Minu musi on kõige ägedam!

Täpselt nii ebaoriginaalne ja roosamanna olengi täna.

rääkisime suurema osa ööst juttu. avastasime üksteise kohta asju, mida tavaliselt luukerede kombel kapist välja hea meelega ei sikutata. Ta tegi mulle selgeks, et loll olen, et R-i tegudele ikka veel üldse reageerin ja ta pole seda väärt, aga ta hindas teda kaugelt veidi valesti. R käitus teisel katsel oodatust palju mõistlikumalt. küsimusele, kas olen ilma temata oma elus õnnelikum või mitte, võin hetkel julgelt vastata, et ma küll ei tea, kas tema puudumine kuulub võrrandisse või mitte, aga hetkel olen hästi õnnelik. Eelmine öö tõestas jälle, et tegin õigesti teda om ellu lastes. Tema väidab, et mina olin tema jaoks palju suurem üllatus.

Tagasi öö juurde, olime mõlemad haiged. Tema viimaks rohkem kui mina ja sain ta lõpuks nõusse tööle mitte minema, millega ta enda väites oma karjäärile kriipsu peale tõmbas, sest tema lubatud puudumiste arv on täis. Aga ta ei paistnud olevat eriti kurb.

Ühel hetkel jäin mina magama, aga tema mitte ja unetu haige tema läks siis keset ööd süüa tegema. Ikka korralikult, sest ta oli omale pähe võtnud, e ma ei tohi enam oma tervise huvides väljas süüa. Lisaks oli kogu toit temast välja tulnud ja ta nüüd nälga suremas. Seega äratati mind üles umbes pool kuus keset kõige pimedamat ööd ning anti korralikult ja hästi süüa. Nii armas. Natuke nagu hommikusöök voodis, aga mitte päriselt.

seejärel laulsin talle unelaule ja jõululaule ning tõlkisn ka ja jäin uuesti magma lootuses, et sama teeb temagi. Avastin aga silmad uuesti pärastlõunal ja seda ka teleonikõne peale. Tema aga oli kadunud. See tegi mind veidi murelikuks, sest olin Marikale Eestisse helistanud ja nüüd täiesti kõneajatu ega saanud kontollida, kus ta on ja ka temaga on kõik hästi. Aga varsti ta tuli tagasi. Suurte toidukottidega, olles ostnud kokku kõik, mis poes ette jäi. Ja hakaks jälle süüa tegema. Menüüs oli lausakaks täiesti erinevat toitu, et ma valida saaksin ega tema sibulaarmastuse tõttu nälga ei sureks. Nii-nii armas. Ma oen nii armunud ikka veel temasse. Sest ta oskab minuga nii häti käituda. Isegi, kui ta pidev narrimine mind vael hulluks ajab, unustan kõik kohe, kui ta mult näiteks ootamatult selja tagant ümbert kinni võtab ka kaela peale või juustesse suudluse jätab.

Ilust aastavahetust ja palju armastust teile kõigile!

Sel aastal on rohkem ringe peal kui vahel kymnel

Tunnen, et pean ka seekord aasta l6pus kokkuv6tteid tegema. Lihtsalt yle mitme aja oli j2lle selline aasta, mida veel kaua meenutada. Nii palju inimesi. Nii palju armastust ja draamat. Mitte, et k6ik need uudsed oleksid, aga osaliselt ju siiski on ka.

Istusin praegu rekordiliselt kaua enda kohta Facebookis ja vaatasin ja imestasin, kui paljudel mu vanadel tuttavatel on juba pered ja lapsed ja abikaasa perekonnanimi. Veider. Kohati tundub nagu v6idujooks k2ib juba ja teistel on edumaa, aga ma pole veel yldse kindel, millises suunas jooksma hakkan. Kodu ja pere on ju v2ga t2htsad, aga kas ka nyyd ja praegu? Ehk annab selle asjaga veel veidi oodata.

Ja need, kes pole paljunenud, on jagunenud hoopiski. Ka sellised paarid, kellest poleks seda yldse oodata osanud. On olnud valu ja haiguseid, isegi yks surm.

On olnud suhteid, alguseid ja l6ppe, naeru ja pisaraid, lugematus koguses kaisus veedetud tunde, kellegi enda k6rvale igatsemise tunde ning kimbatusetunde, kus ei tea, keda v6i mida tahta.

On tulnud uusi t2htsaid inimesi ja lahkunud vanu. On saanud paremini selgeks, kes on kes. On tulnud 6ppida asju ymber hindama. On saanud kahelda kahjuks ka iseendas, olla rahulolematu ning enesekriitiline.

On saanud h6ljuda pilvedel ning l8mitada poris. On saadud kogeda uusi asju, panna tallele m2lestusi t6elistest elamustest, teha uskumatuna tunduvaid tegusid, taasavastada last endas ning kasvada suureks samaaegselt, 6ppida olema paindlik ning j2releandmatu teistes olukordades.

Ma ei ole kindel, kui palju ma ise muutunud olen. Eks teie olete 6igemad ja paremad selle hindamiseks. Nii palju muutusi, k2rtsu, myrtsu, iseseisvumist ja abi kysima 6ppimist peab ju mingi j2lje j2tma.

Tahan teile k6igile vaid 8elda, et kallid olete mulle ja kuigi vahel v6ib selline mulje ehk j22da, ei ole ma teid ka siin maailma teises otsas unustanud ning olen v2ga t2nulik k6igile, kes l2bi k6ige paksu ja vedela, r66mude ning murede minu jaoks olemas olnud on. Yritan k6igest v2est teile sama hea s6ber olla. Ja tahan vabandust paluda k6igi ees, kellele haiget teinud olen sel aastal. Tahtlikult v6i tahtmata.

Ei taha klisheelikult erilisi uusaastalubadusi jagada. Kui siis vaid seda, et yritangi ise olla parem s6ber; anda rohkem ja oodata v2hem, olla olemas.

Head vana aasta l6ppu! Varsti kohtume j2lle!

29. detsember

Aidake otsustada!
Olen teile natuke r22kinud oma Mumbaist leitud uutest tuttavatest. Nad m6lemad tahavad, et sinna tagasi l2heksin ja soovitatavalt pikemaks ajaks. Samas ei ole ma kunagi varem n2inud, et Harsh millelegi nii vastu oleks, kuigi ta ei hoiaks mind kunagi j6uga tagasi. Nimelt ei usalda ta seda vanemat tyypi, kes kangesti mu s6ber olla tahab, mitte karva v6rdki. Just kysisin Muditilt ka, et mida tema sellest tuttavast arvab, sest nad kohtusid ka korraks, aga tal pole erilist arvamust veel. Kui, siis pigem positiivne. Ja positiivsusest lokkavad ka k6ikide teiste diivanisurfajate iseloomustused talle. Ning ma ei tea, mida teha.
Ei tahaks kellelegi midagi v6lgu olla ega kellestki s6ltuda. Samas tunduvad nad m6lemad v2ga toredad. T2na r22kisin pikalt ka selle teise tyybiga. Temaga on k6ik v2ga lihtne. Ja ta vist t6esti tahaks, et tema heaks edaspidi t88le hakkaksin. Muudkui keelitas mind ikka tulema ja mitmeks p2evaks j22ma, et mind veel mingitele intervjuudele vedada ja selleks ajaks peaks ta juba ise ka t88l paigas olema.
Seega mis teie arvate? Kas peaksin minema? V6tma taas julguse kokku ja v2lja uurima, mis elul on pakkuda? T6en2oliselt oleks ju tore. Tean juba ette, et nad ei j2taks mind yksi ega h2tta. 88bimiskohaga on kyll veel veidi kahtlane, kuigi see tulevane ylemus r22kis mingist sugulaste majast midagi. Hotelle aga hetkel endale h2sti lubada ei saa ja yksi hotellis 88bida oleks vist ysna k6he ka.
T2na oli muidu ka naljakas p2ev. Harsh k2itub veidi kummaliselt ja tipphetk oli see, kui ta sai armukadedaks kuuldes, et r22gin vana ylemusega seksist. Mitte temaga seksimisest, vaid yldisemas joones. Harsh ytles, et nyyd hakkab tema ka teiste tydrukutega seksist r22kima. Andsin lahkelt loa. Ta t2psustas, et tema jaoks on kummaline olla yhega suhtes ja r22kida sellest teisega. Minu jaoks on see teema nagu iga teinegi, kuigi p2ris igayhele endast nii palju ei avaks. Ja enda l2hedaste kohta kindlasti ei avalikustaks midagi. M6ni asi v6iks ju ikka eraasjaks ka j22da. Ka mul on piirid. Samas ta ju pole armukade, kui Muditiga lollitame v6i Saurabhi juures 88bin. Ja nyyd mingi seksist r22kimise peale… see on kummaline. Ma yritasin lihtsalt veel yhe ysna syytu noormehe maailma avardada.
Eilne oli ka naljakas. Olin j2lle 6htul koos Saurabhiga ja t2nagi on selline plaan, sest kesk88l ootab ees Achu yllatuspidu. Eile aga j6udsime naljatades korduvalt 8elda yksteisele, kui heaks s6braks teineteist peame ja kuidas yksteist vahel vihkame. Ta t6i mulle altk2emaksuks ka teise shokolaadi ning 6htu l6puks tunnistas probleemitult erinevalt Harshist, et hakkab minu j2rele v2ga igatsema. See oli nii armas. See aga, et ta otsustas pyhendada mind oma fantaasiasse erinevatest unistuste armukestest ja pakkuda mulle parimalt s6bralt yle l88dud pruudi rolli – mitte nii armas. Kuigi ei usu, et ta seda t6siselt lootnud olekski.
Ja ma ei tea, mida aastavahetusega teha. Eile 88sel tabas mind korralik meltdown, kui tunded k2isid j2lle yle pea kokku ja aina rohkem paanikasse minev Harsh mu pisaraid 2ra suudles, sest Tusha tahab katusepidu ja mulle meeldib ka see idee. Poisid tahavad Achu synnip2evapidu nende pool, kuigi Saurabh ytles, et seekord tahaks midagi teistsugust. Naabrid annavad loa katusepeo jaoks vaid siis, kui on synnis arv tydrukuid ka ja me ju ei tunne eriti tydrukuid, kuigi nyyd sain jah-s6na Nayaralt ja teistelt ehk siis oleks veel m6ni tydruk isegi k2ep2rast, aga ma ei tea enam, kas ongi enam pidu, kuhu neid kutsuda. Lisaks ytles Saurabh, et Harsh on katusem6tte vastu ja Harsh ytles, et tal yksk6ik, aga synnip2evalaps ja tema neiu raudselt ei naudiks seda. Ja nyyd ma olengi 6nnetu, sest ei suuda v2lja m6elda, kuidas k6iki 6nnelikuks teha. Lisaks veel tobedad takistused nagu kuidas kuivas osariigis aasta suurimat joomapidu kiiresti korraldada ning mitte halvakvaliteedilise puskari otsa sattuda. Lisaks on mind kutsutud Mumbaisse peole – valikvariantidega, Damanisse rannapeole, mingile m2ele, Goasse jne. Paljud on lihtsalt kysinud, mis plaanin. Ja ma ei oska end nii h2sti jagada k6igi you must come v2itjate vahel. Ja ma ei saa aru, miks k6ik nii keeruline olema peab? Kuigi see on stressirohke aeg ka Eestis. Sotsiaalne surve teha midagi ybercooli on ju nii suur. Eelmine aasta oli m6nus vaheldus. Koduselt. Tulid, kes tulid. Kes ei tulnud… meie pidu ka 2ra ei rikkunud oma tulemata j2tmisega. Aga see aasta on j2lle… keeruline. Tahaks j2lle pea k6rvade vahele peita ning kuskil nurgas varjus olla k6igi t2helepanu eest, aga mul on ysna v2iksed k6rvad.

P.S. Olen nyyd t2nu Piyushile kuigi m88ndustega ja yldse mitte t2nu aiesecile India resident kuni visa l6ppemiseni. Kui siis enne 2ra ei tule v6i ei pikenda, l2hen viieks aastaks vangi. Naljakas m6elda. Et ka mul on oht vangi minna. Aga eks elu karistab ise k6iki, kuigi vahel tundub, et eba6iglaselt. Arvan siiski, et ju me lihtsalt ei m6ista k6ike.

Jõulujärgne elu

Naljakas jõul, ilma ülesöömiseta on möödas. Aga hõiskasin liiga vara, et kingitustevabalt. täna varahommikul koju jõudes ootas mu toas pisike kingitus Tushalt. Pean nüüd kiiremas korras midagi vastu tegema, et viisakas oleks.

Enivei, tahtsin rääkida teile oma naljakast pühapäevaõhtust, kui sain Harshi suure surmaga esimst korda Sajaji baugi meelitatud, seejärel käisime molali'l esmakordselt külas ja viimaks pidime kodus väiksed joomatalgud korraldama Harshi kolleegidele, kes ta jõuludeks minu jaoks vabaks andsid. Ja see oli nii kummaline, kuidas suured mehed meeleheitlikult ebanormaalse kiirusega ning hiigelkogustes rummi kurku kallutasid. Nagu liitrise pudeli kolmekesi tühjaks tegemine oleks elu ja surma küsmus. Kuidas saab isegi kuias osariigis alkoholi tarbimine nii elutähtisolla, et viimasedki tilgd püütakse pealejoogita pudelist kinni? Kurb vaatepilt.

meie kumbki ei joonud tilkagi, aga need kolm aina rohkem purju jäävat pisikest meest said peaaeg terve pudeliga hakkama. Ning siis hakkas üks neist meie tulevikku arutama. mulle tõlgiti sellest vestlusest vaid väikseid katkeid, aga ta oli kuuldavasti püüdnud Harshile selgeks teha, et ta meie suhte püsivas muudaks. Ja Harsh oli püüdnud rahulikult selgitada, et me kumbki ei oma veel õrna aimugi, mida oma tulevikuga ette võtame ja sellistel tingimustel on see üsna võimatu. aga samas minu südames siiski kripeldab selle pärast veidi. Et kas ta ei tahagi proovida. Aga üsna kummaline, et mind esimest korda nägev inimene tahab mind oma sõbraga jääavalt paari panna.

Esmaspäev oli rahulik. Olin õhtuni koduselt voodis. Küll mitte päris oma kodus, aga mu kodu ongi jälle rohkem sea´l, kus on Harsh ja talle paistab see ka sobvat. Nii kurb on mõelda, et meie aeg on peaaegu otsas ja eks me mõlemad veidi klammerdume tavapärasest enam teineteise külge. laupäeva õhtul purjus peaga ol ta kuidagi eriti ninnu-nännu ja hõõrus nina vastu minu oma. Tegime koos omletti. Või noh, mina tegin, sest tema väitis, et ei oska ja tema tuli siis seda pannil ümber keerama ning siis paljastas oma dekaadipikkusi omletikokkamise karjääri. Lubasin jälle, et enam kunagi ei vaevu ise talle süüa tegema. Ta teeb nagunii paremini. Aga omlett tuli väga hea ja leidsin esmakordselt selle jaoks ka rohelist sibulat.

Õhtul sain Laithiga kokku ja sain keerutada, miks ma teda oma people ei tahtnud. Nii nõme on olla olukorras, kus mul palutakse osa inimesi kutsuda ja testele ära öelda. üldse mitte minu eelistuste järgi. Ja siis vaatasime koos Saurabhiga poole ööni tõeliselt head India filmi - kunagi näitan teile ka. Aga ta jäi magama ja ma ei hakanud sundima teda end keset ööd koju tooma. Selle asemel veetsin öö tema juures moskiitosid õnnelikuks tehes. Ahjaa, avastasime, et moskiitod on ka Harshi kitarrikotis endale mugava pesa teinud ja ma toidan tervet kolooniat. Urr. Ma ei saanud üldse magada ja tänaseks olen veel haigem kui varem. Alles püüan end kokku võtta, et voodist välja ronida ja kell on peaaegu neli.

25. detsember 2010

Meie jõuluõhtu
Otsustasime siiski end Muditiga kokku võtta ning korralik jõuluürituse püsti panna, kuigi juba jõudsin lolliks vihastada, sest tema tahtis joomispidu ja mina jõuluhõngu ning nüüd omavoliliselt jättis ta mullegi saadetud tavakutses mainimata kõik, millest me rääkisime kingituse kaasa võtmise teemal. Aga abi ootas ikka.
No mis siis ikka. Kurjustasin temaga ja siis veetsime terve päeva rabeledes ja õhtuks vajalikke ning isudekohaseid asju kokku ostes, külaliste nimekirja viimistledes ja osadele peenelt ära öelda püüdes ning viimaks end ja kodu ilusaks tehes. Teema on ka. Puna-must-valge ja litsakas. Täiesti tehtav, minu meelest. Kuigi Mudit kurtis, et ma ei kvalifitseeru litsaka alla.
Mina vaaritasin ka pool päeva. Ostsin esimest korda kohupiima ja proovisin üht puuviljadega magustoitu teha. Lisaks ka ühte jäätiseasja, mis siiani külmkapis sööjaid ootab, aga enamus külalisi on juba ära läinud. Ja õhtul sundis Harsh mind ka riisi keetma, sest ta oskab sigahead liha valmistada, aga ei teadnud, kuidas riisi puhul koguseid ja aega arvestada. Nagu ma oluliselt paremini teaksin eks. Aga vähemalt ta tuli poole tööpäeva pealt koju ja meile appi.
Pidu kukkus täitsa hästi välja ka, muideks. Mina sain oma jõululõhna ja küünlavalguse, kuigi mitte päris nii, nagu planeerisin. Ja tema sai minu ja teised purju. Kutsusin Tusha ka ja ta jäi nii täis ning tunnistas, et üks poiss hakkas talle silma. Tegin siis nii, et too poiss ta koju sõidutaks ja ta pidi rõõmust õhku hüppama nagu mõni teismeline plika. See aga omakorda pani minu ka itsitama nagu tiineka. Just avastasime, et unustasime ka mu pikalt planeeritud erilise glögiasendusjoogi kokku keetmise ära. Aga ainsas potis on nagunii riis. Oeh, what the hell. Ikkagi oli tore. On tore. Ja kell sai just kaks ning alles jäänud vaprad sõdurid on kõik parasjagu kastis. Ning kasti seinad on üsna ebakorrapärased.

24. detsember 2010

Üsna omapärane jõul
Ma ei tea, kuidas täpselt teiega on, aga minu jaoks on jõuluõhtu üsna püha. See tähendab suurt ja erilist õhtut, suurepärast toitu ja kõiki lähedasi sugulasi mu ümber. Sel aastal aga stressasin päev läbi T-särgi väel ringi joostes ja piparkoogitaigna koostisosi kokku ajades Indias, nagu te teate. Tahtsin teha tänaseks õhtuks ja meie viimasel hetkel planeeritud jõulupeoks piparkooke, aga just meenus, et unustasin neid serveerida. Idioot. Peab ikka nii palju jooma, et viie vaevarohke tunni töö ära unustada. Vaimustav saavutus. Noh. Tegelikult ma polegi päris kindel, et igasuguse vaeva ja bürokraatia kiuste nad üldse söödavad said. Suuremas koguses siis. Taigna tegemine on ikka nõme, sest see jääb lootusetult sõrmede külge kinni ning kui ainus küpsetusvahend on kiiritusahi, mis taldriku keskele sattunud koogi mustaks kõrvetab samal, ajal kui teised jäävad tooreks, aga ilusti põhja külge nakkuvad, siis on ikka paras porno see jõulutegu. Aga ma tahtsin proovida. Kardemonilõhn ajab nüüd tõsiselt südame pahaks ja koogikesed tulid üsna kahvatud värvi poolest, kuid tegemise kõrvalt maitsmine veel surmavaks osutunud pole. Lisaks nägin hullu mood vaeva ja kaklesin bürokraatidega, et jõuluõhtuks teeküünlaid osta. Uskuge või mitte, aga ma ei leidnudki oma mitme miljoni linnast neid. Või noh, leidsin. Kogemata. Esimesest kodupoest, aga nad keeldusid neid mulle müümast, sest ostu vormistamisega tekkis mingi tobe segadus. Idioodid. Pakkusin, et maksan rohkem, kui arvuti näitab – pakil märgitud täishinna – ja pärast arveldame tasa, aga ikka keelduti. Pärast seda, kui oldi hulgem mu aega raisatud. Urisesin ja puhisesin päris pikalt, sest aeg, va kuri, sõitis seljas ja ka järgmistest poodidest ei olnud abi. Ainus hea asi oli, et päris kodupoe omanik käis ja tõi ekstra mulle kõik parasjagu poest puudu olevad asjad koju kätte ja jahvatas isegi näputäie igast mu soovitud maitseainest puruks. Olin tõeliselt tänulik. See tegi mu järgmiste tundide näppude kõrvetamise mõnevõrra talutavamaks.
Õhtul olin oodatud ühe Harshi sõbra sünnipäevapeole. Ma ei tunnegi õieti teda, aga kutse jõudis minuni päris mitmel korral erinevaid teid pidi. Ja viimane asi, mida jõuluõhtul teha tahtsin, oli üksi kodus istumine. Seega küpsetasin talle eraldi glasuuriga koogi ning elasin üle veel ühe huvitava rikšasõidu, mille käigus umbkeelne juht suutis mulle end vai nii palju arusaadavaks teha, et ta tahaks väga minuga seksida. Või vähemalt ühe suudluse saada. Pliis pliis pliis jälle. Boyfriendi mainimine ei aidanud üldse. Ja „no“ ei kuulunud ta sõnavara hulka. Aga siiski piirdus asi sellega, et ta sõi mu dekolteed silmadega ning viimaks vabandas oma otsekoheste ettepanekute pärast, mis mind juba oluliselt vähem kui mu sõpru, kellele sellest hiljem rääkisin, šokeerisid.
Igatahes, õhtu oli tore. Natuke napsu. Natuke head vürtsist toitu. Sandra, harjuta kodus vürtside söömist! Soovitan soojalt. Viimaks tuli Harsh ka ja lubas, et jätab mu maha, kui Saurabh teda suudleb. Pane nüüd tähele. Mitte juhul, kui mina Saurabhiga suudlema peaks, vaid kui poisid omavahel tegutsema peaksid. See tekitas üsna vastakaid emotsioone minus. Isegi naljana mõeldult. Šokeerisin jälle mõningaid uusi kohalikke poisse oma mitte india tüdrukuliku käitumisega ja kell pool ükskõik laekusime koju magama.

23. detsember 2010

Tegelikult on 25. detsember ja oleme lõpetamas väga joogist jõulupidu. Olen isegi piisavalt kapsas, et oma arvutil täpitähtede asemel asendusnumbreid taga ajada. Aga mul on vaja mõned vanad võlad tasa teha ja rohkem kui viis minutit järjest arusaamatus keeles teiste vestlust pealt kuulata ei ole väga huvitav. Seega tekkis hea võimalus blogimiseks.
Neljapäeval siis pidin esmakordselt välja minema selle USAs õppinud India tüübiga, kellega Dipaki venna pulmapeol tuttavaks sain ja kes seni vaid petukutseid jaganud on. Igatahes, oli tõeliselt imelik õhtu. Alates sellest, et ta küsis, kuhu mulle järele tulla ja siis asukohta kuuldes küsis, et kas me võiks hoopis tema määratud kohas kohtuda ning kutsus seda ikka mulle järele tulemiseks. Sellesse päeva mahtus ka rikšasõit, mis oli nii mõneski mõttes esmakordne. Nimelt esimest korda siin linnas püüdis rikšajuht lähima vaipade tänavamüügikoha kõrval peatuse teha, et loll turist midagi ostaks. Üsna sürreaalne kogemus, sest siin linnas ei tööta tavapärane India vahendustasude süsteem. Pole nii peen paik. Ja seejärel hakkas ta luba küsimata oma sõiduki peale teisigi reisijaid korjama. Esimese naise saabudes olin liiga üllatunud ta jultumusest, sest mingit sellist varasemat kokkulepet ei olnud, aga kui ta siis püüdis ühte meest ka peale võtta ja veel lisaraha teenida, siis röögatasin ja ütlesin, et ma ei maksa sellise teenuse eest. Siis ehmatusest tõmmati nii palju tagasi vähemalt, et vaene meesreisija pidi temaga esiistet jagama.
Aga õhtu muutus aina huvitavamaks. Sain siis kaugel maal käinud tüübiga tema soovitud kohas kokku ja alustasime sõitu tundmatuse poole, sest mulle ei öeldud, kuhu minek. Ainult, et midagi huvitavat ootab ees. Ootaski. Kujutage ette. Pühade-eelse päeva õhtune tipptund linna kõige tihedama liiklusega tänaval ja auto aku otsustab lõplikult alla anda kriitilise liiklussõlme keskmises reas. Kartsin et saan surma autost väljumise katsel, aga õnneks ta oli piisavalt härrasmees, et ise eluga riskides ümber auto joosta ja mulle teed teha.
Tema vabandas ette ja taha, aga mina pidin pooleks naerma, sest kui tihti ikka selline asi põhimõtteliselt esimesel kohtingul juhtub. Vähemalt on midagi, mida mäletada. Pakkusin välja, et kuni mõni ta sõber appi tuleb, võime jalutada Rajasthani jäätiseputkasse, mis oli üsna lähedal ja siis ta sõi lisaks oma jäätisele enamuse minu omast ka ära. Ma ei saanud väga pahandada, sest minu oma oligi selgelt palju parem.
Arvasin, et pärast seda üritame jätkata tema salapäraste plaanidega, aga asi kujunes kole kummaliseks. Nimelt vedas ta mind ühe väärika poe järel teise, et siis seal kõiki tema digifotosid imetleda tema USA sõpradest nimega Kati-Mati-Muri-Miki ja kohalikest mõjukatest tegelastest, keda kõike ta tunneb JA tema alasti ekstüdruksõbrast kirsina tordi peal. Ma ei saa siiani aru, kuidas keegi võib mõelda, et kümnete kui mitte sadade tema suvaliste isiklike fotode vaatamine võib asjaosalisi mitte tundva inimese jaoks huvitav olla. Ka see polnud veel piisav. Käisime paari minuti kaupa hängimas ka paaris teises kohas ja teesklemas, et meil on huvi midagi osta või siis me kuulume selle eramu juurde, mille katusele ronida püüdsime. Ei teagi täpselt, mis mõttega. Otsustasin lihtsalt haigest huvist kaasa mängida.
Viimaks jõudsime ringiga tagasi tee äärde lükatud autoni ja seekord otsustas too koostööd teha. Nüüd lubati ming veel mõningatesse kohtadesse viia. Esimene neist müstilistest oli ülisuur ja pime tühi plats ühe ülikoolihoone taga, kus kuuldavasti paarikesed salajast armastust jagamas käivad. Alustasime oma ekskursiooni üle suure kivi sõitmisega ja arvasin, et ehk suutsime auto nüüd uut moodi ära lõhkuda, aga ei. Auto pidas ilusti vastu, et ta saaks selle veidi eemal veel pimedamas nurgas seisma jätta, tuled maha keerata ja püüda mu kätt haarata. Ütlesin, et ma ei ole huvitatud oma poisssõbra petmisest ja tema palus mul täpsemalt defineerida, mis on minu jaoks harmless fun. Mitte, et minu keeldumine tema ülisujuvast amelemisettepanekust midagi vastuvõetamatut oleks. Igatahes, üsna varsti sõitsime sealt minema ja siis ta söandas mulle teatada, et tema meelest on parem, kui me jääme lihtsalt sõpradeks? Nagu mida muud ta ootas siis? Seda ju ka vaid parimal juhul. Aga ma väga ei usu meie suurde sõprusesse.
Igatahes, selle õhtu jooksul sain veel kuulda, kui tore ja tark ta on ja kui palju ilusaid mõjukaid sõpru tal on; näha, kus ta tulevikus elama hakkab ja ööpimeduses näidiskorterit vaatamas käia. Mis oli kind of cool. Seal võiks veidike pahandustki adrenaliinilaksu mõttes teha. Aga mitte temaga.
Viimaks otsustasime õhtusööki jahtima hakata. Ja nägin ära ühe uue huvitava koha, kus temagi tegelikult varem käinud ei ole. Sõime ja saime paremini tuttavaks. Toit oli üsna hea, kuigi ühel hetkel hakkas meile mõlemale selle rasvasus vastu ja siis ta palus meie kummagi jäägid eraldi kottidesse pakkida, et me kumbki saaksime oma kerjuse otsida ja selle talle annetada. Nagu mida hekki? Mul pole kerjuste vastu midagi, aga miks nüüd näritud ampse kellelegi pakkuda ja neid veel võrdselt pooleks jagama hakata? Kas ta tegelikult plaanis oma ampsud kodus ise lõpuni süüa? Kuulsin veel, kuidas ta ei jõua ära oodata, millal ta õde talle USAst trimmeri toob, et ta oma käekarvad sobivasse pikkusesse pügada saaks ja viimaks viis ta mu peaaegu koju. Aga mitte päris. Et rikšajuhid ka päris nälga ei jääks. Vot selline huvitav õhtu oli!

16. detsember 2010 (2)

Kui ei planeeri, saab rohkem nalja
Hommikul vedelesin oma teises kodus, nagu te juba teate. Või noh… kuidas võtta. Viimasel ajal tundub jälle, nagu see oleks esimene ja too, mille eest üüri maksan, teisene. Olin lubanud end lõunaks kodust välja vedada, sest minuga tahtis hirmsasti kokku saada üks Suratist siia tulnud tüüp. Natuke irooniline, et Harsh läks ja tema tuli.
See temaga kokkusaamine oli algusest peale üks hullem kammajjaa. Kõigepealt selgus, et keset päeva on täiesti võimatu poiste juurest rikšat leida. Jalutasin juba väga pikalt ja sain küüdi ettepanekuid nii koolipoistelt, kes minu nimel oma vingerdavalt skuutrilt ühe kaaslase maha viskama valmis olid kui rikkama klassi esindajatelt, kes oma säravate luksautodega kõrvale sõitsid. Aga ma ei öelnud kellelegi igaks juhuks jah. Samas oli tunne, nagu sulaksin ära, sest midagi juua ei olnud ja olin sunnitud tagiga keset päeva ringi käima, sest selle all oli liiga paljastava lõikega top.
Viimaks küsis, kas ma vajan abi, üks korraliku olemisega naisterahvas. Ütlesin siis talle, et ei suuda rikšat leida ning mul on juba väga kiire Fatehgunji. Ja selgus, et ta läheb ka sinna ning ta pakkus, et võib mu viia lähimasse rikšapetusesse või ka koha peale ära. Kuidas iganes soovin. Vastasin, et oleksin igasuguse abi eest tänulik, kui see talle ebamugavusi ei valmista. Ühesõnaga sain uue toreda tuttava, kes viis mu sihtkohta ja numbreid vahetades ütles, et võin alati tema poole pöörduda, kui midagi vajan või samal ajal samast kohast linna saada tahan. Tore:) Ja seekord ei saa Harsh ka mu peale karjuda, et suvaliste tüüpidega kaasa lähen. Naisterahvad ei loe.
Olin vahepeal ka Amiti nõusse rääkinud viimaks kokku saama. Mitte, et ta varem poleks tahtnud, aga lihtsalt ei õnnestunud see kuidagi. Korduvalt olime ühes kohas peaaegu samal ajal, aga mitte päris. Nüüd läkski nii, et tema ilmus välja ja teine Amit teatas, et tal on väga kahju, et ta jääb hiljaks. Varsti selgus, et mitte viisteist minutit, vaid mitmeid tunde.
Mõtlesin, et räägin vana ülemusega veidi juttu, annan tema kätte selle räpase raha ja tulen vahepeal koju, sest enesetunne läheb iga tunniga aina sitemaks ja peavalu tahtis tappa. Aga läks hoopis nii, et tunnid möödusid, kuni jutustasin temaga. Ta viis mind veel mõnda vaatamisväärsust vaatama. Ning siis ootas koos minuga kohusetundlikult poole üheksani pidevalt kokkusaamist edasi lükkavat tuttavat. Olin juba väga kuri, sest mul oli väga paha olla ja ma polnud tahtnudki temaga kokku saada. Tema tahtis. Ja nüüd pidi Amit minuga koos kannatama. Mina võitlesin toredast päevast hoolimata kogu aeg oma kehaga, mis küsis kogu aeg vetsu või andis igal võimalikul moel märku, et jälle pole kõik korras.
Viimaks siis ilmus too Surati-Amit välja, naeratades ja öeldes lihtsalt, et oli siiani tööasjadega hõivatud. No mingu pekki. Ma ootasin ta järel terve päeva. Ja milleks? Et süüa kiirelt õhtust mingis võõras restoranis ja seejärel jooksuga lahku minna, et ta kohe-kohe väljuvale rongile jõuaks. Restorani kõige suurem nali oli tualettruum. Küsisin ekstra kelnerilt, kus see asub. Ja ta saatis mu ruumi, kus oli vaid kraanikauss ja pissuaar meestele. Olin ikka tõelises kimbatuses, et mida perset ma nüüd tegema peaksin. Aga häda oli juba väljakannatamatu. Nägin, et pesemiskraan on olemas ja maapinnal üsna umbes drenaažiauk. Üsna kummaline oli lihtsalt keset tuba kardina taga kükitada, kui pole ei auku ega isegi kallet. Ja pärast ujutasin kogu põranda üle. Aga mida need inimesed seal tegema peavad, kellel on kakahäda?
Läksime sealt üsna kiiresti minema. Mina sain veel rikšajuhtidega kakelda, kes mulle ulmelisi hindu välja käisid, suutmata välja mõelda isegi, kus mu tänav asub. Vihastasin nii, et jalutasin lihtsalt ära pärast esimest pakkumist, kuigi nad hõikasid veel pikalt järgi, et ma teeksin oma pakkumise. Aga nii julmalt teisi röövida püüdvate inimestega ma ei räägi. Pole mõtet.
Seejärel sain õnneks Saurabhi kätte. Mul oli hädasti vaja Rajasthani jäätist. Ja teadsin, et ta ei saa „ei“ öelda. Ei öelnudki. Ta sai veel kõvasti naerda mu vetsukogemuse üle. Sõime koos jäätist ja siis ta tõi vaevatud ja ära kustuma hakkava minu koju. Ta oskab olla tõeliselt hea sõber. Ja alles pärast mõtlesin, et oli üsna naljakas päev. Ei pidanud sõitma kordagi rikšadega. Ja maksta mul ka millegi eest ei lubatud. Välja arvatud esimene pina colada limonaad, mille enne teistega kohtumist ostsin.
Õhtul vaatasin veel üht jama Bollywoodi filmi ning sõnumeerisin Amitiga, kes tegi mulle huvitava pakkumise tema sõpradega koos reede õhtul Gir’i ja Somnathi? minna. Nii kiusatas. Olin ju päeval ta plaanist kuulnud ja mõelnud, et oleks lahe kaasa minna, aga siis ta ei kutsunud. Ja nüüd pidin ära ütlema, sest ei suutnud endale õigustada jälle vähemalt 4000Rsi välja käimist välismaalasena ja seejuures kõige haigena läbi tegemist. Väga kahju oli küll juba teist korda see plaan maha matta, aga ju ei ole minu saatus sinna minna. Vähemalt mitte seekord. Ja kõik küsivad, miks ma koos Harshiga ühte või teise kohta ei reisi. Ja ma kunagi ei tea, mida vastata. Vahel ta küsib küll, kas ma tahaksin koos temaga kuhugi minna. Aga siis kuidagi hiljem läheb ikka nii, et isegi, kui reis jõusse jääb, mind kaasa ei võeta. Ja kui mina teda kuhugi kutsun, ei ole tal võimalik tulla. Ma annan talle hea meelega vahel vabadust koos oma sõpradega vaba mehe kombel pidutseda, aga vähemalt üks kord tahaks temaga koos kõigest eemale põgeneda ja lihtsalt koos avastada. Tema kodulinna külastamine üheks päevaks polnud päris see.

16. detsember 2010

Tehes asju oma tempos
Eilne päev möödus koduselt, kuigi koju pole ma juba kolm ööd jõudnud ja on viimane aeg riideid vahetama ning mõningate muude asjade järgi minna. Kuidagi olen igal õhtul olenemata Harshi halvast töögraafikust tema juures lõpetanud. Ju ta tahab kindel olla, et minuga kõik korras on. On küll. Lihtsalt netti ei ole jälle mõnda aega. Ja Harsh läks koos netipulgaga koolitusele kaheks päevaks. Pakkus küll, et jätab maha, aga tema ei pea minu pärast millestki loobuma.
Enivei, ta on natuke õel. Räägib mulle, et süües nii palju jäätist ja šokolaadi lähen ma paksuks ja siis toob mulle koos suure lõunasöögiga kaks lõiku šokolaadikooki. Kui tugevaks ta mind õige peab? Muidugi sõin seni, kuni enam liigutada ei jaksanud ja õhtusöök jäi vahele. Aga tegelikult on ta musi.
Õhtul sundisin Saurabhit koos endaga vanalinna tulema, sest tahtsin Harshi juurde sooja talveteki ning Saurabhile asenduslina osta. Ja ta tuligi, aga ütles, et talle pole uut lina vaja. Seega seekord jäi ostmata. Ma suutsin vist mingi viiruse jälle külge saada ja nüüd köhin ja nohun ja jooksen vetsu vahet. Seega ei saanud väga kauaks õue jääda. Tahtsin veel ka aieseciga asjad ära klaarida, sest nad tahtsid teada, mis juhtus. Saingi nunnu teki järjekordsest fair price poest, kus hindu väljas pole. Nad ei lasknud üldse tingida, aga teised pakkusid samalaadseid numbreid ja nad ütlesid, et kui sama kusagilt kasvõi ühe ruupia odavamalt leian, maksavad vahe kinni. No okei. Tekk tõestas öösel, et oli oma raha väärt.
Aieseciga läks ka edukalt. Nad lubasid veel korra mu lemusega vestelda, aga mind mitte tagasi minema sundida. Nägin esmakordselt ka aieseci presidendi ära. Eks ma pean kirjutama veel korraliku selgituse neile, sest eile ei suutnud end nii hästi väljendada. Et teised sama jama sisse ei satuks. Ja nad rääkisid mulle uuest kuuekuulisest praktikast siin linnas. Pakkumine on parem. Palk suurem ja elamine firma külalistemajas. Aga töö on öösel. Ameerika aja järgi. No ma ei tea… Nii hea see pakkumine nüüd ka pole.
Käisime veel Saurabhiga värskelt pressitud mahla joomas ja kiivimahl oli super. Midagi muud mulle õhtul sisse ei mahtunudki. Saurabh tõi mu tagasi Harshi juurde, kus veel veidi jutustasime ja järjekordselt trikkidega matemaatika ülesannet lahendada püüdsin. Ning siis vaatasime ämblikmeest veel viisteist minutit edasi enne, kui magama jäime.
Täna olen ka rahulikult võtnud seni – kell hakkab üks saama – koristasin tuba. Emme, sa oleksid mu üle uhke ja see teenija oleks sinu alluvuses ammu kinga saanud. Valvasin vetsumeest. Vaatasin üht filmi. Ja nüüd kohe varsti lähen saan ühe vana tuttavaga kokku.

Kuidas teha head?

Olles ikka veel enda jaoks v66ras keskkonnas, pean tavap2rasest tihemini m6tlema sellele, mida tahavad ja ootavad inimesed mu ymber, kes on halvad ja kes head. Ning kus olen mina ja kuidas k2ituma peaks?

Kas kaikaga hoovi eksinud koera pihta viskava majavalvuri peale r88gatamine on piisav v6i oleks pidanud midagi t6sisemat ette v6tma olenemata sellest, et yksteise m6istmist takistaks nagunii keelebarj22r? Kuidas k2ituda, kui olukorra kirjeldamisel oma toakaaslasele kuuled, et valvur teeb nii tolle k2sul ja seda edastatakse viisil nagu tegu oleks millegi iseenesest m6istetava ja yhiskonna poolt aktsepteerituga? Kas peaks andma raha peaeltykkivatele kerjustele, kes tulevad sinu juurde yks teise j2rel ja n6uavad teatud summat v6i keelduvad toidust? Kas oma uhke j22tise neile poole s88mise pealt talvisel hooajal 2ra andmine on ilus v6i inetu tegu? Olenemata nende reaktsioonist? Kas k6ik mu s6brad on ikka s6brad? V6i mida nad tegelikult minust tahavad? Kas mul on 6igus nende teenetest keelduda ja riskida nende solvamisega, kui ei ole veel selge, kas nad tegutsevadki heast sydamest v6i tahavad midagi vastu saada? Kas peab sundima ennast olema kena ja hooliv ning mingit muljet yleval hoidma, kui tegelikult ei tahaks seda v6ltsilt teha? Kas peab aitama v2lja inimesi, kellega ehk normaaltingimustes ei tahakski s6ber olla? Kas tuleks leppida ebav6rdse kohtlemisega lihtsalt seep2rast, et sind petta pyydev isik v6ib olla veel kehvemas seisus kui sina? R6hk s6nal v6ib, sest t6en2oliselt on asjad vastupidi. Kuidas teha kindlaks, kes on need inimesed, kes on v22rt olema mu usaldusringis ja kandma tiitlit s6ber?

Nii palju kysimusi ja ei mingit j6ulutunnet ega rahu. Eriti, kuna t2na selgus, et Harshi t88graafik muutus j2lle ja ta on terve teise n2dalapoole 6htuti t88l. Ja mina samal ajal tunnen, et hakkan end l6hki t6mbama k6igi 6nnelikuks teha pyydmisega. J6ulud on ju selline aeg, kus keegi ei tohiks yksi ega 6nnetu olla. Yksk6ik kui palju patte nende hingedel on. Ja kingimaaniat siin kyll sama mastaapselt ei ole, aga ikkagi ma piinan end kysimusega, kuidas meie esimesed ja ehk ainsad j6ulud koos eriliseks teha. Ilusa pesu otsimine jookseb siin j2rjekindlalt liiva. Ja ka head kingiideed ei saa teoks, sest ka parimad poed pole varustatud piisavalt h2sti. Ja ma isegi ei tea, kust osta kyynlaid ja muud romantilist staffi ja pole siin nii h2id s6brannasid, kes selliste asjadega h2dast v2lja aitaksid ega a)ei viitsiks pead vaevata, b)ei julgeks m6eldagi poiste v6i ilusa pesu peale v6i c)ei viiks mind shoppama kohtadesse, kus ma end kirikurotina 6nnetult tunneksin. Ei taha ju iga kord seletada, et ait2h, et t6id mind kohta, kus t6esti on see, mida ma vajan, aga ma ei saa seda kahjuks endale sellistel tingimustel lubada. K6ik yritavad siin ju mingit tobedat mainet hoida. Korralik. Rikas. K6rgklass. T2htis ja h6ivatud. Jne. Ka parimad poed pole varustatud samasuguse kaubaga nagu kodumaal. V6i siis istub pesuleti ees r2tsepaistes kaks selgelt eraasjadest s6brannatavat myyjat, kes alustavad sellega, et yritavad sulle p2he m22rida suuremaid asju, kui sa kysisid. Kas kliendi l2bi lillede paksuks kutsumine on siinmaal hea tava? Yleyldse ei meeldi mul selliseid asju otsides t2helepanu keskpunktis olla ja siin on see ju alati v6imendatud niigi.

Yldse k2ivad mulle siin viimasel ajal n2rvidele inimesed, kes arvavad, et neil on 6igust mu v2limust kuidagi kritiseerida. Paar korda olen kyll yllatusest teiste otsekohesuse ees k6vasti neelatanud, et mitte koheselt vastassuunas jalutada. Just nagu v2ikelapsed, ytlevad siinsed s6brad v2lja k6ik, mis keelele tuleb. Ja kuidas teil l2heb?

Veel pole p6hjust paanikaks

Hei-hei teile k6igile seal maakera teises otsas!

Minuga on k6ik h2sti. Juhuks kui muretsema hakkasite mu k2ttesaamatuse t6ttu. On olnud tore pikk n2dalavahetus, mil eriti 6ue pole j6udnudki. Kyll aga sain yle pika aja katuseelu nuusutada Harshi paanika kiuste, et mis siis kui keegi mind seal n2eb? Sest mina tahtsin varjatud kohas k6hule l6puks veidi p2ikest lasta.

Igatahes, reede m88dus suuremas jaos oma kodus, misj2rel sain kokku yhega oma uutest Mumbai s6pradest, kes korraks siia kanti sattudes minuga kokkusaamise nimel k6vasti pingutas. Ja nyyd ta k2ib peale - ehk 6igusega - et ma lihtsalt pean varsti j2lle Mumbaisse minema, et koos temaga mingi tablav6luri kontserdist osa saada. Ja et ajastus on suurep2rane, sest tagasi tuleksin koos tema organiseeritud reisiseltskonnaga. Ma ei tahtnud kyll ei ega jah 8elda ja vihjasin, et t88tuna saab ka Indias elu kallis olema. Mitte, et nagu muidu jube odav oleks eks... Igatahes, j2rgmisel hommikul potsatasid mu telefoni postkasti j2rjestikku kaks automaats6numit rongibroneerimiskeskusest, et mul on kinnitatud piletid selleks ja selleks kuup2evaks Mumbaisse ja tagasi. Ja see tuttav tundub tore, kuigi ylijutukas ja minust v2ga vaimustuses. Mis oleks loogiline, kui ta oleks m6ni alles CSi avastav poisike, aga ta on korralik pereisa ja v2gagi uhke profiiliga host. Harsh siiski avaldas tagasihoidlikult arvamust, et ma ei peaks minema. Aga mul on veel veidi aega m6elda selle yle.

Igatahes, p2rast temaga kohtumist p6rkasin veel yhetuttavaga kokku. Ja kuna olin terve p2eva s6numeid vahetanud inimesega, kellega tutvusin sama tuttava kaudu tema teadmata, siis palusin neil nyyd omavahel suhelda ja yksteist aidata. Ja tulemuseks oli see, et mu esmane tuttav sai vist armukadedaks ja palus abi asemel teisel minuga suhtlemine l6petada. Kohe tuli ka 2ge ja segadusest pakatav vastus minu telefonile, et mis toimus ja miks ma sellele s6brale tema peale kaevanud olin. Selgitasin siis olukorda ja nyyd justkui peaks s6bra eest tema s6braga suhtlemist varjama. Mis mulle ei meeldi. Ja seda uut inimest ei suuda ma ka veel lahti m6testada. Ta paistab olevat t6eline player. Pidevalt justkui m2ngiks mingit m2ngu. Aga kui selgus, et ma polegi mingi blond, vaba ja vallatu beib, siis alles aktiveerus t6eline m2ng ja nyyd ta lubab juba lambist mulle syya teha ning kutsub igale poole. Enne kutsus ka, aga kohe, kui j6udis selgusele, et 2kki mulle sobibki m6ni plaan, tyhistas selle.

6htu l6ppes sellega, et Harsh j6udis komandeeringust tagasi ja hakkan kohe j2lle vana koju mitte j6udmise rekordit purustama. Ehk pole sinna j6udnud juba neljandat 6htut, kuigi t2na oleksin tahtnud. Aga tegelikult ei vingu. Ja Mudit arvas, et ma olen kodutu. Mis on ka ysna 6igustatud, kui vaadata, kui palju aega j2lle siin veedan.

Laup2eval ootasin Harshi t88lt ja vedelesin kodus. Ning 6htul ilma igasuguse hoiatuseta tuli Harsh koju koos s6pradega, keda tuli aina juurde. Seekord oli tegu t6sistema kolleegidega ja pyydsin h2sti k2ituda. M2ngisin natuke perenaist. Tegin rummikokteile k6igile ja j22di rahule ning yritasin korralik girlfriend olla, kuigi suhtlemine uute inimestega l2ks ikka veidi kohmetult. Ja 6htu l6ppes ideaalselt, sest sain Achu n6usse meile k6igile Rajasthani j22tist tooma. P.S. Nii raske on hetkel eesti keeles m6elda ja kirjutada.

Pyhap2eval oli Harsh j2lle t88l ja k2isin hoopis Muditiga v2ljas l6unastamas. V6i teoreetiliselt hommikust s88mas, sest kodus polnud esmakordselt tunde elektrit ja ei saanud midagi ise kokata. 6htul k2isime vaid Chocolate roomis, kuigi tegelikult tahtsin hoopis hullult puuviljasalatit ja Harsh ei suutnud v2lja m6elda, kust seda saada ning ostis mu siis TCRiga j2rjekordselt 2ra. Ning lubas, et esmasp2ev on minu p2ralt. Ta teeb, mida iganes ma soovin. Ja umbes nii oligi. Paari segajaga. Nyyd saatsin ta j2lle t88le, sest see oleks juba jama, kui me m6lemad t88ta j22ksime. Ja ikka veel on inimesi, kes kysivad, millal tagasi t88le l2hen v6i imestavad, et kas mu 2kkviha polegi veel yle l2inud. Aga ylemuse vastus mu lahkumisavaldusele tegi mulle selgeks, et see oli ainu6ige otsus ja et ta ikka veel yritab minuga manipuleerida ja mind pahaks tembeldada samal ajal r22kides mulle juba 2ra ostetud j6ulukingitusest. Vastik.

Ylem6tlemine?

T2na m6tlen kahe eile 88sel kuuldud lause yle. Esimene oli kysimus: why do you love me so much that I can see it in your eyes?

Ja teine: if I fall in love with you, things will get dangerous.

Ei osanudki esimesele yheselt vastata. Sest ta on see, kes ta on? Sest temaga koos on tore ja ilus ja hea. Et kunagi pole igav. Et ikka veel on v2ga palju yllatusi ning pole veel paljud p6hiteemadki kaetud.

Teine v2ide on mulle suurem mystika ja ta ei selgitanud ka. Miks ohtlik? Mida ta kardab? Et saame m6lemad haiget? Aga kui ei saa? V6i kui saamegi, mis siis?

Igatahes otsustasinenda jaoks 2ra, et ma ei taha edasi liikuda k6igest kuu aja p2rast, sest loogilisem oleks nii ja ehk v2ldiks edasisi raskusi. Et kui yks meist mingil hetkel leiab kellegi teise, siis ju pidi nii minema. Aga m6istusega ma seda v6tta ei taha ja ei saa.

Kuidas elu ilma pysiyhenduseta v2lja sureb...

V6i teisest kyljest peale hakkab...
Nii tahtsin teie jaoks t2na vahepealset elu kajastavad blogipostid yles laadida. V6tsin nad isegi m2lupulga peale, aga nyyd ei suuda pulka leida. Seega ytlen vaid niipalju, et k6ik on h2sti. Vabad p2evad t2ituvad kiiresti ja huvitavalt. Kuiainult kogu aeg haige ei oleks...

Kergendus

Oli tõeliselt tore päev. Magasin nii kaua, kui tahtsin. Seejärel sundisin Harshi tulema koos minuga Subwaysse ja ta ei julgenud keelduda. Sõin siin esimest korda masinajäätist, aga see pole nii hea kui reklaamitud. Seejärel läksin ostsin hädapärase nabarõnga ning jalutasin planeerimata vaba päeva nautides rongijaama pileteid Sandraga koos reisimiseks ostma. Üksinda oleks see olnud paras katsumus, aga õnneks tuli üks kohalik abi pakkuma. Ta aitas mul ära täita kõik vormid ning tutvustas mind oma rongijaamas töötavale onule, kes ilma nurinata ja järjekorraväliselt kõik täpsed rongid mulle välja otsis ning piletid hankis. Reisi algus sai veidi rohkem kokku pressitud vastavalt olemasolevatele piletitele ja mu Amritsari sõber saab raudselt kurjaks, et jälle nii lühikeseks ajaks tulen. Aga midagi polnud teha. Uued korraldused aga jätavad meile võimaluse pikemalt mu kodukandis lebotada ja soovi korral ka näiteks Ahmedabadi külastada. Igatahes, on äärmiselt tore, kui inimesed aitavad ilma igasuguste ootusteta vastutasu osas.
Olin püüdnud enne ka Piyushi kätte saada ja viimaks ta helistas mulle tagasi. Otsustasime kokku saada, sest tal oli ka vaba päev. Kohe kui kohtusime, kommenteeris ta, et näen väga hea välja. Ja vastasin, et tõenäoliselt puuduva tööstressi tõttu, sest tulin töölt ära. Ta on kogu aeg üllatunud olnud ja öelnud, et ma olen ainus praktikant, keda ta teab, kes selles firmas töötamist kunagi nautinud on ja kellel palju teha on olnud.
Igatahes, ta vedas mu ülikooli kaunite kunstide osakonda ühele lahedale keraamikanäitusele, kust oleks tahtnud endalegi midagi koju osta. Tõsiselt. Ma ei tea, kuidas, aga ta suudab mulle näidata hämmastavaid asju ka minu jaoks muidu igavatest valdkondadest. Käisime ka Baroda muuseumis uusi näitusi vaatamas ja sain rõõmustada hulka klassiekskursioonile tulnud tüdrukuid, kelle õpetajad minuga rääkima asusid ja palusid lastele lühidalt rääkida, kust ma tulen. Nad läksid nii elevile ja seda oli tore näha. Lihtsalt seepärast, et ma nendega rääkisin. Naersin, et nüüd on nad teinekordki valmis muuseumisse tulema. Et äkki näevad seal jälle mõnda välismaalast. Piyush täiendas, et vähemalt kaheksakümmend protsenti neist räägivad ka õhtul kodus minuga kohtumisest.
Seejärel läksime Sajajibaugi jalutama, mis oligi mu algne soov. Jõime pisikesse kilekotti pakendatud mandlipiima kõrrega – minu jaoks uus kogemus – ja seejärel veel uut moodi avatud kookosest vett. Kookosemüüjal oli kaasas ka pisike Nukitsamees meenutab poeg, kes varjamatu uudishimuga mind piilus. Naeratasin ja lehvitasin talle. Ta lehvitas häbelikult vastu ning vanaisa julgustusel tuli ka meiega kätt suruma. Kui ta lõpuks julges mind katsuda, siis oli nalja kui palju ja ta hakkas iseseisvalt edasi-tagasi tulema, et mind vastu jalga patsutada või mõnel muul moel tähelepanu võita. Mul oli jälle nalja kui palju.
Järgmisena liikusime tagasi üle tee kaunite kunstide osakonna poole. Tema rääkis paljude tuttavatega juttu ja mina lehitsesin seal ees tegutseva kasutatud raamatute müüja moeajakirju. Viimaks otsustasin koos temaga aashramisse minna ja kuna ma olin juba niigi spordiriietes, siis ka joogat kaasa teha. Tegimegi siis seal tagaaias joogat, nina vastu muru. Tegin nii, nagu mulle meeldis, sest hindikeelset õpetajat oli pimedas natuke raske jälgida ning tugevamini pingutamine tekitas peavalu.
Pärast üritas Piyush mind jälle enda juurde meelitada, küll alkoholi, küll massaažiga. Aga mõlemad tekitavad minus vähemalt temaga seoses tõrkeid ja ütlesin ära. Seega veetsime veel natuke aega Sajajibaugi juures ta tuttava tänavaputkas Lõuna-India toitu nautides ja sain teada, mis on india pitsa uttapam. Midagi väga maitsvat, võin kinnitada. Rääkisime veel pargis juttu elust ja armastusest jne ning siis palusin tal siiski minna tema tuttavate viimasele õhtusöögile ning plaanisin ise Saurabhiga aega veeta, kuni Muditi või Harshi kätte saan, sest mu asjad olid nende juures. Käisime temaga minu jaoks päeva kolmandat jäätist söömas ning rääkisime ka suhetest. Rääkisin talle ära kogu oma suurima draamaloo nii lühidalt, kui suutsin. Ja tema üllatas mind väitega, et ei usu armastusse. Ja öösel oli Harsh jälle rüütel andes oma uue jope mulle ning sõitis külma trotsides triiksärgi väel koju. Mul oli temast nii kahju ja püüdsin tal kõvasti ümbert kinni hoida, et ta ära ei jäätuks. Aga ta ei kurtnud. Üldse. Ning siis rääkisime veel tunde igasugustest meie jaoks olulistest asjadest. Kuidas me mõtleme ja tunneme ja ühte või teist asja näeme. Aga olen jälle kindel, et meie on tema jaoks samuti tähtis. Ei ole jälle mingi arusaamatu mäng, milles vaid üks osaline reegleid ja eesmärki teab.
Ainus mõru maik kogu päevas oli ülemuse sõnum, et mis küll minuga täna juhtus. Kuulsin ka, et ta oli itiülemusele väitnud, et lahendas kõik probleemid minuga ära. Ja nüüd ma mõtlen, kuidas talle vastata. Üldiselt aga on nii hea mitte enam ennast töö pärast piinata. See ple seda väärt.

Kuidas kõik ilus suure pauguga lõppes

Hommik algas üliilusasti. Magasin kauem, kui tohtinuks, et jaksata üldse mingit tööd teha. Ja iga kord, kui virguma hakkasin, oli nii hea näha, et olen taas Harshi kaisus ja ta tõesti ongi tagasi. Norisin teda, et ei lase tal enam kunagi Punesse minna. Ma ei teagi täpselt, mitu tagasisõidu piletit ta sõpradele vastu tulles vastu taevast lasi.
Igatahes ühel hetkel sundis ta mind ikkagi üles ärkama ja end tööle vedama. Seal aga läksid asjad esimesest minutist peale halvasti. Postkastis ootas üherealine vastus mu reedel ülemusele saadetud palvele raamatupidajale selgeks teha kõik oma lubadused palga ja puhkuse kohta. See ütles vaid, et palgatõus jõustub detsembrikuust. Mingu pekki! Mis kasu on mingist viimase kuu palgatõusust. Eriti, kui sellest sai räägitud mitmeid kuid tagasi. Ja eriti, kuna ta täielikult ignoreeris mu vastust tema pakutud palgatõusu protsendile. Otsustasin, et enam ei oota ja kannata närve rikkudes. Ma ei võida sellest midagi ja ma pole mingi elutu sidrun, kelle tühjaks pigistamisest midagi hullu pole. Küsisin oma jälle hilinevat novembripalka ja plaanisin pärast selle kätte saamist lihtsalt ära tulla.
Nii nõme. Tavaliselt on palgapäev see, mida kõik ootavad. Aga selles firmas olen mina palgapäeva kõigi sellega kaasnevate probleemide tõttu vihkama hakanud. Enivei, kogu olukorrale keerati vinti veel peale.
Ühel hetkel sain kõne raamatupidamisest, et ma võin nüüd rahale järgi tulla ja sellest on Diwali arvelt viis päeva maha võetud. Vihastasin nii, et karjusin üle terve toa kõigi kuuldes telefoni fuck you, pakkisin oma asjad kokku ja ähvardasin värisedes, et see jääb viimaseks korraks, mil seal kohtume ning läksin alla korrusele oma närust palgajäänukit välja võtma.
Ikka väga raske oli end kontrollida. Karjusin juba ju süütu noorukese raamatupidamisneitsiku peale. Nüüd aga sai terve alumine korrus teada, kui endast väljas ma olin sealse sigatsemise peale. Mu ametlik naisülemus taganes vetsu ja nüüd paluti mul teda ära oodata, et rääkida. Okei. Ütlesin siis talle ka kõigi ees, et see ei ole aus, mida nad teevad. Mitte ühestki otsast. Tema aga väitis vastu, et mul pole põhjust kuri olla ja tema ei tea midagi meie kokkulepetest tema kõikvõimsa abikaasaga. Ning palus mul oodata veerand tundi, kuni too tagasi tuleb.
Okei. Lösutasin siis mugavalt nende suure kabineti diivanil ja mõtlesin, et ootan ära, mis saab. Enam pole ju kuhugi kiiret. Ja siis ta tuligi, jälle eneseõigustusest pakatades. Väites, kui hästi nad minusse suhtuvad ja kui hästi mu eest hoolt kanda tahavad. Aga samas hoolikalt oma sõnu süües ning karmilt väites, et ei saa mind teistest erinevalt kohelda. Et on mingid raamatupidamispoliitikad jne. Aga et kuna nad tahavad mulle vastu tulla, siis kompenseeritakse need päevad kuidagi teisiti. ja et nad on üldse minuga väga lahked olnud. Ja et kunagi varem polegi ta tegelikult mingit palgatõusu lubanud, vaid pakkunud lihtsalt oma kodus elamist ning pakkumine on ikka jõus, kuigi ma pole seda veel vastu võtnud. Ütlesin, et hindan seda pakkumist väga, aga tol hetkel tundus ebaõiglane teha selline otsus samas, kui Valentina oleks pidanud tavatingimustes elama. Lisaks, kas mitte ülemuse juures elamine ei ole omamoodi erikohtlemise üks selgemaid vorme?
Ja siis ütles ta, et olgu. Võib mu uue palgaga siiski algust teha kohe ja võttis OMA RAHAKOTIST need närused 1500 ruupiat. Appi. Ma tundsin end nagu prostituut. Ja oleksin selle raha sinna jätnud, aga ta kutsus kavalalt mingid kliendid tuppa sisse, toppis möödaminnes raha mulle pihku, võttes sedasi mult ära võimaluse rohkem midagi öelda ega ka ise uurida, kas me jõudsime mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppeni või mitte. Ju ta teadis, et ma ei hakkaks võõraste ees stseeni korraldama. Ta saatis mu lihtsalt appi ülejäänud staffile oma isa sünnipäevapidu korraldama arvates, et oli jälle saanud oma tahtmise. Jälle üks näide meie firma ebaprofessionaalsusest.
Aitasin siis veidi itimeeste elu lihtsamaks teha millegi elementaarsega. Tõrjusin Amiti kõnesid. Ja kui sain mingi palgasumma kätte, tulin lihtsalt ära. Õhtul läksid kõik ümbritsevad peaaegu paanikasse. Tusha kallistas mind koju jõudes ja ütles, et kuulis, mis juhtus. Olin tervet korrust ehmatanud tsenseerimata sõnavalikuga. Ning ütles, et ma ei nutaks ja hakkas mulle süüa tegema. Nii armas. Harsh lubas püüda varem töölt koju tulla. Saurabh kutsus mind välja, midagi teadmata ja otsustasin, et mul ongi vaja kuidagi meelt lahutada.
Läksime talle riideid ostma ja mulle uut nabarõngast otsima. Tulime tagasi ühe kampsuni ja juba hädavajalikuks muutunud uue ripsmetuššiga. Neid pole siin, muide, üldse lihtne leida. Poisid üritasid mulle hindis rumalusi õpetada, aga panin nad täitsa alateadlikult ja kõigi suureks üllatuseks paika. On üllatav, et nende jaoks on öökull kõige rumalam lind ja meie jaoks hariduse kujund vms. Niisiis püüdsid nad mind ütlema panna, et olen noor öökull. Ja öö veetsin ühe väga mures oleva noormehe kaisus.

12. detsember

Kuna öö oli jälle praktiliselt olematu, siis vedasin end raskustega lõplikult üles pärast kella ühte. Ja see oli ka viimane aeg, sest pidin olema kella kolmeks taas linna lõunaosas, et oma algse võõrustajaga kohtuda. Aga rongidega oli mingi jama, mistõttu sain ka teda ligi tund aega jaamas oodata. Testisin kohalikku toitu ühes vähe viisakamas kohas. Jõin kohvi, mis oli suur viga, sest kohe hakkas ülipalav ja Nescafe Classic on siin hoopis midagi muud. Midagi kordades läilamat. Üllatan iseennastki, et olen hakanud hindama kohvi juures selle mõru maitset. Seekord ei saanud korrata huvitavat sõitu vanas volga-laadses autos, mida siin kõik kohad täis on, sest plaanisime juba jaamast jalutama hakata.
Enivei, viimaks siiski kohtusime ja ta lubas mulle ootamise eest erilise Rajasthani jäätise välja teha. Ta rääkis niiiiiiiiiiiiiii palju. Saime väga hästi läbi, aga ega ma ei pidanudki väga endast rääkima. Jalutasime palju. Nii palju, et õhtuks olid jalad korralikult paistes. Nägin olulisemad vaatamisväärsused justkui kogemata ära. Kaasa arvatud vaba sissepääsuga hiiglasliku kriketiväljaku, kus noored oma vaba aega veedavad. Üritasime broneerida mulle tagasisõidupiletit, aga ei olnud üldse õnne.
Nägin ära ka arhitektuuripärandiks kuulutatud imekauni jaini templi ning sain jalad liiva kaevata jumaliku vaatega rannal, mis pimedas üsna puhas paistis. Meenutas piltide järgi Manhattanit. Ka jäätis oli suurepärane. Sõime kahe peale kolm suurt taldrikutäit. Kuidagi märkamatult sai jälle terve päev mööda ja viimaks viis ta mu rongijaama, et teha viimased meeleheitlikud katsed koju tagasi saamise heaks ja sain jälle närvitseda viimase hetkeni Muditi oodates, sest ta lihtsalt ei suuda kuidagi varem kohale tulla, kui rong liikuma hakata tahab.
Mulle pakuti küll korraliku röövhinna eest kohta mugavustega vagunis, aga ma ei tahtnud seal ilma Muditita üksi lebotada ja seega võtsin jälle üldise pileti, maksin taas trahvi ning pidime kuidagi kahekesi ühe poolkohaga hakkama saama. See jättis meile parasjagu ruumi, et külg külje kõrval istuda, aga ei enamat. Ja Muditist oli üldse väga armas minuga oma kohta jagada. Aga nii külm oli ja ta unustas mulle Saurabhi poolt kaasa pandud voodilina ka maha. Siis kui üle poole sõidu seljataga oli, pakuti viimaks meile magamiskohti, mille üle ka rabamiseks läks. Sain lõpuks rohkem kui mõne minuti magada. Vast lausa tund-poolteist, aga ärkasin ikka pool kuus külmast värisedes ja õnneks üsna kohe ärkas kogu rong ellu. Oli jäänud viimane tunnike või vähem meie peatuseni ja rongid elavad siin väikelaste rütmis. Seega tegin vist elus esimest korda keset ööd maniküüri ajatäiteks ja lõpuks jõudsime oodatust varem kodulinna. Pidin kõige kiuste sügavalt magavat Muditi pikalt raputama.
Ta oli nii pahur ja unine, et terve tee koju torises. Tahtsin tema juurde jääda, sest Harsh pidi viimaks ka koju tulema ja ma ei olnud nii kindel, et me õhtul kohtume. Käisime veel Saurabhit ja teisi päiksetõusu ajal üles ajamas, sest millegipärast jättis Mudit ainsa alles oleva kodu võtme sinna, aga ega see lihtne polnud neid äratada. Viimaks Achu siiski ärkas, meie saime võtme ja läksime päästsime samuti oodatust varem jõudnud Harshi külma käest ära.

Tagasi tööl. Või mitte?

Otsustasin end viimaks pärast paaripäevast kodus voodis vedelemist uuesti tööle vedada, plaaniga terve nädalavahetuse kontoris igavleda, sest ei olnud võimalik Mumbai pileteid osta enam. Aga siis Mudit ütles, et me võime jagada tema kohta ja tal pole selle vastu midagi. Ainult ärgu ma sundigu teda mingit ajaloolist jama vaatama tulema. Nii ma siis ei teadnudki, kas on mõtet minna või mitte, sest üksi Mumbaid vallutada veel ei julgenud. Aga Saurabh ütles, et mine ikka ja napilt pärast seitset sain esimeselt paarist välja otsitud diivanisurfajast kõne, et ta tegeleb minuga hea meelega pühapäeval ja laupäevaks usaldab mu ühe teise hosti hoolde, sest tal endal ei ole võimalik nii viimasel minutil päeva vabaks teha. Ehk asjad hakkasid sujuma hetkel, kui olin juba alla andmas.
Varsti helistaski see teine host ka ja ta tundus tore, kuigi pidas mind hulluks, et nii ehku peale julgen tulla, teadmata, kus ööbin, mis rongiga tuleme jne. ja õhtu veetsin Saurabhiga, kuni parajalt jommis Mudit mulle viimasel hetkel järgi tuli ja asusimegi minimaalse pagasiga teele ühe maailma suurima linna poole.
Oli ülimalt kitsas kahekesi sellel pisikesel lavatsil külitada. Jalad surid kogu aeg ära ja ülejäänud aja kaklesin Muditiga selle üle, mida võib endale lubada hea sõbra pruudi puhul ja mida mitte. Ja ta on ju hullem flirtija. Rääkimata purjus temast. Aga üldiselt oli tore.
Mumbaisse jõudsime ülivara ja peaaegu magamata, mistõttu oligi esimene käik kuidagi peatuspaika jõudmine ja mõneks tunniks veel magama kerimine. Mudit magas vist suurema osa päevast, aga lõuna paiku vaevusid nad koos sõbraga õpetama mulle vähemalt, kuidas linna teise otsa jõuda rikša, linnarongi ja taksoga. Kõik see pidi võtma parimal juhul poolteist tundi. Ja mul oli ikka päris suur hirm üksinda kurikuulsate Mumbai rongidega silmitsi seista. Samuti olin päris kindel, et saan taksojuhtidega kõvasti vastu pükse, aga kõik läks hästi. Valisin rongis esimese klassi, jooksin rongile, ja nautisin täiesti turvalist sõitu. Ei olnud eriti kallis ka. Aga raudselt tasus ära. Kuigi esimene klass näeb välja midagi sellist nagu pikamaarongi sleeper ehk üks odavamaid.
Jõudsin edukalt linna kõige turistirohkemasse osasse, kus oli rohkem välismaalasi kui kohalikke. Jalutasin sisse esimesse päris kohvikusse ja sõin oma India elu esimese pontšiku koos päris kohviga. Kulutasin veidi raha kahele imeilusale sõrmusele, sest minu ja laupäevase hosti kohtumispaik oli kuulsa kaubandustänava alguses. Tema jäi aga hiljaks, mistõttu mul oli vaja tegevust leida.
Nägin ka ühte segast. Nooremapoolne mees tiris vanemat kodutu välimusega tüüpi habemest mööda teed, kuni too suurel ristmikul pikali kukkus. Mitte keegi ei läinud appi. Ka mitte läheduses asuvad turvamehed. Ja minu hirm oli liiga suur. Ning seejärel läks see hull hüsteeriliselt hõisates minema.
Viimaks jõudis ka mu selle päeva saatja kohale. Meil klappis algusest peale. Jooksime viimasele praamile, mis elevandikoobaste poole viis. Nägin üle viie kuu merd. Ja ühte segast, kes praamide kõrval musta vette sukeldus kui delfiin. Praamil oli meil palju aega üksteist tundma õppida. Selgus, et oleme ühe ala inimesed ja ei läinudki kaua, kuni ma sain huvitava tööpakkumise. Nüüd siis pean mõtlema, mis Mumbais elamine endaga kaasa toob ja millise palgaga hakkama saaksin. Aga vähemalt tekitas põnevust.
Koopad ise olid igavad. Palju huvitavam oli jälgida kohalikke pisikesi ahve ja lehma, kes mu käest maisitõlviku ära varastas. Tagasi jõudes jalutasime veel veidi vee kaldal, tegime pilte kohalikest landmarkidest ja istusime maha ühte imearmsasse hotelli välirestorani, et juua maailma kõige lahjemaid kokteile.
Seal saime uuesti ka Muditiga kokku, et siis koos ühte teise kohta edasi minna, veel alkoholi konsumeerida ning viimaks kuhugi tantsima minna. Ja meil oli tore. Kuigi mu uus tuttav ei tahtnud algul meid segama tulla, oli tema pärast see, kes meid ühte klubisse sokutas. Selgus, et siinsed ööklubid on hirmkallid. Oluliselt kallimad kui Eestis näiteks. Ja sealsed päkapikumütsides töötajad nägid India kontekstis hirmnaljakad välja.
Pidu ise oli aga hea. Ei midagi erilisemat kui Euroopas. Peaaegu sama muusika. Üks tantsusaal. Kallid joogid jne. käisime sealt korra veel väljas promillide hulka veres suurendamas ja tagasi tulles oli tühjast klubist korralik melukoht saanud. Tantsisin end tühjaks. Piinasin poisse, kuni neil ila tilkuma hakkas. Ja meil kõigil oli lõbus. Teisi tüüpe pidin lausa eemale lükkama. Aga millegipärast pandi klubi juba kell kolm kinni.
Magama saime sellegipoolest alles kuue paiku, ma usun. Taksos sain mõlemat poissmeest eemale lükata korduvalt. Juhil võis huvitav olla, sest mu purjus saatjad ei hoolinud üldse, kes näeb või mida nad teevad. Maksime ära kolossaalse arve, mis Eestis oleks siiski okei. Üritasin veel paar tundi Muditile selgeks teha, miks tema ja mina ei ole hea idee nii, et ta ei solvuks. Ja ometi oli naljakas päev. On kummaline kuulda, kuidas üks kutsub sind kallikeseks erinevate sõnadega ja lubab igati hellitada, teine anub, et let me make love to you. Üks tunnistab, et head over heels ja teine ei püüagi aru saada, miks ma teda ei valinud. Rääkisine sellele uuele tuttavale, et mu täiesti ebatraditsiooniliselt mitte armukade boyfriend plaanib Euroopat vallutada ja ta lubas ise talle Lätti pileti osta, et ta sealsete naistega algust saaks teha:D Kohati oli päris keeruline olukorrast puhtalt välja tulla. Ja eks mul on veidi süümekad ka, et ma alati sellistesse olukordadesse satun.

Hõissa, pulmad!

Viimaks jõudis kätte kolleegi õige pulmapäev. Ärkasin selle peale, et meie teenija astus igasuguse ette teavitamise ning loata mu tuppa julmalt, et mulle viimaks mu teine sari kätte tuua. Ega enam hiljem poleks olnudki mõtet. Seekord aga ei olnud pluus paras ning Tusha ei saanud kuidagi üles ärgatud. Venitasin sari endale ise ja üksi selga nii hästi kui oskasin, et ebaõnnestunud pluus peitu jääks ning siis nii Tusha kui ta vend imestasid, et kuidas ma küll üksi hakkama sain.
Kindluse mõttes läksin siiski naabri ukse taha abi küsima ja ta pani selle veel paremini. Mind riputati ka rohkelt ehteid täis ja nüüd olin valmis jälle üksi pulma minema, sest Tusha lihtsalt otsustas magamise kasuks. Ma olin pettunud ja see oli temast inetu mu ülemuse suhtes ka. Tal ei olnud nii halb olla täna. Ja lihtsalt tulemata jätta teise elu tähtsaimale päevale. Haarasin kiirelt kingituse kaasa, lasin selle lähimas kingitusepoes pakkida ja sõitsin peopaika otsima.
Asi kiskus päris närviliseks, sest kakskümmend minutit enne peo algust ei teadnud ma veel, kuhu minna ning keegi teine ei osanud ka mind aidata või ei olnud kättesaadav. Aga üles ma selle leidsin. Esimene mulje oli küll, et ma olen vist vales kohas. See ei olnud avatud plats nagu enamus pulmakohti siin, vaid lagunev vana maja. Aga sees paistis midagi toimuvat.
Võtsin siis julguse kokku ning jalutasin üksi sisse. Õnneks üsna kohe keegi tundis mu ära ja mind kutsuti esiritta vaatama, mis rituaal parasjagu käimas on. Viskasime pruutpaarile midagi suuvärskendajate sarnast pähe ja siis kaks meest üritasid nende peale kohal üksteise mõõkade otsast sidruneid ära lüüa.
Järgnes mingi pidulikum laval istumise osa, kus mind pandi pruutpaari kõrvale eraldi tooliga. Ei, üldse ei olnud imelik seal keset lähimat pereringi istuda, aga no ok. Sain veidi pruudiga juttu rääkida, kingituse üle anda ning pilte teha ning siis lubas ta mul minna, käskis pidu nautida ning rõõmuga lahkusin piinlikust tähelepanu keskpunktist, kuhu ma kuidagi ei kuulunud.
Varsti hakkasid teised kolleegid, kellele vaid kaks vaba tundi oli antud, saabuma. Sõime koos lõunat ja sain terve hunniku pilte ahvidest, kes kõrvalmajade katustel elutsesid ning hiljem ka meie peokohta toitu varastama tulid. Õnneks nad ei olnud agressiivsed.
Seejärel lasin firma omanikul end koju sõidutada, plaaniga riided vahetada ja ka tööle minna, sest enesetunne oli väga hea. Aga kohe, kui tuppa jõudsin, näitas kõht jälle, kes on boss ja matsin selle mõtte maha. Ma ei teeni nii palju, et riskida oma tervisega rohkem. Homme siiski plaanin tubli olla.

Kõige kiuste pulma

Kolmapäeval polnud nagu enam midagi häda, aga kindluse mõttes tahtsin veel puhata, oodata ja vaadata, kuidas keha reageerib, sest üle nädala elasin ju rütmis: üks kehv päev tööl, üks kodus ja tunne enam-vähem, üks poolkõva tööl ja siis üks täitsa hull, mida ei anna ignoreerida.
Nüüd otsustasin, et tööle ei lähe, aga võtan stressivabalt. Käisin üksinda meie firmast ülemuse järjekordsel pulmaüritusel, kus mind kuninglikult koheldi. Lähedased ja pulmalised pidasid erinevaid palveid koos rohkete kookospähklitega järgneva pidupäeva edukuse nimel, aga üritus oli nii palju väiksema kaliibriga, et peigmeest polnud kohalgi. Kui siis ühe tädi sarisaba alla hiir jooksis ning mu märkuse peale saba lihtsalt ahulikult üles tõsteti, oli tulemus oodatust hullem ehk hiir jooksis minu suunas ja mina karjusin keset püha momenti. Pakkusin muidugi jälle paljudele kõneainet ja elasin paljude silmapaaride pideva tähelepanu all. Üks pisike poiss tuli lausa mu sukkpükstes jalga katsuma ja imestas siis, et mida see tädi küll kannab. Pikalt veel ajas muhelema.
Proovisin ka rangolit teha. Värvilise liiva ühtlaselt mustriks puistamine pole üldse nii lihtne, kui Tusha tegevust vaadates eelmisel nädalal tundus. Teistel aga oli lõbu laialt, kuid see oli sõbralik mu puiseid püüdlusi hindav naer.
Pärastlõunal vedelesin voodis, kuni Tusha, kes samal ajal haigeks jäi, küsis, kas ma jalutama taha tulla. Tundus hea mõte veidi koibi sirutada, aga sellest sai poering, millest sai naaberkvartalis elava ilutegija külastus. Otsustasin esmakordselt siin veedetud aja jooksul oma juuksed korda teha. Lõikus, henna – täisvärk. Kus veel hennatada kui mitte Indias eks?
Teel sinna kohtasin maailma kõige imelikumalt koera, kelle pärast veel pikalt higiga kaetud olin. Alates hetkest, kui ta mind nägi, ei jätnud ta mind rahule. Ei saanudki aru, kas ta tahtis mängida või mis tunded tal minu vastu olid. Ei saanud temast sammugi eemale astuda. Ta hüppas mu peale või surus end mu vastu või siis püüdis näksata, mis mind juba rohkem hirmutas.
Viimaks siiski leidsime õige maja üles ja proovisin ära, mida kohalik juuksehooldus tähendab. Seekord pidin ise tema koju minema, sest ta käis eelmisel nädalal meie juures koduvisiidil, aga mind polnud siin. Kuidagi sai ka koer värava taha maha jäetud ja läbi naabri aia üle krunte eraldava tsementmüüri naiselikult ronitud.
Üsna hirmus kogemus oli jälle. Tal polnud ühtegi ajakirja, mille järgi näidata, mida ma tahan ja inglise keel oli tal ka väga algeline. Suutsin talle selgeks teha, et tahan tukka ja kihilist lõikust. Ta üldse ei kõhelnud kääre sisse lüües. Ütles, et kindlasti mulle pärast meeldib. Viie minuti pärast oli suur jupp juukseid igaveseks läinud. Okei, tulemus pole paha, aga tema tegi mu eesmised juuksed lühemaks tagumistest. Mina tahtsin, et pealmised oleksid lühemad alumistest. Ja ütlesin talle ka, et see pole see, mida ma tahtsin ja nüüd on paljud juuksed lühemad, kui tahtsin, aga teha polnud enam midagi. Hoidsin vihapisaraid tagasi ja lasin tal hennaga tööle asuda.
Tema oli muidugi ka mures, aga sai sellest kiirelt üle, kui vist tuttavad kliendid tulid, minu selja taha istusid ja nad said siis kohalikus keeles mind taga rääkida. Ma sain nii palju aru küll, et minust jutt käis. Aga no ok. Noor tüdruk. Eks ta tõenäoliselt töötas esimest korda üldse välismaalase kallal. Ma lihtsalt olen harjunud, et juuksur pühendab mulle vähemalt tunni ja mõõdab igat karva enne, kui käärid sisse lööb, et tulemus täiuslik tuleks. Juustega pole ju nii, et kohe kasvab tagasi. Mind häiriski kõige rohkem see, et ta kiirusesse panustas mu soovide välja selgitamise asemel ja käskis mul lihtsalt vaadata, kuidas ta lõikab.
Kui poole tunni pärast kõik valmis oli – värv ka peas, jah – siis kuulsin, kuidas ta kergendusest ohkas mind ära saates. Aga vähemalt juuksed näevad jälle terved välja ja peaaegu tasuta saadud. Nüüd tuli läbida walk of shame, värv peas, koduni. Mitte nagu mind niigi palju ei vahitaks tänaval. Aga no ok.
Käisime Tushaga seejärel katusel esmakordselt linnavaadet imetlemas ja otsustamas, kas koht kõlbab aastavahetuse peoks. Kõlbab küll. Viimaks võisin ka värvi maha pesta, lõikasin tukka veidi rohkem oma maitse järgi, kuigi kõver ta on, ja läksin Muditiga kohtama, sest ta oli mulle päeval nukralt helistanud ja kurtnud, et pole mind nii ammu näinud. Tegelikkuses ju vaevalt kolm päeva. Aga eks tal on seal kodus üksi igav ja imelik, kui Harshi ega mind kumbagi ei ole. Viimane mõnuleb ikka veel Punes ja muudkui lükkab tagasitulekut edasi. Olen kurb muidugi, aga enam ei ole vahet, sest Mudit läheb nädalavahetuseks Mumbaisse ja ma tahan temaga kaasa minna. Pole enam eriti paremaid võimalusi. Savi, mida tööl arvatakse. See ei ole praegu nii prioriteetne kui oma tervise korda saamine ja välja puhkamine. Seega kohtuksime siin linnas nagunii vaid paariks tunniks, kui ta reedel tagasi tuleks. Aga viimane jutt oli pühapäevast.

Töö sai otsa

Lõpetasin ära millegi, millega olin nädalaid vaeva näinud, oma südame isegi osaliselt sinna pannud ja nüüd ei olnud teha enam midagi, mis vaimustaks ja innustaks. Õhtu veetsin taas Piyushiga, sest mu kaua edasi lükkunud õhtusöök ühe tuttavate perekonnaga lükati seekord nende poolt edasi.
Piyush on ja jääb mulle vist igavesti mõistatuseks. Ta nagu saaks aru, et ma olen kindlas suhtes ja ikka kutsub ta mind igal võimalusel oma koju ning siis lähevad asjad natuke kahtlaseks. Lähenemiskatseid ta ei tee, aga hämarad ruumid ja sensuaalne muusika on peaaegu alati kohal. Mida ma sellest arvama peaksin? Lisaks tuleb peaaegu alati mängu alkohol. Ei teagi, kas ta vajab seda rohkem enda või minu pärast. Ja ta ütleb, et mina olen müstika. Et minuga on tal raske end mugavalt tunda. Aga samas eile sain minu jaoks justkui välguna selgest taevast sõnumi, et Maria, you are special. Ja iga kord pean temaga justkui vaidlema kojumineku aja üle. Nagu iga aeg enne südaööd oleks jaburalt varajane. Minu jaoks on pigem vastupidi. Samas alati, kui mul on abi vaja, tean, et saan temale loota.
Kohe varsti läkski jälle seda abi vaja, sest järgnev öö oli kohutav. Jooksin vetsu vahet iga tunni tagant kui mitte tihemini. Viimaks hakkas hirm, et mis nali see on. Iga teine päev on kehv olla ja sümptomid muutuvad kogu aeg. Palusin Piyushil seekord end tema arstist sõbra juurde kontrolli viia. Piyush kiidab teda väga. Aga mulle tundus ta nagu iga teine arst. Ei, kurta ma ei saa, aga ega ta ei võtnud ka aega mu ära kuulamiseks. Sain napilt ära mainida põhisümptomid, mis meelde tulid. Ta tegi mõned testid, millest ükski ei näidanud midagi ja ometi olin haiguse kõrgpunktis. Aga üldiselt mind tõsiselt ei võetud. Kirjutati mõned rohud ja saadeti koju puhkama mõneks päevaks.
Käisin esimest korda Piyushi päris kodus. Ehmatasin ta väikse vennapoja korralikult ära, kui see koolist tulles võõra valge tüdruku oma kodust leidis. Ja seejärel tulin koju magama, sest nüüd oli päris hea olla. Minu haigused kardavad eranditult arste. Ja siis teie õiendate minuga, miks ma kergemakäeliselt arsti juurde ei lähe. Ei taha pidevalt põhjuseta vinguja muljet jätta.

Röövrikšadest

Viimasel nädalal on nendega jälle nii palju maid jagada tulnud, et igasugune kuhugi liikumise isu on ära kadunud.
Küll kohtab tegelasi, kelle taksomeeter käib ringi nagu voolumõõtja siis, kui mõni suurem tööriist tegutseb ja siis küsitakse veel inflatsioonist kõvasti enam numbrinäidule peale. Kõige lihtsam on siis omada õige summa ulatuses peenraha, sest rohkem andes raha tagasi saamist mõtet oodata ei ole. Seega pulmapeole sõit sai päästetud tänu täpsele rahale.
Aga laupäev oli kohe ikka täisseiklus. Esimene sõit oli üsna okei. Maksin veidi üle, sest istusime ummikutes ja leppisin enne summa kokku arvestusega, et ehk tuleb sihtkohta taga otsida. Aga seda oli üllatavalt lihtne leida.
Peokohast tagasi saamine oli aga karmim. Esiteks sattusin hilisel ajal umbkeelse rikšajuhi peale. Pakkusin üsna soliidset summat, aga tema tundis vajadust tanklast läbi minna. Kuna me üksteisest eriti aru ei saanud, hakkasin minema jalutama, aga ta sõitis järgi ja sain parema hinna isegi. Ta palus vaid oodata viis minutit, kuni tangib.
Viis minutit pole siin aga kunagi viis minutit ja ta käskis mul maha minna ning tankla ees oodata. Ootasin viis, kümme, viisteist minutit. Hakkas juba piinlik kõigi uudishimulike silmapaaride ees. Et kas tõesti jättis juht mind esmakordselt lihtsalt ootama? Lisaks tundus, et nägin ka sarnase välimusega rikšat mööda sõitmas, aga täpselt ei mäletanud ühtegi detaili juhi ega sõiduki juures.
Viimaks vihastasin ja hakkasin ära jalutama. Üsna kohe pidas mu kinni teine rikša, kes lahkelt lubas taksomeetri õiglast hinda. Ütlesin oma hinna ja tema nõustus, aga pani ikka meetri jooksma. Vahel nad teevadki nii. Ei tea, kas politseile vahelejäämise vältimiseks või mis… Siis aga hakkas kõrval teine rikša tuututama ja tundsin vist ära oma eelmise sohvri, kuid nüüd jäi vaid käsi laiutada, sest uuega oli kaup tehtud.
Ja meeter jooksis. Ausalt. Mul oli nii hea meel. Kuni kohale jõudmiseni, mil viitkümmet näidanud meetriga mult 130 küsida üritati. Ja uskuge, inflatsioon ei ole nii suur. Ei olnud ka tema hinnakaardi kohaselt, kuigi ta järjekindlalt mulle sealt hoopis muud rida näidata üritas. Ka öötariif ei tee sellist sõitu kallimaks kui ütleme 80 ja meil oli kokkulepe seitsmekümnele. Aga mu väikseim raha oli sajane, mille lõpuks vihaga talle jätsin. Polnud midagi teha. Vähemalt mõne minuti pärast andis ta alla ja sõitis minema. Ja minu jaoks on need hinnakirjad ka veidi müstilised. Traditsioonilistel numbritel võin ju tabelis järge ajada, aga kui lahtri pealkiri on gujaratis, siis ma ju ikka ei tea, kas maksan õiglast hinda või lihtsalt tema omavolilist.
Pühapäeva hommik oli jälle paras kamm. Leppisin jälle hinna kokku. Tüüp pani jälle meetri jooksma. Ja ma olin nii nõrk, et vaidlesin vastu küll, aga maksin kümneka rohkem. Ja lõunal jälle… pidin ju vanalinna sõitma ning hindasin õiglaseks hinnaks 50, aga juht tahtis 60 või kaasreisijat. Ütlesin, et kui leiab teise reisija, siis ega ma kade pole. Aga ta ei leidnud. Püüdis mulle baasinglise keeles oma elulugu rääkida. Rääkis oma värskest rikšajuhi saatusest ja karmist järelmaksust. Tutvustas linna veidi ka tee peal. Nii et viimaks mul hakkas hale ja maksin ta pingutuste eest terve küsitud summa. Aga mõelge nüüd, kui vaeseks ma ise selle nädalavahetusega jäin. Ja kui raske on ühtegi juhti usaldada.

Traditsioonilisest vanalinnapühapäevast traditsiooniline teatrini

Öö jäi väga lühikeseks, sest magama saime alles kella nelja ringis ja ärkama pidime pool kuus, et Harsh rongi peale jõuaks. Aga minu telefon otsustas jälle, et täna ei pea ma mitte kella järgi ärkama ning lihtsalt ei helisenud. Üldse on sellega viimasel ajal nii palju probleeme, et kohe väga kiusatab telefonipoodi sisse astuma, kuigi ei tea, kui hea mõte siit uut sõpra otsima hakata oleks. Ja Harsh magas norinal läbi oma kella helina, mistõttu avasin mina esimesena silmad tund aega plaanitust hiljem, üritasin teda ehmatusega ärkvele raputada, sest rongini oli jäänud kolmveerand tundi ja tema vastas ikka, et viis minutit veel.
Lõpuks sain ta siiski üles ja ta jõudis isegi õige rongi peale ning siis ei jäänud enam ise magama päris mitu tundi. Käisin hoopis varahommikuse külma duši all värisemas ning pingutasin kõvasti une taastamise nimel. Vilja kandis see aga vaid taaskord paariks tunniks, mille järel pidin oma kodust läbi kimama, end korda tegema ja lätakatega vanalinnas kokku saama.
Neid oodates andis kerjuseid tõrjuda, kuigi olin heas tujus ja siis on see omamoodi intrigeerivgi, kui kaua nad viitsivad mu kõrval näljast nõrkemist teeselda ning seda nälga kustutab vaid kümme ruupiat, mis mu püksitaskust paistab.
Viimaks kohtusimegi taas vanade tuttavatega ja tegime kerge tiiru. Iga kord suudan seal ära eksida, aga kui vanu väärt elemente enam üles ei leia, siis avastab midagi uut. Lõpetasime oma ringi Domino’s pizzas, mille üle juba päevi mul neelud käisid ning siis läksid nemad parki ja mina koju mõneks tunniks magama.
Vahepeal oli Piyush välja käinud idee õhtul kuhugi templisse India traditsioonilist tantsu vaatama minna ja tahtsin oma külalised ka kaasa vedada. Ja kuigi kõik olid huvitatud, oli nii raske seda organiseerida, et ühel hetkel kaalusin tõsiselt kõigele käega löömist ning lihtsalt üksi koju jäämist. Aga siiski sai kõik korda. Tantsu ja vaikse õhtu asemel ootas mind ees teater ning hulk uusi praktikante, kellele Piyush nüüd samuti kutse oli esitanud.
Teater oli muidugi vägev. Kolm ja pool tundi pantomiimi, ekstravagantseid kostüüme ning elav muusika taustaks. Imetlen tõsiselt neid tüüpe, kes terve aja laulsid ja trumme tagusid. Milline jõud! Millised kõrid! Paneksin teile siia ka pilte sellest showst, mida vaid meie kahekesi Piyushiga moskiitode kiuste lõpuni vaatasime, kuigi ma poolest aru ei saanud ja kohati igavlesin või siis kulme kergitades vaatasin, kui päris farsiks kätte läks ja käed verevärviseks tehti ning teise tegelase seest riidest soolikaid välja sikutati, et siis oma juukseid selles lögas leotada. Aga kohalikud juubeldasid hinduismi kuulsa legendi taaselustamise taustal.
Kuna meie algne plaan oli siiski veidi koos kvaliteetaega veeta ning niisama catch up’ida, siis otse koju ei läinud ka hilja lõppenud tüki järel. Hoopis proovisime järgi minu tükk aega peas tiirelnud idee kookoste sisse rummi panna ja päris pina coladat juua tema juures. Oligi superluks. Teinekordki. Ja koju vajusin jälle kõvasti hiljem kui head tüdrukud peaksid.

Oh püha rumalust!

Ärgates oli hullem. Pidin kahe käega kaela toetama, et püsti saada, aga nii kõva tahtmine oli end alla korrusele kööki vedada ja proovida siin esmakordselt putru teha. Kohaliku lobudiku pliidirauaga läks selleks terve tund ja ma pole ju suurem asi kokk ka, aga minu meelest tuli täitsa hästi välja ja Harsh sõi ka virisemata kõik ära.
Seejärel magasime veel veidi ning kui tema linna peale uusaastaks alkovarusid korjama läks, üritasin isegi tööd teha. Aga kuna mul olla palavik olnud, siis paluti mitte tööle minna. Pikali oligi inimlikum olla. Eriti kuna ekraanitekst virvendas silmade ees, mis ajas pea valutama, mis ajas higiseks, mis ajas südame pahaks. Sellegipoolest sain üht-teist ära tehtud ning hiljem, kui Harsh JÄLLE tööle läks kõigest pärast seitse tundi sealt ära olemist, õnnestus juba ka Gmailis ülemusega elust ja armastusest chattida ning isegi ühte filmi vaadata ja jälle pisaraid valada. Üritasin ka pitsat tellida, aga pärast viis korda lause: kas te sellesse kanti pitsasid kohale toote korrutamist, millest ikka aru ei saadud, pidin vihaga telefoni toa teise otsa lennutama ja pitsa jäigi tellimata.
Õhtuks pidin end siiski kokku võtma, sest mu lätlastest tuttavad olid minu pärast siin linnas mitmepäevase peatuse teinud ja ma olin lubanud koos nendega ühe kohaliku juurde õhtusöögile minna. Kuna toit pole ikka veel väga teema, siis oligi hea, et lõunasöök vahele jäi. Mudit, kes oli vahepeal koju jõudnud, viskas mu linnale lähemale ja sundis lubama, et varsti tagasi tulen, sest ta plaanis pidu ja tahtis, et aitaksin teda ettevalmistustel veidi.
Läks aga nii, et jäin igale poole üldse mitte plaanikohaselt hiljaks, kuid sellest polnud väga hullu. Meid külla kutsunud noor pere oli väga tore. Selgelt mitte vaeste kohalike hulka kuuluv pere võttis meid vastu oma uhke eramaja tagaaias. Esimene aiapidu mu siin veedetud viie kuu jooksul. Võis valida milliseid iganes jooke soovisime ja toit oli ka super. Saime juurde uusi tuttavaid ning veetsime mõnusasti aega. Lõpuks sundisin siiski end ära tulema ja sõprade väsivad lapsed andsid meile kõigile hea ettekäände lahkumiseks. Kaklesin põhjalikult rikšajuhtidega ning viimaks olin tagasi poiste juures, aga selle nädala rikšajuhid väärivad eraldi postitust.
Õhtune pidu oli eriti kummaline. Ei joonud ma aga kummalgi üritusel. Vahetasime viimase aja muljeid mõne vana tuttavaga. Sain tuttavaks teise firmasse läinud türgi noormehega, kelle CV tükk aega minugi desktopil vedeles, avastasin end kummalisest olukorrast, kus minu koduukse avas mulle tüüp, keda ma esmapilgul äragi ei tundnud ja siis meenus, et olime ühise sõbra tõttu korra varem kohtunud tema autos, aga maailm on väike ju. Lõpuks tuli Harsh ka ja ainus põhjus, miks olingi tagasi tulnud ning juba mitmendat päeva päris kodust ära olnud, riskides Tusha ema silmis halba kirja saamisega, oli see, et Harsh pidi hommikul määramata ajaks oma ülikooliaegsete sõprade juurde Punesse lõbutsema minema ja ma valmistusin igatsusest hulluma. Võimalus veeta need mõned tunnidki enne veel koos oli miski, millest ma ei saanud loobuda.
Ühel hetkel muutusidki kõik teised kohalolijad tühiseks taustamüraks ning me olime küll veel füüsiliselt samas kohas, aga ei pööranud neile enam üldse tähelepanu. Siis aga jooksis see mulle ust avama tulnud tüüp tuppa sisse ja teatas, et kellelgi on halb olla. Teade polnud küll otseselt mulle mõeldud, aga otsustasin kontrollima minna, mis toimub, sest poistel oli tegemist ja arvasin, et ehk on minu kui peaaegu kohaliku teadmistest veidi kasu. Oligi.
Nähes, mis lahti on, oleksin end hoobilt kaineks ehmatanud ja kuna ma ei olnud üldse joonud, siis ehmatasin lihtsalt korralikult. See türgi tüüp tõmbles üle kere ja üritas meile selgeks teha, et see ongi tema puhul normaalne, sest tal on epilepsia. Elus esimest korda puutusin sellega rohkem kui teoreetiliselt kokku. Sundisin teda vett jooma ja mõtlesin samas, et kui loll võib olla, et sellise ohtliku diagnoosi kiuste tüüp seltskonna mõttes narkot oli teinud. Küll naturaalset, aga ikkagi. Ta ise küll rääkis, et umbne õhk mõjub talle nii ja tõesti – ülakorrus oli tänu suitsetajatele vingust paks. Mina tormasin uksi ja aknaid avama ja vihastasin seaks selle abikutsuja peale, sest ta oli terve õhtu nõme olnud. Nii elevil võimaluse üle bongi proovida, et pani selle kasutamiselgi pange ja nüüd terve aja, kui teine poiss allkorrusel üle kere värises ning hapnikupuudusest rääkis, irvitas ja suitsetas seal kõrval rääkides, et näe, tal on juba parem ju.
Idioot. Vihkan inimesi, kes end ja teisi petta üritavad ja kui peol midagi valesti läheb, siis pigem end probleemi eest peidavad selle asemel, et adekvaatselt reageerida ja vajadusel abiks olla. Pigem jäetakse hätta sattunu oma murega üksi. Kui käskisin kurjalt tal sigaret ära kustutada, ei saanud ta ikka aru enne, kui keegi tüdrukutest ta eemale talutas. Mu ei näinud enam põhjust seda soovi viisakalt korrata. Õnneks käitusid teised normaalsemalt ja too tüüp tuli atakist edukalt välja.
Ööl oli aga veel üllatusi varuks. Kuigi me veetsime enamuse ajast Harshiga teises toas lihtsalt koos olles, avastasime, et teised olid mingit julgustükkide mängu mängima asunud ja juba hakkasid riided seljast kaduma. Kõik olid ju parasjagu svipsis ka. Kui siis kaks tüdrukut omavahel pluuse vahetama pidid, otsustasin edasi mitte vaadata, sest ühel neist oli rinnahoidja juba eelmise ebaeduka vooruga seljast kadunud ja nüüd tuli päris hard core julgustükk ette võtta. Huvitav oleks teada, kuidas ta hommikul kaineks saades sellest mõtles. Poistel oli muidugi rõõmu kui palju. Kuna mina olin ära läinud, tuli Harsh ka varsti mulle järgi, aga hommikul avastasime, et nad olid ka šokolaadisiirupiga veel lõbutsenud. Noored inimesed. Nautigu. Aga vaene teenija, kes seda koristama tulema pidi.
Meie veetsime öö tulevikuteemasid lahates ja sain natuke kindlust juurde tema motiivide ning tunnete osas. Samas ikka tundub, et mingit ideaallahendust meie jaoks ei ole ja enne uinumist sain veel korra vaikselt valatud pisaraid põskedelt pühkida.

Minutite lugemisest

Oli jälle üks tore tööpäev, kui oli keskmisest kehvem olla ning lisaks ajasid aieseci asjapulgad oma tühjade lubadustega mind jälle närvi. Viimaks ei jõudnud ära oodata, millal koju Harshi kaissu saaks, et kuulda, kuidas ta ütleb, et kõik saab korda, sest millegipärast teda ma usun. Viimased tunnid oli lausa nii kehv, et andis nägu neutraalsena hoida ja kui siis Harsh telefonile ei vastanud ning mu palvetest hoolimata mind kohe tööpäeva lõpus maja ees ei oodanud, oli juba selgelt kuulda murdejooni mu hääles.
Lõpuks ta siiski tuli – 22 pikka minutit hiljem kui ma vajanuks – ning läksimegi koju, kus enam ei suutnud head nägu üldse hoida ning poetasingi paar pisarat enesehaletsusest. Ma olen ikka tõeline emane, kui haigeks jään, ma tean. Emotsioonid käivad üle pea kokku. Aga ta ei öelnud ka seekord, et kõik on hästi, vaid just, et sa oled haige ja kas rohtu võtsid ning et läheme kohe arsti juurde. Ajasin sõrgu vastu nii, kuis jaksasin. Lõpuks sundis ta mind sööma ja nii armas oli kuulda, kuidas ta mulle toitu tellides eraldi palus mitte vürtsise ja sibulavaba roa teha. Kuigi toit käis suus ringi, sõin tema heameeleks siiski üht-teist ja siis sundis ta mind magama ning läks ise ööseks tööle.
Oi, kuidas ma ei tahtnud üksi jääda, aga magasin üle pika aja terve öö jutiga, ning kui silmad lahti tegin uuesti, astus tema just uksest sisse. Lukustasin käed ümber ta kaela ja magasin edasi.

Tervise teemal siin juba igav ei hakka

Üks päev haige. Teine ok. Kolmas jälle rivist väljas… Eile võitlesin pool päeva iiveldusega jälle. Olin just jõudnud emale öelda, et kõik on korras ja ärgu ta muretsegu, kui jälle tsirkus peale hakkas. Kuna ise üle ei läinud ja söömine ka ei aidanud – pigem vastupidi – siis ühel hetkel pakkisin asjad kokku ja tulin töölt ära. Samas ei olnud ma nõus õhtusest pulmapeost loobuma. Kaotus oleks võinud olla korvamatu.
Ostsin tee pealt veel kiiruga kingituse ning veetsin tunnikese voodis vedeledes ja jälle sooja soolast sidrunivett lürpides. See ajas veel rohkem iiveldama, aga tulutult. Ühel hetkel tuli end lihtsalt kokku võtta ja valmis seada. Tusha ema pani mu riidesse ja sain näha, et sari näeb mu seljas täitsa hea välja, aga sellega ringi liikuda on natuke keeruline. Raske on mitte astuda omale saba peale, aga sellegipoolest sai hiljem isegi tantsida.
Pidime minema ühe tuttava tüdrukuga koos, aga helistasin siiski ka Harshile ja käskisin kõik pooleli jätta, sest ta lihtsalt pidi mind saris nägema. Ja ta jättiski, kuigi noris kohtudes, et ma näen so-so välja. Vahepeal olin saanud sellelt tuttavalt sõnumi, et ta sattus üsna raskesse motikaõnnetusse ning siirdub haiglasse hoopis. Otseloomulikult ei saanud ma talle öelda, et vahet pole, kus sa veritsed. Sa lubasid ja nüüd pead ikka minuga pulma tulema. Seega soovisin kiiret paranemist ja keskendusin Harshi ära rääkimisele. Aga tema keeldus tulemast saris minuga, olles ise teksades. Seega astusin üksi tundmatusele vastu, püüdes mitte trepil päris kõhuli käia.
Naljakas, kuidas elu mind ikka ja jälle sinna ühte hotelli tagasi toob. Minu üllatuseks aga selgus, et olin suutnud jälle endast veelgi rohkem tähelepanu keskpunkti teha, sest peaaegu kõik teised olid vabas vormis. Harsh oleks oma teksadega palju kohasemalt riides olnud. Aga õnneks oli mind kutsunud sõber hoiatanud üht oma naistuttavat, kellega ma ka kohtunud olen minu riietumisplaanidest ja too siis tuli solidaarsusest oma uhkeimas saris. See oli ikka paras kergendus.
Ma olin üritanud kõigest väest õigeks ajaks kohale jõuda, aga muidugi ei toimunud esimene poolteist tundi mitte midagi. Ju sellepärast ongi pulmad nii kallid, et makstakse ruumirenti tühja, sest kõik teavad, et ükski üritus ei alga õigel ajal, aga ruumid peavad siiski kutsel olevaks kellaajaks valmis olema.
Mind pandi istuma Dipaki sõprade juurde, kellest kahega olen väidetavalt varem ka kohtunud. Täitsa võimalik. Aga nimed ei jäänud ka sel korral meelde. Ja see teine sariga tüdruk tõestas, et on päris segane või laksu all. Ei saanudki täpselt aru. Oma hüperenergilisuses paistis ta pigem skisofreeniline. Ja ühel hetkel tiris ta mu vetsu ning otsustas seal mu sari kohendama hakata. Ma olin nii üllatunud, et lasingi tal end puusadest keerata nagu barbie-nukku. Tegelikult meeldis mulle mu varasem sari stiil rohkem, sest igal osariigil on oma stiil. Ära ma veel küll ei tunne, aga näen vahet. Seejärel ründas ta mind oma huuleläikega ja kõige rohkem veendusin selles, et ta pole päris kaine siis, kui ta avaldas arvamust, et ma vist ei armasta väga make-up’i. No halloo. See, et ma suudan temast loomulikuma meigiga hakkama saada, nüüd naisterahvast küll nii ära petma ei peaks.
Kõige muu juurde käis veel ülimalt väljakutsuv käitumine stiilis: baby, and what’s your number ja küsimused mulle teemal, kas ma seksin ka oma teise poolega ning kas ta armastab mind või ongi vaid seksijahil. Mul oli kohati ikka väga suu lahti. Ja ta klammerdus minu külge. Ei tea miks. Vahel tahaks, et inimesed nii palju tähelepanu mulle ei pööraks lihtsalt nahavärvi pärast. No kuulge. Ma olen veidi heledam kui nemad. Ja mis siis??? Mind kuulutati kohe sõbrannaks ja sweetie’ks jne, kuigi minu meelest pole meil eriti midagi ühist ja tema on pigem veidi hirmuäratav.
Ühel hetkel aga läks siiski pidu lahti. Olin lootnud midagi traditsioonilist näha, aga sain disko. Kuidagi juhtub alati nii, et satun seal hotellis tantsupidudele. Oli päris tore. Üks tore vanapapi pakkus, et hoiab mu asju seni, et ma nende turvalisuse pärast muretsema ei peaks. Lõpuks klõpsisime ka üksteisest pilte. Enne ei olnud ma kaamerat vutlaristki välja võtnud, sest polnud nagu midagi erilist pildistada. Aga nüüd on vähemalt ports pilte sõpradest ja saris minust.
Üks Dipaki sõber viskas mu keskööl ka koju. Pidin jälle naisteasendis sõitma ja kerisin seelikusaba kõrgele, et mitte kuhugi vahele jääda. Igast august läbi sõites oli tunne, et nüüd küll raputab mu ratta pealt maha, aga kuidagi jõudsime siiski eluga koju, kus asjad lihtsalt seljast viskasin ja voodisse vajusin. Mitte, et hea uni oleks tulnud… selleks oli mul liiga külm ja halb olla. Jätkuvalt.

Elan maal, kus Miki Hiire pildiga puuvillaseid püksikuid peetakse seksikaks pesuks

Astusin eile sisse ühte vähestest pesupoodidest, mida tean ja mille ees seekord millegipärast kamp mehi laagri sisse seadnud olid. Minu plaan oli osta midagi uut ja ilusat, sest pesu amorteerub kiiresti siin käsitsi pesemise maal.
Olen siin ennegi näinud, et poed pakuvad vaid meie mõistes lastepesu, aga poleks arvanud, et seda serveeritaksegi ilusa ja seksika pähe. Minu meelest ei ole väga mõtet kanda pesu, milles ei julge absoluutselt kõigi ees, pea püsti, ringi jalutada. No ok, vanavanemaid ei šokeeriks, aga teiste ees küll piinlik olla ei tohiks. Nii ma siis korrutasin muudkui ei ja ei uute multikakangelastega püksikute ning sportpesu peale. Pani imestama, et kas siis tõesti midagi sellist, milles naine end ilusana tunneks, ei ole.
Viimaks jõudsime hüppega teise äärmusesse – äärmiselt odava mulje jätva ööpesuni. Uurisin siis seda, aga mitte ükski ei olnud korraga ilus, seksikas ja elegantne, kuigi nad suutsid mind üllatada ühe riideribaga, mille siidisteks püksikuteks kokku sõlmida sai. Siiski prostituudi tunnused jäid ülekaalu ja kaup jäi katki.
Olen end juba nagunii higiseks punastanud kõigi tähelepanu keskpunktis, sest siin on niigi raske märkamatuks jääda ja kui siis veel pesupoodi sisse astud tavapärasest erilisemate soovidega… oi seda põnevust! Varsti jooksen vist paljalt ringi, kui kähku midagi ilusat ei leia.

No mida jõulu!?

Tahaks kangesti jõulutunnet, aga ei ole. Ammu peaks tegelikult olema ju. Aga no kuidas ta saakski tulla, kui õues on stabiilselt üle 20 kraadi ja inimesed räägivad, et siin osariigis saabki terve talve ühe õhukese sviitriga hakkama. Viimase info kohaselt pidi siin seitse külma päeva olema. Wikipedia vaidleb küll rahvatarkusele veidi vastu.
Igatahes, eile oli see päev, kui sain viimaks oma sari täisvarustuse kätte. Meie teenija tegi täitsa head tööd, kuigi hindas mind veidi rinnakamaks ja seega pluus on veidi nihkes, aga okei. Kärab küll. Täna õhtul plaanin seda esimest korda kanda ka.
Seejärel tormasin jälle viimasel minutil tööle ja ma ei saa aru, kuidas see igale poole hilinemine siin niimoodi nakkab. No ei suuda enam päris õigeks ajaks tööle jõuda ja täna avastasin oma ehmatuseks, et töökoha põhikell on viimaks ajale järele jõudnud ja isegi veidi reaalsusest mööda läinud ehk siis nüüd ei ole enam bufferaega.
Kohtasin jälle ühte toredat rikšajuhti, kes püüdis kõigest väest minuga inglise keeles suhelda ning selgeks teha, et võib mind regulaarselt transportida ja igal juhul võin talle nii hommikul, õhtul kui öösel helistada ja ta kohe lendab. Võtsingi igaks juhuks numbri. Äkki kulub ära üks kättesaadav aus juht. Ta küll rääkis midagi oma juveeliärist. Ei saanudki aru, kas tulevikuplaan või minevikumälestus. Aga et üks petturist sõber oli ta üle lasknud ja nüüd on ta verivärske rikšajuht. Selge see, et pole õppinud veel välismaalasi lüpsma. Minu õnn:)
Mul oli üle pika aja jälle loeng. Rääkisime professionaalsusest ja pidin neile asjad puust ja punaseks tegema. Loodan, et sellega kedagi ei solvanud ja äkki oli kasu ka, aga mul oli jälle huvitav, kuigi minust ei saa vist kunagi sellist surmtõsist õppejõudu, kelle kivistunud nägu ealeski naeratus ei kaunista ja kes kunagi nalja ei tee. Ei enda ega teiste üle. Mina ei hakka end tähtsamaks tegema. Las nad siis arvavad pigem, et olen kerge edvistis. Vähemalt on lõbusam loengus.
Töökaaslased on mul aga head naljaninad. Lükkasid kaks suurt termost oma pere naiste tehtud lõunasöögiga minu nina alla ja käskisid ära hävitada, sest neil tuli tuju hoopis väljas süüa. Imestasin ise ka, et kui nälg juba suureks kasvas ja ei suutnud kauem vastu panna, siis suutsingi terve ühe termose magusatest juurikatest tühjaks süüa. Suure mehe portsu.
Aga see päev pakkus veel üllatusi. Minuga hakkas rääkima keegi, kes veel mõnda aega tagasi mängis mu elus väga olulist rolli, aga arvasin, et on igaveseks kadunud. Üllatasin iseend suutes jääda rahulikuks ja võrdlemisi viisakaks. Ja tema üllatas oma argisusega. Jutt selline nagu me iga päev vahetaksime oma päevaseid muljeid. Tal käib see enesepettus vist väga kergelt. Aga seekord ei ole mina enam see inimene ja ei lähe mänguga kaasa. Ta on liikunud ühe kõige lähedasema positsioonilt kaugeks tuttavaks, kellele küll vast ütleks tänaval tere, aga ei olekski huvitatud sügavuti minemisest.
Õhtu oli ka tore. Veetsin aega jälle Saurabhiga. Vahetasime filme ja seejärel läksime Chocolate Room’i. Ma ei mõista, kuidas ma ikka neist poistest paremini seda linna tunnen. Ja vähemalt nüüd on veel üks inimene, kes minuga sinna iga kell kaasa tuleks. Sõime kõhu korralikult täis ja südame kergelt pahaks ja siis jõudsin veel üsna normaalsel ajal koju.

Tuhkatriinukingadest jalaga p***se saamiseni

Esmaspäev oli jälle korralik tööpäev. Üritasin hakata otsast harutama jälle uue hooaja õpetatavate kursuste tutvustusi. Ei ole nii lihtne, kui kõlab. Kellelgi pole raudpolt kindlat ja täielikku infot. Ning kehva stiiliga tekst pole ka minu jaoks aktsepteeritav. Vähemalt mitte materjalides, mida tarbivad potentsiaalselt tuhanded inimesed.
Lõunapausi ajal käisime kiiruga Tushale pulmadeks kingi otsimas. Nimelt ühe meie naabri poeg pidi naise võtma ja seepärast ongi Tusha ema kodus. Kahjuks poole tunniga midagi ilusat ei leidnud, aga üks meesmüüja suutis mind rabada väitega, et kontsad polegi praegu moes. Mingu arenegu kusagil. Kontsad on alati moes. Lihtsalt mood muutub. Nalja tegi ka see, kuidas Tusha alati kirub teiste stiilitunde alaarengut, aga kui talle endale asjade valimiseks läheb, siis läheb otsejoones vähemalt minu hinnangul kõige maitsetumate asjade juurde. Õnneks, kui õhtul uuesti kingi otsima läksime, ostis ta imeilusad tuhkatriinukingad minu soovituse järgi. Hind oli ka muidugi vastav. Aga ma tean juba ammu, et mul on kallis maitse.
Tegelikult tahtsin õhtul hoopis Harshiga filmi vaadata ja pitsat süüa, aga kingade valimisega läks nii kaua, et polnud aega enam pitsat tellida ja ostsin kiiruga suurima shopingukeskuse söögiväljakult hiina toitu – te ei kujuta ette, kui raske võib olla siin inimestele selgeks teha, mida sa tahad. Või kui haruldane on leida kirjavigadeta menüüd. Sandra hulluks siin vist:D Eks varsti näeme.
Enivei, viimaks jõudsin siiski Harshi poole. Kirusin end, et rikšajuhile vaidluses alla andsin ja tema küsitud summa lõpuks ikkagi maksin, kuigi olen kindel, et ta sai kuskil neli krooni rohkem kui aus. Aga kroonides tundub see jonn naeruväärsena. Lihtsalt mulle ei meeldi petturid.
Vaatasime ära pool Spidermani, sest ta mängis mind ja muudkui korrutas Spiderman, Spiderman. Aga lõpuni ikka ei kannatanud vaadata. Lõpuks lubas, et kui kannatan temaga kõik kolm osa ära vaadata, siis tuleb minuga viimaks Sajaji baugi arbuusi sööma.
Ahjaa… mandariinid hakkavad tulema, kuigi siin kutsutakse neid apelsinideks. Eks nad ole tegelikult midagi vahepealset. Koorimisomadustelt on mandariin. Maitselt ka nagu mandariin, aga veidi magedam. Aga suurem kui keskmine mandariin. Igal juhul mul on hea meel. Hea vaheldus soolastele puuviljadele. Jah, siin süüakse puuvilju soolaga ning juurvilju suhkruga.
Öö sain jälle üksi veeta, sest Harsh läks tööle. Ma siis hakkasin igavuse peletamiseks koristama. Lõpuks olin nagu tahmanägu, sest laeventilaatoritelt tolmu pühkimine tähendab, et kõik kohad on seda aevastama panevat kraami täis. Ja muidugi neil pole korralikke vahendeid koristamiseks. Aga Harsh juba norib mind, et tehku ma nimekiri asjadest, mida vajan. Nad hea meelega ostavad ja isegi maksaksid mulle. Mingu perse! Ma ei teinud seda raha pärast. Lihtsalt nad suudavad olla veel suuremad sead kui mina. Ja ka iga nädal kodu üle käivad mitu teenijat ei korista midagi põrandast kõrgemal. Seega laealused ämblikuvõrgud on muutunud sisekujunduselementideks.
Hommikul töölt tulles tõestas ta jälle, kui kummaline ta on. Enamik isaseid oleksid käigu pealt riidest lahti võtnud tüdrukut enda voodis nähes. Tema aga puges mitme kihi riietega mulle kaissu. Ma olin küll plaaninud juba eelmisel õhtul koju jõuda, aga kuidagi ei tule välja. Olenemata sellest, et Tusha ema kodus on ja me korralikumalt käituma peaksime. Seega Harsh tõi mu hoopis hommikul enne tööd koju riideid vahetama, aga ma otsustasin kodus töötada. Oli vaja valmistuda tänaseks loenguks. Ja kodus saan selgelt paremini keskenduda. Ei netti, ei segajaid.
Aga sellest ei tulnud eriti midagi välja. Tegin veidi slaide valmis ja siis ründas migreenilik peavalu. Ühel hetkel olin üleni higine ning võitlesin okserefleksiga jälle. Andsin alla ja kerisin magama lootuses, et ehk läheb ise üle. Ei läinud. Kuigi alati läheb.
Kui Tusha ema järjekordselt pulmaürituselt tagasi tuli ja haiglase minu avastas, siis sundis ta mind sidrunivett rohke soolaga jooma. See pidi siin tavaline seedimise reguleerija olema. Aga sidrunisupp on minu maitsemeeltele üsna sürr kogemus. Jõin siiski ära. Sõin naabrite tehtud vürtsist toitu sinna otsa ja lõpuks võtsin ikka rohtu, et õhtu üle elada. Ma ju tahtsin Saurabhi õigel päeval ka õnnitleda ning ekstra minu jaoks tellitud uut torti proovida.
Avastasin, et mu sõbrad on parajad sadistid. Neil on mingi insereride traditsioon, et sünnipäevalapse tõstetakse jalgadest ja kätest üles ning siis kõik korda-mööda löövad talle jalaga perse nii kõvasti, kui jaksavad. Nii mitu korda, kui vanust numbriliselt kukkus. Seda oli väga valus vaadata.
Aga tort oli super ja õhtu möödus vaikselt ning mõnusalt. Viimasel ajal veedan peaaegu sama palju aega Saurabhi pool kui Harshi ja Muditi juures. Viimaks läksime veel sünnipäevalapsega taaskord Rajasthani jäätist sööma ning ta nõudis, et saaks mulle šokolaadi osta. No kes olen mina, et teda keelata!?:D Ja siis viis ta mind koju, sest minu teine pool pidi tööle minema.
Ahjaa… sain just üsna hea tööpakkumise juhuks, kui otsustan kauemaks jääda.