tore. Muusika meenutas viiekümnendaid ja lahe oli vaadata, kuidas kõik järsku mingit tantsu rivis tantsima hakasid, nagu vanades lõpuballi filmides - kõik teadsid põhisamme ja panid igaüks ise midagi juurde. Seal tundubki suur osa olevat improvisatsioonil.

Vaatasin juba vist ligi tund aega, kuidas algajad näitavad kümne korraga õpitut ja edasijõudnud lõbutsevad niisama, kui järsku tuli üks noormees mind tantsima kutsuma. Mind!!! Mind, kellel pole õrna aimugi swingist ja nii ma talle ka ütlesin. Aga see teda ei takistanud. Ja nii fun oli.

Ta püüdis mulle ühte sammu õpetada ja ma oleksin tahtnud juba järgmist ka näha, aga siis ta andis milelgipärast alla ja ütles, et tantsime lihtsalt muusikasse. Nii tegimegi, õnneks või kahjuks. Tore oli ikkagi. Ma polegi varem nii tantsinud. Aga ta juhtis jästi ja nii on hea. Muidugi tuli pärast välja, et ta tegeleb 18 aastat tantsimisega, suurema osa sellest võistlustantsuga. Üsna piinlik oli tema kõrval olla oma paari pooliku peotantsu algukursuse ja paari pooliku showtantsutrenni aastaga. Minu meelest ma pean ikka paras koba olema, aga ta ütles mulle, et ma paistan olevat tantsimisega tegelenud. Ma imestasin, et ma veel talle jala peale astunud pole ja et me veel kukkunud pole. Õnneks kõik lõppes hästi.

Peale tema pika tantsimis kogemuse tuli välja ka, et ta õpib TÜ sotsiaalteaduskonnas, aga läks veel tükk aega, kuni ma asjad kokku panin, et tema ongi põhjus, MIKS ma swingist huvituma hakkasin. :D Kae kokkusattumust!

Nimelt, kui seda lugu tegema hakkasin, siis kogusin infot huvitavate alade kohta oma tuttavatelt ja meie spordiküsitluse vastuste hulgast. Seal oli üks noormees nimega Robert maininud lindy hopi ja steptantsuga tegelemist ja see tundus fun ning omapärane. Kuna ma ei tahtnud seda anonüümset ankeeti kuritarvitada oma huvides, siis ma ei võtnud sealt tema kontakte. Oma info sain edasi Internetist ning lõpetasin klubis Modus, mis õpetan swingi ja stepi ja mõnda asja veel. Ja ma ei küsinud talt ka pärast tantsides nime. Alles hiljem kuulsin, et see ongi SEE Robert. See treener ja meistritiitlite omanik. Ei olnud vähe naljakas:D

Kas enesetapp on moes nüüd?

Kuulsin paarinädalase vahega täna juba teise tuttava enesetapust, õigemini enesetapukatsest. Seekord läks hästi. Muidugi, ta ise ei pruugi samamoodi arvata. Ja mängus olid jälle narkootikumid. Ma nii loodan, et klubi tüdrukutele oli juhuslikult sellel reedel toimunud narkoloengust kasu ja sellest põlvkonnast jääb ka midagi alles. Meie oma juba väheneb. Kurb.

Seekord on jälle nii mitmeid teemasid, millest tahaksin kirjutada, aga muidugi, nad ei tule kõik praegu meelde ja siis, kui on meeles, ei ole tavaliselt aega kirjutada.

Märksõnadena saate nad praegu. Võib-olla tulevikus pikemalt ka.

Mina olen nii pankrotis, et mul on kahe arve peal kokku hetkel vist vähem raha, kui automaat väljastaks ja minu endine klassivend saab lubada endale mitmeid 30 000seid spordivõistlusi aastas. Ja ta ei käi ise tööl!

Siis seda, et ma olen jälle brünett. Ei mäletagi, millal viimati sellist tooni olin. Tavaliselt kukub lillakas välja. Või mustjas. Seekord peaksin olema shokolaad kojankikarva triipudega, aga mu juuksed ignoreerisin oranzhi värvi. Elagu kohukesed! Tegelikult on hästi kena, aga veel ehamatan iga kord peeglisse vaadates.

Ja ma sain load kätte. Seekord tahaks neid pikemat aega hoida ja peaksin viimase numbri reeglist kinni pidama. No muidugi pidi see 8 olema. Üheksa oleks ju lausa naeruväärne või isegi liiga ette nähtav. Kaheksa on täitsa paras.

Ning ma saan uued prillid. Punased, seekord. Tahtsin tegelikult idee poolest tumelillasid, aga mu pea on nagu õhupall ja ükski paar ei istunud. Siis leidsin ideaalsed pruunid, aga raha nende jaoks ei jätkunud. Oleks tegelt ju võinud, sest allahindlus oli suur, aga sõltusin ema armust. Vihkan sellist sõltumist. Seetõttu on mulle väga meeldinud kaks aastat oma eelarvega elada. Aga vahel jääb selelst väheks ja peab ikkagi roomama vanemate ees maas. Lõpuks sain punased. Need on ka väga kena värvi, aga eks teised otsustavad, kuidas nad mulle sobivad.

Ma teen praegu lehe jaoks lahedat lugu. Huvitavatest spordialadest. Rohkem ei täpsusta, aga mul endal on väga fun. Oleks veel rohkem fun, kui selle ja saja erineva koolitööga nii kiire ei oleks. Ma ei ole siiani välja mõelnud, kuidas mu kodutööd paberil esmaspäeva hommikuks õppejõudude postkastidesse potsatama peaksid ilma minu osaluseta. Pakkumisi? Help...

Järgmine nädal on kaks mega asja, mida ma ootan. Juba kuulsin positiivset feedbacki Ace of Base'i tuuri kohta ja kui kehv see Enrique olla saab? Halvimal juhul kespärane ju.

Tahaks oma sõpru näha enne kui unustan nende näo ja hääle ära. Nuuks...

Rongaemad võiksid oma puudujääke tunnistada, mitte kõiki teisi süüdistada!

Ma ei või enam! Nüüdseks on vast kõik lugenud mõnda uudislugu emast, kes sõitis Prantsusmaale oma sõbrale külla ja jättis väiksed lapsed koju nö naabri hooleks. Lapsed aga lõpetasid turvakodus. Nüüd süüdistab ema kõiki alates naabritädist lõpetades üliagara lastekaitse töötajaga. See on jama ju!

Ma tean neid lapsi. Puutusin nendega kokku turvakodus abis käies. Nad on mõlemad väga toredad. Ja toredad on ka sealsed töötajad. Nemad vähemalt hoolivad lastest. Aga naine, KUI sa tõesti nii hea ema oled ja kõik väidetavalt sulle liiga teevad, siis MIKS turvakodu töötajatele su lapsed juba tuttavaks saanud on? P.S. Ma võiksin rääkida ka sellest, mis seisus need lapsed on ja kuidas neid varem kodus koheldud on, aga ma ei tee seda. Mitte sinu, vaid laste pärast.

Idioodikari!

Midagi toredat ka. Õppisime eile Sandra, Riinu ja Jaanaga pokkerit õigesti mängima. ÜSna tore oli, kuigi sain kogu aeg pähe. Mõned üksikud korrad võitsin, aga alati siis, kui ma juba tahtsin mängust välja astuda ning üsna mitte millegagi kõik mängu panin. Alati võitsin ka siis. Munadega mängija olen:D

Võiks midagi kirjutada...

Ma ei tea, kas on nüüd minul ka kätte jäudnud see aeg, kus enam väga midagi kirjutada ei ole, aga üldjuhul ma ei taha ka kirjutada lihtsalt sellepärast, et tunnen endal vastavat sundi. Kirjutan, kui on midagi öelda.

Täna kirjutan ainult sellepärast, et olen enda üle uhke. Ma olen viimaste päevade jooksul maknsud kõigile võlad tagasi. Ise olen muidugi jälle üsna pankrotis. Aga hakan juba harjuma sellega, et kui ma olengi paar tundi enda arvestuse kohaselt rikas, siis juhtub midagi ja ma enam ei ole seda mitte. Kaugeltki mitte.

Ja seda tahtsin ka kirjutada, et nii mõttetu on inimestest head mõelda. Sain jälle vastu näppe. Viimasel ajal ärritab mind ainult üks inimene. Ja ma ei saa aru, miks ta mulle üldse korda läheb. Ta on nii mitte keegi minu jaoks, aga ometi sööb ta mu närvirakke. Kui minul keeravad tema nägu nähes juuksed krussi, siis tema ei seosta mu nägugi õige nimega. Just great!

Tahaks Eppu blogimängust osa võtta. Pean vist alustama mõne raamatu ostmisest. Sel kaugel tulevasel 'aal, kui ma raha jälle saan. Ja täna on alles esmaspäev. Vähemalt nüüd on täitsa hea põhjus lõpuks need raamatud endale muretseda ja ma sain ka lõpuks oma Carnegie raamatu läbi. Jee!

Pointless post ikkagi, te ei arva?

Keegi kummitust tahab näha?

Täna oli üsna tore päev. Käisime Sandra ja Riinuga üksteist pildistamas, sest näiteks minul ei ole endast juba aastate kaupa normaalseid pilte. No on, aga tõesti üksikud, millega julgeksin ennast tutvustada ja vajadusel avalikult eksponeerida. Täna sai siiski mõni ilus pilt tehtud. Tegelikult peaks tubli olema ja osa viimaste aastate pilteidest ka päris fotodeks tegema. Hiljem ei ole ju üldse mälestusi muidu.

Enivei... ühel hetkel, kui tegime kuusega nö jõulukaarte ning mina pildistasin parasjagu Riinu, tekkis pildile midagi kummalist, aga mida ma räägin. Vaadake ise. Mina ei oska seda küll millegagi seletada ja tol hetkel polnud ka tuul lund õhku kergitanud vms.

No tõsiselt... kas siis teie ei näe nägu - ilmekaid silmi ja nina? Nagu röntgenipilt. Aga panen mõned muud pildid ka, et te ei unustaks ära, milline ma välja näen ja kes mind näinud pole, siis teinekord teaks, kellele tänaval tere öelda võib ja kellelt sama ka vastu oodata võib juhul kui teid märkan. Mu oma sõbrad ei solvu enam ammu, kui neist mööda jalutan, sest käin kogu aeg, pea pilvedes.

Poose-poose:P

Midagi loomulikku. Teie otsustada, kas on minu nägu või ei.

No ma ei saanud seda panemata jätta. Mis siis, et siin nii paks välja näen. Aga see on nii äge.

See on Meelisele. Sest mulle meeldis see poos ja mina olen isegi mittefotogeenilisena ilusam kui sina:P

Ja see on lihtsalt nii armas ja naljakas, minu meelest. Mis siis, et mu hambad nii kollased siin on! Ja et pesu paistab.

Mina ja Sandra - kuidas siis teisiti peaksid parimad sõbrannad välja nägema? Me teame, et me oleme nunnud ja me väärime parimaid mehi ning vähemaga ei lepi!

Keerutamine sa-baaaaa!!!

No ei ole kiikumine lõbus! Hoidsin kümne küünega ketist kinni, et mitte sulava lume sisse pikali käia:D

Nii imelik, kui see ka pole, põhjustas Norbu midagi head ja ilusat. Tema helistas.

Bad girls, bad girls - what ya gonna do? What ya gonna do when they come for you? Toimetamata eksemplar minust ja Riinust.

Aga enough about me for today:D Nüüd ma ei vaevu jälle pikemat aega pilte siia toppima vist.

Palju õnne, blogi!

Tegelikult sai mu blogi juba eelmisel nädalal aasta vanuseks, aga ma ei tea, mida ma õigel päeval tegin. Igatahes, meelde see ei tulnud. Varem aga tuli pidevalt jälle pähe, et kuues november saab aasta täis. Ja see väike netilehekülg on mulle väga hingelähedaseks saanud. Ta on toonud kaasa uusi tuttavaid ja isegi sõpru ning kasu nii eraelus kui ka kooliasjades.

Ainult endale oleks igav kirjutada. Teadmine, et keegi ootab sinu uut postitust on ikka väga kõva motivaator. Ja kuigi ma pole seda vist vga tihti väljendanud, on mul hea meel, et teie, lugejad, tunnete minu elu, mõtete ja tegemiste vastu huvi ning aeg-ajalt ka tagasisidet annate. Ilma teieta ei oleks see pooltki nii lõbus. Nüüd aga peate teie minu virisemist kuulama ja mul on kogu aeg palju öelda. Okey... peaaegu kogu aeg. Ja mina saan ennast tühjaks kirjutada ilma, et keegi mulle nõrga argumentatsiooni eest C paneks, nagu täna vastavas tunnis juhtus.

Mis mulle veel meeldiks, oleks see, kui ma ka teist sama palju infot tagasi saaks. Neilt jah, kes ise räägivad või blogivad aga teised lugejad... kohati tundub, et te teate minust iga pisematki detaili (ja vahel on päris piinlik kuulda, kes mida lugenud on)ja mina teist nii vähe, eriti viimasel ajal, kui ma ei jõua ka parimatest parimatega kuude viisi kokku saada. Aga kirjutage siis mulle vahel, kuidas teil läheb. Ma loeksin hea meelega. Kellel pole ligipääsu siinsetele kommentaaridele, võib näiteks e-maili peale kirjutada, nii imelik kui see ka ei tunduks.

Õige või vale armastus?

Mõtlesin täna, et kuidas saavad osa inimesi teistele ette kirjutada, kellega nad peaks ja kellega ei tohiks suhelda nii üldisel kui vägagi isiklikul tasandil. Kõik ju loobivad väljendeid ja tahavad neid ka ise uskuda stiilis: armastus ei küsi ja kõik on lubatud sõjas ja armastuses. Miks siis homoseksuaalseid taga kiusatakse? Mõte on ju sama. Kuidas saab olla ni silmakirjalik? Üheaegselt nii konservatiivne ja liberaalne? Kas kõik on lubatud vaid siis, kui jutt puudutab iseennast?

Tegelikult see oli üldse kõrvalteema, aga ma võisin selle välja öelda ja võiksin vabalt ka I kuubi koha pealt sõna võtta, sest tegin jsut mingit mõttetut testi, mis väidab, et ma suren nagunii kunagi loomulikku surma. Seega, mu sõnavõtud mind ei ohusta.

Aga ma tahtsin öelda, et mul hakkab vist eraeluline probleem jälle tekkima. Oleks siis kunagi see probleemile eelnev hea osa ka olemas siis... Aga ei. Mul on tunne, et olen ühe väga hea sõbra jaoks muutunud taaskord rohkemaks kui tohiks. Ta käitus nii naljakalt, kui viimane kord koos olime ja samas, mul oli hea temaga koos olla. Ei. Ma ei maganud temaga, kui seda mõtlesite. Või jah... just seda ma üsna suure osa ajast tegimegi. Aga tal on oma tüdruk ja ta pole üldse minu tüüp, kuigi ta iseloomult oleks vägagi. Ma ei tea nüüd, kuidas asju tagasi normaalseks saada ja kas ma ehk olen ise selel esile kutsunud. No me magasime ühes voodis. Jälle. Aga seekord selles voodis, kus mina magada poleks tohinud. Dilemma, dilemma... Sellest sõbrast ma ei ole nõus loobuma ka. Isegi mitte natukeseks, et ta üle saaks.

Meil oli nii tore. Tegime jälle toreda õhtu ja päeva takkatippu. Käisime kirbuturul. Minu jaoks esimesel Eestis. Ja siis vaatasime kaisus filmi. Ja ma olen kaisu-maan. Mis teha!?

Aga eilsest... ei olnud väga hea õhtu. Päev oli küll üsna hea... aga õhtul hakkasin otsima oma lubade jaosk dokumente ning pöörasin terve kodu pea peale ja mida pole, seda pole. Nutumaik oli suus, sest mul ei ole enam aega, et seda kaotada millegi ümber või uuesti tegemiseks, aga ei leidnudki. Õnneks siiski sai ruttu duplikaat tehtud ja käisin ARKiski ära, et avastada, et see on esmaspäeviti suletud. No kui ebanormaalne saab olla??? Ja kui duplikaat sai tehtud, selgus, et mul siiski oli õige asi kodus olemas ja ma isegi nägin seda, aga ei uskunud, et see sama ongi. Erinõme ju. Nüüd pean homseni Tallinnas olema ja koolist puuduma, et asjad ikka ära ajada, sest kui venitan, pean mõnda aega ilma lubadeta olema ja võib-olla ka korraks uuesti esmased tegema. Ja raha on mul nagu raba, aga seda te juba teate ju eks.

Ainult mina

Huh. Pole siia päris ammu midagi kirjutanud. Palun vabandust neilt, kes siin vahepeal korduvalt käinud on ja pettumusega lahkuma pidin. Katsun enam nii mitte teha. Tegelikult ka:D

Ma ei tea ise ka, miks ma kirjutanud pole. Oleksin ju võinud kirjutada sellest, kui absurdsetes tingimustes me turunduse kontrolltööd tegema pidime või kuidas ma vist ikkagi maxpunktid sain selle eest või kuidas ma õppisin lifti hulluks ajama või et ma avastasin, et olen ka seal peol käinud, kus üks nüüd juba kolmest kohast minuga seotud noormees surnuks pussitati.

Aga ma ei viitsi, ei jaksa, ei taha.

Kirjutan parem millestki värskemast ja meeldivamast. Näiteks eilsest raamatuklbusit Kaarlis, mida mina korraldasin. Ise jõudsin sinna täpipealt õhtu alguseks ja veel koos KMiga ilma osasid asju ette valmistamata. Hankisime siis kiiruga vajaliku materjali ja improviseerisime. Tuli välja hästi armas õhtu. Kõik jäid rahule. Lugesime üksteisele oma lemmikraamatuid ette ja üritasime ignoreerida KMi,k es meid saboteeris samal ajal ning pärast tegime ise raamatut järjejutu variandis. Mina alustasin ja teised jätkasid. Kohe me ära ei lõpetnaudki, sest nii paljud puudusid, kes võiksid ka oma jälje sinna jätta. Ma oleksin väga tahtnud näha, kuhu mu jutt välja jõudis, aga mulle öeldi, et sulle jäi alustamise lõbu ja uuesti näed lõppvariandis alles.

See oli siis see tore osa. Ja see oli ka tore, kui Aivar saatis mulle öösel armas sõnumi, et kas ma tuleksin palun temaga enne kontserti kinno ka mõnda komöödiat vaatama. Ikka lähen, kui jõuan, ma arvan.

Halb osa oli jällegi ainult nii halb nagu ainult minuga juhtuda saab. Sest kes veel peale minu suudab asfaltile pillata teise inimese firmale kuuluva 26 000 kroonise läpaka? Ja seda vahetult enne nädalavahetust! Täna öösel ma küll hästi ei maganud. Nii õudne oli ju üles tunnistada arvuti omanikule, mis juhtus ja ka seda, et kõik vist ei ole korras tema peamise töövahendiga. Õnneks, tal endal vist siiski käis sellest kastist jõud üle ja hetkel paistab kõik ok olevat peale paari värvikahjustuse. Sest ma tõesti ei kujuta ette, kust ma leiaksin maksimaalselt 26000 krooni ja nagunii tema peaks kandma kõiki arvutis oleva info kaotusest tulenevaid kahjusid. Eriti masendav olukord oli ööpäeva jagu aega. No minuga ikka juhtub. Polegi midagi muud öelda...

Ettevaatust! Uued hinged on teel!

Minu jaoks oli hingedepäev alles eile ja küünalt põletan üldse alles täna. Täiesti hullumeelne nädal on olnud ja mulle jõudis see kohale eile. Noored inimesed surevad järjest kõikvõimalikel põhjustel. Nüüd on siis minu Orkutikeskkonnas ka kehatu hing ringi hõljumas. Spooky. Ju olen ka sinna ikka jõudnud viimaks. Igatahes, tunnen kaasa Veikole ning Liisa ja Kerstini lähedastele. Ei hakka mingeid imalaid sõnu loopima. Need ei väljendaks nagunii kogu kurbust ja ma ei saaks öelda, et tean, mida nad tunnevad. Keegi ei tea. Ei hakka ka ütlema, et küll aeg parandab haavad. Ütlen hoopis, et kui see on minu teha, siis teid ei unustata.

Käsitöömaal

Kas teie usute seda? Maria heegeldamas. Kui ei usu, pole ka viga, kuigi see on tõsi. Te poleks esimesed uskmatud:D

Aga lihtsalt ma olen jälle terve päeva raadiot kuulanud. Seekord parema ettevalmistusega. Eelmistekst kordadest ei mäleta midagi. Seekord võtsin endale eesmärgi, et kuulan ainult raadiot ja ei tee midagi muud selle ajal. Peale käsitöö. Seepärast käisingi hommikul lõnga ja heegelnõela ostmas. Ma ei suuda kuulata, kui mu käed midagi samal ajal ei tee. Kas ainult mul on nii? Ma keskendun nii palju paremini.

Teen omale kolmnurkrätikut. Peaaegu pool on valmis juba. Üllatavalt kaua võtab ikkagi aega. Aga küll ma valmis saan.

Eile oli natuke halb päev. Sain tööst lahti. Mind ei ole eluski lahti lastud ja sekeord põhimõtteliselt tehti seda. Mulle lasti edasi öelda, et minuga ei olda rahul ja ma mõtlen ja mõtlen ja ei saa aru, kuidas ma siis oleksin saanud parem olla? Ise lapse eest magama minna? Ise potti pissida? Paha tunne on sees. Panid mind endas kahtlema. Aga teised eelistavad mind teistele jälle. Seegi hea. Muidu ml oleks praegu totaalne egokriis.

Aga nüüd jooksen ka. Tahan veel ruudukesi heegeldada täna. Tahan näha, palju lõngast välja tuleb ja kas tuleb. Kui ei tule, siis ma ei tea, mis saab.

Kolm nädalat Tallinnast ära, aga tundub nagu kolm aastat. Või isegi viis...

Nii veider oli seekord koju minna. Absoluutselt kõik tänavad olid remondis. Mõnes kohas oli lausa liikluskorraldust püsivalt muudetud. Ja minu kodu juures on üks maja näiteks valmis saanud. Imelik, kui kiiresti muutused sünnivad. Imelik, tore ja jube korraga. That's all I wanted to say. Or most of it!

Tüdrukuteõhtud Reijoga/Arstitädi/Minu Katsu sünnipäevade lemmikmehed

Kõigepealt, H-M ja R-A kuulsid laupäeval pealt, kui Reijoa rääkisin. Kohe tekkis küsimusi ka. Rääkisin siis, et Reijo on minu sõber ja blabla. Järgmisel päeval aga H-M tuli küsima, et kas Reijo on minu poiss ja kas me käime koos jalutamas?:D Huvitav, kellega nad seda asja arutasid...

Aga jah... meil on juba väike traditsioon Reijoga aeg-ajalt võtta rumm koolaga ja naturaalsed näomaksid ette ning ajada smalltalki. Vahel räägime ka tõsiselt, aga see on alati tore. Seekord vaatasime veel dokfilmi lastest, kellel on lapsed. Tore oli.

Minu märjad käbid olid vahepeal peaaegu kõik ära kuivanud ja Reijo aitas mul niiskeid teistest välja sorteerida ning ladus kuivi ja puhtaid kotti. Mustad aga andis mulle harjamiseks. Ma tegelikult ka harjasid käbisid mullast puhtaks. No ei saa ju mullaseid kuuseehteid teha. Nad läheksid pahaks. Seda unustasin rääkida, et seletasin laste vanaemale ka ära, miks me käbisid korjasime ja varsti ta tuli rääkima, et tema korjas neid terve suve, sest valus oli peale astuda ja annab nüüd need mulle, kui ma tahan. Nii armas oli. Heategevus on nakkav.

Aga Reijo tegigi mulle ehetekarbi. Ilus on. Ja tal kulus selle tegemiseks nii palju aega, et mul on kergelt süümekad. Aga lahe on see, et see tehti mulle ja nüüd tahab ta oma naine ka üht. Tal veel ei ole. Muidugi, kallasin selle khoe rummi ja koolaga üle. Sai sisse õnnistatud. Nüüd on seal kerged plekid ja asi täitsa oma.

***
Räägin ruttu sellest ka, et käisin täna üle väga pika aja arsti juures tervisetõendit tegemas uute lubade jaoks. Ja ma pean vist uued prillid tegema. Ma olen 0,7 ühikut nägemist ära suutnud kaotada. Ma ei tea küll, kuhu, või mida see tähendab, aga see on fakt. Ja siis tuli välja, et ma ei ole lollakas, et oma valutava õla pärast vingun. Ta ei pakkunudki raviks soojendavat kreemi. Ma olen vist kuidagi liigese kinnituskohti kahjustanud ja õlast tehti pilti ja nüüd tuleb vist jälle see mõttetu elektriravi ja ravivõimlemine ja muu mull. Aga äkki seekord aitab? Põlve puhul käisin lihtsalt raha ära viimas ja lõpetasin ikka selles suures toas, kus on kärjemoodi lamp ja palju nuge.

***
Ja Katsu sünnast, mille kutset ma kätte ei saanudki, aga mõtlesin vist välja, kus ma sellest möödusin. üsna tore oli paljusid inimesi näha. enamik olid võõrad ja tuttavaid nägin paljusid täpselt aasta tagasi samas kohas viimati. Käisin oma uue kleidiga jälle ja kuna oli bailapidu, pandi meile lillevanikud kaela. Hõbedased, nii et ma olin ainus, kellele see tegelt ka sobis. Lahe!

Vahepeal sai veel nalja. Keegi tuli ja ma ei näinud, kes see oli. Raido hakaks kohe norima, et mõtle nüüd! Ise oleksid temaga eelmine aasta peaaegu maganud. Ma olen juba Raido huumorimeelega harjunud. Hakkasin siis peas läbi mõtlema võimalikke variante. Andrus? Ei. Ta oli juba kohal. Johnny? Palju tõenäolisem. Temaga vähemalt on ka kunagi midagi olnud. Mitte siiski eelmisel aastal, aga... Õige vastus ei tulnudki mulle pähe enne kui ta sisse astus. Jaan oli. Ninnunännu. Algul arvasin, et ta on mingi ülbik. Aga tegelt on tore ja kena ja häbelik. Nagu Andruski. Minu Katsu sünnipäevade lemmikmehed:D

Vetsuralli - see ei ole normaalne!

Pühapäeval peale tööd, helistas ema ja ütles, et ta tahab, et ma aitaksin tal vanu riideid Humanasse ära viia. Tahtis kapis ruumi teha. Muidugi, kui juba seal olime, siis oli vaja ka ringi vaadata. Ei tahaks kül seda tunnistada, aga minust hakkab vist ka vaikselt kaltsukainimene saama. Kümnekonna minutiga oli oma kätele kuhjanud sellise hunniku erinevaid kampsuneid, et müüja tuli appi ja viis mu riided kuhugi leti taha ära. Ta nägi, et mu käed enam palju rohkem ei kanna. Seal on üldse väga toredad müüjad. Nii mõneski teises kohas oleks müüja samas olukorras tulnud hoopis käskima asju tagasi panna, sest kabiini võib ju võtta kuni 3-4 asja. seal humanas sellist probleemi polnud.

Enne, kui sain riidei proovima hakata, tuli aga nii hull pissihäda peale, et tõmbusin näost punaseks ja kartsin, et lähen lõhki. Ja seal ei pidanud WC-d ka olema. Humana müüja siiski ütles, et neil on WC ja andis nõu turvalt võtit küsima minna. Turva ise oli selline mõnus vanaisa-tüüp, aga ta oli alles teist päeva tööl ega osanud mind aidata. Aga ju ma siis nägin ikka väga hädine välja, sest ta läks saali peale vanemmüüjat otsima ja kui sealt ka võtit ei sanaud, siis andis läbi raadiosaatja teisele turvale teada, et üks neiu tahab WC-sse. No ei ole ju mark, kui selline info sinu kohta mingil üldraadiosagedusel liigub. Aga tol hetkel oli mul suuremaid probleeme.

Varsti oli minuga tegelevaid turvasid juba kaks. Teine oli ka hästi abivalmis, aga ta ei osanud üldse eesti keelt. Siiski, organiseeris ta mind WC-sse. Aga arvake ära - see oli umbes. No nii umbes, et vett oli selle ääreni, kust vett tuleb. Ei läinud ma sinna midagi juurde lisama. Hullult kahju oli küll juba maha tõmmatud pükse uuesti üles tõmmata, aga no kraanikaussi ju ka poleks teinud.

Uus turva kuulas mu uue mure ära ja vedas mu kõrvale Olympic Casinosse. Enne veel aga kui vetsuukseni jõudsin, peeti mind kinni dokumendikontrolliks. No on tropid. Kuna ma olen kakskümmend, ei tohi ma pissida. Nii või??? Nende vabandus oli, et nad saavad trahvi. Oleks võinud sinna maha kükitada lihtsalt ja häda ära teha. Rahvast nagunii ei olnud. See on ebainimlik ju. Keelatud on mängurlus noortel. Miks ma ei tohiks korraks hädaolukorras vaid nende vetsu külastada? Igatahes, meid visati välja ja turva sai veel sõimata.

Nüüd, lõpuks, viidi mind töötajate vetsu. See oli kohe teise kõrval, aga võtit sai jälle uuest kohast. Ega minu jaoks ei tahetud toda väärteset loovutada, aga õiglus võitis. Mõtlesin küll, et äkki siis on ka selle kabiini pott korrast ära, aga vähemalt enne mind ei olnud ja pärastine ei huvita. Sorry küll, aga minu meelest peaks igas kaubandusettevõttes olema külastajatel tualetivõimalus. Huvitav, mida tarbijakaitse sellest arvaks? Võib-olla küsin järgi.

Lõpuks sain tagasi riidepoodi, kus kõik juba imestasid, kuhu ma jäin, ja muidugi tulin tagasi suurema riidehunnikuga, kui ema ära viis:D Aga ma olen raskelt rahul. Seekord sattusime heal päeval sinna.

Ma oskan, aga ma ei tea, kuidas seda teha...

H-Mi ja R-Aga saab ikka päris palju nalja ka, kui nad just parasjagu mu närvidest ei toitu, mida nad teevad suurema osa ajast. Te ei kujuta lihtsalt ette, milline terrorist üks kolmeaastane noormees olla võib. Ta küsib mult, kas ma olen peast segi? Ja ütleb oma õele: lollakas. Ja ähvardab mind hammustada ning pooleks lüüa. Kas teie ei tahaks endale sellist inglikest koju? Kusjuures, kui ähvardati vits tuppa tuua, siis ta näitas külma rahuga seina pole ja palus selle sinna äärde maha panna. Ma ei tea, kas ta üldse midagi kardab või miks ta pidevalt tüli norib. T kohtleb endast vanemaid inimesi kui teenijaid ja suudab kolm täiskasvanut korraga imekiiresti kõrvadest tuld välja purskama panna. Ma ei tea, kuidas ta selliseks saanud on. Õde ju ei ole.

Aga naljad:

Mina: R, kas sa pissile tahad?

R: kas sa oled peast segine või?

- siis ta ütles esmakordselt mulle nii ja kodus ei räägi nii keegi peale tema.

Vikerkaare joonistamisest rääkides...

Mina: M, kas sa oskad vikerkaart joonistada?

M: ei oska...

R: mina oskan, aga ma ei tea, kuidas seda teha.

Õues käbisid korjates sipelgapesa lähedalt...

Mina: sipelgad magavad talveund juba.

R (veidi hiljem): üks on üleval!

Magama mineku ajal...

Vanaema: R, mitu korda sind peab paluma? Kas sa oled mingi prints või?

R: ei taha ütleda!

Samas, M ähvardab lugeda kümneni ja selle aja jooksul peaks R magama minema...

M: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, kümmeteist, 12, 13, 14, 15, 16, 14, 16, ..., 80, 90. Ongi kolmeni loetud!

KM täna õhtul...

Emme tuleb varsti.

Emme tuleb varsti külla.

Lastega saab nalja. Selle vastu ei saa vaielda. Naeravad nad kindlasti palju rohkem kui täiskasvanud ja ka meie naerame nendega koos rohkem. Aga närve kulub ka hoolega.

Teate, mis veel naljakas on? Meile meeldib mängida koos mängu, kus nemad peaad mulle käsu peale erinevaid asju tooma. Ja see on nii imelik. Ütled neile näiteks, et too mulle midagi rohelist. Ja selle asemel, et kükitada maha ja võtta nina eest suvaline rohulible, võivad nad morni näoga terve aia läbi käia ja midagi rohelist otsida ning tulla tagasi, jonn suus, ning väita, et ei ole midagi rohelist. Igal juhul leitakse see alati palju kaugemalt, kui võimalik oleks.

Sel korral olime nendega kasulikud ka. Turvakodu palus korjata käbisid, mis kaunistatakse ära ja pannakse jõulude ajal heategevusmüüki. Me siis korjasime lastega. Terve kotitäie mullaseid käbindusi. Nii fun oli. Ja pärastpoole läksime lähedale parki liivahunnikusse kaugust hüppama. Appi, kuidas MINA kaifisin. Mul oli vähemalt sama fun kui meil. Ma ei teadnudki, et mulle tegelikult kaugushüpe meeldib. Asi ise on ju tore, aga lihtsalt ma ei hüppa eriti kaugele. See lend ise ja maandumine pehmesse liiva on need, mis mulle hea emotsiooni tekitavad. Kohe kaks päeva hüppasime lastega ja tassisime tuppa kaasa oi-oi kui palju liiva. Aga äge oli ju!!!

Postitustemaraton algab siit!

Ma pole vist ligi nädal aega siia midagi kirjutanud. Pole lihtsalt jõudnud. Kujutage ette, mul on mitme päeva e-mailidki üle lugemata. Lihtsalt, esimene pool nädalast oli kool ja siis neljapäeva ööst tänase õhtuni olen olnud praktiliselt kogu ärkvel olduda aja tööl või mõnda muud moodi hõivatud. Nelja päevaga sai 45 tundi tööd tehtud. See on ju tegelikult peaaegu kuue päeva jagu ja ma ei käi üldse püsikohaga tööl, isegi poole kohaga mitte, aga hull nädal oli. Vähemalt see katab veidi mu üle igasuguse piiri läinud kulutusi.

Teemad siis:
Miks ma vihkan hommikuid?
Männi pargi teema (vt eestpoolt ka)
Laste killud
Lastest "Too mulle" mängimas
Käbide korjamine ja harjamine
Tüdrukuteõhtud Reijoga
Laste arusaam Reijost
Ehetekarp
Hull shoppamine
Vetsuralli
Arstitädi juures käimine
Katus sünna (kellega väidetavalt magasin jne)
Kaugushüpe
Väikesed terroristid
Tänavate remont

Kõigest viisteist teemat on vaja lahti kirjutada. Never mind, ma pean ju vaid kella kaheksaks kooli jõudma ja mul on vaja veel homseks kõne kirjutada ning horoskoop sisse trükkida lehe jaoks. Aga see viimane on pure fun.

Eelmine nädal oli veel sellepoolest hull, et sain vaid kahel päeval ärgata hiljem kui kell seitse ja üks neist oli ka puhas juhus. Ärge saage valesti aru. Mul ei oleks hommikute vastu mitte midagi, kui nad õhtupoole oleksid. Lihtsalt, nii õudne on ärgata kella peale. Eriti, kui väljas on veel pime. Eriti, kui ei läinud juba õhtul kell üheksa magama, mida ma kunagi ei tee. Ja homme jätkan oma varaärkamise ülinõmedat traditsiooni. Ja neljapäeval ka. Aga kolmapäeval saan veidi kauem magada. Jee. Reedel sain ka 12ni magada, sest KM tegi oma elu magamiserekordi. Ta ärkas peale mind. Ma ärkasin telefoni peale. Seitsmenda kõne siis:D See ei ole minu süü(A)

Aga nüüd uus teema ja uus post. Nii saate ise valida, mis tundub huvitav ja võite osa mu juttu üle lasta, aga ärge seda mulle tunnistage eks.

Kallid vanemad! Palun ärge laske oma lastel kunagi ilma täiskasvanuta Männi parki minna!

Heihopsti! Mul on kümneid teemasid, millest tahaksin kohe rääkida, aga olulised asjad enne.

Hoiatan Mustamäe Männi pargi eest, sest nägin täna seal pealt midagi väga kohutavat. Mängisime seal KMiga. Tema tüütas mingeid veidi vanemaid vene poisse, kuni need teda juba füüsiliselt tagasi lükkama hakkasid ja siis meelitasin ta sealt eemale. Umbes samal ajal tuli poistekamba juurde keegi vanem noormees, nii 20ndate alguses, ma pakun.

Oletasin, et tegu oli kellegi vanema vennaga, sest nad kükitasid kõik ringis maha ja rääkisid omavahel millestki. Ma ei kuulnud ega saanud aru. Pargis oli ka kamp Eesti noori, nii 15-19 aastaseid, kõik jõid ja suitsetasid seal. Laiad lehed, noh. Olin nendest nagunii juba halval arvamusel, aga telefon oli tühi ja ei sanaud ka politseile näiteks väikest vihjet anda. Siis aga tõstsid nad enda väärtust minu silmis kõvasti.

Ühel hetkel nägin, kuidas nad röögatasid ennemainitud noormehe peale ja hakkasid talle järgi minema. Üsna kohe kuulsin ka vene poisikesi paaniliselt oma vanematele helistamas. Jutu sisu oli: nashi dengi... ushol... Minu vene keel pole just perfektne, aga siis sain ka aru, mida too noormees lastest tegelikult tahtis.

Nii suured kui väikesed poisid läksid talle järgi. Mõne aja pärast aga tulid suured tagasi. Läksin siis küsisin, et mis täpsemalt juhtus. Nemad olid aru saanud, et ta oli narkomaan ja võttis kellegi telefoni(d) ära. Ta lubas vist isegi umbmääraselt tagasi anda vms... Eesti kamp jälitas teda Sõpruse puiesteeni, aga see segane jooksis sõiduteele ja püüdis suvalisse autosse sisse murda, vist ebaõnnestunult. Aga seda kuuldes, oli mul nii hea meel, et minu auto uksed lähevad automaatselt lukku, kui süütevõti nullastmest edasi keeratud on. Ma vist ehmataks surnuks, kui keegi järsku ummiku minu autosse trügiks.

Pätt pääses kahjuks põgenema... Aga vanemad, palun. Männi park on väga toredaid mänguväljakuid täis, aga käige seal KOOS oma lastega, mitte ärge saatke neid üksi. Neist mängupüssidega sõda mänginud "kõvadest
meestest" said minutitega halisevad ja shokeeritud beebid, mis on ka antud olukorras täiesti normaalne. Kas teie tahate oma lastele samalaadseid kogemusi keset päeva pargis mängimise ajast? Täna läks ju veel väga hästi.

Eriti äge november tuleb

Täna käisime lõpuks Ace of Base'i ja Enrique pileteid ostmas. Sügelesime leti taga esimestena, kuni soovitud kauba kätte saime. Käisime veel Sandra tuttavale müüjale niikaua pele, kuni ta hüperkiiresti ligutama hakkas või midagi sinna poole... Teisiti lihtsalt oleksid tühjad pihud jäänud.

Mul on nii hea meel siiani. Tuju teeb veel paremaks hommikul nähtud bänner, mille kohaselt tuleb nädala pärast Uuno sünnipäevapeole Da Buzz. Arvake kolm korda, kas ma lähen või ei? Muidugi lähen! There is no other way. Siinkohal peaksin mainima... kena noor naine otsib omale sponsorit:D ei noh, nali naljaks, ma tõesti ei tea, kust raha juurde saada kõikide soovide täitmiseks ja vajalike asjade ostmiseks.

Ostsin täna veel midagi väga väärikat ja käisin Peedu eest emale kingitust valimas. Täpsustada kahjuks enne ülehomset ei saa. Aga pean mainima, et Tartu Hiina pood Riia tänaval on väga lahe ja neil on väga VÄGA hea müüja. Ta teab, kuidas kliente kohelda.

Tänasest päevast jäi vaid üks asi puudu. Kuna mu kapistange läks katki, vedelevad mu riided juba mitu päeva Katsi voodi peal. Ja ma ei tea, mida nendega teha. Käisin täna otsimas seda jublakat, millega asja parandada saaks, aga muidugi suuuuuuuuuurtes ehitus- ja mööblipoodides seda ei ole. Huvitav, kust ma siis veel otsima peaksin? Tõsiselt. Kui me Katsiga koos jälle Tartus eksisteerima hakkame, on jama. Tegelt peaks vist Joosepilt küsima, kust tema Katsi kapi jaoks need jublakad ostis.

Õhtu oli ka lahe. Tegin Pulleritsu tunni jaoks minu jaoks vägagi motiveerivat kodutööd. Pidime nimelt kahepoolse uudise jaoks maketi tegema. Ma armastan selliseid ülesandeid. Eks näis, palju Pullerits minu versiooni armastama hakkab. Äkki kingib mulle ka raamatu? Ma tahaksin vähemalt teada, mis raamat see selline oli, mille ta Marile eelmisel nädalal kinkis. Mulle sobiks väga hästi, kui ta mulle oma õpiku kingiks. Pidin ju raamatukogu oma tagasi andma ja müügil seda enam pole ja nüüd mul ongi homseks kohustuslik kirjandus lugemata. Ving ving. Äkki ta ei löö lamajat?

Millist arsti Sina eelistaksid?

Vaadates täna õhtul House MD neljanda hooaja esimesi osasid, kerkis minu pisikesse ja kohati imelikku pähe just see küsimus. Kui on ikka mingi meditsiiniline probleem, mitte ei otsi vabastust kehalisest või püüa hankida tervisetõendit miljonil erineval põhjusel, siis kumba eelistaksid sina - kas House'i sugust eriti s*ita iseloomuga geeniust või mõnda toredat vastava hariduse ja/või oskusteta meditsiinitöötajat?

Suhtumine ju maksab ka palju. Mina vist siiski eelistaksin House'i ja just nii, nagu ta on. See on fun ja ega ta siis paha pärast... Oma perearst on mul aga väga tore tädi, kes täidab rohkem sõbrannafunktsiooni ja väljastab lugematus koguses dokumente, kui otsib leidlikke lahendusi. Mõne arsti puhul aga ei saa ei üht ega teist, nii et mul on isegi hästi läinud. Aga teie arvamust oleks ka huvitav kuulda.

R2 võimuses

Hommikust! Minu kell näitab 6:58am ja olen JAH juba üleval. Müstiline? Minu meelest ka. Ma polegi vist kunagi varem sellisel kellaajal postitust kirjutanud. Täna aga algab mu hommik sellega.

Just algaski!

Mul on nimelt selline kodutöö, mille raames pean terve päeva kuulama ühte jutukeskset raadiot ja siis seda analüüsima. Spooky eks? Kusjuures R2 saatekava ei olnudki väga hirmutav. Eks näis, kuidas tegelikult on. Vahepeal on aga juhtunud palju asju, millest ma kirjutanud ei ole.

Alustan nendest, mis eelmine kord ütlemata ununesid. Nimelt, komplimentidest. vahelduseks "Sa oled märkimisväärselt ilus'atele" ja "Te olete nii kenad neiud, et olen teie pärast nõus jooma endale ette söödetud solki", sai reedel kuulda ka, et ma olen VEEL ilus ja et Mulle (mingile suvalisele vanaonule, kes Raekoja platsil vastu tuli) meeldivadki õudsad tüdrukud. Trükiviga ei olegi trükiviga vaid autori stiiliviga.

Päris lohutav oli kuulda peojärgsel hommikul kooli minnes, et onule meeldivad minusugused õudsad tüdrukud või, et olles kaotanud juba oma nooruse, on mul oht kaotada varsti ka oma ilu.

See aga ei sundinud mind veel järgmist õhtut kodus veetma. Käisime Lauraga Zavoodi avastamas ja polnud üdlse nii õudne koht, kui ma lootsin. Mulle tekitatud eelarvamused ei vastanud üldse tõele. Ma tean, et olen tunduvalt hullemates kohtades käinud, aga praegu ei tule kahjuks ükski meelde.

Zavoodis sai siis töö jaoks kokteile testitud ja ka ise veidi lõbutsetud. Seal tuli siis ka see teine kompliment ära. põhiliselt kasutasin aga nädalavahetust välja magamiseks.

Üks halb asi juhtus ka. Nimelt, mu kapi stange kukkuski lõpuks alla ja nüüd on suurem enamus mu riietest laiali Katsi voodi peal. Neid lihtsalt ei ole hetkel kuhugi panna. Nii et on hea, et Kats on Tallinnas.

Üks-kaks ülihead uudist ka. Kas te kujutate ette, et nii lühikese etteteatamisega ja kahepäevase vahega tulevad Eestisse kontserti andma Enrique Iglesias ja minu lapsepõlve ning not-so-lapsepõlve lemmikband Ace of Base. No ei ole võimalik, et ma kasvõi ühele neist minema jätaks. Ma ei ole aastaid tahtnud minna ühelegi kontserdile niiväga kui nüüd neile kahele. Ma sain luba kasuisalt laenulubaduse. Veel ei ole ühtki ideed selle tagasimaksmise kohta, aga usun, et saan kaks kordumatut elamust. Aga tagasi maksta ma kavatsen. Asi sai siski vormistatud kui laen ja mul ei ole kombeks igavesi laene võtta. Andmine on pigem rohkem minu teema. Näiteks Sandraga ei suuda me enam ammu oma rahaasju eraldada. Peaks vist kohe ühisarve tegema vms:D

Igatahes, kes veel neile kontsertidele tulemas on? Lähen homme hommikul esimese asjana pileteid ostma. Võiks nagu tuttavatega ühes naabruses istuda. Aga nüüd soovige mulle head raadiokuulamist eks. Ciao!

Te ei tea, KUI tubli ma eile olin. Ruubikukuubiku seiklused jätkuvad

Üleüldse oli hästi sisukas päev.

Algas öise kodulehe tegemisega, jätkus kella kaheksase Pulleritsu loenguga - ühegi teise loengu pärast ma ennast nii vara välja ei veaks ja sel nädalal lausa kaks korda järjest. Siis magasin poolteist tundi ja läksin praktiliselt õppimata stilistika kontrolltööd tegema. Hirmus oli. Tegelikult ka!

Töö tehtud, läksime Sandraga Creppe'i, kus ma ei olnudki varem käinud, sõime kõhu pannkooke täis ja siis pidime tema soovil korraks Abakhanist läbi minema. Tegin seal isegi paar kasulikku ostu, üks ägedam kui teised. Nimelt, jäi mulle jalgu tükk kuldset riiet ja peas hakkas keerlema pilt kleidist. Hiljem sai küll veidi teistsugune hõbedakarva kangas ostetud, aga mõte jäi alles.

Ma pole kunagi õmmelnud väljaspool käsitöö tundi ja sellest viimasest korrast on ka juba mitu head aastat möödas, kui nõela ja niiti käes hoidsin. Nüüd aga tegin omale ühe pika päevaga ja ilma igasuguse lõiketa imeilusa kleidi, mis ka eile õhtul sisse kantud sai.

Ma vihkan õmblemist ja mind paremini tundvad inimesed vast teavad seda, aga võib-olla ei tea ka. Eile aga veetsin kaheksa tundi riide peal ringi aeledes, lõikudes ja traageldades. Kusjuures, valesti läks minimaalselt. Veidi olen tänu vlgu ka Sandrale, kes mu traageldise lõpuks masina peal kümne minutiga koku õmbles, sest mina kardan õmblusmasinaid. Aga ma olen nii uhke enda üle hetkel. Luban, et panen selle posti juurde pildi ka, kui need lõpuks arvutisse tõmmatud saan. Aga mu ema unustas mulle USB juhtme kaasa anda. Kui kellelgi vedeleb Tartus Canoni digikaamerale sobiv USB juhe, siis laenaksin seda hea meelega korraks.

Öö jäi jälle praktiliselt vahele. Pidime minema Katriniga trenist ja Sandra õe Lauraga Tannu kontserdile Illusiooni ja ühtlasi tegema enda kokteiliretseptide kõrvale jookidest pilte.

Aga enne veel tegime midagi lahedat. Laura ostis omale Tarot' kaardid ja ennustas meile. Kuigi ta on veel väga algaja, oli õudne, kui pihta kaardid läksid. Me pidime küsima ühe küsimuse ja siis tõmbama pimesi seitse kaarti. Võib-olla käib see ainult suhteid puudutavate küsimuste kohta nii, aga ma ei tea.

Igatahes, tõmbasime ära, Laura keeras kaardid ümber ja luges meile oma õpikust, mida need tähendavad. Sandra sai hunniku roosasid kaarte Iiroga seoses. Roosa all mõtlen siis ülipositiivseid. Oli ka märke hetkel valitsevast segadusest, aga neil siiski paistab tulevikku olevat.

Mina küsisin midagi, mis mind ennast väga huvitab. Nimelt, mis saab edasi minust ja Ragnarist. Sest ma ise tõesti ei kujuta ette. Ja see, mis välja tuli, oli tõsiselt shokeeriv. Mõned asjad olid muidugi minu jaoks muigama panevalt iseenesest mõistetavad. Näiteks see, kui Laura ütles, et tavaliselt tulevad välja naisel mõni kuninganna ja mehel mõni kuningas kui nende esindajad ja meil polnud kahe peale mitte ühtegi. Aga meie suhte juures pole kunagi olnudki midagi tavalist.

Ta ladus kolm kaarti, mis puudutavad mind; kolm, mis puudutavad teda ja ühe, mis on meie ühiseks nimetajaks. Viimane oligi kõige shokeerivam. Too kaart tähistas vaidlusi, agressiooni ja salvamisi. Iga teine ehmataks vist selle peale, aga see on ju nii meie teema. Täpselt nii me käitumegi üksteisega, kui me just parajasti hoopis ühel meelel ei ole.

Edasi tuli esimene minu kaart, mis tähendas uut algust või suhete katkestamist ja minu meelest me olemegi hetkel täpselt sealmaal. Või vähemalt mina olen. Viimane kord, kui rääkisime, jäi mul jälle paha tunne sisse ja otsustasin, et mina ise temaga enam rääkima ei hakka. Kui tema lõpuks võtab aega minu jaoks, siis räägime, aga ma ei ole mitte üheski mõttes ega ühelgi tingimusel taustaviiul. Ja tema julges mulle rääkida protsentidest, kuidas ta hetkel minu ja kahe teise tüdruku vahel ennast jagas. See polegi oluline, et teised olid tüdrukud. Jagamisemõment on see, mis mulle ei meeldi. Kui ei osata ennast jagada nii, et kõigile jätkuks ja kõigil oleks hea, siis ei tuleks üldse jagada.

Siis tuli esimene tema kaart - pettus. Minu jaoks oli see pettumus, sest meie suhtes on juba olnud nii palju pettust ja ta lubas mulle, et ei iialgi enam ei mingeid valesid. Ise ta läheb iga kord nii ägedaks, kui arvab, et süüdistan teda valetamises. Mind teeb see kaart kurvaks, sest mulle ei meeldi pettuse tähe all elada. Samas, ikka veel olid kaardid hirmuäratavalt tõesed. Sellest sai isegi Sandra kui kõrvaltvaataja aru.

Järgmine kaart oli jälle mulle ning tähendas uut võimalust või armastust. Huvitav, kas see tähendab, et pean temaga otsast alustama või kellegi teisega? Viimane oleks kindlasti lihtsam variant, aga kas ka parem? Kas ta hullem saaks olla? Ma ei tea ise vastust neile küsimustele:(

R-i teine kaart näitas valmidust uueks, küpsemaks armastuseks. Jälle ma ei tea, kas see teine ring puudutab meid kahte koos või eraldi. Võib-olla tähendab see, et liigume mõlemad edasi kaasa võetud kogemustest õpetust saanuna?

Minu viimane kaart oli Raskuste ületamine. Mulle väga meeldiks see, kui me suudaksime kõigest üle olla ja mingil moel paremini edasi funktsioneerida. Ma ei eelda siinkohal üldse armastussuhet. Meil on hoopis midagi muud, defineerimatut. Tema armastab mind. Hoopis teistmoodi kui teised. Mina ei tea, mida tema minu jaoks tähendab, aga selge on see, et väga palju.

Tema viimane kaart rääkis soodsast võimalusest rahuks ja leppimiseks. Like how good is that? Ma olen õnnelik, kui me saame hästi läbi ja temaga on kõik korras. Muidugi peab mu endaga ka kõik hästi olema. Aga ma tunnen temast nii puudust, kui ta on nii õnnelik kusagil mujal kellegi teisega kes-teab-mida tehes nii, et mina isegi ei tea, mis tema elus toimub. Ja samas, ma armastan temaga rääkimist.

Kui te nüüd midagi aru ei saanud, siis palun vabandust. Minu jaoks moodustab see kõik terviku ja ma ei pruugi tähele panna lünki oma tekstis ja seega ka teie teadmistes. Aga mul oli vaja see enda jaoks kirja panna. Talle tahaksin ka rääkida neist kaartidest. Aga defineerimise jätaksin talle endale.

Aga õhtu läks ju veel edasi. Läksimegi kolmekesi Illusiooni - mina esmakordselt ja see ei avaldanud küll mingit erilist muljet - ning jätsime Sandra ja Riinu magama. Aga kõik ei länidu nii nagu plaanitud. Meid ei lubatud digikaga sisse, aga meie põhieesmärk oligi teha fotosid õigetest jookidest. Tannu oli lihtsalt boonus. Positiivne kõrvalliin. Asi lahenes nii, et Laura läks koju magama, minu digikas koos temaga, ja meie jäime Katriniga jooma, tantsima ja Tannut ootama.

Jõin peale kaheksandat klassi esimest korda tequila shot'e ja muidugi rummi koolaga. Siis oli see aeg, kui hängisime Biksu klassivendadega mängides ukakat, pudelit ja puistades kodus baarikappe, et näha mis ühe või teise vedeliku joomine endaga kaasa toob. Midagi ei toonud, aga mulle päris meeldis.

Alles hiljem hirmutati mind ära nii oma tuttavate kui linnalegendide poolt, et tequila on nii ohtlik kraam, et kui üks shot ei tee midagi, siis teine kammib täiesti segi ja paneb hommikul soovima, et ma poleks sündinudki. Niisiis, neid juues oli paras värin sees. Jõingi kaks tükki ära. Ja kumbagi ei juhtunud. Täis jäin väheke ja avaldasime oma ühe lonksuga põhjani stiiliga mingitele meestele muljet, aga midagi hullu ei olnud. WC-s käisin vähem kui tavaliselt. Peangi vist hakkama investeerima väikestesse aga kangetesse jookidesse.

Oma üllatuseks nägin klubis Gethet ja Ingvarit. Viimane tegi meile palju nalja ja esimene ei jätnud mingit muljet. No mida tahta, kui pole üle aasta näinud ega suhelnud ja siis juhuslikult kokku põrgates küsitakse mult tere ütlemise peale, kus Kadrian on selle asemel, et küsida näiteks, kuidas MUL läheb. Ei ole armukade. Lihtsalt ootasin mingit viisakust, aga oligi loll ootus. Vähemalt selle inimese suhtes. Ega me pikemalt rääkinudki. Ei põe ka. Polekski vist eriti millestki rääkida olnud.

Hommikuks ootasin tuumapohmelli, olenemata sellest, et mul pole kunagi isegi pisikest pohmelli olnud. Vist. Ma pole päris kindel, kas võin üht talvist kerget peavalu pohmaka kraesse kirjutada või mitte. Aga arvestades tequila ja võimatult täis planeeritud hommikuga, võis arvata, et on ideaalne aeg pohmelli jaoks. Meelega ei joonud ka öösel koju jõudes Hapsi ega isegi mitte vett. Tahtsin täisvärki, tuld ja pauku.

Sain ma jee. Ka hommikul oli elu lill. Loeng Sildami ja Kaggega oli väga äge. Ja kummi-rühmatöö, nagu Sandra ütleb, läks ka üllatavalt libedalt ning siis sai justkui möödaminnes käidud turvakodus oma nunnusid vaatamas ja nendega savist kilpkonni voolimas. Katrin tahtis minuga kaasa tulla ja praeguse seisuga tahab vist veel tulla. Lapsed tulid mulel juba ukse peal vastu, et mind kallistada ja oma toimetusi vaatama viia. Ma olen popp seal:D Lõpuks nad ei tahtnudki minust lahti lasta. Alles lubaduse peale tagasi tulla, võisin ära minna. Ja ka emad juba arvestavad minu abiga laste hoidmisel ja kurvastavad, kui mull ei sobi ajad, kui neil vaja on. Eks ma aitan, palju jaksan. Naljakas, et seal ma ei võta selle eest üldse raha ja tavaelus teenin sama asja pealt korralikku palka.

Nüüd aga on kõva plaan magama minna ja te katsuge vaid mind segada.

Ruubikukuubik olen sellepärast, et minul on väga mitu tahku. Kellel ei oleks, eks:P Mul on ka!

Veel avastasin Meelisega vesteldes, et minst saaks hea armuke ja kehv abikaasa ning, et avastus kui selline on ühepoolne asi. Subjektile on see üllatus või ehmatus ja ebateadlik värk, mis juhub vaid avatud oleku korral. Küll ma olen tark!

Ja siis veel küsimus: kas on olemas selline asi nagu pressiteate-pimedus? Aga miks mitte, kui on olemas reklaamipimedus? Ma arvan, et mina põen mõlemat.

Kepsuta edasi, sa sukkpükstes lehm!

See on tänase päeva parim nali. Vaatasime Open Seasonit ja naersime pisarateni. Nüüd hakkan teid kõiki selle väljendiga vajadusel solvama:D

Ma olen nii väsinud, et see tuleb küll harukordselt lühike post.

Presentatsioon läks üllatavalt hästi.
ITimeest ei saa minust ikka või vähemalt kodulehekülgede tegijat.
Kiirkohtingutele ka ei jõudnud.
Ette planeerimata filmiõhtu oli fun.
Viie tunni pärast algab kool!

Tsau!

Täna aeg seisab

Vähemalt Metroos. Seal on hiiglaslik seinakell. Sõna otseses mõttes seina peal on numbrid ja seierid - kell noh. Aga täna seiereid ei olnud. Järeldus: aeg seisab.

Muidu oli ka tore päev. Käisime fotograafi juures Sandra piltide järel ja siis läksime neid tagasi viima, sest piltide peal oli mingi teine sarnane blond. Huvitav, kas tema sai Sandra pildid? Sest Sandra oma pilte seal polnudki.

Seejärel läksin oma ühiskondlikku kohustust ja rõõmu täitma/saama. Laste turvakodusse. See on alati nii kurb ja tore korraga. Ei olnud tänanegi päev erandiks. Jälle uued lapsed, jälle uued rõõmud ja mured. Nad rääkisid möödaminnes ja täiesti neutraalsel toonil, et on seal, sest nende ema joob jälle või siis isa on vangis ja ema pani teadmata suunas üle piiri ajama ja jättis lapsed üksi koju. Täiesti vastutustundetud vanemad ja üllatavalt normaalsed lapsed. Üldse mitte p*rse kukkunud isendid.

Mängisime koos ja maalisime. Unustasin kõik mulle kingitud pildid maha, kahjuks. endal oli ka väga tore. Kokku möödus seal väikese pausiga kaheksa tundi ja ma oleksin kauemakski jäänud, kui Sandra poleks koju kibelenud. Nüüd ta kindlasti mõtleb, et oleks targem olnud sinna jäädagi, et vältida tõele näkku vaatamist, aga juba on hilja ja halvad uudised jõudsid kohale. Aga võib-olla ei olnudki need tegelikult halvad?

Kindlasti aga oli halb täna tarbitud suur rämpstoidu kogus.

P.S. Luguge üle-eelmist postitust koos kommentaaridega ja öelge, kas Andu on siga või on tal midagi viga? See ei saa ju heatahtlikult öeldud olla!

Titalakkuja

Mina ka! Mina ka! Sest teisiti lihtsalt ei saa.

Mul oli väga tore nädalavahetus, kulukas, aga tore.

Käisin Sami sünnipäeval ja ta on tõeliselt fantastiline tegelane. Ühe-aastaselt on ta paljudest omavanustest arengu poolest peajagu üle. Ja siin räägib keegi, kel on kogemusi ikka päääääääris mitme lapsega, eks.

Nimelt, ta joob vabalt ja hea meelega tassist, matkib teisi, leiab seoseid, vastab küsimustele sõnadega, annab sooviavaldatele musi jms. Kinkisime talle vurri ja tal läks vaid hetk aega, et aru saada, kuidas see toimib ning järgi teha. Ja armas on ta ka. Peale musitamise kombe, andis ta mulle oma kõrsikust ampsu.

Sel nädalavahetusel oligi ta suuresti minu laps. Mehed norisid küll, et talle sobivad kõik, kellel on tissid, aga nad olid lihtsalt kadedad mu peale:D Laps tuli vabatahtlikult isegi ema sülest minu juurde. Ju ma tundusin turvaline. Ta ei võõrastanud üldse ega virisenud, kuigi püsis poole ööni ärkvel ja pidi väga väsinud lõpuks olema. Aga mitte üht piiksu ei tulnud tema suust. Ma jumaldan seda tibu.

Esimese ööpäeva veetsingi Kati juures, kus ajasime kõigil keerutava tantsija testiga juhet kokku ning nautusime Nigeli taevalikult teravat karrit. Teisel päeval aga nägin korraks ära Vahuri ja siis andsin ennast Svea kätesse.

Koos rallisime jälle poll ilma läbi. Pidin ta isa autoga sõitma. Väga õudne oli. Manuaal ei ole üldse enam minu jaoks ja see auto veel keeldus minu soovi peale käiku ka vahetamast. Ta tahtis seda oma tingimustel teha ja siin ma ei mõtle vaid siduri alla vajutamist. Ühesõnaga, sai kõvasti gaasitatud ja korra masin ka välja suretatud.

Õhtu veetsime erinevate narkosõprade seltskonnas, kes küll sel korral midagi ebaseaduslikku ei teinud, aga mulle ei meeldi, et nad sellesse kõigesse nii soojalt suhtuvad. Alari ja Aimariga oli tore. Mingi Roman oli aga täiega nõme tüüp. Ta julges mulle öelda, et mul on igav elu, sest ma ei suitseta ega tee narkot. Rääkimata sellest, et ta ei oska öelda tere/head aega ning neiule ükse avamise asemel astub esimesena sisse. temperamendi poolest meenutab ta mulle Ragnarit ja kena on ta ka, aga ma ei kujuta küll ette, et Ragnar selline mats olla võiks.

Aivarit nägin ka üsna korraks, mis on alati tore. Ta on lihtsalt nii tore inimene, kuigi väga vaikne. See teeb tema tundmaõppimise keeruliseks. Ja tantsida sain ja tõelise Whiskasi kiisuga sain mängida. Mõlemad ööd jäid vahele ja said päevasel ajal osaliselt järgi tehtud. Hetkel aga olen ikkagi laip.

Täna pidin ju jõudma veel oma esimesse latino-trenni ja Iiro sünnipäevale. Mõlemad olid lahedad. Aga nüüd tahaksin küll veel pikalt magada. Ma lähengi ja üritan.

Ei jaksa enam halva tujuga elada

Ja seekord ei aita isegi shoppamine. Viimastesse päevadesse on mahtunud mitu-mitu kodutööd, üks hõõgveini ja Aliasega õhtu Karini pool, uue sügismantli ost, paar ägedat koolipäeva (uskuge või ei, aga olen sel nädalal vaid kahest tunnist puudunud), metsin väsinus ja pinge, pidevad jamad mp3-mängijaga ja teist korda jalas oleva kinga purunemine. Lisaks veel trennist sinised ja deformeerunud põlved, mis tühistavad igasugused seelikukandmise mõtted ja kulud põlvekaitsetele. Lõpptulemus on see, et mul on elamisraha jäänud nädala lõpuni alla saja krooni ja närvid läbi lõpututest ootamatutest kulutustest. See, kes ütles, et raha ei ole oluline, elas vist küll teises maailmas. Minu elu mõjutab raha omamine ja mitte omamine väga palju.

Head asjad on need, et jõudsin sel nädalal kolm päeva järjest lausa trenni ja homme lähen Viru-Jaagupisse Sami sünnipäevale. Tibu saab juba ühe aastaseks ja vast näen peale tema ka paljusid sõpru-tuttavaid.

Veel sai selgeks, et Pilates ja jooga ei ole küll minu alad. Nii õudne oli see pealesunnitud hingamine kellegi teise rütmis. No ei ole fun, kui oled just välja hinganud ja kohe käsitakse uuesti välja hingata ja füüsiliselt oli ka üsna raske. Kokku andsid need kaks tingimust tulemuse, et mul hakkas üsna paha. No nii paha kohe, et tekkis soov poole trenni pealt ära tulla, aga jäin, sest tahtsin näha, millega see pull lõpeb. Ainult see oli hea, et lihased said korraliku koormuse üsna rahulikus tempos. Aga arvan, et kui ma muja peaksin lihastrenni tegema, siis eelistaksin Body-trenni, mis peaks olema enam-vähem sama asi oma hingamistempos.

Ja rahamured ei jäta järele. Kui ka peaks juhtuma, et ma sel nädalal nälga ei sure või Jaagupis lihtsalt piinlikku olukorda ei satu, sest kaardil pole raha, siis rahul ei saa ma ikka olla.

Ma unistan juba nii kaua uutest nahast iluuiskudest ja need on kõik ikka vähemalt tuhat krooni, mida mul hetkel ei ole, loomulikult. Mul pole isegi nii palju raha, et ma raatsiks bussiga sõita, olenemata sellest, et käin koolis ja tööl ja vanemad toetavad. Igatahes, sain tavalisest miinimumist umbes kolm korda odavama pakkumise ja ma nii tahaksin neid, aga... nutma ajab, peaaegu.

Ja siis varsti tuleb uus telefoniarve ning Tallinnasse minek ja ema sünnipäev, millega on küll enam-vähem korras kõik ja Iiro sünnipäev ja võib-olla kursapidu ja juuksuriaeg, mida ma juba tühistada plaanin. Rääkimata sellest, et tuleb kingad ära parandada, kui neid enne kevadet veel kanda tahan ja akud+laadija osta ka AAA suurusele ja kindlasti tuleb neid kulusid veel. Kurb, sest raha ei ole tõesti maailma tähtsaim asi, aga ilma selleta on võimatu elada ja MA EI HAKKA ELUILMASKI KEEDUKARTULEID PALJALT SÖÖMA!

Okey... nüüd ma ei saa enam paar päeva viriseda, sest lähen maale ära. Äkki on seal elu odavam? Muidu pean vist küll kellelegi orjaks minema.

Miks? Sest ma pean alles viie ja poole tunni pärast ärkama

Kellegi Eeva blogist pärit. P.S. Tal on ägedad vastusd ka. Vähemalt vastamise stiil.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei vist, aga mu kodus kapi otsas istub ahv Mihkel, kes sai nime minu potentsiaalse kaksikvenna järgi.


2. Millal viimati nutsid?
Eelmisel kolmapäeval, aga need olid naerupisarad. Üllatavalt ammu pole päriselt nutnud. Mitte, et ma kurdaks.


3. Kas sulle meeldib su käekiri?
JAH! Ma täidaksin teie kõigi päevikud hea meelega ära. Ja kirjutaksin aadressid käsitsi ümbrikutele, et postitöötajatel ka hea päev oleks.


4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Spagetid kana ja hiina magushapu kastmega hetkel.


5. Kas sul on lapsi?
Palju, aga mitte igapäevaselt.


6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ma ei tea, kas pärismina tahaks teist mind endale sõbraks. Hoopis selles on küsimus.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Mõne meelest liigagi tihti, aga mulle meeldib.


8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei olnud mõtet.


9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Jah. Ja lennuksit hüppaksin ka alla. Ja laskuksin sirgelt mäeküljelt uuesti, kui võimalust pakutaks.


10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Shokolaadiga, aga hetkel eelistan maasika-shokolaadi müslit.


11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Siis, kui nad muidu ära ei tule.


12. Kas pead end tugevaks?
Ei. Aga ma töötan selle nimel. Pidevalt ja mitte alati planeeritult, aga paljud asjad tuleb üle elada lihtsalt ja keegi ei küsi, kas sa tahad.


13. Milline on su lemmikjäätis?
Lagritsa, kommi, piparmündi, shokolaadi, koogi või küpsise. Jäätisegurmaan olen:D


14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Kehakuju ja siis silmi ja kõik muu jääbki taustale tavaliselt. Ma oleksin väga halb kohtutunnistaja.


15. Roosa või punane?
Roosa

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
See, et ma ei oska inimesi tegelikult lugeda.


17. Mida igatsed kõige rohkem?
Vastus on keda?


18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Jah.


19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Sinised teksad ja kollased kirssidega sokid.


20. Mida viimati sõid?
metroo kanavõileiba.


21. Mida hetkel kuulad?
Arvuti jahutussüsteemi ja kella tiksumist.


22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Türkiis


23. Lemmiklõhn?
Salvador Dali Eau de Rubylips


24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Sandraga


25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Mis iganes viie minutiga peale uudiseid tuleb.


26. Su juuksevärv?
See on sulle, Meelis. Et sa ei unustaks:D MAASIKABLOND


27. Su silmade värv?
Roheline/tumepruun


28. Kas kannad kontaktläätseid?
Ei


29. Lemmiktoit?
Puudub


30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Kindlasti mitte õudukas.


31. Mis filmi viimati vaatasid?
Spirited away


32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Lillatriibuline dzemper on.


33. Suvi või talv?
Suvi


34. Kallistused või suudlused?
Kas mõlemaid ei saaks?


35. Lemmikmagustoit?
Kräsupea


36. Mis raamatut hetkel loed?
Dale Carnegie "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi?"


37. Mida su hiirematt kujutab?
Mul ei ole hiirtki siin ja teisel arvutil pole aegade algusest peale seda vaja olnud. Tihti aga on selleks mõni vana ajaleht.


38. Mida viimati telekast vaatasid?
Vapraid ja ilusaid õppimise kõrvalt:D Põnev osa oli. Brooke ja Ridge on JÄLLE koos:D


39. Lemmikheli?
Padukas asfaldil


40. Rolling Stones või The Beatles
Imagine ja Happy Xmas. Rollingilt ei tea ühtki lugugi peast.


41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Itaalia


42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
You tell me


43. Kus sa sündisid?
Rongis/Pelgulinna sünnitusmajas


44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
Enam ei oota. Aga tore on lugeda, kui mõni tuleb.


45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Maria

Balti jaama tuvitädi

Täna on olnud üsna huvitav päev. Kuigi on olnud mitmeid toredaid momente, on päeva märksõnadeks rahutus hinges.

Tänasest päevast olen veetnud väga suure osa ärkvel. päeva esimesed tunnid veetsin juba teist korda järjest Sandrale ja Iirole kosjamoori mängides ja sain sealt midagi tagasi ka. Peale maamehe naja ja kõrvaharke puudutava äriidee.

Ma sain objektiivselt inimeselt hinnangu endale ja see on hea. Väga huvitav on kuulda hästi teisi inimesi tundva inimese kriitikat ja kiitust. Sain teada, et võin jätta jah kurja mulje. Ja enesekindla. Ja minu silmis pidi pidevalt olema mõistetamatu kurb pilk, nagu tahaksin kusagil mujal olla, mis kaob kohe, kui mu tähelepanu millekski muuks vaja on koondada. See viimane oli mulle kõige suurem üllatus. Olete oodatud ka sõna võtma sellel teemal. Tahaksin väga teada isegi, milles asi ja kas see tundus vaid Iirole nii.

Samal ajal rääkisin ka Ragnariga, mis on alati emotsionaalselt väga kurnav. Tihti see annab midagi juurde, aga täna pigem võtab ära. Ma ei saa temast täielikult vist küll kunagi aru. Ma ei tea, kuidas võib rääkida kahel järjestikusel päeval nii kardinaalselt erinevat juttu. Ma ei tea, kuidas saab nii lollakas ja armas korraga olla. Ja ma ei saa aru, miks ma ei suuda kõike lõpetada või kas ma tahangi.

Ja siis tuli hommik. Käisin teist päeva jutti K-Mi hoidmas üle mitme nädala. Täna oli toredam ja sisukam päev, kui eile. Ja kui eile tahtis ta mulle Liisi öelda, siis täna öeldi emme:) Käisime temaga Kristiines kindaid ostmas ja tegime pikema peatuse loomapoes, kus parasjagu puure puhastati. Ta paistab loomadega palju parmeini läbi saavat kui inimestega. Mul on lihtsalt hea meel, kui ta tunneb ennast kellegigi seltsis mugavalt.

Teine pikk peatus oli muidugi arvutimängude leti ääres, aga nii imelik kui see ka pole, tulime sealt paljakäsi tagasi. Veel kiire peatus loomapoes ja siis läksime tagasi Balti jaama, et sealt kaudu koju minna. Enne veel aga käisime ostsime pika saia ja algatasime tuvide toitmise trendi. Üsna varsti peale meid tulid sealseid tuvisid ka teised inimesed toitma. Lapsel oli lõbus ja mul oli lõbus ja mul on tõesti kama, mida teised meist mõtlesid või rääkisid.

Pärast tegime veel lehesõda kodutänaval ning esimest korda kuulsin, kuidas ta ei taha tuppa minna. Läksimegi siis tagasi tema maja olematusse hoovi kasside ja lehtedega mängima. Päeva naljadele lisandusid veel tema ütlused: "Must kass. Tule aita!" - ta tahtis kännu peale ronida ja küsis eksperdi nõu.

Norisin teda, kui ta lõpuks kännule sai, et kas ta on nüüd kännukuningas ja sain eitava vastuse. Ta ei osanud öelda ka, kes ta siis on. Küsisin, et kas ta on K-M ja sain jaatava vastuse. Siis küsisin, kas ta poiss ka on. Vastati: "Olgu!"

Siis aga tagastasin lapse emale ja tormasin otse bussijaama, et trenni jõuda. Jõudsin ma jee. Sain minuti pealt õigele bussile ja Tartus liiklemine võttis nii vähe aega, et jõudsin veel toa ära koristada enne, kui trenni minema pidin. Ja siis sain ebameeldiva shoki juba teist korda sel nädalal. Seekord ei olnud trenn ära jäänud, vaid, nagu hiljem selgus, tund aega ettepoole tõstetud. No ei olnud fun. Mul pole enam aimugi, kuidas ma 12 korda selles kuus trennis käia jõuan, isegi siis, kui kõik plaanikohased trennid toimuvad. Nagu mul niigi probleemne kuu poleks. See nädal tõotab jälle hullumeelne tulla.