Kirjad Kahele Triibule 56

Ehk lapsed ja loomad

Tere, mu kallis poja,

Sinuga vahelduvad viimasel ajal armsuse ja füüsilise vägivalla momendid. Paar päeva tagasi lõpetasin ma lausa pisarates ja ma ei ole üldse olnud see ema, kes end vannituppa nutma lukustab. Aga kui sa mulle viie minuti jooksul viis korda haiget teed, siis tuleb ka mul piir vastu, kus ma tunnen, et ma ei taha enam sinuga mängida. Õnneks on sul issi ka, kes saab sel hetkel tulla ja meile väikese pausi anda ning ise sinuga ajaveetmist naudib.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kogu su viimase aja agressiivsusest hoolimata oled sa muutunud meie kassidega aina lähedasemaks. Mind ei üllata väga, kui te Erosega kallistate ja ta su nägu limpsib. Küll aga üllatavad mind hiljutised muutused Nokiaga.

Nokia ei olnud just õnnelik, kui sa meie perega liitusid ja ta on kahel korral kuude kaupa meile sellest märku andnud sinu asjade peale järjekindlalt pissimisega. Samas sel sügis-talvel on sul nii mõnelgi korral õnnestunud talle pai teha. Eriti siis, kui sa talle just kassikommi serveerinud oled ja seda teed sa suurima rõõmuga. Muidugi proovid alati ise ka midagi põske pista. Miks - seda tead vist küll vaid sina.

Eelmisel nädalal aga plaanisime me su juuksepahmakat veidi ise harvendada ja Nokia reaktsioon oli nii üllatav. Ta põhimõtteliselt lendas mulle peale ja püüdis mind iga hinna eest koos kääridega sinust eemale puksida, iseennast ohtu seades justkui ta oleks mõelnud, et see mutt (mina) on vist hulluks läinud. Et sa oled küll veidi tüütu, aga kääridega kallaleminekut siiski ära ei ole teeninud. 

Paar päeva tagasi avastasin ma aga teid pikalt paisid jagamas ja peaaegu, et kallistamaski. Mul on sellest pildidki, sest sellist asja lihtsalt ei juhtu. Nokia jookseb ära enne, kui sa teda puudutada jõuad. 

Ja siis nüüd jõulude ajal tuli tõeline üllatus. Nokia lubas sul end ühe päeva jooksul korduvalt sülle võtta, mööda korterit ringi tassida ja muidu igat moodi väntsutada. See sama Nokia, kes on minulgi lubanud end vaid käputäis kordi minu algatusel sülle võtta ja kes meie tutvumise esimestel nädalatel end kuhugi tundideks ära peita võis. Nokia, kes aastaid peitis end külaliste eest sügavale kappi. Nokia, keda on targem ainult paksu kanpsuniga torkida lubas sul nüüd T-särgis end väntsutada, sind küünistamata. Jah, tal on hetkel innaaeg, mis selgitab paljut ja sina oled tema silmis vast kõige tõenäolisem potentsiaalne partner, kellega hellust jagada, aga see kuulub siiski imede kategooriasse. 

Järgmisel päeval, kui Nokia enam nii lahkes tujus ei olnud, nutsid sa korduvalt ja hüüdsid "Tüjje" (sülle), aga pidid vaid paidega leppima. Sellegipoolest sa olid üheks päevaks nii õnnelik. Mul on nii hea meel, et sul on võimalus üles kasvada koos loomadega ja meie kassid on tõesti toredad kuigi väga erinevad isiksused. Loodetavasti on see alles teie pika sõpruse algus ja nüüd, kui kassid juba teavad, mida sinult oodata ja sa ei tee iga paari kuu tagant tohutuid füüsilisi arenguhüppeid nagu esimesel aastal, on nad ka sinu armastusavaldusteks paremini valmis. Sina aga õpid neile ilusasti pai tegema, kui sa ei taha just küünte ja hammastega lähemalt tutvust teha. 

Armastame sind tohutult kõigi su heade ja halbade omaduste ning faasidega.

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantsijale 10

Tere, mu pisike!

Sa oled viimastel nädalatel kõvasti kasvanud ja mina ka. Sinul peaks nüüd olema kaalu umbes torukohupiima jagu ja minul on korralik punu järsku ette tulnud. Enam ei jäta see kahtlustki, et keegi mu sees kasvab, kuigi talvejopega, mis vaevu veel kinni läheb, tundun ma vist lihtsalt jäme. Ma üldiselt ei põe selle pärast, aga kuna see kasv nii järsku tulnud on, siis mul on veidi hirm, et kui suureks me siis seekord kasvame. Juba praegu ma hea meelega ainult vedeleksin ja nälja ega pissi jaoks ei ole eriti ruumi. Ja teine trimester peaks see kerge olema. Mul oleks nagu lihtsalt kaks poolaega. Samas tore on sinuga nüüd üsna regulaarselt kehakeeles suhelda ja kui ma õigesti mäletan, siis sa oled oma vennast aktiivsem. Muretsen vaid veidi, et ma selili olles sulle liiga ei teeks, sest ma avastan end jätkuvalt tihti selili magamast. 

Söögi osas aga olen sinuga vabamalt võtnud. Täna küll tuli juurikasupi isu ja tegingi seda, aga kui sinust saab cocahoolik, siis see on minu süü. Ja ma ei suuda seda uskuda, aga juba teist päeva ei mäleta ma, et oleksin kordagi öökinud. Nüüd, kui kohe saab viis kuud täis. Samas päev varem lasid sa mul armuliselt hommikusööki ca viis minutit nautida, seejärel hambad ära pesta ning kohe kõik kaasa arvatud sinu arenguks vajalikud tabletid välja oksendada. Peavalu on samuti selle raseduse sage kaaslane. Iga nädal või üle nädala saan Alvedoni süüa ja õnneks viimased kaks korda on see aidanud ka. Ei ole jõudnud oksendamiseni.

Me mõtleme siin su issiga, mis sulle nimeks võiks saada. Üks tugev kandidaat on meil olemas su venna ajast ja üks teine nimi on mulle meeldinud juba kümmekond aastat, kui mitte rohkem, aga su issile see väga ei meeldi. Samas nüüd ta teatas, et kui sellest saaks sinu liignimi, siis see täitsa sobiks. Kõla poolest aga sobiks see nimi esimesena paremini. Eks siis näis, kuidas lõpuks saab ja kas eestlased ka aru saavad, kuidas sind kutsutakse, kuna Eestis ei ole minu teada tilltalsnamni. Samas mulle ju meeldivad nagunii mõlemad nimed. Mis need aga on, jätaksin ma seekord vist hea meelega enda teada. Võin vaid öelda, et üks neist on kuidagi ootamatult popiks saanud, aga see meid vast ei sega. Pigem ei tahaks, et keegi teine mõnda meile meeldivat nime maha tegema ei hakkaks ja meie jaoks ära ei rikuks. Sinu nimed ei peagi kellelegi peale meie perekonnaliikmete meeldima. Kuigi ma loodan, et ikka meeldivad.

Nüüd ma tunnen ka, et aeg läheb ruttu, sest juba on pool sellest sinu ootuse teekonnast seljataga. Isegi juhul, kui sa otsustad veidi kauem kõhus aega veeta ning võttes arvesse nihkunud tähtaega. Kaalun siin veel, mida uut meil vaja oleks ja püüan meeles pidada, et talveasjadega ei ole sinu puhul kuhugi kiiret. Meil on olemas kõik põhivarustus ja suur kogus riideid, aga ma tahaksin, et sul oleksid siiski ka mõned täiesti uued ainult sind silmas pidades ostetud esemed. Lisaks riietele ei suuda ma otsustada, kas tellida sulle oma beebipesa, sest su venna oma seisab ju ka niisama ja on väga armas, aga sentimentaalne nagu ma olen - küll sa veel koged seda - tundub mulle pikalt ette mõeldes, et äkki te mõlemad tahaksite kunagi oma elu peale minnes ja lapsi saades ka oma lapsed enda vanasse pesasse magama panna. Samas on vist tõenäolisem, et teil on hoopis teistsugune maitse kui mul ja te eelistate uusi asju vanadele tolmunutele, ükskõik, kui ilusasti ma neid ka ei hoiusta. Samas minu meelest on nii armas, et sinu issi ema on alles hoidnud igasuguseid riideid, mida nüüd ma teie kanda saate, kuigi ma säästan teid kõige hullemast. Minu beebiriietest ei ole mu ema midagi alles hoidnud, et teile edasi pärandada ja ma tunnen sellest veidi puudust.

Aga aitab küll nüüd sellest teemade virr-varrist. 

Armastame ja ootame sind!

Emme ja issi

Väga erilised jõulud

Seekord olin ma jõulude eel veidi kurb nagu vist enamik meist, sest me ei saanud tavapäraselt Eestisse sõita ja kõikide sealsete lähedastega taaskohtuda. Viimasel hetkel muidugi selgus, et ka meie laiendatud pere üks kord aastas kohtumine jääb seekord ära, aga nii imelik oli mõelda, et me ei saa isegi üle ukse lastele kingitusi anda või paluda kellelgi edasi anda neid. Ise igapäevaselt kodus istumine häirib mind vähem, kuigi nüüd ka aina enam tahaksin ma minna välja kuhugi kohtungule või spaasse või reisima või niisama sõpradega kohtuda siis, kui tuju tuleb. Eriti totter oli see, et nüüd, kui me ka jäime Rootsi, ei saanud me ka siinse perega jõuluõhtut koos veeta, aga lõpuks leidsime päris hea lahenduse.

Avasime Zoom roomi viieks tunniks sõpradele ja sugulastele ning terve selle aja sees oli kaks alla kümneminutilist pausi, kui meil kedagi liinil ei olnud. Lõpuks olime väsinud aga õnnelikud. Lemmik kokkas vahepeal oma uue burgeripressiga jõuluburkse ning hiljem veel Eesti traditsioonide kohaselt minu rõõmuks siga. Triibu sai näha manor'i (farmori) ja Ninannat telekast ning ronis peaaegu teleka sisse, et teistele oma uusi mänguasju näidata.

Triibu sai sel aastal jõuludeks rohkem lego komplekte kui minul elu jooksul olnud on. Muidugi ma see-eest hoidsin ka oma ainukest komplekti ja selle õhukest pappkarpi eriti hoolega, et siis ikka ja jälle seda sama Lego mänguväljakut kokku panna. Uued lemmikud siin aga on Duplo tuletõrjeauto, mis teeb viu-viu ja lennuk, mida ta pigem helikopteriks kutsub.

Me, suured, seekord kingitustega üle ei pingutanud. Ämm tegi mulle minu üllatuseks uue kõrvarõngaste hoidja, et mul oleks kuhugi ka oma pikki pulkkinnitusega asju panna ja Lemmik kinkis mulle uue suure reisikohvri, sest eelmine sai kunagi kiiruga hädaolukorras Indiast ostetud ja on selgelt oma aja ära elanud. Mina ostsin meile uued kiidetud suured saunalinad ja talle lisaks burgeripressile veel hästi ilusa pirukavormi. Me nimelt võime ise endale osta, mida iganes me tahame, nii et ei pea ootama, et keegi teine midagi kingiks. Pigem leiame asju, mida teine pole märganud veel osta või pole veel jõudnud ostmiseni. Või pole lihtsalt raatsinud.

Triibu sai meie käest mõned puidust mänguasjad ning osa jätsime varuks ta varsti tulevat sünnipäeva ootama. Ta muidugi ei saa aru, miks täna enam advendikalendrist pakki ei saa ja seekord tõesti nautis kingituste avamist ning tema suust tuli ka palju oioioisid ja vauisid. Kust ta neid õppinud on - ei tea.

Kõige ägedam üllatus aga sellel jõulul on olnud ootamatult maha tulnud korralik lumi. Eelmisel aastal sellist ei tulnudki, aga eile õhtul, kui aknast välja vaatasin, oli maa kergelt valge. Täna terve päev langes veel laia lund ja kuigi seda pole veel eriti palju, siis lapsed said õues lustida ja meie saime ka juba eelmisel aastal ostetud kelgu ära proovida. Minu uued suusapüksid said ka ära testitud edukalt. Triibu mäletamist mööda oli see vist esimene lumi üleüldse ja sel aastal ta väga nautis seda. Eelmise aasta paari kerge valge kaape puhul ta ainult pröökas, kui ta lumele panin.

Kuigi oleme viimased kaks päeva olnud omaette, kui just naabritega õues kohtumist ei arvesta, on aeg kuidagi kiiresti läinud ja homme loodame õues ka Rootsi sugulastega grillida. Saame teistele lastele kingitused üle anda ning lapsed ehk koos mängida veidi.

Soovin ka teile kõigile ilusaid valgeid jõule üle pikkade aastate!

Kirjad Kõhutantsijale 9

Tere, tilluke!

Ma tunnen nüüd juba igapäevaselt su liigutusi, aga iga kord, kui issi oma käe mu kõhule paneb, otsustad sa millegipärast magamist teeselda. Loodetavasti varsti lubad sa siiski tal ka enda olemasolu kogeda. Eriti, kuna selle raseduse ajal ei saa ta osa võtta ühestki ämmakavisiidist ega ultrahelist. Vähemalt sai ta su vennaga ka selle kogemuse osaliseks.

Sa arvad ikka veel, et on lõbus mind öökima ja isegi oksendama ajada igapäevaste asjadega nagu hammaste pesemine ning sel nädalal olen tundnud kõhus ka kergelt ebamugavat venimist, nii et ma ei saa ausalt hästi aru, miks teist trimestrit kõige meeldivamaks peetakse, aga ma ei tulnud siia tegelikult kurtma, vaid hoopis uudiseid jagama.

Nimelt jõudis eile kätte aeg su korraliseks ultraheliuuringuks. Olin valmis juba pikemalt sind telekast imetlema, aga anti vaid kümme minutit. Sinuga paistab kõik hästi olevat ja sa olid nii armas oma rusikas käega näo juures. Saime ka lõpliku otsuse, et su planeeritud sünnipäev nihkub neli päeva suvele lähemale, aga see vast ongi hea, kuigi ühtlasi tähendab, et me ei ole veel poolel teel. Naljakas on justkui ajas tagasi minna.

Kuigi kõige olulisem on, et sinuga oleks kõik hästi, olime me ka väga põnevil selle üle, kas sa oled poiss või tüduk ja ultrahelitädi oli nii tore, et ise pakkus välja, et annab mulle kaasa väikese paberilipiku selle infoga, et saaksime su isaga üheskoos avastada. Nii me tegimegi.

Kõigepealt uuris su issi hoolega pilte, mida seekord päris palju kaasa saime, et kas on märke väikesest nokust, aga ta ei leidnud midagi. Seejärel avasime tähtsa ümbriku ning ma olen sellest ajast peale nii õnnelik olnud. Sa oled väike tüdruk. Meie tütar ja Triibu õde. Nii eriline on olnud kõiki neid tütarlapse kohta käivaid sõnu esimesi kordi kasutada. Muidugi, kui sa poiss oleksid või kui ka peaks veel välja tulema, et oledki, siis armastaksime me sind niisamuti, aga ma olin pisarateni õnnelik, et saan kogeda ka tütrele emaks olemist. Ma kujutan nii palju paremini ette, kuidas me sinuga koos saame teha igasuguseid naiselikke asju; kuidas ma mõne aasta pärast ostan sulle ilusa päris serviisi, et me saaksime mängida fikat ja kuidas ma kunagi õpetan sind end mitte oranžiks meikima. Ma loodan, et me saame sinuga ka olema hästi lähedased ja et sa tunned end mugavalt minuga kõigest rääkides, olgu selleks siis kas või poisteteemad. 

Ma olen nii põnevil, kui sarnane või erinev elu sinuga saab olema elust su suurema vennaga ja kuidas te omavahel läbi saama hakkate. Ja kuigi pea kõiki tegevusi saaksime me teha sinuga koos su soost hoolimata, siis nii tore oli esimest korda oma tütrele kleidikesi googeldada ning osta sulle esimene riietekomplekt. Mulle tundus, et see on vajalik ära teha kohe pärast ultraheli, sest nii oli see ka su vennaga. See oli kuidagi nagu üleminek umbisikulisest beebist meie pojaks ja tütreks. Aga ära muretse! Sul saab olema palju erinevaid värvilisi ja rõõmsaid riideid, mitte ainult roosamanna. Esimene komplekt on aga siiski roosa - kiirshoppamise võlud. Volangid jätame me ka teistele ning õnneks su isa on sama meelt, nii et kahvatuid lilledega paksult ülevalatud riideid poes nähes tagurdasime me mõlemad sealt välja tagasi.

Sind ootab juba ees ka imepehme kollane tekike, mida ma sulle terve eelmise nädala kudusin ja ma nii nautisin seda, kuigi esialgu kartsin, et mul lihtsalt ei ole sellist aega enam. Lõpptulemusena saad aga sa veel suurema teki kui su vend sai.

Järgmisena hakkame tõsisemalt kaaluma, mis sulle nimeks võiks saada. Me ei usu sellesse, et näkku vaadates me teame. Maailmas on nii palju erinäolisi ja samanimelisi inimesi. Kui me valime ühe nime ära, siis hakkavad ka sellenimelised sinu nägu olema. Meil on juba ammu olemas üks tugev kandidaat, aga kas me ka lõpuni sellele kindlaks jääme - ei tea. Samuti see, kas me meie pere tüdrukutenimede traditsioonile truuks jääme. Ma küll tahaksin, aga minu lemmiknimi su issile väga ei meeldi, kuigi nüüd ta ütles, et keskmise nimena võiks see täiesti kasutusele tulla. Huvitav, millist nime sa ise eelistama hakkad? Ma tahaksin sulle anda siiski kaks valikut.

Igatahes, ootame sinu saabumist juba väga-väga - vähemalt mina ja su issi. Su vend on veel liiga väike, et päriselt aru saada, mis beebi seal kõhus on.

Armastuse ja ootusega,

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 7

 Tere, mu mitte enam nii pisike!

Ma olen üsna kindel, et ma nüüd aeg-ajalt tunnen su liigutusi. Eriti, kuna see juhtub üldiselt just enne magamaminekut rahulikult lamades. Ma ei oska millegi muuga neid tundmusi lihtsalt selgitada, kuigi eks ma olen eriti tähelepanelik ka hetkel.

Mõned asjad on sinu ootuse juures teistmoodi, kui su vennaga. Ka tema puhul läks mul näljaga süda pahaks ja vahel kiiresti tõustes pilt eest. Samas sinu puhul ei tunne ma mingeid venimisvalusid just nagu emakas juba teaks, mis toimub. Iiveldus aga on sinuga ikka jupp maad hullem ning nüüd peaks see juba läbi olema, aga meil läheb iga nädalaga hullemaks. Õpin taas, millised asjad maitsevad mõlemas suunas liikudes hästi. Ma olen hakanud vannituba kartma, sest seal on nii palju asju, mis võivad öökimise esile kutsuda alates kergest mähkmete lõhnast ja mitte alati ideaalses seisukoras vetsupotist ja lõpetades hambaharjaga. Hammaste pesemine ei olnud su vennaga kunagi probleem, aga sinuga on mul alati hirm, kui hari kurgule läheneb. Mõtete kontroll peab ka pidevalt toimima, sest muudmoodi mina ei toimi. Ka õues olen vahel paanimiselt ringi vaadanud, et alati teada, kus on lähim koht, kus vajadusel oma sisikond tühjaks teha. Kuskile WC-sse jõudmisest ma ei unistagi. Samas on asjad oksendamiseni jõudnud siiani siiski vaid 5-6 korda ja umbes pooltel neist on mitu asja kokku langenud. 

Kui sa aga vaid mu öökimaajamisega piirduksidki, siis ma jään rahule. Võiks ju igasuguseid hullemaid asju olla.

Juba mõne päeva pärast läheme me taas ämmaemanda juurde kontrolli ja saame vast teada, milline veregrupp sul on. Ehk kuuleme ka su südametukseid. Oleks tore. Me kõik ootame juba su saabumist ja nüüd on kodus valmis juba ka su esimesed tutikad riidest mähkmed.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 55

Tere, Triibu!

Imelik on mõelda sinust, kui peaaegu kaheaastasest, sest alles sa ju sündisid. Samas vaadates kas või pool aastat vanu pilte või videosid, ei tunne me sind kohe äragi, sest sa oled vahepeal nii palju õppinud ja ka välimuselt muutunud.

Sulle meeldib väga laulda. Ikka Imse-Vimset, Põdra maja, aga viimasel ajal ka Tipp Tappi ja ma pean iga kord sõnu välja mõtlema, sest ma õigeid ei mäleta. Sa oled hakanud ka sõnadega veidi kaasa laulma nii üht kui ka teist.

Reedel oli lasteaias sinu elu esimene Lucia-pidu. Teie vanuseklass oli küll pigem publikuks, aga te nii ilusasti ja kannatlikult istusite ühe koha peal ja kuulasite suuremate laste kontserti. Meil sinuga oli vaba päev, nii et me käisimegi ainult seda kuulamas, pärast kontserti, tegite te Eddaga pika-pika kallistuse ja siis me tulime ära.

Sa oled üldse hästi kallimaiaks muutunud. Nüüd annad sa ise teada, et tahad kalli ja vead mind ja issit kaelapidi hästi enda lähedale ning ka musi tegema. No kellel oleks südant sellest keelduda!? See on oluliselt armsam kui see, kui sa mu nibusid väänad ja väga solvunult nutad, kui ma ei luba nii teha.

Suur muutus on sinu jaoks ka see, et viimase nädal aega oled sa maganud oma toas ja voodis ja kui alguses oli mul tõeline tegu sellega, et sa lihtsalt jalga ei laseks, siis nüüd juba edeneb ja paaril ööl oled sa ilusasti kaheksa tundi omaette maganud ning ärgates meile kaissu tulnud hea tujuga. Muidugi on olnud ka öid, kui sa varem meie juurde tuled ja üldiselt ma ei jaksa isegi kella vaadata, rääkimata sinu tagasi oma voodisse viimisest.

Sa õppisid ära meie teise kassi nime lõpuks. Või noh... sa kutsud teda Onkaks, mis tähendab, et sa tead, mis tähed tema nimes käivad, aga järjekord läheb veel sassi. Nii ka mõnede teiste sõnadega, aga pole hullu. Me saame sinust üsna hästi aru ning iga päevaga muutub see lihtsamaks, sest sõnu tuleb sul kogu aeg juurde. Püüan neid küll kirja panna, aga kindlasti on mõni ka märkamatult su keelde lipsanud.

Sel nädalal oli meil ka esimene vestlus sinu õpetajaga. Mitte küll päris arenguvestlus, aga 15 minutit aega, et rääkida sinu lasteaiaga kohanemisest. Midagi väga uut me teada ei saanud. Sa oled ka nende meelest hästi sotsiaalne ja kui su parimad sõbrad on ära, siis üksi sa ei nukrutse.

Ja sa tahad palju mürada ning vannis käia. Mina aga ei saa alati kõiki asju hästi sinuga kaasa teha ja sa ei saa veel hästi aru, mida see beebi kõhus tähendab. Aga see tähendab näiteks seda, et sa ei tohi mu kõhule hüpata ning kui ükspäev sul ootamatult kaka tuli, siis ma pidin helistama su issile ja paluma tal koju tagasi tulla, ise juba selle palve väljendamise peale öökides. Jah, aasta ema. Ma ei kujuta ette, kuidas üksikvanemad küll hakkama saavad iiveldusega.

Aga see selleks. Eile tõime me koju sinu elu esimese kuuse ja täna ehtisime seda. Vanaema tuli ka külla, sest ma arvasin, et talle meeldiks sellest osa saada ning teil on alati koos tore mängida. Täna lugesite te palju raamatuid ning panite loomi tuttu. Lisaks said sa nautida tema tehtud piparkooke. Eelmisel nädalal tegime neid ise, aga sa sõid suure osa taignast juba toorelt ära. Täna said sa ka glögi proovida ja sulle väga meeldis. Meie väike suur inimene!

Ma loodan, et meil on sinuga koos veel palju-palju toredaid päevi.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 8

Tere, tibu!

Sina muudkui kasvad ja mõnes mõttes mind rahustab teadmine, et mind ajab jätkuvalt igapäevaselt iiveldama ja korra-kaks nädalas lausa oksendama, sest see on märk, et sa oled olemas. Ma ei saa kurta, sest see võiks nii palju hullem olla, aga nüüd on juba neli kuud täis ja võiks juba ammu ka parem olla. Vahel lisanduvad veel kõrvetised, aga aina enam ka midagi liigutuste-taolist. Sinu vennaga hakkasin neid tundma kusagil 18-19 nädala paiku. Sinuga aga ligi kuu varem. Issile sa veel endast müksudega märku anda ei taha, aga Nokiale küll, kui ta mu kõhu peal nurrudes magab.

Vahepeal käisime me korra veel ämmaemanda juures. Midagi väga põnevat ei tehtud, aga sain teada, et sa oled sama positiivne tegelane, kui su issi ja vend. Vähemalt veregrupi poolest. Eks ma siis lihtsalt kannatan mõned süstid taas välja ja hakkan teile vajadusel doonoriks.

Sind ootavad kodus sinu esimesed isiklikud riidest mähkmed ja nüüd ka tulevane voodi, aga ju läheb aastaid enne, kui sa koos vennaga eraldi toas magama hakkad. Pigem tulete te mõlemad vähemalt esialgu meile kaissu. Küll sa näed, kui mõnus see on. Mul on aga aina keerulisem sinu olemasolu varjata ja ega ma enam väga varja ka. Lihtsalt tööl ei ole veel sinust rääkinud. Enne tahaks vähemalt korra veel sind näha ja kuulda, et kõik on korras. Sinna aga polegi enam palju aega jäänud. Napid kaks nädalat. Seejärel on jõulud, nii et vabandan juba ette, kui sulle mandariinid, piparkoogid jms maitsema ei peaks. Aga ju sa siis annad sellest märku, kui liiga palju saab.

Kirjad Kõhutantsijale 6

Kirjutatud 29. oktoober

Tere, kallis!

Täna sain ma sind esmakordselt näha ja see oli nii tore, et ma ei pahandanudki, et mind enne ja pärast ka nõeltega torgiti. Sa oled hetkel üks pisike ja hästi aktiivne 49 millimeetrine tegelane, kes isegi mõõtmiseks paigal püsida ei taha.

Sul on käed ja jalad ja ümmarune punu ning sa oled veidi väiksem, kui sa meie arvutuste kohaselt olla võiksid. Ehk sa lihtsalt plaanid oma sünnipäeva suvele lähemale? Järgmine kord teame juba paremini.

Me ei ole veel kindlad, aga hetkel tundub, et sa võid olla väike tüdruk. Oi, kuidas ma rõõmustasin seda kuuldes! Jah, sul on suurepärane vennake kodus ootamas, aga oleks nii tore, kui sa meie meestepere tasakaalustama tuleksid. Siis saaksime koos ka ema-tütre asju teha.

Täna pole sa mul hetkekski lasknud unustada oma olemasolu. Kui üldiselt on elu sinuga lill, siis täna ei sobinud sulle ükski lillest kehvemini lõhnav asi ja ma muudkui öökisin, aga veel pole oksendanud. Kujuta ette, et sõitva auto aknast immitseb järsku sisse kellegi puuks vmt. No ma üldse ei tahtnud autos oksendada, aga läks üsna napilt.

Nüüd sa võiksid veel veidi kasvada ja siis räägime sinust kõigile uhkusega!

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 54

Mu väike inimene!

Sa oled taas demonstreerinud, et sa oskad olla maailma kõige armsam, aga teinekord võid hoopis ulakusi täis olla ja haiget teha. Toredat on siiski palju rohkem. Näiteks ühel hommikul tahtsid sa Erosele juua pakkuda - tissi. Kui ma püüdsin sind suunata, et Eros ei taha seda, aga talle meeldib vesi, siis pakkusidki sa järgmisena lahkelt talle vett oma lemmikust kõrrega pudelist. Noh, mõte on see, mis loeb. Vähemalt ei ole sa kade.

Ühel teisel hommikul aga olid sa nii õnnelik ärgates ja avastades, et Dadaa on sinu kaisus. Sa tegid talle musi ja siis näitasid talle, kus on mamma ja kus pappa. Täitsa üllatav, et sulle ka üks kaisukas on oluliseks saanud, aga ju siin on mingi seos lasteaiaga, kus teil on Babblarna teemaline tuba lausa.

Edda ja Eeon ei ole ka su mõtteist kuhugi kadunud. Kuuleme neist iga päev ja kuulevad vahel võhivõõradki. Täna tuttu minnes hüüdsid sa: Edda, kom! Eeon, kom! Nagu sa tahaksid, et nemad ka koos sinuga magama tuleksid. Ma usun, et nemad aga tegelesid samal ajal oma kodus uinumisega.

Sa said sel nädalal omale suurte laste voodi ja sellega seoses saime meie elamist ümber korraldada. Nüüd on sul oma tuba või lastetuba. Me oleme nii rahul, sest leidsime viisaka hinnaga kvaliteetse voodi, mis vastas meie nõudmistele ja juba kaks päeva pärast poeskäiku, kus sina kõik voodid ja diivanid läbi hüppasid, saime me su tutika voodi kätte ka. See on isegi parem, kui poe näidiseksemplar. Tundub, et vahepeal on mudelit uuendatud. Paari päeva pärast aga hakkame harjutama seal magamist. Seni on tore niisama tutvust sellega teha ja voodi all roomata.

Ulakusest aga ka. Sulle meeldib lilledega rabistada ja neid tuuseldada. Eriti, kui sellele tähelepanu pöörata ja sind keelata. Mina aga ei taha, et sa meie hetkel ilusatele õitsevatele orhideedele haiget teeksid. Vahepeal oli su lemmiktegevus ka puhta pesu laiali loopimine. Lisaks olen ma nüüd juba mõned korrad ärgata saanud selle peale, et sa mind meelega näkku lööd. Keelamine on aga vaid naljakas su meelest ja nii ma siis peagi unesegaselt sind kuidagi takistama, et end kaitsta. Mul ju ei ole naljakas. Päris valus on vahel. Issi ütleb ka, et ta pole elu sees nii palju peksa saanud, kui nüüd sinuga voodit jagades.

Ja sa oled oma isa poeg. Kui sa sööd, siis pakid ikka suu nii täis, kui vähegi mahub. Isegi, kui seepeale osa välja tagasi tuleb. Kui aga suu täis parajasti pole, siis sa räägid nii palju. Ehitad to(r)ni, paned asju peitu, viskad midagi ära, et hüüda: bo(r)ta. Hüüad, kui miski on kinni või katki. Vahel mind lausa üllatab, millest kõigest sa aru saad. Sa oled pisike päris inimene ja see üllatab mind vahel ikka veel.

Armastusega,

Sinu emme

Kirjad Kõhutantsijale 5

Kirjutatud 12. oktoober. Mõned varasemad kirjad hüppasid teiste vahele, nii et kes tahab lugeda, kerige veidi tagasi postitusi.

Tere, mu krevett!

Eelmisel nädalal sain ma sind üllatuslikult näha ja see oli väga tore üllatus. Tol hetkel ei olnud veel ekraanilt väga hästi aru saada, kas seal kõhus on väike inimene või niisama hele klomp, kelle süda lööb, aga nüüd peaksid sul juba kõik olulised organid olemas olema ja isegi küüned kasvama.

Sa olid 3cm suurune, mistõttu ma sind ka hetkel krevetiks kutsun. Nüüd peaksid sa juba 4cm olema, aga järgmisel nädalal kohtume juba pikemalt ja ma mäletan su venna ajast, et see oli kõige ägedam ultraheli, kus näeb tervet beebit trikitamas.

Kahjuks see esimene kohtumine oli veidi sellise krevett versus vähk iseloomuga, mistõttu ei saanud ma sellest ehk täiel määral rõõmu tunda, aga loodetavasti on sinu hetke koduga siiski kõik korras ja neljandik sinu ootust on juba seljataga. Varsti räägime sinust ka ülejäänud lähedastele.

Me käisime vahepeal tegemas perepilte, kus sinu auks Cokat jõime ja soolapulki sõime. Su vennast sai suur soolapulkade fänn, aga tavaliselt ta selliseid asju ei saa. Sina ka niipea mitte.

Aga nüüd, mu kallis, kosu ilusasti! Ma loodan, et sul on seal kõhus mugav kasside ja su venna kõhul ronimise kiuste. Olen vähemalt veidi ekstra polstrit kasvatanud sinna.

Ootuses,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 53

 Mu pisike!

Mu süda murdub hetkel, aga samas ma olen ka tänulik. Sa nutsid just mu kaisus ja hüüdsid issi järele, kuni said oma tahtmise. Issi tuli ise sind magama panema ja ta on sul tõesti suurepärane. Nii sa pole enne teinud. Sa eelistad enamasti minu kaisus magada ja mulle end mütsiks keerata, aga magama lähed sa ilusasti meie mõlemaga tänapäeval. Samas tihtipeale on issi ainus, kes tohib su hambaid pesta või sind riietada. Minuga võitled sa palju rohkem. Ma ei teagi, milles asi on. Ehk selles, et hommikuti on pigem issi sinuga kannatlikult üleval ning kuna tema graafik seda võimaldab, siis pigem ka viib sind lasteaeda ja toob tagasi tema. Aga ära sellest järelda, et ma sind vähem armastaks. Ma kinnitan seda ka sulle iga päev, kuigi viimasel ajal vastad sa sellele hoopis oma parimate sõprade nimedega, nagu sa tahaksid öelda, et sina armastad neid. Pole hullu! Ma ei ole kade.

Nägin ka täna lõpuks, kuidas teie hommikused nunnud taaskohtumised välja näevad. Kui lasteaeda jooksime, läksid sa ühe õpetaja sülle, kuniks nägid, et Edda su poole jooksis. Siis sa pidid talle vastu jooksma ning koos läksite te edasi liivakasti poole. Enam ei olnud sul meist sooja ega külma ja ometi mu näole jäi püsima hiigelsuur naeratus, sest teie sõprus on nii armas. Ja eriti tore on see, et te kõik kolm paistate üksteisest ühtmoodi hoolivat. Ei ole siin ühepoolset armastust. Ja ei saa see armastus läbi, kui lasteaiavärav seljataga kinni kukub. Sõbrad või vähemalt mõtted nendest järgnevad ka koju.

Kui aga kodus oleme, siis on meil ka piisavalt tegemist. Me laulame palju ning sa õppisid ülikiiresti Põdra maja liigutused ära. Sa jutustad kogu aeg ja mul on nii kahju neil kordadel, kui ma aru ei saa kõigist pingutustest hoolimata. Sul on uus komme, et kui me kuhugi autoga sõidame ja kohale jõuame, siis sa hüüad rõõmsasti Jaa! Meil pole aimugi, kust see tulnud on. Ja sa püüad alati kasse toites midagi ka endale suhu pista. Ma ei saa küll hästi aru, mis mõnu sa selles näed peale emme keelust üle astumise.

Igatahes, mu armsake, ma loodan, et sul tuleb pappaga hea uni ning varsti näeme!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 52

Mu pisike vapper Triibu,

Täna oli sul taas üks esimestest, aga seekord selline, millega oleks minu meelest võinud veel oodata. Nimelt esimene traumapunkti külastus.

Suur osa päevast oli niisama kodune, sest vihma sadas ja me võtsime hästi rahulikult, aga päris nii see päev siiski ei lõppenud. Ühel hetkel, kui su issi magas, otsustasid sa Erost taga ajama hakata ja Eros põgenes su issi sülle voodisse peitu. Issi muidugi ärkas üles selle peale ja siis me natuke aega olime tema seltsis, aga nagu ikka - sul hakkab kiiresti igav ning sa leiad endale uut tegevust. 

Seekord jätsid sa meid maha ja läksid kööki. Me päris kohe sulle järele ei tulnud, sest meie kodu on üsna lapsekindlaks tehtud ja me kuulsime, et sa mängid lihtsalt köögisahtlitega. Ei midagi ebatavalist sinu jaoks. Samas sa olid üksi kõige rohkem kaks minutit, kuni kuulsime sinu kohta üsna ebatavaliselt õnnetut nuttu ja ruttasin su juurde. Me olime nalja teinud, et sa tuled varsti meid pussitama, aga kui ma leidsin su köögist, käes üks meie teravamaid nuge ja veri tilkumas, siis ei olnud enam üldse naljakas. Kuidas sa üldse selle kätte said peidetud sahtlist, on natuke müstika, aga me selgelt alahindasime su oskusi. Me tahtsime tegelikult noad juba mõni aeg tagasi veel kindlamasse kohta panna, aga ei olnud veel välja mõelnud paremat kohta. Kahjuks sellele sahtlile ei õnnestu ka lapselukku monteerida. 

Igatahes, viisin su kiiresti kraani alla, et näha, mis katki on ja lootsin, et külma veega saame vere rutem hüübima, aga haav su sõrmeotsas tundus üsnagi sügav ja ega sa siis ei tahtnud lasta meil end aidata. Issi sai lõpuks kuidagi su sõrme kinni plaasterdatud, aga üsna ruttu oli ka pool sidemest veripunane. Ise sa rahunesid maha kohe, kui mul tuli pähe sulle multikaid pakkuda ja ka side püsis, aga igaks juhuks helistasime nõuandeliinile ja nad soovitasid kontrolli minna.

Muide, mulle väga meeldib Rootsi närakutenite süsteem. Kui tihti on arsti juurde aja saamine siin väga vaevaline, siis vähemalt on neil olemas ka terve kergema hädaabi kliinikute võrgustik, kust saab abi mitte just eluohtlike, aga siiski kiireloomuliste asjadega.

Haarasime kaasa hädavajaliku ja sulle ühe raamatu. Muidugi me mõlema telefonid olid kohe tühjaks saamas Murphy seaduse kohaselt, mina olin veidi nohune ja su isa ei lubatud üldse sisse. Samas kogu personal oli hästi tore ning kliinikus läks kiiresti. Sina lubasid vapralt oma sõrme vaadata ja kätt puhastada ning tundus, et see kõik sai sinu jaoks isegi liiga kiiresti läbi, sest sa said sealt omale paar mänguasja, aga polnudki aega nendega mängida enne kojujõudmist.

Õnneks su haava peeti ilusaks ja seekord ei tulnud õmmelda, kuigi see puudutas üsna suurt osa su sõrmeotsast. Sa said uued plaastrid, mis sulle närvidele käivad, aga mängukiirabist ja kilpkonnast said kohe su sõbrad. Nüüd sa vist arvadki, et haiglad on ühed toredad kohad, kust saab mänguasju. Meie aga saime noad mujale kolida ja proovida takistada sind sõrme torkimast.

Muide, alles paar päeva varem hirmutasid sa mind oma sõrmede liftiukse ja raami vahele toppimisega. Olukorras, kus ma ei saanud ka sind aitama tulla, sest seisin ise teise ukse vahel ja sa olid juba vajutanud kõigile teiste korruste nuppudele, nii et kui ma oleksin liigutanud, siis oleks lift sõitma hakanud. Õnneks see lahenes ise.

Anna meile andeks, et me sind täna selle õnnetuse eest kaitsta ei suutnud!

Sinu emme ja issi

Kirjad Kahele Triibule 51

Tere, mu Triibu!

Kuni sa lõunaund magad, saan taas mõned read su kohta kirja panna.

Sa oled nii äge. Sinuga saab palju nalja ja su naer on nakkav. Sa oled hulljulge. Täna näiteks harjutasid sa selg ees hüppeid diivanile käetoe pealt. Alguses kukutasid end niisama ja siis hakkasid juba end jalgadega maast lahti tõukama. Mu vaesed närvirakud.

Samas sa hakkad aina enam testima ka meie piire. Kui miski maha kukub, siis sa hakkad veidi nutma, et näha, kas me viitsime ise selle sulle tagasi tuua. Sa võitled kinnaste vastu nii visalt, et suutsid kolme päevaga kaks paari häid veekindlaid kindaid kuhugi lollikindlalt ära paigutada lasteaias. Teine neist paaridest oli nii uus, et mina neid su käes ei näinudki. Sa võid pikalt ulguda ja krokodillipisaraid valada ka kõige väiksema kukkumise tagajärjel või näiteks siis, kui sa ei tohi kuuma panniga mängida või kui ma pean minema pissile. Teine samasugune pott täpselt samade päris koostisosadega ei kõlba. Kui sa süüa ei taha, siis sa vahel lihtsalt ei söögi midagi.

Uneajad aga on läinud lihtsamaks. Me ostsime targa pirni magamistuppa ja nüüd ka Google Mini kõlari, et seda kontrollida ilma, et peaks telefoni alati kaasas kandma. Me loeme sinuga mõnda raamatut ja kui kümne minuti pärast tuli automaatselt ära kustub, siis pärast mõned päevad kohanemist, ronid sa siis ise rohkem pikali ja teki alla ning vahel me veel jutustame veidi, aga uni ei ole tavaliselt enam kaugel ega too kaasa suuremat võitlust. Eile lõuna ajal olid sa lausa nii erakordselt väsinud, et pidid pannkooke süües ära kustuma köögilaua taga. Sellist asja me ei mäletagi varasemast.

Sul on nüüd tõelised sõbrad Edda ja Leon ning hommikul esimese asjana küsid sa nende järele. Järsku tundub pikk nädalavahetus lasteaiast eemal sinu jaoks karistusena, sest te ei näe üksteist. Lasteaiahommikutel aga, kui üks neist ees ootamas on või kui nad jõuavad, siis ununevad nii paha tuju kui ka lapsevanemad ning te jooksete koos mängima. Armsamat asja ei ole olemas.

Kodus mängid sa nüüd palju tunnelite ja pallidega ning iga päevaga demonstreerid meile uusi sõnu, mida sa tead. Huvitav on jälgida su keelelist arengut. Näiteks suudad sa nüüd öelda välja pika sõna nagu mandariin. Ja siis ütled sa põlle ja kinda, sest me paneme põlle ette ning kindad kätte. Põll ja kinnas on sinu jaoks veel võõrad. Mulle meeldib, et sa ikka veel kasutad rohkem eesti keelt, aga aru saad sa ka rootsi keelest ning viimastel nädalatel oled sa hakanud ka kasutama esimesi kahesõnalisi väljendeid nagu akta dig, mis tuleb Lilla snigel laulust. Üldse avastasime, et sa oled lasteaias õppinud ära mitme laulu liigutused ja mõned sõnad ka. Saame sulle kogu aeg imse-vimset ette laulda ning sa teed õigeid liigutusi kiiremini, kui me sõnadega järele jõuame, et siis nõuda: veel kord! En till! Ma ei teagi, kas toredam on sul või meil.

Armastame sind tohutult,

Emme ja issi

Raseduse take 2

Kirjutatud 19.9.2020

Mul on seljataga kaks sellist rasedusnädalat, kus ma millegi üle kurta ei saa. No okei, rinnad on hästi hellad ja krutskeid täis väikelapse imetamine ei tee asja paremaks. Samas lugesin oma blogi sissekandeid oma elust eelmise raseduse alguses ja seekord ei ole mingit iiveldust ja oksendamist. Vähemalt veel mitte. On natuke tihedamini nälg lihtsalt.

Eile õhtul aga tundsin end esimest korda rasedana. Nimelt keset pisikese pulgajäätise söömist läks mul selle isu nii kapitaalselt üle, et pidin järele jäänud jäätise käest ära panema. Šokk, ma tean! Lisaks ekstreemlaiskus, mis lasi mul ebameeldivaks muutunud asja lihtsalt laua peale panna ja mille tagajärjeks oli vajadus just koristatud korteris taas lauda küürida.

Südaööl aga, kui magama plaanisin jääda, sain oma hambapesu ära nullida, sest nälg oli metsik ja ajas kergelt iiveldama. See osa on tuttav, aga mul võib nii olla ka siis, kui ma olen vaid üksikisik. Nüüd aga sain üles tõusta ja endale ühe riisipudingu soojaks teha. Sest külm riisipuder on jälk. Ma olen iga kell nõus pigem selle originaalpakendist välja koukima ja korraks mikrokasse viskama, kui et seda külmalt sööma. Lisaks saan nii pudru ilusasti moosiga ära segada, sest ma ei ole mingi snoob, kes võtab iga lusika peale jupi üht ja jupi teist, neid omavahel segamata. Aga aitab pudrumonoloogist. Puder päästis öö.

Iga päevaga tekib kiusatusi sellest kõigest veel kellelegi rääkida, aga ma tahaks seda taas kuidagi ägedalt teha. Lisaks tuli täna meie emmederingist veel üks beebiuudis. Sel nädalal oli ka esimene ämmaka vastuvõtt ja tore oli taas kohtuda. Sel korral tehti kohe hunnik teste, mida minu meelest eelmine kord ei juhtunud. Samas minu kurvastuseks ei näe nad põhjust mind uute reeglite tingimustes kolme kuu ultrahelisse saata. Aga ma ju tahan näha seda pisikest tegelast võimalikult ruttu ja see on kõige toredam ultraheli, kus saab näha tervet beebit korraga ja arusaadavalt. Lisaks annab see kindlust, et päriselt keegi kasvab ja liigutabki end sinu sees. Seega kaalume tasulisi variante, mis ei olegi nii üle mõistuse kallid. Muus osas aga oli kõik juba tuttav ja järgib suures plaanis sama mustrit - raseduse esimeses pooles minimaalselt kontrolle ning lõpupoole iga paari nädala tagant midagi. Sain selle beebi nimel ka vapper olla ning sõrme otsast verd anda. Ma jätkuvalt kardan ja vihkan seda, aga neil ei olnud seekord lihtsalt vahendeid veenist vere võtmiseks. Kuidas 21. sajandil ei ole veel meeldivamaid lahendusi hemoglobiini ja veresuhkru mõõtmiseks!? Igatahes, here we go again!

Kirjad Kõhutantsijale 2

Tere taas, mu kallis!

Nii imelik on mõelda, et on jälle mina +1

Sina!

Siiani oled sa oma emme vastu väga armulik olnud. Ei ole mul veel ühtegi kohutavat esimese trimestri tunnust. Eelmisel nädalal ei oleks ma vist üldse aru saanud, et ma sind ootan, kui just taas rinnad ei pakitseks, aga see selleks. Ära sina selle pärast põe eks!

Paljud räägivad, et teine rasedus möödub nii märkamatult. Valetajad! Mina loen jätkuvalt päevi, sest iga päevaga, mis sa seal kõhus ilusasti edasi kasvad ja arened, suureneb tõenäosus, et sa päriselt ka meie perega liitud.

Me ei ole otsustanud veel, millal me sinust teistele räägime või kuidas. Ainult tädi Lea teab, sest ta tuli ise esimesena samasuguse saladusega välja. Nemad on meist küll natuke ees, aga nii lahe oleks, kui su vennal oleks nende peres mängukaaslane ja sina saaksid ka ühe. Ning mis seal salata - meil, emmedel oleks alguses koos palju lõbusam teiega kärutada.

Mulle nii meeldiks, kui sa oleksid väike tüdruk. Samas olen ma ainult poistenimesid googeldanud. Armastame me sind nagunii - ükskõik, kumb sa oled, sest sa oled meie oma, aga nii tore oleks ka tütre kasvatamise kogemus ja su emme on üsna tüdrukulik ise, kui sa veel ei tea. Samas sul on ülivinge suur vend.

Just täna mõtlesime, kui lõbus teil saab olema näiteks koos vannis mängida ja nädalavahetusel, kui meil su värske 11-aastane nõbu külas oli, siis see pani ka mõtlema, kui lahe on, kui lapsi on kaks. Sa oled igatahes väga oodatud. Emme ei viitsi juba praegu tööl käia, aga päris ilma on ka keeruline. Eriti, kui meil nüüd taas suuremat kodu vaja läheks.

Naljakas on aga see, kui ruttu on meelest ära läinud rasedusega kaasnevad reeglid, nagu näiteks mida süüa tohiks ja mida mitte. Õnneks juustude osas on Rootsi võimud vabameelsemaks muutunud ja mind ajavad muigama teised tulevased emmed, kes eraldi mamma sushit ostavad.

Homme aga läheme me sinuga esimest korda ämmaemanda vastuvõtule. Ma küll ei usu, et ta seegi kord mõnda sinu olemasolu kinnitavat analüüsi nii vara teeks, aga põnev ikkagi. Kahju on ainult, et sinu issi korona tõttu kaasa tulla ei tohi. Mitte, et ta haige oleks, aga lihtsalt sellised on reeglid hetkel. Sa oled tulemas üsna kummalisel ajal. Aga ära muretse! Sinu emme ei ole enam algaja.

Armastusega,

Sinu emme

Tehke pilte

Ma täna tunnen enda üle piinlikkust ja nean end natuke. Põhjuseks see, et olen veetnud praegu üksjagu aega, et leida korralikku pilti oma kasuisast, et teda Triibule ka tutvustada. Jah, ma ehk oleksin pidanud seda juba ammu tegema, sest ta on mänginud minu elus suuremat rolli, kui mu bioloogiline isa. Samas omal ajal tundus tema kohalolek nii iseenesestmõistetav ning osaliselt ebavajalikki. Lihtsalt keegi, kelle ema oli endale kaaslaseks valinud. Ma ei mõelnud siis veel, et see ei jää alatiseks nii. Et kui kellelegi mitte välja öelda, kui tähtsad nad sulle on ja kui ei salvesta teadlikult ühiseid mälestusi, siis võibki juhtuda nii, et kaevad läbi aastatejagu täiesti ebaolulisi ja üksteist kordavaid fotosid, et leida vaid mõned juhuslikud klõpsud, mille nurka on jäänud keegi sinu jaoks oluline ja mitte üldse enda parima nurga all.

Jah, ma tegin teadlikult pilte meie kõige viimasel kohtumisel, sest ma teadsin, et meil ei ole enam palju aega, aga see ei ole mitte see versioon mu kasuisast, keda ma tahaksin oma väikesele lapsele tutvustada. Vähist puretud peaaegu kiilakas inimene ei ole mitte see minu jaoks läbiv mälestus temast ja ma ei taha ka, et Triibu teda nii teaks. Mina mäletan enda vanaema ainult, kui peast segast tädi, kel oli alles vähe juukseid, üks rind ja kes pidevalt me kodust põgeneda üritas. Oma kasuisa meenutan aga pigem isana, kes võttis selle rolli, kuigi ta ei pidanuks. Ta kohtles mind võrdselt oma bioloogiliste lastega. Inimesena, kellele võisin helistada igasuguses olukorras teades, et ta on alati minu poolt ja aitab, kui vaja. Kes jääb alati rahulikuks, aga oskab ka nalja teha. Kes on hästi tark ja mäletab kõike. Kes lasi mul vahel tunda ennast ära hellitatuna, lubades mulle seda, mida mu ema ei saanud. Kellel oli alati minu jaoks kaasas mõni maiustus. Inimesena, kes premeeris mind heade õpitulemuste korral ja kes tegi kõige heldemaid kingitusi näiteks oma sünnipäeval. Ja siis mina pidin kaevama aastani 2011, et leida üks viisakas pilt temast. Õigemini lausa meist kolmest koos emaga. See on boonuseks.

Ehk siis, hinnake hetki ja häid inimesi enda ümber rohkem!

Kirjad Kõhutantsijale 1

Tere, mu kallis!

See on esimene kord, kui ma sinu poole nii pöördun, sest vaid mõned tunnid tagasi saime me kinnitust sinu olemasolust. Täna on 31. august ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis käin oma ema jälgedes ning ka minust saab (taas) ema 33-aastaselt.

Sa oled alles seesamiseemne suurune, aga juba peaks su süda lööma. Ausalt öeldes oskasin seekord juba ammu kahtlustada, et sa mu kõhus küpsed. Või noh... ammu tähendab seekord umbes kahe nädala eest, kui sa olid alles tolmukübe. Nimelt muutusid mu rinnad nii tundlikuks nagu imetamise esimestel päevadel. Tark internet küll väitis, et see on pigem normaalse kuupuhastusega lõppeva tsükli tunnus, aga minul varem sellist tunnet olnud ei ole. Lisaks - ja ma tean, et see on teaduslikult võimatu - tundus mulle ka, et tunnen kergelt liigutusi, aga ehk pöörasin lihtsalt gaasidele tavapärasest enam tähelepanu, sest võimalus ja lootus, et seal kusagil mu sees sügaval küpsed sina, oli ju olemas. Tänaseks on ka kõrvetised kohal, aga sa oled seda väärt!

Siiani käid sa oma venna jälgedes. Me üldse ei oodanud sinu tulekut nii ruttu, aga nagu temagagi, kulus mõttest tulemuseni vähem kui kaks kuud. Me sinu issiga oleme oma hea õnne üle muidugi väga tänulikud, aga peame vist tulevikus ekstra ettevaatlikud olema.

Ma olen juba nädal aega päevi lugenud, sest teadsin, et iga järgnev päev suurendab tõenäosust, et sa oled meie perega liitumas. Jah, ma tean, et kõike võib veel juhtuda, ning püüan jääda pragmaatiliseks, aga täna olen ma õnnelik ning elevil ja erinevalt eelmisest korrast üldse veel mitte hirmul. Seekord mul on ju juba ees kogemus, kuigi vabalt võib sinuga kõik teisiti olla. Meie ühine teekond on alles alanud ja ma loodan, et see saab pikk ja huvitav olema. 

Kohtume siis, kui kirsid õitsevad!

Armastusega,

Sinu emme

Lapsevanemlusest

Triibu muudkui kasvab ja areneb. Talle meeldib tohutult hüpata ja ronida, elektriautodega mängida ning Duplotega ehitada. Ta sunnib mind pidevalt hinge kinni hoidma ja teda ettevaatlikkusele manitsema, sest igast pehmest mööbliesemest saab batuut ja igast kõvast hüppe stardipunkt. Ta hüppab rõõmuga päris kõrgelt, aga õnneks siiani siiski ootab ära, et ma tal kätest kinni hoiaksin.

Ta mängib hea meelega alati veega - vannis mullidega või millega iganes, mille köögi kraanikausist leiab. Mingid ekstra turnimistoolid on meist täiesti mööda läinud, sest ta vinnab suvalise köögitooli kraanikausi juurde ja siis ajab seal asju. Ka vetsus vee laskmine on hitt ning täna leidsin ta mööda potti üles ronimas ja sealt edasi kätekuivatusresti redelina kasutamas. On vist ülim aeg hankida talle mingid turvalisemad hüppe- ja ronimisvahendid.

Kogu selle mürgli sees on ta ometi ka kõvasti kõne poolest arenenud. Hetkel ta küll ei vasta stereotüübile, et mitmekeelsed lapsed hiljem rääkima hakkaksid. Olen püüdnud tema sõnu kirja panna - kuidas ja millal nad tulnud on ning millises häälduses ning juba jäi seljataha 100 sõna piir. Ka õpetajad ütlevad, et ta on hästi jutukas ning talle on lasteaias tekkinud müramiskaaslane - väike neiu, kellega koos õpetajatele nurga tagant kuku teha ja mida kõike veel.

Väiksem tegelane annab ka ikka igapäevaselt enda kohalolust märku. Kõige hullem peaks juba möödas olema, aga minu puhul on okserefleksi testimine nädal nädalalt sagenenud ja enam ei jää päevagi vahele, kui ma ei kõõksuks. Päriselt oksendamiseni on asi läinud vaid paaril korral ja siis on ka olnud mõni muu mõjuv põhjus nagu peavalu, mis minu puhul nagunii tihti enda sisikonnale restardi tegemisega lõpeb. Samas enam ei tea, kas nutta või naerda, sest vahel pole põhjust üldse vaja ja enda eest on väga raske ka mõtteid tsenseerida. Proovi jõuda lasteaiast koju näiteks teades, et sul on käes kott kakase mähkmega. Täna tänasin vaid õnne, et ma viis minutit varem ei jõudnud ja ise sellega tegelema ei pidanud. Eeskujulik ema eks. Aga samas, neil on lihtsam koristada ju ühe ja mitte kahe järel.

Kui paljud räägivad, et korduvrasedusega läheb aeg nii märkamatult, siis ma sellega päris ei nõustu. Küll aga on selgem arusaam, mida oodata ja ei pea ka hullumeelselt shoppama, sest pea kõik on juba olemas. Hoidsime teadlikult alles kõik meile meeldinud beebiasjad. Täna just avasime esmakordselt mingid beebi voodipesu pakid, mis said ostetud umbes täpselt kaks aastat tagasi. Oleks vist võinud nendega veidi oodata :) Samas esimene ost on ka Kõhutantsijale tehtud ja selleks on riidest mähkmed. Tahtsin enne Brexiti jõustumist veidi varusid täiendada, sest me ei olnud kindlad, kas meil on varsti üks või kaks mähkmelast ning pisemaid asju oli nagunii juurde vaja. Aja juurde aga tagasi tulles, alles nüüd, kui esimene trimester on ka kõige tagasihoidlikumate arvutuste kohaselt seljataga, hakkab mulle tunduma, et kaugelgi see raseduse poolaeg on ning siis juba on käes uus aasta ning päevad lähevad pikemaks, aga mööduvad kiiremini.

Muideks, eile mulle tundus taas, et ma tundsin kõhus mingit tegevust. Kuidagi pikalt oli ühes kohas survet tunda. Ei tea, kas ta sirutas hoolega koibi või oli see siiski seotud mu enda seedimisega, aga varsti-varsti peaksime saama üksteisega selgelt kontakti. Seda ootan kõige rohkem, et ma teda tunneksin.

Seni aga jätkan kalamata oliivide lutsutamisega ning loodan, et varsti iiveldus möödub.

Täitsa huvitav on elada

 Kes oleks võinud arvata, kui paljud asjad võivad iiveldama ajada. Mõned on üsna loogilised:

* Kakamähkmed ja -hais. (Lemmik on juba nädalaid ainuüksi nendega tegelenud ja minu haisukaebuste peale jooksnud koristama)

* Autosse sisse immitsev puuksuhais vmt

* Solgikaevu lähedusest mööda jalutamine

* Oma puuksuhais

* Kallima higi

* Veini teine klaas

* Kööki jalutamine

* Iga jälgim mõte (nagu prügiauto, mis juba ohutult möödunud on)

* Bensiinihais tunnelis sõites

Loodetavasti saab see varsti läbi. Nagu rase oleks :)

Mulle ei meeldi poliitikast rääkida

Ma ei ole üldse see tüüp, kes hea meelega kolleegidega lõunalauas poliitikat detailideni arutaks, veel vähem teema püstitaks, aga Eestis toimuvast tsirkusest ja tegelikult ka mujal maailmas toimuvast on aina raskem mööda vaadata. Mind tõsiselt huvitab, kust tuleb mõningate tegelaste enesekindlus püüda teistele ette kirjutada, kuidas nad elama peaksid. See ei ole sama asi, kui palve lasta elada nii nagu igaüks ise tahab.

Lugesin täna üht avalikku kirja Ratasele, mis mulle nii mõistlik tundus. Inimesed on saanud haiget ja soovivad seda (viisakalt) väljendada. Mingil rumalal põhjusel avasin ka kommentaarid. Ma ikka aeg-ajalt loodan kommentaariumides kohata mõistlikke inimesi, sest kuskil peavad ju nemad ka olema, aga millegipärast laamendavad avalikult ikka need, kes rahul ei ole. Naisterahvas, kes otsustas seista vähemuste eest, valati sopaga üle muidugi. Oli neid, kel oli vaja tema välimust solvata. Ja neid, kelle meelest LGTB kogukond koosneb ainult suuseksi harrastajatest ja kes tundsid puudust graafilisemast organisatsiooninimest. Oli neid, kes tundusid end äkki heteroseksuaalse vähemusena ja röökisid: homopropaganda. Seletage mulle, rumalale, kas mina olen valesti aru saanud, aga kumb on päriselt propaganda: kas see, kui ma karjun, et sina pead ka hetero olema või see, kus ma ütlen, et mina ei ole!? Kumb siis kumba poolt midagi tegema proovib mõjutada ja seega propagandat teeb?

Mul oli lihtsalt kurb ja valus lugeda ja mul on nii kahju kõigist neist inimestest, kes end hetkel Eestis turvaliselt ja ilmselgelt väärtuslikuna tunda ei saa. Ma tõesti ei saa aru neist kitsarinnalistest inimestest, kes ainult mingit jonni ajavad, millest keegi ei võida. Kas see tõesti teeb kellegi elu paremaks, kui teised on õnnetud? Ei ole ju nii, et kui homoseksuaalsetel inimestel omavahel abielluda ei lubada, siis nad kohe rõõmsalt heterotega abielluma hakkavad. Aga see on vaid üks teema. Üks väga isiklik teema, mis ei tohiks küll kellegi teise asi olla. Samamoodi nagu igaüks ise otsustab, mis tööd nad teha tahavad, kus elada soovivad ja kellega sõbrustavad. Rääkimata õigustest oma keha üle ise otsustada ning oma usku valida. Ma olen vist paduliberaal, nagu mõned vennad kindlasti ütleksid ja seda heal päeval, aga ma siiski loodan, et päev päevalt aina rohkemad hakkavad mõistma, et erinev ei ole halb ning selle eest ka avalikult seisma nõustuvad.

Kui seda postitust loeb keegi, keda hetke kolevalitsuse valikud negatiivselt mõjutavad, siis teadke, et see igati enamusgruppidesse kuuluv (naine olemise erandiga) valge hetero blogija on teie poolt.

Ah nii siis ongi...

Eile saime me ka proovida, mis tunne on, kui peab samaaegselt tööd tegema ja väikest last lõbustama. Nimelt Triibu tundus natuke nohune ja tegime talle vaba päeva olukorra hindamiseks.

Triibu oli enda kohta hästi tubli. Magas juba hommikul uuesti issi kaisus. Seejärel veetsime temaga kordamööda õues aega, nii et teine lapsevanem saaks samal ajal veidi tööd teha. Eriline hitt oli E4 ääres autode vaatamine. Siit sõidab tõesti kogu aeg põnevaid masinaid mööda. Isegi traktoreid nägime ja selliseid asju, mille nimegi ma ei tea.

Pärastlõunal pidin üht koosolekut pealt kuulama ja otsustasin, et proovin seda iPadil teha, et saaksin samal ajal Triibule seltsiks olla. Triibu küll vaatas huviga mõne minuti ekraanilt uusi onusid, aga siis hakkas igav ning ta tassis mulle sülle igasuguseid asju ning loopis laiali ka terve hunniku, aga mida ikka oodata igavlevast alla kahe aastasest pooleteisttunnise koosoleku ajal. 

Ühel hetkel kuulasin presentatsiooni ja samal ajal suras Triibu mu pluusi kurguaugust sisse suuri masinaid. Ühe leidsin palju hiljem seljatagant. Kui see mäng sai otsa, siis tassiti mulle sülle autorada ja istuti ise ka kaksiraksi  mulle otsa. Proovi siis nii tööle keskenduda :)

Aga hakkama saime. Ta on siiski väga mõnus laps, kui aeg-ajalt jonnituju ja näiteks tänahommikune spontaanne kõrvakiiluderohke äratus välja arvata. Lihtsalt laiselda ei lubata.

Laupäevane müsteerium

P.S. Ilma meie loata seda raamatuks ega mõneks audiovisuaalseks teoseks teha ei tohi!

Plaanisime täna ühe väikese sõidu teha. Seadsime sammud auto poole ja kohe, kui ma kõrvaistujapoolse ukse avasin, vaatas mulle auto põrandalt otsapidi tooli alt vastu üks telefon. Ei olnud minu oma ega Lemmiku oma. Kuna see oli hästi nähtav ja me ei vea just tihti võõraid oma autoga, siis esimene mõte oli, et see peab kuuluma eelmisel nädalavahetusel külas olnud Lemmiku vennatütrele. Helistasime siis vennale, aga tütrel oli oma telefon samal hetkel näpus ja teistel lastel olid ka telefonid alles.

Hakkasime siis ajusid ragistama. Kes on viimastel nädalatel meie autos viibinud? Ei tulnud nagu kedagi eriti meelde. Ainult, et auto käis hiljuti hoolduses ja et see hooldusmees oli olnud veidi hajameelne ja ka meile teadaolevat kõrvalistuja kohal kindalaekaga mässanud. Plaan oli koju jõudes telefon laadima panna ja vaadata, kas saame targemaks. Küsisime igaks juhuks ka oma lähemalt sõprusringkonnalt, kas keegi on sel suvel ehk telefoni ära kaotanud, aga keegi midagi üles ei tunnistanud.

Edasi läks põnevaks. Kui telefon pildi ette võttis, ilmus välja ka täiesti suvaline taustapilt ja meie üllatuseks kirillitsas tekst ning mõned vastamata kõned juulikuust ja Eesti numbritelt. Täiesti imelik, kuidas see telefon end mitu kuud autos märkamatuks jätta suutis.

Proovisin siis helistada tagasi ühele neist vastamata kõnede tegijatest. Tüüp oli nii umbkeelne, et viskas lihtsalt telefoni ära ja ma isegi proovisin vene keeles seletada. Samas, kuidas saakski hästi seletada, et leidsime telefoni, kuhu te olete helistanud juulikuus, aga mille numbrit me ei tea. Mind peetaks ogaraks.

Järgmisena koukisime SIM-kaardi telefonist välja ja Lemmik leidis ka mälukaardi, millel olid meie jaoks võõraste inimeste pildid. Samas, ega meil ei ole ka venekeelseid sõpru Eestis ja juulikuus olime me karantiinis. Vastamata kõned olid meie esimestest karantiinijärgsetest päevadest.

Proovisin seejärel Teliaga ühendust võtta, et ehk nemad oskavad SIM-kaardi numbri järgi tuvastada omanikku, aga seda numbrit nad ära ei tundnud, kuigi olid muidu väga osavõtlikud. Elisasse helistasime ka, kuigi selleks ajaks olime veidi targemad, aga vana koduoperaatori esindaja eelistas mind pigem peesse saata, kui oma klienti aidata telefoni tagasisaamisel.

Me olime vahepeal avastanud, et SIM-kaart oli küll parooli all, aga telefon ise mitte ja järsku oli meil ligipääs igasugustele isiklikele andmetele alates mingitest fotodest ja emailide nimekirjadest kuni pildini veel aastaid kehtivast krediitkaardist. Samuti leidsime palgaväljavõtted, aga püüdsime siiski austada inimese privaatsust. Läks veidi aega enne, kui suutsime keeleseadeid muuta ja asjad muutusid arusaadavamaks. Meile aga piisas, et leidsime inimese emailiaadressi ja telefoninumbri. Saatsin talle nii meili kui ka proovisin helistada. Eks näis, kas ta võtab ühendust.

Tegu tundub olevat meie jaoks täiesti võõra keskealise mehega ja suutsime ka paari tunnise täpsusega välja selgitada, millal ta oma telefoni ära kaotanud on, aga meil on täielik hämming, kuidas see meie autosse sattus. 

Vaatasime oma sama päeva fotosid ja me teame, kus ja kellega me olime, aga ometi targemaks ei saanud. Kas telefoni korjas kogemata üles meiega aega veetnud mu kergelt seniilne tädi, meie maimik või me ise näiteks toidupoest? Või äkki proovis tüüp hoopis lisaraha teenida meie autosse sisse murdmisega? Samas me pole märganud millegi kadumist ja tema telefon oli täis vägagi isiklikku kaitsmata infot, nagu eelnevalt mainisin.

Proovisin ka googeldada teda, aga vasteid oli vähe ja ta nimi pole just unikaalne. Kummalisemaks vist ei saa minna, aga kui rohkem teada saame, siis kirjutan.

Muide, koronatest oli negatiivne.

Sain ka koronatesti teha

Ma olen haige. Taskurätikuid kulub kilode kaupa ja igaks juhuks oma poiste kaisus ma hetkel ei maga. Kurk ka valutab. Pea on paks ja veidi on nõrk olla. Tavalises olukorras käiks ma vist ikkagi kontoris tööl, kui just kolleegidest kahju ei hakkaks, aga nüüd on ju teised ajad ja teistsugusele ajale kohaselt loodan ma elus esimest korda, et mul oleks mingi suvaline ülemiste hingamisteede viirus. Ma keeldun seda külmetuseks kutsumast, sest juba on piisavalt inimesi, kes arvavad, et korra tunnevad külma ja kui nad juhuslikult kohe pärast seda haigeks jäävad, siis ainult külm ongi see suur süüdlane. Ei ole sõbrakesed, ei loe. Kuulake bioloogiatunnis tähelepanelikumalt.

Igatahes, tagasi põhiteema juurde. Kuna Triibu käib lasteaias ja umbes nüüd pidi sinna naasema ka üks vägagi kompromiteerutd immuunsüsteemiga laps, siis ma arvasin, et oleks mõistlik end korona osas testida.

Rootsis käib see testimine veidi testmoodi. Lihtsamalt. Vähemalt logistiliselt. Jah, võid ka ise kuhugi drive-in stiilis kohale sõita ja A öelda, aga mugavam tundus olevat test koju tellida. 

Kõigepealt tuli mul läbi lugeda ports tingimusi. Muuhulgas see, et kui viimase kuue kuu jooksul juba koronat põdenud oled, siis uuele testile õigust ei ole. Huvitav, kuidas nad küll siin siis aru saavad, kas tekib immuunsus või mitte!? Igatahes, seejärel läks minu meelest vajalikust keerulisemaks. Kõigepealt alustasin ühelt veebilehelt. Siis pidin installeerima ühe äppi ja tegema seal paar liigutust. Seejärel tuli liigelda uuele veebilehele ja etteruttavalt võin öelda, et testi tegemise ajal sain ka kolmandale veebilehele minna ning ehk tulemuse saan neljandalt. Ma kahtlustan, et arvutivõõramatele inimestele on see juba üsna keeruline.

Igatahes, testi tõi täna mulle kohale taksojuht ja test ise ootas mind papptaldrikul serveerituna välisukse kõrval. Mulle anti 15-20 minutit, kuni sama juht tagasi tulema pidi ja mul oli samal ajal oluline koosolek, aga mis siis ikka. Üldse on need esimesed kõige karmimad haigusepäevad minu jaoks tähendanud 5-6 koosoleku päevi, kus midagi ära ka jätta ei saa hästi.

Kõigepealt pidin võtma testi kilekotist välja, selle veebis registreerima ja siis pool minutit käsi pesema. Seejärel tuli pulgaga sügaval kurgus kudistada. Seejärel öökides pulka mingis vedelikus keerutada ja proovida analüüsituub kõvasti kinni keerata enne, kui okse tuleb. Siis oksendada. Vähemalt minu variandis. Seejärel panna test tagasi väikesesse kilekotti. Taas 30 sekundit käsi pesta ja siis panna test suuremasse kilekotti ning külmkappi. Ausalt ma sellele järelkorrale väga pihta ei saanud, sest kõiki kilekotte olin ma katsunud ka enne ja isegi õues käinud kätega. Ma küll väga ei usu, et ma nii steriilsust tagada suutsin.

Igatahes, lõpuks tuli taksojuht tagasi. Ma panin oma testi teiste samasuguste peale ukse kõrvale jäetud karpi ja tulin ära. Nüüd tuleb vaid vastust oodata ja ma väga loodan, et see tuleb juba homme, sest seejärel tuleb juba nädalavahetus ja ma pigem eelistaksin varem kui hiljem teada, et saaksin vajadusel kiiresti hoiatada neid, kellega olen kokku puutunud ning lükata edasi tulevikuplaanid ning võtta ka Triibu lasteaiast taas ära. 

Pean tõdema, et oli huvitav kogemus. 

Kirjad Kahele Triibule 50

Ehk lugu ümaratest vormidest ja unest

Mu kallis poja,

Juba pikemat aega on üheks su lemmik mittemänguasjaks olnud mu silikoonist rinnahoidjad. Ikka ja jälle leiad sa need vastavast sahtlist üles ning vead neid mööda elamist ringi. Lõpuks ma ei vaevunudki neid enam ära panema. Sa kasutad neid nagunii rohkem kui mina.

Eelmisel nädalal oli meil aga üks veidi vaevalisema magamajäämisega õhtu. Samast nädalast, aga ühest teisest uneajast on mul ka su varbaküünest kriim otsaees. Loodetavasti päris armi ei jää.

Igatahes me sinuga maadlesime pikalt unega. Sina olid palju võitlusvalmim kui mina ja kui mina püüdsin mitte uinuda ning samal ajal jälgida, et sa end silikoonmaski ette proovimisega ära ei lämmataks, siis lõpuks jäid sa ikka omaette pusima. Kuni järsku kostis su suust Oh ei! ja sa tagastasid mulle mu rinnahoidja.

Ma alguses ei saanudki aru, mis juhtus, aga lähemal vaatlemisel selgus, et sa oled sellest päris suure tüki lahti hammustanud. Ehmatasid vist ise ka, et nii läks. Mind ajas rohkem naerma ja seejärel uinusid sa vähemalt kiiresti. Huvitav, kas ma peaksin meile uue silikoonrinnaka ostma!?

Võitlemise kiuste aga oled sa maailma kõige armsam kaisukas, kui sul juba uni tulema hakkab. Sa proovid oma pea panna minu oma vastu ja naeratad läbi une nii mõnusasti. Viimasel ajal meeldib sulle ka kaisus lugemine ja isegi laulmine. Hetke lemmik on väikese ingli laul, mis viib ära ka väga kurva tuju ja trotsi.

Armastame sind väga-väga!

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantsijale 4

 Mu pisike,

Ma ei ole sind ka ära unustanud. Ja ega sa ei lasegi.

Viimastel nädalatel on mul kogu aeg nälg. Süüa võiks iga paari tunni tagant. Isegi su issile teeb see nalja juba. Täna ta jokutas lõuna ajal välja minemisega ja ma tõsiselt kaalusin, kas hakata oksendama või meeleheitest nutma. Lõpuks leidsin ühe pooliku banaani, mis päästis päeva ja me auto sisustuse.

Mulle tundus tegelikult, et ehk on iivelduseaeg läbi, aga täna ajasid mind isegi mõtted öökima. Su venna kakaga tegelemine on puhtalt issi lõbu, kui mul vähegi valikut on. Toit ei isuta, aga nälg on hullem.

Sina aga peaksid juba täitsa väikese inimese moodi olema kõigi oma varvaste ja kõrvadega. Ma broneerisin siiski meile tasulise aja ültrahelisse, sest ma tahan teada, et sinuga on päriselt ka kõik hästi enne, kui pool rasedust juba seljataga. Tänaseks aga on juba neljandik möödas. Suurem osa on küll alles ees, aga ka lõbusam osa minu meelest.

Katsu siis ikkagi ilusasti kasvada igasuguste karvaste ja siledate, kes mu otsas ronivad, kiuste ja varsti näeme!

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 49

Täitsa lõpp, kuidas sa arened!

Nüüd tuleb praktiliselt iga päev uus sõna. Eile ja täna oled sa mööda korterit ringi traavinud ja muudkui hüüdnud "kommi, kommi" nagu mingi ära hellitatud jõmpsikas, kuid su põhjus on palju toredam. Nimelt on viimastel päevadel olnud sinu tööks kassikommide välja jagamine ja sa teed seda suurima rõõmuga, minu juhtnööre järgides. Kõigepealt peotäis ühele, siis teisele. Kui vaja, viid ka vannitoas laisklevale Erosele kommid kohale ning hoolitsed selle eest, et ta need kõik ilusasti kätte saaks. Alguses panid sa mõned ka endale suhu, aga nüüd oled vist aru saanud, et on paremaid maiustusi. Igatahes, kõik on õnnelikud ja sina saad lõpuks Nokiat näpuotsaga katsuda.

Sulle väga meeldivad igasugused mullid. Seebimullitaja. Mullid vannis. Vahel õnnestub sul endal ka mõni mull puhuda, aga suuremas jaos on see minu töö ja sina lihtsalt degusteerid seepi. Täna veetsid sa aga päris pika aja vannis ja terve selle aja korrutasid sa pehme keelega "mull, mull".

Issi ostis sulle mõned päevad tagasi uue mänguasja - autoraja koos patareidega autodega. Sellest sai koheselt su lemmik ja nüüd kuuleme me autodest hommikul esimese ning õhtul viimase asjana. Sa võid pikalt sellele keskenduda, midagi muud märkamata. Muudkui tõstad autosid ümber või tirid rada kellelegi sülle. Üleüldse mängid sa parema meelega diivanil minu süles väikese rajajupiga, kui omaette uhke rajaga. Kutsume sind hellitavalt Godzillaks, sest autodel pole lootustki sinust niisama mööda sõita, kui sa seda just ei plaaninud.

Viimasel ajal oled sa ka veidi rohkem issikas. Su issil on muidugi hea meel selle üle. Samas siis, kui sa oled valmis päriselt magama jääma, eelistad sa ikka sügavale minu kaissu pugeda ja see on nii armas. Mõni päev on uneaeg ikka paras sõda ja eilsest saadik on mul isegi suur kriim otsaees - su jalalöögist.

Nüüd on kümme päeva möödas sellest, kui ma sind enam ei imeta ja ikka sa vahel küsid või põikab su käsi mu pluusi alla, aga üldiselt sa paistad asjast aru saavat. See on läinud palju lihtsamalt, kui ma lootsin. Ei mingeid rinnapõletikke ega draamat.

Sa olid meil ka esimest korda haige oma lasteaia karjääri jooksul ja kui meile tundus, et sa olid kodus olemisega rohkemgi kui rahul, siis esmaspäeval kiirustasid sa kodust minema. Ka õpetajad igatsesid su järele ning tundub, et sa oled leidnud seal oma esimesed sõbrad. Eile nägin pealt, kuidas suured tüdrukud tulid sulle hästi lähedale ja sina said neid muudkui pikali lükata. Selles kontekstis olid kõik rahul, aga ma pole päris kindel, mida väiksemad lükkamisest ja löömisest arvavad.

Mõnes mõttes oled sa nii meie laps. Näiteks täna, kui küsisin, kas sa pitsat tahaksid, siis jätsid sa kohe oma lemmik automängu pooleli, jooksid kööki ja isegi istusid oma toolile ootele. Ja ootasid ka ilusasti, kuni sulle pitsa soojaks tegin. Vähemalt siiamaani sööd sa vabalt igasuguseid asju ja me ei pea muret tundma su toitumise ühekülgsuse pärast.

Üks muutus on veel. Sa ei taha enam meile musi teha üheski formaadis. Päeva peale ehk üks musi õnnestub saada, aga ei enam. Seda jään ma küll igatsema.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 48

Tere, mu kallis ja teised huvilised!

Ma tulin täna siia lihtsalt, et märk maha jätta, sest tundub, et ilma igasuguse planeerimiseta oleme me imetamisega lõpetanud. Või kas ikka oleme. Sina olid lõpuni opurtunist, kes küsis ja nõudis vahelduva eduga suvalisel ajal piima ning kui sõnadest ei piisanud, siis tegi kätega selgeks, mida ta tahab. Kas või näpistades. Meil ei ole olnud mingit sellist loomulikku arengut, et jääksid järgi vaid õhtused söögikorrad või muud taolist. Sa oled pigem kirglik varahommikul piimataja. Ja uinudes piimataja, kui minuga magama lähed. Ja kui päeval koos oleme, siis miks mitte ka vahepeal tissist tankida!? Samas on see olnud väga mugav, sest imetamine on meile mõlemale pea algusest peale sobinud ja see on teinud sinuga igal pool seiklemise hästi lihtsaks, sest sa sööd seal, kus me parasjagu oleme. Olen sind söötnud keset kaubanduskeskust jalutades, lasteaias, külas ja üldse igal pool peale avalike WC-de, sest ma ise ei tahaks seal süüa.

Nüüd aga mainis su isa kuidagi moka otsast, et ta ei taha mulle öelda, kuidas või millal peaksin lõpetama. Ja me oleme seda siin pikalt edasi edasi lükanud, sest sa ise alla anda ei tahtnud ja lasteaia algusega koos ei tahtnud mina seda teha. See oleks tundunud liiga palju korraga olevat sinu jaoks ja sa tõesti ei jõudnud alguses ära oodata, millal pärast lasteaiapäeva tissi saad. Nüüd aga uinusid sa laupäeva lõunal pärast kõva puiklemist mu rinnal nagu üks armas beebi ja kuigi ma siis ei teadnud seda, oli see viimane kord. Ülejäänud päeva jooksul oli sul liiga põnev ning õhtul otsustasime, et issi proovib sind nüüd järgmistel päevadel magama panna, et sul ei oleks kiusatust.

Kõige rohkem kartsin ma varahommikut ja ega sa just rõõmus ei olnud, aga issi ärkas vara koos sinuga ning andis sulle süüa ja hiljem me vahetasime ning issi sai veidi veel magada. Päevasel ajal oli juba lihtsam sulle muud tegevust leida ning nii möödus ka pühapäev ilma piimata. Minu tissid küll aina paisuvad ja on ka veidi hellad, nii et ma just ei naudi seda, kui sa hetkel mu otsas ronid, aga teisel õhtul, kui sa küsisid ning ka varahommikul, kui sa ärkasid, ütlesin ma lihtsalt, et piim on otsas ja sa paistsid aru saavat. Me küll öösel kaisutasime ja keerutasime päris palju ning lõpuks muutusid sa üsna õnnetuks, aga kell oli ka juba 6.20 ehk sa olid maganud üle ootuste kaua. Siis võttis su issi taas vahetuse üle ning tegi sulle hommikusööki ning kuna sul oli taas lasteaiapäev, siis tänane sujus eriti hästi. Õhtul sa ei proovinudki piima küsida ning uinusid taas kiiresti issiga. Mina siin loodan lihtsalt, et tissid ka koostööd teevad ning lõhki ei lähe ja et me sinuga saame ka teistmoodi üksteise lähedust nautida.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 3

Mu pisike,

Me - või sa? - tähistasime kaheksanda rasedusnädala täitumist oksendamisega. Ikkagi tuli ära. Lisaks rääkisime sel nädalal su tulekust tädi Annikale ja sinu eesti vanaemale. Rootsi vanaemale plaanime homme rääkida ja eks siis järgemööda teistele ka. Ma tean, et veel ei ole kolm kuud täis ja me pole sind veel issiga näinudki. Samuti ei ole meil siiani ühtegi tõeliselt head ideed, kuidas sinu tulekut kuulutada. Aga me ei taha seekord nii pikalt salatseda oma kõige lähematega. Eriti seetõttu, et näost näkku me sinust rääkida nagunii nii pea Eesti lähedastele ei saa.

Aga jah, nüüd siis iiveldab. Toidud ei tundu enamasti ahvatlevad. Coca on sõber nagu su suure vennagagi. Ja näljal ei tohi lubada tulla. Ka silme ees on paar korda uduseks läinud, aga suures plaanis oled sa siiski väga mõnus kaaslane. Seekord mu keha teab ka, mis toimub ja tundub sellega veidi paremini kohanevat.

Sa peaksid nüüd olema vaarika suurune ning juba on sul nägu ning sõrmed ja sa liigutad kuskil seal sügaval. Ma nii tahaksin ultrahelis näha, et sinuga on kõik korras, aga ma veel ei tea, kuidas me seda korraldame. Ja mul on nii kahju, et su issi kaasa tulla ei tohi. Aga eks kuud mööduvad ruttu ja varsti tunneme me juba läbi kõhu, mida sa teed ning siis veidi hiljem tuled sa juba välja ju. Nii huvitav on mõelda, milline meie elu saab olema, kui sina ka me perega liituda. Mida te Triibuga üksteisest arvate. Kas kaklete või hoiate üksteist. Kuidas teie vahel end ja aega jagada. Kuidas teie kahega üksi hakkama saada. Kuidas Triibut lõbustada, aga mitte sinu ohutuse arvelt. Saab põnev olema.

Ahjaa, su eesti vanaema nuttis natuke rõõmust, kui kuulis, et sa tulemas oled ja mina ka. Ning nüüd me teame juba päris mitmest teisest beebist, kes meie tutvusringkonda sinuga enam-vähem samal ajal tulevad. Nii lahe!

Maga nüüd hästi!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 47

 Mu mitte enam nii pisike!

Sel nädalal on sul juhtunud jälle mitu hästi selget esimest.

Kõigepealt õppisid sa kahel jalal korraga hüppama. Sa oled veel harjutamisfaasis, aga see tuleb aina paremini välja.

Täna hommikul aga said sa täiesti ise endale kummikud jalga, sest mida muud ikka hommikusöögi ajal kanda!? Aitasin sind vaid nii palju, et panin teise kummiku püsti ja soovitasin sul seinast kinni hoida.

Ja siis tundub, et sa oled teinud ka mingi mentaalse arenguhüppe. Ehk juba ammu, aga meil ei tekkinud vastavat situatsiooni, et seda kogeda. Nimelt su issi on väikesel tööreisil. Viimasel ajal püüad sa mulle head aega öelda isegi siis, kui me kuhugi ei lähe või koos läheme. Kui aga eile õhtul issi meile videokõne tegi, tundus, et sa said järsku aru, et ta on kaugel, ning hakkasid lohutamatult nutma. Umbes samas stiilis nagu siis, kui sulle lasteaeda järgi tuleme. Ja siis terve tänase päeva oled sa olnud vahelduva eduga üle mõistuse kurb. Nutad terve duši all käigu aja. Nutad kuni su kakast mähet küürin. Nutad iga ehmatuse peale. Nutad, kui ma mängu keskel sulle meelde tulen ja sa mind kohe ei näe. Just nagu sul oleks hirm ka oma viimasest alles olevast vanemast ilma jääda. Ehk ma lihtsalt mõistan sind valesti, aga tavaliselt on sul suuremas seltskonnas meist üsna ükskõik. Täna said teised meelitada sind endaga kaasa tulema, mainides minu nime - emme.

Muidu aga oled sa juba mitu nädalat meie väike vapper ahvipärdik. Sa kiigud iga võimaliku toru ja köie küljes vaid kätejõul. Ning oled hakanud istudes liumäest alla laskma. Päris õudne on, kui sa kiigud nii liumäe ülemises otsas. Sa alustad ise suhtlust võõras seltskonnas ega löö verest välja, kui õhupall su käes katki läheb. Sa armastad teha mulle musi läbi igasuguste piirete, aga võõraid ega ka mitte sõbrannasid sa ligi ei lase. Kui su väike brasiillasest sõbranna üritab, siis sa võitled ikka täiega enda eest. Ma ei keela ka, sest sul peakski olema õigus ise otsustada, kes sinu lähedale tulla tohib ja millal.

Praegu aga magad sa sügavat und ja ma naudin teadmist, et kui ma varsti sulle kaissu tulen, siis sa nohised mõnusalt edasi mu vastas, tundes end turvaliselt ja hästi.

Armastan sind väga väga väga väga!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 46

 Mu kallis,

Sa oled jälle meie Prince Charming, nagu üks me sõbranna sind kutsub.

Suured protestid paistavad olevat seljataga ning iga päevaga läheb lasteaias aina paremini. Sa küll ei ole otseselt õnnelik, kui me ära läheme või kui näed, et oleme tagasi, aga vahel ei jõua ma lasteaia territooriumilt väljudagi, kui sa juba rõõmsalt mängid ja kuni sa meid ei märka, on ka kõik väga hästi. Ja pole ka midagi imestada. Teil on seal nii tore. 

Sel nädalal käisite te esimesel ekskursioonil - lasteaia kõrval metsas ning teil oli ka õuedisko, ma kuulsin. Lisaks kimad sa seal igapäevaselt ratastega ning kuuldavasti kamandad suuremaid endale hoogu lükkama. Tundub, et sul on seal juba ka oma sõbrad. Ühel päeval pidid õpetajad sinu ja teise poisi lõuna ajal ära lahutama, et te midagi sööksite ka. Ma ei teadnud, et selline asi nii noorelt peale hakkab. Kõik kutsuvad sind Rõõmsaks Triibuks ja see teeb muidugi meid sinu issiga rõõmsaks.

Sul on üldse mingi rataste fännamise periood. Kohe, kui sa mõnda kusagil märkad, sa ka selle selga ronid ning kimad minema, hoolimata omaniku loast. Lisaks meeldib sulle kõrgematelt äärtelt alla hüpata. Meie peame hoidma sul kätest kinni, lugema kolmeni ja läks ütlema ja kui meie seda ei tee, siis loendad sa ise. Üks päev tahtsid sa minu juurde joosta, aga enne, kui sa jooksma hakkasid, häälitsesid sa loendamise rütmis hmh hmh hmh hmh ja siis tulid Kuku ütlema. See on nii armas. Üldse tuleb sul iga päevaga sõnu juurde. Teistel on muidugi veel keeruline sinust aru saada ainult sõnade põhjal, sest kõik tähed sul ju veel välja ei tule ja lisaks räägid sa kahte keelt, aga me issiga saame sinust üsna ilusasti aru.

Sulle meeldib ka nüüd väga õhumusisid teha ning sa oskad seebimulle puhuda. Vannivaht aga oli selline elamus, et nüüd sa muudkui hüüad: mu(ll)! mu(ll)!

Sa tahaksid ka väga olla suur. Mis titetool? Pidime piirde ära võtma, et sa oleksid nõus vahelgi seal istuma ja näeksid, mida sa sööd. Samas käruga oled sa sõber ning lasteaeda minekul oma jalgu ei kuluta. Emmel ongi vaja trenni teha ja sinu kandmine on just paras koormus, et hommikul uuesti higi lahti saada lasteaiateel.

Sa ütled kõigile kassidele ja jänestele Eeoo, sest meil on kodus Eros. Nokia sa millegipärast ei ütle. Täna aga õppisid sa oma onutütre nime praktiliselt ära ja korrutasid meie kõigi heameeleks Nanna!

Rumal sa ka ei ole ning mõtled täitsa loogiliselt. Näiteks kui sa keset ööd ärkad ja me püüame veenda sind edasi magama, sest on öö ja pime, siis sa lähed ja paned lihtsalt laetule põlema. Milles probleem!

Igatahes sinuga on huvitav ja tundub, et aina huvitavamaks läheb.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 45

 Oo, mu kallis!

Nüüd vist ongi käes see aeg, kus sa meie kannatuse eriliselt proovile paned. Kahjuks sa arvatavasti seda ise ei mäleta ajaks, mil sinust lapsevanem saada võiks. Niisiis ma panen kirja. Võta heaks :)

Laupäeval käisime me ühe tuttava Rootsi-Eesti perega Skansenis. Me polnud ammu kohtunud ja kuna nende peres kasvab sinust mõni nädal noorem neiu, tundus olevat tore mõte kohtuda, esimesi lasteaiamuljeid vahetada ja niisama jutustada.

Alguses oligi kõik hästi. Sina särasid nagu sinu puhul tavaline ning ronisid igal pool koobastes ja ajasid isegi kukke taga. Mingil hetkel aga hakkas jonn aina rohkem päevakorda kerkima, kuni sai selgeks, et enam ei anna kojuminekut edasi lükata. Sul oli ehk veidi nälg ja uni, aga sellist käitumist me varem polnud näinud. 

Kõigepealt pidin sind pika maa süles tassima. Kui siis lõpuks su kärusse siiski vägisi panime, siis sa vastasid end kreeka E-ks väänamisega ning rippusid nii üle käru külje alla kohe mitusada meetrit. Muidugi samal ajal röökides. Kui me aru saime, et seekord sa vist ise kohe järele ei jäta, olime sunnitud su üle pika aja ka õlarihmadega kinnitama. Sa nutsid isegi bussis, kuigi see on sinu jaoks tavaliselt üsna põnev ja äge kogemus. Seni, kuni ma su kaheks peatusevaheks siiski kärust välja sülle võtsin ja sa ühe võõra tädiga flirtida said. Muide, "tädi" on su üks uuemaid sõnavara täiendusi. Ka bussist väljumise järel pidin ma su autoni kandma ning seal uinusid sa kiiresti, aga üsna valel ajal.

Täna aga tegid sa uue jonnirekordi ja meil ei ole aimugi, mis selle põhjustas. Taustsüsteem muidugi ei ole ka kiita. Sul oli jonnine öö ning varajane hommik, mis jätkus sõjaga kingade jalga panemise teemal ja sellega, et sa ei olnud nõus ühtegi sammu lasteaia suunas tegema ega seal mu sülest lahkuma. Sel nädalal oled sa juba kaks korda meist sinna nutuga maha jäänud, kuigi eile õpetajad saatsid viis minutit hiljem foto rõõmsalt mängivast sinust. Mina aga saan sind kandes korraliku trenni tehtud. Jällegi, see oli vaid soojendus ning kulminatsiooni saabumise osas pole ma veel üldse kindel.

Pärast tööd ja lasteaeda oli meil sinuga mõnus esmakordselt lusikaga arbuusi söömise tund ning seejärel arvasin, et võiksime teha jalutuskäigu heasse pitsakohta, et end veidi sirutada. Mõeldud-tehtud! 

Sa vaatasid terve tee pitsarestosse huviga ringi, näitasid meile iga autot, puud ja tädi. Kohale jõudes aga tundusid sa omadega üsna läbi mis siis, et kodus olid sa rõõmsalt skanneerinud: pipa! pipa! (uus versioon pitsast). 

Kui pitsad lauda toodi, võtsin su kärust välja. Sa keeldusid kohe lastetoolist, seisid ehk pool minutit minu kõrval pingil ning siis tahtsid avastama minna. Kingi me sulle jalga panna muidugi ei tohtinud. Sõiduteele minemise takistamine, keelamisest rääkimata, teenis ära nutuhoo. Niisiis issi lubaski sul sokkis tänaval ringi joosta veidi. 

Sa ei võtnud ampsugi pitsat ning issi pidi enda oma, sind kandes sööma, sest paigal sa ei püsinud ja sul üksi ringi joosta ei oleks olnud turvaline. Lõpuks olid sa ikkagi nii kuri, et pakkisime ülejäänud pitsa kaasa. Pidime sul siiski veel enne mähkme ära vahetama, sest vana oli lekkinud. Sa karjusid nagu ratta peal ning väänlesid kogu jõust. Minul üksi jääb hetkel sinu kontrollimiseks jäsemeid ja jõudu puudu ning ka issiga kahekesi on sulle uue mähkme jalga saamine või su kärusse panemine, kui sa seda ei taha, paras ooper, täis ilu- ja jõunumbreid. Peamiselt siiski neid viimaseid.

Kärust keeldusid sa tagasiteel kategooriliselt ja ka süles nutsid ning vingerdasid kogu jõust suurema osa teest. Kandsimegi sind koju kaks kilomeetrit süles, mina sellest suurema osa. Õnneks viimase kilomeetri ajal tegid sa koostööd, aga see-eest esimene kilomeeter tundus kui viis. Mitte miski sind ei lohutanud. Ka süles pidi sind kandma ainult teatud viisil ning ma ei imestaks, kui sul homseks hääl ära on. Ma väga loodan, et sellest ei saa uus normaalsus, sest üksi ma niimoodi sinuga küll hakkama vist ei saaks väljaspool kodu.

Samas ehk ongi asi osaliselt selles, et nüüd juba kolmandat nädalat jutti käid sa iga päev lasteaias ning sel nädalal juba pea täispäevi. Varem oled sa meist ju vaid aeg-ajalt mõne tunni kaupa eemal olnud. Teiseks olid sa väsinud tõenäoliselt ning kolmandaks, kohutavad kahesed ei hakka ju kohutavaks täpselt kaheseks saades.

Ära saa valesti aru! Ma ei pea sind kohutavaks. Sa oled jätkuvalt minu armas kallis poja ning sul on õigus ka vahel kurb või kuri olla ning seda välja näidata. Lihtsalt see on üsna kurnav ning frustreeriv, kui miski ei aita. Õnneks on sinuga siiski palju toredaid hetki. 

Sa näiteks hetkel oled hästi õpihimuline. Sa tood pidevalt mulle raamatuid ning nõuad, et ma ütleksin, mis on pildil. Uuesti ja uuesti, aga erinevas järjekorras. Vahel on see nagu mõni mänguautomaat, mis testib reaktsioonikiirust ja kus peab kiiresti ning korrektselt vastama. Aga ma saan aru, et sa lihtsalt kinnistad nii teadmisi ning üllatad mind tihti, kui hästi sa aru saad ning oma teadmisi ka muudes kohtades rakendad. Või mäletad. Täna näiteks nägid sa, kuidas auto ootas garaaži sisenemist. Ma seletasin sulle samal ajal, mis toimub. Ning hiljem, kui uuesti samadest garaažidest möödusime, siis olenemata oma suurest pahast tujust, sa tundsid need ära ning näitasid igale garaažiboksile, nagu sa tahaksid midagi öelda või teaksid, et nende taga on autod.

Sa oled ka hakanud vett nautima. Õues. Sa jooksed ise basseinides ning järves sisse-välja ning turnid piiretel. Samas su armastatud vanni minemisest on saanud draamaauhinda vääriv etendus.

Aga okei. See on juba isegi pikk kiri.

Armastan sind ikka!

Sinu emme

Käbi kännust kaugele ei kuku?

Ma olen kindel, et me kõik võtame asju oma vanematelt üle - olgu need siis kombed ja harjumused, maitseasjad või teadmised. Kindlasti palju muud ka. Samas kui sarnased me siis lõpuks ikka välja kukume või kui sarnaselt kukkuda tahamegi? Igaüks tahaks ikka ise omaette isiksus olla, mulle tundub.

Natuke sellega seoses on huvitav see, kuidas vanemad võivad seada meile teistsugused standardid kui endale. Värske näide:

Mu isa lambist küsib, et millal Lemmik minust ausa naise teha kavatseb? Ja lisab kohe ähvarduse muidu ta kaela kahekorra keerata. Nii armas ja naljakas eks! Mkm. Minu meelest mitte. Ühest küljest on imelik kuulda sellistest ootustest mehelt, kes ei tea täpselt, mitu last tal endalgi on, veel vähem olles osalenud nende kasvatamises või teinud nende emadest "ausad naised". Ühest küll tegi, aga samal ajal tegi ta lapsi mujalgi. Vaat siis standardeid! Samas feministlik pool minust läheb turri juba mõtte peale, et on vaja kellegi isase ainuisiklikku otsust, et ühest naisest - veel enam, minu emast - ausat naist teha. Ka siis, kui mina sündisin, ei olnud enam kiviaeg ja ta sai minu meelest väga hästi ka üksi hakkama, rääkimata seaduslikust abielust. Lemmikust paremat partnerit aga ei oskaks ma tahtagi, abielu või mitte. Ja üleüldse on meie pere asjad ainult meie pere asjad.

Kirjad Kahele Triibule 44

 Mu kallis,

Sa oled nüüd juba üle nädala lasteaiapoiss. Meie ebaõnnestunud koos söömisele ja magamisele on järgnenud neli iseseisvat lühendatud päeva, aga igaüks neist on olnud pikem kui me koos seal veedetud päevad ja ainult ühel päeval olid sa olnud natuke kurb ning seda ka magama minnes. Muul ajal tundub, et sulle väga sobib see uus elu.

Ma ei tea, kas see on seotud sinu vanuse või lasteaiatee algusega, aga sa näitad aina enam välja, et sa tahad ise kõige üle otsustada ning kui peab kellegi sõna kuulama, siis pigem issi. Emme ei tohi sind vanni panna ja sa armastad vanni. Ei tohi me su hambaid pesta. Ei tohi mähkmeid vahetada. Sa röökisid, kui ma ei lubanud sul oma jala peal olevat villi nokkida. Ja sa oled omandanud klassikalise oskuse end makaroniks visata, kui püüame sind sülle võtta. Samas nõuad sa süles kandmist tavapärasest rohkem. Ka siis, kui sa tahad näiteks oma aias kiikuma minna. Öösel aga kui ma ei ole nõus sulle piima andma, siis lähed sa hoopis isse kaissu ja seda nalja pole veel varem juhtunud.

Teisest küljest on aga päris tore periood. Sa tahad kogu aeg koos raamatuid vaadata ning nõuad, et me nimetaks sealseid asju. Ning sa said pihta pusledele, nii et neid paneme ka kogu aeg kokku. Või loobime laiali. Sa õppisid õhumusisid tegema, kuigi suure osa ajast laksad sa lihtsalt endale vastu vahtimist. Sa õpid järjest uusi sõnu. Praegu näiteks korrutad sa midagi, mis kõlab nagu å nej! (oh ei!), aga meie seda väljendit ei kasuta ning see sigines su sõnavarasse juba enne lasteaeda. 

Sa oled jätkuvalt üks suur suhtleja, aga valid pigem lapsevanemad kui lapsed, püüdes neid igasuguste asjade ning oma lakkava naeruga ära osta. Tegelikult on see päris lahe. Meie aia Linusega norid sa aga igal võimalusel naljaga pooleks tüli või teete te koos lollusi. Suuremat iidolit sul vist hetkel ei ole kui tema.

Nii me siin naudime kuumasid suveilmasid, käies igal võimalusel järve ääres end jahutamas ja täna tulid sina ka enda kohta erakordselt kaugele vette ning hiljem ei tahtnud enam kuidagi ära tulla, endal huuled sinised. Äkki homme õnnestub veel ujuda ja äkki sa oled nõus minu süles ka reitest sügavamale tulema. Elame näeme. Elu sinuga ei ole igatahes kunagi igav.

Armastusega,

Emme 

Pretty perfect birthday

Ma ei tea, kas ma olen siin sellest teemast varem kirjutanud, aga ma olen jätkuvalt suur sünnipäevade fänn. Muidugi ei oota ma eriti vananemist, kuigi uue kümnendi keskel on seda stressi ka vähem. Mulle lihtsalt jätkuvalt meeldib, et on üks päev aastas, mida saan enda omaks lugeda ning mil ühendust võtavad ehk ka need, kellega muidu harva suhelda jõuab. Mulle meeldivad üllatused ja pidude korraldamine. Ma armastan nii kingituste tegemist kui saamist - tingimusel, et kingitusest kumab läbi, et see just mulle mõeldud on. Samas rahalise väärtusega pole sellel midagi pistmist. Sel aastal aga tahtsin ma sünnipäevaks lihtsalt ühte toredat stressivaba päeva oma väikese perega. Ei viitsinud ma midagi korraldada või pigem stressata, et kõik õigeks ajaks valmis saaks ning siis küüsi närida, millal inimesed kohale suvatsevad ilmuda. Tavaliselt olen ma tund enne peo algusaega ikka valmis, aga kui siis esimesed külalised ka alles kahe tunni pärast saabuvad, siis jõuan ma enne närvi tihti minna. Seega jätsin ma igasugused peod ära - üks vähestest kordadest mu elus. Muus osas aga ka tundub, et aasta aastalt lähevad sünnipäevad aina casualimaks - heas mõttes.

Tänane päev tervitas meid imelise ilmaga. Päike säras ja temperatuuri oli kolmekümne kraadi ligi. Üldse tuleb mulle meelde oma 33 aasta kohta vaid üks vihmane sünnipäev ning hunnikus tõelisi suvepäevi. 

Mulle meeldib tegelikult tähistamist alustada juba pärast südaööd, mil ma tegelikult sündinud olen. Eile aga ei suutnud me kuidagi otsustada elukaaslasega, kas kingitused tulevad öösel või hommikul. Lõpuks otsustasime hommiku kasuks ning suutsime õige momendi üldse maha magada. Vaatasin kella kaks minutit enne ja siis juba kuus minutit pärast, aga polnudki hullu. Kui meenus, siis tegime väikesed sünnipäevamusid ning vaatasime Shieldi finaali edasi.

Hommikul lasti mul sisse magada. Pärast seda, kui olin end korraks siiski kell viis üles vedanud, et hommikuinimesest Triibu käest õhtusöögist lauale jäänud terariistad ära korjata. Kui aga uni päriselt ära läks, siis pidin voodis ootama, kuni mulle tuuakse poolik tort suurte numbritega. See oli vist esimene kord, kui alustasin sünnipäevahommikut pooliku tordiga, aga põhjus oli tore. Selle oli nimelt ämm juba eelmisel päeval meile toonud, sest ta teadis, et tahtsime täna kolmekesi olla. Ka numbriküünlad jäid turvalisuse huvides põletamata ning pesin need puhtaks, et ehk pooleteist aasta pärast Triibule edasi pärandada. Eks näis, kuidas tegelikult läheb. Igatahes, hommikusöögiks sõime selle koogi lõpuni. Triibu pidi küll koogi pealt marjadega leppima.

Hommikusöögi vahepeal sain ka kingitusi - üht-teist praktilist, üht-teist soovitut ning üllatusena siiski ka ainsa asja, mida päriselt tahtnud olin. Nüüd on me Rootsi kodu seinal suur Tallinna foto seeriast, mida olen juba aastaid piilunud mõttega, et ühel päeval... Minu jaoks on see ka isiklik, sest selle esiplaanil on mu kodukirik ning sealt paistab linn praktiliselt mu ema koduni. Lisaks mõningad klassikalised kohad. Ma ei tahtnud tüüpilist vanalinna punaste katuste fotot. Seega vanalinna praktiliselt polegi ning foto on öises kuues. Lemmik suutis selle kiiruga ja salaja Eestist siia korraldada. Mulle meeldivad kingitused, mis kuuluvad kategooriasse tahan, mitte vajan.

Igatahes, hommikusöögile järgnes üsna tavapärane pühapäeva tegevus - raamatute lugemine, puslede panemine ning muu mängimine. Seejärel helistas ema ning sain isegi casualilt kellegi teise kakaseid mähkmeid küürida. Ei pane enam isegi kulmu kergitama. 

Kui poisid lõunauinakut tegid, sain mina veidi aega iseendale ning kasutasin seda, et teha endale kerge meik. Pidime minema ühte armsasse kohta hilisele brunchile ja täna üldse sujus kõik ,kuidagi hästi. Triibu magas õigel ajal ning jõudsime ka brunchi kohta hilinemiseta. Ainult seda lauda ei saanud, mida olime tahtnud, kuid mõnes mõttes saime isegi parema. Toit oli hea, koht mega ning ka Triibu sai teist korda elus jäätist proovida.

Pärast kutsusid sõbrad ootamatult ujuma ning vesi oli nii mõnus sellisel kuumal päeval pluss me ei olnud näinud üksteist suurema osa suvest. Nüüd aga õnnestus. Oli selline stressivaba olek, et unustasin korduvalt isegi ära, et mul on sünnipäev. Minu meelest üsna ideaalne.

Normaalsusest ja ebanormaalsusest

 Täna oli Triibul kolmas lasteaiapäev. Päevaks on neid küll veidi palju kutsuda, sest ta pole siiani seal korraga kahte tundigi olnud ning üksinda mitte hetkekski. Tänast päeva aga kartsin ma juba ette. Eile oli Triibu issiga lasteaias mängimise ajaks ning igati omas elemendis. Täna aga olime kutsutud lõunasöögi ning uinaku ajaks. Liitke sellele uus koht, seltskond ja hunnikutes mänguasju ning mis juhtub? Meie lapse puhul see, mida ma arvasingi. Hoidsime teda vägisi ärkvel lasteaiani. Kandsin ta isegi süles kohale, et ta kärus ei uinuks, aga ikka läks nii, nagu ma ennustasin. Lisaks oli neil täna supipäev ja me kodus ei söö pea kunagi suppi. Nüüd lasti meie beebitoolis sööma ja sealt ka välja kippuv rüblik lahti ruumi, kus on tavalised lastetoolid ning selja taga mänguasjad, ees kuum vedel toit ning kõrval uued potentsiaalsed sõbrad. Lisaks ei saanud ta enne minutitki, et uues ruumis mängida ja avastada. Eile olid nad õnneks ka veidi toas aega veetnud, aga nüüd ei püsinud meie energiapall üldse paigal. Näksis vaid veidi saia ja porgandit. 

Minu meelest me ei ole erilised vabakasvatuse vanemad. Kodus ta sööb enamasti hästi ja ainult köögis - üksikute eranditega. Mis mind aga üllatas täna, oli see, et kõik teised lapsed (siiski üsna väike valim) päriselt olidki nõus laua taga istuma ning sööma. Neil kõigil oli ju uue hooaja esimene nädal ning mitmetel päris esimesed päevad. 

Magamisega oli sama lugu. Triibu tahtis avastada, suhelda, teiste lähedust. Kas või seinamaalinguid käega katsuda ning oma muljeid minuga jagada. Teised aga lamasid kohusetundlikult ning ootasid und. Meie oma pistis karjuma, kui püüdsin teda piirata. Mõned korrad sain ta siiski oma madratsi peale istuma või lamama ning enamasti suutis ka tema vaikselt olla, aga ma ei teadnud, mis piirini on okei lasta tal seal ringi siblida, jutustada ning nutta ning ühel hetkel, kui tundus, et ehk enam ei ole okei, lahkusime sealt ruumist. Triibu oli hetkega taas tema ise ning tegutses õnnelikult. Ma tean, et me ei tohi talle kogu aeg järele anda, aga kuidas oli tema ainuke avastaja ja piiride kompaja!? Kas tohutu energia ning vajadus uute asjadega tutvuda enne, kui kuskile paigale jääda pole mitte pigem norm väikelaste puhul? Mina olin küll lasteajaõpetaja tervelt kümnendi eest, aga mu mäletamist mööda olid meie sama vanad kliendid ikka oluliselt isepäisemad. Nüüd ma siis mõtlengi taas normaalsusest. Hullud ei pidanud ju ise aru saama, et nendega midagi valesti on. Või oli see teema lollidega... igatahes, täna olime meie need erandid ning lasteaiapäev oli taas läbi tunni ajaga, mille järel meil soovitati koju magama minna ning homme uuesti proovida. Uinus ta muidugi mõnikümmend meetrit lasteaiast väljas kärus. Homme aga jääb ta esmakordselt omapead seniks kuni kannatab. Maksimaalselt viieks tunniks. Ootame huviga.

Ma vist olengi vana ehk Komeediks saamisest

 Sest aeg on hakanud lendama ja samas olen õppinud rohkem aega hindama. Vist.

Täna oli Triibu esimene lasteaiapäev. Kuidas mu kõhubeebist nii suur poiss juba sai - ma hästi ei mõista. Mõnes mõttes tahaks teda veel endale hoida, aga beebilõhn ta juustes ja hingeõhus hakkab hajuma ning samas on päris põnev ka.

Esialgu käisime lihtsalt tutvumas. Mina ootasin infotundi ja ringkäiku. Kiirkäigu sain ka, aga süstemaatilisest infojagamisest tunnen vist vaid mina jätkuvalt puudust. Vähemalt meeldis talle seal väga ning õpetajatest jäi hea esmamulje. Kõik nooremate gruppide õpetajad tulid ise kohe tutvust tegema ning Triibu nimi levis nende seas juba enne, kui jõudsin meid ise tutvustada. Leidsime ka sarnase nimekaimu kohe ning selgus, et nad said ainsa teadaoleva tuttava poisiga samasse gruppi.

Me saime tunnikese õues teiste lastega mängida ja Triibu põhimõtteliselt hülgas mu esimestest minutitest. Tuli vaid aeg-ajalt mõnda ägedat palli vms emmele näitama. Muul ajal aga keskendus uutele jahimaadele, teistele lastele ning näitas oma päikeselist poolt kõigile soovijatele. Homme tuleb uus katse issiga ja ülehomme on samuti vaid paaritunnine päev, aga ajavahemikus, mil süüakse ja magatakse. Seda ma veidi pelgan, sest ta on siseruume vaid vaevu nuusutada saanud ja kuidas ma peaksin saama ta lõõgastuma uues põnevas kohas enne, kui ta on oma uudishimu rahuldada jõudnud!? Tänagi vudis ta, kutset ootamata, paar korda kõrvalosakonna uksest sisse ning kukkus kohe mänguasju testima. Ka õue mänguasjade laost ei tahtnud ta ise kuidagi lahkuda. Nii põnev ju ja ma saan temast aru. Õnneks tundub, et õpetajad on siin riigis hästi paindlikud ning kurjasid tädisid meie lasteaias ei ole või on nad veel peidus. Meil on kodus nüüd aga väike Komeet.

Kirjad Kahele Triibule 43

Oh Triibu, me Triibu!

Sa oled üks vapustav laps. Jah, kindlasti iga vanem arvab nii oma võsukese kohta, aga sina võlud ikka erilises tempos inimesi.

Sa said juulis pooleteistaastaseks ja oled juba igati asjalik. Selle viimase kuuga oled sa vähemalt kahekordistanud oma sõnavara. Enamik uutest sõnadest pole küll veel päris sellise kõlaga nagu me oleme harjunud neid kirjapildis nägema, aga nad on selgelt oma tähendusega sõnad. Näiteks (t)uust=juust, titta=rootsi keeles vaata, piim, pi'a=pitsa, ki'a=kingad, si(m)=silm, kõv=kõrv, te'e=tere, suu, tuttu, tiss, tuu=kutsu, kiisu, buss. See viimane on su ainus selline mitmeotstarbeline sõna ja kõib pea kõige kohta, mida sa meie Eesti kodu rõdult nägid. Viimastel päevadel kordad sa enim titta't, kutsudes kõiki kõike vaatama ja oled üliviisakas, pöördudes ka minu poole iga kord taas nähes terega. See on hästi armas tegelikult. Igatahes on nii põnev saada osa sinu keele arengust. Nüüd tuleb sul juba paremini välja sõnade järele ütlemine. Täna proovisid sa muudkui kikerikii öelda. Eile korrutasid minu järel libe. Issi õpib ka sinu käest eesti keelt.

Eelmisel nädalal, 29. juulil käisid sa esimes korda juuksuris. Nüüd on sul ka suure poisi soeng ja enam pole lokke kuklas, aga ju tulevad uued. Sa olid just enne seda teinud pika uinaku, näinud veoautosid suurel ristmikul ja juuksurionu lähenes sulle oskuslikult nagu loomaarst - külje alla ujudes. Sa vaatasid huviga, mis toimub, kolisid vahepeal issi sülest minu sülle, olid veidi tissi otsas ja viie minutiga oligi kõik läbi. Õnneks ilma igasuguse draamata.

Täna oli veel üks esimene. Nimelt sa panid esimest korda ise terve beebipusle kokku. Eestis hakkasid sa vahel kokku saama kahte tükki omavahel või panid mõne tüki õigesse pesasse, aga täna oli esimene kord, kui sa selgelt leidsid kohe üles iga tüki õige koha ning enamasti said need ka ilusasti paika. Mul tahtis kohe pisar silma tulla. Nii uhke olin su üle. Minu suur ja tubli poja!

Nädalavahetusel õnnestus sul teist korda kohtuda ka oma kaks nädalat vanema sugulasega ja see oli täitsa hämmastav, kui sarnased te iseloomult olete. Mõlemad julged ja päikeselised; huvitatud täpselt samadest mäguasjadest. Mõlemad siiani tissifännid. Mõlemad kaisukad. Äkki siis paistavadki ühised geenid välja!?

Igatahes palun vabandust selle kõigest ja mitte millestki postituse eest! Ma lihtsalt tahtsin kiiresti mõned mälestused ja emotsioonid salvestada, aga nende kogemine oli muidugi parem.

Ma armastan sind väga väga väga väga!

Emme

Ei taha kooli

Mu sõbranna rääkis hiljuti, kuidas ta nii väga tahaks taas õppida ja kandideeris magistrisse. Teine rääkis, et tema kaalub tõsiselt doktorantuuri astumist. Poodides on taas müügil kooliasjad, mida mul juba 14 sügist vaja pole olnud ja ometi mõtlen ma vastikusvärinatega - ökk. Ma. Ei. Taha. Õppida. Ma ei taha kooli. Mul ei ole mingit isu hetkel akadeemilises keskkonnas õppimise vastu. Mul on tunne, et ma õpin nagunii pea iga päev tööl ning oma äri käima lükates uusi asju. Jah, muidugi, mõni kursus, mis pakiks kasulikud seotud teadmised mugavasse pakendisse oleks tore, aga ma ei taha istuda päevast päeva koolis, kirjutada referaate või mida iganes me enamasti kirjutasimegi ega teha eksameid. Mind ootavad aastaid meilboksis ligipääsu paroolid veebikursustele, mille eest ma siegi maksin, aga ma ei kujuta ette, millal ma suudan end nii palju kokku võtta, et mu enda valitud ja huvitavatel teemadelgi asju tegema hakata. Ma olin hea õpilane, aga ma eelistan nüüd päris elu. Ainus, millest ma ei saa aru on see, et miks mind ikka veel närvi ajab, kui poed juba juulikuus kooliasju müüma hakkavad. Ülejäänu on igaühe enda valik. Aga kas kellelgi on veel nii?

Treeni nagu koera

Kas te olete tähele pannud, et lapse kasvatamine on suuresti nagu koera kasvataminegi?

Või vähemalt nii mulle tundub, aga mul pole ka koera olnud.

Istu!
Ära hammusta!
Seisa ilusasti!
Tule siia!
Ära küünista!
Tubli!
Kui sa teed seda, siis saad...

See on minu argipäev pooleteistaastasega.

Saame ka karantiinielu proovida

Ehk me oleme Eestis.

Naljakas on siiani mõelda, et ühel päeval elame normaalset elu Rootsis, kiman veel suurimasse kaubanduskeskusesse meie väikestele eesti sõpradele sünnipäevakingitusi ostma ja järgmisel hommikul peetakse meid pidalitõbisteks, kes peavad alla kirjutama väga lühikese jutuga paberile, mis ei seleta midagi lähemalt, aga ütleb, et peame järgmised 14 päeva olema oma elupaigas karantiinis või riskima 10000 eurose trahviga. See ei ole naljakas number enam, mitte et me muidu kohe reegleid rikkuma oleksime kiirustanud.

Tänasega on meil möödunud 12 päeva eneseisolatsiooni. Lugesin enne erinevatelt ametlikelt veebilehtedelt, mida meilt täpselt oodatakse. PPA oli kõige lahkem ja lubas vähemalt metsa jalutama, kui seal just tihe inimliiklus pole. Samas kuskil ei olnud defineeritud, mida täpselt tähendab teistega kokkupuute vältimine või kui kaugele kodust näiteks minna tohib. Seda samas on vist Eestis üsna raske ka määratleda, sest maal elavad inimesed ei saaks nii alati toidupoodigi.

Me sõitsime otsejoones oma beach house'i. Polnud me ju siin jõuludest peale saanud käia ja no ikka nii mõnus on oma koht - isegi kui majanduslikult oleks odavam korralik hotell. Nüüd aga saime nokitseda edasi oma teise kodu kallal, nautida päikest oma rõdul ja seda, et meil on siin juba pea kõik vajalik olemas, et kaks kätt taskus tulla.

Esialgu arvasin, et meil hakkab siin kindlasti igav. Planeerisin vähemalt mõned päevad tööd teha ja kõik vajalik selleks on mul ka kaasa taritud. Esimesel nädalal aga ei lugenud ma isegi meile. Teise nädala alguses lugesin telefonist emailide teemaridu, aga ei avanud vist ühtegi. Kolmandal nädalal, kui me lõpuks tohime vabalt ringi käia ja oma lähedastega kohtuda, ei tule raudselt ka töötegemisest midagi välja, nii et las see töö ootab.

Me ostsime ennatlikult omale valmis ühe päris suure Ikea pusle täiskasvanutele ja lisaks ootasid meid ees mõned projektid veel nagu uue pliidi ost ja töökorda saamine ning rõdu renoveerimine. Siinne vana pliit oli seest nii rokane, et me ei julgenud selle ahju testidagi ja rõdu oli üks roostes kõverate piirete ja roheliseks kasvanud betoonpõrandaga kitsas riba, millele mööbli otsimiseks kulutasin tunde ja tunde ning lõpuks andsin alla. Eilse seisuga on aga kõik me suured projektid lõpetatud ja suurem osa said juba esimese nädalaga valmis. See ja väikese lapse haldamine on ka põhjuseks, miks meil üldse igav pole olnud.

Rõdu areng on olnud kõige rahuldust pakkuvam. Kõigepealt küürisin selle igast otsast puhtaks - palja veega - ja minu üllatuseks tuli sealt üsna väikese vaevaga palju ilusam põrand välja ning ka piirded oli nüüd ainult roostesed, aga enam mitte samblased. Minu esialgne plaan oli lihtsalt sinna puitlaudadest põrand tekitada, aga siis hakkasin mõtlema, et ma pean ikka roostes piiretega ka midagi ette võtma. Muidu on tulemus kuidagi väga poolik.

Kõige nõmedam on olnud teistest nii palju sõltumine. Ei taha ju sundida oma lähedasi pärast tööd veel meie pärast poodide vahet jooksma. Samas ise me ei tohtinud ehituspoodidesse oma nägu näidata isegi, kui üks neist on sama kaugel kui me toidupoed - kiviga visata. Nii me siis ääri-veeri palusime ja ootasime. Teised vahel unustasid või tuli muu elu ette. Üks väike värvipurk või selle puudumine pidurdas kogu rõdu renoveerimist mitu päeva. Samas oli me lähedastest siiski tohutu palju abi. Kohale jõudsid terrassilauad, tööriistad ja isegi instruktsioonid. Kõik tassiti ka neljandale korrusele treppe mööda.

Kui aga värv saabus, siis ma täiega nautisin paari tundi omaette pintseldamist päikese käes. Koos Lemmikuga või pigem Lemmik koos väikese minu abiga, said üle ootuste ilusasti maha ka terrassilauad. Selle käigus pidime tutvuma alt naabritega, et nad aitaksid ühe laua ühes tükis paika ukerdada ja nad olid väga toredad inimesed. Samas meie ühistu esinaise kohta aga pole kellelgi vist midagi head öelda. Lemmik pani pea tööle ning mõtleski välja, kuidas lõigata laudadesse täpselt õigetele kohtadele minimaalsed augud me eriti totakate piirdepostide järgi, millest ükski pole muidugi samal joonel. Lõpuks aga on tulemus nii ilus, et ka me Rootsist kaasa toodud vana rõdumööbel näeb järsku hea välja ja enam ma ei kibelegi seda välja vahetama. Samas mulle ikka veel meeldib idee aiapingist, aga kui ma seda siiski tahan, peame me selle vist ka ise tegema, et ta meie mõõtudesse mahuks.

Meie teiseks suureks projektiks oli riidekapp. Lemmik võttis õnneks targu akutrelli kaasa, sest kruvide arv, mis kapi ja terrassi puhul tuli paika panna oli vist küll kolmekohaline. Me oleksime vist muidu praeguseni muudkui kruvinud ja end kirunud. Ikea poisid küll suutsid mõned jupid ära kaotada või maha unustada ja üks kapinurk on veidi lömmis, aga nüüdseks on puuduvad asjad asendatud ja see kole nurk kaugele ei paista. Kui oleksime tahtnud jonnida, siis oleksime võinud ju väljavahetamist paluda, aga siis oleks meil kapi kokkupanek veelgi edasi lükkunud ja me tahtsime võimalikult kiiresti juppidehunniku põrandalt likvideerida.

Kolmas projekt aga vajas kõige rohkem abi ja selleks oli pliit. Alustuseks sain ma suhelda nii Eesti Energia kui ka Eesti Gaasi ning muidugi ühistuga, sest me tahtsime gaasipliidi välja vahetada induktsiooni vastu, mis oleks lastega kodu puhul turvalisem. Pärast ühistu esinaise poolset ringijooksutamist pidime siiski leppima uue gaasipliidiga, aga ka see ei olnud nii lihtne. Ma tahtsin ikkagi võimalikult turvalist pliiti, mil on lapselukud jms, aga selgus, et tänapäeval ei ole sellist olemaski. Suure googeldamise järel leidsin täpselt ühe mudeli, aga lähemalt uurides selgus, et ka seal oli valeinfo lapseluku kohta. Ma olin kohe täitsa kuri, aga lõpuks leidsime mingi universaalse kahepoolse teibiga luku ja ostsime ära suvalise pliidi.

Edasi sujusid asjad väga hästi, võib vist öelda. Kuigi odav see vahetus ei olnud. Pliidi kuller tuli ootamatult kohale ühel hommikul ja lasi lihtsalt uksekella. Tema sõnul ei olnud meid telefoni teel võimalik kätte saada. Minu telefon ei näidanud ühtegi märki üritamisestki, aga kuna kõik laabus, siis mis sest enam. Maksime lisaks, et keegi teine oma seljaga riskiks ja selle kolaka tuppa tooks. Kuna me aga ei teadnud täpselt, millal see pliit tuleb ja ka paki tracking oli väga ebamäärase infoga, siis me ei olnud ju paigaldamise osas midagi kokku leppinud. Helistasin siis Eesti Gaasile, olles valmis, et me peame ehk nädalakese ootama ja ümber selle suure kolaka navigeerima, aga nende partnerfirma lubas samal hommikul pooleteisttunnise ajavahemiku jooksul meistrimehe saata ja see sümpaatne mees tuli veel viis minutit varemgi. Kahjuks aga olid siin enne mingid keenjused toimetanud ning vajalik gaasikraan oli lootusetult peidus. Onu siiski suutis uue pliidi gaasiga ära ühendada ning isegi vooluvõrku panna, aga manitses meid kiiresti gaasikraanile ligipääsu tekitama ning elektrikut kutsuma, kes ühendaks pliidi õigete juhtmete külge, et sel oma kaitse oleks. Mind ajas natuke närvi, et üks paigaldaja ei saa siis üksinda pliiti installeeritud, aga vähemalt ühendas ta vana ka elektrivõrgust lahti ning andis meile juhtlõnga, kuidas tervest sellest risust vabaneda. Saime teada, et Tallinnas viiakse selline kraam tasuta ära.

Helistasin siis järgmisele mehele. Tema oli selline stereotüüpne eesti mees, kes sõnu ei raiska ja pigem vaikselt mõmiseb. Ometi ka tema lubas juba kahe tunni jooksul tulla ja viiski kokkulepitud ajal vana pliidi minema. Jälle pääsesid meie seljad vigastustest. Nüüd aga oli mul vaja saada kuidagi õhupuhastaja seinast alla, et näha, kus see kuramuse kraan siis end peidab. Otsustasin isale helistada ja õnneks ta sai ka juba järgmisel päeval tulla. Isa küll soovitas meistri nõu ignoreerida ja oodata selle avariikraani paljastamisega suurema köögiremondini, aga mulle ei tundunud gaasiavarii just väga meeldiva võimalusena ning palusin tal siiski meie õhupuhastaja lahti lammutada. Keegi oli sinna vahele veel mõnuga lahtisi kruvisid raputanud, aga nüüd sain vähemalt seda ka veidi küürida.

Kolmandaks päevaks kutsusime gaasionu tagasi kraani kolima ja ta tuligi. Ainult raha kulus. Ja seejärel tuli mul elektrik otsida ning leidsin ka samaks päevaks taas. Hästi toreda noore kuti, kes suudab ka Lemmikuga ingliskeeles suhelda. Lasime tal siis mõned muud asjad ka üle vaadata ning leppisime isegi järgmise kohtumise kokku.

Pärast gaasionu ja elektrikku oli taas isa kord aidata õhupuhasti tagasi seina panna, aga pärast kolme päeva ja kolme meest pluss toojad-viijad saigi uus pliit paika. Teinekord tean juba ise ka, et ei ole nii, et osta lihtsalt pliit. See on palju suurem ja kallim ja aegavõtvam ooper. Õnneks aega meil just oli ja onudega hoidsime distantsi.

Triibu vanavanemad aga ei tahtnud väga distantsi hoida. No ma saan tegelikult aru ka, et on õel nende eest last pool aastat teises riigis varjata ning siis tulla Eestisse, aga ikka kaks nädalat planeeritud kolmest neid vältida. Nii siis on nad saanud vabas õhus veidi kohtuda.

Meie ise aga oleme ka ikka korra päevas nina õue pistnud. Meil on küll hea asukohaga rõdu, kust näeb nii busse, tõukse, linde kui koeri hulgem ning lisaks nii palju päikest kui Eestis saada on, aga on hoopis teine asi õues ringi joosta ja mullas sonkida.

Kohe esimestel päevadel lasime oma rõõmupallil vaid mähkme ja kummikute väel hoovis porilombis hüppamas käia. Meie maja vastas aga on lasteaed kõigi toredate atraktsioonide ning muidugi teiste pisikestega. Mul on nii kahju meie sotsiaalset tüüpi neist eemal hoida. Õnneks aga tehakse ka meie hoovis remonti, nii et iga päev saab aknast kino, kus peategelasteks kahveltõstuk, kopp ja teised masinad, mille nimesid ma ei tea. Käime ka jalutamas, hobuseid vaatamas ning toidupoes. Mõned päevad veel ja siis saab ta kodurannast ning sealsetest mänguplatsidest täiel rinnan mõnu tunda. Seni aga peab lompide, metsas käbide korjamise ja vannis käimisega leppima ning lepib ka üsna kenasti. Ma ei jõua ära kiita kui mõnus laps meil on.

Kusjuures kogu selle kodus olemise jooksul ei olegi ta kööki ära lammutanud. Küll aga on ta nüüd väga tuttav köögisahtlite sisuga ning olen leidnud ta näiteks panni peal kükitamast. Lisaks meeldib talle asju prügikasti visata ning nüüd võimalusel ka vetsupotti, aga see on vähem tore minu jaoks.

Kaks päeva veel vabaduseni!!!