Minu nädalavahetuse aarded

Ja mul on neid veel ja veel. Võite kasutada, kui korralikult viitate!

Vanataadil ring peal

Kunagi mitu head aastat tagasi sain kesklinnas tuttavaks ühe vanamehega, kes söögikohas lihtsalt minu lauda istus ja mulle ülekuulamise vormis küsimusi esitas. Kuna ma juba olen selline tihti liiga viisakas ja heatahtlik (asi pole hetkel enesekiituses), kuulasin ta ära ja vastasingi ta küsimustele. Ei, ma ei suitseta. Jah, käin ilusti koolis. Jne jne. Kuni ta pakkus mulle tööd oma varade haldajana.

Eks see üks segane pakkumine oli, aga numbrid, millest ta rääkis olid nii ilusad ja töö sobis ilusti kooli kõrvale, et otsustasin võtta rohkem aega selles töös selgusele jõudmiseks.

Käisin tal isegi korra või paar külas, kus ta üritas mind igasuguse hea ja paremaga (k.a. magus alkohol) kostitada ja samal ajal mind pingsalt jälgis, kas ma ikka pesen käsi seebiga ja korralikult jne jne jne. Veidrusi jagus tal ka. Aga ma arvasin ikka, et ta on täiemõistuslik veel. Kuigi temaga koos elanud täiskasvanud tütar tegi väga suurt tsirkust selle peale, et mind koju veeti ja ükskord lihtsalt lasi mul talvisel ajal pikalt välisukse taga külmetada, sest vanamees oli kõva kuulmisega ja tütar mind nende lähedusse ei tahtnud. Ju mõtles, et ma olen mingi raisakotkas.

See selleks. Vana lugu, mille käigus end väärtusetuna tundsin. Igatahes peale paari kohtumist rohkem me midagi kokku ei leppinud ja kõik vajus unustusse. Nii unustusse, et mulle ei meenunudki see tüüp, kuni ta ühel hetkel Sirli otsa põrkas ja viimane mulle sellest rääkis. Ja tänaseks päevaks ei mäletanud ma tema nägugi.

Kuni ma eile vist jälle temaga kokku põrkasin. Nagu võhivõõrad. Mina ei mäletanud tema nägu ja tema vist mind üldse mitte, aga ma ei kujuta tõesti ettegi, kui paljudele noortele tütarlastele ta igal aastal oma varade haldajaks hakkamise ettepaneku tavaliselt teeb. Igatahes hakkas eile bussis üks väga sarnane mees mult väga sarnaseid küsimusi küsima. Uurima asju, mis ei olnud üldse tema asi. Imelik lause. Ma tean. Ja talle ei tulnud pähegi, et võib-olla mul on muud tegemist ja eriti, kui ma pole üksi, vaid lapsega. Muudkui tulistas küsimusi, kuni väljusime ja ka siis ei tahtnud järgi jätta, aga ma valetasin talle, et meil on kiire (mis polnudki väga suur vale, sest muidu oleks KM varsti suure tõenäosusega pröökama hakanud) ja tulin ära.

Igatahes mul on kahju sellest vaesest vanast tobust. Ju ta on iseendale ohutu, aga siiski mitte päris korras, sest muidu oleks ta ammu leidnud endale sobiva inimese, aga kes teab? Võib-olla on ka tema varad vaid ettekujutluse vili? Lihtsalt mina imestan jälle Eesti väiksuse üle.

KMiga sai ka nalja. Ta luges tänavasildilt kokku sõna Jahu ja siis mõistes sõna tähendust - jutust arusaamine on tema jaoks üsna uus asi - küsis mult kohe: kas ma tahaksin jahu ja kas sul on jahu? Jah või ei?

Selline konkreetsus sellisel abstraktsel teemal ajas mind nii naerma, et panin jälle telefonisse killud kirja. See mees ei oskaks jahuga midagi pealegi hakata ja suurt osa jahutoodetest ei söögi ju.

Lapsesuu

Eile bussis lapsed omavahel:
Kas sa soome keelt oskad vä?
Jaa. See on nii kerge. Nagu eesti keel. Ainult et sõnad on tagurpidi.


Vot siis...

Dick workout

Ausalt, ma ei ropenda meelega. Lihtsalt see on tänase päeva parim nali. Hakkasin omale üle pika aja uut spordiklubi otsima ja siis leidsin, et ohhooo. Kohe päris mu kodu lähedale on üks tekkinud. Ja seal on päris sobivate nimedega trennid. Välja arvatud üks. Mille nime te ka pealkirjas näha võite. No seletage mulle, kuidas see bodypumpi ja bailatino vahele mahub? Ja mida seal täpsemalt tehakse? Ja kas see on mingi selline tule koos partneriga trenn? Igatahes tükk aega naersin. Aga täiesti tõsiselt. Ootan teadjamatelt vastuseid nendele küsimustele.

Muidu aga on tore see, et sain oma pikaajalise lapse tagasi. Nii mugav ja kodune. Ja ta oli kuuldes, et mina tulen, kohe muhelema hakanud ja teatanud: minu Maria tuleb. Mind pani see omakorda naeratama. Omaette bussis. Jah, ma olengi imelik. Arvasite õigesti. Aga samas suudab ta mind kurjaks ka ajada. Ta sõnavara on seal kaugel ameerikamaal täienenud. Enam ei ütle ta lihtsalt oh s*it ja f*ck you, vaid nüüd kuulen päev läbi ka: you're a bitch'i ja shut up'i. No ma tean, et ma võin olla vastik bitch, aga ikkagi mulle ei meeldi seda päev läbi kuulda. Veel pealegi enamasti teenimatult. Aga ta ei olnud kade poiss. Isegi tema jaoks võhivõõrale inimesele, minu ema töökaaslasele kõlbas niisamuti öelda.

Ahjaa... ja ma sain lõpuks läbi raskuste kooriproovis ära käidud. Ja oli ka üsna raske. Aga see on hea. Paneb mind pingutama. Ma olen ikka päris roostes. Ja üsna raske oli ülemise oktaavi noote välja võtta täiesti kadunud häälega. Sest mind pandi ilma igasuguse proovita sujuvalt sopranit laulma. Aga laulud on head. Rasked hetkel veel, aga nii head. Õpiks ma nüüd kiiruga uuesti noote ka tundma. No tegelikult ka. Meil oli rütmikatund ja me tegelesime nii pisikeste pausidega, milliseid ma polnud enne kunagi näinudki. Ja teisigi pole kümmekord aastat kaeda saanud. Aga rahvas on tore ja laulda on superhea. Loodetavasti ma nii jube siiski ei ole, et teisi segama hakkaks seal.

Veel Soomest

Minu üllatuseks on Helsingi inimestel Jaagupikatega palju rohkem ühist kui tallinlastega. Ja ma ei pea selle all silmas häid asju. Mind täiesti häiris see, kuidas seal kõik kogu aeg sülitavad. Pool aega oligi tunne, et upun kohe ära süljebasseini. Ja eriti imelik on vaadata tüdrukuid lihtsalt jutu keskel äkki sülitamas. Samamoodi on veider vaadata, kuidas kõik (k.a. alaealised tüdrukud) valimatult ka oma vanemate nähes suitsu kimuvad. Tõeliselt ebaseksikas vaatepilt, aga see on vaid minu arvamus. Võib-olla on kellegi meelest supercool ka see, kui palju seal juuakse või ropendatakse? Võib-olla olen mina üksi imelik, et ma ei käitu samamoodi? Aga siis on ju enamik minu sõpru ka sajaga imelikud.

Ma ei viitsi rohkem moraalitseda. Pole veel nii vana või vastupidi - olen selleks liiga vana ja seetõttu pole nagunii nende jaoks vahet, mida mina arvan.

Üks nali oli veel tagant järgi. Ma olen viimasel ajal nii harjunud kaisus magama ja seda eriti siis, kui ma ei saa oma sooja teki all uinuda, et ei tahtnud sealgi teisiti käituda. Ja siis palusin seal ka Teda, kelle nime me ei maini:D, et kas ma võin tema kaisus magada, aga ta vist arvas, et sellest ei tuleks midagi head välja ja otsustas hoopis magamist teeselda. No ma saan temast osaliselt aru ka, miks. Ma ei saa ju eeldada, et me tahamegi samasid asju ja mõtleme samamoodi alati. Silmarõõm ainult naeris selle peale, kui kurtsin, et R oli kade ja ma pidin kaks ööd sokkidega magama. Ütles, et kui ei saanud ühte, võtsin kaks.:D

Tegelikult olid numbrid üldse üks selle reisi põhiteemasid. Nimelt me naljaga leppisime enne Silmarõõmuga kokku, et kui me juba võõrastesse naistesse/meestesse läheme eraldi, siis alla viie ei tule kõne allagi. Ja siis Tema võttis sellest väga kinni. Üritas mind kõigile sõpradele maha kupeldada ja samal ajal väitis, et see nagunii läbi ei läheks, sest tema sõprade silmis olen ikkagi tema naine, kuigi ma ei ole.

Üks sõber sai ka reisi ajal päeva naljaga hakkama. Saatis mulle maili: I hope you're having a good time and being a good girl, but if not... I hope you're at least good at it. Kohe tükk aega naersin, sest see on nii hästi öeldud.

Aga nalja on viimastel päevadel veelgi saanud. Olin pühapäeval tunnistajaks tõsielu anekdoodi algusele. See algas nii: Neli õhupalli läksid üle tee... Ja tegelikult ka. Nii oligi. Neli oranži õhupalli läksid kahekaupa üle tee. Midagi nii jaburat lihtsalt ei anna välja mõelda.

Ja siis eile juhtus veel midagi kummalist. Mu tekikott üritas mu teksasid ära süüa. Pesumasinas. Ta oli juba nii kaugel, et terve üks püksisäär oli tekikoti väiksest otsaaugust välja roninud ja kõik muu oli nii sassis, et ma harutasin seda pusa vähemalt viis minutit.

Aga muidu polegi midagi väga põnevat. Tundub, et igasuguste märkide kohaselt ma ei peaks gospelkoori astuma. Kolm viimast korda on olnud ainult mingid jamad. Nägin isegi unes, et vaatasime SIlmarõõmuga ühte vana videot, kus ma laulsin koori ees soolot. Nii regilaululikult. Ja veidi läks mööda ning Silmarõõm küsis: kas sa siis kohe üldse ei osanud laulda vä??? Nojah. Ju mingi alateadlik hirm. Täna proovin viimast korda proovi minna. Loodetavasti õnnestub ja loodetavasti on tore ja loodetavasti nad ikka tahavad mind mu keskpärasuses ja hääl ära olekus. Aga ma lihtsalt pean julguse kokku võtma ja proovima.

Tegelikult tahaks üht-teist veel kirjutada, et oma mõtetes selgusele jõuda, aga viimasel ajal mul on tunne, et kuskil pole päris õige koht ja keegi pole ära kuulamiseks päris õige inimene.

Natuke teistmoodi nädalavahetus

Mulle pakuti juba nädal aega tagasi võimalust minna Soome. Muid konkse polnudki, kui et minna tuli töönädala sees ja maksta ära sadamamaks, mis vist tänapäeval tegelikult moodustab poole piletihinnast vms. Kahju oli ainult sellest, et keegi neist, keda ma oleksin tahtnud, ei saanud minuga soovitud ajal kaasa tulla. Aga võib-olla oligi parem. Minu plaan oli ju Talle külla minna ja kuna ma näen teda - vähemalt minu hinnangul - selgelt liiga harva, siis tema veel teistega jagamine ei tundunud kuigi ahvatleva mõttena. Mitte et ma sellest pääsenud oleksin. Vastupidi. Läks hoopis nii, et osa ajast olin mina üksi ja tema teiste päralt. Samas aga on mul hea meel, et sain tema parimate sõpradega tuttavaks ja ma olen siiani vaimustatud sellest, kui lahedad inimesed nad on. Tal on hea maitse, pole midagi öelda. Ja tundub, et Ta sõpradel on ka, sest neile meeldisin mina:P Ja mul on hea meel, et tal on need samad sõbrad juba väga kaua olnud ning nad usaldavad väga tema arvamust ning otsuseid. See annab alust ka mulle Teda siiski usaldada.Aga samas ma ei saa aru, miks Ta aeg-ajalt mulle räägib, et tal polegi tõelisi sõpru? Minu meelest on nad vägagi tõelised. Kas ta siis unustab nad vahel ära?

Aga üldiselt reisist... me oleme nüüd tasa. Mul oli ju tagasitulekupilet samaks päevaks, aga ma lasin selle vastu taevast, sest ma nii lootsin, et isegi, kui sel esimesel päeval pidin teda tööga jagama, on tal hiljem rohkem aega minu jaoks. Aga kohati tundus, et kui tal tekkiski aega, siis polnud tahtmist. Või oli asi selles, et ta tõesti tahtis oma sõpru näha? Ei usu... ma arvan, et ta kartis veidi minuga nii kaua vaid kahekesi olla. Kes teab, milleks... aga varem pole ta ju pidanud. Aga varem pole ka juhtunud seda, et me mõlemad vaikiksime koos ja mitte lihtsalt seetõttu, et sõnu pole vaja. Vähemalt minu peas keerles küll sada mõtet sellest, kuidas ma peaksin mõne uue jututeema välja mõtlema. Nii imelik. Me teame ju üksteist nii kaua ja kunagi varem pole nii olnud.

Tal oli hea meel, et ma läksin. Et ma nägin tema elu lähemalt. Ja mul on ka hea meel. Ma saan temast nüüd veidi paremini aru. Ja ma sain teada nii häid kui halbu asju tema kohta. Õigem oleks vist öelda seda, mis mulle meeldis ja ka seda, mis mitte. Aga seda ma poleks küll osanud oodata, et ta võiks mulle öelda, et ta PEAB kõigi sõber olema (loe: ta ei taha kogu aeg minuga koos olla). Nagu see, kui ta olekski need paar päeva 24h ööpäevas minuga koos olnud, oleks liig olnud. Aasta keskmiseks teeb see nagunii mingi meeletult väikse numbri. Tobe on olla armukade. Ja tema vist arvas, et ta ei jäta mind üksi, vaid mõne sõbra hoole alla. Aga ikka oli hetki, kus ma jäin täitsa üksi või tundsin end nii, sest keelebarjäär oli nii järsk lihtsalt. Ja ma ei südistagi ta sõpru milleski. Nad on tegelikult ka väga lahedad, nagu ma juba enne ütlesin. Aga nad ei pea mulle lõputult lapsehoidjat mängima. Eriti mitte vabad ja vallalised kenad poisid. Ja mitte ajal, mil nad võiksid tegeleda teiste tüdrukutega flirtimisega, sest mina kui juba hõivatud naine vedu ju ei võtaks. Ja ühel hetkel ma olingi nii solvunud sellest tagaplaanile jäämisest ja mul oli nii igav ja külm, et ma otsustasin üksinda öösel Helsingit mööda jalutama minna. Ja siis Ta ehmatas. Hakkas vist kartma mu pärast või midagi. Mul oli lihtsalt hea meel, et ta lõpuks märkas, mida ma tegelikult asjadest arvan. Sest ma ei tahtnud ju lõputult viriseda. Muidugi ma ei hoidnud saladuses seda, et mind segab see, kui nad minu juuresolekul soome keeles räägivad näiteks inglise keele asemel teades ometi, et mina olen ainus, kes aru ei saa ja end seetõttu kõrvale jäetuna tunnen. Samas teine osa neist üritas minuga lausa eesti keeles rääkida. Ja mina püüdsin nendega soome keeles rääkida, kuigi ma olen ikka hirmuäratavalt roostes. Ühe mu sõnavea tõttu said kõik kolm päeva naerda.

Enivei... ma otsustasin samal ajal võimalust kasutada ja Sandrale helistada, sest me polnud ammu rääkinud ja ma tahtsin kellegi arvamust kuulda, kas minuga on käitutud ebaõiglaselt või mitte. Ja samas ma ei tahtnud ju, et Tal süümekad tekiksid mu näiteks töö pärast üksi jätmise eest. See polnud ju tema süü. Aga see, kui ta valis ka teised sõbrad minu üle, oli juba liig. Ja siis see õnneks muutus. Ta läks närvi, sest mu telefon oli ju kinni ja ühel hetkel tuli vist isegi mind otsime. Igatahes tuli ta üksi mulle vastu ja oi, kuidas ma ei tahtnud end haletseda ja vinguda, rääkisin talle ikkagi lõpuks ausalt ära, mis ma mõtlen ja tunnen, sest ma ei tahtnud olla ka see naine, kes vastab küsimusele: mis lahti on? kahe sõnaga: ei midagi. Mis oleks ju vale. Aga ma ei suuda ta peale ka kuigi kaua kuri olla. Ja siis me leppisime ära. Aga oi, kuidas mulle meeldiks, kui kõik vähemalt üksainuski kord, kui me koos oleme, oleks hästi. Ei mingeid segajaid, ei muresid, ei stressi. Aga see on vist liiga palju tahetud.

Ja nüüd olen tagasi kodus. Paneb tõesti hindama kodu häid külgi. Ja muidugi koduste inimeste omi.

Killuke irooniat igas päevas

Ei suutnud täna enam tervet päeva voodis vedeleda. No mitu korda suudate teie käia ringi Gmail, RSS, Hotmail, blog.tr.ee, Postimees, Õhtuleht, Surfthechannel? Mina käisin nii mitu, et süda läks pahaks. Ja siis ma otsustasin lihtsalt jalutama minna. Jalutasin läbi metsa poeni ja tagasi ja siis nägin ühte oma maja kiisut. Kes mind teab, teab ka, et kui ma juba hiljaks jäänud ei ole, siis ma ikka peatun, et neile pai teha.

Tänagi meelitasin musta kassi enda juurde ja istusin maja ette maha, et tema minu süles nurruda saaks. Meil mõlemal oli mõnus ja stress vähenes. Kiisu nurrus ja puha. Kohe tükk aega istusime nii ja pakkusime naabritele kummalist vaatepilti. Ja iroonia oli selles, et meil mõlemal on killernohu. Tema nina lausa tilkus minu riiete peale ja ta üldse ei pahandanud, kui ma tal oma vana taskurätikuga nina pühkisin. Pahandama hakkas ta alles siis, kui ma teda tasakesi oma sülest eemaldada üritasin, sest kivil istuda oli ikkagi külm ja ma pidin tuppa taganema. Siis ta näitas hambaid ja lõi käpaga, aga me leppisime õnneks ikkagi ära.

Leppimisest veel... mulle üldse ei meeldi pahasena oma päeva lõpetada. Urisedes ei jää ma ka tükk aega magama ja olen tavaliselt veel ärgateski ärritunud. Aga jälle läks nii. Ja reedel vist jälle hüppan kohati tundmatusse tuttavasse kohta. Võib-olla läheb suurepäraselt. Võib-olla tõeliselt kehvasti. Kogemuste põhjal võib vabalt mõlemalt oletada. Aga ju ma siis pole veel piisavalt kõrvetada saanud, et jätta see viietunnine matk ette võtmata.

Tegelikult oli teine irooniakild veel. Isa helistas täna. Me ikka helistame vahel. Seekord aga üllatas ta mind infoga järjekordsest ühisest tuttavast. Nimelt minu vana klassivend pidi tema igipõline naabripoiss olema. Ta ütles mulle algul vaid eesnime, mille peale pakkusin üht teist tüüpi ja teda ta pidi ka teadma:D No Eesti on ikka tõeliselt väike.

Meelespea

Chuck - ???
Dexter - 27. september
Gossip Girl 14. september
Greek - käib juba
Grey's Anatomy - 24. september
House MD - 21. september
One Tree Hill - 28. september
Privileged - IMDB ei anna midagi millegipärast
Secret Diary of a Call Girl - ???
Ugly Betty - 25. september

Kuna ma olen kodune haige täna, siis mul on sigaigav ja kasutasin blogi ära oma graafiku paikapanemiseks.

Keegi päästke kiisu ära. Palun:(

Täna saime jälle näha seda, kui julmad inimesed olla võivad. Kõik on ju kuulnud lugusid metsa puu külge seotud koertest ja muust sellisest. Aga kui ise loomahülgamisega kokku puutud, on palju raskem rahulikuks jääda.

Käisime nädalavahetusel Silmarõõmu maal jälle ja täna tema vanatädi juures ühes väikses kohas külas. Seal astelpajusid korjates kuulsime päris kaua, kuidas üks kiisu haledalt näugus. Viimaks ma enam ei talunud seda ja läksin teda otsima. Naaber oli öelnud, et tema oma see ei ole, kuid tema krundi peal kiisu oli. Ka kellegi teise omaks teda pidada ei saanud. Uskuge mind, muidu ei nutaks kiisu üle tunni aja ühe suvalise künka otsas. St siis, kui ta teaks, kus kodu on.

Ainus loogiline järeldus oli meie meelest see, et keegi hoolimatu inimene oli ta välja visata otsustanud ja siis igaks juhuks kodust kaugele metsaäärsesse kohta toonud.

Võtsin kiisu kaasa meie juurde ja kohe jäi nutt järgi. Kiisu käis ja uuris, kes me oleme ja mida teeme. Ei seganud teda ei viha astelpajude hape mu kätel ega kuri koer krundil. Ta oli lihtsalt nii õnnelik, et keegi teda märkas. Ja muidugi me ei suutnud teda sinna maha jätta. Avastasime, et ta oli ka viga saanud. Üks küüs katki, nina lõhki ja pea ühest kohast paljas. Ei tea, kas ta kakles auto või koeraga. Kassikakluse jäljed need igatahes ei olnud.

Ma pidin nutma hakkama, kui ema ei lubanud teda endale jätta - mida tegelikult oligi arvata - ja keegi teine ka teda ei tahtnud. Sülest maha panna ja teda lihtsalt suurematele loomadele söögiks sinna metsa äärde ma ka jätta ei suutnud. Süda murdus tema õnnetusele mõeldes.

Lõpuks tegi keegi teistest ettepaneku ta varjupaika viia. Nii me tegimegi. Käisime veel enne poes krõbuskeid ostmas ja siis seisime silmitsi varjupaigaga, kus ühtegi inimest polnud ja telefonile ei vastatud. Õnneks aga selgus, et läheduses on ka teine koht, kus loomi armastatakse ja see on Lääne-Virumaa loomade varjupaik.

Aga meile üllatuseks selgus ka seal, et kuigi nad nii tahaksid teda võtta, ei ole see nii lihtne. Me peaksime ise enne oma vallast raha kerjama kiisu heaks ja muidugi vallavalitsuse telefon ka ei vastanud. Tema mõneks ajaks Tallinnasse kaasa võtmine ei oleks ka kuidagi välja tulnud, kuigi viimases hädas ma vist oleksin kiisut ka Silmarõõmu juures hoidnud kodu leidmiseni. Lõpuks ma otsustasin, et maksku mis maksab. Ma maksan ise kinni kiisu stardipaketi. Aga siis meenus, et minu rahakott oli ju Kadrinasse jäänud. Ja siis Rauno ostis ise kiisule tuleviku. Vähemalt mõneks ajaks. Kuigi varjupaigal on kohustus kasse kaks nädalat hoida, oli seal mitmeaasta pikkuseid kliente.

Meile näidati kõiki loomi ja siis veetsime tunni või rohkemgi juba karantiinist välja pääsenud kiisude toas neile pai tehes ja puudu olevat armastust pakkudes. No ausalt. Ma võiksin elukutseline kassisilitaja olla.

Aga nüüd ma väga palun. Kui kellelgi on võimalik adopteerida oma perre üks kuuekuune hallikirju igati sõbralik ja koeri mitte kartev kiisu, siis minge tooge ta sealt ära. Tegelikult vist on võimalik ta ka Tallinnasse transportida. Mõne nädala pärast on ta steriliseeritud ja igati terveks ravitud mänguline isakass, kes on tõeliselt tänulik uue kodu üle.

Kohe-kohe peaks ka pilt temast siia ülesse tulema, aga ka kõik teised sealsed kiisud ja kutsud oleksid uue kodu üle väga tänulikud. Seal on küll armastavad inimesed, aga ikka saab probleemiks raha ja selle puudumine, mistõttu nende elutingimused ei ole kõige luksuslikumad. Ja kõiki oodatakse sinna loomadega tegelema ning toitu, vanu tekke ja patju annetama. Mina kavatsen küll tagasi minna. Oma leitud kiisu saatust kontrollima ja ka teisi paitama.

Lastest ka natuke

Kolm lasteaiapäeva on jälle olnud üsna toredad. Siiski paistab, et pole vahet, kas tööpäev on 14 või 4 tundi. Ikka tüdineb ära.

Minu rõõmuks mäletasid suur osa lapsi seekord mind ja teised tahtsid ka kohe sõbraks saada. Ja hea oli see, et ka ma ise mäletasin mitmeid nimesid poole aasta tagusest ajast. Aga seekord oli mul rohkem aega nendega sõpradeks saada.

Muidugi tekkisid ka oma lemmikud. Ma tean, et nii ei ole ilus, aga mõned lapsed lihtszlt on eriti armsad ja ma ei mõtlegi ainult välimuse või käitumise poolest. Aga neis on midagi erilist. Enda meelest olen muidugi kõigiga sõbralik, aga selge on see, et need, kes seda ise nõudma tulevad, saavad ka rohkem tähelepanu.

Mulle nii meeldib olla kõigi lemmikkasvataja. See, kelle käest kinni hoidmise üle võideldakse ja see, kelle kõrval istumine on tõeliselt pop, kuigi aeg-ajat teevad selistel teemadel tülid laste vahel lihtsalt nõutuks. Tahaks ju kõigile head meelt valmistada, aga mind on ainult üks ja demokraatlik lähenemine alati ei tööta. Ikka on survival of the fittest.

Täna küsisin ühe laheda poisi käest, et miks nad kõik just minu käest kinni hoida tahavad. Ja teate, mis ta vastas? Sest mina olevat nii rõõmuks kogu aeg. Sellest ma saan veel täitsa aru. Mu häälepaelad pole piisavalt treenitud veel, et nende peale karjuda ja ega ma ei tahakski. Katsun raskusi ületada diplomaatia abil ja kasutan kavalust. Tundub, et lastelegi meeldib nii rohkem. Ja neile hullult meeldib, kui kasvataja ei karda ka ennast lõdvaks lasta. Mõne krutski kaasa tegemine tõstab su mainet laste silmis väärikast ja külmast käitumisest kordades rohkem. Näiteks täna tulime õuest tagasi nii, et mul oli jälle kummagi käe otsas väike poiss. Täpselt minu ette jäi aga üks autosid takistama pidav teekühm. Ma ei hakanud püüdlikult sellest ümber minema, vaid ronisin üle, nagu lapsepõlves. Ja te ei tea, kui lahe nägu ühele mu poistest seepeale ette tuli. Üllatus ja naer korraga. Läbinisti heakskiit ka.

Ja teate, mis veel oli hästi lahe? Üritasin seda sama hea suuvärgiga poissi magama saada täna. See oli iga päev üsna raske harjutus, sest ta pole mingi paipoiss. Paha ka mitte, aga kui endal pole und, ei tahaks lasta ka teistel magada. Ma siis täna hoiatasin teda, et ma tulen talle päriselt kaissu varsti, kui teisiti ei saa. Ma mõtlesin, et ta on piisavalt poiss, et seda ja mind kui tüdrukut karta, aga tema hoopis vastas: tule mulle natukene lähemale. Siis mul on tunne, nagu sa oleks mu emme. No nii armas. Ja siis ma külitasingi ta pisikeses voodis ja paistasin ta pead, aga magama jäi meist esimesena ikkagi mina. Ja juba esimesel päeval ta kutsus mind oma sünnipäevale. Jälle üks privileeg, mis õpetajatest ainult mulle laienes:)

Mingi nali oli veel, mis mulle praegu meelde ei tule. Tegelikult vast isegi hulgem, aga need tulevad ja lähevad mu peast kahjuks.

Väärikuse erinevatest dimensioonidest

Teate, kuidas suur osa inimestest peab kodutuid väärikuse minetanuteks? Et kui nad on loobunud varjamast seda, et kogu nende maine vara mahub paari määrdunud kilekotti ja nad magavad mõnel pargipingil, laskmata end häirida möödakäijatest, siis on neil juba kõigeks ükskõik. Paljudel ei ole ju probleem käsi prügikasti torgata ja sealt pudeleid otsida. Aga see pidi väga hea teenistus olema. Minu meelest kordades kurvem on vaadata, kuidas nad söövad ja joovad juba prügikastist või maast leitud asju või korjavad konisid, et siis neid korralikult lõpuni suitsetada. Ka ei lase nad end häirida pesemisvõimaluse puudumisest üldiselt ega pirtsuta iga päevase sundluse üle samu tihti juba määrdunud ja haisvaid rõivaid kanda.

Mind on alati huvitanud, kas nad kardavad sedasi tänaval tuttavatega kokkupõrkamist; kuidas sel juhul mõlemad osapooled käituvad? Kas varjub üks või teine või tehakse nägu, et ei tunta üksteist ära või hoopiski jäädakse juttu ajama? Arvata võib, et nii mõnigi paremal järjel vana tuttav läheb teisele poole teed, et end ebamugavast olukorrast säästa.

Igatahes ma sattusin hiljuti tunnistajaks vaatepildile, mis sundis mind oma arvamust muutma. Vähemalt osal kodutuist on veel mingi väärikus ja häbitunne säilinud. Neile läheb korda nende välimus. Nimelt nägin Shnelli tiigi ääres pealt, kuidas üks silmnähtavalt elu hammasrataste vahele jäänud mees teisele samasugusele juuksurit mängis. Nad läksid veidi rahvast eemale ja siis aetigi kusagilt välja ilmunud kääridega asi korda. Tulemus ei näinud küll välja nii professionaalne kui enamusel päris juuksureid külastavatest meestest, aga vähemalt ei olnud juuksed enam sorakil. Värske soengu omanik liikus edasi tiigi äärde, et võtta veidi vett ja siluda nüüdsest tunduvalt lühemaid karvu ja ühtlasi tegi seal ka teisi värskendavaid protseduure. Kuigi mõte pargis ringi lendavatest inimjuuste tuttidest ei tundu kõige meeldivam, oli see minu jaoks positiivne elamus. Usun, et sellised inimesed võivad veel tagasi normaalse elu juurde jõuda. Lõppude lõpuks ei tea ma ju, miks nende elu on hetkel sellises seisus. Aga juukselõikus oli selge märk, et nad ei ole veel valmis tsiviliseeritud elust loobuma.

Kui kõrvalust varjamatult lahti murtakse...

...on tunne sama, nagu keegi sinu koju tungiks. Helid on hirmuäratavad, seinad värisevad. Isegi siis, kui selgub, et tegu on naabri koduga ja jalaga pestakse tuleust õilsal eesmärgil, lähevad käed kiiresti higiseks ning pulss kerkib kõvasti kõrgemale.

Nii veetsin mina täna õhtut. Meie kõrval elab üks äärmiselt armas vana proua. Mina temaga ei suhtle, sest me ei räägi sama keelt, kuid emaga nad ikka aeg-ajalt vahetavad kala ja muljeid jms. Täna aga nägi tema pojapoeg adrenaliinilaksu all kurja vaeva, et sinna sisse saada, sest tädi oli põrandal pikali maas ega reageerinud millelegi.

Üsna kiiresti tuli kohale ka kõikvõimalik abimeeskond. Esimesena tuletõrje, kohe ka kiirabi ja politsei. Parkla oli kohe täis erisõidukeid ja naabritel hirmu ja põnevust kui palju. Ometi oli üks eriti külma kõhuga tüüp, kes ei pidanud ka siis paljuks kitsaks jänud parklas tagurdamisharjutusi teha. Keskkonnasäästlik sõit kõigepealt eks. Savi sellest, kui kogemata mõne eriotstarbelise sõiduki teed takistama peaks.

Aga siis jah... meie majas elades näeb ja kuuleb üsna palju. On siin ju verevalamistki olnud, aga that was a first for me today. Sellises mahus vähemalt.

Ma olin üsna kindel, et see tädi on tänu oma tublile igapävasele kirikus käimisele juba poolel teel taevasse, aga võib-olla just seetõttu, et Jumal teda hoidis, viidi ta siit veel elusana ära. Loodetavasti saab temaga siiski kõik korda.

Tuleviku huvides: milline on hea lapsevanker

Rohkem kui kuus nädalat kärutamist on aidanud mul aru saada hea vankri väärtusest ja uskuge mind, on palju olulisemaid asju kui vankri välimus.

Niisiis...

Heal vankril on kindlasti neli ratast! No proovige mõne kolmerattalisega rööbasteed mööda üles minna. See on nii või naa korralik jõuharjutus, aga kolme ratast rööpapaarile toetada vaevalt üldse õnnestub.

Hea vanker on ka parasjagu raske, aga samas piisavalt kerge, et ka naisterahvas seda paari korruse jagu trepist üles-alla kanda jaksaks. Kui valida liiga kerge sõiduk, siis kaotate kõvasti stabiilsuses. See tähendab, et tuleb palju rohkem vaeva näha, et see sõidaks sinu soovitud suunas. Proovige mõnda reisikäru ja saate aru, mida ma mõtlen. Eriti munakividel ja suured rattad teevad alati väikestele ära - ei jää kinni igasse pisiauku ja talvel lumme. Samas suure mustriga rattad korjavad enda külge väga palju sodi.

Kolmas punkt on see, et vanker võiks olla piisavalt kõrge, et saaks üles-alla ka kõige suurematest äärekividest. Samas võiks olla vankri kere all piisavalt sügav sahtel, et sinna ka näiteks poekott erilise pingutuseta mahuks. Vastukaaluks aga peaks vankri kere olema suhteliselt madalal, sest ühel hetkel õpib laps ära, kuidas sealt ise välja saab ja kindlasti tuleb ette hetki, kus ka turvavöö lahti ununeb. Mida kõrgem kukkumine, seda suuremad kahjud, otseloomulikult.

Vanker peaks olema ka igat pidi tellitav: vankriks-käruks, et ei peaks hakkama mitut sõidukit ostma lühikese perioodi jooksul, käepide mõlemale poole paigutatav (st, et laps võib olla näoga vankri lükkaja suunas, aga ka temast eemale sihtmärgi suunas); iste väga mitme erineva nurga alla paigutav, käepide erinevatele kõrgustele reguleeritav, varikatus selline, mille korral päike ei pimestaks last ka alles tõustes või loojudes ja samas võiks seal olla kileaken, et last ka siis, kui ta näoga sõidusuunas istub, jälgida saaks.

Veel oleks väga hea, kui oleks kasutatud vihma hülgavat tekstiili ja kaasas oleks ka kilekate, mis viimased lahtised osad vihma korral kinni katab ja loodetavasti on olemas ka mõni selline, mida laps ühe erilist pingutust nõudva liigutusega jälle eest ära tõmmata ei suudaks, sest see on ju tema huvides.

Üks hästi oluline asi on ka see, kuidas vanker kokku käib. See tähendab, kui väikseks ta läheb ja kui palju selle nimel vaeva näha tuleb, sest uskuge mind - ei ole tore, kui vaja on kogu jõudu, kaht kätt, ühte jalga ja ikka jääb midagi puudu, mistõttu võib näha üsna humoorikat pilti väänlevast vanemast, kes kogu kerega veel mõnd funktsiooni täita üritab - nt rinnaga vankrit alla suruda.

Võite julgelt täiendada minu nimekirja ideaalvankri omadustest. Kindlasti unustasin midagi ära. Aga loodetavasti on sellest kellelegi kasu;)

Kolm sammu kallistuseni

Kuidas laps õpib käima? On väga vaja kuskile minna. Ja see pisike, keda mina hoidsin, alles teeb oma esimesi iseseisvaid samme. Ja te ei kujuta ettegi, millist rõõmu võib valmistada see, kui laps otsustab, et sinu kallistus on väärt eesmärk, mille nimel julgus kokku võtta ja tugedest lahti lasta. Olgugi vaid kolm sammu, aga enne seda ei olnudki ta teinud eriti rohkem samme ja peale seda jätkas ta samamoodi paari sammu kaupa käies ja siis ehmatades maha istudes. Vot nii hea lapsehoidja olen!

Aga selle lapsega sai veel nalja. Muidugi iga päev sai nalja, aga siis ei olnud mul jaksu siia kõike kirja panna. Üks elavamaid mälestusi aga jäi pargikülastusest, kui laps hoolega läbi raudvarbadest aia mulda välja viskas. Ikka peotäis peotäie järel ja nii paarkümmend tükki järjest.

P.S. Ema just informeeris mind, et meil on rulluiskudega prükkar. Nännännääää:D

Aga mu jutu point oli selles, kui kaval üks vaevalt aastane inimene olla võib. Ta loopiski mulda aiast välja seni, kuni mul hajus igasugune hirm selle ees, et ta osa suhu panna võiks ja siis... ühel hetkel see juhtus. Nii-nii kiiresti liikus see käsi suu juurde ja kohe käivitus mälumisprotsess. Ta sai muidugi aru küll, et see polnud just parim idee ega maitseelamus, aga siis ei lubanud tema lõviiseloom enam järgi jätta ja ma tean täpselt, mida ta tunda võis. Näriski siis nii kaua, kuni muld alla läks. Aga pärast siiski joogist ära ei öelnud:)

Iga normaalse mehe kodus leidub ka meigieemaldaja

Nii see on. Ei, ma ei nõua poissmeestelt kosmeetikalettide vahel ekslemist, aga toiduosakonnale võiks korra või paar nädalas ikka tiiru peale teha. Ja tänu sellele, et minu Silmarõõm peab kokkamisest väga lugu, avastasin hiljuti, et mul pole tema juures peatudes põhjust paanikaks ka siis, kui esmatarbekosmeetika koju jääb. Tegelikult oli mul seal ka tagavara meigieemaldaja, aga viimane julges otsa saada ja oligi jama. Kuniks me avastasime, et toiduõli ajab asja sama hästi ära. Algul kartsin küll, aga silmameigi võtab see paljudest spetstoodetest pareminigi maha ja edasi tuleb vaid mingi näovee või seebi või muu rasva lahustava ainega nägu üle käia, sest mulle isiklikult ei istu see üleni õline tunne. Aga ehk kulub see hädaabinipp teilegi ära!?

P.S Olin sunnitud ootamatult blogi tausta vahetama, nagu arvatavasti juba avastasite. See on esimene, mis tundus kõlbulik, aga kiire vahetuse käigus ei õppinud ma veel widgeteid tundma ja mõned funktsioonid on kadunud ka. Ja mõnda ei panegi tagasi. Ärge solvuge. Minu jaoks on sõprade nimekiri nagunii RSSis ja ma ei hakka seda taastama siin. Te loodetavasti ikka teate muidu ka, et teist lugu pean ja kõike muud.

Be right back...

Mõmmikutest

Ma pidin Vormsist kirjutama, aga enam ei tundu nii põnev teema. Jah, oli tore. Jah, oli ilus. Jah, sai nalja. Ei, kõik ei olnud ideaalne. Puhkus nagu puhkus ikka. Niisiis jätan selle teema vahele.

Ma ei ole kunagi olnud see tüdruk, kellele pehmeid mänguasju kingitaks, kuigi väga oleksin tahtnud olla. Erinevalt siis minu parimast sõbrannast, Katsist. Teda on alati koheldud kui printsessi. Ninnu-nännu ette-taha, kuigi ta vist ise ei vajakski seda. Mind aga pole siiamaani poputatud ja Silmarõõmul läks ka kuus kuud aega, et vihjetest aru saada. Aga siis lõpuks sünnipäevakuu oli kaisukarukuu. Kõigepealt kingiti mulle juba järjekorras teine Ratatouille' rott, kes sai nimeks Tselluliidiloom. Siis sünnipäevaks sain kohe suure mõmmiku ja minu rõõmuks on ta igati stiilne. Millegagi pole üle pingutatud. Tema magab nüüd minu kaisus ja kannab nime Torukübar. Ja Vormsilt sain ka uue sõbra. Nüüd on mu lehmadekollektsioonis uus lehm nimega Kodujänes. Huvitav, kes on järgmine?

Ahjaa... ma avastasin oma õuduseks, et ma olen millegipärast jälle kasvanud. 22 on ju käes, aga ikka kasvan. Jälle on kusagilt juurde tulnud kaks sentimeetrit. MInu meelest oli 171 väga ilus number. Palju ilusam kui 173. Ma veidi veel loodan, et kodune mõõtmine oli ebatäpne.

Osavus ennekõike

Arvake ära, kellel oli põhjust jälle oma auto remonti pukseerida ning kaks nädalat tagasi vahetatud ja alla saja kilomeetri kestnud õli taas ringi vahetada? Muudest töödest ja rahadest rääkimata. No see lihtsalt ei ole aus.

Heategevus tõi jälle kaasa kättemaksu või on mul millestki muust karmavõlad. Ja Murphy kuulas hoolega, kuidas ma nädal tagasi üsna õnnelikult mainisin, et pole kunagi saanud nööri taga sõita ning üleeile, kuidas jutustasin madalast sportautost, mis mäest alla tuli kolks kolks. Niisiis eile sugulasi tädi sünnipäevalt Suurupist koju vedades otsustasime ranna kaudu minna ja tegin ka sealse kohutava tee peal täis autoga kolks kolks. Ega see mul esimene kord polnud. Varem pole midagi juhtunud ja seepärast ei kartnudki, aga rannast tagasi tulles ilmnes, et auto all on suuuuuuuur õlilaik. Teadjamad rääkisid katkisest karteripõhjast. Minu pea tegeles aga juba päästeoperatsiooni koordineerimisega.

Ehmatasin muidugi pukseerijad momentaalselt kaineks. Ja läks alla ööpäeva, aga nüüd on auto Melasis mu lemmikmeeste käes ja nemad tunnevad oma tööd.

Aga selle jamaga kaasnes ka häid asju. Sain ööseks Suurupisse jääda ja tädi Mare toitu süüa ja ploome vitsutada ja kohaliku kiisuga sõbrustada.

Ainus, mis selle loo juures - peale raha muidugi - mind ikka veel häirib, on see, kuidas ma ikka ei ole nii tugev inimene, et sellises situatsioonis hääl värisema ei hakkaks. Muidu on illusioon minust kui raudnaisest juba üsna täiuslik. Ei pisaraid, ei värisemist, ei otsustus- ega tegevusvõimetust. Ainult situatsioonikirjeldamine ning abipalumine ei tule veel emotsioonitult välja. Ja see vist paistab ka. Aga ma arenen. Saan aina tugevamaks. Ning vähemalt ma sain suuuuuuuuuuure puksiiriga sõita ja see onu oli ka päris tore.

Holy Bible paberbackiks?

See ei ole küll uudis, aga võtame seda kui fakti konstateerimist (S, vaatasin selle sõna EKIst järgi sinu rõõmuks:D). Nimelt mu ema töötab hotellis ja näitas mulle üks päev sinna maha jäetud raamatuid, et äkki ma tahan midagi omale. Muuhulgas oli ka kaks koopiat ingliskeelseid Piibleid, mis ei olekski nii imelik. Esiteks on hotellidel mingisugune traditsioon Piibleid öökapisahtlitesse paigutada ja need võisid lihtsalt ühest hotellist teise rännata. Aga miks on kaasajastamise käigus siiski saanud ristiusu põhiseadusest pastelsetes toonides pehmekaaneline kapsas? Kuskil võiks ju nii moderniseerimisega kui MASUga järgi jätta. Nii vale tundus. Aga mida mina ka tean. Ma ei tea enam, kus meie kodune Piibel asubki, veel vähem olen selle sisuga kursis.

Kuidas mitte olla kuri, kui juba ollakse seda?

Lahendage minu jaoks see mõistatus ära, palun. Sest aeg-ajalt ma ikka satun olukordadesse, kus tean, et tõenäoliselt ei tohiks ma kuri olla, veel vähem kedagi milleski süüdistada ja samas peaksin head nägu tegema, aga see on nii krdi raske. Ma ei ole ju kindel, et see on tegelikult selle inimese süü, kellest hetkel räägin ja vahet polegi, kellega tegu. Kaks korda sama asjaga jama. Seekord ka ohtlik. Ja no nii tahaks pahasti öelda, aga see oleks talle sajal muul põhjusel liiga tegemine. Kusjuures ta vist ei saa arugi, et ma kuri olen. Veel vähem, miks. Ideid??? Kuidas esialgu iseendaga rahu teha? Ja kuidas head nägu teha nii, et see poleks vaid teesklemine, vaid ma leiaksingi rahu taas?

Pärast muust ka. Võib-olla... teemasid mul jätkub. Ajab üle ääregi.

Kiire vahekokkuvõte

No ei jõua kuidagi kirjutamisega ajale järgi.

Veel tahaks rääkida sellest, kuidas ma vaikselt hulluks lähen ja ka teisi nakatan. Näiteks puristan lamphetkel üksi või avalikus kohas olles või teen mõnda muud häält, millega last tavaliselt lõbustan. Aga puristamisega suutsin Vormsil ka kogu ülejäänud seltskonda nakatada.

Siis käisin üle ma ei tea mitme aja kirikus. Kohe jumalateenistusel. Mitte päris vabatahtlikult, aga ei kahetse. Minu esimene jumalateenistusekogemus stiilis: grupitöö - neljaks loe. No mida? Kohanemine võttis veidi aega, aga tegelikult mulle meeldis see vabadus traditsioonilisest lähenemisest palju rohkem. Ja parem muusika oli ka.

Katsikul käisin ka nädalavahetusel. Kolmenädalasel Silmarõõmu uuel sugulasel. Armas väike elukas oli. Teistele tundus suur, mulle minu lapse kõrval tibatilluke. Samamoodi nagu neile tundus, et ta röögib, mulle, et ta vaid avaldab arvamust, aga mitte eriti nõudlikult. Aga sain teda väntsutada tükk aega. Tänud julgetele vanematele. No kui tihti ma ikka nii pisikestega kätt proovida saan? Sel aastal siiski üsnagi.

Sajast asjast tahtsin veel kirjutada, aga muidugi praegu jälle ei mäleta.

Võib-olla ka sellest, kuidas minu meelest ma olen nii paha, aga Silmarõõm räägib ikka, kui super ma olen ja ma ei jõua talle piisavalt vastu vaielda, sest ma tean ju, et ma ei ole. Kohe üldse mitte. Ja tema meelest on isegi see armas, kuidas ma hambaid pesta ei oska ning alati üleni vahune olen. Ja minule tundub, et ma võiksin olla nii palju parem, aga ma eelistan olla mina ise, mitte kellegi fantaasia.

Raamatublogi tahaks ka täiendada. Mul on hetkel Rex Stout'i vaimustus. Selline kaif satiir. Kui nüüd õigesti liigitan.

Sellest, kuidas ma näen, et üks väga lahe tüüp, aga siiski minu sõbrannat halvasti kohtleb ja viimane laseb sel sündida ja mida see võib tähendada ja miks ma neist mõlemast aru saan. Aga ma nagunii tulevikus ei saa aru, mida ma mõtlesin siin praegu. Üldse viimasel ajal tunnen, et ma tahaks veel isiklikumalt kirjutada siia, aga ei saa. Vähemalt mitte nii, et keegi haiget ei saaks või end solvatuna ei tunneks ja ma olen juba selletagi piisavalt vastik inimene.

Aga ma rohkem ei jaksa jälle. Teinekord. Kunagi. Mõne päeva pärast peaks veidi rohkem aega tekkima. Siis ehk!? Bye

Jätkan elu lahtikirjutamist

Tänu lastega töötamisele, satun alalõpmata kohtadesse, kus saab linde toita. Põhikliendid on pardid, kajakad ja tuvid, aga sekka eksib ka varesepoegi ja varblasi. Ma hakkan juba konkreetseid tuvisid ära tundma, rääkimata igasuguste mutatsioonide märkamisest. Hetkelemmikud on pruunikirjud tuvilised. Olles juba rohkem süvenenud linnumaailma, panen tähele ka nende omavahelisi suhteid. Kas te teadsite, kui kurjad linnud üksteise vastu on? Alalõpmata kihutatakse üksteist toidu juurest eemale või võetakse lausa nokaga ümer kõri kinni ja lohistatakse nõrgem minema. Igasugusest vokaalsest sõjast pole mõtet rääkidagi, sest see on veel tavalisem. Aga minu jaoks olid kaklevad linnud paras šokk. Isegi pardid käituvad nii. Ja ka pardipojad terroriseerivad nõrgemaid. Nii kahju. Eriti kui toitu jätkuks kõigile nagunii. Mis mulle aga samuti nalja tegi, oli päevitavate partide vaatamine. Just selline mulje jäi osadest ilusa ilmaga kaldale tulnudest. Kuigi ma ei usu, et nad päikse käes väga värvi muudaksid. Aga tagasi arusaadavamate asjade juurde.

Poliitikast on mul ka kõrini. Mind ajab alati iiveldama kogu selle aja, kui linn on täis võltsnaeratusega poliitikute postreid. Muidugi võimalikult kirju taustaga ja tihti ka nii mitu tükki kõrvuti, kui vähegi mahub. Paistab, et see aeg on jälle käes. Ja mida lähemale jõuavad valimised, seda rohkem kuuleb lauseid: Savisaar on kõiges süüdi ja Ansip on paha. Kasvage suureks! Jah, teie, kes te vanuse poolest juba pensionärid olete, aga sama rumalat juttu ajate - teie ka! Meie elu ei korralda ainult kaks meest. See ei oleks võimalikki. Tõsi, ma ei ole poliitikas väga kodus. Ei tahagi olla. Ent nii palju ütleb mu loogika siiski, et ühe inimese kõiges maailma halvas süüdistamine, on äärmine rumalus. Samuti on äärmiselt rumal loota, et vaid üks inimene maailma päästa suudaks. Usklikest saan veel aru, aga mitte poliitikute kummardajatest. Ma keskendun alati ainult oma hingamise rütmile, kui keegi mulle sellist rumalust rääkima hakkab. Alati ei ole ma positsioonis, kus saaksin vastu vaielda. Tihti pole sel mõtetki. Aga oi kui õnnelik ma oleksin, kui inimesed hakkaksid nägema musta ja valge vahel värve ka. Mitte ainult poliitikas. Sama nõme on näiteks Tallinna ja Tartu vastandamine. Või ilma üle virisemine, kuigi see on veidi teise auku. HUvitav, kui paljud üldse oskavad neid kahte poliitikut milleski konkreetses süüdistada? Rahva mälu pidi ju lühike olema. Isegi kui teatakse mõne projekti eestvedajat või vastutajat, ununeb see üsna varsti.

Sellest, kuidas ma tahaksin olla parem ja tugevam inimene, tahtsin ka kirjutada. Aga ma veel ei tea, kuidas. kuidas selelst kirjutada ega kuidas selline olla. Seega las ta jääb hetkel siia lihtsalt kui üks soov.

Sellest, et ühel mu heal sõbral on tõsine psühholoogiline probleem ja ma ei oska teda aidata. Iga kord, kui sellest juttu teen, olen mina paha. Kui ma kohe alla ei anna, siis lausa nähvatakse. Mis sellest, et ma püüan vaid aidata. Aga paistab, et mõni asi ei jõuagi enne kohale, kui jõuab. Kui üldse kunagi jõuab. Ja mul on kurb ja abitu tunne. Ning ma tean, et ma ei saa olla tema kõrval 24/7, et teda valvata ning õigele teele suunata. ja isegi, kui see ajutiselt võimalik oleks, ei oleks see ju lahendus. Niisiis hetkeseisuga ma lihtsalt loodan, et ta saab sellest iseseivalt üle enne, kui on liiga hilja.

Kas te mäletate seda aega üheksakümnendate alguses, kui kõik käisid ringi värvilistes retuusides? Siis oli see moes. Aga ühel hetkel kadusid retuusid täielikult ära ja isegi mõte nende kandmisest tundus ülimalt veider. Juhul, kui tegu ei olnud just sportlasega. Mis oligi hea, sest enamuse figuur ei soosi retuuse. Aga siis tulid nad tagasi. Mulle nii meeldis see periood, kui neid seeliku all kanti. Oli soe ja kelmikas. Sai istuda liigselt põdemata selle üle, ega midagi sündsusetut välja ei paista. Aga nüüd. Nüüd on jälle tagasi paljad retuusid. Veel ei ole väga värve, aga inimesed näevad välja nii, nagu nad oleksid kodust väljunud sukkpükstes ja unustanud mingi riidehilbu. No lõpetage ära. See ei ole ju ilus. Või suudan ma varsti ka sellega kohaneda? Hetkel tundub küll väga tobe. Aga samas on huvitav, et mood on nii kiiresti algusesse tagasi jõudnud. Stiilist räägin ka. Ma imetlen inimesi, kes julgevad riideid miksida nii, et jäädki mõtlema, kas ta on nüüd ülimalt stiilne oma uudse valikuga või ületanud selle peene joone ja jõudnud stiilituseni. See piir on nii õhuke. Ja vaid julgete pärusmaa. Mina nii julge veel ei ole. Aga kuskilt peavad ju trendid alguse saama. Ja kes üldse otsustab, mis on stiilne? Mõni komplekt tundub selgelt ja lihtsalt vale. Sellest ma saan aru. Kõige lihtsalt ei saa kokku panna. Aga on võimalik luua väga omanäolisi komplekte. Näiteks mulle meeldib, kui inimesed mängivad värvidega. Ja kihtidega. Aga hiljuti nähtud vähemalt viies värvis tädi, kes kandis kampsuni peal vist trikotaažkleiti ja selle juures mehelikke kingi, lihtsalt ei mahtunud kuidagi trendiloojate sekka. Sorry.

Sandra sünna oli taaskord minu jaoks ääretult tore üritus. Sai näha inimesi, keda polnud terve aasta näinud ja veel mõne uue tuttavagi juurde. Me ei teinudki eriti midagi ja saime hakkama väga kitsastes tingimustes, aga meil oli nii fun. Või vähemalt mul oli. Ainus, mida ma ei oska siiani teha, on enda meelega tagaplaanile jätmine. No ma olen ju siiski lõvi. Aga ma imestan, et R sellega hakkama sai ja mina mitte. Ja ma loodan, et ma nii hull ei olnud, et see Sandrat seganud oleks. Vähemalt tundub, et tal oli ka tore. Ja siis, kui enamik külalisi öö saabudes lahkus, alles hakkas tõeliselt lõbus. Aga seda teavad vaid kohalolijad ja nii las jäädagi. Aga nüüd oleme me mõlemad S-iga vanad:D

Ma ei tea, kas ma rääkisin, aga ma käisin vahepeal jälle paar päeva lasteaias tööl. Vähe lapsi oli ja mul oli väga tore. Justkui puhkus praeguse põhitöö kõrvalt. Sain jälle laps olla ja teha täpselt seda, mis mulle meeldib. Aga ma avastasin, et minust pole ikka veel seda vastutustundlikku täiskasvanut. Mitte, et see just halb oleks. Ma ju ei lase lastel ohtu sattuda ega tõelisi rumalusi teha, aga ma ei karju ka nende peale läbi lombi minemise pärast. Ma ei tule selle pealegi. Vastupidi. Ma olin kade, et ma ise vastavalt riides ei olnud. Aga ma leidsin oma sünipeäval võimaluse ka ise paljajalu oma maja ees lombis paterdada. Ja see on nii lõbus. Soovitan proovida ja endale meelde tuletada laps olemist.

Kas te teate, mida ma sünnipäevaks soovisin? 16h und. Ja see on kõik. No ok. Uut telefoni ka, aga see on nagunii vajalik ost. Aga lihtsalt mu väsimuseaste on ammu nii suur, et ma ei ole enam kellelegi tore kaaslane. Täna on esimene päev üle kuu aja, kui ma saan üksi kodus vedeleda, nagu vahepeal. Lihtsalt vaatan netist Dexterit ja kõik. Olen omaette. Ei chati kellegagi. Ei vasta kõnedele. Ei tahagi kellegagi suhelda. No ok. Ühe inimesega ikka võiks. Aga ma ei avalda, millisega. Enivei, raske on olnud minu jaoks see, et ma ei saa isegi nädalavahetustel kaua magada. Ja seda põhjusel, et maailm on täis inimesi, kes on endale sisendanud, et elu ei tohi maha magada. No hallooo. Magamine ongi üks tähtis elu osa. Ma võin ju ise otsustada, millise osa peävast ma aktiivne olen. Mis vahet seal on, kas see juhtub olema päeva esimestel või viimastel tundidel? Vähemalt seni, kuni ma saan kõik vajaliku tehtud. Nii, et palun ärge rääkige mulle enam nooruse maha magamisest. See on lihtsalt ärritav ja ma ei muuda oma meelt magamise osas.

Muide, mul on vist alanud mingi üleemotsionaalne eluetapp. Ühel päeval rääkisin vanemale lapsele, keda ma hoian, luikede elust. Sellest, kuidas nemad valivad parneri igaveseks ja üksi jäädes ei torma kohe uut paarilist otsima, vaid elavad oma elu lõpuni armastatut meenutades. Nimelt Kadriorus on üks selline lesk nüüd juba mõnda aega. Lapse jaoks oli see üsna vapustav info. Ja mis ma ise tegin? Muidugi ma hakkasin oma jutu peale nutma. Ning ka sellest situatsioonist esimest korda rääkides, läksid silmad märjaks. Mis mul viga on? Ja ärge öelge pms. Asi ei saa ju järsku olla selles. Lihtsalt üllatasin iseennast.

Ongi peaaegu kõik. Sorry, et ma sellist keskpärast teksti kirjutan. Aga mälestuste korraga taastamine ei ole nii lihtne enam.

Veel plaanis kirjutada:
Vormsist
kaisukarudest

Hakkan vaikselt elu lahti kirjutama

Niisiis esimene kavapunkt hõlmas minu peaaegu läbi kasvuhoone kukkumist. Olime Silmarõõmuga maal. Tema ema saatis meid veel enne äratulekut vanaisa juurde tomateid-kurke korjama, aga kasvuhoones oli alla igasuguste ootuste kitsas käimisrada ning ma suutsin varba ära lüüa. Edasi käis kõik kiiresti, aga samas nagu aegluubis. Kaotasin tasakaalu, ei leidnud seda uuesti ja järgmisena olin vastu kümneid aastaid igasugust ilma üle elanud õhukest klaasi. Tol hetkel ma ei mõelnudki sellele eriti. Vedasin end vertikaali tagasi ja liikusin longates edasi. Alles hiljem tuli pähe, et mis siis oleks juhtunud, kui klaas või seda toetavad õhukesed puitosad järgi andnud oleksid. Kiirabi ja eluaegsed armid?

Samal nädalavahetusel sain ka juuksurit mängida üle pika aja. Viimane kord tegin seda kääridega ligi kümme aastat tagasi, kui püüdsin lapsepõlvesõbrannale järgus soengut lõigata, aga lugu lõppes sellega, et vanaisa võttis asja üle. No ma ei teadnud ju, et suvalise salgu sirgelt lühemaks lõikamine ei anna soovitud efekti. Seekord Silmarõõm ja ta ise jälle kamandasid ta ema, et too peab nende juuksed lühemaks lõikama. Mitte, et paluks või et läheks juuksuri juurde. See ei maksa ju meestel midagi. Ma siis otsustasin oma uudisihimu rahuldada ja ühtlasi selle vaese ema koormat kergendada ja võtsin oma kaasa ise ette. Lõikasin täielikult tunde järgi. Respect talle, et ta mind üldse kääridega enda lähedale laskis. Aga üllatusena tuli mul täitsa hästi välja. Muidugi jäi mõni pikem karv siia-sinna, aga kui arvata, et mul polnud erilist süsteemi ja ma ei uimerdanud üldse, siis tuli tulemus väga ilus ja loomulik ja ei võtnud eriti palju kauem aega kui juuksuri juures.

Nagu te vist teate, ma olen juba ligi kuu aega ühe pere lapsi teist korda hoidnud ja see pole olnud lihtne. On olnud tohutult toredaid aegu. Pisipoiss on heas tujus väga armas. Flirdib ja jutustab kõigiga, naeratab nagu teletupsu päike, lehvitab, žestikuleerib jne. Eriti lahe oli see, kui ta muru peal minu eest ära roomas, kuklalt paistmas nokamütsi kiri Speed, mis asjad nii ilusti kokku võttis. Teinekord aga on ta justkui väike kurat, kellel on tohutult võimsad häälepaelad ja julgus neid kasutada. Vahel olen ma psühholoogiliselt karjumisest nii läbi, et ei suuda koju jõudes isegi mitte rääkida kellegagi. Ja muidugi on raskendavaks asjaoluks see, et väga harva oleme me ainult kahekesi. On ka teised lapsed, vanemad ja vanavanemad, vahel ka teisi sugulasi. See tähendab, et lapsel polegi pühjust minuga leppida. Alati on võimalik jonnida, kuni kellegi teise sülle saab ja nii ei saa ma ju kedagi aidata. Kahekesi oleme me palju paremad sõbrad. Teeme koostööd. Muidu on tegu väga toreda perega, aga mind häirib see, kuidas lastele juba stereotüüpe sisse süstitakse. Ära topi särki püksi, kui ei taha välja näha nagu vanaisa! Tegelikult valikut ei pakuta. Ära ole venna/õe ees alasti - nad on kõik veel üsna väiksed tegelikult. Ära risti ebastiilsusega. Jne jne jne. Minu meelest on natuke tobe ka see, kuidas neile mänguasju ostetakse. Tihti mitu samalaadset korraga. Mitte üks. Ja see, kuidas imik kannab luksusbrände. No milleks? jah, Ralph Laureni triiksärk võib ta seljas tõeliselt armas välja näha. Aga sama armas näeks välja ka iga teine triiksärk. Kas on mõtet rahaga lehvitada nii vaid seepärast, et seda on? Aga ok. Rohkem tööandjat ei klatši. Inimesed ongi erinevad. Ja me ei saagi üksteisega kõiges nõustuda. Ja see on üldjoontes ju ok.

Aga muust jälle. Tagasi tolle nädalavahetuse juurde. Te vist teate, et mul oli vahepeal sünnipäev. Silmarõõmu perega tähistasime seda juba nädal varem, mil nad tegid mulle jaburalt kalli kingituse. Mitte, et ma ei hindaks nende pingutust. Vastupidi. Minu meelest oli see väga armas, et nad juba eelnevalt vaeva nägid mulle ideaalse kingituse välja mõtlemisega. Aga mulle oleks piisanud mõnest väiksest tähendusega asjast, mitte mitmetuhandekroonisest lauamängust, mis kindlasti harva kasutust leidma hakkab. Minu jaoks on ta nagunii hoopis meie kahe kohtumise sümbol, mitte midagi praktilist. Kallis, ära nüüd solvu seda lugedes eks. Ma ju tean, et sa tahtsid head. Aga sul on veel minu kohta üht.teist õppida.

See, mida Silmarõõm mu päris sünnipäevaks korraldas, võttis mul rohkem suu lahti. Esimest korda minu elus oli siis absoluutselt igas mõttes kohutav ilm. Suutsin seda nautida vaid ühel hetkel, aga sellest hiljem. Ja lisaks käigele muule jõudis õige hetk kätte taksos võõra inimese kõrval, kui peale keskööd töölt koju sõitsin ise isegi tajumata, et õige päev on käes. Ja juba peale lühikest und pidin jälle tööle suunduma. Jälle midagi esmakordselt minu sünnipäeval. Ja üleväsimusest ma ei viitsi enam rääkidagi. Täna oli üle kuu aja esimene päev, kui sain kauem kui kümneni magada. Lähen alles peale lõunat tööle. Aga mind aitas see, et teadsin, et mind ootab midagi põnevat ees. Ma polnud päris kindel, kas see mulle ka meeldima hakkab, aga paistab, et Silmarõõm siiski tunneb mind päris hästi. Ta vedas mu minimaalse etteteatamisega ülsmassaaži, mis tundus kui taevas pärast mu viimase aja rasket tööelu. Ma üldse pole töötüüp vist. Järgmine samm oli windsurfing. Ma ei suuda sellele eesti keeles head vastet leida. Pole ju purjetamine ega surfamine. Purilauaga sõitmine kõlab aga eriti perversselt. Ta oli rentinud mulle varustuse ja otsustanud mu lõpuks panna enda lemmiktegevust proovima. Lubas mulle, et ma kukun palju ja naeran palju. Mina, kes ma olin peale kalüpso selgavedamist surmväsinud, ei uskunud küll, et edasises pidevalt haigetsaamises midagi eriliselt naljakat olla võiks. Aga oli. Ja haiget ma peaaegu ei saanudki. Ainult esimesel kukkumisel, kui suutsin osaliselt purje peal maanduda. Ja edasi ainult naersingi kogu aeg. Kui ma just ei torisenud, et ta laseks mul uuesti ja iseseisvalt veel proovida lauale saamist. Ja jonnaks viis sihile. Suutsin juba paarikümnemeetriseid juppe sõita ka. Mis pidi olema väga tubli tulemus nii algaja kohta. Lõpuks olin nii laip, aga nii rahul. Ja riietumine jäigi kogu ürituse kõige raskemaks osaks.

Kolmas osa sisaldas materiaalseid kingitusi ja külalisi. Silmarõõm oli eelmisel õhtul jätnud mulle kirjalikud juhised edasiseks, kus ütles, mis ajaks ka külalisi kutsuda võin. Ja siis saatis kõigile kutsed varasemaks. A la surprise party. Aga ma parem ei kirjuta siin väga ausalt, mida ma sellisest asjast tegelikult arvan. Aga mõelge, mida ma võisin tunda, kui mind peale pandakaruks loputamist kõigi tuttavate, kellest mitmed pole mind aastaid meigita näinudki, ette tassiti. Sellises kohas eelistan plaanipärasust plaanivälisusele. Ja mul oli tore õhtu, aga ei ühtegi ilusat sünnipäevapilti minust. Aga lõpuks ometi on mul suur kaisukaru ja toatäis roose:D

Veel plaanis... (lisaks sellele, mida eelnevast praegu ei jõua)
Stiilist ja stiilitusest
Sandra sünnast
Porilompidest
16h unest ja nooruse maha magamisest
luikedest ja emotsionaalsusest

Sel aastal pidu ei tule. Sorry

Ma olen selle korraldamiseks lihtsalt liiga väsinud. Aga ema tegi kooki ja seitsme paiku võite tulla appi sööma. Sinnamaani olen Silmarõõmu pantvang. Ärge siis solvuge, et pole kutset saanud. Keegi teine ka ei saanud. Aga hea meel oleks teid näha ikkagi. Ja kingitusi ka tagasi lükkama ei hakka;)

Kas te lastepiiblit olete lugenud?

Kui meie väikesed olime, siis vähemalt suvel maal olles luges Annika vanaema meile laste piibleid ette. Neid on kaks tükki - helesinine ja tumesinine. Endal mul neid kodus pole olnud. Seetõttu avastasin alles täna, et selle raamatu päris nimi on Piiblilood. Nimelt lugesin seda samal ajal, kui lapsed lasteaias lõunaund magasid ja tuli meelde, kui väga see mulle meeldis. Ilusad ja üsna lihtsad jutud. Samas sõnavara arendavad ikkagi edasi. Pakun, et kõigil ateistidel või vähemalt enamikul tuleb juba kõrvust tossu välja, sest see on mingi tühipaljas muinasjutt nende meelest. Minu meelest olidki need huvitavad juturaamatud. Kunagi räägitud lood, ent erinevalt päris Piiblist on neist lihtne aru saada ja nad on ka väga loetavalt kirja pandud. Ma ei ole väga kodus ei Uue ega Vana Testamendi sisuga, aga täna hakkas tekkima terviklikum pilt maailma loomisest ja esimestest inimestest. Ainus, mis häiris, oli see tohutu verepilastus. Ma suudan leppida legendiga, et meie esivanemateks olid üks mees ja naine, aga miks ikka ja jälle on neid paaritatud oma lähisugulastega? Muidu on väga armsad raamatud. Soovitan kõigil neid vaadata. Eriti kõigil neil, kes ei taha või ei viitsi päris Piibliga jõudu veel katsuda. On Jumal olemas või mitte - usk ja piiblilod on väga palju mõjutanud ajalugu ja kultuuri. Nüüd tahaks neid endale ka koju. Loeksin hea meleega lõpuni.

Aga teisest teemast... ma poleks arvanud, et pikk päev lasteaias, kus kõik uus ja võõras on, võib olla puhkus ühe beebi hoidmisega võrreldes. isegi kui lisada lasteaiapoolele üks korralik verine kriis. Tõestasin jälle iseendale, et kriisikommunikatsioon on minu ala ja mu juhe kokku ei jookse. Pigem hakkab paremini tööle.

Te ei tea, kui palju ma öelda tahaks

Aga ma ei tea, millal mul kõigeks selleks jaksu on. Seega täna tulevad vaid märksõnad.

Näiteks sellest, kuidas ma eile peaaegu läbi kasvuhoone kukkusin.
Sellest, kuidas ma elus esimest korda meesterahvale soengut lõikasin. MItte masinaga ja täitsa edukalt.
Sellest, kuidas mulle ei meeldi lastesse stereotüüpide ning valehäbi süstimine.
Sellest, kuidas mulle ei meeldi raha, kuulsuse ja maine nimel asjade tegemine.
Sellest, et Silmarõõm ja ta vanemad tegid mulle hullumeelselt kalli kingituse.
Igasugustest linnuasjadest alates kilpnäärmeprobleemiga tuvist, konkurentsist ja päevitavatest partidest.
Sellest, kuidas laps lõpuks heaks hakkas.
Sellest, kuidas mul on nii kõrini igasugusest konkreetsete poliitikute sarjamisest ja ainuisikuliselt kõigis maailma vigades süüdistamisest.
Sellest, kuidas ma tahaksin olla parem ja tugevam inimene.
Sellest, et ühel mu heal sõbral on tõsine psühholoogiline probleem ja ma ei oska teda aidata.
Ja kindlasti sajast asjast veel, mille praegu ära unustan. Näete jah, kui palju mu hingele juba kuhjunud on???

Tõeliselt loll tibi olen

Vähemalt ühe inimese koha pealt. Polegi rohkem midagi öelda.

Tuvitädi

Aeg on läinud vahepeal nii kiiresti. Olin kümme päeva jutti tööl. Nüüd on olnud imekombel kolm päeva puhkust, aga pole aimugi, millal jälle jalad seinale visata õnnestub.

Folk oli fun. Oli ääretult palju tööd, aga ka väga palju nalja. Avastasin seal, et olen hakanud ennast vanaks pidama. Kui kunagi alustasin Universaaliga, ütlesin peaaegu kõigile teie. Nüüd aga on viis aastat möödas ja ütlen peaaegu kõigile sina. Erandiks on vanad prouad. Ainult nendega ei tunne ma end veel võrdsena.

Folk oli veidi irooniline ka. Pikemalt saate lugeda selle kohta Sandra blogist. Minu poolt vaid veel nii palju, et me ei näinud ühtegi kontserti ega kuulnud ühtegi nooti. Küll aga nägime ära vist enamik esinejaid, kes nägid meid pille mängimas. Säh sulle muusikafestivali:D

Veel on minust saanud lastega jalutamas ning linde toitmas käies peaaegu et ornitoloog. Olen näinud nii palju erinevaid linde Tunnen juba ka mõned konkreetsed eksemplarid ära ja avastan järjest erinevaid ristandeid. Ahjaa... suutsin ka ühe kajaka ära solvata. Sõin peale tööd Tammsaare pargis õhtust, kui üks kajakas jäi minu ette ootava näoga seisma. Mõtlesin kõhu täis süüa ja siis jäägid talle anda, aga ta solvus enne ära, kui ma sinnamaani jõudsin. Nimelt ühel hetkel tegi ta väga koledat häält ja siis jalutas pea püsti ära.

Mõni amps hiljem ma siiski panin oma toidukarbi käest ja jäin teda ootama. Läks ikka mitu minutit enne, kui uhkus lubas tal uuesti läheneda. Siis ka röökis ta tükk aega minu peale ja lähenes väga ettevaatlikult. Ühel hetkel haaras ta kiiruga toidukarbi ja viis selle eemale. Sõi paar ampsu ja otsustas, et see pole siiski temale. Söögu ma ise oma vastikut kartuliputru juustu-brokoli kastmega.

Aga nädalavahetus oli tore. Sandra käis mul külas üle pika aja ja lõpuks oli meil aega muljetada. Folk meile selleks võimalust ei jätnud. Eile mängisime tema, Silmarõõmu ja vanematega Aliast ja naersime pisarateni. Muidugi sai ka hulk shoppamist ära tehtud. Minu rahakotile nii mittevajalikku tegevust. Aga samas ma ei kahetse oma viimaseid oste. Loodetavasti on neist mulle veel pikaks ajaks kasu. Ja kohe-kohe tuleb Madonna. Jee. Loodetavasti tuleb mu kaaslane ka kohale. Mitte nagu mu kogemustel põhinevates kujutluspiltides.

Uinusin esmakordselt seksihelide saatel

No tegelikult ei suutnud uinuda. Eelmise kolmapäeva õhtul olin surmväsinud ja läksin enda kohta väga vara voodisse, et Folgiks end veidigi välja puhata - pidin sinna Universaaliga tööle minema - aga siis ilmnes midagi tõeliselt ebameeldivat.

Vaadake, mul ei ole lapsepõlvest traumasid. Vähemalt mitte kuuldavaid traumasid seksivatest esivanematest. On mõned mittesoovitud pildid, aga heli tundub kordades hullem.

Nüüd aga esmakordselt juhtus nii, et meie alumise korteri oli vallutanud üks tõeliselt häälekas paar. Ma vist kuulsin detailselt ära kolm kui mitte neli raundi. Just nagu oleks pornofilmi all filmitud. Kõik teised magasid ega kuulnud midagi. Algul mõtlesin, et hakkan segi minema. Et kõik on mu peas. Aga hommikul leidis mu ema akna alt kasutatud kondoomid. Jälle üks märk mu naabrite toredusest. Aga uskuge mind. Väga võimatu on peast ära saada neid igal tõukel kuuldavale toodud oehe ja aah aaaaaaaaah AAAAAAAAHHHe, mida ma üle tunni aja kuulasin. Väkk.

He-he. Enely on uus mina

Vähemalt Incu jaoks. Käisin üle kahe aasta eile Incu pool tema, Sirli, Marko ja tema uue tüdrukuga Aliast mängimas. Päris tore oli. Ja omamoodi oli tore isegi näha, et kõik on samamoodi. Aga samas oli kurb. Inc ikka veel ei tea, millal sarkasmiga lõpetada ja mul ei olnud kahju talle sel teemal ka märkusi teha. Vahe on lihtsalt selles, et nüüd on Marko tüdruk see, kes kõige õelamad kommentaarid üle elama peab. Kuigi ta tundus väga tore. Aga ju see on seotud rohkem Incu vajadusega end hästi tunda kui selle tüdruku ebameeldivusega. Ja ma tean ka, miks praegu Enely ja miks enne mina kõige rohkem võtta sai. Sest oma naist ei saa kiusata - liiga halvad tagajärjed - ning lapsepõlvesõprade vahel on ringkaitse. Järelikult tuleb end kellegi muu peal välja elada. Mis mind aga imestama paneb, on see, et neid teiste peal end välja elajaid on palju, aga enamus valib ohvriteks inimesed,keda nad enda sõprusringkonda ei taha. Nende kunagiste "sõprade" puhul aga ei ole see nii või kes teab tegelikult. Võib-olla olid nad mulle sõbrad , aga mina neile tegelikult mitte? Miks muidu läksid asjad nii, nagu läksid? Miks muidu oli vabandada raskem kui minust loobuda? Jah, olen ikka veel väga solvunud kunagise asjade käigu üle, aga palju vett on merre voolanud ja nüüd olen ka veidi objektiivsem ja võiemline asju veidi teise nurga alt vaatama. Võib-olla olen lihtsalt arenenud, aga võib-olla on asi selles, et mul pole seal midagi kaotada? Võib-olla on võita? Kes teab... aga jõudu Enelyle!

See nädalavahetus oli üleni eneseületuse päralt

Küll sai võideldud hirmuga, küll ebamugavusega, küll kohanetud tagaplaanile jäämisega, küll ebameeldivamate asjade tegemisega.

Reede õhtul startisime jälle Kadrina poole ühe Silmarõõmu sõbra sünnipäevale. Valisin tükk aega riideid ja sobitasin ehteid, nagu ikka. Ootasin sellest midagi toredat väikses, kuid mõnusas seltskonnas. Tegelikkus oli aga nii erinev. Sain sellest kohe peale kohale jõudmist aru. Kohal oli suurem kari napsisõpru, enamus isased, ja siis terve õhtu nad üritasid üksteisest üle rääkida. Veel tundus, et kõvem mees oli see, kes kõvemini naeris. Üsna hirmus oli. peo mõttes aga võib toitu kiita, kuid muidu oli külm ja igav ja tegelikult ma arvan, et Silmarõõm tundis sama, kuigi ei tahtnud seda endale tunnistada, sest tegemist oli ühe ta parima sõbra sünnpäevaga. Ma siis püüdsin ka olla tubli kaasa ja head nägu teha ja tegingi terve õhtu, aga pidevalt käis peast läbi mõte, et tahaks koju. Sooja tuppa. Iga kell on meil kahekesi mõnusam. Ja siis kirusin end, et tema on ju minu pärast ka üle elanud tema jaoks igavaid üritusi head nägu tehes ja mina ei suuda siis samaga lõpuni vastata ja samas seda, et ma ei osanud sealt ise koju minna. Muidu oleks ta saanud seal edasi olla soovi korral. Aga võib-olla pakkusingi talle head vabandust ära tulemiseks. Minu meelest see sünnipäevalaps ise ja tema elukaaslane on väga toredad, aga pidu oli lihtsalt labane ja planeerimata. Keegi ei muretsenud selle pärast, et kõik end hästi tunneksid või üleüldse üksteist tundma saaksid. Viimaks hakkas mul tervisest ka kahju. Kõik on pidanud kuulma sel aastal mu suurenenud vingu sel teemal. Polnud vaja lisa tekitada, aga nüüd olen ikkagi korralikuma nohu välja arendanud.

Teine päev oli isa päev. Ta näitas meile oma elukaaslast, praegust ja tulevast kodu ning esivanemate hauaplatse ja kahte superarmsat hundikutsut, kes nendega kodu jagavad. Käisime ka koos ujumas. Üsna tore päev oli. Lihtne on mõelda, et mu isa peaks olema tõeline lurjus seetõttu, et mu 21 aastaks ära unustas, aga tegelikkus ei ole nii must-valge. Kõik tema lähedased, kellega siiani kohtunud olen ja ka tema ise on olnud üsna meeldivad inimesed. Aga eks veel on see tasapisi teineteise kompamise faas ka. Kõik ongi rohkem kikivarvul. Aga juba on hakanud ilmnema ka mõned ärritajad. Ta üritab mind kasvatada hoolega. A la lubab mulle pidevalt sõna ok kasutamise eest vitsa anda. Tükk aega ignoreerisin lihtsalt ta märkusi, aga viimaks vastasin, et saab vastu ka (vitsa). No tõsiselt või? Tõesti arvab, et tal on nüüd mingi õigus mulle etteheiteid teha või? Ei tea, kust ta selle sai? Ühised geenid talle veel seda ei taga. Ja paar kohtumist samuti mitte. Teine asi, mis mind aina enam ärritama hakkab on tema alfa-isaseks olemine. No fine. Vanakooli mees, kes ongi harjunud naist kamandama ja perekonnas A ja O olema, aga nii enesekeskne ei saa ju ka olla. Või saab? Ma olen ka suhteliselt enesekeskne, aga praegu on küll nii olnud, et tema räägib endast ja sellest, mida tema õigeks peab (mitte, mis talle meeldib). Ja ma saan aru, et talle meeldib ka endast rääkida ja esineda, aga siiani pole ta peaaegu üldse ilmutanud huvi minu mineviku ja soovide vastu. Ainus erand, mis meelde tuleb, on minu karjäärialane ambitsioonikus ja selles osas tegi ta isegi ühe huvitava ettepaneku. Aga et kuidas ma elanud olen ja millega tegelenud olen ja mis mulle meeldib jne??? Kas teda lihtsalt ei huvita või ta ei arva veel, et tal on õigust mult isiklikumaid asju küsida? Viimane tundub tema puhul küll ebatõenäoline. Aga samas tal on plusse ka. Otsekohesus näiteks. Ja ma avastan vaikselt ühiseid jooni. Ja veel... tundub, et talle pakub ka pinget minuga tuttavaks saamine. Ja talle meeldib uhkustada minu laskmissaavutustega juba.

Tema kodust võiksin ka rääkida. See on nii ilus. Täis Eesti-aegset antiiki. Aga kõik on hea hinnaga leiud tegelikkuses. Lihtsalt mul oli suu lahti nende kodu nähes. Ja ta on integreerinud ühe mu titepildi oma öökapile teiste laste piltide kõrvale. Mis on armas ja millele ta ka mu tähelepanu juhtis. Aga eks ma jätkan seda järjejuttu kunagi tulevikus veel.

Muidu möödus nädalavahetus maasikate korjamise ja töötlemise tähe all. Polnudki väga hull. Ja ujuda sai palju. Harjutasime peakat üle vähemalt viie kui mitte kümne aasta. Ja mina olin ainus, kes lõpuks julges ka kõrgemalt peakat hüpata Neerutis. Mitte küll kõige kõrgemalt, aga see vaheastegi oli minu jaoks eneseületus.

Ja siis ma leidsin uue Printsessi päevikute osa poest ning lugesin seda ja päevitasin, kuigi tulemusi väga näha ei ole ja Silmarõõm ostis mulle minu isikliku Pipi raamatu ka. Mingi hetk hakkan seda üle lugema. Nüüd aga vist lõpuks tuleb töönädal. Õigemini nädalad.

Sõbradefitsiit

Ma olen viimastel päevadel hakanud jäle ümber hindama seda, kes kuulub minu pisikesse sõpraderingi ja kes tegelikult mitte ja jõudnud kurva avastuseni, et mul ei ole enam üldse palju sõpru. Minu kaks parimat sõbrantsi - Kats ja Sandra elavad Tartus ning viimasel ajal aina rohkem sõbrannaks muutunud Riin samuti. Tallinnas on mul veel ainult üks täiskohaga sõbranna - Annika. On muidugi ka Katsu ja siis laeva-Annika, aga nendega on nii, et kui oleme koos, olemegi supersõbrantsid. Kui eraldi, siis ei ole midagi. Meie elud ei muutu sellest. Siis on veel Svea, kes elab Virumaal ja kellega vahel rohkem, vahel vähem suhtlen, aga põhimõtteliselt oleme me ka sõbrannad siis, kui koos oleme. Enamus elust on eraldi.

Sõpradega on veel kurvem seis. Viimased aastad olengi olnud ma see tüdruk, kellel on rohkem isaseid sõpru, aga ka need on erinevatel põhjustel kaugeks jäänud. Veidi veel on Reijo ja Aivar ja Tema, aga neist kellegagi pole enam sukk ja saabas. Vahel ei tea me nädalaid üksteisest midagi. Vahel kauemgi.

Ja siis on ka hulk inimesi, keda alati on tore näha, aga keda ei näe tihti. Jälle sellised defineerimatud inimesed mu elus. Huvitav, kas püsisuhe tähendabki seda, et see üks kõige tähtsam inimene täidab ära mitme hea sõbra kohad? Ma loodan, et siiski mitte. Ma ei taha olla see inimene, kes leiab endale kellegi ja siis unustab sõbrad ära ning uuesti üksi jäädes jääbki üksi. Niisiis... kas keegi tahab täita need paar vaba sõbrakohta? Ütlen vaid paar, sest siis ma suudan veel olla kõigile kvaliteetsõber. Praegu ma üritan ka olla kvaliteetsõber, aga kvantiteedist jääb vist paljude jaoks puudu. Aga teie, kes te alati olemas olete olnud - teadke, et olete mulle tegelikult väga kallid!

Miks ma ei taha, et ükski minu kallim kunagi sõtta läheks

Vaatasin eile vastu ööd üht Grey anatoomia viienda hooaja osa, kus Oven une pealt Cristinat kägistama hakkab ja kohe tuli meelde, mida isa oma kogemuse kohta rääkis. Tema elukaaslane oli püüdnud teda une pealt voodis veidi nihutada, et ise ka ära mahtuda ja lõpetas murtud ninaga. Isa ei ärganud ülessegi. Seda ka üsna värskelt peale mingisugust missioonikogemust. Ja mul oli eile nii õudne magama minna.

Sinnamaani mul ei olnud kindlat seisukohta sõdade suhtes. Nüüd on. Ma olen positiivselt meelestatud sõjaväelise treeningu ja treenitud meeste suhtes, aga see on kõik ju vaid viimane abinõu. Juhuks, kui ei jää muud üle ja tuleb end kaitsta, sest selge see, et isegi kui tahetaks, ei ole pisike Eesti kunagi see riik, kes teist ise ründama läheb. Aga sõdasid ma ei taha. Ja veel vähem igasugust teiste sõdadesse sekkumist. Solidaarsuse mõttes saan aru, et käsi peseb kätt ja kui me ei lähe, ei tulda meile ka appi. Aga puht egoistlikust seisukohast ei taha ma kunagi olla see, kes saab tagasi psühholoogiliselt perses mehe, keda pidevalt kartma peab. Keegi ei võida sellest. Seega kõik sõjaväelises mõttes ambitsioonikad mehed ja adrenaliiniotsijad - hoidke eemale!

Lihtsalt üks mõttearendus

Vaadake, ma ei ole eriti paaritüüpi inimene. Jah, mulle meeldib praegu olla püsisuhtes, aga ma ei ole kunagi olnud see ninnunännu, kes teisega 24/7 peab ja tahab koos olla ja üksi hunnik kasutut õnnetust on. Minust tõenäoliselt ei saa ka kunagi see tüüp. Ja ma ei tahagi olla see tüüp. Tema vist võiks küll minuga kogu aeg koos olla ja ma olen ka tunduvalt rohkem "enda aega" ohverdanud "meie ajale" ja see pole olnud üldse halb ega ebameeldiv, aga ma ei taha alati olla meie. Ma tahan siiski olla ka mina. Elada minu elu. Olla koos oma sõpradega kui individuaal. Omaette isiksus. Pääseda pidevalt teisega arvestamisest ja kaalumisest: mida tema võiks mõelda ja tahta? Jah, üks osa minust on meie-vormis. Meie kui paar. Meie perekond. Meie ühiseid tuttavaid veel ei ole. Me oleme enda omasid küll jaganud, aga koos veel uusi sõpru leidnud ei ole. Aga enivei... ma mõtlen, et selleks, et mina saaksin olla mina, peab tema vahepeal olema lihtsalt tema või mis? Ka iseseisev olema. Aga kuidas lahendada sellist dilemmat, kus üks tahab õhku ja teine mitte nii, et mõlemad õnnelikud oleksid? Ma olen olnud veidi egoistlik ja lihtsalt mõnikord ta maha jätnud. Mitte suhte lõpetamise tähenduses, vaid originaaltähenduses. Olen läinud ajama oma asju ja ka sel nädalavahetusel jooksin palju ringi, kuigi me läksime koos Jaagipisse Robini sünnale. Tema vist arvas, et mul on kiire ja ma pean nii palju ringi jooksma. Tegelikkuses aga mulle meeldib ringi joosta ja see ei puutu üldse kuidagi minu tunnetesse tema vastu. Lihtsalt ma ei ole see tüüp, kes läheb üritusele ja siis terve aja lihtsalt istub oma poisi süles. Ma ei ole klammerduja. Kuigi talle vist meeldiks, kui oleksin. Nojah... ma nüüd üritan võtta veidi õhku. Oi, kuidas mulle meeldib üksi olla! Vähemalt vahepeal.

Isad on mängukaaslasteks, emad kasvatajateks

Meil on isaga siiani üsna omapärane suhe. Täna hommikul ajas ta näiteks mu üles telefonikõne ja ettepanekuga järgmisel nädalal langevarjuga hüppama minna. Muidugi ütlesin jah. Ma saan koos oma isaga lennukist alla hüpata. How fun is that!? Minu mõistes vägagi fun, sest ma olen seda ammu tahtnud teha ja soovitatavalt esialgu koos kellegi kogenenumaga ja eriti hea variant on ju see, kui see kogenenum isik on keegi, keda ma tunnen ja vaikselt ka usaldama õpin. Kui ära teeme, siis kindlasti kirjutan sellest kogemusest ka lähedalt. Ma siiani üritan mitte ühegi idee ega lubaduse külge igaks juhuks klammerduda.

Aga meie suhte imelikkus seisnebki selles, et temaga koos teeme ekstreemsusi. Hulle tempe. laseme adrenaliinil möllata. Lahe on vahelduseks olla girly girl'i asemel ka see pikkade juustega poja aseaine. Ahjaa... ta kutsub mind linnupojaks. Keegi pole mind varem linnupojaks kutsunud, nii et ma ei tea veel, kuidas ma sellesse suhtun. Ühtpidi armas on olla kellegi linnupoeg ja pesamuna ma ja pesamuna ma olen, aga samas ma olen juba üsna linnu mõõtu. Ja homme algab üle viie aasta minu esimene õllekas, kus ma lihtsalt külastaja olen. Lähen vaatan, kas Moby mulle suures pildis ka meeldib. Kohtume seal?

5 (viis!!!) kuud

Enne, kui jätkan, ma lihtsalt pean ära mainima, et kajakas sittus mulle Soomes õla peale. Minu esimene linnusitatabamus.

Aga tänase jutu taustsüsteem on see, et me oleme Silmarõõmuga juba viis kuud koos olnud. Minu jaoks on see uskumatult pikk aeg. Minu jaoks on üldse väga huvitav aeg. Minu elus pole ka tõsine ja suhe kunagi varem sõnapaar olnud ja ega ta nüüdki tõsine tõsiduse mõttes ei ole, aga ta on vägagi oluline ja kuigi on asju, mis mind ärritavad tema juures ning ma olen muutnud arvamust mõnel teemal, olukorda ümber hinnanud, on mul ikkagi tunne, et see on alles algus ja me ei hakka lõpetama. Ja seda ütlen mina, kelle senine rekord on kuus kuud midagi defineerimatut.

Aga keegi ei viitsi nagunii lugeda suuremas koguses ninnu-nännut ja mul ei ole erilist vajadust sellest ka pikemat kirjutada, sest minu peas keerleb juba umbes ndal aega üks hoopis teine mõte.

Seoses isaga tutvumisega, sain teada ka oma õe ja venna nimed nii mööda minnes... ja kuna isa ütles, et mu õde oli mind netist üles otsinud, siis vastasin samaga. Internetiajastu:D Ja selgus midagi minu jaoks shokeerivat. Orkuti sõnul on meil kolm ühist sõpra. Seega mul on sõpru, kes tunnevad minu õde. Ja see tundub nii ebaõiglane, sest mina ei tunne. Aga samas nii hea, sest nagunii meie tutvumine saab olema imelik ja nii saan ma objektiivsemat taustainfot tema kohta. Täna õnnestuski Marleenilt uurida, kes ta selline on ja Marleenil oli ka suu lahti, sest tema ja mu õde on sõbrannad, kes kunagi isegi elasid koos teises maailma otsas. Mis on nii veider. Marleen on Svea vanem õde. Mina ja Svea oleme sõbrannad ja tema ja minu õde on ka. Vanemate ja nooremate poolõdede paarid. Onju Eesti on väike? Aga ikkagi tundub nii ebaõiglane, et kõik need aastad, kui mina olen unistanud oma õest ja vennast, on minu sõbrad saanud nautida nende seltskonda ja tähelepanu seda tõenäoliselt isegi palumata. Ega hindamata nii, nagu mina oleksin teinud. Enam ma ju ei tea, kuidas ma nende suhtes käituksin. Enam ei ole võimalust, et nemad mind üles otsiksid esimesena, aga ma üldse ei kahetse, et mina selle sammu astusin. On olnud huvitav. Minu perekonnaring on kasvanud, kuigi kahtlen, et need sidemed kunagi väga tugevaks muutuksid. Aga meie perekondademustrid on nii naljakalt sarnased. Mu emal on sõber ja temale olen mina kasulaps ja tema kaudu on mul kasuõed-vennad ja nende lapsed. Ja mu isal on lapsed ja uus naine, kelle kaudu kasulapsed ja lapselapsed. Minu peres on väga palju pooli ja kasusid. Me võiksime tõsielulise Vaprate ja ilusate stsenaariumi koopia kokku seada kindlasti. Kusjuures on päris hea tõenäosus, et minu üks kasu ja üks pool tunnevad ka üksteist, sest nad elavad väga lähestikku väga väikeses kohas.

Laulupeost ma ei viitsi räkida, kuigi käisin üle mitme aasta nii laulu- kui tantsupeol. Viimane oli tunduvalt nauditavam, sest me käisime laupäeval, kui õhtul sadas vihma nagu nõelu ja kontsert oligi kontsert, mitte midagi ühiselt laulmist üles kutsuvat. Aga minu jaoks oli üllatav avastus see, et mulle hakkavad rahvariided aina rohkem meeldima. Käisin ostsin isegi Suva etnosokke ja ma tahaksin väga teada, kust neid stiilseid Muhu värvides kleite sai. Ja mulle ei meeldinud eesti rahvariided varem üldse.

Head ja halba - nagu ikka

Vahepeal juhtus jaanipäev ja seejärel kohe Soome reis ning last but not least üks väga lahe veini ja lauamänguõhtu Silmarõõmu, Annika ja Aivariga.

Jaanipäev oli nagu jaanipäev ikka. Grillimine, telkimine, puude tuhastamine ja antud juhul ka mingi kohalik simman. Meie jaoks oli rohkem jaanipäev öö vastu 23ndat kui jaaniöö ise, sest käisime Silmarõõmu, tema venna ja tolle tüdrukuga ning veel paari sõbrannaga VLÜ kontserdil Vihulas, mille eredamad mälestused ikka veel mind ja Silmarõõmu muigama panevad ja kontserdiga pole neil otseselt mingit seost peale asukoha. Öö veetsime Viitna järve ääres telkides, kuna originaalplaan mere äärde maanduda lükati ümber suure kamba karvaste poolt, kes seal bikerite kokkutulekut pidasid. Aga meil oli ka lahe õhtu. Grillisime puutikkudel vahukomme ja ka veidi liha, mis pimedas isuäratav välja nägi, aga hommikul kahjuks enam mitte ja laulsime lõkke ääres kitarrisaatel rahva lemmiklaule nii palju, kui oskasime. Me valmistusime küll põhjalikult. Printisin isegi sõnu koos kitarriduuridega mitu kopiat, aga avastasime, et puuduv raadiotaust mõjutas meid kohe väga. Sest kaasalaulmises oleme kõik suured meistrid, aga ainult kitarrinootide põhjal küll kõike meelde tuletada ei suuda.

Muidu aga olid mõnusad pühad. Vedelesime voodis ja magasime suvalistel kellaaegadel ja sõime ainult maitsvaid kahjulikke asju, hea alkoholi tarbimisest rääkimata.

Nädalavahetuse aga veetsime neljakesi Soomes poiste vanemate juures. Ma kusjuures ei olnudki varem Helsingis rohkem kui päeva korraga veetnud ja seekord kavatsesin linnaga tõsisemalt tutvust teha. Tavaliselt ma Aleksanderinkatust kaugemale ei jõua. See on põhiline shoppingutänav - kes veel ei tea. Seekord nägin ka kurikuulsa idakeskuse ära ja ega ma ei õppinudki seal õigesti orienteeruma, aga Kmppi tundub ikka veel arusaamatum. Käisime mõlemas. Aga kuna Soome on see ajuvaba maa, mis põhilistel shoppamisaegadel kõik poed kinni hoiab, siis ei olnud ka meil võimalik kusagil põhjalikumalt shopata. Väljaviskamisajad tulid pidevalt liiga vara vastu. Aga muidu oli tore külaskäik. Hoolimata teiste soovist Serenasse ja Linnanmäkisse mina, tuli hoopis kultuursem reis. Sõitsime bussiga mööda Helsingit ringi ja käisime ka Heurekas. MInu jaoks ol isee esimene kord ja muuseumi kohta ol isee üllatavalt huvitav. Sain ikka kõvasti end ületada, kui nõustusin köie peal rattaga sõitma ja ausalt - seletamine, et raskus ratta all hoiab mind püsti ning turvavõrk püüab kinni ka kõige leidlikumad, ei aidanud üldse. Ratas ise oli nii väike, et ma kogu aeg kartsin, et löön põlvega vastu kenksu ja selle käigus kaob rattal tasakaal ja ma kukun. Seega väntasin ülikiiresti ja ma pole üldse kindel, et seda rohkem tegema nõustun, kuigi lapsed paistsid seda kaifivat. Maavärina harjutus tundus selle kõrval just mulle paras köki-möki. Minust on saanud vastik arg täiskasvanu.

Siiski oli sellel reisil ka üks mõru maigu suhutooja, mida ei lasknud unustada ei heureka, ei avastus, et Subwayd leidub ka Soomes ega mõnus Vuosaari rannas veedetud aeg, sest Tema suutis mind jälle välja vihastada oma meisterliku peitusemängga, hoolimata kõigist lubadustest ja teeseldud? rõõmust võimaluse üle üksteist näha. Sest välja ta ei ilmunudki. Ausalt, ma ei saa aru, kuidas ma ikka selle peale endast välja lähen. Ja ma ei saa aru, miks ta üldse ülikooli peale mõtleb, kui tal üks eriala juba nii käpas on. Ja ma ei mõtle seda, millega ta elatist teenib. Ta on meister minu väljavihastamises. Palju õnne talle! Ja oh õnnetust mulle.

Esmaspäeva õhtu oli ka lahe. Veinitasime ja mängisime Cashflowd Silmarõõmu pool. No tegelikult ühest roosast veinist sai küll kuus erinevat alkoholi ja hommik oli oi kui kahtlane. Ma ei ole siiani kindel, kas meil kõigil oli paha toorest kalast isetehtud sushis või alkoholist, sest meil olid nii erinevad reaktsioonid, aga kõigil peale Annika siiski oli paha. No ikka auokseringideni. Aga ma teie rõõmuks ei süvene sellesse ja meil oli tõesti nii fun, et ma ei kahetse midagi. Ja nüüd tagasi normaalse elu juurde?

Hullud teineteise järele

Ma vaatan, et ma pole siia päris ammu kirjutanud, aga sellegipoolest soovitan antud kirjutist mitte lugeda neil, kelle jaoks võib avastus, et ma polegi enam süütu väike tüdruk, psühhotraumasid põhjustada. Eelkõige pean siinkohal silmas ema ja R-i. Teised - oma vastutusel.

Niisiis... kas te olete kunagi seksinud ühel päeval nii mitu korda, et teil läheb lugemine sassi? Või käinud ringi nagu närvipundar, otsides võimalust omaette jääda? Või vaadelnud iga objekti nagu võimalust uue asukoha proovimiseks? Või olnud nii lähedal ebasündsas positsioonis vahele jäämisele, et ei jõua riidessegi panna, sest kogu muu maailm on hajunud ära ja järgi jäänud vaid teie kaks? Ja tegelikult üldse mitte hoolinud vahele jäämisest? Lausa nii vähe, et hakate ümber hindama oma arvamust neist, kes ei suuda käsi teineteisest eemale hoida ka seltskonnas. Nii hullult, et te ei hooli sellest, kes veel samas ruumis on. Mõistus ütleb, et ei tohi, aga vastu ka panna ei suuda. Ei ole? Siis te vist ei ole veel seda õiget inimest kohanud.

Tegelikult on mul veel palju rääkida, sest vahepeal on saanud palju ka elada, aga veidi hiljem võib-olla.