Huulepulgatädid ja ripsmetuššichickid

Kas olete märganud, et naised jagunevad üldjoontes kaheks: nooremad värvivad enamasti ripsmeid ja vanemad võõpavad huuled üle. Jutt siis nendest naistest, kes igapeävaselt rohkem meiki ei teegi. Aga mul tekkis küsimus, et miks see on just nii? Miks ühed tähtsustavad üht ja teised teist näoosa rohkem? Kunagi kuskilt lugesin, et huulte värvimine ja punane huulepulk on justkui seksi sümbolid, väljakutsuvad tegurid, mis mehi meelistama mõeldud. Ja just seepärast pidi emadel automaatselt karv turri minema, kui nad avastavad oma tütred huuli punaseks värvimas. Samas punast küünelakki peetakse väidetavalt veel täitsa süütuks. Kas siis punased huuled ongi küpse viljaka naise tunnus? Ja vanuse kasvades avastavadtütarlapsed järjest küünte, siis ripsmete ja lõpuks huulte värvimise?

Kumba gruppi teie kuulute? Võite vabalt mu teooria ümber lükata ka.

Mina ise olen pigem ripsmetušši chick, aga mitte ainult. Minu jaoks kõige olulisem meigielement on hoopis kulmupliiats. See on ka ainus, mille kasutamisest ma ei loobuks. Ja ilma selleta tunnen end alasti. Kuid igapäevaselt hoolitsen ka nahaühtluse eest ning silmadega mängin vastavalt tujule. Huuled jäävad aga tihti täiesti värvimata ka muidu täismeigi korral. Vot nii!

Hommikuti õpetaja, õhtuti striptiisitar

Ärge uskuge kõike, mida loete! Aga uskuge poolt. Jube lahe oleks, kui ma jätaksingi teid praegu mõtisklema, kumba poolt, aga tegelikkuses on mõlemad osaliselt tõsi. Esmaspäevast siis olengi päriselt lasteaias õpetaja. Eilsel avapeol said meie uued lapsed ka ära nähtud ja vanematega tutvutud. Algus oli hea. Loodame, et jätkub samamoodi. Ja ka see striptiisitari osa ei ole täiesti vale. Jälle trennimuljed ühesõnaga. Käisin esimeses StripDance'i tunnis ja olen nüüd nii vaimustuses. Jah, ma ei ole päris kindel, kas sealne õpetaja rütmi tajub või mis värk vahepeal on, aga tund ise on ülinaiselik ja mõnus. sunnib mõtlema ja pingutama, aga keerulised osad vahelduvad aegasematega, kus on põhiline see, et korrektselt kõik sammud ära teeks ja ka rütmis püsiks. Ja minu jaoks on see väga fun väljakutse. Juba ongi plaan hakata reedeti kaks tundi jutti tegema, et kindlasti ka stripitunnist osa võtta saaks. Ja huvilistele, ei, me ei koori seal riideid seljast ära ja ähkima ka ei pea. Lihtsalt väga loomulik ja loomalik tund.

Poksikott

Kui veel eile hommikul tundsin end kui kick-ass tibi, siis tänaseks hommikuks on seis selline, nagu ma oleksin üle kere korralikult peksa saanud. Vähemalt ma arvan, et selline tunne võiks siis olla. Isiklikku kogemust ei ole. Aga absoluutselt igalt poolt valutab liigutades ja juba enda voodist välja veeretamine on tõeline katsumus. Kuid üritan täna ikkagi jälle trenni minna. Seda tahtsingi öelda.

Veel on plaanis kirjutada:

huulepulganaistest ja ripsmetuššitibidest

eustressist ja distressist minu elus

sellest, kuidas KMist minu ehmatuseks mees hakkab saama

kuidas Kalev Spa iseenda mainet alla viib

ja võib-olla veel millestki

Muidu ka teistmoodi nädal

Peale selle, et ma peaaegu surma saanud oleksin, suutsin ka täiesti lambist ära mienstada, lõpuks ometi ja esimest korda täiesti üksi trennis käima hakata ning sadat erinevat lasteaiaasja teha. Siiani pole valmis. Ahjaa. Sefiiritorti proovisime ka Silmarõõmuga teha, aga esimene vasikas läks aia taha. On paremat tehnikat vaja. Ja laulmas käisin teist korda ja kuigi mul on vaja kiiresti ning palju järgi õppida, on pärast alati nii positiivne enesetunne ning muudkui laulaks, kui vaid sõnu mäletaksin:D

Ja trennis on nii äge. Kaks korda olen juba käinud. Peale esimest polnud minu üllatuseks isegi lihased valusad. Kuigi trenn ise oli vägev. Ja teises trennis sai minust kick-ass beib. Ma olen kunagi väa ammu ka korra või paar käinud võitluskunstidel baasnevas trennis ning nüüd tuli jälle meelde, millise meeletu energialaksu sellest saab. Elad oma stressi välja ja saad kohe kõhnaks ka. Samas aga midagi tapvat ei juhtu ja kokku ei kuku. Nüüd on küll lihased valusad, aga ikkagi tahan reedel jälle minna ja jälle uude trenni. Ja eile käisin elus esimest korda ka jõusaali hirmuäratavate riistadega tutvumas, sest jõudsin liiga vara klubisse kohale. rauno siis näitas mulle üht-teist, sest tegelikult me ikka hakkasime koos seal klubis käima. Lihtsalt samu asju ei tee. Ja ma hakkasin mõtlema, et tegelikult kui trenn on piisavalt karm, siis ei jõua nagunii samal ajal sõbrantsidega muljetada ja pole vahet, kas nad on kaasas või ei. Käid ju seal nagunii iseenda pärast. Enivei, jõusaalis käik maksis mulle kohe kätte ka. Vigastasin selga nii nagu tavaliselt külmetudes. Täna päev otsa vastik olnud. Aga rohkem selle postituse raames ei virise. Tegelikult tahaks veel sajast asjast rääkida.

Alates esmaspäevast on mul kaks sünnipäeva

Nimelt õppisin isikliku kogemusi läbi, kui habras üks elu olla võib. Alels tagant järgi saan aru, et oleksin väga vabalt surma saada võinud ja siiani ei tea, miks seda ei juhtunud. See on umbes sama jabur, kui olukord ise, kuidas see juhtus. Mõned juba teavad ja nende reaktsioonid on olnud üsna imelikud, pean lihtsalt mainima. Mõni pole vist arugi saanud, mida ma tegelikult rääkisin. Justkui käiks jutt filmist või midagi. Mõni on tükk aega vait olnud ja siis ma olen lihtsalt rääkinud ja rääkinud veel. Ja mõni on käitunud täpselt nii, nagu ma oleksingi oodanud. Kohe reageerinud, et misasja. Ja ehmatanud. Ja mõned on seda konstateerinud kui iga teist fakti, et ahah. Või nii...

Asjast siis. Olin KMi juures. Ühel hetkel kutsus ta mind appi, sest ta arvutil oli pilt taskusse läinud. Tavaliselt tähendab see seda, et juhe on välja tulnud ja aku tühjaks saanud. Üritasin siis seegi kord juhet paremini seina torgata, aga nende rahvusvaheline adapter stepsli ja pistiku vahel torkas hoopis mind. Ehk siis sain ootamatult väga korraliku elektrilöögi. Nii korraliku, et kohe kiljatasin. See oli selline adapter, millel on mitu paari metallharusid ja ühed olid väljas. Ma vist läksingi pahaaimamatult nende vastu ja sain kahe sõrme vahele siukse suraka, et sure ära. Eneseiroonia on lahe eks:D Rohkem ma seal toas ühtegi elektririista ei puutunud. Alles pärast selgus, et need pistikuorad käivad adapterisse sisse-välja ja normaalolukorras ei tohikski väljas olla, aga võib arvata, et laps oli ühe nupu asendit muutnud ja nii need orad olidki ohtlikku asendisse saanud. Vedas, et laps ise neid katsuma ei sattunud. Aga minu reaktsioon pani ka teda kogu kremplist eemale hoidma.

Helistasin kohe Silmarõõmule, et küsida, kas ma peaksin midagi tegema edasiste õnnetuste ära hoidmiseks ja oma lugu ära rääkida. Ma ise polekski asjast eriti midagi arvanud, aga Rauno ütles mulle kohe, et ma tänagu õnne, et elus veel olen. Sest elektriga oleksid võinud mu sõrmed krampi minna ja ma voolu alla jäädagi. Ja alles siis hakkas mulle asi kohale jõudma. Mõelge, kui nõme viis see oleks olnud suremiseks. Ma isegi ei osanud sellist riistapuud karta. Nüüd kardan ikka kohe väga. Oleks siis, et oleks ise mingi lolluse teinud või pannud end ohtlikku olukorda teadlikult. Aga ma isegi ei näinud neid orasid enne, kui tundsin. Aga mis möödas, see möödas. Nüüd on ju kõik hästi jälle.

Never say never ehk jutt sellest, kuidas põhimõtted painduvad

Eelmisel nädalal sattusin üsna ebameeldivasse olukorda - mis täpselt, jääb saladuseks, sest see on lihtsalt nii isiklik. Igatahes, see oleks võinud mu elu igaveseks muuta ja olekski muutnud minu valikutest hoolimata. Küll erinevalt. Üks variant olnuks see, et ma loobun suurest osast oma unistustest ja tulevikuplaanidest. Teine variant aga see, et loobun oma põhimõtetest, riskin vaimse tasakaalu ja tervisega. Kumbki ei kõla hästi mu kõrva jaoks siiani. Ja õnneks see dilemma läks ära enne, kui jõudsin hakata pro/con listi koostama, kuigi Wordi fail oli juba lahti. Jõudsin palju mööda netti kolistada ja erinevate inimeste arvamusi lugeda ning sel viisil end veel rohkem hirmutada. Nüüd loodan vaid, et ei pea niipea sama dilemma juurde tagasi tulema, sest ma lihtsalt ei ole selleks veel valmis. Kohe üldse mitte. Ja mitte üheski mõttes. Segase teksti lõpp.

Video makes the radio star

Uus vanasõna, ma loodan. Nimelt otsustasin kandideerida ühele huvitavale töökohale, kus ka kandideerimisprotsess teistest suuresti erines. Nimelt tuli enda tutvustus youtube'i videovormis üles laadida tavapärase CV+kaaskiri paketi asemel. Ja seetõttu tegimegi Annikaga kolmapäeval elus esimest korda televisiooni. Sadu duubeleid ja kilode kaupa nalja, sest mul oli KM kaasas, kes just kuigi suure vaimustusega video loomisesse ei suhtunud ja pidevalt kas pildile hüppas või heliefekte tegi. Mis oli küll tohutult naljakas, aga lõpuks ajas päris kurjaks. Aga kokkuvõttes oli meil tore päev ja video sai ka paarkümmend minutit enne tähtaega ilusti üles laetud.

Ainult üks asi mind häiris ja see on eestlaste paranoia. Me tahtsime ühe klipi ka kuskil viisakas kohvikus filmida, käisime ilusti veel enne luba küsimas ja selgitamas, et meil on vaja lihtsalt ilusat tausta ja filmime personaalsetel eesmärkidel ehk sellest ei saa neile mingit kahtlase väärtusega reklaami. Ometi saime paar väga kategoorilist "ei-d" ja hakkas juba tunduma, et jääb ära, kui meid ühe ülemusega kokku viidi ja tema ütles, et aga muidugi võime tema kohvikus paarikümnesekundilise klipi filmida. Aitäh talle! Ja teistele: võtke rahulikult! Oleks siis, et me oleksime luba küsimata midagi filmima hakanud või teinud videot kommertskanalitesse kommertsiaalsetel eesmärkidel. Aga ei olnud ju nii.

Muidu aga... kes hästi otsib, võib mind veel mõnda aega youtube'ist üles leida. Minu meelest tulemus oli ka päris hea täisalgajate kohta, kui väga varieeruv heli välja arvata, aga seda me tõesti ei osanud ise parandada. Vähemalt olen jälle targem ja igati rahul, et väljakutse vastu võtsin. Ka siis, kui sellest asja ei saa. Meil oli fun.

Tänasest on mul vend

Ja nii ongi. Mul on nüüd vend. No tegelikult oli ta juba algusest peale. Minu elu algusest siis. Ta juba 30 ju. Ainult, et minu elus on ta uhiuus ja mina tema omas veel uuem ning veel suurem üllatus. Ja täna juhtus ootamatult nii, et isa tegi meid tuttavaks. Muidugi, meie esmakohtumine polnud kaugeltki ideaalne. Ega ka koos veedetud päev. Sest nii mu isa kui vend ja kõik nende tuttavad, kellega täna kohtusime, olid täis nagu templielevandid. Ja olenemata sellest, et mu lähisugulased mu ees selle pärast korduvalt vabandasid ja rääkisid, kui piinlik neil on purjus olemise eest, ei takistanud see neil edasijoomist. See selleks. Meie kohtumine oli meile kõigile ootamatu ja kõik joovad vahel. Aga just enne seda, kui me lahku läksime, tegi mu vend enda margi maha. Ta palus, et ma läheksin poodi talle viina ja suitsu tooma. No tere hommkust! Minu meelest ma ei ole talle veel midagi võlgu. Ja muidugi, ma teeksin talle nii mõnegi teene. Aga sellist ma küll ei tahaks. Kuigi shokist isegi nõustusin esialgu. Õnneks siiski asjad ni ikaugele ei läinud. No aga mida ta mõtles? Kas ta oli tõesti juba nii täis, et ei andnud endale oma tegudest aru? Et see on igat pidi inetu. Ja mulle alandav. Eriti nii värske tutvuse puhul. Ja eriti, kui ta tahab endast mulle head muljet jätta. Sest mina küll tahtsin talle head muljet jätta. Ja tema jättis mulle ka väga südamliku ning toreda mulje, mida ta pidigi olema. Oli näha, et ta ei teadnud täpselt, kuidas minuga käituda. Alustuseks tellis mulle minu protesteerimisest hoolimata väga uhke jäätise. Ja oleks ma ei tea mida kõike veel kokku ostnud, kui ma vaid kergetki soovi avaldanud oleksin. Ja lubas sada korda, et kui mul on mingi mure, siis nüüdsest igavesti on mul olemas suur vend, kellele helistada ja kes alati aitab. Mis on nii armas. Aga ma tõesti ei kujuta hetkel veel ette, millega ta mind aidata saaks. Aga tema püüdlikkus ol iväga armas. Ja pani mind muhelema. Ta kordas veel, kuidas ta tahaks kõik kaotatud aastad tasa teha. Ja küsis sada korda, kas võib mulle helistada. Kutsus külla ja niisama välja. Näha oli, et ta tahaks kõike korraga. Et talle meeldib mõte väikeõest. Nagu mullegi mõte suurest vennast. Mulle meeldib üldse see, et ma ei ole enam üksiklaps. Ja kohe varsti saab minust ka tädi, sest mu vennal on viieaastane poeg, kellega ma ka arvatavasti kohtun. Vend juba küsis, kas ma olen nõus teda vahel hoidma. Ja muidugi olen. Ma olin juba lootuse kaotanud, et minust kunagi tädi saada võiks. Aga selgus, et ma juba teoreetiliselt olen.

Mis veel... minu meelest on see nii armas, kuidas mu isa ja vend minuga uhkustavad. Kõigi tuttavate ees. Muudkui kordasid. See on minu laps. See on minu õde. Minu UUS õde. Vähemalt nemad kaks tunnistavad minu olemasolu. Ja neil on selle üle hea meel. Ja mul on nii hea meel, et mu perekond sel aastal juba kahe liikme võrra kasvanud on. Mis sellest, et algus on imelik ja mis siis, et ei ole võimalik aega tagasi keerata. Aga mul on nüüd suurem vend, kes mind igati kaitsta tahab. Ja ma ei jõua ära oodata seda, mil teda kaine peaga näha saan. Et mis mulje jääb siis, kui ta end julgeks joonud ei ole.

Ja ma sain täna paljusid loom ipatsutada. Ning tutvusin enam-vähem esimese punkariga minu elu jooksul. Kusjuures ta tundus nii normaalne inimene olevat. Ja ma sain oma lihasaagi kätte. Kuigi erinevalt isast ma vist toorelt teda sööma ei hakka. Hetkel kõik, sest tohutu uute muljete hulk on mu ära väsitanud.

Jahimehe tütar

Isa kordab mulle seda aeg-ajalt. Et olen jahimehe tütar. Ja eile õhtul kutsus ta mu ootamatult kaasa värskelt lastud looma nülgima. Ma tean, et see kõlab paljude kõrvadele halvasti. Ega ma isegi teadnud, kuidas ma reageerin sellise protseduuri nägemisele. Ma olen ju enamuse oma elust või noh välja arvatud need esimesse elukümnesse jäänud puu otsas elamise aastad selline girly girl olnud. Isa ütles ka, et ta oli kõigeks valmis. Aga mind üllatas mu külmaverelisus. Ei ajanud mind miski oksele. Suutsin isegi veidi aidata. Looma paigal hoida ja veidi isegi noaga töötada. Ja tõesti üllatasin ennast.

Muidu olin ka tubli. Proovisin paljusid erinevaid toite, mida ma muidu ei söö. Isegi selle looma maksa, sest see ei haisenud nagu seal. Aga maitse oli ikka vastik, nii et kuupsentimeetrisest tükist oli enam kui küll.

Muidu oli ka huvitav. Sain jälle palju uut teada. Ja kogeda. Ma vist pole rääkinud teile sellest, mida mu "õde" minust arvab. Tal on minusse juba kaugelt nii palju usku, et tal poleks kohe üldse midagi selle vastu, kui ma DNA testi tegema nõustuks. Sest kes teab - äkki ma veel kipun ta päranduse kallale või äkki issi armastab teda nüüd minu jagu vähem või kes teab? Ma ei tea. Kõik on jaburad põhjused. Ja oleks ta siis mingi teismeline. Aga ok. Ma rohkem endale eelarvamusi ei tekita. Võib-olla ta muidu on väga tore inimene ja tegelikult ma ju väga tahaksin oma vanemat õde-venda ja vanaema tundma õppida. Ma olen ju alati üksiklaps olnud ning kes meist ei oleks õde-venda igatsenud?

Aga vähemalt mõned mu värsked lähikondsed on aktsepteerinud minu olemasolu. Vanaema on vist algusest peale näha küsinud, aga siiani pole see millegipärast veel juhtunud. Loodetavasti ikka varsti juhtub. Isa ennast olen ju küll viimasel ajal tihemini nägema hakanud. Ja väidetavalt isa ja vend on minu au kaitsmiseks lausa ühe mehe lõua loperguseks löönud. Mis on väga meelitav. Kui see tõsi on.

Ahjaa... üks teema veel. Mu isa eile muudkui kallistas mind ja andis mulle põsemusi ja isegi suudles mu kätt. Ja siis rääkis mulle, kui kallis ma talle olen. Kui südamelähedane. Et tema veri. Ja et tal on nii kahju, et ta ei saanud mind kasvatada ja et nüüd, kui ma luban, siis hakkab ta mulle igasuguseid asju õpetama. Ja et miks ma küll teda varem üles ei otsinud. Tema väidab, et see oleks olnud nii lihtne. Aga ma ju proovisin. Ikka ja jälle. Ja edutult. See selleks.

Tegelikult tahtsin rääkida sellest, mida ta mulle ütles. Et olen kallis jne. Ja mitte lihtsalt formaalsusena. Sest ausalt, mina ei suutnud talle samaga vastata, sest ma isegi ei tea, kas ja mida ma tema vastu tunnen. Ju on veidi raske ka end täielikult avada inimesele, kes kakskümmend kaks aastat lihtsalt puudu oli. Ja toob vabanduseks selle, et täitis emale antud lubadust eemale hoida. Kas see peaks minu jaoks vabandus olema? Sest ei ole. Ma saan aru, et ema ei tahtnud temaga enam tegemist teha, aga mina ja ema oleme kaks erinevat isikut ja ma ei suuda kokku lugeda kordi, kus mu silmad on vesiseks läinud teistele oma olematust isast rääkides ja veel kurvem on see, et rohkemgi on kordi, kus ma olen täiesti külma närviga rääkinud lugu Barbie'st, kus isa pidi varsti mulle nuku tooma, aga ei tulnudki tagasi. Ja ma ei tea, kas ja millal juhtub see, et isa on minu jaoks rohkemat kui tuttav, kellega ma muidugi alati kokku saada tahan, aga kellega siiski mingit distantsi hoian. Ja tema tahaks nüüd küll armastavat isa mängida. Nagu ma ei tahaks. Muidugi tahaksin. Aga see on raske minu jaoks. Teda nüüd järsku usaldama hakata. Ma olen isegi tugev ja usaldan inimesi üsna kergesti ning ka andestan palju. Aga ta on natuke erijuhtum. Tegelikult isegi palju. Ja ma ei ole see, kes teise rõõmustamiseks talle valetaks oma tunnete kohta. Ah... mul läks mõte katki. Aga võite soovitusi jagada, kuidas selles olukorras käituda.

Üks asi veel. Erinevus ema ja isa vahel. Nii naljakas, kui see ka ei ole, me oleme temaga peaaegu iga kord seksist rääkinud. Ma ei teagi, miks. Ju ta üritab mulle kiirkorras elu õppetunde anda. Et mida tohib ja mis poleks mõistlik. Mis on naljakas. Aga kohati isegi tore. Ja emaga oleks imelik nii seksist rääkida. Kuid isaga täiskasvanuna suhtlema hakates... miks ka mitte? Meie vahel on nagunii piisav distants, et ei oleks mingit valehäbi.

Minu esimene lapsevanemate koosolek

...õpetajana. Sobilik teema õpetajate päevaks eks!?:)

Aga tegelikult ka. Elu läks jälle nii, et kui sulgus Dubai uks, kukkus mulle sülle üks muu pakkumine, mis mu kindlasti mõneks ajaks õnnelikuks teeb. Nimelt eile sai alguse mu tõeline lasteajaõpetaja karjäär.

Veel ei tea, mis saama hakkab, aga koht on mulle ju ammu tuttav ja suurem osa kolleege niisamuti. Nüüd aga avatakse uus pisitibude rühm, mis hakkab kandma nime Ubinad ja nende jaoks võeti tööle peaaegu täiesti uus meeskond. Minu kaasõpetajad on minuvanused, nii et usun, et sain juurde ka kaks uut sõpra. Ja nüüd saan juurde ka päris ametliku kasvatajakogemuse koos suure paberimajanduse ja täpse planeerimisega. Ja kui eile nägime ära lapsevanemad ning nemad said kätte eelinfo, siis nädala pärast tulevad pisitibud ise ja siis hakkab kindlasti kõigi jaoks kummaline harjutamisaeg. Me ju keegi ei tea veel, kui kiiresti nad lasteaia reeglid üle võtavad ja kas üldse on võimalik esimestel nädalatel tegevuskavast kinni pidada. Aga kuigi algus on nii põnev kui hirmutav, ootan seda kogemust huviga.

Veel aaretest

Käisin nädalavahetusel täiesti plaaniväliselt jälle Kadrinas. Tegime ropus koguses õunamahla - mul on ka fotoasitõendid tõestamaks, et mina ka aitasin:D

Ja siis käisime isal külas. Me oleme nüüd jõudnud faasi, kus me vahel kallistame. Nüüdki tervituseks ja lahkudes. Aga vast ei ole hullu. Ei ole veel ema reetmine. Lihtsalt isaga oleme kallidega nii ajast maas. Ja nüüd ma tean, kuidas on isa kallistada. Mulle isegi meeldib see, et ta on suur ja mu käed ei ulatu üleni ümber tema. Selline turvaline tunne tekib.

Ja siis nägin isa kutsasid jälle ning paistab, et see tobu, kes mind hammustas, tundis mu ära, sest ta tuli kohe algul pugema mulle ning ma veetsingi terve õhtu neid korda-mööda silitades ja sügades. Mõlemale poolele väga mõnus tegevus ju. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ei viitsi loomale pai teha. See on endale ju nii mõnus.

Aga nüüd siis peateemani. Isa tõi mulle mingist kirbuturu stiilis poest ehteid. Kuna ta ei tea veel, milliseid kõrvarõngaid ma kannan - teab vaid, et ma kogun - siis ostis ta kohe hulgem. Ja kusjuures kahe paariga pani kohe väga pihta, kuigi üks oli tema arust rohkem nali. Paar, millega mul kannatab loomaaeda minna. Aga minu meelest on need tõeliselt ilusad. Kuldsed lõvinäod. Ja noh. Lõvid ju!!! Mina olen ju ka lõvi. See oli nii õige ja mul polnudki enne veel midagi sarnast ja mul on alati midagi sarnast juba olemas. Või siis peaaegu alati. Isegi teistest maailmaotsadest on raske mulle unikaalseid ehteid leida.

Aga siis ta tõi mulle veel ühe meeletult ilusa suure kullakarva paari, mis on kahjuks katki. Nii katki, et ma pean nendega kindlasti parandusse minema. Mis oleks ka selles mõttes tore, et avastasime rõngastelt imetillukese proovi ja hea oleks teada, millega tegu. Ühegi luubiga ise me seda välja lugeda ei suutnud.

Ja siis sain veel ühe ripatsi, millel ühel pool pühak Padre Pio pilt ja teisel tuvi. Googeldasin välja, et tegu on tüübiga, kellel esimesena tekkisid ristimisemärgid ja kelle veri lisaks sellele, et ta muidu igati tore tegelane oli, pidavat lillede järgi lõhnama. No see selleks. minu jaoks võõras pühak. Aga ripats on väga armas. Isegi mu emale meeldis.

Üks eriline asi oli veel. Nimelt kuntsniku tehtud käevõru 1980. Olümpiaregati jaoks. Mulle öeldi autori nimi ka, aga kahjuks läks see ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Muidu on ta üsna huvitav ja lodoetavasti tekib mul võimalus seda kanda ka.

Veel sain paar lihtsamat paari kõrvarõngaid, ühed jälle klõpsuga ka:D Et siis ehtekogule jälle üsna märkimisväärne täiendus. Võib-olla lisan pärast pilte ka.

P.S. Eile tõsteti mu ego jälle, kui ei midagi rohkemat. Jutt siis ühest praktikapakkumisest, millele kõüva ülemaailmne konkurents, aga ma ei hakka isegi lootma, et ma selle päris ära võidan. Lihtsalt sain kinnitust, et mul pole põhjust usku endasse kaotada.

Minu nädalavahetuse aarded

Ja mul on neid veel ja veel. Võite kasutada, kui korralikult viitate!

Vanataadil ring peal

Kunagi mitu head aastat tagasi sain kesklinnas tuttavaks ühe vanamehega, kes söögikohas lihtsalt minu lauda istus ja mulle ülekuulamise vormis küsimusi esitas. Kuna ma juba olen selline tihti liiga viisakas ja heatahtlik (asi pole hetkel enesekiituses), kuulasin ta ära ja vastasingi ta küsimustele. Ei, ma ei suitseta. Jah, käin ilusti koolis. Jne jne. Kuni ta pakkus mulle tööd oma varade haldajana.

Eks see üks segane pakkumine oli, aga numbrid, millest ta rääkis olid nii ilusad ja töö sobis ilusti kooli kõrvale, et otsustasin võtta rohkem aega selles töös selgusele jõudmiseks.

Käisin tal isegi korra või paar külas, kus ta üritas mind igasuguse hea ja paremaga (k.a. magus alkohol) kostitada ja samal ajal mind pingsalt jälgis, kas ma ikka pesen käsi seebiga ja korralikult jne jne jne. Veidrusi jagus tal ka. Aga ma arvasin ikka, et ta on täiemõistuslik veel. Kuigi temaga koos elanud täiskasvanud tütar tegi väga suurt tsirkust selle peale, et mind koju veeti ja ükskord lihtsalt lasi mul talvisel ajal pikalt välisukse taga külmetada, sest vanamees oli kõva kuulmisega ja tütar mind nende lähedusse ei tahtnud. Ju mõtles, et ma olen mingi raisakotkas.

See selleks. Vana lugu, mille käigus end väärtusetuna tundsin. Igatahes peale paari kohtumist rohkem me midagi kokku ei leppinud ja kõik vajus unustusse. Nii unustusse, et mulle ei meenunudki see tüüp, kuni ta ühel hetkel Sirli otsa põrkas ja viimane mulle sellest rääkis. Ja tänaseks päevaks ei mäletanud ma tema nägugi.

Kuni ma eile vist jälle temaga kokku põrkasin. Nagu võhivõõrad. Mina ei mäletanud tema nägu ja tema vist mind üldse mitte, aga ma ei kujuta tõesti ettegi, kui paljudele noortele tütarlastele ta igal aastal oma varade haldajaks hakkamise ettepaneku tavaliselt teeb. Igatahes hakkas eile bussis üks väga sarnane mees mult väga sarnaseid küsimusi küsima. Uurima asju, mis ei olnud üldse tema asi. Imelik lause. Ma tean. Ja talle ei tulnud pähegi, et võib-olla mul on muud tegemist ja eriti, kui ma pole üksi, vaid lapsega. Muudkui tulistas küsimusi, kuni väljusime ja ka siis ei tahtnud järgi jätta, aga ma valetasin talle, et meil on kiire (mis polnudki väga suur vale, sest muidu oleks KM varsti suure tõenäosusega pröökama hakanud) ja tulin ära.

Igatahes mul on kahju sellest vaesest vanast tobust. Ju ta on iseendale ohutu, aga siiski mitte päris korras, sest muidu oleks ta ammu leidnud endale sobiva inimese, aga kes teab? Võib-olla on ka tema varad vaid ettekujutluse vili? Lihtsalt mina imestan jälle Eesti väiksuse üle.

KMiga sai ka nalja. Ta luges tänavasildilt kokku sõna Jahu ja siis mõistes sõna tähendust - jutust arusaamine on tema jaoks üsna uus asi - küsis mult kohe: kas ma tahaksin jahu ja kas sul on jahu? Jah või ei?

Selline konkreetsus sellisel abstraktsel teemal ajas mind nii naerma, et panin jälle telefonisse killud kirja. See mees ei oskaks jahuga midagi pealegi hakata ja suurt osa jahutoodetest ei söögi ju.

Lapsesuu

Eile bussis lapsed omavahel:
Kas sa soome keelt oskad vä?
Jaa. See on nii kerge. Nagu eesti keel. Ainult et sõnad on tagurpidi.


Vot siis...

Dick workout

Ausalt, ma ei ropenda meelega. Lihtsalt see on tänase päeva parim nali. Hakkasin omale üle pika aja uut spordiklubi otsima ja siis leidsin, et ohhooo. Kohe päris mu kodu lähedale on üks tekkinud. Ja seal on päris sobivate nimedega trennid. Välja arvatud üks. Mille nime te ka pealkirjas näha võite. No seletage mulle, kuidas see bodypumpi ja bailatino vahele mahub? Ja mida seal täpsemalt tehakse? Ja kas see on mingi selline tule koos partneriga trenn? Igatahes tükk aega naersin. Aga täiesti tõsiselt. Ootan teadjamatelt vastuseid nendele küsimustele.

Muidu aga on tore see, et sain oma pikaajalise lapse tagasi. Nii mugav ja kodune. Ja ta oli kuuldes, et mina tulen, kohe muhelema hakanud ja teatanud: minu Maria tuleb. Mind pani see omakorda naeratama. Omaette bussis. Jah, ma olengi imelik. Arvasite õigesti. Aga samas suudab ta mind kurjaks ka ajada. Ta sõnavara on seal kaugel ameerikamaal täienenud. Enam ei ütle ta lihtsalt oh s*it ja f*ck you, vaid nüüd kuulen päev läbi ka: you're a bitch'i ja shut up'i. No ma tean, et ma võin olla vastik bitch, aga ikkagi mulle ei meeldi seda päev läbi kuulda. Veel pealegi enamasti teenimatult. Aga ta ei olnud kade poiss. Isegi tema jaoks võhivõõrale inimesele, minu ema töökaaslasele kõlbas niisamuti öelda.

Ahjaa... ja ma sain lõpuks läbi raskuste kooriproovis ära käidud. Ja oli ka üsna raske. Aga see on hea. Paneb mind pingutama. Ma olen ikka päris roostes. Ja üsna raske oli ülemise oktaavi noote välja võtta täiesti kadunud häälega. Sest mind pandi ilma igasuguse proovita sujuvalt sopranit laulma. Aga laulud on head. Rasked hetkel veel, aga nii head. Õpiks ma nüüd kiiruga uuesti noote ka tundma. No tegelikult ka. Meil oli rütmikatund ja me tegelesime nii pisikeste pausidega, milliseid ma polnud enne kunagi näinudki. Ja teisigi pole kümmekord aastat kaeda saanud. Aga rahvas on tore ja laulda on superhea. Loodetavasti ma nii jube siiski ei ole, et teisi segama hakkaks seal.

Veel Soomest

Minu üllatuseks on Helsingi inimestel Jaagupikatega palju rohkem ühist kui tallinlastega. Ja ma ei pea selle all silmas häid asju. Mind täiesti häiris see, kuidas seal kõik kogu aeg sülitavad. Pool aega oligi tunne, et upun kohe ära süljebasseini. Ja eriti imelik on vaadata tüdrukuid lihtsalt jutu keskel äkki sülitamas. Samamoodi on veider vaadata, kuidas kõik (k.a. alaealised tüdrukud) valimatult ka oma vanemate nähes suitsu kimuvad. Tõeliselt ebaseksikas vaatepilt, aga see on vaid minu arvamus. Võib-olla on kellegi meelest supercool ka see, kui palju seal juuakse või ropendatakse? Võib-olla olen mina üksi imelik, et ma ei käitu samamoodi? Aga siis on ju enamik minu sõpru ka sajaga imelikud.

Ma ei viitsi rohkem moraalitseda. Pole veel nii vana või vastupidi - olen selleks liiga vana ja seetõttu pole nagunii nende jaoks vahet, mida mina arvan.

Üks nali oli veel tagant järgi. Ma olen viimasel ajal nii harjunud kaisus magama ja seda eriti siis, kui ma ei saa oma sooja teki all uinuda, et ei tahtnud sealgi teisiti käituda. Ja siis palusin seal ka Teda, kelle nime me ei maini:D, et kas ma võin tema kaisus magada, aga ta vist arvas, et sellest ei tuleks midagi head välja ja otsustas hoopis magamist teeselda. No ma saan temast osaliselt aru ka, miks. Ma ei saa ju eeldada, et me tahamegi samasid asju ja mõtleme samamoodi alati. Silmarõõm ainult naeris selle peale, kui kurtsin, et R oli kade ja ma pidin kaks ööd sokkidega magama. Ütles, et kui ei saanud ühte, võtsin kaks.:D

Tegelikult olid numbrid üldse üks selle reisi põhiteemasid. Nimelt me naljaga leppisime enne Silmarõõmuga kokku, et kui me juba võõrastesse naistesse/meestesse läheme eraldi, siis alla viie ei tule kõne allagi. Ja siis Tema võttis sellest väga kinni. Üritas mind kõigile sõpradele maha kupeldada ja samal ajal väitis, et see nagunii läbi ei läheks, sest tema sõprade silmis olen ikkagi tema naine, kuigi ma ei ole.

Üks sõber sai ka reisi ajal päeva naljaga hakkama. Saatis mulle maili: I hope you're having a good time and being a good girl, but if not... I hope you're at least good at it. Kohe tükk aega naersin, sest see on nii hästi öeldud.

Aga nalja on viimastel päevadel veelgi saanud. Olin pühapäeval tunnistajaks tõsielu anekdoodi algusele. See algas nii: Neli õhupalli läksid üle tee... Ja tegelikult ka. Nii oligi. Neli oranži õhupalli läksid kahekaupa üle tee. Midagi nii jaburat lihtsalt ei anna välja mõelda.

Ja siis eile juhtus veel midagi kummalist. Mu tekikott üritas mu teksasid ära süüa. Pesumasinas. Ta oli juba nii kaugel, et terve üks püksisäär oli tekikoti väiksest otsaaugust välja roninud ja kõik muu oli nii sassis, et ma harutasin seda pusa vähemalt viis minutit.

Aga muidu polegi midagi väga põnevat. Tundub, et igasuguste märkide kohaselt ma ei peaks gospelkoori astuma. Kolm viimast korda on olnud ainult mingid jamad. Nägin isegi unes, et vaatasime SIlmarõõmuga ühte vana videot, kus ma laulsin koori ees soolot. Nii regilaululikult. Ja veidi läks mööda ning Silmarõõm küsis: kas sa siis kohe üldse ei osanud laulda vä??? Nojah. Ju mingi alateadlik hirm. Täna proovin viimast korda proovi minna. Loodetavasti õnnestub ja loodetavasti on tore ja loodetavasti nad ikka tahavad mind mu keskpärasuses ja hääl ära olekus. Aga ma lihtsalt pean julguse kokku võtma ja proovima.

Tegelikult tahaks üht-teist veel kirjutada, et oma mõtetes selgusele jõuda, aga viimasel ajal mul on tunne, et kuskil pole päris õige koht ja keegi pole ära kuulamiseks päris õige inimene.

Natuke teistmoodi nädalavahetus

Mulle pakuti juba nädal aega tagasi võimalust minna Soome. Muid konkse polnudki, kui et minna tuli töönädala sees ja maksta ära sadamamaks, mis vist tänapäeval tegelikult moodustab poole piletihinnast vms. Kahju oli ainult sellest, et keegi neist, keda ma oleksin tahtnud, ei saanud minuga soovitud ajal kaasa tulla. Aga võib-olla oligi parem. Minu plaan oli ju Talle külla minna ja kuna ma näen teda - vähemalt minu hinnangul - selgelt liiga harva, siis tema veel teistega jagamine ei tundunud kuigi ahvatleva mõttena. Mitte et ma sellest pääsenud oleksin. Vastupidi. Läks hoopis nii, et osa ajast olin mina üksi ja tema teiste päralt. Samas aga on mul hea meel, et sain tema parimate sõpradega tuttavaks ja ma olen siiani vaimustatud sellest, kui lahedad inimesed nad on. Tal on hea maitse, pole midagi öelda. Ja tundub, et Ta sõpradel on ka, sest neile meeldisin mina:P Ja mul on hea meel, et tal on need samad sõbrad juba väga kaua olnud ning nad usaldavad väga tema arvamust ning otsuseid. See annab alust ka mulle Teda siiski usaldada.Aga samas ma ei saa aru, miks Ta aeg-ajalt mulle räägib, et tal polegi tõelisi sõpru? Minu meelest on nad vägagi tõelised. Kas ta siis unustab nad vahel ära?

Aga üldiselt reisist... me oleme nüüd tasa. Mul oli ju tagasitulekupilet samaks päevaks, aga ma lasin selle vastu taevast, sest ma nii lootsin, et isegi, kui sel esimesel päeval pidin teda tööga jagama, on tal hiljem rohkem aega minu jaoks. Aga kohati tundus, et kui tal tekkiski aega, siis polnud tahtmist. Või oli asi selles, et ta tõesti tahtis oma sõpru näha? Ei usu... ma arvan, et ta kartis veidi minuga nii kaua vaid kahekesi olla. Kes teab, milleks... aga varem pole ta ju pidanud. Aga varem pole ka juhtunud seda, et me mõlemad vaikiksime koos ja mitte lihtsalt seetõttu, et sõnu pole vaja. Vähemalt minu peas keerles küll sada mõtet sellest, kuidas ma peaksin mõne uue jututeema välja mõtlema. Nii imelik. Me teame ju üksteist nii kaua ja kunagi varem pole nii olnud.

Tal oli hea meel, et ma läksin. Et ma nägin tema elu lähemalt. Ja mul on ka hea meel. Ma saan temast nüüd veidi paremini aru. Ja ma sain teada nii häid kui halbu asju tema kohta. Õigem oleks vist öelda seda, mis mulle meeldis ja ka seda, mis mitte. Aga seda ma poleks küll osanud oodata, et ta võiks mulle öelda, et ta PEAB kõigi sõber olema (loe: ta ei taha kogu aeg minuga koos olla). Nagu see, kui ta olekski need paar päeva 24h ööpäevas minuga koos olnud, oleks liig olnud. Aasta keskmiseks teeb see nagunii mingi meeletult väikse numbri. Tobe on olla armukade. Ja tema vist arvas, et ta ei jäta mind üksi, vaid mõne sõbra hoole alla. Aga ikka oli hetki, kus ma jäin täitsa üksi või tundsin end nii, sest keelebarjäär oli nii järsk lihtsalt. Ja ma ei südistagi ta sõpru milleski. Nad on tegelikult ka väga lahedad, nagu ma juba enne ütlesin. Aga nad ei pea mulle lõputult lapsehoidjat mängima. Eriti mitte vabad ja vallalised kenad poisid. Ja mitte ajal, mil nad võiksid tegeleda teiste tüdrukutega flirtimisega, sest mina kui juba hõivatud naine vedu ju ei võtaks. Ja ühel hetkel ma olingi nii solvunud sellest tagaplaanile jäämisest ja mul oli nii igav ja külm, et ma otsustasin üksinda öösel Helsingit mööda jalutama minna. Ja siis Ta ehmatas. Hakkas vist kartma mu pärast või midagi. Mul oli lihtsalt hea meel, et ta lõpuks märkas, mida ma tegelikult asjadest arvan. Sest ma ei tahtnud ju lõputult viriseda. Muidugi ma ei hoidnud saladuses seda, et mind segab see, kui nad minu juuresolekul soome keeles räägivad näiteks inglise keele asemel teades ometi, et mina olen ainus, kes aru ei saa ja end seetõttu kõrvale jäetuna tunnen. Samas teine osa neist üritas minuga lausa eesti keeles rääkida. Ja mina püüdsin nendega soome keeles rääkida, kuigi ma olen ikka hirmuäratavalt roostes. Ühe mu sõnavea tõttu said kõik kolm päeva naerda.

Enivei... ma otsustasin samal ajal võimalust kasutada ja Sandrale helistada, sest me polnud ammu rääkinud ja ma tahtsin kellegi arvamust kuulda, kas minuga on käitutud ebaõiglaselt või mitte. Ja samas ma ei tahtnud ju, et Tal süümekad tekiksid mu näiteks töö pärast üksi jätmise eest. See polnud ju tema süü. Aga see, kui ta valis ka teised sõbrad minu üle, oli juba liig. Ja siis see õnneks muutus. Ta läks närvi, sest mu telefon oli ju kinni ja ühel hetkel tuli vist isegi mind otsime. Igatahes tuli ta üksi mulle vastu ja oi, kuidas ma ei tahtnud end haletseda ja vinguda, rääkisin talle ikkagi lõpuks ausalt ära, mis ma mõtlen ja tunnen, sest ma ei tahtnud olla ka see naine, kes vastab küsimusele: mis lahti on? kahe sõnaga: ei midagi. Mis oleks ju vale. Aga ma ei suuda ta peale ka kuigi kaua kuri olla. Ja siis me leppisime ära. Aga oi, kuidas mulle meeldiks, kui kõik vähemalt üksainuski kord, kui me koos oleme, oleks hästi. Ei mingeid segajaid, ei muresid, ei stressi. Aga see on vist liiga palju tahetud.

Ja nüüd olen tagasi kodus. Paneb tõesti hindama kodu häid külgi. Ja muidugi koduste inimeste omi.

Killuke irooniat igas päevas

Ei suutnud täna enam tervet päeva voodis vedeleda. No mitu korda suudate teie käia ringi Gmail, RSS, Hotmail, blog.tr.ee, Postimees, Õhtuleht, Surfthechannel? Mina käisin nii mitu, et süda läks pahaks. Ja siis ma otsustasin lihtsalt jalutama minna. Jalutasin läbi metsa poeni ja tagasi ja siis nägin ühte oma maja kiisut. Kes mind teab, teab ka, et kui ma juba hiljaks jäänud ei ole, siis ma ikka peatun, et neile pai teha.

Tänagi meelitasin musta kassi enda juurde ja istusin maja ette maha, et tema minu süles nurruda saaks. Meil mõlemal oli mõnus ja stress vähenes. Kiisu nurrus ja puha. Kohe tükk aega istusime nii ja pakkusime naabritele kummalist vaatepilti. Ja iroonia oli selles, et meil mõlemal on killernohu. Tema nina lausa tilkus minu riiete peale ja ta üldse ei pahandanud, kui ma tal oma vana taskurätikuga nina pühkisin. Pahandama hakkas ta alles siis, kui ma teda tasakesi oma sülest eemaldada üritasin, sest kivil istuda oli ikkagi külm ja ma pidin tuppa taganema. Siis ta näitas hambaid ja lõi käpaga, aga me leppisime õnneks ikkagi ära.

Leppimisest veel... mulle üldse ei meeldi pahasena oma päeva lõpetada. Urisedes ei jää ma ka tükk aega magama ja olen tavaliselt veel ärgateski ärritunud. Aga jälle läks nii. Ja reedel vist jälle hüppan kohati tundmatusse tuttavasse kohta. Võib-olla läheb suurepäraselt. Võib-olla tõeliselt kehvasti. Kogemuste põhjal võib vabalt mõlemalt oletada. Aga ju ma siis pole veel piisavalt kõrvetada saanud, et jätta see viietunnine matk ette võtmata.

Tegelikult oli teine irooniakild veel. Isa helistas täna. Me ikka helistame vahel. Seekord aga üllatas ta mind infoga järjekordsest ühisest tuttavast. Nimelt minu vana klassivend pidi tema igipõline naabripoiss olema. Ta ütles mulle algul vaid eesnime, mille peale pakkusin üht teist tüüpi ja teda ta pidi ka teadma:D No Eesti on ikka tõeliselt väike.

Meelespea

Chuck - ???
Dexter - 27. september
Gossip Girl 14. september
Greek - käib juba
Grey's Anatomy - 24. september
House MD - 21. september
One Tree Hill - 28. september
Privileged - IMDB ei anna midagi millegipärast
Secret Diary of a Call Girl - ???
Ugly Betty - 25. september

Kuna ma olen kodune haige täna, siis mul on sigaigav ja kasutasin blogi ära oma graafiku paikapanemiseks.

Keegi päästke kiisu ära. Palun:(

Täna saime jälle näha seda, kui julmad inimesed olla võivad. Kõik on ju kuulnud lugusid metsa puu külge seotud koertest ja muust sellisest. Aga kui ise loomahülgamisega kokku puutud, on palju raskem rahulikuks jääda.

Käisime nädalavahetusel Silmarõõmu maal jälle ja täna tema vanatädi juures ühes väikses kohas külas. Seal astelpajusid korjates kuulsime päris kaua, kuidas üks kiisu haledalt näugus. Viimaks ma enam ei talunud seda ja läksin teda otsima. Naaber oli öelnud, et tema oma see ei ole, kuid tema krundi peal kiisu oli. Ka kellegi teise omaks teda pidada ei saanud. Uskuge mind, muidu ei nutaks kiisu üle tunni aja ühe suvalise künka otsas. St siis, kui ta teaks, kus kodu on.

Ainus loogiline järeldus oli meie meelest see, et keegi hoolimatu inimene oli ta välja visata otsustanud ja siis igaks juhuks kodust kaugele metsaäärsesse kohta toonud.

Võtsin kiisu kaasa meie juurde ja kohe jäi nutt järgi. Kiisu käis ja uuris, kes me oleme ja mida teeme. Ei seganud teda ei viha astelpajude hape mu kätel ega kuri koer krundil. Ta oli lihtsalt nii õnnelik, et keegi teda märkas. Ja muidugi me ei suutnud teda sinna maha jätta. Avastasime, et ta oli ka viga saanud. Üks küüs katki, nina lõhki ja pea ühest kohast paljas. Ei tea, kas ta kakles auto või koeraga. Kassikakluse jäljed need igatahes ei olnud.

Ma pidin nutma hakkama, kui ema ei lubanud teda endale jätta - mida tegelikult oligi arvata - ja keegi teine ka teda ei tahtnud. Sülest maha panna ja teda lihtsalt suurematele loomadele söögiks sinna metsa äärde ma ka jätta ei suutnud. Süda murdus tema õnnetusele mõeldes.

Lõpuks tegi keegi teistest ettepaneku ta varjupaika viia. Nii me tegimegi. Käisime veel enne poes krõbuskeid ostmas ja siis seisime silmitsi varjupaigaga, kus ühtegi inimest polnud ja telefonile ei vastatud. Õnneks aga selgus, et läheduses on ka teine koht, kus loomi armastatakse ja see on Lääne-Virumaa loomade varjupaik.

Aga meile üllatuseks selgus ka seal, et kuigi nad nii tahaksid teda võtta, ei ole see nii lihtne. Me peaksime ise enne oma vallast raha kerjama kiisu heaks ja muidugi vallavalitsuse telefon ka ei vastanud. Tema mõneks ajaks Tallinnasse kaasa võtmine ei oleks ka kuidagi välja tulnud, kuigi viimases hädas ma vist oleksin kiisut ka Silmarõõmu juures hoidnud kodu leidmiseni. Lõpuks ma otsustasin, et maksku mis maksab. Ma maksan ise kinni kiisu stardipaketi. Aga siis meenus, et minu rahakott oli ju Kadrinasse jäänud. Ja siis Rauno ostis ise kiisule tuleviku. Vähemalt mõneks ajaks. Kuigi varjupaigal on kohustus kasse kaks nädalat hoida, oli seal mitmeaasta pikkuseid kliente.

Meile näidati kõiki loomi ja siis veetsime tunni või rohkemgi juba karantiinist välja pääsenud kiisude toas neile pai tehes ja puudu olevat armastust pakkudes. No ausalt. Ma võiksin elukutseline kassisilitaja olla.

Aga nüüd ma väga palun. Kui kellelgi on võimalik adopteerida oma perre üks kuuekuune hallikirju igati sõbralik ja koeri mitte kartev kiisu, siis minge tooge ta sealt ära. Tegelikult vist on võimalik ta ka Tallinnasse transportida. Mõne nädala pärast on ta steriliseeritud ja igati terveks ravitud mänguline isakass, kes on tõeliselt tänulik uue kodu üle.

Kohe-kohe peaks ka pilt temast siia ülesse tulema, aga ka kõik teised sealsed kiisud ja kutsud oleksid uue kodu üle väga tänulikud. Seal on küll armastavad inimesed, aga ikka saab probleemiks raha ja selle puudumine, mistõttu nende elutingimused ei ole kõige luksuslikumad. Ja kõiki oodatakse sinna loomadega tegelema ning toitu, vanu tekke ja patju annetama. Mina kavatsen küll tagasi minna. Oma leitud kiisu saatust kontrollima ja ka teisi paitama.

Lastest ka natuke

Kolm lasteaiapäeva on jälle olnud üsna toredad. Siiski paistab, et pole vahet, kas tööpäev on 14 või 4 tundi. Ikka tüdineb ära.

Minu rõõmuks mäletasid suur osa lapsi seekord mind ja teised tahtsid ka kohe sõbraks saada. Ja hea oli see, et ka ma ise mäletasin mitmeid nimesid poole aasta tagusest ajast. Aga seekord oli mul rohkem aega nendega sõpradeks saada.

Muidugi tekkisid ka oma lemmikud. Ma tean, et nii ei ole ilus, aga mõned lapsed lihtszlt on eriti armsad ja ma ei mõtlegi ainult välimuse või käitumise poolest. Aga neis on midagi erilist. Enda meelest olen muidugi kõigiga sõbralik, aga selge on see, et need, kes seda ise nõudma tulevad, saavad ka rohkem tähelepanu.

Mulle nii meeldib olla kõigi lemmikkasvataja. See, kelle käest kinni hoidmise üle võideldakse ja see, kelle kõrval istumine on tõeliselt pop, kuigi aeg-ajat teevad selistel teemadel tülid laste vahel lihtsalt nõutuks. Tahaks ju kõigile head meelt valmistada, aga mind on ainult üks ja demokraatlik lähenemine alati ei tööta. Ikka on survival of the fittest.

Täna küsisin ühe laheda poisi käest, et miks nad kõik just minu käest kinni hoida tahavad. Ja teate, mis ta vastas? Sest mina olevat nii rõõmuks kogu aeg. Sellest ma saan veel täitsa aru. Mu häälepaelad pole piisavalt treenitud veel, et nende peale karjuda ja ega ma ei tahakski. Katsun raskusi ületada diplomaatia abil ja kasutan kavalust. Tundub, et lastelegi meeldib nii rohkem. Ja neile hullult meeldib, kui kasvataja ei karda ka ennast lõdvaks lasta. Mõne krutski kaasa tegemine tõstab su mainet laste silmis väärikast ja külmast käitumisest kordades rohkem. Näiteks täna tulime õuest tagasi nii, et mul oli jälle kummagi käe otsas väike poiss. Täpselt minu ette jäi aga üks autosid takistama pidav teekühm. Ma ei hakanud püüdlikult sellest ümber minema, vaid ronisin üle, nagu lapsepõlves. Ja te ei tea, kui lahe nägu ühele mu poistest seepeale ette tuli. Üllatus ja naer korraga. Läbinisti heakskiit ka.

Ja teate, mis veel oli hästi lahe? Üritasin seda sama hea suuvärgiga poissi magama saada täna. See oli iga päev üsna raske harjutus, sest ta pole mingi paipoiss. Paha ka mitte, aga kui endal pole und, ei tahaks lasta ka teistel magada. Ma siis täna hoiatasin teda, et ma tulen talle päriselt kaissu varsti, kui teisiti ei saa. Ma mõtlesin, et ta on piisavalt poiss, et seda ja mind kui tüdrukut karta, aga tema hoopis vastas: tule mulle natukene lähemale. Siis mul on tunne, nagu sa oleks mu emme. No nii armas. Ja siis ma külitasingi ta pisikeses voodis ja paistasin ta pead, aga magama jäi meist esimesena ikkagi mina. Ja juba esimesel päeval ta kutsus mind oma sünnipäevale. Jälle üks privileeg, mis õpetajatest ainult mulle laienes:)

Mingi nali oli veel, mis mulle praegu meelde ei tule. Tegelikult vast isegi hulgem, aga need tulevad ja lähevad mu peast kahjuks.

Väärikuse erinevatest dimensioonidest

Teate, kuidas suur osa inimestest peab kodutuid väärikuse minetanuteks? Et kui nad on loobunud varjamast seda, et kogu nende maine vara mahub paari määrdunud kilekotti ja nad magavad mõnel pargipingil, laskmata end häirida möödakäijatest, siis on neil juba kõigeks ükskõik. Paljudel ei ole ju probleem käsi prügikasti torgata ja sealt pudeleid otsida. Aga see pidi väga hea teenistus olema. Minu meelest kordades kurvem on vaadata, kuidas nad söövad ja joovad juba prügikastist või maast leitud asju või korjavad konisid, et siis neid korralikult lõpuni suitsetada. Ka ei lase nad end häirida pesemisvõimaluse puudumisest üldiselt ega pirtsuta iga päevase sundluse üle samu tihti juba määrdunud ja haisvaid rõivaid kanda.

Mind on alati huvitanud, kas nad kardavad sedasi tänaval tuttavatega kokkupõrkamist; kuidas sel juhul mõlemad osapooled käituvad? Kas varjub üks või teine või tehakse nägu, et ei tunta üksteist ära või hoopiski jäädakse juttu ajama? Arvata võib, et nii mõnigi paremal järjel vana tuttav läheb teisele poole teed, et end ebamugavast olukorrast säästa.

Igatahes ma sattusin hiljuti tunnistajaks vaatepildile, mis sundis mind oma arvamust muutma. Vähemalt osal kodutuist on veel mingi väärikus ja häbitunne säilinud. Neile läheb korda nende välimus. Nimelt nägin Shnelli tiigi ääres pealt, kuidas üks silmnähtavalt elu hammasrataste vahele jäänud mees teisele samasugusele juuksurit mängis. Nad läksid veidi rahvast eemale ja siis aetigi kusagilt välja ilmunud kääridega asi korda. Tulemus ei näinud küll välja nii professionaalne kui enamusel päris juuksureid külastavatest meestest, aga vähemalt ei olnud juuksed enam sorakil. Värske soengu omanik liikus edasi tiigi äärde, et võtta veidi vett ja siluda nüüdsest tunduvalt lühemaid karvu ja ühtlasi tegi seal ka teisi värskendavaid protseduure. Kuigi mõte pargis ringi lendavatest inimjuuste tuttidest ei tundu kõige meeldivam, oli see minu jaoks positiivne elamus. Usun, et sellised inimesed võivad veel tagasi normaalse elu juurde jõuda. Lõppude lõpuks ei tea ma ju, miks nende elu on hetkel sellises seisus. Aga juukselõikus oli selge märk, et nad ei ole veel valmis tsiviliseeritud elust loobuma.

Kui kõrvalust varjamatult lahti murtakse...

...on tunne sama, nagu keegi sinu koju tungiks. Helid on hirmuäratavad, seinad värisevad. Isegi siis, kui selgub, et tegu on naabri koduga ja jalaga pestakse tuleust õilsal eesmärgil, lähevad käed kiiresti higiseks ning pulss kerkib kõvasti kõrgemale.

Nii veetsin mina täna õhtut. Meie kõrval elab üks äärmiselt armas vana proua. Mina temaga ei suhtle, sest me ei räägi sama keelt, kuid emaga nad ikka aeg-ajalt vahetavad kala ja muljeid jms. Täna aga nägi tema pojapoeg adrenaliinilaksu all kurja vaeva, et sinna sisse saada, sest tädi oli põrandal pikali maas ega reageerinud millelegi.

Üsna kiiresti tuli kohale ka kõikvõimalik abimeeskond. Esimesena tuletõrje, kohe ka kiirabi ja politsei. Parkla oli kohe täis erisõidukeid ja naabritel hirmu ja põnevust kui palju. Ometi oli üks eriti külma kõhuga tüüp, kes ei pidanud ka siis paljuks kitsaks jänud parklas tagurdamisharjutusi teha. Keskkonnasäästlik sõit kõigepealt eks. Savi sellest, kui kogemata mõne eriotstarbelise sõiduki teed takistama peaks.

Aga siis jah... meie majas elades näeb ja kuuleb üsna palju. On siin ju verevalamistki olnud, aga that was a first for me today. Sellises mahus vähemalt.

Ma olin üsna kindel, et see tädi on tänu oma tublile igapävasele kirikus käimisele juba poolel teel taevasse, aga võib-olla just seetõttu, et Jumal teda hoidis, viidi ta siit veel elusana ära. Loodetavasti saab temaga siiski kõik korda.

Tuleviku huvides: milline on hea lapsevanker

Rohkem kui kuus nädalat kärutamist on aidanud mul aru saada hea vankri väärtusest ja uskuge mind, on palju olulisemaid asju kui vankri välimus.

Niisiis...

Heal vankril on kindlasti neli ratast! No proovige mõne kolmerattalisega rööbasteed mööda üles minna. See on nii või naa korralik jõuharjutus, aga kolme ratast rööpapaarile toetada vaevalt üldse õnnestub.

Hea vanker on ka parasjagu raske, aga samas piisavalt kerge, et ka naisterahvas seda paari korruse jagu trepist üles-alla kanda jaksaks. Kui valida liiga kerge sõiduk, siis kaotate kõvasti stabiilsuses. See tähendab, et tuleb palju rohkem vaeva näha, et see sõidaks sinu soovitud suunas. Proovige mõnda reisikäru ja saate aru, mida ma mõtlen. Eriti munakividel ja suured rattad teevad alati väikestele ära - ei jää kinni igasse pisiauku ja talvel lumme. Samas suure mustriga rattad korjavad enda külge väga palju sodi.

Kolmas punkt on see, et vanker võiks olla piisavalt kõrge, et saaks üles-alla ka kõige suurematest äärekividest. Samas võiks olla vankri kere all piisavalt sügav sahtel, et sinna ka näiteks poekott erilise pingutuseta mahuks. Vastukaaluks aga peaks vankri kere olema suhteliselt madalal, sest ühel hetkel õpib laps ära, kuidas sealt ise välja saab ja kindlasti tuleb ette hetki, kus ka turvavöö lahti ununeb. Mida kõrgem kukkumine, seda suuremad kahjud, otseloomulikult.

Vanker peaks olema ka igat pidi tellitav: vankriks-käruks, et ei peaks hakkama mitut sõidukit ostma lühikese perioodi jooksul, käepide mõlemale poole paigutatav (st, et laps võib olla näoga vankri lükkaja suunas, aga ka temast eemale sihtmärgi suunas); iste väga mitme erineva nurga alla paigutav, käepide erinevatele kõrgustele reguleeritav, varikatus selline, mille korral päike ei pimestaks last ka alles tõustes või loojudes ja samas võiks seal olla kileaken, et last ka siis, kui ta näoga sõidusuunas istub, jälgida saaks.

Veel oleks väga hea, kui oleks kasutatud vihma hülgavat tekstiili ja kaasas oleks ka kilekate, mis viimased lahtised osad vihma korral kinni katab ja loodetavasti on olemas ka mõni selline, mida laps ühe erilist pingutust nõudva liigutusega jälle eest ära tõmmata ei suudaks, sest see on ju tema huvides.

Üks hästi oluline asi on ka see, kuidas vanker kokku käib. See tähendab, kui väikseks ta läheb ja kui palju selle nimel vaeva näha tuleb, sest uskuge mind - ei ole tore, kui vaja on kogu jõudu, kaht kätt, ühte jalga ja ikka jääb midagi puudu, mistõttu võib näha üsna humoorikat pilti väänlevast vanemast, kes kogu kerega veel mõnd funktsiooni täita üritab - nt rinnaga vankrit alla suruda.

Võite julgelt täiendada minu nimekirja ideaalvankri omadustest. Kindlasti unustasin midagi ära. Aga loodetavasti on sellest kellelegi kasu;)

Kolm sammu kallistuseni

Kuidas laps õpib käima? On väga vaja kuskile minna. Ja see pisike, keda mina hoidsin, alles teeb oma esimesi iseseisvaid samme. Ja te ei kujuta ettegi, millist rõõmu võib valmistada see, kui laps otsustab, et sinu kallistus on väärt eesmärk, mille nimel julgus kokku võtta ja tugedest lahti lasta. Olgugi vaid kolm sammu, aga enne seda ei olnudki ta teinud eriti rohkem samme ja peale seda jätkas ta samamoodi paari sammu kaupa käies ja siis ehmatades maha istudes. Vot nii hea lapsehoidja olen!

Aga selle lapsega sai veel nalja. Muidugi iga päev sai nalja, aga siis ei olnud mul jaksu siia kõike kirja panna. Üks elavamaid mälestusi aga jäi pargikülastusest, kui laps hoolega läbi raudvarbadest aia mulda välja viskas. Ikka peotäis peotäie järel ja nii paarkümmend tükki järjest.

P.S. Ema just informeeris mind, et meil on rulluiskudega prükkar. Nännännääää:D

Aga mu jutu point oli selles, kui kaval üks vaevalt aastane inimene olla võib. Ta loopiski mulda aiast välja seni, kuni mul hajus igasugune hirm selle ees, et ta osa suhu panna võiks ja siis... ühel hetkel see juhtus. Nii-nii kiiresti liikus see käsi suu juurde ja kohe käivitus mälumisprotsess. Ta sai muidugi aru küll, et see polnud just parim idee ega maitseelamus, aga siis ei lubanud tema lõviiseloom enam järgi jätta ja ma tean täpselt, mida ta tunda võis. Näriski siis nii kaua, kuni muld alla läks. Aga pärast siiski joogist ära ei öelnud:)

Iga normaalse mehe kodus leidub ka meigieemaldaja

Nii see on. Ei, ma ei nõua poissmeestelt kosmeetikalettide vahel ekslemist, aga toiduosakonnale võiks korra või paar nädalas ikka tiiru peale teha. Ja tänu sellele, et minu Silmarõõm peab kokkamisest väga lugu, avastasin hiljuti, et mul pole tema juures peatudes põhjust paanikaks ka siis, kui esmatarbekosmeetika koju jääb. Tegelikult oli mul seal ka tagavara meigieemaldaja, aga viimane julges otsa saada ja oligi jama. Kuniks me avastasime, et toiduõli ajab asja sama hästi ära. Algul kartsin küll, aga silmameigi võtab see paljudest spetstoodetest pareminigi maha ja edasi tuleb vaid mingi näovee või seebi või muu rasva lahustava ainega nägu üle käia, sest mulle isiklikult ei istu see üleni õline tunne. Aga ehk kulub see hädaabinipp teilegi ära!?

P.S Olin sunnitud ootamatult blogi tausta vahetama, nagu arvatavasti juba avastasite. See on esimene, mis tundus kõlbulik, aga kiire vahetuse käigus ei õppinud ma veel widgeteid tundma ja mõned funktsioonid on kadunud ka. Ja mõnda ei panegi tagasi. Ärge solvuge. Minu jaoks on sõprade nimekiri nagunii RSSis ja ma ei hakka seda taastama siin. Te loodetavasti ikka teate muidu ka, et teist lugu pean ja kõike muud.

Be right back...

Mõmmikutest

Ma pidin Vormsist kirjutama, aga enam ei tundu nii põnev teema. Jah, oli tore. Jah, oli ilus. Jah, sai nalja. Ei, kõik ei olnud ideaalne. Puhkus nagu puhkus ikka. Niisiis jätan selle teema vahele.

Ma ei ole kunagi olnud see tüdruk, kellele pehmeid mänguasju kingitaks, kuigi väga oleksin tahtnud olla. Erinevalt siis minu parimast sõbrannast, Katsist. Teda on alati koheldud kui printsessi. Ninnu-nännu ette-taha, kuigi ta vist ise ei vajakski seda. Mind aga pole siiamaani poputatud ja Silmarõõmul läks ka kuus kuud aega, et vihjetest aru saada. Aga siis lõpuks sünnipäevakuu oli kaisukarukuu. Kõigepealt kingiti mulle juba järjekorras teine Ratatouille' rott, kes sai nimeks Tselluliidiloom. Siis sünnipäevaks sain kohe suure mõmmiku ja minu rõõmuks on ta igati stiilne. Millegagi pole üle pingutatud. Tema magab nüüd minu kaisus ja kannab nime Torukübar. Ja Vormsilt sain ka uue sõbra. Nüüd on mu lehmadekollektsioonis uus lehm nimega Kodujänes. Huvitav, kes on järgmine?

Ahjaa... ma avastasin oma õuduseks, et ma olen millegipärast jälle kasvanud. 22 on ju käes, aga ikka kasvan. Jälle on kusagilt juurde tulnud kaks sentimeetrit. MInu meelest oli 171 väga ilus number. Palju ilusam kui 173. Ma veidi veel loodan, et kodune mõõtmine oli ebatäpne.

Osavus ennekõike

Arvake ära, kellel oli põhjust jälle oma auto remonti pukseerida ning kaks nädalat tagasi vahetatud ja alla saja kilomeetri kestnud õli taas ringi vahetada? Muudest töödest ja rahadest rääkimata. No see lihtsalt ei ole aus.

Heategevus tõi jälle kaasa kättemaksu või on mul millestki muust karmavõlad. Ja Murphy kuulas hoolega, kuidas ma nädal tagasi üsna õnnelikult mainisin, et pole kunagi saanud nööri taga sõita ning üleeile, kuidas jutustasin madalast sportautost, mis mäest alla tuli kolks kolks. Niisiis eile sugulasi tädi sünnipäevalt Suurupist koju vedades otsustasime ranna kaudu minna ja tegin ka sealse kohutava tee peal täis autoga kolks kolks. Ega see mul esimene kord polnud. Varem pole midagi juhtunud ja seepärast ei kartnudki, aga rannast tagasi tulles ilmnes, et auto all on suuuuuuuur õlilaik. Teadjamad rääkisid katkisest karteripõhjast. Minu pea tegeles aga juba päästeoperatsiooni koordineerimisega.

Ehmatasin muidugi pukseerijad momentaalselt kaineks. Ja läks alla ööpäeva, aga nüüd on auto Melasis mu lemmikmeeste käes ja nemad tunnevad oma tööd.

Aga selle jamaga kaasnes ka häid asju. Sain ööseks Suurupisse jääda ja tädi Mare toitu süüa ja ploome vitsutada ja kohaliku kiisuga sõbrustada.

Ainus, mis selle loo juures - peale raha muidugi - mind ikka veel häirib, on see, kuidas ma ikka ei ole nii tugev inimene, et sellises situatsioonis hääl värisema ei hakkaks. Muidu on illusioon minust kui raudnaisest juba üsna täiuslik. Ei pisaraid, ei värisemist, ei otsustus- ega tegevusvõimetust. Ainult situatsioonikirjeldamine ning abipalumine ei tule veel emotsioonitult välja. Ja see vist paistab ka. Aga ma arenen. Saan aina tugevamaks. Ning vähemalt ma sain suuuuuuuuuuure puksiiriga sõita ja see onu oli ka päris tore.

Holy Bible paberbackiks?

See ei ole küll uudis, aga võtame seda kui fakti konstateerimist (S, vaatasin selle sõna EKIst järgi sinu rõõmuks:D). Nimelt mu ema töötab hotellis ja näitas mulle üks päev sinna maha jäetud raamatuid, et äkki ma tahan midagi omale. Muuhulgas oli ka kaks koopiat ingliskeelseid Piibleid, mis ei olekski nii imelik. Esiteks on hotellidel mingisugune traditsioon Piibleid öökapisahtlitesse paigutada ja need võisid lihtsalt ühest hotellist teise rännata. Aga miks on kaasajastamise käigus siiski saanud ristiusu põhiseadusest pastelsetes toonides pehmekaaneline kapsas? Kuskil võiks ju nii moderniseerimisega kui MASUga järgi jätta. Nii vale tundus. Aga mida mina ka tean. Ma ei tea enam, kus meie kodune Piibel asubki, veel vähem olen selle sisuga kursis.

Kuidas mitte olla kuri, kui juba ollakse seda?

Lahendage minu jaoks see mõistatus ära, palun. Sest aeg-ajalt ma ikka satun olukordadesse, kus tean, et tõenäoliselt ei tohiks ma kuri olla, veel vähem kedagi milleski süüdistada ja samas peaksin head nägu tegema, aga see on nii krdi raske. Ma ei ole ju kindel, et see on tegelikult selle inimese süü, kellest hetkel räägin ja vahet polegi, kellega tegu. Kaks korda sama asjaga jama. Seekord ka ohtlik. Ja no nii tahaks pahasti öelda, aga see oleks talle sajal muul põhjusel liiga tegemine. Kusjuures ta vist ei saa arugi, et ma kuri olen. Veel vähem, miks. Ideid??? Kuidas esialgu iseendaga rahu teha? Ja kuidas head nägu teha nii, et see poleks vaid teesklemine, vaid ma leiaksingi rahu taas?

Pärast muust ka. Võib-olla... teemasid mul jätkub. Ajab üle ääregi.

Kiire vahekokkuvõte

No ei jõua kuidagi kirjutamisega ajale järgi.

Veel tahaks rääkida sellest, kuidas ma vaikselt hulluks lähen ja ka teisi nakatan. Näiteks puristan lamphetkel üksi või avalikus kohas olles või teen mõnda muud häält, millega last tavaliselt lõbustan. Aga puristamisega suutsin Vormsil ka kogu ülejäänud seltskonda nakatada.

Siis käisin üle ma ei tea mitme aja kirikus. Kohe jumalateenistusel. Mitte päris vabatahtlikult, aga ei kahetse. Minu esimene jumalateenistusekogemus stiilis: grupitöö - neljaks loe. No mida? Kohanemine võttis veidi aega, aga tegelikult mulle meeldis see vabadus traditsioonilisest lähenemisest palju rohkem. Ja parem muusika oli ka.

Katsikul käisin ka nädalavahetusel. Kolmenädalasel Silmarõõmu uuel sugulasel. Armas väike elukas oli. Teistele tundus suur, mulle minu lapse kõrval tibatilluke. Samamoodi nagu neile tundus, et ta röögib, mulle, et ta vaid avaldab arvamust, aga mitte eriti nõudlikult. Aga sain teda väntsutada tükk aega. Tänud julgetele vanematele. No kui tihti ma ikka nii pisikestega kätt proovida saan? Sel aastal siiski üsnagi.

Sajast asjast tahtsin veel kirjutada, aga muidugi praegu jälle ei mäleta.

Võib-olla ka sellest, kuidas minu meelest ma olen nii paha, aga Silmarõõm räägib ikka, kui super ma olen ja ma ei jõua talle piisavalt vastu vaielda, sest ma tean ju, et ma ei ole. Kohe üldse mitte. Ja tema meelest on isegi see armas, kuidas ma hambaid pesta ei oska ning alati üleni vahune olen. Ja minule tundub, et ma võiksin olla nii palju parem, aga ma eelistan olla mina ise, mitte kellegi fantaasia.

Raamatublogi tahaks ka täiendada. Mul on hetkel Rex Stout'i vaimustus. Selline kaif satiir. Kui nüüd õigesti liigitan.

Sellest, kuidas ma näen, et üks väga lahe tüüp, aga siiski minu sõbrannat halvasti kohtleb ja viimane laseb sel sündida ja mida see võib tähendada ja miks ma neist mõlemast aru saan. Aga ma nagunii tulevikus ei saa aru, mida ma mõtlesin siin praegu. Üldse viimasel ajal tunnen, et ma tahaks veel isiklikumalt kirjutada siia, aga ei saa. Vähemalt mitte nii, et keegi haiget ei saaks või end solvatuna ei tunneks ja ma olen juba selletagi piisavalt vastik inimene.

Aga ma rohkem ei jaksa jälle. Teinekord. Kunagi. Mõne päeva pärast peaks veidi rohkem aega tekkima. Siis ehk!? Bye

Jätkan elu lahtikirjutamist

Tänu lastega töötamisele, satun alalõpmata kohtadesse, kus saab linde toita. Põhikliendid on pardid, kajakad ja tuvid, aga sekka eksib ka varesepoegi ja varblasi. Ma hakkan juba konkreetseid tuvisid ära tundma, rääkimata igasuguste mutatsioonide märkamisest. Hetkelemmikud on pruunikirjud tuvilised. Olles juba rohkem süvenenud linnumaailma, panen tähele ka nende omavahelisi suhteid. Kas te teadsite, kui kurjad linnud üksteise vastu on? Alalõpmata kihutatakse üksteist toidu juurest eemale või võetakse lausa nokaga ümer kõri kinni ja lohistatakse nõrgem minema. Igasugusest vokaalsest sõjast pole mõtet rääkidagi, sest see on veel tavalisem. Aga minu jaoks olid kaklevad linnud paras šokk. Isegi pardid käituvad nii. Ja ka pardipojad terroriseerivad nõrgemaid. Nii kahju. Eriti kui toitu jätkuks kõigile nagunii. Mis mulle aga samuti nalja tegi, oli päevitavate partide vaatamine. Just selline mulje jäi osadest ilusa ilmaga kaldale tulnudest. Kuigi ma ei usu, et nad päikse käes väga värvi muudaksid. Aga tagasi arusaadavamate asjade juurde.

Poliitikast on mul ka kõrini. Mind ajab alati iiveldama kogu selle aja, kui linn on täis võltsnaeratusega poliitikute postreid. Muidugi võimalikult kirju taustaga ja tihti ka nii mitu tükki kõrvuti, kui vähegi mahub. Paistab, et see aeg on jälle käes. Ja mida lähemale jõuavad valimised, seda rohkem kuuleb lauseid: Savisaar on kõiges süüdi ja Ansip on paha. Kasvage suureks! Jah, teie, kes te vanuse poolest juba pensionärid olete, aga sama rumalat juttu ajate - teie ka! Meie elu ei korralda ainult kaks meest. See ei oleks võimalikki. Tõsi, ma ei ole poliitikas väga kodus. Ei tahagi olla. Ent nii palju ütleb mu loogika siiski, et ühe inimese kõiges maailma halvas süüdistamine, on äärmine rumalus. Samuti on äärmiselt rumal loota, et vaid üks inimene maailma päästa suudaks. Usklikest saan veel aru, aga mitte poliitikute kummardajatest. Ma keskendun alati ainult oma hingamise rütmile, kui keegi mulle sellist rumalust rääkima hakkab. Alati ei ole ma positsioonis, kus saaksin vastu vaielda. Tihti pole sel mõtetki. Aga oi kui õnnelik ma oleksin, kui inimesed hakkaksid nägema musta ja valge vahel värve ka. Mitte ainult poliitikas. Sama nõme on näiteks Tallinna ja Tartu vastandamine. Või ilma üle virisemine, kuigi see on veidi teise auku. HUvitav, kui paljud üldse oskavad neid kahte poliitikut milleski konkreetses süüdistada? Rahva mälu pidi ju lühike olema. Isegi kui teatakse mõne projekti eestvedajat või vastutajat, ununeb see üsna varsti.

Sellest, kuidas ma tahaksin olla parem ja tugevam inimene, tahtsin ka kirjutada. Aga ma veel ei tea, kuidas. kuidas selelst kirjutada ega kuidas selline olla. Seega las ta jääb hetkel siia lihtsalt kui üks soov.

Sellest, et ühel mu heal sõbral on tõsine psühholoogiline probleem ja ma ei oska teda aidata. Iga kord, kui sellest juttu teen, olen mina paha. Kui ma kohe alla ei anna, siis lausa nähvatakse. Mis sellest, et ma püüan vaid aidata. Aga paistab, et mõni asi ei jõuagi enne kohale, kui jõuab. Kui üldse kunagi jõuab. Ja mul on kurb ja abitu tunne. Ning ma tean, et ma ei saa olla tema kõrval 24/7, et teda valvata ning õigele teele suunata. ja isegi, kui see ajutiselt võimalik oleks, ei oleks see ju lahendus. Niisiis hetkeseisuga ma lihtsalt loodan, et ta saab sellest iseseivalt üle enne, kui on liiga hilja.

Kas te mäletate seda aega üheksakümnendate alguses, kui kõik käisid ringi värvilistes retuusides? Siis oli see moes. Aga ühel hetkel kadusid retuusid täielikult ära ja isegi mõte nende kandmisest tundus ülimalt veider. Juhul, kui tegu ei olnud just sportlasega. Mis oligi hea, sest enamuse figuur ei soosi retuuse. Aga siis tulid nad tagasi. Mulle nii meeldis see periood, kui neid seeliku all kanti. Oli soe ja kelmikas. Sai istuda liigselt põdemata selle üle, ega midagi sündsusetut välja ei paista. Aga nüüd. Nüüd on jälle tagasi paljad retuusid. Veel ei ole väga värve, aga inimesed näevad välja nii, nagu nad oleksid kodust väljunud sukkpükstes ja unustanud mingi riidehilbu. No lõpetage ära. See ei ole ju ilus. Või suudan ma varsti ka sellega kohaneda? Hetkel tundub küll väga tobe. Aga samas on huvitav, et mood on nii kiiresti algusesse tagasi jõudnud. Stiilist räägin ka. Ma imetlen inimesi, kes julgevad riideid miksida nii, et jäädki mõtlema, kas ta on nüüd ülimalt stiilne oma uudse valikuga või ületanud selle peene joone ja jõudnud stiilituseni. See piir on nii õhuke. Ja vaid julgete pärusmaa. Mina nii julge veel ei ole. Aga kuskilt peavad ju trendid alguse saama. Ja kes üldse otsustab, mis on stiilne? Mõni komplekt tundub selgelt ja lihtsalt vale. Sellest ma saan aru. Kõige lihtsalt ei saa kokku panna. Aga on võimalik luua väga omanäolisi komplekte. Näiteks mulle meeldib, kui inimesed mängivad värvidega. Ja kihtidega. Aga hiljuti nähtud vähemalt viies värvis tädi, kes kandis kampsuni peal vist trikotaažkleiti ja selle juures mehelikke kingi, lihtsalt ei mahtunud kuidagi trendiloojate sekka. Sorry.

Sandra sünna oli taaskord minu jaoks ääretult tore üritus. Sai näha inimesi, keda polnud terve aasta näinud ja veel mõne uue tuttavagi juurde. Me ei teinudki eriti midagi ja saime hakkama väga kitsastes tingimustes, aga meil oli nii fun. Või vähemalt mul oli. Ainus, mida ma ei oska siiani teha, on enda meelega tagaplaanile jätmine. No ma olen ju siiski lõvi. Aga ma imestan, et R sellega hakkama sai ja mina mitte. Ja ma loodan, et ma nii hull ei olnud, et see Sandrat seganud oleks. Vähemalt tundub, et tal oli ka tore. Ja siis, kui enamik külalisi öö saabudes lahkus, alles hakkas tõeliselt lõbus. Aga seda teavad vaid kohalolijad ja nii las jäädagi. Aga nüüd oleme me mõlemad S-iga vanad:D

Ma ei tea, kas ma rääkisin, aga ma käisin vahepeal jälle paar päeva lasteaias tööl. Vähe lapsi oli ja mul oli väga tore. Justkui puhkus praeguse põhitöö kõrvalt. Sain jälle laps olla ja teha täpselt seda, mis mulle meeldib. Aga ma avastasin, et minust pole ikka veel seda vastutustundlikku täiskasvanut. Mitte, et see just halb oleks. Ma ju ei lase lastel ohtu sattuda ega tõelisi rumalusi teha, aga ma ei karju ka nende peale läbi lombi minemise pärast. Ma ei tule selle pealegi. Vastupidi. Ma olin kade, et ma ise vastavalt riides ei olnud. Aga ma leidsin oma sünipeäval võimaluse ka ise paljajalu oma maja ees lombis paterdada. Ja see on nii lõbus. Soovitan proovida ja endale meelde tuletada laps olemist.

Kas te teate, mida ma sünnipäevaks soovisin? 16h und. Ja see on kõik. No ok. Uut telefoni ka, aga see on nagunii vajalik ost. Aga lihtsalt mu väsimuseaste on ammu nii suur, et ma ei ole enam kellelegi tore kaaslane. Täna on esimene päev üle kuu aja, kui ma saan üksi kodus vedeleda, nagu vahepeal. Lihtsalt vaatan netist Dexterit ja kõik. Olen omaette. Ei chati kellegagi. Ei vasta kõnedele. Ei tahagi kellegagi suhelda. No ok. Ühe inimesega ikka võiks. Aga ma ei avalda, millisega. Enivei, raske on olnud minu jaoks see, et ma ei saa isegi nädalavahetustel kaua magada. Ja seda põhjusel, et maailm on täis inimesi, kes on endale sisendanud, et elu ei tohi maha magada. No hallooo. Magamine ongi üks tähtis elu osa. Ma võin ju ise otsustada, millise osa peävast ma aktiivne olen. Mis vahet seal on, kas see juhtub olema päeva esimestel või viimastel tundidel? Vähemalt seni, kuni ma saan kõik vajaliku tehtud. Nii, et palun ärge rääkige mulle enam nooruse maha magamisest. See on lihtsalt ärritav ja ma ei muuda oma meelt magamise osas.

Muide, mul on vist alanud mingi üleemotsionaalne eluetapp. Ühel päeval rääkisin vanemale lapsele, keda ma hoian, luikede elust. Sellest, kuidas nemad valivad parneri igaveseks ja üksi jäädes ei torma kohe uut paarilist otsima, vaid elavad oma elu lõpuni armastatut meenutades. Nimelt Kadriorus on üks selline lesk nüüd juba mõnda aega. Lapse jaoks oli see üsna vapustav info. Ja mis ma ise tegin? Muidugi ma hakkasin oma jutu peale nutma. Ning ka sellest situatsioonist esimest korda rääkides, läksid silmad märjaks. Mis mul viga on? Ja ärge öelge pms. Asi ei saa ju järsku olla selles. Lihtsalt üllatasin iseennast.

Ongi peaaegu kõik. Sorry, et ma sellist keskpärast teksti kirjutan. Aga mälestuste korraga taastamine ei ole nii lihtne enam.

Veel plaanis kirjutada:
Vormsist
kaisukarudest

Hakkan vaikselt elu lahti kirjutama

Niisiis esimene kavapunkt hõlmas minu peaaegu läbi kasvuhoone kukkumist. Olime Silmarõõmuga maal. Tema ema saatis meid veel enne äratulekut vanaisa juurde tomateid-kurke korjama, aga kasvuhoones oli alla igasuguste ootuste kitsas käimisrada ning ma suutsin varba ära lüüa. Edasi käis kõik kiiresti, aga samas nagu aegluubis. Kaotasin tasakaalu, ei leidnud seda uuesti ja järgmisena olin vastu kümneid aastaid igasugust ilma üle elanud õhukest klaasi. Tol hetkel ma ei mõelnudki sellele eriti. Vedasin end vertikaali tagasi ja liikusin longates edasi. Alles hiljem tuli pähe, et mis siis oleks juhtunud, kui klaas või seda toetavad õhukesed puitosad järgi andnud oleksid. Kiirabi ja eluaegsed armid?

Samal nädalavahetusel sain ka juuksurit mängida üle pika aja. Viimane kord tegin seda kääridega ligi kümme aastat tagasi, kui püüdsin lapsepõlvesõbrannale järgus soengut lõigata, aga lugu lõppes sellega, et vanaisa võttis asja üle. No ma ei teadnud ju, et suvalise salgu sirgelt lühemaks lõikamine ei anna soovitud efekti. Seekord Silmarõõm ja ta ise jälle kamandasid ta ema, et too peab nende juuksed lühemaks lõikama. Mitte, et paluks või et läheks juuksuri juurde. See ei maksa ju meestel midagi. Ma siis otsustasin oma uudisihimu rahuldada ja ühtlasi selle vaese ema koormat kergendada ja võtsin oma kaasa ise ette. Lõikasin täielikult tunde järgi. Respect talle, et ta mind üldse kääridega enda lähedale laskis. Aga üllatusena tuli mul täitsa hästi välja. Muidugi jäi mõni pikem karv siia-sinna, aga kui arvata, et mul polnud erilist süsteemi ja ma ei uimerdanud üldse, siis tuli tulemus väga ilus ja loomulik ja ei võtnud eriti palju kauem aega kui juuksuri juures.

Nagu te vist teate, ma olen juba ligi kuu aega ühe pere lapsi teist korda hoidnud ja see pole olnud lihtne. On olnud tohutult toredaid aegu. Pisipoiss on heas tujus väga armas. Flirdib ja jutustab kõigiga, naeratab nagu teletupsu päike, lehvitab, žestikuleerib jne. Eriti lahe oli see, kui ta muru peal minu eest ära roomas, kuklalt paistmas nokamütsi kiri Speed, mis asjad nii ilusti kokku võttis. Teinekord aga on ta justkui väike kurat, kellel on tohutult võimsad häälepaelad ja julgus neid kasutada. Vahel olen ma psühholoogiliselt karjumisest nii läbi, et ei suuda koju jõudes isegi mitte rääkida kellegagi. Ja muidugi on raskendavaks asjaoluks see, et väga harva oleme me ainult kahekesi. On ka teised lapsed, vanemad ja vanavanemad, vahel ka teisi sugulasi. See tähendab, et lapsel polegi pühjust minuga leppida. Alati on võimalik jonnida, kuni kellegi teise sülle saab ja nii ei saa ma ju kedagi aidata. Kahekesi oleme me palju paremad sõbrad. Teeme koostööd. Muidu on tegu väga toreda perega, aga mind häirib see, kuidas lastele juba stereotüüpe sisse süstitakse. Ära topi särki püksi, kui ei taha välja näha nagu vanaisa! Tegelikult valikut ei pakuta. Ära ole venna/õe ees alasti - nad on kõik veel üsna väiksed tegelikult. Ära risti ebastiilsusega. Jne jne jne. Minu meelest on natuke tobe ka see, kuidas neile mänguasju ostetakse. Tihti mitu samalaadset korraga. Mitte üks. Ja see, kuidas imik kannab luksusbrände. No milleks? jah, Ralph Laureni triiksärk võib ta seljas tõeliselt armas välja näha. Aga sama armas näeks välja ka iga teine triiksärk. Kas on mõtet rahaga lehvitada nii vaid seepärast, et seda on? Aga ok. Rohkem tööandjat ei klatši. Inimesed ongi erinevad. Ja me ei saagi üksteisega kõiges nõustuda. Ja see on üldjoontes ju ok.

Aga muust jälle. Tagasi tolle nädalavahetuse juurde. Te vist teate, et mul oli vahepeal sünnipäev. Silmarõõmu perega tähistasime seda juba nädal varem, mil nad tegid mulle jaburalt kalli kingituse. Mitte, et ma ei hindaks nende pingutust. Vastupidi. Minu meelest oli see väga armas, et nad juba eelnevalt vaeva nägid mulle ideaalse kingituse välja mõtlemisega. Aga mulle oleks piisanud mõnest väiksest tähendusega asjast, mitte mitmetuhandekroonisest lauamängust, mis kindlasti harva kasutust leidma hakkab. Minu jaoks on ta nagunii hoopis meie kahe kohtumise sümbol, mitte midagi praktilist. Kallis, ära nüüd solvu seda lugedes eks. Ma ju tean, et sa tahtsid head. Aga sul on veel minu kohta üht.teist õppida.

See, mida Silmarõõm mu päris sünnipäevaks korraldas, võttis mul rohkem suu lahti. Esimest korda minu elus oli siis absoluutselt igas mõttes kohutav ilm. Suutsin seda nautida vaid ühel hetkel, aga sellest hiljem. Ja lisaks käigele muule jõudis õige hetk kätte taksos võõra inimese kõrval, kui peale keskööd töölt koju sõitsin ise isegi tajumata, et õige päev on käes. Ja juba peale lühikest und pidin jälle tööle suunduma. Jälle midagi esmakordselt minu sünnipäeval. Ja üleväsimusest ma ei viitsi enam rääkidagi. Täna oli üle kuu aja esimene päev, kui sain kauem kui kümneni magada. Lähen alles peale lõunat tööle. Aga mind aitas see, et teadsin, et mind ootab midagi põnevat ees. Ma polnud päris kindel, kas see mulle ka meeldima hakkab, aga paistab, et Silmarõõm siiski tunneb mind päris hästi. Ta vedas mu minimaalse etteteatamisega ülsmassaaži, mis tundus kui taevas pärast mu viimase aja rasket tööelu. Ma üldse pole töötüüp vist. Järgmine samm oli windsurfing. Ma ei suuda sellele eesti keeles head vastet leida. Pole ju purjetamine ega surfamine. Purilauaga sõitmine kõlab aga eriti perversselt. Ta oli rentinud mulle varustuse ja otsustanud mu lõpuks panna enda lemmiktegevust proovima. Lubas mulle, et ma kukun palju ja naeran palju. Mina, kes ma olin peale kalüpso selgavedamist surmväsinud, ei uskunud küll, et edasises pidevalt haigetsaamises midagi eriliselt naljakat olla võiks. Aga oli. Ja haiget ma peaaegu ei saanudki. Ainult esimesel kukkumisel, kui suutsin osaliselt purje peal maanduda. Ja edasi ainult naersingi kogu aeg. Kui ma just ei torisenud, et ta laseks mul uuesti ja iseseisvalt veel proovida lauale saamist. Ja jonnaks viis sihile. Suutsin juba paarikümnemeetriseid juppe sõita ka. Mis pidi olema väga tubli tulemus nii algaja kohta. Lõpuks olin nii laip, aga nii rahul. Ja riietumine jäigi kogu ürituse kõige raskemaks osaks.

Kolmas osa sisaldas materiaalseid kingitusi ja külalisi. Silmarõõm oli eelmisel õhtul jätnud mulle kirjalikud juhised edasiseks, kus ütles, mis ajaks ka külalisi kutsuda võin. Ja siis saatis kõigile kutsed varasemaks. A la surprise party. Aga ma parem ei kirjuta siin väga ausalt, mida ma sellisest asjast tegelikult arvan. Aga mõelge, mida ma võisin tunda, kui mind peale pandakaruks loputamist kõigi tuttavate, kellest mitmed pole mind aastaid meigita näinudki, ette tassiti. Sellises kohas eelistan plaanipärasust plaanivälisusele. Ja mul oli tore õhtu, aga ei ühtegi ilusat sünnipäevapilti minust. Aga lõpuks ometi on mul suur kaisukaru ja toatäis roose:D

Veel plaanis... (lisaks sellele, mida eelnevast praegu ei jõua)
Stiilist ja stiilitusest
Sandra sünnast
Porilompidest
16h unest ja nooruse maha magamisest
luikedest ja emotsionaalsusest

Sel aastal pidu ei tule. Sorry

Ma olen selle korraldamiseks lihtsalt liiga väsinud. Aga ema tegi kooki ja seitsme paiku võite tulla appi sööma. Sinnamaani olen Silmarõõmu pantvang. Ärge siis solvuge, et pole kutset saanud. Keegi teine ka ei saanud. Aga hea meel oleks teid näha ikkagi. Ja kingitusi ka tagasi lükkama ei hakka;)

Kas te lastepiiblit olete lugenud?

Kui meie väikesed olime, siis vähemalt suvel maal olles luges Annika vanaema meile laste piibleid ette. Neid on kaks tükki - helesinine ja tumesinine. Endal mul neid kodus pole olnud. Seetõttu avastasin alles täna, et selle raamatu päris nimi on Piiblilood. Nimelt lugesin seda samal ajal, kui lapsed lasteaias lõunaund magasid ja tuli meelde, kui väga see mulle meeldis. Ilusad ja üsna lihtsad jutud. Samas sõnavara arendavad ikkagi edasi. Pakun, et kõigil ateistidel või vähemalt enamikul tuleb juba kõrvust tossu välja, sest see on mingi tühipaljas muinasjutt nende meelest. Minu meelest olidki need huvitavad juturaamatud. Kunagi räägitud lood, ent erinevalt päris Piiblist on neist lihtne aru saada ja nad on ka väga loetavalt kirja pandud. Ma ei ole väga kodus ei Uue ega Vana Testamendi sisuga, aga täna hakkas tekkima terviklikum pilt maailma loomisest ja esimestest inimestest. Ainus, mis häiris, oli see tohutu verepilastus. Ma suudan leppida legendiga, et meie esivanemateks olid üks mees ja naine, aga miks ikka ja jälle on neid paaritatud oma lähisugulastega? Muidu on väga armsad raamatud. Soovitan kõigil neid vaadata. Eriti kõigil neil, kes ei taha või ei viitsi päris Piibliga jõudu veel katsuda. On Jumal olemas või mitte - usk ja piiblilod on väga palju mõjutanud ajalugu ja kultuuri. Nüüd tahaks neid endale ka koju. Loeksin hea meleega lõpuni.

Aga teisest teemast... ma poleks arvanud, et pikk päev lasteaias, kus kõik uus ja võõras on, võib olla puhkus ühe beebi hoidmisega võrreldes. isegi kui lisada lasteaiapoolele üks korralik verine kriis. Tõestasin jälle iseendale, et kriisikommunikatsioon on minu ala ja mu juhe kokku ei jookse. Pigem hakkab paremini tööle.

Te ei tea, kui palju ma öelda tahaks

Aga ma ei tea, millal mul kõigeks selleks jaksu on. Seega täna tulevad vaid märksõnad.

Näiteks sellest, kuidas ma eile peaaegu läbi kasvuhoone kukkusin.
Sellest, kuidas ma elus esimest korda meesterahvale soengut lõikasin. MItte masinaga ja täitsa edukalt.
Sellest, kuidas mulle ei meeldi lastesse stereotüüpide ning valehäbi süstimine.
Sellest, kuidas mulle ei meeldi raha, kuulsuse ja maine nimel asjade tegemine.
Sellest, et Silmarõõm ja ta vanemad tegid mulle hullumeelselt kalli kingituse.
Igasugustest linnuasjadest alates kilpnäärmeprobleemiga tuvist, konkurentsist ja päevitavatest partidest.
Sellest, kuidas laps lõpuks heaks hakkas.
Sellest, kuidas mul on nii kõrini igasugusest konkreetsete poliitikute sarjamisest ja ainuisikuliselt kõigis maailma vigades süüdistamisest.
Sellest, kuidas ma tahaksin olla parem ja tugevam inimene.
Sellest, et ühel mu heal sõbral on tõsine psühholoogiline probleem ja ma ei oska teda aidata.
Ja kindlasti sajast asjast veel, mille praegu ära unustan. Näete jah, kui palju mu hingele juba kuhjunud on???

Tõeliselt loll tibi olen

Vähemalt ühe inimese koha pealt. Polegi rohkem midagi öelda.

Tuvitädi

Aeg on läinud vahepeal nii kiiresti. Olin kümme päeva jutti tööl. Nüüd on olnud imekombel kolm päeva puhkust, aga pole aimugi, millal jälle jalad seinale visata õnnestub.

Folk oli fun. Oli ääretult palju tööd, aga ka väga palju nalja. Avastasin seal, et olen hakanud ennast vanaks pidama. Kui kunagi alustasin Universaaliga, ütlesin peaaegu kõigile teie. Nüüd aga on viis aastat möödas ja ütlen peaaegu kõigile sina. Erandiks on vanad prouad. Ainult nendega ei tunne ma end veel võrdsena.

Folk oli veidi irooniline ka. Pikemalt saate lugeda selle kohta Sandra blogist. Minu poolt vaid veel nii palju, et me ei näinud ühtegi kontserti ega kuulnud ühtegi nooti. Küll aga nägime ära vist enamik esinejaid, kes nägid meid pille mängimas. Säh sulle muusikafestivali:D

Veel on minust saanud lastega jalutamas ning linde toitmas käies peaaegu et ornitoloog. Olen näinud nii palju erinevaid linde Tunnen juba ka mõned konkreetsed eksemplarid ära ja avastan järjest erinevaid ristandeid. Ahjaa... suutsin ka ühe kajaka ära solvata. Sõin peale tööd Tammsaare pargis õhtust, kui üks kajakas jäi minu ette ootava näoga seisma. Mõtlesin kõhu täis süüa ja siis jäägid talle anda, aga ta solvus enne ära, kui ma sinnamaani jõudsin. Nimelt ühel hetkel tegi ta väga koledat häält ja siis jalutas pea püsti ära.

Mõni amps hiljem ma siiski panin oma toidukarbi käest ja jäin teda ootama. Läks ikka mitu minutit enne, kui uhkus lubas tal uuesti läheneda. Siis ka röökis ta tükk aega minu peale ja lähenes väga ettevaatlikult. Ühel hetkel haaras ta kiiruga toidukarbi ja viis selle eemale. Sõi paar ampsu ja otsustas, et see pole siiski temale. Söögu ma ise oma vastikut kartuliputru juustu-brokoli kastmega.

Aga nädalavahetus oli tore. Sandra käis mul külas üle pika aja ja lõpuks oli meil aega muljetada. Folk meile selleks võimalust ei jätnud. Eile mängisime tema, Silmarõõmu ja vanematega Aliast ja naersime pisarateni. Muidugi sai ka hulk shoppamist ära tehtud. Minu rahakotile nii mittevajalikku tegevust. Aga samas ma ei kahetse oma viimaseid oste. Loodetavasti on neist mulle veel pikaks ajaks kasu. Ja kohe-kohe tuleb Madonna. Jee. Loodetavasti tuleb mu kaaslane ka kohale. Mitte nagu mu kogemustel põhinevates kujutluspiltides.