Turistiatraktsioon

Murran lennu pealt küüsi

Kell on pool kaheksa esmaspäeva hommikul, teie aja järgi siis kohe viis. Ma ei eeldagi, et teist keegi praegu üleval oleks ja pole isegi kindel, et netti ja suhtlema saan, sest wifi on siin Delhi lennujaamas, aga millegipärast ei lase ligi. Whatever. Mu väsimuseaste on juba selline, et ongi kõigest whatever. Süüa ja juua ei saa ka nii pea, paistab. Mind võeti liinilt maha, sest minu lend läheb alles õhtul. Ootasin terve kolmveerandtunnise järjekorra ära täiesti asjatult. See polnud mitte esimene ka. Igatahes, muljeid on juba praegu väga palju.

Esimene lend – Tallinn-Helsingi oli täielik nalja tegemine. Ainus, mis tõesti meenutas lennutunnet, olid lukus kõrvad. Lend ise oli aga nii lühikene, et ma nägin kogu aeg maad. Arvasin, et me polnud veel Eesti piiridest lahkunudki, kui meeskond teatas, et hakkame taas maanduma. Üks maa oli vahepeal asendunud teisega. Samas tundus, nagu lennuk liiguks vaid teokiirusel edasi. See selleks. Vähemalt mõlemal lennul istusin oma klassi esimeses reas ja sain pikki koibi sirutada. Kohe hakkab konnalaul kummitama.

Vähem kui kahekümne minutiga olime õnnelikult Soomes. Seal siis varusin veidi snäkke ja jäin suveniiriks kaasa ostetud raamatut lugedes uut lendu ootama. Jõudsin päris mitu tundi ära oodata enne, kui avastasin, et minu lend ei lähegi mulle määratud väravast. Millegipärast see minu piletil ega ka üle saali pidevalt kolmes keeles kajavas infos ei kajastunud. No sisetunne õnneks aitas hädast välja ja väikse hilinemisega sai ka teine lend teoks.

Vahepeal aga jõudsin veidi hindusid jälgida. Meeste juures ei olnud midagi erilist. Naised – vähemalt vanemad – kandsid ikka oma rahvusriideid. EI julge veel sarideks nimetada, sest äkki olid need teised asjad. Teate küll, need lohvakad püksid, pikk särk peal ja suur õlasall üle visatud. Ja siis… jalas suvaline paar tõenäoliselt Hiinas tehtud tosse. Tõsine rikkumine. Ja samas pani muigama. Et miski pole kivisse raiutud ja muutused tulevad – tahad või ei taha. Nooremad naised olid ka täiesti tavaliselt riides.

Lennukis sattusin jutuka hindu kõrvale. Sain kohe tükk maad targemaks ja leidsin uue sõbra, kes juba alguses lubas mulle kui külalisele Indias igati abiks olla, ekskursioone teha jne. Lubasin ta uuesti Delhisse sattudes üles otsida ja lasin põnevamad nimed paberile panna.

Kui ma esialgul mõtlesin, et ta on üks tõeliselt konservatiivne oma rahvuse isane, siis rääkides oli täitsa tore. Ei olnud mingit soolist diskrimineerimist vms. Aga ta suutis mind üllatada. Oma rahvusvahelise elustiili juures on tal vanemate poolt korraldatud abielu. Tüüp on kolmekümnene. Ta rääkis küll, et see ei ole enam norm, aga ise oli üsna rahul. Ta oli küll kohtunud enne pulmi pruudiga, aga paari pandi kaks üksteist mitte tundvat noort ühiste omaduste baasil omavahel tuttavate vanemate soovil. Ja nüüd on nad olnud aasta aega abielus. Õpivad üksteist tundma enne, kui lapsi saada plaanivad. Ja ta rääkis mulle, et tervelt 90% korraldatud abieludest mitte ainult ei toimi, vaid on edukad. Paneb mõtlema, eks?

Meil oli üldse üks naljakas seltskond koos. Istusime neljakesi keskmises reas ega näinud mitte midagi. Küll aga saime tuttavaks. Kõige ääres olin mina, siis see korraldatud abieluga sõbralik hindu noormees, siis üks sikhi – turbanitaoline asjandus – kandev Soomes resideeriv hindu noormees ja tema indiapäraselt riietatud noor heledat verd soome pruut, teel vanematega tutvuma. Et siis kaks tõmmut meest ja kaks põhjamaist naist nende kõrval. Huvitav, mida teised mõtlesid?:D

Seitse tundi lendamist oli ikka üsna surmav. Ja siis veel tunde igasugustes järjekordades istumist. Olin teel tasuta rahvusvahelisest lennujaamast India-siseste lendude jaama viivale bussile, kui turva mu piletit näha küsis ja siis kurjalt minu kui õhtuse lendaja mingisse väiksesse ooteruumi kamandas. Kas ma juba mainisin, et siin ei ole peale toolide ja wc (ja juba algasid veneaegsed augud maas) mitte midagi? Ei süüa, ei juua. Ja tõenäoliselt ei lasta mind siit niipea minema. Imekombel tundub hetkel, et sipelgapesa meenutav järjekord hakkab otsa saama. Aga olen üsna kindel, et kohe tuleb mõni uus lennukitäis inimesi siia. Ja kuna enamus inimesi lendab edasi enne mind, siis ma vist tiksungi siin, täis lootusetust. Ja elus esimest korda avastasin end rahvamassi keskelt ainsa heledanahalisena. Üsna huvitav on olla. Üks vanem hindu mees mu kõrval huviga piilub mu arvutit. Ega ma kade ei ole. Tal on veel igavam siin käed rüpes istuda ju.

Ahjaa… vähemalt kõik mu kolm kotti on õnnelikult koos minuga Indias. Mida muud olekski õnneks vaja? Mõni tund und oleks päris hea. Või vähemalt kohvi. Või pudelivett. Kraanist ei lubanud mul isegi kohalikud juua:D

P.S. Kõik, kes te mulle külla tulete… jätke endale siuke 3-4 tunnine auk Delhi ja järgmise lennu vahele. Väiksema ajaga ei jõua sihile ja suuremaga peate ootama mõttetus kohas nagu mina.

Hetkel sain vist oma kirjutamisvajaduse rahuldatud. Hetkeks. Hiljem jälle.

Edit:

Masendav. Lennujaamas on wifi olemas küll – lausa mitu võrku – aga kuidagi saab ligi vaid India telefoninumbrit omades. Muidu on aga päris äge hommik olnud. Magamatusest olen küll juba sellises seisundis, et ei jaga eriti midagi kellaajast. Loogiline oleks ju, et olles kaua teel olnud, on kätte jõudnud õhtu. Tegelikkuses on vastupidi. Või noh… meil on keskpäev. Kükitasin Delhi rahvusvahelises lennujaamas kokku vist ligi viis tundi ja siis lihtsalt joppas ning sain bussi peale, mis tõi mu siselennujaama ja kuigi kõik väitsid selle võimatuks olevat, sai kohe ka check ini ära teha ja kohvrist lahti. Et siis paras annus kannatlikkust ning ka veidi nahaalsust muutub hädavajalikuks juhul, kui soovite Indiast ka sobivale järgmisele lennule jõuda. Samas… kui aega on, siis on päris tore. Enamus kohalikke hakkab ise sinu kui valge inimesega juttu ajama. Traditsioonilised teemad… where are you from? – Estonia? –What? Ning what are you here for and for how long. Juba on mul tuttavaid päris erinevatest India piirkondadest. Muu hulgas kaks India kokka maailma erinevatest otstest. Kõik sunnivad mind lubama, et ka nende kodukanti külastan, sest seal on palju näha. Mitmed küsivad ka kontakte ning lubavad igat pidi aidata.

Praegu oli ka eriti armas, et mul oli tappev nälg ja janu ja mind muudkui jooksutati erinevate kohtade vahel, et kõigepealt raha vahetada ja siis sularaha eest süüa osta, sest ega siis lennujaam mõni siuke koht pole, kus kaardiga makstakse eks. Aga hästi palju ise uurides ning vabalt suheldes jõuab sihile. Isegi, kui vahepeal suure püssiga meestega maid jagama pead. Ning isegi, kui rahavahetusest ruupiad otsa on saanud.

Olime seal rahavahetuses parasjagu koos ühe hästi nunnu 24-aastase India meremehega, kes kodus külas, kui see nõme lugu juhtus. Ja mul oli ikka juba tõsine nälg. Ja teate, mis siis sai? Tüüp lihtsalt viis mu sööma. Ja siis muudkui küsis, et kas ma tahan midagi veel ja kas kõik on ok. P.S. Isegi KFC kanaburger on siin terav elamus. Silmarõõmu mõistes muidugi umbes sama terav kui värske kurk, aga enamik eestlasi siiski juba reageeriksid sellele. Lubasin tüübile tagasi maksta, aga ta ei teinud seda juttu kuulmagi. Mingi au küsimus vist. Ja kui me pärast siiski saime raha vahetada, siis ta ei lubanud mul seda üle lugeda kassas – ausad müüjad pidid hinge põhjani solvuma. Noh jah… ma lugesin ikkagi. Ja tõenäoliselt see töötaja unustas mu järgmist sajadollarilist nähes nagunii ära.

Muideks… kui rahvusvahelises lennujaamas sattusin peldikusse, siis sisejaamas on marmorist wc-d. Ausalt. Ma elaksin seal vajadusel. Puhas ja korras ja ei mingeid auke ega haisu.

Ilmast ka. Hallim kui Eestis keset talve. Igal pool on udu ja õhk on hästi niiske. No selline, nagu vannitoas pärast dushi alti tulemist, kui väikse vannitoa uks on kinni olnud ja peeglid läbipaistmatuks muutunud. Mulle täitsa meeldib. Aga päikest tahaks. Ja uskuge või mitte… mul oli lennukis tekk peal ja siin pole veel tahtnud väikest kampsunit ära võtta, kuigi juba öösel oli väidetavalt 26 kraadi. Sees on muidugi konditsioneer ka. Ja üldiselt on Delfi lennujaamad nii eurod, et kui niiskust ja aeg-ajalt esinevat sitari-muusikat ei oleks ning muidugi imelikke puid ja antiikseid autosid… siis ma ei usukski, et siin olen. Oeh. Mul on hea tunne. Ainult mitte siis, kui teised mult küsimusi küsivad mu plaanide kohta ja ma eriti midagi vastata ei oska. Ma loodan lihtsalt heale karmale. Aga kindluse mõttes saatsin veel ühe meeldetuletussõnumi oma kontaktisikule.

Ahjaa… seda ka, et ärge imestage, et teilt igal pool aadressi või passi küsitakse. No ikka tükk tegemist oli, et tolliametnikule ära seletada, et ma ei tea, kus ma täpselt elama hakkan. Aga mida teeb rahavahetuse tüüp mu Eesti aadressiga? Saadab sinna ka raha juurde?

Veel viis tundi viimase lennuni. Ja sellega seoses… ainult üks kott tähendab indialaste endi jaoks kärutäit kohvreid. Nad naeravad selle peale ja ütlevad: rules are for fools.

Mõned tüübid on ikka päris julged. Nüüd sain tuttavaks kahe Delhi tüübiga, kes töötavad juhtivatel kohtadel mingis maalritefirmas ja teenivad nii palju raha, et võivad enda sõnul nüüd endale tüdruksõpru lubada. Minu üllatuseks tuli välja, et üks neist on ka turunduse erialal magistriks saanud ja väidetavalt veel väga heade tulemustega. Lubas lahkelt minuga enda materjale jagada. Ja nagu ikka küsiti ka: what about my family (segadust tekitav küsimus. What about them?) ja how about my personal life. Ütlesin, et I have none anymore. Ja siis läks eriti julgeks. Küsis väga peenete sõnadega, et kui kaugele ma oma poisssõpradega läinud olen. Naersin tükk aega ja ütlesin, et suhteliselt igale poole peale kooselu ja abielu. Tõenäoliselt oleksin pidanud aga hoopis solvunud nunna nägu tegema ja ütlema, et ei suhtle teiste meestega peale nende kahe:D Igatahes siis hakati juba külaskäiku plaanima ja lõpetuseks tuli lause: when I come to baroda and take a hotel room, will you come and stay with me? Mul oli ikka suu päris lahti. Nagu mismõttes? Ütlesin, et ei luba midagi muud, et kui on võimalik, siis ikka veedan juba tuttavama inimesega aega. Muidu oli ta ju tore ka. Või noh hea viie minuti vestluskaaslane ja kotivalvur ajaks, kui vetsus käisin sajandat korda. Ma üritan maksimaalselt neid ilusaid wc-sid kasutada siin:D Aga jah. Selle tõrjumise peale kukkus tüüp veidi näost ära. Eks näis, kas enam üldse erialaselt aidata tahab. Aga olen üsna kindel, et kui kunagi Facebooki või Orkutisse taas juhtun, siis need on sõbrakutseid täis. Olen turistiatraktsioon. Või õigemini kohalike jaoks põhieksponaat selles maailma loomaaias.

Nüüd on jäänud veel paar tundi igavlemist. Istun üksi kohvikus kohvilaksu all – latte caramellato on päris ok – sest magada julgesin pinnapealselt vaid tunni. Niisiis vaatan aknast neid kümneid lennukeid ja siblivaid töötajaid ning sõidukeid. Enam ei ole üldse huvitav. Aga olen muretu. Küll varsti leiab mind mõni uus julge pärismaalane. Tahaks nii internetti. Ja dushi alla. Ja ma tõesti tõesti loodan, et keegi ikka tuleb mulle vastu. See on see kõige riskantsem koht. Küll edasi asjad laabuvad. Mu tore lennukaaslane arvas, et minu keeltepagasiga saan nagunii tööd siin. Ja ma ei pea selleks, nagu paljud vene neiud väidetavalt, füüsilist tööd tegema. Teate küll, mida ma mõtlen. Seda tubast.

Ma nii lootsin täna lennukaaslase soovituse põhjal prepaid taksoga Delhis turvaliselt tuuritada, aga võta näpust. Siin on mingid valimised ja streigid jne ja mul soovitati lennujaamas püsida ja üleüldse õhtul pärast üheksat mitte õues ja mitte üksi liikuda. Eks ma siis püüa korralik olla. Ja istun siin ja joon räige hinnaga kohvi ning söön kallist toitu. Noh… sellised eesti kohvikute hinnad on lennujaamas. See kohv läks mulle maksma 110 ruupiat – rohkem, kui plaanin edaspidi terve päeva jooksul kulutada.

Hakkan vist ka naiste riiete erinevustest aru saama ja olen juba ka edevaid moslemiriideid näinud. Aga naljakas, et õlgu ning põlvi paljastada ei tohi, kõhupekk aga välgub kõigil kangasse mässitutel.

Ja seda ka, et koristamine vist ei ole ikka nii häbiväärne töö, sest lennujaamas tegelevad sellega küll ka päris paljud mehed. Hmm… huvitav, kas mul hakkab iga päev niimoodi grafomaania välja lööma nagu täna või on see mingi esimese päeva esimeste muljete teema? Ma ei viitsi midagi tsenseerida ega korrigeerida ka. Olenemata sellest, et aega oleks ja netti nagunii pole – kirjutan Wordi. Ok, lähen uurin veidi vajalike elektroonikatarvete ostmise kohta nüüd.

Olen kohal. Kell hakkab üksteist saama ja mulle tõesti tuldigi õigeks ajaks väikse grupiga lennujaama vastu. Baroda lennujaam on nii koomiline. Suur punane väikeste valgete kuplikestega hoone. Veidi meenutab Tallinna ortodoksi kirikut Toompeal.

Kohe topiti mind koos kahe siin juba mõne nädala veetnud neiuga rikša peale ja algas sõit ühe rastatüübi koju. Siin hetkel olengi ja homme õhtul peaksin juba oma korteris olema. Samuti peaksin homme oma töökoha ära nägema. Loodetavasti saavad ka muud asjad korda aetud. Elu on osaliselt see, mida ma lugenud olen, aga ikkagi mitte see, mida ma ootasin.

Rikšajuhid isegi ei ürita ettevaatlikult teistest liiklejatest mööduda. Signaalitamine on suhtluskeel ja üksteises möödutakse mõnesentimeetriste vahedega. Ja kohe suure lennujaama tee peal vedeleski kari kaamelikarva lehmi. Üsna sürr. Ööbin ka üsna lennujaama lähedal koos juba kahe eelpool mainitud vietnami ja ühe šveitsi tüdrukuga. Nemad kõik on aga siin vaid ekspromptkorras ja kuueks nädalaks mingite MTÜdega. Oleme ühe kohaliku tüübi kodus – tüüp ise läks kuhugi ära ja jättis meid oma emaga. Ema tegi meile süüa. Igaks juhuks hoidsin end tagasi, sest a)ma ei teadnud, palju mul on lubatud süüa ja b)kartsin, et tuleb välja tagasi. Viimane lend oli ka kohati nagu karussell. Kõhust käisid ikka head jõnksud läbi ja siis oli mul hea meel, et olin vaid korra hommikupoolikul söönud. Nüüd siis teine tagasihoidlik söögikord veel, väike dušs ja india seebikavaatamine koos madamiga. Nii nad teda kutsuvad. Tema nime ma ei tea ja pakun, et teised ka mitte. Aga ta on tõeliselt tore india proua. Muudkui kontrollib, kas meil on kõik hästi.

Keskkond on juba praeguseks üsna teistsugune. Ilma ventilaatoriteta ei saaks elada. Pooltel akendel polegi klaase – milleks? Ruumi on palju ja koristamas käib teenija, aga meie mõistes on siin ikkagi kiviaeg. Sooja vett saab mikromini boileriga teha – õnneks külm funkabki paremini – ja vetsu paberit visata ei tohi. See tuleb käes rõdule prügikasti viia. Miks nad vetsus prügikasti siis ei hoia – ma ei tea. Siiani olen vältinud seal augule kummardamas käimist ja väga loodan, et minu tulevase korteri kahest vannitoast vähemalt ühes on päris pott. Ei tahaks kakades küll jalalihaste trenni tegema hakata. Vabandust otsekohesuse pärast.

Õhtuks sõime mingeid tabithasid??? mis on nagu tacod mingite juurikatega. Tädi ise sõi kõike kätega – vormis klombid ja pistis suhu. Ja kusjuures vasaku käega. Mäletate seda hoiatust, et vasakuga ei tohi isegi teretadagi, sest see on pepu pühkimise käsi? Päris nii vist siiski asjad ei ole.

Igal juhul… inimesed on siiani väga toredad, olemine on ka ok ja ma olen täiesti rahul, et selle triki ära tegin ja Indiasse tulin. Eks näis, mida ma homme arvan. Siiani ei ole veel nettigi saanud, aga ühel hetkel siis potsatab mu wordi fail blogisse üles nagunii. Head ööd. Peaks siiski minema ja proovima magada.

Yay

Unustasin teile eile rääkida... mu raamat tuleb nii hea, et kulka otsustas seda toetada. Mis te arvate, kui hea meel mul on?:D Mitte, et see muidu välja andmata oleks jäänud.

Muidu aga üritan kaalu veenda, et kümme kilo on tegelikult viis.

Nüüd olen mina jobu

Tõstke käsi, kes veel vihkab seda, kui inimesed ei võta telefoni vastu, ei vasta sõnumitele ega helista tagasi?

Nüüd siis võite mind ka vihata. Aga kui vihjetest aru ei saada, siis hakkan ma ka jobuks ja lihtsalt ignoreerin vajadusel inimesi. Üks pluss üks võib ju olla kaks, aga ma tahan vähemalt kahte ruudus!!!

Sometimes it's hard to be female

Täna oli siis viimane tööpäev - muidugi üks neist hulluks ajavatest - ja proovipakkisin esimest korda asju.

See võttis tunde. Ja olenemata mu nimekirjast ning plaanist võtta kaasa minimaalne kogus asju, olen napilt napilt kaalu piirides ning pean minema ostma suuremat käsipagasi kotti. Vastik vastik vastik. Ja ma ei tea, mis siis veel saab, kui selgub, et mu kodukaal, mis kohvri alla ära upub, valetama peaks. Ma ju pean võtma kaasa oma kontoririided, sest kus veel ma neid kannaks ning äkki on need mu uuel tööl kohustuslikud? Ja ma pean võtma kaasa vähemalt ühe komplekti spordiriideid, sest äkki ma kuue kuu kohta korra ikka teen sporti. Ja ma pean võtma kaasa pesu, sest ma olen normaalne inimene. Suurt kogust selgitab see, et mulle ei meeldi asju käsitsi pesta ja ma ei tea, kas seal ongi teist võimalust. Ja ma pean võtma kaasa mingi koguse tehnikat, sest ma olen oma põlvkonna laps ega kujuta elu teisiti ette. Ja ma pean võtma kaasa vähemalt mõned jalanõud. Päris ma kõnnin konkreetselt sita sees palja jalu. Muidu on ju päris mõnus. Ja ma pean võtma kaasa vähemalt kaks paari siniseid teksaseid ning mõned püksid veel - olgem ausad. See on isegi suur ohverdus. Ja ma pean võtma kaasa rohtusid ning kosmeetikat. Ning mõned kleidid. Oleks ma mees, siis läheks jah nii, et on väike seljakott, mille sees vahetuspaar alukaid, teine T-särk ning shortsid. Aga ma ei ole. Ja mind häirib hais ning veel rohkem üksluisus. Raske on see elu. Ideid?

Täna oli kurb päev

Olin viimast korda koos kõigi kolleegidega. Mõtlesin, et viin neile kooki või midagi (kujunes välja küpsisteks ja jookideks) ning ütlen, et jään neid igatsema, mis on ka tõsi. Aga läks nii, et nad otsustasid püsti tõusta ja laulda mulle sõbra laulu, nagu mul oleks sünnipäev, valmistades mulle korraga niii rõõmu kui punastama panevat piinlikkust ootamatust suurest tähelepanust. Ja siis käisid kõik mind korduvalt kallistamas ja kinkisid mulle ilusa ehete komplekti ja sundisid mind lubama neile kirjutada. Mida ma plaanin kindlasti teha ka. Ja nii kurb oli. Nii lõplik. Täna leiti mulle ka asendaja. Nüüd on natuke ikkagi tunne, nagu mind oleks välja vahetatud, kuigi tegelikult lähen ju oma unistust jahtima.

Et jah... kurb on. Ja veidi nüüd juba hirmus ka. Mulle osaliselt meeldib kõik kaasnev teadmatus, aga osaliselt ei meeldi ka. Ja ma ei kujuta ette, kui kurb  võib veel olla kõigi lähedastega hüvasti jätmine. Aga iga lõpp on millegi uue algus eks.

Natukene sürri ka

Esimesel meie jaaniõhtul läksime mingile suurele jaanitulele Haapsalu lossihoovis. Mul polnud aimugi, kes seal esinevad ja Ann küll teadis, aga ei tundnud ühtegi nime ära. Igatahes... ma olen ropult rahul, et läksime, sest jõudsime kohale täpselt peaesineja konktserdi alguseks. See oli REDNEX. Täiesti hull nostalgia tuli peale. Ja kui Rednexi superkontserdile, mille saatel ühe mu väikevenna ngu tüübiga hullu moodi keerutasime, järgnes A-rühma kontsert, siis oli kohe täismäng. Mismõttes kahe mu eksiga seotud bändid korraga esinevad? Ja veel ju rahvusvahelisel tasemel. Kui Palmisaart lauldi, siis ma ei pidanud vastu ja saatsin V-le sõnumi. Ilma tagamõteteta. Ja sain ka nunnu vastuse. Üldse oli üks meeste ja sõnumite aeg. Mitte, et ma neist ühtegi tahtnud oleksin.

Oo Jaani, Jaanikest...

Kuigi esialgne plaan oli põhimõtte pärast üksi kodus istuda, siis elu tegi oma korrektiivid ja lõpetasin koos Annika ja teistega Haapsalus. Läksime ühe Anni teispoole sõbra juurde telkima. Jah, sai selleks aastaks ka linnuke kirja. Rohkem nii pea ei tee. Tegele ise aktiivselt mitu päeva jutti külmetamisega, väldi pesemist ja kuula sääsevingu enne, kui ta londi sinusse torkab.

Aga muidu oli päris tore. Olime jälle prõuksid või kuidas öeldigi. Sõime teiste vorstitajate kõrval veini ja bried ja lõpuks isegi forellifileed mingi imeliku lisandiga. Sandlipuu? Ei mäleta. Grillida sai ka nii, et seda nägu ja olenemata sellest, et tänavu mul ei ole krunti all, sai isu juba otsa.

Sai ka esimesed päevad rannas vedeletud ning isegi ujutud. Erinevalt teistest chickidest. Aga vaadake ise, kui vägev see oli. Muidugi ma liitusin pigem meestega.

Sain ka mitmete erinevate manuaalkastiga autodega sõitmist meelde tuletada. Arendasin välja uue stiili, kus surrakse välja kohale jõudes:D Mitte varem ega hiljem. Ja võetakse pöördeid vähemalt kolmanda käiguga.

Aga sai uusi tuttavaid ning oli huvitavaid vestlusi. Ühtegi liini seekord ajama ei hakanud. Ei tekkinud isegi eriti tahtmist. Olgu, üks kena poiss oli, aga mitte poissmees selle sõna igas mõttes. Ja nagu alati, oli ka üks nõmedik. Teadsin muidugi ka varem, et ta ongi tropp, täisšovinistlik siga, kes vist suudleb oma peegelpilti. Aga ikkagi suutis ta mind üllatada, kui lambist mind pealaest jalatallani üle vaatas ja siis teatas, et ma olen paks. No et tema on ka, aga mina olen naise kohta ikkagi paks. Mul oli selline hämming, sest mis see krt tema asi on, kas ma olen paks või mitte ja mismõttes ta tuleb mulle täiesti lambist nii teiste ees ütlema? Suutsin vaid öelda, et kas ta tõsiselt tuleb niimoodi ülbama ja keelduda teda oma autosse võtmast. Tüüp leppis sellega, aga ikkagi lootis, et ma ka edaspidi tahan temaga tegemist teha või teda igakülgselt aidata. Kuidas saab korraga ni itropp olla ja samas keelt kõrva ajada? Aru ma ei saa. Idioot selline!

Nõme osa oli ka see, et suurem osa seltskonna isastest suutis üüratu kaasa ostetud alkoholikoguse ära juua kahe päevaga ja jõuda seisu, kus raha vaid paarkümmend krooni järel. Tegu on siis maksimumiga. Seega lõpetasime reisi veidi varem ja meil Anniga oli küll kurb, sest me olime tahtnud Noa-Rootsisse ka edasi minna, aga need pidurdamatud peoloomad ei suutnud ette kujutada kainet õhtut või kahte ja pakkisid asjad lihtsalt kokku. Eelmise õhtu vihjetest veidi mõistlikumalt juua ei olnud samas mingit kasu. Aga hea küll... vähemalt näidati mulle ette supper burgerikoht mu kodu lähedal:D

Aga kui teised tulid koju, siis mina tulin vaid asju ringi pakkima, et siis eksprompt isa kutse peale teise Eesti otsa põrutada. Tahtsin teda siiski veel enne reisi näha - muideks, siiani on viisa ja pass m.i.a.-d - ja muidugi pakkumine ATV-dega ringi kimada oli ka ahvatlev. Lisaks sellele õnnestus ka väga paljusid loomi katsuda - alatest Mustist ja Tropist ning lõpetades hobuste ja pulliga. Ma polnudni varem lehmalist katsuda saanud. Nüüd aga lasime end laua limpsida ning seejärel läks lausa nii hästi, et sain ratsutada. Mulle tehti terve eratund ja ma sain traavimise selgeks. No ok... teoorias selgeks, praktikas väldin kukkumist. Ja väga fun oli.

Kõige nõmedam omsa selle nädala juures oligi magamine. Kõigepealt kolm kehva ööd telgis ja siis kaks ööd praktiliselt läbipaistvas veeta majas, kus oli pidev olelusvõitlus sääskedega. Mul on tunne, et vähemalt pool mu verest on välja imetud ja kuna veenid on juba augulised, siis täna hommikul sobis juba ka silmist verd võtta. Päris nunnu näen välja, muideks. Pidevalt valisin, kas lasen end julmalt süüa või olen üleni kõveras teki all ja võitlen õhupuudusega. Igal juhul olen väga väsinud nüüd ja lõpetan selle stiilivaese kirjatüki ära. Head ööd!

Peaks ütlema, et päris äge jaanipäev oli. Palju selle suve esimesi. Aga ma ei jõua hetkel pikemalt kirjutada. Head nädalavahetust kõigile!

Hämming

Miks Ta helistas mulle? Võib-olla ajendas Teda lihtsalt igavus, aga minu jaoks oli see midagi rohkemat.

Rohkem segadust muidugi ka. Mida Ta tahab? Mida ma tahan? Ja miks ma nii nõrk olen? Ja miks Tema tunneb ikka vajadust mulle kõigest rääkida? Valimata. Ja miks mul on nii raske end kontrollida, et mitte sama teha?

Ja miks ta hoolimata väikesest ettevaatusest hääles arvab ikka veel, et piisava järeleandmatuse korral muutub kõik endiseks? Õnneks või kahjuks ei ole elu nii lihtne.

Elust üldse

Ma siin jälle avastan asju. Näiteks tundub mulle nüüd, et absoluutselt kõik mehed suudavad pettumust valmistada. Ja ikka ootan ma neilt rohkemat, paremat käitumist. Saan aga... mida??? Sõbrants täiendas mu muljetepagasit ja pani mu mõtlema, et huvitav, kui lõbus neil päraslt öisete seikluste üle arutleda olla võis. Arvata on, et lõbusam meil. Aga ma ei kavatse end milleski süüdi tunda. Seekord mitte. Pole põhjust.

Ja siis... viisa on vist tagasiteel ja kui see ka kätte saadud, on minek kindel. Imelik küll, aga tundub, et ma tõesti jätan kogu senise elu maha. Edasi veel ei mõtle. Loodan, et mul on piisavalt head karmat järel kõige suuremate nõmeduste vältimiseks.

Kui juba uitmõteteks läks... veel mõni tund tagasi mõtlesin, et tulemas on esimene jaanipäev, mille päris üksi ja õppides veedan. Kusjuures see ei kõla minu kõrvale üldse nii halvasti, kui teie omadele tõenäoliselt. Aga lähen suure tõenäosusega hoopis Haapsallu. Elu peabki olema üks seiklus. Raamatutarkust jõuab muul ajal ka koguda. Elama peab siis, kui elu kutsub. Et oleks, mida mäletada ja meenutada ning mida teistelegi jutustada.

Eilsest veel

Läks aega palju läks, aga eile saime ühe sõbrannaga kokku. Ta nägi mu kodu ära ja siis me veinitasime ja sõime brie'd ja rämpstoitu ja enne, kui me arugi saime, olime me juba üsna svipsis ja kõik oli nii naljakas. Seejärel liitusid meiega ka üks mu sõber ja tema töökaaslane. Mängisime koos lauamänge, purjus mina ajas alkoholi nii ülikallile mängule kui üürilepingule. Ten points, ma ütlen! Ja see, et mu sõber üürilepingu siis kraanikaussi märja kausi sisse nö kuivama pani, oli ka superluks.

Vastu ööd otsustasime randa jalutada ja see oli hästi tore. Mulle nii meeldis eilne ilm. See soe peene uduvihm. Ja siis juhtus midagi toredat. Mina jalutasin selle uue tuttavaga ees ja kui me jälle teistega liitusime - eraldioleks võis olla maksimaalselt kümme minutit - siis võisime näha kahte toredat inimest suudlemas. Me siis andsime neile natuke privaatsust. 

Pärast rääkisime veel suhetest ja lastest ja vaatasime veidi filmi ning ma ei teagi, mis kell, aga ühel hetkel kukkusime me kõik ära. Aga vastupidi paarides. Ja siis läksidki asjad käest ära. Ma ei tea, kas kuri olla või peaksin olema rahul, sest oli ju hea, aga hommikul oli nii imelik talle otsa vaadata. Ja ma ei saa ega taha seda siin päris lahti kirjutada. Sellepärast ka segane tekst võib-olla.

Aga see uus tuttav oli tore ja temaga oli kerge rääkida. Ainus, mis mind imestama paneb, on see, et ta on tõesti lapsest peale ühe neiuga koos olnud ja nüüd ka elavad koos ja ometi on ta ikka veel see mees, kes potikaane üles jätab, kunagi pudelile korki peale tagasi ei pane ja peab ebaõigluseks seda, et peaks ise süüa tegema või nõusid püsima. Kuidas see neiu sellega lepib?

Ma suutsin JÄLLE sõpruse piire ületada. Krt! Idioot läheb nüüd elu üle järele mõtlema.

Need silmad!!!

Eile oli natuke naljakas päev. Ma mõtlesin nii palju Talle, sest mind ikka ajab närvi, kuidas Ta eeldab, et saab kõik, mis tahab ega pea ise selleks midagi tegema, midagi vastu andma. Ja siis ma leidsin arvutist ühe nimekirja, mille kunagi tegin Silmarõõmu kohta, aga mis jäigi pooleli ja nüüd oli seda nii naljakas lugeda. Ja ma ikka arvan, et kõik need head asjad, mida ma seal tema kohta kirjutasin, kehtivad ja suudan jälle hinnata, kui haruldased need on. Kui eriline tema on. Aga kogemustest ju õpitaksegi. Ma vähemalt loodan.

Ja täna... kallistasin mitut last viimast korda, sain lilli ja kingitusi ning nüüd vaatan The Vampire Diaries'i ning upun peategelase silamdesse. Ma ei tea, miks ma teisi varem ei kuulanud ega hakanud vaatama sarja. Seal on tohutu ilusate inimeste konsentratsioon. Siiani ei meeldi mulle vaid kaks tegelast välimuselt. Ja nüüd - ma tean küll, et see on absurd - aga ma mõtlen, et kuidas ma nii ilusatelt näitlejatelt fiktsionaalse tegelase üle lüüa saaksin:D

Mul on täpselt nii palju paha olla, et paremat päeva hiiglasliku teki kätte saamiseks ei oleks saanudki olla. Aitäh, kallikesed. Luban, et naudin seda maksimaalselt veel enne ärasõitu.

Täna siis sai ka viimane üür makstud ning kasuisa korteri omanikuga tuttavaks tehtud. Tuli ka üks veidi ootamatu pauk - kasuisa mind enam ei rahasta. Lubasin juba kuid tagasi tal minu toetamisest loobuda, aga siis ta ei teinud seda ja kuigi ma praegu ütlesin, et lasku käia, siis tunne on küll selline, et ooooooooooooo shit. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ka nüüd. Ilma tööta. Indias Eesti mõistes olematu raha eest. Ma ei jõua ära oodata.

Neli kilomeetrit maksab kakssada krooni

Ehk siis trahv käes. Läks minu meelest väga hästi. Väga minimaalne eksimus oli ju ka. Ja ühtegi jälge sellest kuhugi seekord ei jää. Seega ei hakka protesteerima.

Veetsin õhtupooliku koos emaga ja siis koju sõites sittus mingi lind mulle keset kanalit tuuleklaasi peale. Ei olnudki varem linnusitale nii head vaadet olnud. Sellegipoolest hakkasin seda kohe klaasipuhastajate abil eemaldama, aga reageeris terve keha, nii et ajaks, kui vedel laik ära kaduma hakkas, oli ka kiirus paarkümmend pügalat tõusnud. Hea, et nüüd päriselt trahvi ei saanud.

Nüüd siis kerra ja tuttu. Head ööd!

Esimene kaameratrahv käes!

Unustasin oma emotsioonidevarris matuste järel rääkida, et suutsime teel Lõuna-Eestisse ka tuttuue kaamera käest trahvi saada.

Kasuisa veel ütles mulle, et läheb ise rooli, et me trahvi ei saaks - ma isegi ei teadud, et nüüd lõpuks ongi kaamerad töös - ja nii me siis sõitsime muudkui kaameraid otsides ja imetledes. Üldse mitte vältides või nende läheduses teisiti käitudes. Aga kusagil Kükita kandis ei pannud me kumbki jutuhoos tähele, et oli kiirus piirav märk ning kuna kasuisa on harjunud sõitma püsikiirusehoidjaga, mida minu autol ei ole, sis nagunii kiirus veidi kõigub jala all. Jõudes siis järjekordse kaameraga kõrvuti, nägin, kuidas seal punane tuli vilkus. Olimegi mõelnud, kuidas need pildistavad. Ja ta pildistas nii lähedalt, et mõtlesin, et meid ta küll peale ei saanud. Et ju pildistas järgmist. Ja nii me siis arutlesime selle võimaluse üle, kuni Lõuna-Eesti ringiga tagasi Kükitas olime ja märgi olemasolu kontrollida saime. Läkski kehvasti võidu trahvi saamise naljade kiuste. Ja muidugi juhtus selline asi siis, kui mul on jäänud Eestis olla vaid üsna loetud päevad. Auto on ju minu oma ja täna laekuski ema juurde minu nimele tähitud kirja teade. Loodetavasti on mul siiski aega oma veatu register taastada. Trahviraha ise on teisejärguline. Ma ei tea, miks nad neid fotosid üldse teevad, kui nad ei suvatse isegi vaadata, et auto kuulub naisele ja mees on roolis trahvi tegemise hetkel. Eks näis, kuidas selle asja lahendmine läheb. Homme lähen teatisele järgi. Päris põnev ju ka:D

Väga pikk päev täis esimesi

Eile käisime töökaaslastega Eestit mööda tiirutamas. Elus esimest korda sain värskelt tuule abil jahvatatud jahu katsuda ning töötavas veskis uudistada, isegi just küpsetatud leiba koos kohaliku võia maitsta. Usun, et esimest korda sain ka paksu kiviseina sees ronida ning kiriku võlvlagedel käia. Esimst korda külastasin mitut erinevas seisus mõisa ning sain imestada, kuidas mõni kool on nagu muuseum ja mõni nagu peldik ning miks ühes koolis käituvad lapsed nii, teises naa. Kust see erinevus alguse saab? Üle väga paljude aastate saintaaskord ratsutada ning nüüd tahaks kohe veel. Kui vaid saaks. Olin vist ainuke, kes millegipärast kohe üksi sõitma lubati ja keda ärgitati ka kiiremat sõitu proovima. See küll ei tulnud seekord välja, aga väga tore oli sellegipoolest. Kuidas hobused saavad korraga oll nii hirmsad ja armsad?

Vahepeal saiära ostetud kohver - kas rääkisin? - ja selles toit suprmarketist koju neljandale korrusele lohistatud. Samuti sain kätte Annika tehtud imeilusa maali spetsiaalselt minu koju. Ka sellepärast pean siia tagasi tulema. Ning täna sain kätte kaitsesüstid. Ka haiguse vastu, mida põhimõtteliselt enam ei eksisteeri. Kui nüüd viisa ka õigeks ajaks jõuaks. Läkski nii, et neljapäeva õhtul posti pandud viisataotlus jõudis alles täna saatkonda. Loodetavasti täiskoosseisus. Ja nüüd nad võiksid selle kohe tagasi saata. Ja nüüd ma siis olen õnneikult kodus ja plaanin Epu uut raamatut edasi lugeda turundusõpikute asemel.

Eile käisime siis me ka stiilikuningannasid vaatamas

Ja nii kurb, kui mul ka on seda öelda - ei meeldinud. Esimene osa oli minu meelest veel suurepärane ja sari ise ka geniaalne, aga nüüd olen nõus kriitikutega. Nad oleksid pidanud piirduma esimese osaga või siis võtma rohkem aega ja pingutama, et teine osa esimese kõrval ei kahvatuks.

Nüüd tundus küll, et on võetud näpuotsaga ühest ja peoga teisest hittkompotist, aga tuli välja selline nagu ikka siis, kui kõike kokku miksida üritatakse. Kõik ongi second hand ja sellest enam klassikat ei saa. Pooled stseenid tundusid nii üle fabritseeritud ja riided ise - kohati tundus, et kas nad tõesti loodavad et Carrie seljas läheb absoluutselt kõik läbi? Et kõik, mida ta katsub, muutub kullaks? Iga kord naised baaris joomas ei ole veel naljakas. Iga kord girls night out ei ole veel suprseiklus ja karaokeks oleks võinud ka valida mõne sellise laulu, mis terve maailma naiste jaoks midagi tähendab. Seekord oli minu jaoks küll täiesti võõras laul ja ma saan aru küll, et need näitlejad vajasid lihtsat laulu. Aga on palju paremaid. Ja siis see, kuidas eksidega ise endale õnnetust kaela tõmmatakse. Või vingutakse teemadel lapsed/mehed/töö - ka seda saab paremini teha. Aga rohkem ei vingu. Kõik panevad ju vahel pange ja ega ma ise paremini teha ei oskaks.

Õhtu jätkus mu õppimisplaanidest hoolimata shoppamisega - mina väitmas endale, et ei tohi, sest Indias on kõik nagunii sada korda odavam, veinitamisega ja teise keskpärase JLo filmiga.

Teadmiseks kõigile lähiajal "mis teed?" küsijatele

Võtsin täna raamatukogust kuusteist turunduseõpikut. Kui mulle neid oma vabast tahtet refereerid viitsite, siis veedan hea meelega vee mõne tunnikese teie seltsis hoopis.

M

Null negatiivsed, marss verd andma!

Nuuks. Verekeskuses on asi kriitiline. Hea meelega läheksin kohe appi, aga ma ei tohi veel pikalt verd anda ja ma ei ole kunagi varem näinud, et neil veri nii otsas oleks. Niisiis... inimesed, palun aidake. Homme kella kaheni päeval saate seda ju lausa kesklinnas doonorifoorumis teha, kui Põhja-Tallinnasse ronida ei viitsi.

Asjad viimaks liiguvad

Või ma vähemalt loodan, et liiguvad. Sain täna lõpuks endale vaktsineerimiseks aja kinni panna. Samuti postitasin ära viisadokumendid ja postkontori tädi tundis mu minu üllatuseks ära. Küsis ka kohe, et kuidas siis asi tegelikult käib. Kahjuks ei osanud ikka veel kindlalt vastata. Tegin natuke pätti ja nüüd jään ootama. Millest ma ikka veel aru ei saa, on see, kuidas prioriteetne kiri, mille eest on ka ekstra rohkem makstud, võib minna paari tunni tee kaugusele 3-4 tööpäeva. Loodan, et see oli nende kõige negatiivsem prognoos ja paberid jõuavad siiski homseks saatkonda. Kui lähebki nii, et 3-4 päeva teel sinna, vähemalt sama kaua töötlemisel ja siis 3-4 päeva teel tagasi, siis on ikka väga napikas. Ja ma mõtlesin, et minu järele jäänud peaaegu neli nädalat on piisav absoluutselt kõigeks. Enam ei tea midagi. Eks hakkan aktiivselt jälgima oma kirja teekonda. Lahe, et selline võimalus välja pakuti. Hoidke mulle pöialt. See viisa lihtsalt peab jõudma õigeks ajaks tagasi. Ja ma lihtsalt pean saama viisa.

Surma varjus kõndides

Täna oli minu elu esimene mulda sängitamisega matus. Arvasin, et mul ei ole taskurätikuid vaja, sest ma tavaliselt ei käitu sellistes olukordades nii, nagu "peaks". Oi, kuidas ma eksisin. Tavaliselt ma mõtlen, et huvitav, kas ma peaksin demonstratiivselt ulguma, et kõik ikka märkaksid, kui palju ma hoolisin või vastupidi - olema hästi tugev ning vältima iga hinna eest emotsioonide välja paistmist, sest kui ma ei ole just lähisugulane, siis mis on minu valu võrreldes nende omaga. Ja siis ma pendeldan kusagil nende kahe äärmuse vahel.

Täna aga kallistasin onutütred ära vabandades, et ei oska midagi geniaalset öelda ning pakkudes igakülgset abi ning kohe kui jõudsin kabelisse, hakkasin vesistama. Põhjendus on lihtne ja kahesõnaline - avatud kirst. Oi, kuidas ma sellist asja vihkan. Ei taha sellist viimast mälestust kellestki kallist. Pealegi nad ei ole siis ju enam igasugusest meigist hoolimata enda moodi. Ma siis seisin kirstust võimalikult kaugel, kuni enam ei suutnud seal ruumis olla ja läksin üksi välja enda emotsioonidega tegelema.

Nutsin siis veidike maja nurga taga ja tegin hingamisharjutusi kogumaks end ja taas sisenemiseks, sest matus oli ju algamas ja ma olin siiski võtnud töölt vaba päeva, et sõita teise Eesti otsa hüvasti jätma. Siis aga tulid mu lähemad sugulased välja ja hakkasid minuga rääkima ning taolistel hetkedel ma ju ei suuda rääkida. Hakkan kohe nutma ega suuda oma häält kontrollida. Niisiis järsku tundus ka õu lämmatavalt väike ja põgenesin tagasi sisse.

Siis aga anti mulle üks pisike, kuid oluline ülesanne, mis aitas mul end kontrolli alla saada ja millest oli ka onu perele kasu. Nii kurb oli vaadata minu vanuseid onutütreid oma emaga viimast korda hüvasti jätmas. Või onu naise kaheksakümneaastast ema. Või onu. Või onunaise vennapoega ahastusest ulgumas ning ta on ju ka ikka sellises vanuses noormees, kes millestki end loksutada lasta ei tohiks. Vähemalt enamuse arvates. Sest Eestis mehed ju ei nuta. Neil ei ole pisarakanaleidki.

Pärast korra veel kirstule ringi ümber tehes läksin vesiseks, aga siis oli ka kõik. Kui liikusime surnuaeda, hakkas juba palju kergem. Enam ei avatud kirstu ega tehtud kadunukesele pai. Enam ei oldud hämaras. Argipäev hakkas taas oma juuri kõigi eludesse ajama. Ja isegi muld ei olnud musta värvi. Kõigil oli juba kergendus vist. Õeldi veel mõned palved, lauldi paar kõigile võõrast laulu, visati kolm peotäit mulda, pildistati end kirstu taustal ja kaevati auk kinni. See matuse pildistamine on veel üks neist asjadest, millest ma aru ei saa ja mis mulle ei meeldi. Kes neid pilte pärast tegelikult näha tahab? Mitte ei vaata kohusetundest. Samuti, kes naudib kaastundeavaldusi? Ja mille krdi pärast järgneb matusele üks söögiorgia. Sööma lähete matusele või, inimesed?

Iga matusega mu elus muutub mulle aina selgemaks visioon enda soovmatusest. Ja kavatsen nii kohelda ka oma lähedasi, kui nad just selgelt muud soovi ei avalda. Sest krdile kõik nõmedad traditsioonid. Lein on ju isiklik asi ja kõigil peaks olema õigus leinata just nii, nagu nemad tahavad. Endale sobival viisil.

Niisiis, nagu ema sõnastas, on matus viimane võimalus jätta hüvasti kalli inimesega. Ja see on minu meelest ilus komme. Aga paljusid teisi asju ma muudaksin.

Esiteks ei mingit lahtist kirstu! Juba põhjendasin.

Kui üldse, siis korralik sirge lõikega lakitud pigem tumedast puidust kirst. Minu poolest oleks aga väga okei juba jumalagajätu tseremooniale eelnev kremeerimine ning siis tseremooni kabelis, nii et kohal on vaid tuhaga urn. See oleks ka mugavam variant minu tervikvisiooni mõttes. Sest tuhastamine on mul ka kindel soov. Sellest olen kindlasti varemgi rääkinud.

Pärast lühikest tseremooniat, mille taustaks mulle meeldivad hüvastijätulaulud, mitte mingid ebamugavad kõigile võõrad vanad kiriklikud lood, võiks liikuda autorong Suurupisse, et siis üheskoos tuhk pankrannikult alla raputada. Tuul oleks mega. Andke mulle võimalus veel kord lennata, olla vaba. Ja haua asemel võite ju seal vahel minuga rääkimas ning lilli panemas käia. Aga mitte minu surmaaastapäeval. Kindlasti sünnipäeval. Või argipäeval. Või teile endale olulisel päeval.

Ja kui surnu ei ole mitte mina, vaid keegi mulle hästi lähedane, siis palun ärge tulge mind kaastundeavaldustega rohkem paanikasse ajama. Ei ole vaja kasutuid sõnu. Ma ju tean, et te hoolite, kui olete matusele kohale tulnud, lille või pärja kaasa toonud ja siis mind kõvasti kallistanud. Muidu ma äkki lihtsalt kukun kokku. Hea meelega oleksin ise nurgas kükitav ulguv mannatera ju. Austage siis minu isiklikku ruumi. Ja öelge hüvasti lahkunule, mitte maha jäänule. 

Pärast matust - nii minu kui kellegi väga lähedase puhul - söömatalguid ei tule. Kindlasti võiks kuhugi sobivasse söögikohta jätta lahtise arve ja võimaluse vahepeal seal tankimas käia - et kaugemad külalised nälga ei sureks. Aga ühissöömaaega ei tule. Minu meelest on see nii ebasobiv traditsioonist hoolimata. Kuidas keegi üldse suudab süüa? Nautida toitu olles just kellegi igaveseks kaotanud. Tegelikult suutsin seekord ise ka süüa ja söök kadus kui lõputusse auku. Ikka kõhus kraapis. Aga ma ei taha pidu.

Hea meelega üüriks suurema ruumi mõnes pubis, aga ei reserveeriks seda tervikuna. Joogid oleksid siis omaste poolt ja kõik lähedased jooksid soovi korral klaasi või paar või pudeli mida iganes hing ihaldab. Ei taha pikka lauda, kus kõik end ebamugavalt tunnevad. Tahaks pisikesi ja ümmargusi. Või istuks baarileti ääres. Meenutaks vabas õhkkonnas kõike toredat ning vajadusel kurvastaks ja kiruks saatust. Nutaks, naeraks. Nutaks veel. Kallistaks palju. Vajadusel lõhuks midagi. Võib-olla vaataks pilte kadunukese elust. Ja oleks oma üdini toetavas mullis. 

Kas see kõik kõlab teile kui absurd või mõistab keegi ka mind?

Elektrist ja kärsahaisust

See on tänane läbiv teema. Hommikul saime kõik tööl korraliku adrenaliinilaksu, sest tuletõrjealarm hakkas meeleheitlikult lärmama ja meil oli päris korralik hirm, sest õpet küll keegi välja kuulutanud ei olnud. Samas majahaldurit kätte ei saanud. Hakkasime siis oma kaheaastaseid kiiresti riidesse toppima, et koerailmaga mitte päris paljalt õue minna. Vahepeal jäi alarm küll vait, aga lapsed olid juba kes paanikas, kes põnevil, kes segaduses. Kuigi oma ruumidest tulekollet ei avastanud, tuli ust avades koridorist sisse korralik kärsakas, mis oli veel üks hirmutav märk sellest, et tegu pole õppega. Õnneks nägime siis ka kohe üht paremini informeeritud inimest, kes meile õues vastu jalutas ja naerdes teatas, et õppehäire. Ühel ettevõttel läks uun põlema. No ei olnud naljakas. Kas keegi leiab veel, et on naljakas, kui vahetult sõimerühma all miski põleb ja keegi ei vaevu meile midagi isegi teatama? Ega ikka ei ole küll.

Pärast tööd aga läksime emaga matuselilli ostma ning dekoreerima ja selgus naljakas tõsiasi, et mu ema on palju aastaid Veiko majja sisse kirjutatud olnud, sest mu tädi ja onu elasid kunagi enne minu aja arvamist seal. No tore küll. Mina olen seal palju käinud ja ema ka korra pimedas, aga tema ei tundnud ära ja mina ei teadnudki. Naljakas väike Eesti.

Ja siis läksin emaga kaasa tema nahaarsti juurde. Tegelikult ma ei teadnudki, et ta nahaarst ja veel kuulus on. Oli vaid kõrvu jäänud, et vene tädike, kes sünnimärkide kõrvetamisega tegeleb. 

Täna siis plaanisin ka end ette näidata ja ei midagi rohkemat, aga tädi ei olnud sugugi mingi vene mammi ja hakkas mul kohe midagi küsimata otsast peale probleeme lahendama. Kuulsin muuhulgas, et mul olla veel üks geneetiline probleem. Alati tore uusi avastada eks:S Aga ta siis külmetas mind lämmastikuga ja kõrvetas elektriga. Ei olnud mõnus. Ei olnud ka hea lõhn. Aga kuna mind juba niigi viimasel ajal igat pidi torgitakse, siis ei tundunud enam ka eriline piin. Ok, kohati ikka oli täispiin, aga seda vist olekski olnud hullem teha, kui oleksin valmistunud. Elasin üle ja sain kogeda, et lämmastikumassaaž on päris mõnus asi isegi. Ainult, et hetkel tundub, et päevitusest ei ole enam tuhkagi alles. No ok. Kohe saab kuhjaga tagasi. Ja ma sain üllatuslikul kombel ka oma aknele ravi ning kindlustunde, et ka kõigi mu teiste pisemate ja suuremate nahavigadega saab ta ilusasti hakkama. Kunagi, kui tagasi tulen siis... Kui üldse mindud saan. Ühe viisa välja ajamine ei tohiks ju olla nii keeruline. Aga ma ikka kinnitan endale: raske õppustel...

Ja siis veel Tema ka. Kahju, et Tal kehvasti läheb. Aga eks see ole ta enda teha, kuidas elab. Ja ma vihakn enda juures seda, et ma üldse veel mõtlen sellele, kas me peaksime edasi suhtlema. Kogu kaine mõistus ju karjub, et ei peaks. On ju asju, mida ei saa tagasi võtta. Olgu siis põhjuseks see, et nii ongi või et Ta tahtiski mulle lihtsalt haiget teha. Tulemus on ju sama. Aga eks meil ole nüüd mõlemal pikalt aega kõige üle järele mõelda ja oma elu joonde saada. Lahkuminek on lahkuminek on lahkuminek - ükskõik, kuidas ka ta neid suuri sõnu kardab.

Vaesusest ja valikutest

Kõigepealt ma lihtsalt pean rääkima oma eilse päeva trammimuljetest. Nimelt suutsin kaks korda trammiga sõita ja ka kaks korda kontrollidega kohtuda. Teisel korral aga paiknesid minu läheduses kaks teineteist mitte tundvat üsna peenelt riietatud kolmekümnendates naisterahvast. Pealtvaadates oligi kõik ilus ja tore, kuni märgati kontrollide bussi. Oh sa poiss, milliseks rabistamiseks siis läks. Millises jakikese taskus on küll hädaabi bussipilet ja kas käed käivad piisavalt kiiresti, et see ikka õigeaegselt komposteeritud saaks. Üks tüüp oli ka, kes ei vaevunud looma isegi kontrollile muljet, et ta ongi täieõiguslik sõitja, vaid veel kontrolöri sisenedes tema nina alla piletit komposteerima tuli. Kõige rohkem häiriski kontrolöride ignorantsus sellise tegevuse osas. Miks osa meist regulaarselt sõidu eest tasub ja teine osa ühegi hea põhjuseta mitte? Miks jaksatakse end pealaest jalatallani üles lüüa, aga mitte osta bussipiletit või kuukaarti? See on ju tõeliselt lame.

Täna aga jäin ise märkimisväärselt vaesemaks ja närvid on ka täiesti läbi. Kõigepealt rääkisin ükshaaval töökaaslastele ja pärast pikemalt julguse kogumist ka ülemusele India plaanidest. See osa aga läks üllatavalt edukalt ja paistab ka, et ilma solvumisteta.

Siis aga läksin viisa asju ajama. Kui eilne netipanga protseduur välismakse puhul täielikult läbi kukkus, siis täna kontoris said asjad super lihtsalt, odavalt ja kasutajasõbralikult ära lahendatud. Aga alles siis hakkasidki tõeliselt närvesöövad jamad. Esiteks, mismõttes postkontori töötajad ei tea midagi tähitud kirjade saatmisest naabermaa saatkondadesse? Ei tohiks ju väga haruldane probleem olla. Ja kui Eesti marke seal ei aktepteerita, siis nad võiksid vähemalt end kurssi viia, mida nad aktepteeriks vastusümbriku tasuna. See, kui nad lehvitavad mu nina ees mingi sinise lipikuga, mille väärtust nad isegi eurodesse konverteerida ei oska, ajab ju ainult närvi. Ja homme hommikul lähen vist teisele katsele ebaseaduslikult väikeses koguses sularaha postitama lootuses, et ehk läheb kõik hästi ja saan viisa õigeaegselt kätte. Raha on ju juba makstud ja piletite eest ka ülekanne tehtud. Nagu arvata võis, ei ole enam õigeks päevaks võimalik piletit saada ja ka päev hiljemaks oli jäänud vaid kaks vaba kohta, aga üks neist on vähemalt mulle broneeritud. Nüüd siis veel kuidagimoodi vaktsiinid, tervisekindlustus, kaasa võetavad medikamendid, sobiva kohvri leidmine ja arvukalt proovipakkimisi. Siiani ei tea, mida korteriga teha. Ehk siiski kasuisa otsustab selle enda kätte jätta. See teeks mu elu ikka kohe nii palju lihtsamaks.

Pahade tüdrukute testist ja üle kahe päeva pidu

Käisime täna sõbrantsiga Tammsaare pargis välja kuulutatud HIVi kiirtesti tegemas. Olin juba päevi vaaginud - minna või mitte minna? Mida see veel maksta võib? Ja üleüldse... nii avalikult siis... Samas teadsin, et väga muretsemiseks põhjust pole, aga hoopis parem tunne on teada kui arvata. Ehk siis negatiivne vastus tasus ära pool tundi ülimalt avalikus kohas telgi ees järjekorras seismist. Soovitan teistelgi kontrollida. Nüüd tahaks muid asju ka igaks juhuks kontrollida.

Aga muidu... olen kaks päeva komadega tähistanud Indiasse minekut ning jätnud sõpradega vaikselt hüvasti. Olen ka kaks päeva purjus meeste üle muiata saanud ja seekord ei olnud imelik ise samas kaine olla.

Reede õhtul üritasime Silmarõõmu ja ühe tema sõbraga Nõmme pubide tiirule minna, aga vastuigasuguseid turundusalaseid tarkusi, olid kõik pubid suvehooajaks uksed juba kell kaksteist kinni pannud. Halloo. Kõik ei taha 24/7 grillida ja suure tõenäosusega ei taheta suvisel hooajal ka erinevalt talvest kodus istuda. Palju ägedam on ju ägedas kohas ja ägedas seltskonnas tantsida või niisama jõmiseda. Öö lõppes siis Sõpruse puiesteel purskkaevu juures lõdisedes uut Maci wrapi süües.

Eile õhtul aga läksime Aivariga koos Marleeni uut kodu vaatama ja seejärel üle saja aasta Amigosse või üleüldse klubisee Tannut kuulama ja sain ka viimaks end tühjaks, ok-ok tühjemaks tantsida. Põrkasime veel Ottiga kokku ja siis ta tutvustas mind mingile sõbrale. Sellest aga sai omaette seebiooper. Mõne aja pärast tuli too tüüp mind tantsima kutsuma ja ütlesin talle, et ta võib meie seltskonnaga liituda, aga mingil hetkel ta ikkagi monopoliseeris mu ära ja olgem ausad - ega ma väga tugevalt ei protesteerinud ka, sest temaga oli hea tantsida. Ta tundis end ka ladinamuusikas kindlalt ja ma sain keerutada ning ma ju tegelikult tehniliselt ei oskagi seda teha. Aga koos tuli meil hästi välja ja hakkasid ka komplimendid sel teemal lendama.

Ta vaatas mulle kogu aeg otsa, kuni mul väga imelik hakkas ja ühel hetkel püüdis mind suudelda. Ta eeldas, et see on loomulik asjade käik, mis järgneb küsimusele, kas sooviksin tantsida. Ei olnud ja tegin selle talle ka üsna selgeks. Tal muidugi kauds isegi tantsuisu selle peale ära, aga tema kaotus ja ma tahtsingi juba koju jõuda. Aivar oli end vahepeal suutnud väga kasti juua ja teist korda nägin teda nii täis ning samas vaidlemas, et ta on ikka täiesti adekvaatne. Samas seekord ta ikka õues vahepeal tõdes, et on võimatu enda liikumist kontrollida. Seda, et ka muu oli off-tune, ta ei märganud. Mina aga sain teda poolteist tundi koju talutada ja pidevalt ehmatada, kui ta meid jälle ümber sikutama hakkas, sõiduteele koperdas või hüpata püüdis või muidu avastas, kui ilus maailm ikka on. Aga eks hommikul andis se ekõik talle tunda ka ja võib-olla... võib-ola ta järgmine kord jätab viimase joogi ostmata, kui seda soovitan. Eks elu näitab. Siiski oli väga fun õhtu.

Ja täna siis ol itestipäev, mis lõppes üle pika aja Seiklustes seekord Eestit mängides. Millegipärast lausa võitsin kaks mängu kolmest. Juhhei!:D

Kas tõesti unistused täituvad?

Hetkel tundub, et jah. See on nii. Midagi, millest olen selgepiirilisemalt unistanud üle aasta, on tõeks saamas. Ma sain täna garantiikirjad jms kätte Indiast. Tundub, et eilne kuri kiri mõjus ja nüüd ongi nii, et hakkan viisat taotlema. Pean selle jaoks veel fotosid tegema minema ja see on miski, mida olen väga kaua vältinud. Aga samas on nii põnev. Mida võtta kaasa, kui limiidiks on kakskümmend kilo vms? Kuidas pakkida seitsmeks kuuks ja hoopis teise kultuuriruumi ning kliima jaoks? Õnneks, olles põhjamaalane, ei pea ma sinna küll soojemaid riideid kaasa vedama. Loodetavasti mõnest õhemast kampsunist ja jakist piisab. Aga siiski... hakkan täna ideaalnimekirja tegema.

Oeh... tahaks tantsida ja hüpata ja kilgata ja kõiki kallistada. Nii õnnelik olen kõigist veel ees ootavatest raskustest hoolimata. Ja te ei kujuta ettegi, kui tähtis tädi ma seal olema hakkan. Ausalt ei kujuta veel isegi ette, aga täna selgus, et mu ametinimetus saab olema Marketing Executive. Turunduse tegevjuht siis? Ma loodan, et suudan need suured kingad edukalt täita. Tundub igatahes üle igasuguste ootuste põnev väljakutse olevat. Ei jõua ära oodata. Yay!!! Vahel peab ju lihtsalt vedama ka. Ja eks elu läheb kuidagi edasi ka siis, kui sealt ülimalt pankrotistunult aga kogemustemiljonärina tagasi jõuan.

Täna ma mõtlen Talle

Viimased nädalad ongi olnud üle ootuste rahulikud. Muidugi, tuleb Ta mulle mõned korrad päevas ikka meelde ühe või teise asjaga seoses, aga täna juhtus midagi, mille puhul ma tavaliselt esimese asjana pöörduksin tema poole ja laseksin Tal enda tuju heaks teha. Mu onunaine suri ikkagi ära. Ja ma ei tea, mida tunda või teha. Kuidas käituda... Peaks vist nutma, aga pisaraid ei tule. Kunagi ei tule käsu peale siis, kui meie ühiskond ütleb, et peaks tulema. Muidu on ju olnud tore päev, aga jah... kuidas käituda, kui surm nii lähedalt juba mööda läheb. Hiilib vaikselt ja märkamatult, et siis järsku rünnata. Nii, et sul ei õnnestu enam minema rabeleda. Hoiab sul kinni ümber kaela nagu madu rotil. Võitle palju tahad, aga rabelemisel ainult sulgub tema lõugade haare või kogu keha sinu ümber tugevamini ja tugevamini.

Ja muidugi ei aita ka see, kui mõtlen, miks meil Temaga oli nii palju, millest rääkida, kuigi me pole kaugeltki sarnased ja teistega tihti ei ole. Ja arvuti playlistist tuleb NeYo "Mad". Selle looga lihtsalt ei saa ma kellestki teisest mõelda. Kus ta on? Mis ta teeb? Kas ta ka vahel mulle mõtleb? Kas ta tunneb, et ma olen täna veidi tasakaalust väljas või on see teema ka alati olnud puhas bullshit? Palju kasutuid mõtteid...

Nüüd siis olen tädike

Kuigi mulle väga ei meeldi, et mind tädikeseks kutsutakse, on mul olnud väga tore päev (kui see osa välja arvata, et väldin Tartu Kuti kõnesid, sest ei oska talle hetkel midagi öelda ega taha teda homme enda juurde).

Töö oli agu töö ikka, aga siis otsustasime minna isaga last röövima. Nägin üle kes teab, kui paljude kuude oma vennapoega ja kasutasin võimalust olla täpselt see tädi, kes mängib ja mürab ja ostab lausa kaks jäätist lapsele, kui viimane seda tahab. Ei usu, et veel rikun teda sellega. Veidi ju tahakski teda hellitada. Ja kahjuks ei saa me just tihti kohtuda, sest ikka veel olen see must lammas just nende silmis, kes mind ei tunnegi ja nad ei usalda meid lapsega kahekesi jätta, mis on nii nõme, sest meil on koos tore. Mulle meedib ja lapsele meeldib. Ja me ju elame ühes kandis ning hetkel oleks neil väga lapsehoidjat vaja. Aga ei. Ei saa.

Igatahes käisime batuudikeskuses ja hüppasime end oimetuks. Täiesti uskumatu, kui palju energiat on kuueaastasel. Kordades rohkem kui kahekümne kahesel. Sain veel igalt poolt läbi pugeda ja üles-alla ronida. Lisaks ka täiesti viltu laskvat kahurit käsitlema õppida.

Õnneks tema teine vanaema oli väga viis pluss ning lasi meil õhtul veel kahekesi mänguväljakule minna. Ma sain esimest korda ka koerajunne kilekotga püüda. Polnudki nii õudne, kui kartsin, aga ju ma olen sitaga nii ära harjunud tööl...

Ja nüüd tegelen jälle kuri olemisega. Mul on niiiiiiiiiiiiiiiii siiber sellest, kuidas India partnerid asju ajavad või õigemini ainul lubavad, aga ei aja ja nende enda antud tähtajad ei tähenda midagi kahjuks. Loodetavasti on kunagi võim minu käes ja siis nad õpivad, mis juhtub mitte üldsusele kehtivate reeglite järgi mängimisel.

P.S. Unustasin rääkida, et käisin tätoka tehnoülevaatuses ära ja kuigi see kiideti heaks, tehti veidi väikeparandusi - seekord tuimestuseta - ja vahet ei olnud. Seega, see kas ei olegi väga valus või olen ma tuimetusele immuunne.

Jälle A-kategooria unenägu

Ehk siis nägin unes, kuidas helikopter trossi otsas minu kätte pleekinud Ferrari punase antitiiva tõi!!! Selgelt on aeg investeerida puhkusesse:D

Lastekaitsepäev oli lahe. Dinner and a movie. Õigemini vastupidi. Liiga täis on tunne.

Pidin eile häbi pärast maa alla vajuma

Aga enne mõned vanad võlad.

Laupäeva õhtul siis tuli Tartu Kutt jälle mulle külla ja seekord ainsa eesmärgiga mulle külla tulla. Sundisin teda kohe läbi paduvihma end Piritale vedama selleks, et ise üle poole aasta Katsi näha ja uutest ning täitsa vanadest inimestest koosnevas seltskonnas elus esimest korda Ristiisa saagat vaadata. Oli tore, kuigi meie rohkem kui esimese osani ei jõudnudki. Lihtsalt õhtu oli veninud juba üle igasuguste piiride pikale ja ei jaksanud enam ärkvel olla.

Niisiis sundisin teda enda "koledasse" autosse istuma ja rääkisin pikalt sellest, kui hea sõber see auto mulle olnud on ning kui ilusti oma kõrgele eale vaatamata vastu pidanud, kui siis keset vihmast ööd Linnahalli juures sumbuti alt ära tuli. Hea iroonia oli. Aga samas mul taaskord hea meel, et olgugi, et auto lagunes sõidu pealt ära, ei ole ma keset ööd üksi, üle tee on Statoil ja ma olin koos härrasmehega, kes ise mu auto alla ronis. Märg asfalt ei olnud üldse kutsuv. Üsna kilplaslikult said siis tükid kokku seotud benjiköiega ning sõit läks edasi.

Pühapäeval olime siis autovabad. Oleks ma teadnud, et mu isa ise sellist asja parandada oskab, ei oleks ma esmaspäevani oodanud, aga meil oli niigi tore. Leidsin lõpuks üles koha, kust uus promenaad algab ja jalutasime Kakumäele välja. Tagasi tulime mööda kivist rannikut suurematel ja väiksematel rahnudel balansseerides. Mul oli keerulisem, kuna minu lukuta jope taskutes olid kõik eluks vajalikud võtmed ning käed ka asju täis. Pidin seega vaid jalgadele toetuma. Aga tore matk oli.

Ja õhtupoolikul saatsin ta rongi peale. Arvan, et viimane musi jäigi viimaseks musiks. Vähemalt minu poolt. Kuigi tema tahaks vist kogu aeg koos olla. Mina aga veendun aina rohkem, et tema ei ole siiski see, keda m otsin. Ja ka selles, et Silmarõõm oli ikka väga täiuslik partner mulle. See Tattu Kutt on küll tore ja tark, aga sellest ei piisa mulle kahjuks. Ei taha suhet suhte enda pärast. Tahaks leida inimese, kellega tahaks suhet tema pärast.

Pühapäeva õhtu oli aga väga mark. Saatsin Tartu Kuti ära ja kutsusin Aivari külla, sest meil oli vaja inglise keelt õppida ja mul ei olnud tuju midagi tarka teha ega üksi olla. Ta tuligi lõpuks. Särades. Sest tema elus on keegi uus ja mul on väga hea meel. Aga mul on ka tema ees ülipiinlik, sest olenemata sellest, et ma tean väga paljusid sünnipäevi peast, magan ma nad juba pikemat aega maha, sest ei suuda oma teadmisi praktikas rakendada. Kaks ajupoolt ei tee koostööd vms. Et siis eile oli Aivari sünnipäev ja see tuli alles õhtu keskel meelde. Enne olin sundinud teda võõrkeele kallal veel pikalt higistama ja ta ei öelnud ka midagi. Väga piinlik igatahes. Pean talle selle järgmisel nädalal tähistades heaks tegema.

Täna oli ka veidi omapärane päev. Mitte nii väga töö mõttes kui järgneva osas. Läksin isa juurde autot parandama ja sain üle aastate ta naabripoisist klassivennaga jutustada. Nägin isegi tema väikest tütart. Ei tea, kas üldse keegi teine meie klassist teda näinud on. Ise pakkusin naabritele klatšimaterjali, kui nad mind poolõega segi ajasid ja ma asjad lahti seletasin. Edu neile, kui nad end paremini tunnevad minust kui sohilapsest jahudes. Tõsine probleem küll 21. sajandil:D

Sain ka kassiga mängida ja näha, kuidas isa mu auto kogemata kordades hullemaks tegi ning siis jälle enam-vähem korda sai. Ja siis selgus jälle, kui väike Eesti on. Isa ütles juba eile, et selgus, et tema uus naaber on mu töökaaslane. Tegelikult teab ta ka tema paarilist. Täna aga sain siis suhelda selle minu klassivennaga ja isa teise naabriga, kellega juba sügisel tutvusin ning siis selgus, et tema naist tean ma ka. Käisime sada aastat tagasi koos leeris ja ta on palju muutunud, mistõttu ma kohe teda ära ei tundnud, aga tema hakkas mulle rääkima, et teaks nagu mind ja mina panin isa vihjet "miitlits" ning tema nime kuuldes kokku, kes ta on. Tema läks siis tuppa ja tuli ootamatult tagasi meie leerilõpu pildiga, kus me mõlemad peal. Oli naljakas. Kuidas see võimalik on, et kolm isa naabrit on minu tuttavad ja ometi läks peaaegu 22 aastat, et meie kaks tuttavaks saaksime?

Õpetajaks olemise rõõmudest ja kõigest muust ka

Reedel oli lasteaias hooaja lõpupidu. Oli veidi kurb, aga ka rõõmus. Meie esimene lend ju hakkab lõpetama ja kuigi mul on kurb, et nad meie juurest nüüd teiste õpetajate juurde edasi liiguvad, on mul nii uhke tunne ka. Meie tibud on nii ägedad. Ja nad tõid meile palju lilli ning toovad hiljem veel. Ja mu kodu lõhnas nii, et pea hakkas valutama.

Aga siis läks päev veel imelikumaks. Pakkuge, mida teevad noored inimesed reede õhtul. Vastus - sõidavad Jäneda lillelaadale. Saavad tuttavaks Veiko bossiga, kes üsna esimese asjana küsib, kuidas neiud üheöö suhetesse suhtuvad ja kes kellega magada tahab. Külmetavad, kohmetuvad, tantsivad veidi ja naeravad ootamatult üle aastate uuesti nähtud kivipeast põhikooli klassivenna üle. Ta vist ei saanud lõpuni aru, kes mina olen ning üritas täisaurul külge lüüa. Laulis isegi Lady GaGa saatel midagi armastusest ning trügis meiega tantsima. Tundus, et ainus areng alates põhikoolist oli tema puhul see, et ta ei haisenud enam pesematuse ning dressides haudumise järele. Seejärel hiilisime salaja poiste tuppa magama ja laupäevase päeva veetsime laadal patseerides. Põhirõhk oli erineva hea toidu tarbimisel, aga sain ka savist kuke ning imeliste kummikute omanikuks. Hämmastav, kui erinev oli laadaplats õhtul ja hommikul ning kui vähe seal turvalisusele rõhku pöörati. Eriti öösel. Meile tuli see muidugi kasuks, sest saime ilma igasuguste vaidlusteta tagasi külalistemajja oma asjade järele. Inimesed lihtsalt usaldasid meid. Mingi väikekoha värk vist. Ainus nõme asi kogu selle ürituse juures oli see, et ikka oli üks inimene, kes endal nosu täiesti täis võttis ja siis kõik muretsema pani enda tehtud lolluste pärast.

Laupäeva õhtust ning järgnevast ei jõua ma praegu kirjutada, aga märksõnad on Kats, Ristiisa, autojamad, meestejamad ja matkamine.

Ma juba kolm päeva plaanin süüa - edutult

See tähendab siis midagi päriselt õhtuks süüa. Plaan oli ette võtta kõrge lend nimega mac and cheese plus eggs, aga ei lähe õnneks. Kaks päeva järjest elasin mingitest snäkkidest ja arvasin, et täna ikka kokkan, sest kodus ei ole enam süüa - nagu tegelikult ka - homme pean poodi röövima minema või vähemalt kõvera pangakaardi käiku laskma. Aga täna oli ju meie rühma lõpupidu ja mis te arvate, kas oli söögiorgia või mitte? Kuigi mõnda asja tahaks veel ja paljusid ei jõudnud proovidagi. Aga mulle tõeliselt meeldib see, et üks perekond ignoreeris palvet midagi söödavat kaasa võtta ja tuli mänguasjapoe kinkekaardiga. Minu meelest oli see tõeliselt armas samm. Süüa oli ju küllaga. Nüüd aga saame investeerida oma lastesse. Aga jutu mõte jääb samaks - plaanid lihtsalt ei tööta. Varem ma ei saanud sellest hästi aru. Aga kui ise koged...

Ja siis veel. He really likes me. Who knows why... I don't.

Mul on vanainimeste haigus

Käisin täna allergoloogi juures. Ta oli ühtlasi töötervishoiu arst vms. Mul oli päris naljakas, sest ma polnud varem kummagi juures käinud ja ma siiani ei tea, mida nad täpselt teevad. Täna igatahes torkisid kaks tädi mulle kolmanda käsu peale korraliku koguse väikseid auke kehasse. Täitsa naljakas, kui kergelt ma sellega leppisin, aga arvestades viimase kuuga tekkinud uute aukude kogust mu kehas, oligi see köki-möki. 

Tegelikult olen pettunud. Ma ootasin kuu aega arsti vastuvõttu lihtsalt selleks, et ta mul ukse taga kõvast oodata laseks, kiiresti ja turtsakalt mõned küsimused küsiks ja testid telliks (kusjuures selgus, et olen allergiline vaid sellele ühele asjale, mida ma juba enne neile mainisin) ning ütleks, et tõenäoliselt ma ei ole allergik ja ega nemad ka ei saa seda rohkem midagi teha kui tavalised nahatestid, mida mulle kunagi juba korduvalt oma kodupolikliinikus tehtud on. Vähemalt läks kõik kiiresti. Ja elus esimest korda kuulsin, et pidevalt külmadel kätel ja jalgadel võib olla mingi seos aastaringse nohuga. Et äkki mul ongi allergiaga väga sarnane vasomotoorne nohu, mis ilmneb keskealistel ja vanematel inimestel, tuleb krt teab, kust ja on üsna allumatu igasugusele ravile. Õiget ravi polegi, sest kuidas ravida midagi, mille teket seletada ei osata. Ja see on minu elu. Üsna mõttetu käik.

Ma olen jobu

Või vähemalt käitun nii. Inimestega, kellega pole mingit põhjust jobuna käituda. Miks ma ei suuda hetkel pingutada uue suhte nimel? Flirt on selline asi, mis mul tuleb paratamatult. Aga tema helistab ja pingutab ja tahab hullult kokku saada ja on nii palju põhjusi, miks ma peaksin sellest kõigest huvitatud olema. Aga tegelikult väga ei ole. Võib-olla on asi selles, et ma jälle ei tea, kas siia jään ja et me oleme üsna erinevad. Pluss ma ei taha lihtsalt mängida ühe hea poisiga ja talle haiget teha, kui peaksin jõudma selgusele, et ei ole veel valmis uue inimese oma ellu laskmiseks. Ja mina siis olen kogu selle pingutuse kiuste selline "oh, whatever" tüüp. Tõesti mehestun siin vist. Ja kui ma olen laisk või väsinud või millegagi hõivatud, siis ma ei ignoreeri kõike seda tema nimel ega hakka momentaalselt maailma säravaimaks täheks. Ja ometi kui ma tahan seda olla, siis ju olen ka. Ja nii tihti tuuakse välja minu suhtlemisoskust ning uues olukorras kohanemise võimet. Ja julgust jms.

Aga sellega seoses... eile just mõtlesin, et miks on nii, et just nendes kohtades, kus ma väga tahaksin tunda end mugavalt, ei suuda ma end üldse lõdvaks lasta ega kohaneda? Miks ma enamasti kohanen suurepäraselt ja siis, kui tõesti oleks vaja end mõne kollektiivi osaks muuta, siis ma ei suuda end kuidagi hästi tunda?

Nii uskumatu

Üsna naljakas on teada, et nüüd tõesti mind oodataksegi Indiasse. Kuulda käske book your flight ja start preparing your visa. 

Nüüd, kus ma enam lootagi ei osanud. Ja nüüd, kui ma olin juba juuri ajama hakanud. Aga vanajumal pidigi plaanide tegemise peale naerma. Ja täpselt nii on. Ja tundub, et seekord jääb see poole vinnaga elamine vähemalt lühikeseks. Pean kohe karmid otsused langetama. Täna veel ei julgenud tööl rääkida. Rääkisime vaid ühest võimalikmust tulevikust. Tegelikkuses on ju neid vähemalt kaks. Ja ma ei suuda mingit lõplikku otsust langetada. Et kas minust saab suhtleja või õpetaja. Mõlemas valdkonnas saan tegelikult teha mõlemat. Hetkel lihtsalt arvan, et pean hüppama ja vaatama, kas tiivad kannavad. Lõppude lõpuks ega lapsed ilmast otsa ei saa. Selle võrra naljakam oli saada täna üks alates sügisest oodatud lapsehoidmise pakkumine. Ei öelnud neile ka midagi kindlat. Ei ole ju minu eluski midagi kindlat. Ja enne ma midagi ette ei võta, kui mul on kirjalik tõestusmaterjal käes.

Unistuste sünnipäev

Paradiisilik. Ja see polnud isegi minu oma. Neli erinevat meest tegid mulle massaaži. Ühte piinasin lausa kaks korda ja pikalt. Ja viies sealt seltskonnast on mulle lugematul arvul kordi varem samalaadset mõnu pakkunud. Oeh. Vahel on lausa väga tore mehi ära kasutada ja tundub, et nemad ise ka ei kurda, kui mängu tulevad õlid ja antakse vaba voli rinnahoidjaid lahti haakida:D Ja tundub, et üks neist sai mu saladuse jälile. Siiani ajab muigama:) Ta ju proovis päris mitmel moel kontrollida ka.

Eile oli siis see tähtis päev, kui osalesime kooriga Pop/Jazz kooride võistlusel ja arvatavasti kaotasime kõigele vaatamata ning õhtul oli eks-Silmarõõmu sünnipäeva pidu. Ja tore oli. Nägin kalliks saanud inimesi üle pika aja. Sain CHRi kõhtu katsuda, kuigi midagi veel ei tundnud. Sai naerda ja flirtida. Sai targemaks ja muljutumaks. Sai hästi süüa. Sain uusi tuttavaid. Sain veidi parema ülevaate inimestest, kes teda nüüd ümbritsevad ja nad on toredad. 

Aga ta ise suutis mind veidi šokeerida. Ma ei ole siiani otseselt temaga rääkinud edasi liikumisest. Tundub liiga imelik. Ja samas ta loeb siit seda nagunii. Aga seekord natuke tuli jutuks minu vist vallalisus. Ja ma ei tea, kas see tuli tema vastulöögina või täiesti sõltumatult, aga öösel rääkis tema oma vallalise elust. Kuidas tuuakse peolt naisi koju ja hommikul üritatakse neist vabaneda. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ta seda tüüpi on. Ja veel vähem seda tüüpi, kes kommenteeriks, et need pole naised, vaid litsid. 

Nagu mismõttes? Mina olen siis ka ju lits. Mul on ka olnud ühe öö suhteid. Aga miks ühe öö suhete puhul ainult naine lits on? Ühe öö suhted iseenesest on ju täiesti ok, aga miks peab sealjuures ühte osapoolt alandama, kui on selge, et mõlemad said, mida tahtsid?

Oeh

Oleks nii palju öelda, aga enam ei oskagi kusagilt alustada. Elu on ikka nii naljakas. Sandra külaskäik oli tore, mida tõestab ka 200+ uut pilti mu arvutis ja netiavarustes. Ja ajakirjanduse esimese kursuse tudengite ponnistused ajavad ikka veel südamest naerma. Kui tegu polnud esmakursuslasega, siis ajaks nutma, aga hetkel olen optimist. Lugege ise sääsejuttu koos kommentaaridega. Pisarad, ma ütlen. Pisarad! 

Aga nüüd tuleb teha raske valik. Tegelikult on see vist juba tehtud. Nüüd face the consequences koht.

Omaette elamise varjupooled

See on ropult kallis. Tahaks siis vähemalt kinnisvara omanik olla, mitte maksta kinni teiste inimeste eest remondirahasid jms.

Sain täna esimest korda rahulikult kommunaalkulude arvet vaadata. Isegi ilma põhikuludeta nagu vesi, elekter ja gaas moodustavad need pisikulud minu jaoks üle tuhande kroonise summa. Lisaks siis eelnevad ja üür ise ja ime siis, et raha kipub väga kiiresti näppude vahelt välja libisema.

Samas korter ja maja on ju super. Kõhutunde järgimine tuli kasuks. Oeh. Igapäevane ving ja hala. Tegelikult polegi ju midagi halvasti. Olen siin kitsipung lihtsalt. Ja eks neid kortereid tuleb tulevikus veelgi. Üritan siis tulevikus ikka korralikumalt taustauuringuid kulude koha pealt teha, kuigi ega siis mõiste renoveerimislaen mulle päris uus olnud praegugi. Lihtsalt ikka usud inimesi pimesi. Nojah... ja vastatakse ju ainult neile küsimustele, mida tuleb meelde küsida.

Intensiivne elu ei lase blogida

Kurb, aga tõsi.

Alates laupäeva hommikust olen põhimõtteliselt orav rattas olnud. Ja ratas pöörleb aina kiiremini. Kõigepealt see tattoostuff ja hirmulebo veidi pärast seda. Siis juba esimene katse nina õue pista, sest ilm oli ju fantastiline. Veetsime õhtu ja öö ja suure osa ka järgmisest päevast Aivariga. Käisime Maci ründmas, õppisime inglise keelt - mina olin siis see kuri õpetaja - ja tegime koos neid koduseid asju, mida ma üksi ei viitsi kuidagi. Järgmisel päeval aga ärkasin mina taas vara. Ma ei saa enam aru, mis toimub, aga seekord aitas vara ärkamine mul päevaga hakkama saada. Esimese poole päevast veetsime loomaaias. Alati tore. Siis saatsin tema koju ja tulin ise ka koju viimaks laule pähe õppima.  Sellest ei tulnud aga eriti midagi välja, kuna olin arvestanud, et lähen alles vastu ööd Uue Sõbraga kinno, aga ta helistas äkki ja palus mul kohe startida. Ja kas te teate, kuidas selline kiirustamine naisterahvale mõjub? Imekombel jõudsin isegi õigeks ajaks. Tõenäoliselt seetõttu, et ta ütles mulle veerand tundi varasema aja. Tark mees:D

Film ise oli täiesti ulme ja nii sünge, kui olla saab. Mul oli pärast veel pikalt sitamaitse suus ja temal ka, kuigi talle meeldivad ajaloolised väärtfilmid. Mulle jälle meeldib uusi asju proovida. Kuigi niipea PÖFFile vms ei kisu. Käisime veel söömas ja siis jalutasime minu juurde. Selle öö veetsin juba uue noormehega. Tema rääkis mulle mu hüpnotiseerivatest boamao silmadest ja ilusast kõhust ning mina sulasin. Minu meelest on see eriti äge, et talle meeldivad minu juures need kohad, mis mulle endale ei meeldi väga. Loodetavasti tähendab see seda, et ta hindab mind kõrgemalt kui ma ise, mitte et ta oleks imelik vms. Seda kõike oli hea kuulda, sest vaadatud filmis oli üks koht, mis mulle nii mu enda värskeid kogemusi seoses alandamisega meenutas, et mul läks korraks tuju ära. Aga mida enam ma sellele mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et probleem ei ole minus. Ei ole lihtsalt head põhjust, miks peaks keegi teine tahtma üht inimest nii alandada. Eriti veel kedagi, kes on andnud endast parima tolle alandaja heaks.

Aga see selleks... ma rohkem ei räägi, sest S ei lubanud mul temast rääkida. Põhimõtteliselt... Samas ma pean ju info läbi töötama verbaalselt ja kirjalikult, et edasi minna. See tuleb juba päris hästi välja. Enam ei tundugi, et mdiagi oleks valesti või halvasti. On see, mis on.

Niisiis oli üks unetu öö, sest ma ei oska kunagi esimestel öödel magada inimese kõrval, kes ei ole lihtsalt sõber. Me oleme nii erinevad, aga millegipärast see täitsa töötab. Sellevõrra toredam oli ees ootav 13-tunnine päev. Just jõudsin koju. Oli pikk tööpäev, ületunnid arenguvestluse näol - esimene läks suurest närveerimisest hoolimata üsna hästi - ja kooriproov, mille jaoks ma ei jõudnudki õppida. See maksis kätte ka. Sain terve seltskonna ees korra punastada, kuigi püüdsin seda hirmsast vältida. Siis, kui mul paluti korraks mitte kaasa laulda, sest ma ei saanud mingeid nõmedaid kõrgeid noote kätte. Ja ma pole enam kunagi kindel, kas saan või mitte. Juba laupäeval ees ootav kontsert ei lisa just kindlust.

Nüüd aga peaks veel tööd tegema. Ja ma üldse ei jaksa ega viitsi. Hull nädal ootab ees.

Ma tegin selle ära!!!

Ise ka veel ei usu. Ja viimase minutini kahtlesin, kas julgen või mitte ja kas tulemus võiks vastata oodatule. Ja nüüd olen täitsa rahul. Või noh... eks lõpptulemus selgub veidi hiljem. Ja tehnoülevaatus tuleb ka paari nädala pärast. Ema mõtles ise välja, miks ma temaga täna grillima ei läinud  ja ei olnudki väga šokeeritud:D Tore! Igatahes, see ei olnud üldse nii valus, kui ma kartsin. Ei ühtegi pisarat ega karjet, kuigi lubasin show'd teha. Vahepeal ei olnud üldse valus ja ei olnud vahet, kas oli pastakas või nõel. Siis jälle oli mõlemaga ülivalus. Ja erinevad kohad käitusid ka erinevalt. Viimaks värvilise tindiga muutus nii valusaks, et läksin üleni krampi ega suutnudki lõdvestuda. Tegija nägi ka, et nüüd ma küll hoian end väga kõvasti vaos, aga jalg lihtsalt värises ja värises. Samas olin ma isegi osale meestest silmad ette teinud kõige oma vingu ja hala juures. Suutsin ka üsna hästi paigal püsida ning harjutasin kõvasti hingamist. Oligi lihtsam, kui muudele asjadele mõtlesin. Aga ligi kolm tundi hiljem oli mu jala peal imekaunis detailne päike. Näitus avatakse kahe nädala pärast:D Ja minu jalast tehti pilti ka. Nii äge olen kohe:D

Uitmõtteid

Miks on nii, et ma kipun tegema teeneid inimestele, kes mulle hea põhjusega ei meeldi?

Miks igal pool heades sarjades kui üldse siis mainitakse Eestit halvas kontekstis? Felicity ja paha sokolaad, Gilmore Girls ja kindlustuspettused. Neid on olnud veel, aga need kaks tulid vaid meelde hetkel.

Ja ma saan aru kultuurierinevustest ning kliimaerinevustest, aga miks käib suur osa maailmast välisjalanõudega toas?

Kas ainult mulle tunduvad ameerika stiilis lillekimbud enamasti kole maitsetud ja veidrad? Miks nad kõike kokku panevad? Kas minu eestlaslik konservatiivne maitse on hoopis neile veider?

Miks alles nüüd hakkavad eestisse tulema isuäratavalt pakitud aasia kiirtoidukohad?

Miks mõndadele inimestele sa lihtsalt ei meeldi? Ilma, et sa oleksid neile midagi halba teinud.

Kas see on normaalne, et mul on Gilmore Girlsi vaadates naeruhood? Kõvahäälsed.

Kui tore see on, kui kergelt väikelapsi rõõmsaks teha saab!

Miks enamikule inimestest maitseb vaniljejäätis?

Miks köök kunagi rohkem kui mõned tunnid puhas ja korras ei seisa?

Kuidas šokolaad teeb alati kõik paremaks?

Miks ei suudeta teiste kogemustest õppida? Minu puhul tihti ka mitte enda varasematest kogemustest.

Kes ütleks mulle, mis oleksid õiged valikud minu jaoks?

Uitküsimused oleks vist olnud õigem pealkiri.

Vahel kohe ei taha see targem olla

Näiteks täna. Või paar päeva tagasi. Vahel tahakski kohe lapsik olla. Kätte maksta. Tagasi teha. Isegi siis, kui on vastaseks laps.

Täna siis oli selline päev, kus istusin liivakasti äärel, jälgisin lapsi ja esmakordselt koorisin end võimalikult paljaks, et veidi päikest ligi lasta. Siis aga tuli ühele meie rühma poisile geniaalne mõte minu selja taha hiilida, mõlemad minu jalas oelvad püksid eemale sikutada ja sinna vahele kühvlitäis liiva kallata. No tõsiselt fun ja ikka veel oleks nagu sipelgad püksis. Annab ikka tulla sellise asja peale, ma ütleks:D

Aga muidu täna on täpselt selline ilm, mdia ma armastan. Troopiliselt soe ja niiske, päikest ja ootamatuid vihmavalinguid. Mul ei olnud üldse kahju vihma käes olla samal ajal, kui teised paaniliselt varjualust otsisid. Selliseid ilmu on nii harva. Sel aastal on olnud kaks sellist väikese vahega. Ja kas see pole mitte selge märk, et ma siiski peaksin Indiasse põrutama?

Täna on jälle dilemmad laes. Igalt poolt peale ühe koha on tulnud positiivsed vastused. Jah, võin kooli kandideerida. Jah, mind oodatakse Lätti vabatahtlikuks, kuigi kahjuks mitte päris erialaselt. Ja mind oodatakse Indiasse, aga ma ei tea, kas ma saan ja tohin ja kas see on ikka ok värk.

Tore oli vähemalt vana klassivennaga kokku põrgata ja saada kutse grillpidude hooajale. Mul on juba nii grillliha isu. Kaalub veidi üles seda, et lihased hakkavad järjest enam valutama.

Ja mina veel arvasin, et täna polegi millestki kirjutada

Kallid sõbrad. Järgnev võib teid šokeerida, isegi traumatiseerida.

Mina käisin täna jooksmas. Päriselt ka. Tahtsin õue minna ja mitte üksi. Raunol oli mingi jooksukohustus ja kutsus kaasa jalutama. No ja kuna ma vähemalt illusiooni loomise eesmärgil sportlikud riided selga olin pannud, siis otsustasin, et tühja kah - jooksen. 

Nõme idee! No tõesti. Jooksmine ilma hädavajaduseta jääb vist alatiseks minu mõistes idiootsuseks. Aga ma pingutasin ja arvan, et jooksin kokkuvõttes oma poolteist-kaks kilomeetrit ikka. Neljasel rajal. Kuna ma jooksen pigem kiiresti ja jupiti, siis sai ikka lugematu arv kordi ühe tüdrukuga üksteisest mööda joostud. Ja Raunole kaotasin vaid 10-15 minutit. Tema jooksis terve tee:D Aga temal ei olnud pärast paha ka. Minult, olenemata mõõdukusest, on siiani sporditegemisest võrdselt hea ja halb olla. Rammestus - hea. Valu hingamisel - halb. Õnneks see on juba minevik ja suutsin isegi laulda. Rohkem ei šokeeri.

Naljakas päev

Pesen eksi pesu, flirdin tunde kõige uuema naeru suule toojaga ja ignoneerin kõige aktuaasemat tegelast.

Üllatavalt produktiivne päev on olnud.

Ikka mõned drastilised sammud peab tegema

Teisiti ei suuda isegi mina. Ja drastiline pole üldse minu stiil. Aga mõned haavad paranevad paremini, kui sirge lõike asemel on rebitud tükk välja. Ja kui pole enam ausust, austust, hoolivust ega heatahtlikkust, siis pole enam midagi parandada ka. Iga kahe inimese vaheline suhe eeldab neid ja mõningaid sarnaseid ja mõningaid erinevaid omadusi. Enam ei näe ma meil midagi ühist. Ja iga kord, kui avastan, et olen end vihaseks ajanud, hingan korra sügavalt sisse-välja ning liigun edasi.

Eile veel mõtlesin, et mdiagi suurt ja olulist juhtus ja ma tahaksin kohe helistada oma parimale sõbrale ja kõik ära rääkida. Aga siis avastasin pettumusega, et teda pole enam minu elus. Kurb on ikkagi. 

 LeAnn Rimes - Life Goes On 

You sucked me in
And played my mind
Just like a toy
You would crank and wind

Baby I would give till you wore it out
You left me lyin' in a pool of doubt
And you're still thinkin' you're the Daddy Mac
You should've known better but you didn't
And I can't go back

Oh Life goes on
And it's only gonna make me strong
It's a fact, once you get on board
Say good-bye cause you can't go back
Oh it's a fight, and I really wanna get it right
Where I'm at, is my life before me
And this feelin' that I can go back

Wish I knew then
What I know now
You held all the cards
And sold me out

Baby shame on you, if you fool me once
Shame on me if you fool me twice
You've been a pretty hard case to crack
Should've known better but I didn't
And I can't go back

Oh life goes on
And it's only gonna make me strong
It's a fact, once you get on board
Say good-bye cause you can't go back
Oh it's a fight, and I really wanna get it right
Where I'm at, is my life before me
And this feelin' that I can go back


Na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na,
It made me strong
Oh yeah, got this feeling that I can't go back

Life goes on, and it's only gonna me strong
Life goes on and on and on

Shame on you, if you fool me once
Shame on me if you fool me twice
You've been a pretty hard case to crack
Should've known better but I didn't
And I can't go back

Oh life goes on
And it's only gonna make me strong
It's a fact, once you get on board
Say good-bye cause you can't go back
Oh it's a fight, and I really wanna get it right
Where I'm at, is my life before me
And this feelin' that I can go back

Na, na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na
It made me strong

Oh yeah
Gotta feelin' that I cant go back

Na, na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na
It made me strong

Na, na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na
It made me strong

Oh yeah
Gotta feelin' that I cant go back

P.S. Kui ketti tagasi tahad, pead kiirustama, sest see lendas just neljanda korruse aknast alla. Finders - keepers eks.

Nüüd on joon all!

Enam pole meil tõesti mitte millestki rääkida.

Naljakas. See on palju vähem valus, kui ma arvasin. Võib-olla on pisarad lihtsalt otsas? Võib-olla keeldub mu ego neid sellise inimese pärast enam rohkem valamast? Ei tea...

Tean lihtsalt, et mul ei ole midagi kahetseda. Selle juures, kes ma olen ja kuidas oma elu elanud olen. Igal asjal on algus ja lõpp. Tihti me ei oska neid küll ette aimata, aga nad tulevad tahes-tahtmata. Ma ei vihka teda. Ega soovi talle halba. Aga ma tõesti ei näe enam ei midagi head. Ei mingit lootust. Nii siis surebki lootus. Vaikselt. Vaiksel ööl, kui isegi autode müra kosta ei ole. Üksinda. Pimeduses. Et sündida uuesti kusagil mujal kellegi teisega.

Kistakse jälle sajas suunas

Tegelikult ju kisun peamiselt ise. Oma kodu? Pikem peatus? Töö? Kool? Ikkagi otsad lahti ja teise maailma otsa? Mehed või mitte mehed? Suhet või mitte?

Ma juba ligi kaks aastat tunnen end kui kodusadamata laev. Ma tahaks kõike. Ja ma ei tahaks millesti loobuda millegi teise nimel. Ei taha olla see märter, kes enda õnne ohverdab kogemata. Või teiste heaks. Jälle on üsna ahvatlevad pakkumised laual. Kuigi nüüd on juba veidi rohkem juured all. Mida küll teha? Lõigata katki kõik köidikud ja minna täiesti üksi? Või valida turvalisem võimalus? Ja mingit turvavõrku ju väga ei jääks. Aga hing igatseb midagi... Ja ega ta vist niisama rahu ei saa.

Paralleeluniversum

Mida rohkem ma mõtlen, seda enam mulle tundub, et minu ja Tema puhul ongi just paralleeluniversumiga tegu. Aina rohkem kahtlen, kas miski oli üldse kunagi päriselt? Ja kõik minu katsed neid kahte maailma ühendada on ju ka liiva jooksnud.

Back to life, back to reality

Back to life, back to the present time

Back from the fantasies...

Nii teemakohane lugu. Ju kahe nii tugeva isiksuse kokkupõrkest ei saagi muud tulla kui paratamatu plahvatus ja seda tähendabki right kind of wrong. Nüüd ma tean.

Aga naljakas on see, et kui mulle korraks tundus, et terve maailm kukkus kokku ja mina jäin varingu alla, siis tegelikkuses ju nii ei ole. Elu läheb edasi. Ka minu oma. Ei ole nii, et ma otsiks ümmarguses toas nurka, kus kükkis, käed ümber põlvede, end edasi-tagasi kiigutada. Ei, ma suudan ka naerda ja päikest nautida; end sõprade seltsis hästi tunda, astuda üks samm teise järel ja isegi unistada.

Avastasime, et juustuleib oliividega ilma leivata on super kombinatsioon ja Martini's ei ole midagi head. Võib-olla koos Sprite'ga. Ja õpetasin ühe noormehe shoppama. Ja seda me siis tegimegi täna. Ja jalutasime pikalt. Viisin oma sellel talvel ostetud kõrge kontsaga saapad välja jalutama ja mu kaaslane sai mind korduvalt kinni püüda, et ma kõrgustest nendega alla ei sajaks. Ma ei tea, mis toimub. Pole nagu esimene kord kontsi kanda ju:D

Ja siis... ja siis tegin suure sammu oma pikaajalise unistuse poole - astusin sisse tätoveerimissalongi. Ja muidugi ma kardan hullumeelselt. Aga ma nii väga tahan ka ja sealne tätoveerija jättis mulle väga hea mulje. Kuigi ta igati hoiatas mind ka, et kõik ei pruugi õnnestuda ja võib-olla tuleb mitu korda seda teha. Aga mulle tundub, et võin end tema kätte usaldada. Nii ma siis sodisin hetkel oma tätoveeringupliiatsitga enda ja Aivari peale kavandeid ja lähiajal on plaanis julgus kokku võtta. Ma tahan seda just sel kevadel teha. Hing ütleb, et on õige aeg. Muutuste aasta ju ka. Ja mul on hea tuju.

Väljas on nii selgelt kevad. Suvalistes kohtades avastan end kellegagi flirtimas. Või õigemini teisi endaga seda tegemas. Ja kuna see on fun, sis ma ei näe ka mõtet pidur olla. Võib-olla siis täna siiski. Mulle nii meeldib ta silmist lugeda igasuguseid soove. See on armas ja meelitav, kuigi ei tundu õige. Aga ma teen endast parima, et ta haiget ei saaks.

Paistab, et kõik hakkab jälle korda saama. Oma kohale loksuma. Ma unistan suvest ja meie planeeritavast suveseiklusest. Ma ei ole isegi Tema peale enam nii kuri. Ja kui ta otsustab mind asendada proovida, siis mis muud mul üle jääb, kui talle edu soovida. Kuigi on valus mõelda, et see tal nii kergelt käib. Ma ei usu sellesse, et kõik asendatavad on. Usun, et elu läheb edasi. Aga et iga inimene jätab sinna oma jälje. Ja isegi, kui see on väike, vaevutuntav või äratundmatu, siis on see olemas.

Just curious...

Is it weird to love someone who you don't even like?

Me kohtusime jälle!

Ei, ei olnud juhus, aga minu jaoks muutus plaanipäraseks ka alles väga viimasel hetkel. Jutt käib siis reedel kohatud noormehest. Täna sattus ta millegipärast Tallinnasse ja pärast mitmeid ebaedukaid kõnesid, õnnestus meil lõpuks kohtuda.

Ei midagi erilist ei heas ega halvas mõttes. Hetkel on mul huvitav, sest ta suudab mind veel väga palju üllatada. Ma ei saa endale vastu püüdes inimesi ikkagi kastidesse lahterdada. See on see tüüp. Too on too. Tema praegu ei mahu ühtegi kasti. Oleks nagu hea poiss taas, aga selle jaoks satub ta liiga kahtlastesse olukordadesse. Oleks nagu lihtne maapoiss, aga ei ole ka. Ma olin nt ta erialast täiesti valesti aru saanud - ajasin vist kaks inimest segamini - ja nii naljakas jälle, kui väike Eesti on. Ta on/oli S-i eksi kursavend. Oleks nagu korralik, aga siis jälle mitte. Põnev see elu. Aga hetkel meeldib mulle tema juures see, et ta ei püüa isegi praegu - päris alguses - mulle mulje avaldamiseks kõva meest mängida. Ta on täpselt see, kes ta on ja ta on selgelt rahul iseendaga. Oi, kuidas ma kadestan teda. Ma ei ole veel päris seal, aga loodetavasti varsti jõuan ka. Ta on vist juba saanud aru, et pettusega nagunii kaugele ei jõua ja enesepettusega ka mitte. Seega on kohe algusest peale mõistlik keskenduda päriselt ka sobivate sõprade ja partnerite otsingule. Samas tema standarditest ei tea ma veel midagi. Ja ega ma ju täpselt tea ka seda, mida tema mõtleb minust.

Oi, mulle nii meeldivad algused. Isegi, kui nad tulevad ootamatult. Täiesti plaaniväliselt. Ja mulle meeldivad uued tuttavad. Meeldib flirtida. Meeldib see hetkeline vabadus ja teadmatus. Ei mingeid kohustusi. Ei mingeid lubadusi. Lihtsalt jälle keegi, kes tahaks mind paremini tundma õppida. Ja mina teda ka. Täiesti uus ja erinev kõigist eelmistest jälle.

Mul on praegu täielik deja vu

Olen oma mõtetega tagasi seal, kus viisteist kuud tagasi - siis, kui uuesti päriselt suhtlema hakkasime. Ei teagi, miks enne seda pikem paus oli. Ju ma ei viitsinud enam seda jamamist välja kannatada. Aga siis oli tal mind vaja ja nii palju hoolisin temast ikka, et tema jaoks olemas olla raskel ajal. Võtsin lihtsalt vastu otsuse, et ma aitan ta sellest tookordsest jamast läbi no matter what ega mõtle kaugemale.

Praegu olen umbes samas kohas. Ükskõik, millise nurga alt ma asju kaalun, ta on ikka jobu. Ja ma mõtlen lihtsalt, et kui nii kohtleb ta oma kõige kallimaid, siis ma ei julge mõeldagi, mida ta veel oma vihavaenlastele teeb. Ja ma mõtlen jälle, et ka jobudel on vaja seda kedagi enda kõrvale. Seda kedagi, kes sunniks neid pingutama ja end kokku võtma, paremaks inimeseks saama. Ja seda eelkõige nende endi jaoks. Eks me mõlemad oleme ennast hävitava iseloomuga vist.

Ometi on mul raske veenda ennast selles, et ta ongi üks suur jobu. Või vähemalt aru saada, mis mul viga on, et ma temast kauge kaarega mööda ei käi. Ka siis mitte, kui ta teeb ikka ja jälle mulle haiget rohkem kui keegi teine. Ja ikka ma lasen ta liiga lähedale. Seekord läks siis selleks veidi üle aasta. Ja iga kord ma mõtlen, et ehk ma õpin sellest. Ja et enam kunagi ei lase teda nii lähedale, et võiksin ise haiget saada. Aga võib-olla ma olengi hea harjutusmaterjal. See, kelle peal ta oma sigadused korda saadab, et siis kunagi kauges tulevikus kellelegi teisele hea sõber ja kaaslane olla. Just thinking...

Ikka veel on palju arenguruumi

Ma ei saa aru, miks ma ei suuda Teda ka vihata? Ometi ju põhjust oleks. Ja minu plaan temast vähemalt kuu aega eemale hoida on ka haledalt läbi kukkunud juba kolme päevaga. Imelik, kuidas siis, kui me ei suhtle sellepärast, et ma ei taha, otsib ta meeleheitlikult võimalust mu ellu tagasi pääseda. Erinevalt tema tavalistest paarinädalastest kadnud olemistest. Aga ju siis on vahe tema ja minu soovidel.

Igatahes, ma vihkan seda, et ta mind ikka veel enda pärast muretsema paneb. Ja sõnatuks võtab, kui on üsna selge, et on oma jamad ise endale kaela tõmmanud.

Vähemalt sain ma oma eilsetele küsimustele vastuse. Ei, ei olnud meeldiv, aga ma arvan, et ma pidin seda teadma. Nüüd aga on vaja selgusele jõuda, kas ma suudan kunagi seda jackassi jälle usaldada. Nii nagu varem siis.

Ja kuigi kõik ei ole kaugeltki korras, andis ta ühe lubaduse - loodan, et see pole üks neist, mida ta hiljem nimetab väljapressimise nime all kehtetuks.

Ja ikka mind paneb veel imestama, kuidas talle jäävad õigused ja mulle... ma ei teagi, mis mulle jääb. Kohustused pole ka päris õige sõna.

Ja see ei ole aus, et ta ütleb, et tema ei suuda minuga mitte suhelda. Aga minu soovid ja vajadused? Kuhu need jäävad? Ei, hetkel ma ei lase neid tagaplaanile jätta.

Ah... eks aeg näitab, mis sellest sasipuntrast saab. Tavaolukorras aitaksin ma tal praegu taaskord ta enda poolt perse keeratud elu harutada ja hoiaksin teda kahe jalaga maa peal ning mõistuse juures, aga praegu... praegu peab ta küllise enda keedetud supist välja ujuma.

Hetkel aga naudin uut tekkinud olukorda - teadmist, et vähemalt kellelegi ma jätsin väga hea mulje ja ta tahab mind kindlasti veel näha. Maitsed on selgelt erinevad ja kõik ei ole jobud oma lähedaste vastu. Õnneks on mul veel hulk häid sõpru, kes lodoetavasti kuhug ei kao.

Miks inimesed ei võiks olla ilusad ja head?

Ja mind ei huvita, et sa ei taha, et ma sinust kirjutan! See polegi sulle mõeldud! See on minu jaoks.

Ma ei väsi imestamast, kuidas inimesed mõnikord ei taipa, et nad ise milleski süüdi on - kaasa arvatud ma ise - ja kui raske seda eelkõige iseendale tunnistada on. Kui juba endale tunnistatud saaks, siis vast oleks teistelegi tunnistamine ja näiteks vabandamine käkitegu. Nüüd sa siis süüdistad minu sõpru selles, et ma sinuga suhelda ei taha. Nagu tõsiselt või? Haarasid viimasest õlekõrrest? Nii nagu mu sõbrad ei suuda veenda mind sinuga suhtlemist lõpetama - ja nad ei proovikski, sest nad teavad, et see, kui nad mulle sinust halvasti räägivad, teeb ikka veel mulle haiget - ei suuda sa nende kaudu mind ka tagasi võita. Selleks sa pead ikka midagi enda juures muutma, õppima mind hindama. Mulle ikka veel tundub, et sa seda ei tee. Miks muidu mängid sa pidevalt minuga ja riskid sellega, et ühel hetkel saab mul mõõt täis ja mitte sina ei ole see, kes minema jalutab... nagu tavaliselt sinu elus vist.

Ja ometi... ometi ma ei saa ikka veel aru ja tahaks ikka veel teada, miks ma sulle ei meeldi?

Mis mul viga on?

Kas ma ei ole piisavalt ilus?

Piisavalt seksikas?

Piisavalt lahe kaaslane, kellega sõprade ees uhkustada?

Kas ma olen liiga paks?

Liiga igav?

Liiga nõudlik?

Või lihtsalt halva iseloomuga?

Why am I not good enough?

Ja see, kui sa ütled, et ma ei meeldi sulle niimoodi, doesn't make much sense too.

Ma olen vast kirjutanud siia kuhugi sellest, kuidas me tutvusime ja kõik saigi alguse sellest, et ma kõigile nähtavalt meeldisin sulle just niimoodi. Ja see, kuidas sa muutusid selliseks kaitsvaks isaseks minu suhtes või see, kuidas sa minu lõbustamisega palju vaeva nägid või see, kuidas sa ei julgenud ise mu numbrit küsida, aga saatsid sõna minu sõbrannaga... rääkimata väidetavalt breathtaking momentist... see oli ju ilmne ja seda ma ei kujuta endale ette. Ei ole wishful thinking. Tol hetkel polnud mul põhjustki kedagi või midagi otsida. Ja neid segaseid sõnumeid on olnud aastate jooksul nii palju, et ma hakkan juba oma mõistuses kahtlema. 

Aga jah. Palun lõpeta mu sõbrannade süüdistamine ja nende sellesse segamine! Ja tead, üsna veider on kuulda, et sa kurdad ühele mu sõbrannale, et oled teise armunud või teada, et flirdid mõne mu klassiõega. Ei ole ju nii, nagu me peaksime ühes seltskonnas liikuma. Nagu tõesti. Sa võid ju vähemalt nii palju minu heaks teha, et otsid armastust kusagilt kaugemalt. Sinule oleks see siis lähem nagunii.

Tainted Love

Sometimes I feel I've got to
Run away
I've got to
get away
From the pain
You drive into the heart of me
The love we share
Seems to go nowhere
And I've lost my light
For I toss and turn
I can't sleep at night

Once I ran to you (I ran)
Now I run from you
This tainted love you've given
Give you all a girl could give you
Take my tears
And thats not nearly all

Tainted love
Tainted love

Now I know I've got to
run away
I've got to
get away
You don't really want anymore from me
To make things right
You need someone to hold you tight
And you think love is to pray
But I'm sorry I don't pray that way

Once I ran to you (I ran)
Now I run from you
This tainted love you've given
Give you all a girl could give you
Take my tears
And thats not nearly all

Tainted love
Tainted love

Don't touch me please
I cannot stand the way you tease
I love you though you hurt me so

But I'm going to pack my things and go

- Pussicat Dollsi versioonist katkend, kuigi mulle meeldib Mansoni versioon rohkem. Aga üldse ei meeldi mulle see, et ma ise selle läbi elama pean.

Kusjuures mul ei õnnestunud Ta eest põgeneda ka sel lahedal volbriööl. Ta justkui kummitaks.

Kõigepealt sain kätte ühe postipaki, mille peal oli mark ühe mehega - tema nimekaimuga. 

Ja siis... seejärel suutis teda mulle meelde tuletada ka keegi, kes temast mitte midagi ei tea. Nimelt rääkis mulle tolle õhtu väljavalitu oma elust mingi anekdoodi, kuidas nad sõbraga olid õlut ostnud - üks Rocki ja Teine Mägra õlut. Ja siis sõber oli öelnud: R nagu ... (Tema nimi) ja tema vastu M nagu M*nn. Ma ei propageeri ropendamist, aga see sõnapaar ajas mu naerma. Sobis nii hästi kokku lihtsalt.

Naerda sain õnneks veel eile ka. Jalutasin Raekoja platsile oma toimetajaga kohtuma, kui mulle vastu jalutasid kaks noormeest, kes hoidsid käest kinni ühel Käsna-Kalle kaisukal ja talle pidevalt igasuguseid küsimusi tema soovide ja heaolu kohta esitasid. Muidugi hakkasin naerma ja kui nad seda märkasid, siis küsiti: "Käsna-Kalle, kas sa tahaksid selle tüdrukuga suudelda?" Siis vallutasid mu juba tõelised naerukrambid. Ma pole kunagi varem endast ja Käsna-Kallest niimoodi mõelnud:D

Ja eilse päeva parim lause S-ilt: Kuule Riin, tule aita mul Mariat erutada!

Võõrutusravi vol 1

Eile oli volber ja mul pole ammu volbril nii tore olnud. Siiani ei suuda meenutada, mida ma näiteks eelmisel aastal samal ajal tegin. Blogi ka seekord ei aidanud mälu taastada. Mäletan, et volbril on alati väga külm olnud ja ma eelistaksin pigem toas olla. Aga ei ole.

Eile oli vastupidi - troopiliselt soe. Mõnuuuuus. Ma arvan, et ei olnud väga segane vahepeal keset ööd vaid lühikeste varrukatega kleidiga õues käia. Ja ma sain lõpuks oma uut kleiti kanda. ja nägin välja vapustav. Kindlasti oleks olnud ka kleidi seljast ära aitajaid, aga õnneks mul on püsipartner S, kellega voodit jagada ja kes mu end tagasi hoides ka minu sooviavalduse peale kleiti lukustada aitab:D

Igatahes, ma olen Tartus ja ma tulin siia S-i kutse peale korporatsioon Rotalia pidu külastada. Pidime lausa külaliste listis olema ja sinna ei pidanud igasugused sisse saama. Dresscode jne. Tegelikkuses me sinna korporatsiooni ei jõudnudki. See oli lihtsalt nii eraldi neist kahest, kus käisime. Aga kõigest ikka kronoloogilises järjekorras.

Jõudsin Tartusse pärast üheksat kõige kiuste. Tallinna poolel oli veel mingi action, mille tõttu oli bussijaam päästeautosid täis ja inimesi muudkui nügiti majja sisse tagasi. See sai aga nii kiiresti läbi, et nüüd on natuke raskesti usutav, et see üldse juhtus. Kui viimaks Tartusse jõudsin, sundis S mind end ilusaks tegema, kuigi ma ei tundnud end üldse ilusa ja väärtuslikuna - aitäh S. Seejärel veidi veinitasime S-i ja Riinuga ja südaöö paiku liikusime välja. 

kõige esimese asjana tulid vastu mingid suvalised tüübid, kes pakkusid tasuta kallisid. Ja kes olime meie, et keelduda sellisest asjast eks? Eriti, kuna see tundus nii tore ja õige algus super õhtule. Mul oli seda nii väga vaja. Mul on nii väga vaja tunda taas, et ma olen palju väärt ja et mitte keegi ei või minuga mängida ega mind alaväärsena tundma panna.

Korp! Revelias oli kohe algusest peale väga tore. Otsustasime olla avatud ja kohe algusest peale ütlesin vähemalt mina igale poisile, kelle pilk minul peatus "tere". No nemad olid muidugi ka üliviisakad. See meeldib mulle väga korpipoiste puhul. Ja minu esimene korpikülastus oli väga lahe. Kohe läks kuidagi nii, et varjutasime kõik teised kohal viibinud tüdrukud. Või vähemalt mulle tundus nii. Enesekindlus ja sõbralikkus lihtsalt teevad nii. Ja kuna me ei püüdnud käituda nunnalikult nagu korralikud naiskorporandid, siis oli meil ka lõbus. Ja meestel intrigeeriv. Ja imekombel ei tulnudki lapsi ahistada. Ma nagunii olen oma õppetunni kätte saanud - see ei tööta - ja minu põhimõte mitte noortega jännata oli väga õigustatud. Seekord sattusid ette omavanused ja lõplik valik oli lausa vanem. Mul oli kohe plaan teha lollusi. Selliseid, mida tavaolukorras kahetseks, aga kuna ma juba nii messed up olen, siis palusin S-il end vaid nõmedatest tätoveeringutest eemale hoida. Igatahes, perfect night oli.

Sai naljakaid asju süüa, tüübid tegid momentaalselt jooke välja ja ma ei räägi siin seisukohast, et neid on tore ära kasutada, vaid et on tõeliselt armas, kui küsid meeldiva välimusega noormehelt, kust juua saab ja siis tema vastuseks läheb ja ostab sulle klaasi mahla ning ignoreerib lauset, et sa võid ise ka enda eest täiesti edukalt maksta. See on lihtsalt selline armas old school käitumine ja taaskord põhjus, miks eelistada vanemaid mehi. Või siis, kuidas rebased on kohustatud või aukohustatud sind eskortima ja õhtul koju saatma. Või kuidas nad sulle oma jakki pakuvad, kui sul külm hakkab. Või sinu asju tualeti ukse taga hoiavad. Või elementaarsest viisakusest toovad sulle pokaali, kui ise pudelist veini jooma hakkavad. Jne jne jne. 

Niisiis me istusime korporatsiooni juhtkonna lauas ja inimesed kogunesid meie ümber. Ja meil oli lõbus. Tohutult lõbus. Ja vahepeal käisime ka korporatsioon Sakala peol, kus nägin enda üllatuseks vanu Tallinna tuttavaid ja nägin, et kunagine hea tuttav oli vahepeal väga suure ja ümmarguse kõhu ette kasvatanud. Hirmuäratav, kui minuvanused inimesed paljunevad.

Sakala aias ol iväga mõnus. Riinul vist mitte nii väga, sest ta otsustas pärast seda lahkuda. Ja õnneks me leidsime noormehe, kes oli täiesti nõus teda koju viima. Tõesti paha oleks, kui oleks pidanud tal üksi minna laskma.

Meie liikusime sealt tagasi Reveliasse, kus nägin uuesti üht varem kohatud nnunnut poissi ja siis em tantsisime, kuigi mul ei olnud algul üldse tuju.  Aga tema vaba käitumine ja enda lolliks tegemise hirmu puudumine ka tantsuplatsil mõjus mullegi ergutavalt. Ja kõik oli nunnu ja hea. Natuke aega saime ka kottpimedas kitarri saatel vanu eesti laule laulda. Mitte, et keegi meist ühegi laulu sõnu täies pikkuses oleks teadnud. 

Ja siis muidugi oli ka veidi romatikat ja suudlemist - ei enamat. Veel tundus liiga veider. Aga samas tundus see nii hea mõte olevat. Tema ei teeks mulle raudselt haiget. See oli kohe näha. Isegi, kui temas ei ole potentsiaali ega erilist väljakutset minu jaoks, et ma teda oma tulevikus näeksin, oli mul tänu talle ja teistele tore.

Kunagi, kui oli juba valge, otsustasime koju ära minna ja teda paluti meid saata. Mitte, et ta ei oleks tahtnud. Lasime tal siis poole tee pealt orsa ringi keerata ja läksime ise Maci. Tee peal leidsime veel uusi tuttavaid, kellega käsikäes pikas reas Maci poole jalutada. Mul oli tore, S pirtsutas veidi. Ja kui me lõpuks söögi, mida ma tegelikult ei tahtnudki, kätte saime ja kodu poole teele asusime, asus veel üks tüüp meid jälitama ja muudkui nõudma, et me temaga rummi jooksime. Mis oleks igas teises olukorras tempting, aga mõte iseenesest selle tüübiga pudelit jagada - ütleme lihtsalt, et not so tempting. Magama saime alles pool kaheksa hommikul vms. Ajal, mis normaalsed inimesed ärkavad ja nüüd kohe-kohe suundun oma toimetajaga kokku saama. Tore, et mu telefon täiesti tühi on. Ärge üritagegi mind kätte saada:D