Asjad hakkavad laabuma
Hommikul jalutasin jälle pool teed tööle, aga siis andis kõht endast taaskord märku ja tekkis vajadus kiiresti vetsu jõuda. Muidu oleksin vabalt edasigi jalutanud, aga nüüd võtsin rikša ja selgus, et ka üht kõige lühemat teed mööda minnes maksab pool teed ausa juhiga 33Rs-i, nii et ma tõesti ei tahaks 100Rs-i iga päev transpordile kulutada ja bussid on minusuguse algaja jaoks ikka veel liiga keerulised. Aga usu heasse karmasse ja kõigile leidub lahendus.
Täna tuli meile tööle veel üks uus inimene – turunduse õppejõud, kes on oma hariduse saanud Austraalias ja Euroopas ja mõistab teistest palju paremini minu seisukohti, nii et meil oli palju, millest rääkida. Ja mingil hetkel selgus ka, et elame üksteisest kolme kilomeetri kaugusel kõigest suurest teest kahes erinevas suunas. Kuna olin talle nagunii oma transpordiprobleemidest juba rääkinud, siis ühel hetkel võtsin julguse kokku ja küsisin, et äkki ta on nõus mind ka peale võtma, kui nagunii auto või rolleriga tööl käima hakkab. Ta on rikkast perest, nii et tegelikult on tal ka veel päris motikas, aga mitte lube selle jaoks:D
Igatahes…. Trummipõrin……… ta ütles „jah“. Arvutasime välja õiglase petrooleumikulu (autos sõidavad siin petrooleumiga) ja nüüd peaksin enamasti talle loota saama.
Ka kaamera osas oli areng. Mitte küll päris selline nagu ootasin, aga selgus, et ühe mu töökaaslase isa on fotograaf, kes tegeleb ka kaamerate parandusega ja kuna ma nagunii olen nii kaugel oma garantiiteenindusest, siis mõtlesin, et on igati kasulikum usaldada oma vara tuttava tuttava kätte. Eks homme kuuleb kohtuotsust. Või millalgi veidi hiljem. Loodetavasti saab selle ikka korda ja mõistliku hinnaga.
Muidu aga oli üsna mõttetu päev. Ülimalt veidrad tööülesanded vaheldusid pikkade ajaaukudega. Kui tavaliselt aeg lendab, siis täna hakkas küll igav vahepeal. Sõime jälle koos bossiga lõunat ja teised olid solvunud, et nendega ei olnud. Ütlesid, et homme olen nende jagu:D Eks näis… On mingi tõenäosus, et läheme homme hoopis välja sööma. Üldse peaks tulema mingi koolituspäev uue turundusstrateegia osas.
Koju sain juba autoga ja seetõttu ka ülivara, mistõttu võtsime Joyga ette veel ühe shoppingretke kaubamajja, kus oma esimesel päeval käisin. Nüüd tundus see juba odavam:D Ja ma olin juba meeleheitel. Tulemuseks on kohutav kulutatud summa, aga ka peaaegu kõik vajadused on rahuldatud mõneks ajaks. Eks tulevikus saab rohkem mõelda reisidele ja end veidi vabamalt jälle tunda, sest autolahendus hoiab mul soovitud koguses raha kokku. Äkki ma tõesti hakkangi hakkama saama siinse palgaga? Ja enam ei ole ka väga põhjust lähemale kolida.
Enivei. Tore õhtu oli. Käisime kolmekesi ka ägedas restoranis söömas. Siiani on veidi harjumatu nende personaalne teenindus nagu poes ainult sinu jaoks eksisteeriv müüja või restoranis ampse lugev kelner, kes taldriku tühjaks saades kohe väikese koguse juurde paneb ja pidevalt kontrollib, kuidas end tunned. Et siis White Popato teine korrus annab esimesele pika puuga pähe. Hind on muidugi ka kahekordne, aga siiski affordable. Korralik pasta on 130Rsi. Lisaks väike jots. Kahju ainult, et seal üldse lihatoite ei ole. Mulle käib juba närvidele see nende veg-non veg lähenemine. Tegelikult on ju meat-non meat. Ja liha on üks suurepärane asi. Aga ma austan Ricki tema otsuse eest siin olles mitte liha ega alkoholi tarbida.
Aga nüüd head ööd!
Hommikul jalutasin jälle pool teed tööle, aga siis andis kõht endast taaskord märku ja tekkis vajadus kiiresti vetsu jõuda. Muidu oleksin vabalt edasigi jalutanud, aga nüüd võtsin rikša ja selgus, et ka üht kõige lühemat teed mööda minnes maksab pool teed ausa juhiga 33Rs-i, nii et ma tõesti ei tahaks 100Rs-i iga päev transpordile kulutada ja bussid on minusuguse algaja jaoks ikka veel liiga keerulised. Aga usu heasse karmasse ja kõigile leidub lahendus.
Täna tuli meile tööle veel üks uus inimene – turunduse õppejõud, kes on oma hariduse saanud Austraalias ja Euroopas ja mõistab teistest palju paremini minu seisukohti, nii et meil oli palju, millest rääkida. Ja mingil hetkel selgus ka, et elame üksteisest kolme kilomeetri kaugusel kõigest suurest teest kahes erinevas suunas. Kuna olin talle nagunii oma transpordiprobleemidest juba rääkinud, siis ühel hetkel võtsin julguse kokku ja küsisin, et äkki ta on nõus mind ka peale võtma, kui nagunii auto või rolleriga tööl käima hakkab. Ta on rikkast perest, nii et tegelikult on tal ka veel päris motikas, aga mitte lube selle jaoks:D
Igatahes…. Trummipõrin……… ta ütles „jah“. Arvutasime välja õiglase petrooleumikulu (autos sõidavad siin petrooleumiga) ja nüüd peaksin enamasti talle loota saama.
Ka kaamera osas oli areng. Mitte küll päris selline nagu ootasin, aga selgus, et ühe mu töökaaslase isa on fotograaf, kes tegeleb ka kaamerate parandusega ja kuna ma nagunii olen nii kaugel oma garantiiteenindusest, siis mõtlesin, et on igati kasulikum usaldada oma vara tuttava tuttava kätte. Eks homme kuuleb kohtuotsust. Või millalgi veidi hiljem. Loodetavasti saab selle ikka korda ja mõistliku hinnaga.
Muidu aga oli üsna mõttetu päev. Ülimalt veidrad tööülesanded vaheldusid pikkade ajaaukudega. Kui tavaliselt aeg lendab, siis täna hakkas küll igav vahepeal. Sõime jälle koos bossiga lõunat ja teised olid solvunud, et nendega ei olnud. Ütlesid, et homme olen nende jagu:D Eks näis… On mingi tõenäosus, et läheme homme hoopis välja sööma. Üldse peaks tulema mingi koolituspäev uue turundusstrateegia osas.
Koju sain juba autoga ja seetõttu ka ülivara, mistõttu võtsime Joyga ette veel ühe shoppingretke kaubamajja, kus oma esimesel päeval käisin. Nüüd tundus see juba odavam:D Ja ma olin juba meeleheitel. Tulemuseks on kohutav kulutatud summa, aga ka peaaegu kõik vajadused on rahuldatud mõneks ajaks. Eks tulevikus saab rohkem mõelda reisidele ja end veidi vabamalt jälle tunda, sest autolahendus hoiab mul soovitud koguses raha kokku. Äkki ma tõesti hakkangi hakkama saama siinse palgaga? Ja enam ei ole ka väga põhjust lähemale kolida.
Enivei. Tore õhtu oli. Käisime kolmekesi ka ägedas restoranis söömas. Siiani on veidi harjumatu nende personaalne teenindus nagu poes ainult sinu jaoks eksisteeriv müüja või restoranis ampse lugev kelner, kes taldriku tühjaks saades kohe väikese koguse juurde paneb ja pidevalt kontrollib, kuidas end tunned. Et siis White Popato teine korrus annab esimesele pika puuga pähe. Hind on muidugi ka kahekordne, aga siiski affordable. Korralik pasta on 130Rsi. Lisaks väike jots. Kahju ainult, et seal üldse lihatoite ei ole. Mulle käib juba närvidele see nende veg-non veg lähenemine. Tegelikult on ju meat-non meat. Ja liha on üks suurepärane asi. Aga ma austan Ricki tema otsuse eest siin olles mitte liha ega alkoholi tarbida.
Aga nüüd head ööd!
3 kommentaari:
see on ju "petrol" (aka "gas - gasoline"), nagu Inglismaal. see ongi kütus XD, ei ole petrooleum :P
No mis see siis ikkagi on? Kui gasoline ei ole? Eestis on gasoline eks?
hehe. see on seesama asi. lihtsalt Am English ja Br English kasutavad teist sõna. vaata nagu lifti kohta ja see kraan ja kõnnitee. Indias on kasutusel ilmselt British English.
Postita kommentaar