Surma varjus kõndides

Täna oli minu elu esimene mulda sängitamisega matus. Arvasin, et mul ei ole taskurätikuid vaja, sest ma tavaliselt ei käitu sellistes olukordades nii, nagu "peaks". Oi, kuidas ma eksisin. Tavaliselt ma mõtlen, et huvitav, kas ma peaksin demonstratiivselt ulguma, et kõik ikka märkaksid, kui palju ma hoolisin või vastupidi - olema hästi tugev ning vältima iga hinna eest emotsioonide välja paistmist, sest kui ma ei ole just lähisugulane, siis mis on minu valu võrreldes nende omaga. Ja siis ma pendeldan kusagil nende kahe äärmuse vahel.

Täna aga kallistasin onutütred ära vabandades, et ei oska midagi geniaalset öelda ning pakkudes igakülgset abi ning kohe kui jõudsin kabelisse, hakkasin vesistama. Põhjendus on lihtne ja kahesõnaline - avatud kirst. Oi, kuidas ma sellist asja vihkan. Ei taha sellist viimast mälestust kellestki kallist. Pealegi nad ei ole siis ju enam igasugusest meigist hoolimata enda moodi. Ma siis seisin kirstust võimalikult kaugel, kuni enam ei suutnud seal ruumis olla ja läksin üksi välja enda emotsioonidega tegelema.

Nutsin siis veidike maja nurga taga ja tegin hingamisharjutusi kogumaks end ja taas sisenemiseks, sest matus oli ju algamas ja ma olin siiski võtnud töölt vaba päeva, et sõita teise Eesti otsa hüvasti jätma. Siis aga tulid mu lähemad sugulased välja ja hakkasid minuga rääkima ning taolistel hetkedel ma ju ei suuda rääkida. Hakkan kohe nutma ega suuda oma häält kontrollida. Niisiis järsku tundus ka õu lämmatavalt väike ja põgenesin tagasi sisse.

Siis aga anti mulle üks pisike, kuid oluline ülesanne, mis aitas mul end kontrolli alla saada ja millest oli ka onu perele kasu. Nii kurb oli vaadata minu vanuseid onutütreid oma emaga viimast korda hüvasti jätmas. Või onu naise kaheksakümneaastast ema. Või onu. Või onunaise vennapoega ahastusest ulgumas ning ta on ju ka ikka sellises vanuses noormees, kes millestki end loksutada lasta ei tohiks. Vähemalt enamuse arvates. Sest Eestis mehed ju ei nuta. Neil ei ole pisarakanaleidki.

Pärast korra veel kirstule ringi ümber tehes läksin vesiseks, aga siis oli ka kõik. Kui liikusime surnuaeda, hakkas juba palju kergem. Enam ei avatud kirstu ega tehtud kadunukesele pai. Enam ei oldud hämaras. Argipäev hakkas taas oma juuri kõigi eludesse ajama. Ja isegi muld ei olnud musta värvi. Kõigil oli juba kergendus vist. Õeldi veel mõned palved, lauldi paar kõigile võõrast laulu, visati kolm peotäit mulda, pildistati end kirstu taustal ja kaevati auk kinni. See matuse pildistamine on veel üks neist asjadest, millest ma aru ei saa ja mis mulle ei meeldi. Kes neid pilte pärast tegelikult näha tahab? Mitte ei vaata kohusetundest. Samuti, kes naudib kaastundeavaldusi? Ja mille krdi pärast järgneb matusele üks söögiorgia. Sööma lähete matusele või, inimesed?

Iga matusega mu elus muutub mulle aina selgemaks visioon enda soovmatusest. Ja kavatsen nii kohelda ka oma lähedasi, kui nad just selgelt muud soovi ei avalda. Sest krdile kõik nõmedad traditsioonid. Lein on ju isiklik asi ja kõigil peaks olema õigus leinata just nii, nagu nemad tahavad. Endale sobival viisil.

Niisiis, nagu ema sõnastas, on matus viimane võimalus jätta hüvasti kalli inimesega. Ja see on minu meelest ilus komme. Aga paljusid teisi asju ma muudaksin.

Esiteks ei mingit lahtist kirstu! Juba põhjendasin.

Kui üldse, siis korralik sirge lõikega lakitud pigem tumedast puidust kirst. Minu poolest oleks aga väga okei juba jumalagajätu tseremooniale eelnev kremeerimine ning siis tseremooni kabelis, nii et kohal on vaid tuhaga urn. See oleks ka mugavam variant minu tervikvisiooni mõttes. Sest tuhastamine on mul ka kindel soov. Sellest olen kindlasti varemgi rääkinud.

Pärast lühikest tseremooniat, mille taustaks mulle meeldivad hüvastijätulaulud, mitte mingid ebamugavad kõigile võõrad vanad kiriklikud lood, võiks liikuda autorong Suurupisse, et siis üheskoos tuhk pankrannikult alla raputada. Tuul oleks mega. Andke mulle võimalus veel kord lennata, olla vaba. Ja haua asemel võite ju seal vahel minuga rääkimas ning lilli panemas käia. Aga mitte minu surmaaastapäeval. Kindlasti sünnipäeval. Või argipäeval. Või teile endale olulisel päeval.

Ja kui surnu ei ole mitte mina, vaid keegi mulle hästi lähedane, siis palun ärge tulge mind kaastundeavaldustega rohkem paanikasse ajama. Ei ole vaja kasutuid sõnu. Ma ju tean, et te hoolite, kui olete matusele kohale tulnud, lille või pärja kaasa toonud ja siis mind kõvasti kallistanud. Muidu ma äkki lihtsalt kukun kokku. Hea meelega oleksin ise nurgas kükitav ulguv mannatera ju. Austage siis minu isiklikku ruumi. Ja öelge hüvasti lahkunule, mitte maha jäänule. 

Pärast matust - nii minu kui kellegi väga lähedase puhul - söömatalguid ei tule. Kindlasti võiks kuhugi sobivasse söögikohta jätta lahtise arve ja võimaluse vahepeal seal tankimas käia - et kaugemad külalised nälga ei sureks. Aga ühissöömaaega ei tule. Minu meelest on see nii ebasobiv traditsioonist hoolimata. Kuidas keegi üldse suudab süüa? Nautida toitu olles just kellegi igaveseks kaotanud. Tegelikult suutsin seekord ise ka süüa ja söök kadus kui lõputusse auku. Ikka kõhus kraapis. Aga ma ei taha pidu.

Hea meelega üüriks suurema ruumi mõnes pubis, aga ei reserveeriks seda tervikuna. Joogid oleksid siis omaste poolt ja kõik lähedased jooksid soovi korral klaasi või paar või pudeli mida iganes hing ihaldab. Ei taha pikka lauda, kus kõik end ebamugavalt tunnevad. Tahaks pisikesi ja ümmargusi. Või istuks baarileti ääres. Meenutaks vabas õhkkonnas kõike toredat ning vajadusel kurvastaks ja kiruks saatust. Nutaks, naeraks. Nutaks veel. Kallistaks palju. Vajadusel lõhuks midagi. Võib-olla vaataks pilte kadunukese elust. Ja oleks oma üdini toetavas mullis. 

Kas see kõik kõlab teile kui absurd või mõistab keegi ka mind?

Elektrist ja kärsahaisust

See on tänane läbiv teema. Hommikul saime kõik tööl korraliku adrenaliinilaksu, sest tuletõrjealarm hakkas meeleheitlikult lärmama ja meil oli päris korralik hirm, sest õpet küll keegi välja kuulutanud ei olnud. Samas majahaldurit kätte ei saanud. Hakkasime siis oma kaheaastaseid kiiresti riidesse toppima, et koerailmaga mitte päris paljalt õue minna. Vahepeal jäi alarm küll vait, aga lapsed olid juba kes paanikas, kes põnevil, kes segaduses. Kuigi oma ruumidest tulekollet ei avastanud, tuli ust avades koridorist sisse korralik kärsakas, mis oli veel üks hirmutav märk sellest, et tegu pole õppega. Õnneks nägime siis ka kohe üht paremini informeeritud inimest, kes meile õues vastu jalutas ja naerdes teatas, et õppehäire. Ühel ettevõttel läks uun põlema. No ei olnud naljakas. Kas keegi leiab veel, et on naljakas, kui vahetult sõimerühma all miski põleb ja keegi ei vaevu meile midagi isegi teatama? Ega ikka ei ole küll.

Pärast tööd aga läksime emaga matuselilli ostma ning dekoreerima ja selgus naljakas tõsiasi, et mu ema on palju aastaid Veiko majja sisse kirjutatud olnud, sest mu tädi ja onu elasid kunagi enne minu aja arvamist seal. No tore küll. Mina olen seal palju käinud ja ema ka korra pimedas, aga tema ei tundnud ära ja mina ei teadnudki. Naljakas väike Eesti.

Ja siis läksin emaga kaasa tema nahaarsti juurde. Tegelikult ma ei teadnudki, et ta nahaarst ja veel kuulus on. Oli vaid kõrvu jäänud, et vene tädike, kes sünnimärkide kõrvetamisega tegeleb. 

Täna siis plaanisin ka end ette näidata ja ei midagi rohkemat, aga tädi ei olnud sugugi mingi vene mammi ja hakkas mul kohe midagi küsimata otsast peale probleeme lahendama. Kuulsin muuhulgas, et mul olla veel üks geneetiline probleem. Alati tore uusi avastada eks:S Aga ta siis külmetas mind lämmastikuga ja kõrvetas elektriga. Ei olnud mõnus. Ei olnud ka hea lõhn. Aga kuna mind juba niigi viimasel ajal igat pidi torgitakse, siis ei tundunud enam ka eriline piin. Ok, kohati ikka oli täispiin, aga seda vist olekski olnud hullem teha, kui oleksin valmistunud. Elasin üle ja sain kogeda, et lämmastikumassaaž on päris mõnus asi isegi. Ainult, et hetkel tundub, et päevitusest ei ole enam tuhkagi alles. No ok. Kohe saab kuhjaga tagasi. Ja ma sain üllatuslikul kombel ka oma aknele ravi ning kindlustunde, et ka kõigi mu teiste pisemate ja suuremate nahavigadega saab ta ilusasti hakkama. Kunagi, kui tagasi tulen siis... Kui üldse mindud saan. Ühe viisa välja ajamine ei tohiks ju olla nii keeruline. Aga ma ikka kinnitan endale: raske õppustel...

Ja siis veel Tema ka. Kahju, et Tal kehvasti läheb. Aga eks see ole ta enda teha, kuidas elab. Ja ma vihakn enda juures seda, et ma üldse veel mõtlen sellele, kas me peaksime edasi suhtlema. Kogu kaine mõistus ju karjub, et ei peaks. On ju asju, mida ei saa tagasi võtta. Olgu siis põhjuseks see, et nii ongi või et Ta tahtiski mulle lihtsalt haiget teha. Tulemus on ju sama. Aga eks meil ole nüüd mõlemal pikalt aega kõige üle järele mõelda ja oma elu joonde saada. Lahkuminek on lahkuminek on lahkuminek - ükskõik, kuidas ka ta neid suuri sõnu kardab.

Vaesusest ja valikutest

Kõigepealt ma lihtsalt pean rääkima oma eilse päeva trammimuljetest. Nimelt suutsin kaks korda trammiga sõita ja ka kaks korda kontrollidega kohtuda. Teisel korral aga paiknesid minu läheduses kaks teineteist mitte tundvat üsna peenelt riietatud kolmekümnendates naisterahvast. Pealtvaadates oligi kõik ilus ja tore, kuni märgati kontrollide bussi. Oh sa poiss, milliseks rabistamiseks siis läks. Millises jakikese taskus on küll hädaabi bussipilet ja kas käed käivad piisavalt kiiresti, et see ikka õigeaegselt komposteeritud saaks. Üks tüüp oli ka, kes ei vaevunud looma isegi kontrollile muljet, et ta ongi täieõiguslik sõitja, vaid veel kontrolöri sisenedes tema nina alla piletit komposteerima tuli. Kõige rohkem häiriski kontrolöride ignorantsus sellise tegevuse osas. Miks osa meist regulaarselt sõidu eest tasub ja teine osa ühegi hea põhjuseta mitte? Miks jaksatakse end pealaest jalatallani üles lüüa, aga mitte osta bussipiletit või kuukaarti? See on ju tõeliselt lame.

Täna aga jäin ise märkimisväärselt vaesemaks ja närvid on ka täiesti läbi. Kõigepealt rääkisin ükshaaval töökaaslastele ja pärast pikemalt julguse kogumist ka ülemusele India plaanidest. See osa aga läks üllatavalt edukalt ja paistab ka, et ilma solvumisteta.

Siis aga läksin viisa asju ajama. Kui eilne netipanga protseduur välismakse puhul täielikult läbi kukkus, siis täna kontoris said asjad super lihtsalt, odavalt ja kasutajasõbralikult ära lahendatud. Aga alles siis hakkasidki tõeliselt närvesöövad jamad. Esiteks, mismõttes postkontori töötajad ei tea midagi tähitud kirjade saatmisest naabermaa saatkondadesse? Ei tohiks ju väga haruldane probleem olla. Ja kui Eesti marke seal ei aktepteerita, siis nad võiksid vähemalt end kurssi viia, mida nad aktepteeriks vastusümbriku tasuna. See, kui nad lehvitavad mu nina ees mingi sinise lipikuga, mille väärtust nad isegi eurodesse konverteerida ei oska, ajab ju ainult närvi. Ja homme hommikul lähen vist teisele katsele ebaseaduslikult väikeses koguses sularaha postitama lootuses, et ehk läheb kõik hästi ja saan viisa õigeaegselt kätte. Raha on ju juba makstud ja piletite eest ka ülekanne tehtud. Nagu arvata võis, ei ole enam õigeks päevaks võimalik piletit saada ja ka päev hiljemaks oli jäänud vaid kaks vaba kohta, aga üks neist on vähemalt mulle broneeritud. Nüüd siis veel kuidagimoodi vaktsiinid, tervisekindlustus, kaasa võetavad medikamendid, sobiva kohvri leidmine ja arvukalt proovipakkimisi. Siiani ei tea, mida korteriga teha. Ehk siiski kasuisa otsustab selle enda kätte jätta. See teeks mu elu ikka kohe nii palju lihtsamaks.

Pahade tüdrukute testist ja üle kahe päeva pidu

Käisime täna sõbrantsiga Tammsaare pargis välja kuulutatud HIVi kiirtesti tegemas. Olin juba päevi vaaginud - minna või mitte minna? Mida see veel maksta võib? Ja üleüldse... nii avalikult siis... Samas teadsin, et väga muretsemiseks põhjust pole, aga hoopis parem tunne on teada kui arvata. Ehk siis negatiivne vastus tasus ära pool tundi ülimalt avalikus kohas telgi ees järjekorras seismist. Soovitan teistelgi kontrollida. Nüüd tahaks muid asju ka igaks juhuks kontrollida.

Aga muidu... olen kaks päeva komadega tähistanud Indiasse minekut ning jätnud sõpradega vaikselt hüvasti. Olen ka kaks päeva purjus meeste üle muiata saanud ja seekord ei olnud imelik ise samas kaine olla.

Reede õhtul üritasime Silmarõõmu ja ühe tema sõbraga Nõmme pubide tiirule minna, aga vastuigasuguseid turundusalaseid tarkusi, olid kõik pubid suvehooajaks uksed juba kell kaksteist kinni pannud. Halloo. Kõik ei taha 24/7 grillida ja suure tõenäosusega ei taheta suvisel hooajal ka erinevalt talvest kodus istuda. Palju ägedam on ju ägedas kohas ja ägedas seltskonnas tantsida või niisama jõmiseda. Öö lõppes siis Sõpruse puiesteel purskkaevu juures lõdisedes uut Maci wrapi süües.

Eile õhtul aga läksime Aivariga koos Marleeni uut kodu vaatama ja seejärel üle saja aasta Amigosse või üleüldse klubisee Tannut kuulama ja sain ka viimaks end tühjaks, ok-ok tühjemaks tantsida. Põrkasime veel Ottiga kokku ja siis ta tutvustas mind mingile sõbrale. Sellest aga sai omaette seebiooper. Mõne aja pärast tuli too tüüp mind tantsima kutsuma ja ütlesin talle, et ta võib meie seltskonnaga liituda, aga mingil hetkel ta ikkagi monopoliseeris mu ära ja olgem ausad - ega ma väga tugevalt ei protesteerinud ka, sest temaga oli hea tantsida. Ta tundis end ka ladinamuusikas kindlalt ja ma sain keerutada ning ma ju tegelikult tehniliselt ei oskagi seda teha. Aga koos tuli meil hästi välja ja hakkasid ka komplimendid sel teemal lendama.

Ta vaatas mulle kogu aeg otsa, kuni mul väga imelik hakkas ja ühel hetkel püüdis mind suudelda. Ta eeldas, et see on loomulik asjade käik, mis järgneb küsimusele, kas sooviksin tantsida. Ei olnud ja tegin selle talle ka üsna selgeks. Tal muidugi kauds isegi tantsuisu selle peale ära, aga tema kaotus ja ma tahtsingi juba koju jõuda. Aivar oli end vahepeal suutnud väga kasti juua ja teist korda nägin teda nii täis ning samas vaidlemas, et ta on ikka täiesti adekvaatne. Samas seekord ta ikka õues vahepeal tõdes, et on võimatu enda liikumist kontrollida. Seda, et ka muu oli off-tune, ta ei märganud. Mina aga sain teda poolteist tundi koju talutada ja pidevalt ehmatada, kui ta meid jälle ümber sikutama hakkas, sõiduteele koperdas või hüpata püüdis või muidu avastas, kui ilus maailm ikka on. Aga eks hommikul andis se ekõik talle tunda ka ja võib-olla... võib-ola ta järgmine kord jätab viimase joogi ostmata, kui seda soovitan. Eks elu näitab. Siiski oli väga fun õhtu.

Ja täna siis ol itestipäev, mis lõppes üle pika aja Seiklustes seekord Eestit mängides. Millegipärast lausa võitsin kaks mängu kolmest. Juhhei!:D

Kas tõesti unistused täituvad?

Hetkel tundub, et jah. See on nii. Midagi, millest olen selgepiirilisemalt unistanud üle aasta, on tõeks saamas. Ma sain täna garantiikirjad jms kätte Indiast. Tundub, et eilne kuri kiri mõjus ja nüüd ongi nii, et hakkan viisat taotlema. Pean selle jaoks veel fotosid tegema minema ja see on miski, mida olen väga kaua vältinud. Aga samas on nii põnev. Mida võtta kaasa, kui limiidiks on kakskümmend kilo vms? Kuidas pakkida seitsmeks kuuks ja hoopis teise kultuuriruumi ning kliima jaoks? Õnneks, olles põhjamaalane, ei pea ma sinna küll soojemaid riideid kaasa vedama. Loodetavasti mõnest õhemast kampsunist ja jakist piisab. Aga siiski... hakkan täna ideaalnimekirja tegema.

Oeh... tahaks tantsida ja hüpata ja kilgata ja kõiki kallistada. Nii õnnelik olen kõigist veel ees ootavatest raskustest hoolimata. Ja te ei kujuta ettegi, kui tähtis tädi ma seal olema hakkan. Ausalt ei kujuta veel isegi ette, aga täna selgus, et mu ametinimetus saab olema Marketing Executive. Turunduse tegevjuht siis? Ma loodan, et suudan need suured kingad edukalt täita. Tundub igatahes üle igasuguste ootuste põnev väljakutse olevat. Ei jõua ära oodata. Yay!!! Vahel peab ju lihtsalt vedama ka. Ja eks elu läheb kuidagi edasi ka siis, kui sealt ülimalt pankrotistunult aga kogemustemiljonärina tagasi jõuan.

Täna ma mõtlen Talle

Viimased nädalad ongi olnud üle ootuste rahulikud. Muidugi, tuleb Ta mulle mõned korrad päevas ikka meelde ühe või teise asjaga seoses, aga täna juhtus midagi, mille puhul ma tavaliselt esimese asjana pöörduksin tema poole ja laseksin Tal enda tuju heaks teha. Mu onunaine suri ikkagi ära. Ja ma ei tea, mida tunda või teha. Kuidas käituda... Peaks vist nutma, aga pisaraid ei tule. Kunagi ei tule käsu peale siis, kui meie ühiskond ütleb, et peaks tulema. Muidu on ju olnud tore päev, aga jah... kuidas käituda, kui surm nii lähedalt juba mööda läheb. Hiilib vaikselt ja märkamatult, et siis järsku rünnata. Nii, et sul ei õnnestu enam minema rabeleda. Hoiab sul kinni ümber kaela nagu madu rotil. Võitle palju tahad, aga rabelemisel ainult sulgub tema lõugade haare või kogu keha sinu ümber tugevamini ja tugevamini.

Ja muidugi ei aita ka see, kui mõtlen, miks meil Temaga oli nii palju, millest rääkida, kuigi me pole kaugeltki sarnased ja teistega tihti ei ole. Ja arvuti playlistist tuleb NeYo "Mad". Selle looga lihtsalt ei saa ma kellestki teisest mõelda. Kus ta on? Mis ta teeb? Kas ta ka vahel mulle mõtleb? Kas ta tunneb, et ma olen täna veidi tasakaalust väljas või on see teema ka alati olnud puhas bullshit? Palju kasutuid mõtteid...

Nüüd siis olen tädike

Kuigi mulle väga ei meeldi, et mind tädikeseks kutsutakse, on mul olnud väga tore päev (kui see osa välja arvata, et väldin Tartu Kuti kõnesid, sest ei oska talle hetkel midagi öelda ega taha teda homme enda juurde).

Töö oli agu töö ikka, aga siis otsustasime minna isaga last röövima. Nägin üle kes teab, kui paljude kuude oma vennapoega ja kasutasin võimalust olla täpselt see tädi, kes mängib ja mürab ja ostab lausa kaks jäätist lapsele, kui viimane seda tahab. Ei usu, et veel rikun teda sellega. Veidi ju tahakski teda hellitada. Ja kahjuks ei saa me just tihti kohtuda, sest ikka veel olen see must lammas just nende silmis, kes mind ei tunnegi ja nad ei usalda meid lapsega kahekesi jätta, mis on nii nõme, sest meil on koos tore. Mulle meedib ja lapsele meeldib. Ja me ju elame ühes kandis ning hetkel oleks neil väga lapsehoidjat vaja. Aga ei. Ei saa.

Igatahes käisime batuudikeskuses ja hüppasime end oimetuks. Täiesti uskumatu, kui palju energiat on kuueaastasel. Kordades rohkem kui kahekümne kahesel. Sain veel igalt poolt läbi pugeda ja üles-alla ronida. Lisaks ka täiesti viltu laskvat kahurit käsitlema õppida.

Õnneks tema teine vanaema oli väga viis pluss ning lasi meil õhtul veel kahekesi mänguväljakule minna. Ma sain esimest korda ka koerajunne kilekotga püüda. Polnudki nii õudne, kui kartsin, aga ju ma olen sitaga nii ära harjunud tööl...

Ja nüüd tegelen jälle kuri olemisega. Mul on niiiiiiiiiiiiiiiii siiber sellest, kuidas India partnerid asju ajavad või õigemini ainul lubavad, aga ei aja ja nende enda antud tähtajad ei tähenda midagi kahjuks. Loodetavasti on kunagi võim minu käes ja siis nad õpivad, mis juhtub mitte üldsusele kehtivate reeglite järgi mängimisel.

P.S. Unustasin rääkida, et käisin tätoka tehnoülevaatuses ära ja kuigi see kiideti heaks, tehti veidi väikeparandusi - seekord tuimestuseta - ja vahet ei olnud. Seega, see kas ei olegi väga valus või olen ma tuimetusele immuunne.

Jälle A-kategooria unenägu

Ehk siis nägin unes, kuidas helikopter trossi otsas minu kätte pleekinud Ferrari punase antitiiva tõi!!! Selgelt on aeg investeerida puhkusesse:D

Lastekaitsepäev oli lahe. Dinner and a movie. Õigemini vastupidi. Liiga täis on tunne.

Pidin eile häbi pärast maa alla vajuma

Aga enne mõned vanad võlad.

Laupäeva õhtul siis tuli Tartu Kutt jälle mulle külla ja seekord ainsa eesmärgiga mulle külla tulla. Sundisin teda kohe läbi paduvihma end Piritale vedama selleks, et ise üle poole aasta Katsi näha ja uutest ning täitsa vanadest inimestest koosnevas seltskonnas elus esimest korda Ristiisa saagat vaadata. Oli tore, kuigi meie rohkem kui esimese osani ei jõudnudki. Lihtsalt õhtu oli veninud juba üle igasuguste piiride pikale ja ei jaksanud enam ärkvel olla.

Niisiis sundisin teda enda "koledasse" autosse istuma ja rääkisin pikalt sellest, kui hea sõber see auto mulle olnud on ning kui ilusti oma kõrgele eale vaatamata vastu pidanud, kui siis keset vihmast ööd Linnahalli juures sumbuti alt ära tuli. Hea iroonia oli. Aga samas mul taaskord hea meel, et olgugi, et auto lagunes sõidu pealt ära, ei ole ma keset ööd üksi, üle tee on Statoil ja ma olin koos härrasmehega, kes ise mu auto alla ronis. Märg asfalt ei olnud üldse kutsuv. Üsna kilplaslikult said siis tükid kokku seotud benjiköiega ning sõit läks edasi.

Pühapäeval olime siis autovabad. Oleks ma teadnud, et mu isa ise sellist asja parandada oskab, ei oleks ma esmaspäevani oodanud, aga meil oli niigi tore. Leidsin lõpuks üles koha, kust uus promenaad algab ja jalutasime Kakumäele välja. Tagasi tulime mööda kivist rannikut suurematel ja väiksematel rahnudel balansseerides. Mul oli keerulisem, kuna minu lukuta jope taskutes olid kõik eluks vajalikud võtmed ning käed ka asju täis. Pidin seega vaid jalgadele toetuma. Aga tore matk oli.

Ja õhtupoolikul saatsin ta rongi peale. Arvan, et viimane musi jäigi viimaseks musiks. Vähemalt minu poolt. Kuigi tema tahaks vist kogu aeg koos olla. Mina aga veendun aina rohkem, et tema ei ole siiski see, keda m otsin. Ja ka selles, et Silmarõõm oli ikka väga täiuslik partner mulle. See Tattu Kutt on küll tore ja tark, aga sellest ei piisa mulle kahjuks. Ei taha suhet suhte enda pärast. Tahaks leida inimese, kellega tahaks suhet tema pärast.

Pühapäeva õhtu oli aga väga mark. Saatsin Tartu Kuti ära ja kutsusin Aivari külla, sest meil oli vaja inglise keelt õppida ja mul ei olnud tuju midagi tarka teha ega üksi olla. Ta tuligi lõpuks. Särades. Sest tema elus on keegi uus ja mul on väga hea meel. Aga mul on ka tema ees ülipiinlik, sest olenemata sellest, et ma tean väga paljusid sünnipäevi peast, magan ma nad juba pikemat aega maha, sest ei suuda oma teadmisi praktikas rakendada. Kaks ajupoolt ei tee koostööd vms. Et siis eile oli Aivari sünnipäev ja see tuli alles õhtu keskel meelde. Enne olin sundinud teda võõrkeele kallal veel pikalt higistama ja ta ei öelnud ka midagi. Väga piinlik igatahes. Pean talle selle järgmisel nädalal tähistades heaks tegema.

Täna oli ka veidi omapärane päev. Mitte nii väga töö mõttes kui järgneva osas. Läksin isa juurde autot parandama ja sain üle aastate ta naabripoisist klassivennaga jutustada. Nägin isegi tema väikest tütart. Ei tea, kas üldse keegi teine meie klassist teda näinud on. Ise pakkusin naabritele klatšimaterjali, kui nad mind poolõega segi ajasid ja ma asjad lahti seletasin. Edu neile, kui nad end paremini tunnevad minust kui sohilapsest jahudes. Tõsine probleem küll 21. sajandil:D

Sain ka kassiga mängida ja näha, kuidas isa mu auto kogemata kordades hullemaks tegi ning siis jälle enam-vähem korda sai. Ja siis selgus jälle, kui väike Eesti on. Isa ütles juba eile, et selgus, et tema uus naaber on mu töökaaslane. Tegelikult teab ta ka tema paarilist. Täna aga sain siis suhelda selle minu klassivennaga ja isa teise naabriga, kellega juba sügisel tutvusin ning siis selgus, et tema naist tean ma ka. Käisime sada aastat tagasi koos leeris ja ta on palju muutunud, mistõttu ma kohe teda ära ei tundnud, aga tema hakkas mulle rääkima, et teaks nagu mind ja mina panin isa vihjet "miitlits" ning tema nime kuuldes kokku, kes ta on. Tema läks siis tuppa ja tuli ootamatult tagasi meie leerilõpu pildiga, kus me mõlemad peal. Oli naljakas. Kuidas see võimalik on, et kolm isa naabrit on minu tuttavad ja ometi läks peaaegu 22 aastat, et meie kaks tuttavaks saaksime?

Õpetajaks olemise rõõmudest ja kõigest muust ka

Reedel oli lasteaias hooaja lõpupidu. Oli veidi kurb, aga ka rõõmus. Meie esimene lend ju hakkab lõpetama ja kuigi mul on kurb, et nad meie juurest nüüd teiste õpetajate juurde edasi liiguvad, on mul nii uhke tunne ka. Meie tibud on nii ägedad. Ja nad tõid meile palju lilli ning toovad hiljem veel. Ja mu kodu lõhnas nii, et pea hakkas valutama.

Aga siis läks päev veel imelikumaks. Pakkuge, mida teevad noored inimesed reede õhtul. Vastus - sõidavad Jäneda lillelaadale. Saavad tuttavaks Veiko bossiga, kes üsna esimese asjana küsib, kuidas neiud üheöö suhetesse suhtuvad ja kes kellega magada tahab. Külmetavad, kohmetuvad, tantsivad veidi ja naeravad ootamatult üle aastate uuesti nähtud kivipeast põhikooli klassivenna üle. Ta vist ei saanud lõpuni aru, kes mina olen ning üritas täisaurul külge lüüa. Laulis isegi Lady GaGa saatel midagi armastusest ning trügis meiega tantsima. Tundus, et ainus areng alates põhikoolist oli tema puhul see, et ta ei haisenud enam pesematuse ning dressides haudumise järele. Seejärel hiilisime salaja poiste tuppa magama ja laupäevase päeva veetsime laadal patseerides. Põhirõhk oli erineva hea toidu tarbimisel, aga sain ka savist kuke ning imeliste kummikute omanikuks. Hämmastav, kui erinev oli laadaplats õhtul ja hommikul ning kui vähe seal turvalisusele rõhku pöörati. Eriti öösel. Meile tuli see muidugi kasuks, sest saime ilma igasuguste vaidlusteta tagasi külalistemajja oma asjade järele. Inimesed lihtsalt usaldasid meid. Mingi väikekoha värk vist. Ainus nõme asi kogu selle ürituse juures oli see, et ikka oli üks inimene, kes endal nosu täiesti täis võttis ja siis kõik muretsema pani enda tehtud lolluste pärast.

Laupäeva õhtust ning järgnevast ei jõua ma praegu kirjutada, aga märksõnad on Kats, Ristiisa, autojamad, meestejamad ja matkamine.

Ma juba kolm päeva plaanin süüa - edutult

See tähendab siis midagi päriselt õhtuks süüa. Plaan oli ette võtta kõrge lend nimega mac and cheese plus eggs, aga ei lähe õnneks. Kaks päeva järjest elasin mingitest snäkkidest ja arvasin, et täna ikka kokkan, sest kodus ei ole enam süüa - nagu tegelikult ka - homme pean poodi röövima minema või vähemalt kõvera pangakaardi käiku laskma. Aga täna oli ju meie rühma lõpupidu ja mis te arvate, kas oli söögiorgia või mitte? Kuigi mõnda asja tahaks veel ja paljusid ei jõudnud proovidagi. Aga mulle tõeliselt meeldib see, et üks perekond ignoreeris palvet midagi söödavat kaasa võtta ja tuli mänguasjapoe kinkekaardiga. Minu meelest oli see tõeliselt armas samm. Süüa oli ju küllaga. Nüüd aga saame investeerida oma lastesse. Aga jutu mõte jääb samaks - plaanid lihtsalt ei tööta. Varem ma ei saanud sellest hästi aru. Aga kui ise koged...

Ja siis veel. He really likes me. Who knows why... I don't.

Mul on vanainimeste haigus

Käisin täna allergoloogi juures. Ta oli ühtlasi töötervishoiu arst vms. Mul oli päris naljakas, sest ma polnud varem kummagi juures käinud ja ma siiani ei tea, mida nad täpselt teevad. Täna igatahes torkisid kaks tädi mulle kolmanda käsu peale korraliku koguse väikseid auke kehasse. Täitsa naljakas, kui kergelt ma sellega leppisin, aga arvestades viimase kuuga tekkinud uute aukude kogust mu kehas, oligi see köki-möki. 

Tegelikult olen pettunud. Ma ootasin kuu aega arsti vastuvõttu lihtsalt selleks, et ta mul ukse taga kõvast oodata laseks, kiiresti ja turtsakalt mõned küsimused küsiks ja testid telliks (kusjuures selgus, et olen allergiline vaid sellele ühele asjale, mida ma juba enne neile mainisin) ning ütleks, et tõenäoliselt ma ei ole allergik ja ega nemad ka ei saa seda rohkem midagi teha kui tavalised nahatestid, mida mulle kunagi juba korduvalt oma kodupolikliinikus tehtud on. Vähemalt läks kõik kiiresti. Ja elus esimest korda kuulsin, et pidevalt külmadel kätel ja jalgadel võib olla mingi seos aastaringse nohuga. Et äkki mul ongi allergiaga väga sarnane vasomotoorne nohu, mis ilmneb keskealistel ja vanematel inimestel, tuleb krt teab, kust ja on üsna allumatu igasugusele ravile. Õiget ravi polegi, sest kuidas ravida midagi, mille teket seletada ei osata. Ja see on minu elu. Üsna mõttetu käik.

Ma olen jobu

Või vähemalt käitun nii. Inimestega, kellega pole mingit põhjust jobuna käituda. Miks ma ei suuda hetkel pingutada uue suhte nimel? Flirt on selline asi, mis mul tuleb paratamatult. Aga tema helistab ja pingutab ja tahab hullult kokku saada ja on nii palju põhjusi, miks ma peaksin sellest kõigest huvitatud olema. Aga tegelikult väga ei ole. Võib-olla on asi selles, et ma jälle ei tea, kas siia jään ja et me oleme üsna erinevad. Pluss ma ei taha lihtsalt mängida ühe hea poisiga ja talle haiget teha, kui peaksin jõudma selgusele, et ei ole veel valmis uue inimese oma ellu laskmiseks. Ja mina siis olen kogu selle pingutuse kiuste selline "oh, whatever" tüüp. Tõesti mehestun siin vist. Ja kui ma olen laisk või väsinud või millegagi hõivatud, siis ma ei ignoreeri kõike seda tema nimel ega hakka momentaalselt maailma säravaimaks täheks. Ja ometi kui ma tahan seda olla, siis ju olen ka. Ja nii tihti tuuakse välja minu suhtlemisoskust ning uues olukorras kohanemise võimet. Ja julgust jms.

Aga sellega seoses... eile just mõtlesin, et miks on nii, et just nendes kohtades, kus ma väga tahaksin tunda end mugavalt, ei suuda ma end üldse lõdvaks lasta ega kohaneda? Miks ma enamasti kohanen suurepäraselt ja siis, kui tõesti oleks vaja end mõne kollektiivi osaks muuta, siis ma ei suuda end kuidagi hästi tunda?

Nii uskumatu

Üsna naljakas on teada, et nüüd tõesti mind oodataksegi Indiasse. Kuulda käske book your flight ja start preparing your visa. 

Nüüd, kus ma enam lootagi ei osanud. Ja nüüd, kui ma olin juba juuri ajama hakanud. Aga vanajumal pidigi plaanide tegemise peale naerma. Ja täpselt nii on. Ja tundub, et seekord jääb see poole vinnaga elamine vähemalt lühikeseks. Pean kohe karmid otsused langetama. Täna veel ei julgenud tööl rääkida. Rääkisime vaid ühest võimalikmust tulevikust. Tegelikkuses on ju neid vähemalt kaks. Ja ma ei suuda mingit lõplikku otsust langetada. Et kas minust saab suhtleja või õpetaja. Mõlemas valdkonnas saan tegelikult teha mõlemat. Hetkel lihtsalt arvan, et pean hüppama ja vaatama, kas tiivad kannavad. Lõppude lõpuks ega lapsed ilmast otsa ei saa. Selle võrra naljakam oli saada täna üks alates sügisest oodatud lapsehoidmise pakkumine. Ei öelnud neile ka midagi kindlat. Ei ole ju minu eluski midagi kindlat. Ja enne ma midagi ette ei võta, kui mul on kirjalik tõestusmaterjal käes.

Unistuste sünnipäev

Paradiisilik. Ja see polnud isegi minu oma. Neli erinevat meest tegid mulle massaaži. Ühte piinasin lausa kaks korda ja pikalt. Ja viies sealt seltskonnast on mulle lugematul arvul kordi varem samalaadset mõnu pakkunud. Oeh. Vahel on lausa väga tore mehi ära kasutada ja tundub, et nemad ise ka ei kurda, kui mängu tulevad õlid ja antakse vaba voli rinnahoidjaid lahti haakida:D Ja tundub, et üks neist sai mu saladuse jälile. Siiani ajab muigama:) Ta ju proovis päris mitmel moel kontrollida ka.

Eile oli siis see tähtis päev, kui osalesime kooriga Pop/Jazz kooride võistlusel ja arvatavasti kaotasime kõigele vaatamata ning õhtul oli eks-Silmarõõmu sünnipäeva pidu. Ja tore oli. Nägin kalliks saanud inimesi üle pika aja. Sain CHRi kõhtu katsuda, kuigi midagi veel ei tundnud. Sai naerda ja flirtida. Sai targemaks ja muljutumaks. Sai hästi süüa. Sain uusi tuttavaid. Sain veidi parema ülevaate inimestest, kes teda nüüd ümbritsevad ja nad on toredad. 

Aga ta ise suutis mind veidi šokeerida. Ma ei ole siiani otseselt temaga rääkinud edasi liikumisest. Tundub liiga imelik. Ja samas ta loeb siit seda nagunii. Aga seekord natuke tuli jutuks minu vist vallalisus. Ja ma ei tea, kas see tuli tema vastulöögina või täiesti sõltumatult, aga öösel rääkis tema oma vallalise elust. Kuidas tuuakse peolt naisi koju ja hommikul üritatakse neist vabaneda. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ta seda tüüpi on. Ja veel vähem seda tüüpi, kes kommenteeriks, et need pole naised, vaid litsid. 

Nagu mismõttes? Mina olen siis ka ju lits. Mul on ka olnud ühe öö suhteid. Aga miks ühe öö suhete puhul ainult naine lits on? Ühe öö suhted iseenesest on ju täiesti ok, aga miks peab sealjuures ühte osapoolt alandama, kui on selge, et mõlemad said, mida tahtsid?

Oeh

Oleks nii palju öelda, aga enam ei oskagi kusagilt alustada. Elu on ikka nii naljakas. Sandra külaskäik oli tore, mida tõestab ka 200+ uut pilti mu arvutis ja netiavarustes. Ja ajakirjanduse esimese kursuse tudengite ponnistused ajavad ikka veel südamest naerma. Kui tegu polnud esmakursuslasega, siis ajaks nutma, aga hetkel olen optimist. Lugege ise sääsejuttu koos kommentaaridega. Pisarad, ma ütlen. Pisarad! 

Aga nüüd tuleb teha raske valik. Tegelikult on see vist juba tehtud. Nüüd face the consequences koht.

Omaette elamise varjupooled

See on ropult kallis. Tahaks siis vähemalt kinnisvara omanik olla, mitte maksta kinni teiste inimeste eest remondirahasid jms.

Sain täna esimest korda rahulikult kommunaalkulude arvet vaadata. Isegi ilma põhikuludeta nagu vesi, elekter ja gaas moodustavad need pisikulud minu jaoks üle tuhande kroonise summa. Lisaks siis eelnevad ja üür ise ja ime siis, et raha kipub väga kiiresti näppude vahelt välja libisema.

Samas korter ja maja on ju super. Kõhutunde järgimine tuli kasuks. Oeh. Igapäevane ving ja hala. Tegelikult polegi ju midagi halvasti. Olen siin kitsipung lihtsalt. Ja eks neid kortereid tuleb tulevikus veelgi. Üritan siis tulevikus ikka korralikumalt taustauuringuid kulude koha pealt teha, kuigi ega siis mõiste renoveerimislaen mulle päris uus olnud praegugi. Lihtsalt ikka usud inimesi pimesi. Nojah... ja vastatakse ju ainult neile küsimustele, mida tuleb meelde küsida.

Intensiivne elu ei lase blogida

Kurb, aga tõsi.

Alates laupäeva hommikust olen põhimõtteliselt orav rattas olnud. Ja ratas pöörleb aina kiiremini. Kõigepealt see tattoostuff ja hirmulebo veidi pärast seda. Siis juba esimene katse nina õue pista, sest ilm oli ju fantastiline. Veetsime õhtu ja öö ja suure osa ka järgmisest päevast Aivariga. Käisime Maci ründmas, õppisime inglise keelt - mina olin siis see kuri õpetaja - ja tegime koos neid koduseid asju, mida ma üksi ei viitsi kuidagi. Järgmisel päeval aga ärkasin mina taas vara. Ma ei saa enam aru, mis toimub, aga seekord aitas vara ärkamine mul päevaga hakkama saada. Esimese poole päevast veetsime loomaaias. Alati tore. Siis saatsin tema koju ja tulin ise ka koju viimaks laule pähe õppima.  Sellest ei tulnud aga eriti midagi välja, kuna olin arvestanud, et lähen alles vastu ööd Uue Sõbraga kinno, aga ta helistas äkki ja palus mul kohe startida. Ja kas te teate, kuidas selline kiirustamine naisterahvale mõjub? Imekombel jõudsin isegi õigeks ajaks. Tõenäoliselt seetõttu, et ta ütles mulle veerand tundi varasema aja. Tark mees:D

Film ise oli täiesti ulme ja nii sünge, kui olla saab. Mul oli pärast veel pikalt sitamaitse suus ja temal ka, kuigi talle meeldivad ajaloolised väärtfilmid. Mulle jälle meeldib uusi asju proovida. Kuigi niipea PÖFFile vms ei kisu. Käisime veel söömas ja siis jalutasime minu juurde. Selle öö veetsin juba uue noormehega. Tema rääkis mulle mu hüpnotiseerivatest boamao silmadest ja ilusast kõhust ning mina sulasin. Minu meelest on see eriti äge, et talle meeldivad minu juures need kohad, mis mulle endale ei meeldi väga. Loodetavasti tähendab see seda, et ta hindab mind kõrgemalt kui ma ise, mitte et ta oleks imelik vms. Seda kõike oli hea kuulda, sest vaadatud filmis oli üks koht, mis mulle nii mu enda värskeid kogemusi seoses alandamisega meenutas, et mul läks korraks tuju ära. Aga mida enam ma sellele mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et probleem ei ole minus. Ei ole lihtsalt head põhjust, miks peaks keegi teine tahtma üht inimest nii alandada. Eriti veel kedagi, kes on andnud endast parima tolle alandaja heaks.

Aga see selleks... ma rohkem ei räägi, sest S ei lubanud mul temast rääkida. Põhimõtteliselt... Samas ma pean ju info läbi töötama verbaalselt ja kirjalikult, et edasi minna. See tuleb juba päris hästi välja. Enam ei tundugi, et mdiagi oleks valesti või halvasti. On see, mis on.

Niisiis oli üks unetu öö, sest ma ei oska kunagi esimestel öödel magada inimese kõrval, kes ei ole lihtsalt sõber. Me oleme nii erinevad, aga millegipärast see täitsa töötab. Sellevõrra toredam oli ees ootav 13-tunnine päev. Just jõudsin koju. Oli pikk tööpäev, ületunnid arenguvestluse näol - esimene läks suurest närveerimisest hoolimata üsna hästi - ja kooriproov, mille jaoks ma ei jõudnudki õppida. See maksis kätte ka. Sain terve seltskonna ees korra punastada, kuigi püüdsin seda hirmsast vältida. Siis, kui mul paluti korraks mitte kaasa laulda, sest ma ei saanud mingeid nõmedaid kõrgeid noote kätte. Ja ma pole enam kunagi kindel, kas saan või mitte. Juba laupäeval ees ootav kontsert ei lisa just kindlust.

Nüüd aga peaks veel tööd tegema. Ja ma üldse ei jaksa ega viitsi. Hull nädal ootab ees.

Ma tegin selle ära!!!

Ise ka veel ei usu. Ja viimase minutini kahtlesin, kas julgen või mitte ja kas tulemus võiks vastata oodatule. Ja nüüd olen täitsa rahul. Või noh... eks lõpptulemus selgub veidi hiljem. Ja tehnoülevaatus tuleb ka paari nädala pärast. Ema mõtles ise välja, miks ma temaga täna grillima ei läinud  ja ei olnudki väga šokeeritud:D Tore! Igatahes, see ei olnud üldse nii valus, kui ma kartsin. Ei ühtegi pisarat ega karjet, kuigi lubasin show'd teha. Vahepeal ei olnud üldse valus ja ei olnud vahet, kas oli pastakas või nõel. Siis jälle oli mõlemaga ülivalus. Ja erinevad kohad käitusid ka erinevalt. Viimaks värvilise tindiga muutus nii valusaks, et läksin üleni krampi ega suutnudki lõdvestuda. Tegija nägi ka, et nüüd ma küll hoian end väga kõvasti vaos, aga jalg lihtsalt värises ja värises. Samas olin ma isegi osale meestest silmad ette teinud kõige oma vingu ja hala juures. Suutsin ka üsna hästi paigal püsida ning harjutasin kõvasti hingamist. Oligi lihtsam, kui muudele asjadele mõtlesin. Aga ligi kolm tundi hiljem oli mu jala peal imekaunis detailne päike. Näitus avatakse kahe nädala pärast:D Ja minu jalast tehti pilti ka. Nii äge olen kohe:D

Uitmõtteid

Miks on nii, et ma kipun tegema teeneid inimestele, kes mulle hea põhjusega ei meeldi?

Miks igal pool heades sarjades kui üldse siis mainitakse Eestit halvas kontekstis? Felicity ja paha sokolaad, Gilmore Girls ja kindlustuspettused. Neid on olnud veel, aga need kaks tulid vaid meelde hetkel.

Ja ma saan aru kultuurierinevustest ning kliimaerinevustest, aga miks käib suur osa maailmast välisjalanõudega toas?

Kas ainult mulle tunduvad ameerika stiilis lillekimbud enamasti kole maitsetud ja veidrad? Miks nad kõike kokku panevad? Kas minu eestlaslik konservatiivne maitse on hoopis neile veider?

Miks alles nüüd hakkavad eestisse tulema isuäratavalt pakitud aasia kiirtoidukohad?

Miks mõndadele inimestele sa lihtsalt ei meeldi? Ilma, et sa oleksid neile midagi halba teinud.

Kas see on normaalne, et mul on Gilmore Girlsi vaadates naeruhood? Kõvahäälsed.

Kui tore see on, kui kergelt väikelapsi rõõmsaks teha saab!

Miks enamikule inimestest maitseb vaniljejäätis?

Miks köök kunagi rohkem kui mõned tunnid puhas ja korras ei seisa?

Kuidas šokolaad teeb alati kõik paremaks?

Miks ei suudeta teiste kogemustest õppida? Minu puhul tihti ka mitte enda varasematest kogemustest.

Kes ütleks mulle, mis oleksid õiged valikud minu jaoks?

Uitküsimused oleks vist olnud õigem pealkiri.

Vahel kohe ei taha see targem olla

Näiteks täna. Või paar päeva tagasi. Vahel tahakski kohe lapsik olla. Kätte maksta. Tagasi teha. Isegi siis, kui on vastaseks laps.

Täna siis oli selline päev, kus istusin liivakasti äärel, jälgisin lapsi ja esmakordselt koorisin end võimalikult paljaks, et veidi päikest ligi lasta. Siis aga tuli ühele meie rühma poisile geniaalne mõte minu selja taha hiilida, mõlemad minu jalas oelvad püksid eemale sikutada ja sinna vahele kühvlitäis liiva kallata. No tõsiselt fun ja ikka veel oleks nagu sipelgad püksis. Annab ikka tulla sellise asja peale, ma ütleks:D

Aga muidu täna on täpselt selline ilm, mdia ma armastan. Troopiliselt soe ja niiske, päikest ja ootamatuid vihmavalinguid. Mul ei olnud üldse kahju vihma käes olla samal ajal, kui teised paaniliselt varjualust otsisid. Selliseid ilmu on nii harva. Sel aastal on olnud kaks sellist väikese vahega. Ja kas see pole mitte selge märk, et ma siiski peaksin Indiasse põrutama?

Täna on jälle dilemmad laes. Igalt poolt peale ühe koha on tulnud positiivsed vastused. Jah, võin kooli kandideerida. Jah, mind oodatakse Lätti vabatahtlikuks, kuigi kahjuks mitte päris erialaselt. Ja mind oodatakse Indiasse, aga ma ei tea, kas ma saan ja tohin ja kas see on ikka ok värk.

Tore oli vähemalt vana klassivennaga kokku põrgata ja saada kutse grillpidude hooajale. Mul on juba nii grillliha isu. Kaalub veidi üles seda, et lihased hakkavad järjest enam valutama.

Ja mina veel arvasin, et täna polegi millestki kirjutada

Kallid sõbrad. Järgnev võib teid šokeerida, isegi traumatiseerida.

Mina käisin täna jooksmas. Päriselt ka. Tahtsin õue minna ja mitte üksi. Raunol oli mingi jooksukohustus ja kutsus kaasa jalutama. No ja kuna ma vähemalt illusiooni loomise eesmärgil sportlikud riided selga olin pannud, siis otsustasin, et tühja kah - jooksen. 

Nõme idee! No tõesti. Jooksmine ilma hädavajaduseta jääb vist alatiseks minu mõistes idiootsuseks. Aga ma pingutasin ja arvan, et jooksin kokkuvõttes oma poolteist-kaks kilomeetrit ikka. Neljasel rajal. Kuna ma jooksen pigem kiiresti ja jupiti, siis sai ikka lugematu arv kordi ühe tüdrukuga üksteisest mööda joostud. Ja Raunole kaotasin vaid 10-15 minutit. Tema jooksis terve tee:D Aga temal ei olnud pärast paha ka. Minult, olenemata mõõdukusest, on siiani sporditegemisest võrdselt hea ja halb olla. Rammestus - hea. Valu hingamisel - halb. Õnneks see on juba minevik ja suutsin isegi laulda. Rohkem ei šokeeri.

Naljakas päev

Pesen eksi pesu, flirdin tunde kõige uuema naeru suule toojaga ja ignoneerin kõige aktuaasemat tegelast.

Üllatavalt produktiivne päev on olnud.

Ikka mõned drastilised sammud peab tegema

Teisiti ei suuda isegi mina. Ja drastiline pole üldse minu stiil. Aga mõned haavad paranevad paremini, kui sirge lõike asemel on rebitud tükk välja. Ja kui pole enam ausust, austust, hoolivust ega heatahtlikkust, siis pole enam midagi parandada ka. Iga kahe inimese vaheline suhe eeldab neid ja mõningaid sarnaseid ja mõningaid erinevaid omadusi. Enam ei näe ma meil midagi ühist. Ja iga kord, kui avastan, et olen end vihaseks ajanud, hingan korra sügavalt sisse-välja ning liigun edasi.

Eile veel mõtlesin, et mdiagi suurt ja olulist juhtus ja ma tahaksin kohe helistada oma parimale sõbrale ja kõik ära rääkida. Aga siis avastasin pettumusega, et teda pole enam minu elus. Kurb on ikkagi. 

 LeAnn Rimes - Life Goes On 

You sucked me in
And played my mind
Just like a toy
You would crank and wind

Baby I would give till you wore it out
You left me lyin' in a pool of doubt
And you're still thinkin' you're the Daddy Mac
You should've known better but you didn't
And I can't go back

Oh Life goes on
And it's only gonna make me strong
It's a fact, once you get on board
Say good-bye cause you can't go back
Oh it's a fight, and I really wanna get it right
Where I'm at, is my life before me
And this feelin' that I can go back

Wish I knew then
What I know now
You held all the cards
And sold me out

Baby shame on you, if you fool me once
Shame on me if you fool me twice
You've been a pretty hard case to crack
Should've known better but I didn't
And I can't go back

Oh life goes on
And it's only gonna make me strong
It's a fact, once you get on board
Say good-bye cause you can't go back
Oh it's a fight, and I really wanna get it right
Where I'm at, is my life before me
And this feelin' that I can go back


Na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na,
It made me strong
Oh yeah, got this feeling that I can't go back

Life goes on, and it's only gonna me strong
Life goes on and on and on

Shame on you, if you fool me once
Shame on me if you fool me twice
You've been a pretty hard case to crack
Should've known better but I didn't
And I can't go back

Oh life goes on
And it's only gonna make me strong
It's a fact, once you get on board
Say good-bye cause you can't go back
Oh it's a fight, and I really wanna get it right
Where I'm at, is my life before me
And this feelin' that I can go back

Na, na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na
It made me strong

Oh yeah
Gotta feelin' that I cant go back

Na, na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na
It made me strong

Na, na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na
It made me strong

Oh yeah
Gotta feelin' that I cant go back

P.S. Kui ketti tagasi tahad, pead kiirustama, sest see lendas just neljanda korruse aknast alla. Finders - keepers eks.

Nüüd on joon all!

Enam pole meil tõesti mitte millestki rääkida.

Naljakas. See on palju vähem valus, kui ma arvasin. Võib-olla on pisarad lihtsalt otsas? Võib-olla keeldub mu ego neid sellise inimese pärast enam rohkem valamast? Ei tea...

Tean lihtsalt, et mul ei ole midagi kahetseda. Selle juures, kes ma olen ja kuidas oma elu elanud olen. Igal asjal on algus ja lõpp. Tihti me ei oska neid küll ette aimata, aga nad tulevad tahes-tahtmata. Ma ei vihka teda. Ega soovi talle halba. Aga ma tõesti ei näe enam ei midagi head. Ei mingit lootust. Nii siis surebki lootus. Vaikselt. Vaiksel ööl, kui isegi autode müra kosta ei ole. Üksinda. Pimeduses. Et sündida uuesti kusagil mujal kellegi teisega.

Kistakse jälle sajas suunas

Tegelikult ju kisun peamiselt ise. Oma kodu? Pikem peatus? Töö? Kool? Ikkagi otsad lahti ja teise maailma otsa? Mehed või mitte mehed? Suhet või mitte?

Ma juba ligi kaks aastat tunnen end kui kodusadamata laev. Ma tahaks kõike. Ja ma ei tahaks millesti loobuda millegi teise nimel. Ei taha olla see märter, kes enda õnne ohverdab kogemata. Või teiste heaks. Jälle on üsna ahvatlevad pakkumised laual. Kuigi nüüd on juba veidi rohkem juured all. Mida küll teha? Lõigata katki kõik köidikud ja minna täiesti üksi? Või valida turvalisem võimalus? Ja mingit turvavõrku ju väga ei jääks. Aga hing igatseb midagi... Ja ega ta vist niisama rahu ei saa.

Paralleeluniversum

Mida rohkem ma mõtlen, seda enam mulle tundub, et minu ja Tema puhul ongi just paralleeluniversumiga tegu. Aina rohkem kahtlen, kas miski oli üldse kunagi päriselt? Ja kõik minu katsed neid kahte maailma ühendada on ju ka liiva jooksnud.

Back to life, back to reality

Back to life, back to the present time

Back from the fantasies...

Nii teemakohane lugu. Ju kahe nii tugeva isiksuse kokkupõrkest ei saagi muud tulla kui paratamatu plahvatus ja seda tähendabki right kind of wrong. Nüüd ma tean.

Aga naljakas on see, et kui mulle korraks tundus, et terve maailm kukkus kokku ja mina jäin varingu alla, siis tegelikkuses ju nii ei ole. Elu läheb edasi. Ka minu oma. Ei ole nii, et ma otsiks ümmarguses toas nurka, kus kükkis, käed ümber põlvede, end edasi-tagasi kiigutada. Ei, ma suudan ka naerda ja päikest nautida; end sõprade seltsis hästi tunda, astuda üks samm teise järel ja isegi unistada.

Avastasime, et juustuleib oliividega ilma leivata on super kombinatsioon ja Martini's ei ole midagi head. Võib-olla koos Sprite'ga. Ja õpetasin ühe noormehe shoppama. Ja seda me siis tegimegi täna. Ja jalutasime pikalt. Viisin oma sellel talvel ostetud kõrge kontsaga saapad välja jalutama ja mu kaaslane sai mind korduvalt kinni püüda, et ma kõrgustest nendega alla ei sajaks. Ma ei tea, mis toimub. Pole nagu esimene kord kontsi kanda ju:D

Ja siis... ja siis tegin suure sammu oma pikaajalise unistuse poole - astusin sisse tätoveerimissalongi. Ja muidugi ma kardan hullumeelselt. Aga ma nii väga tahan ka ja sealne tätoveerija jättis mulle väga hea mulje. Kuigi ta igati hoiatas mind ka, et kõik ei pruugi õnnestuda ja võib-olla tuleb mitu korda seda teha. Aga mulle tundub, et võin end tema kätte usaldada. Nii ma siis sodisin hetkel oma tätoveeringupliiatsitga enda ja Aivari peale kavandeid ja lähiajal on plaanis julgus kokku võtta. Ma tahan seda just sel kevadel teha. Hing ütleb, et on õige aeg. Muutuste aasta ju ka. Ja mul on hea tuju.

Väljas on nii selgelt kevad. Suvalistes kohtades avastan end kellegagi flirtimas. Või õigemini teisi endaga seda tegemas. Ja kuna see on fun, sis ma ei näe ka mõtet pidur olla. Võib-olla siis täna siiski. Mulle nii meeldib ta silmist lugeda igasuguseid soove. See on armas ja meelitav, kuigi ei tundu õige. Aga ma teen endast parima, et ta haiget ei saaks.

Paistab, et kõik hakkab jälle korda saama. Oma kohale loksuma. Ma unistan suvest ja meie planeeritavast suveseiklusest. Ma ei ole isegi Tema peale enam nii kuri. Ja kui ta otsustab mind asendada proovida, siis mis muud mul üle jääb, kui talle edu soovida. Kuigi on valus mõelda, et see tal nii kergelt käib. Ma ei usu sellesse, et kõik asendatavad on. Usun, et elu läheb edasi. Aga et iga inimene jätab sinna oma jälje. Ja isegi, kui see on väike, vaevutuntav või äratundmatu, siis on see olemas.

Just curious...

Is it weird to love someone who you don't even like?

Me kohtusime jälle!

Ei, ei olnud juhus, aga minu jaoks muutus plaanipäraseks ka alles väga viimasel hetkel. Jutt käib siis reedel kohatud noormehest. Täna sattus ta millegipärast Tallinnasse ja pärast mitmeid ebaedukaid kõnesid, õnnestus meil lõpuks kohtuda.

Ei midagi erilist ei heas ega halvas mõttes. Hetkel on mul huvitav, sest ta suudab mind veel väga palju üllatada. Ma ei saa endale vastu püüdes inimesi ikkagi kastidesse lahterdada. See on see tüüp. Too on too. Tema praegu ei mahu ühtegi kasti. Oleks nagu hea poiss taas, aga selle jaoks satub ta liiga kahtlastesse olukordadesse. Oleks nagu lihtne maapoiss, aga ei ole ka. Ma olin nt ta erialast täiesti valesti aru saanud - ajasin vist kaks inimest segamini - ja nii naljakas jälle, kui väike Eesti on. Ta on/oli S-i eksi kursavend. Oleks nagu korralik, aga siis jälle mitte. Põnev see elu. Aga hetkel meeldib mulle tema juures see, et ta ei püüa isegi praegu - päris alguses - mulle mulje avaldamiseks kõva meest mängida. Ta on täpselt see, kes ta on ja ta on selgelt rahul iseendaga. Oi, kuidas ma kadestan teda. Ma ei ole veel päris seal, aga loodetavasti varsti jõuan ka. Ta on vist juba saanud aru, et pettusega nagunii kaugele ei jõua ja enesepettusega ka mitte. Seega on kohe algusest peale mõistlik keskenduda päriselt ka sobivate sõprade ja partnerite otsingule. Samas tema standarditest ei tea ma veel midagi. Ja ega ma ju täpselt tea ka seda, mida tema mõtleb minust.

Oi, mulle nii meeldivad algused. Isegi, kui nad tulevad ootamatult. Täiesti plaaniväliselt. Ja mulle meeldivad uued tuttavad. Meeldib flirtida. Meeldib see hetkeline vabadus ja teadmatus. Ei mingeid kohustusi. Ei mingeid lubadusi. Lihtsalt jälle keegi, kes tahaks mind paremini tundma õppida. Ja mina teda ka. Täiesti uus ja erinev kõigist eelmistest jälle.

Mul on praegu täielik deja vu

Olen oma mõtetega tagasi seal, kus viisteist kuud tagasi - siis, kui uuesti päriselt suhtlema hakkasime. Ei teagi, miks enne seda pikem paus oli. Ju ma ei viitsinud enam seda jamamist välja kannatada. Aga siis oli tal mind vaja ja nii palju hoolisin temast ikka, et tema jaoks olemas olla raskel ajal. Võtsin lihtsalt vastu otsuse, et ma aitan ta sellest tookordsest jamast läbi no matter what ega mõtle kaugemale.

Praegu olen umbes samas kohas. Ükskõik, millise nurga alt ma asju kaalun, ta on ikka jobu. Ja ma mõtlen lihtsalt, et kui nii kohtleb ta oma kõige kallimaid, siis ma ei julge mõeldagi, mida ta veel oma vihavaenlastele teeb. Ja ma mõtlen jälle, et ka jobudel on vaja seda kedagi enda kõrvale. Seda kedagi, kes sunniks neid pingutama ja end kokku võtma, paremaks inimeseks saama. Ja seda eelkõige nende endi jaoks. Eks me mõlemad oleme ennast hävitava iseloomuga vist.

Ometi on mul raske veenda ennast selles, et ta ongi üks suur jobu. Või vähemalt aru saada, mis mul viga on, et ma temast kauge kaarega mööda ei käi. Ka siis mitte, kui ta teeb ikka ja jälle mulle haiget rohkem kui keegi teine. Ja ikka ma lasen ta liiga lähedale. Seekord läks siis selleks veidi üle aasta. Ja iga kord ma mõtlen, et ehk ma õpin sellest. Ja et enam kunagi ei lase teda nii lähedale, et võiksin ise haiget saada. Aga võib-olla ma olengi hea harjutusmaterjal. See, kelle peal ta oma sigadused korda saadab, et siis kunagi kauges tulevikus kellelegi teisele hea sõber ja kaaslane olla. Just thinking...

Ikka veel on palju arenguruumi

Ma ei saa aru, miks ma ei suuda Teda ka vihata? Ometi ju põhjust oleks. Ja minu plaan temast vähemalt kuu aega eemale hoida on ka haledalt läbi kukkunud juba kolme päevaga. Imelik, kuidas siis, kui me ei suhtle sellepärast, et ma ei taha, otsib ta meeleheitlikult võimalust mu ellu tagasi pääseda. Erinevalt tema tavalistest paarinädalastest kadnud olemistest. Aga ju siis on vahe tema ja minu soovidel.

Igatahes, ma vihkan seda, et ta mind ikka veel enda pärast muretsema paneb. Ja sõnatuks võtab, kui on üsna selge, et on oma jamad ise endale kaela tõmmanud.

Vähemalt sain ma oma eilsetele küsimustele vastuse. Ei, ei olnud meeldiv, aga ma arvan, et ma pidin seda teadma. Nüüd aga on vaja selgusele jõuda, kas ma suudan kunagi seda jackassi jälle usaldada. Nii nagu varem siis.

Ja kuigi kõik ei ole kaugeltki korras, andis ta ühe lubaduse - loodan, et see pole üks neist, mida ta hiljem nimetab väljapressimise nime all kehtetuks.

Ja ikka mind paneb veel imestama, kuidas talle jäävad õigused ja mulle... ma ei teagi, mis mulle jääb. Kohustused pole ka päris õige sõna.

Ja see ei ole aus, et ta ütleb, et tema ei suuda minuga mitte suhelda. Aga minu soovid ja vajadused? Kuhu need jäävad? Ei, hetkel ma ei lase neid tagaplaanile jätta.

Ah... eks aeg näitab, mis sellest sasipuntrast saab. Tavaolukorras aitaksin ma tal praegu taaskord ta enda poolt perse keeratud elu harutada ja hoiaksin teda kahe jalaga maa peal ning mõistuse juures, aga praegu... praegu peab ta küllise enda keedetud supist välja ujuma.

Hetkel aga naudin uut tekkinud olukorda - teadmist, et vähemalt kellelegi ma jätsin väga hea mulje ja ta tahab mind kindlasti veel näha. Maitsed on selgelt erinevad ja kõik ei ole jobud oma lähedaste vastu. Õnneks on mul veel hulk häid sõpru, kes lodoetavasti kuhug ei kao.

Miks inimesed ei võiks olla ilusad ja head?

Ja mind ei huvita, et sa ei taha, et ma sinust kirjutan! See polegi sulle mõeldud! See on minu jaoks.

Ma ei väsi imestamast, kuidas inimesed mõnikord ei taipa, et nad ise milleski süüdi on - kaasa arvatud ma ise - ja kui raske seda eelkõige iseendale tunnistada on. Kui juba endale tunnistatud saaks, siis vast oleks teistelegi tunnistamine ja näiteks vabandamine käkitegu. Nüüd sa siis süüdistad minu sõpru selles, et ma sinuga suhelda ei taha. Nagu tõsiselt või? Haarasid viimasest õlekõrrest? Nii nagu mu sõbrad ei suuda veenda mind sinuga suhtlemist lõpetama - ja nad ei proovikski, sest nad teavad, et see, kui nad mulle sinust halvasti räägivad, teeb ikka veel mulle haiget - ei suuda sa nende kaudu mind ka tagasi võita. Selleks sa pead ikka midagi enda juures muutma, õppima mind hindama. Mulle ikka veel tundub, et sa seda ei tee. Miks muidu mängid sa pidevalt minuga ja riskid sellega, et ühel hetkel saab mul mõõt täis ja mitte sina ei ole see, kes minema jalutab... nagu tavaliselt sinu elus vist.

Ja ometi... ometi ma ei saa ikka veel aru ja tahaks ikka veel teada, miks ma sulle ei meeldi?

Mis mul viga on?

Kas ma ei ole piisavalt ilus?

Piisavalt seksikas?

Piisavalt lahe kaaslane, kellega sõprade ees uhkustada?

Kas ma olen liiga paks?

Liiga igav?

Liiga nõudlik?

Või lihtsalt halva iseloomuga?

Why am I not good enough?

Ja see, kui sa ütled, et ma ei meeldi sulle niimoodi, doesn't make much sense too.

Ma olen vast kirjutanud siia kuhugi sellest, kuidas me tutvusime ja kõik saigi alguse sellest, et ma kõigile nähtavalt meeldisin sulle just niimoodi. Ja see, kuidas sa muutusid selliseks kaitsvaks isaseks minu suhtes või see, kuidas sa minu lõbustamisega palju vaeva nägid või see, kuidas sa ei julgenud ise mu numbrit küsida, aga saatsid sõna minu sõbrannaga... rääkimata väidetavalt breathtaking momentist... see oli ju ilmne ja seda ma ei kujuta endale ette. Ei ole wishful thinking. Tol hetkel polnud mul põhjustki kedagi või midagi otsida. Ja neid segaseid sõnumeid on olnud aastate jooksul nii palju, et ma hakkan juba oma mõistuses kahtlema. 

Aga jah. Palun lõpeta mu sõbrannade süüdistamine ja nende sellesse segamine! Ja tead, üsna veider on kuulda, et sa kurdad ühele mu sõbrannale, et oled teise armunud või teada, et flirdid mõne mu klassiõega. Ei ole ju nii, nagu me peaksime ühes seltskonnas liikuma. Nagu tõesti. Sa võid ju vähemalt nii palju minu heaks teha, et otsid armastust kusagilt kaugemalt. Sinule oleks see siis lähem nagunii.

Tainted Love

Sometimes I feel I've got to
Run away
I've got to
get away
From the pain
You drive into the heart of me
The love we share
Seems to go nowhere
And I've lost my light
For I toss and turn
I can't sleep at night

Once I ran to you (I ran)
Now I run from you
This tainted love you've given
Give you all a girl could give you
Take my tears
And thats not nearly all

Tainted love
Tainted love

Now I know I've got to
run away
I've got to
get away
You don't really want anymore from me
To make things right
You need someone to hold you tight
And you think love is to pray
But I'm sorry I don't pray that way

Once I ran to you (I ran)
Now I run from you
This tainted love you've given
Give you all a girl could give you
Take my tears
And thats not nearly all

Tainted love
Tainted love

Don't touch me please
I cannot stand the way you tease
I love you though you hurt me so

But I'm going to pack my things and go

- Pussicat Dollsi versioonist katkend, kuigi mulle meeldib Mansoni versioon rohkem. Aga üldse ei meeldi mulle see, et ma ise selle läbi elama pean.

Kusjuures mul ei õnnestunud Ta eest põgeneda ka sel lahedal volbriööl. Ta justkui kummitaks.

Kõigepealt sain kätte ühe postipaki, mille peal oli mark ühe mehega - tema nimekaimuga. 

Ja siis... seejärel suutis teda mulle meelde tuletada ka keegi, kes temast mitte midagi ei tea. Nimelt rääkis mulle tolle õhtu väljavalitu oma elust mingi anekdoodi, kuidas nad sõbraga olid õlut ostnud - üks Rocki ja Teine Mägra õlut. Ja siis sõber oli öelnud: R nagu ... (Tema nimi) ja tema vastu M nagu M*nn. Ma ei propageeri ropendamist, aga see sõnapaar ajas mu naerma. Sobis nii hästi kokku lihtsalt.

Naerda sain õnneks veel eile ka. Jalutasin Raekoja platsile oma toimetajaga kohtuma, kui mulle vastu jalutasid kaks noormeest, kes hoidsid käest kinni ühel Käsna-Kalle kaisukal ja talle pidevalt igasuguseid küsimusi tema soovide ja heaolu kohta esitasid. Muidugi hakkasin naerma ja kui nad seda märkasid, siis küsiti: "Käsna-Kalle, kas sa tahaksid selle tüdrukuga suudelda?" Siis vallutasid mu juba tõelised naerukrambid. Ma pole kunagi varem endast ja Käsna-Kallest niimoodi mõelnud:D

Ja eilse päeva parim lause S-ilt: Kuule Riin, tule aita mul Mariat erutada!

Võõrutusravi vol 1

Eile oli volber ja mul pole ammu volbril nii tore olnud. Siiani ei suuda meenutada, mida ma näiteks eelmisel aastal samal ajal tegin. Blogi ka seekord ei aidanud mälu taastada. Mäletan, et volbril on alati väga külm olnud ja ma eelistaksin pigem toas olla. Aga ei ole.

Eile oli vastupidi - troopiliselt soe. Mõnuuuuus. Ma arvan, et ei olnud väga segane vahepeal keset ööd vaid lühikeste varrukatega kleidiga õues käia. Ja ma sain lõpuks oma uut kleiti kanda. ja nägin välja vapustav. Kindlasti oleks olnud ka kleidi seljast ära aitajaid, aga õnneks mul on püsipartner S, kellega voodit jagada ja kes mu end tagasi hoides ka minu sooviavalduse peale kleiti lukustada aitab:D

Igatahes, ma olen Tartus ja ma tulin siia S-i kutse peale korporatsioon Rotalia pidu külastada. Pidime lausa külaliste listis olema ja sinna ei pidanud igasugused sisse saama. Dresscode jne. Tegelikkuses me sinna korporatsiooni ei jõudnudki. See oli lihtsalt nii eraldi neist kahest, kus käisime. Aga kõigest ikka kronoloogilises järjekorras.

Jõudsin Tartusse pärast üheksat kõige kiuste. Tallinna poolel oli veel mingi action, mille tõttu oli bussijaam päästeautosid täis ja inimesi muudkui nügiti majja sisse tagasi. See sai aga nii kiiresti läbi, et nüüd on natuke raskesti usutav, et see üldse juhtus. Kui viimaks Tartusse jõudsin, sundis S mind end ilusaks tegema, kuigi ma ei tundnud end üldse ilusa ja väärtuslikuna - aitäh S. Seejärel veidi veinitasime S-i ja Riinuga ja südaöö paiku liikusime välja. 

kõige esimese asjana tulid vastu mingid suvalised tüübid, kes pakkusid tasuta kallisid. Ja kes olime meie, et keelduda sellisest asjast eks? Eriti, kuna see tundus nii tore ja õige algus super õhtule. Mul oli seda nii väga vaja. Mul on nii väga vaja tunda taas, et ma olen palju väärt ja et mitte keegi ei või minuga mängida ega mind alaväärsena tundma panna.

Korp! Revelias oli kohe algusest peale väga tore. Otsustasime olla avatud ja kohe algusest peale ütlesin vähemalt mina igale poisile, kelle pilk minul peatus "tere". No nemad olid muidugi ka üliviisakad. See meeldib mulle väga korpipoiste puhul. Ja minu esimene korpikülastus oli väga lahe. Kohe läks kuidagi nii, et varjutasime kõik teised kohal viibinud tüdrukud. Või vähemalt mulle tundus nii. Enesekindlus ja sõbralikkus lihtsalt teevad nii. Ja kuna me ei püüdnud käituda nunnalikult nagu korralikud naiskorporandid, siis oli meil ka lõbus. Ja meestel intrigeeriv. Ja imekombel ei tulnudki lapsi ahistada. Ma nagunii olen oma õppetunni kätte saanud - see ei tööta - ja minu põhimõte mitte noortega jännata oli väga õigustatud. Seekord sattusid ette omavanused ja lõplik valik oli lausa vanem. Mul oli kohe plaan teha lollusi. Selliseid, mida tavaolukorras kahetseks, aga kuna ma juba nii messed up olen, siis palusin S-il end vaid nõmedatest tätoveeringutest eemale hoida. Igatahes, perfect night oli.

Sai naljakaid asju süüa, tüübid tegid momentaalselt jooke välja ja ma ei räägi siin seisukohast, et neid on tore ära kasutada, vaid et on tõeliselt armas, kui küsid meeldiva välimusega noormehelt, kust juua saab ja siis tema vastuseks läheb ja ostab sulle klaasi mahla ning ignoreerib lauset, et sa võid ise ka enda eest täiesti edukalt maksta. See on lihtsalt selline armas old school käitumine ja taaskord põhjus, miks eelistada vanemaid mehi. Või siis, kuidas rebased on kohustatud või aukohustatud sind eskortima ja õhtul koju saatma. Või kuidas nad sulle oma jakki pakuvad, kui sul külm hakkab. Või sinu asju tualeti ukse taga hoiavad. Või elementaarsest viisakusest toovad sulle pokaali, kui ise pudelist veini jooma hakkavad. Jne jne jne. 

Niisiis me istusime korporatsiooni juhtkonna lauas ja inimesed kogunesid meie ümber. Ja meil oli lõbus. Tohutult lõbus. Ja vahepeal käisime ka korporatsioon Sakala peol, kus nägin enda üllatuseks vanu Tallinna tuttavaid ja nägin, et kunagine hea tuttav oli vahepeal väga suure ja ümmarguse kõhu ette kasvatanud. Hirmuäratav, kui minuvanused inimesed paljunevad.

Sakala aias ol iväga mõnus. Riinul vist mitte nii väga, sest ta otsustas pärast seda lahkuda. Ja õnneks me leidsime noormehe, kes oli täiesti nõus teda koju viima. Tõesti paha oleks, kui oleks pidanud tal üksi minna laskma.

Meie liikusime sealt tagasi Reveliasse, kus nägin uuesti üht varem kohatud nnunnut poissi ja siis em tantsisime, kuigi mul ei olnud algul üldse tuju.  Aga tema vaba käitumine ja enda lolliks tegemise hirmu puudumine ka tantsuplatsil mõjus mullegi ergutavalt. Ja kõik oli nunnu ja hea. Natuke aega saime ka kottpimedas kitarri saatel vanu eesti laule laulda. Mitte, et keegi meist ühegi laulu sõnu täies pikkuses oleks teadnud. 

Ja siis muidugi oli ka veidi romatikat ja suudlemist - ei enamat. Veel tundus liiga veider. Aga samas tundus see nii hea mõte olevat. Tema ei teeks mulle raudselt haiget. See oli kohe näha. Isegi, kui temas ei ole potentsiaali ega erilist väljakutset minu jaoks, et ma teda oma tulevikus näeksin, oli mul tänu talle ja teistele tore.

Kunagi, kui oli juba valge, otsustasime koju ära minna ja teda paluti meid saata. Mitte, et ta ei oleks tahtnud. Lasime tal siis poole tee pealt orsa ringi keerata ja läksime ise Maci. Tee peal leidsime veel uusi tuttavaid, kellega käsikäes pikas reas Maci poole jalutada. Mul oli tore, S pirtsutas veidi. Ja kui me lõpuks söögi, mida ma tegelikult ei tahtnudki, kätte saime ja kodu poole teele asusime, asus veel üks tüüp meid jälitama ja muudkui nõudma, et me temaga rummi jooksime. Mis oleks igas teises olukorras tempting, aga mõte iseenesest selle tüübiga pudelit jagada - ütleme lihtsalt, et not so tempting. Magama saime alles pool kaheksa hommikul vms. Ajal, mis normaalsed inimesed ärkavad ja nüüd kohe-kohe suundun oma toimetajaga kokku saama. Tore, et mu telefon täiesti tühi on. Ärge üritagegi mind kätte saada:D

Meelemürkidest

Ta on nagu meelemürk. Selline, mille vastu mul vist immuunsust ei tekigi. Alkoholiga ma vähemalt tean oma piire.

Ta on nagu viitsütikuga pomm. Kunagi ei tea, millal pauk käib ja enamasti ei tea ka, miks.

Ta on kuum ja külm nagu Katy Perry laul.

Ma enam ei tea, mida teha. Ise muidugi olen loll. Kõik teised on mind ju kogu aeg hoiatanud. Ja ometi mulle meeldib mõelda, et temas on midagi rohkemat. Midagi paremat. Mu mõistus juba hülbab mind. Ja petab. Mul on välja arenenud väga selektiivne mälu. Mulle ei jää enam meelde asjad, mis haiget teevad, aga mis tõenäoliselt aitaksid just haigust ennast ravida.

Ta on liiga... liiga palju... liiga raske juhtum. Kas see siin olen mina alla andmas? Ma ei tea veel. Tema ju ähvardab mind alalõpmata suhtluse katkestamisega. Ja nõme on see, et see töötab.

Mõnes mõttes olen aastatega tugevamaks muutunud. Mõnes mõttes ei ole ma üldse midagi õppinud. Huvitav, kas mu paha poisi periood jääbki nii lühikeseks? Kas siduvad köied tuleks lihtsalt katki raiuda või lihtsalt järele anda sõlmedest veidi...

Tema parameeter kellegi hindamiseks on see, kas head kaaluvad üle halvad? Ma ei tea, kas see on enam nii. 

Tean vaid, et olen väsinud. Tühi... tühi kest. Natuke hale lausa on endast. Sest ma ei oska veel lihtsalt mõtte jõuga enda tundeid muuta. Lihtsalt pliks plaks midagi teha.

Aga... aga kõige kurvem on see, et ta vist peab vajalikuks minuga haletsusest koos olla. Sellest vist enam hullemaks ei lähe. Või noh... alati on läinud. Nuta või naera. Alati, kui ma arvan, et enam ei ole võimalik allapoole kukkuda, see juhtub. Kuule Murphy, ei ole enam naljakas.

Igatahes, meil on habras rahu ja minu sees valitseb ka habras rahu. 

Ja kallid sõbrad, kes te siia vahele sattusite. Palun veel kord andeks! Tulega mängides saabki varem või hiljem või korduvalt - nagu minu puhul - kõrvetada, aga see ei oleks tohtinud kuidagi teid ka puudutada.

Ja homme.... homme lihtsalt peab väga hea õhtu olema!

Vaikus enne tormi

Oli vaikus enne. Oli torm. Oli tormijärgne hommik, mil ilm ootamatult kohtutavalt külm ja kõle, tuul ulus ja vihma ladistas - just nagu minu tuju järgi tellitud. Ainus hea asi selle kurva mängu juures oli, et lootsin, et vihm varjab vajadusel psiarad. Siis ma veel ei teadnud, et pisarad said öösel otsa. Või noh... selleks korraks.

Imelik on see, et ma ei osanud seda vaikust üldse karta. See on kuidagi nii normaalseks saanud. Mitte, et see mulle ikka veel meeldima oleks hakanud.

Täna ma vist hakkan koristama. Pidi hingele head tegema. Ja midagi ma ju pean tegema. Terve päev halva mängu juures hea näo tegemist oli juba piisavalt väsitav. Ja väga vähe jäi puudu, et oleksin ka töökaaslastega tülli läinud ja kui rumal see veel minust oleks.

Karjuv ebaõiglus tundub mulle hetkel igal pool vastu tulevat. Muudkui tahaks inimesi raputada ja küsida: kuidas te aru ei saa? Kuidas te üldse võite minust seda või teist mõelda? Millega ma selle ära teeninud olen? Vahel mulle tõesti tundub, et üksikul saarel omaette oleks kergem. Vahel jälle, et see vaikus ja üksindus ahistab. Ma ei tea isegi, mida ma praegu täpselt tahaks. Tean vaid, et tahan, et kõik saaks korda. See aga ei sõltu minust ja saab juhtuda vaid siis, kui tema ka tahtma hakkab ja tal silme eest enam must pole.

Vastik media player. Viskab ka ette lugusid, mis mind siiski uuesti nutma ajavad.

Ma olen nii kuri praegu, et värisen üle kere. That's a first. Ja umbes samavõrra õnnetu. Sisemus karjub ja rebeneb. Ei, ei ole infarkt. Aga sama hästi võiks olla. Miks me teeme kogu aeg teineteisele haiget? Ma vist ei suudaks praegu enam rohkem haiget saada. Ja teil ei ole mõtet küsida, mis lahti on. Seekord ma ei räägi. Võib-olla ongi parem. Võib-olla on mingisugune murdepunkt.

Täna ma vist lähen küll tööle täiesti magamataja punaseks nutetud silmadega. Tore. Tõesti tore! Ja milles see kõik vajalik on? Ärge minu käest küsige. Mina eelistaksin sellest olukorrast nii kiiresti, kui võimalik välja tulla, aga see on ainult minu eelistus. Ma ei jaksa samas ka pidevalt selgitada ja vabandada. Eriti kui seda ei tahetagi. Eriti, kui on selge, et tegu on mingi nõmeda arusaamatusega.

Crappy day

No tõesti... kust alustada?

Võib-olla sellest, et lapsed ajasid mu täna kahekümne minutiga nii hulluks, et ma tõesti mõtlesin, et vihkan lapsi ja uskuge - seda juhtub vast kõige rohkem paar korda aastas. Muidu ma ju sel alal ei töötaks.

Järgmisena olin ma närvihaige sellepärast, et ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud, liiklusjumalad ei soosinud mind ja ma sain muudkui närvitseda, et ma jään hiljaks. Uuesti ja uuesti.

Aga asjad läksid veel hullemaks. Viimaks jõudis kätte päev, mils olime kokku leppinud, et kolime lõpuks meie pere antiikriidekapi mu lapsepõlvekodust välja. See oli üldse nii kurb külaskäik. Vana kodu ei tundunud enam seest ka üldse kodu. Olenemata sellest, et seal on vahepeal "remonti tehtud", nägi see tõeliselt armetu välja. Justkui oleks anna andnud pärast meie välja kolimist. Kõik oli nii räämas. Meenutas rohkem naabrite, kui meie endi kodu. Ja kapp ise... kapi väljakolimine oli nii raske ülesanne, et kui me lõpuks olime naabri aiast pika brussi varastanud - mina käisin üle aia ronimas:D - ja tungraua abil koridori trepi üles tõstnud, siis sain kätte tõeliselt kriimustatud kaheksakümneaastase vanavanemate päranduse. Ainus, mis minuni jõudnud on. Oli kohe väga kurb. Ja isa suhtumine... isa, kes fännab antiikmööblit... see oli veel üle kõige. Ma olen juba harjunud, et ta on kärsitu ja tal peab alati õigus olema, aga kui ta ähvardas juba haamriga kapi puruks peksta samas, kui minu süda tilkus verd iga kord, kui kapp kuhugi vastu läks... no võite ise arvata, mis meeleolus sealt ära tulin.

Ja siis veel see ka, et ma käisin arsti juures. See oli õnneks ka osaliselt hea. Sain teada, et ma ei ole haige, ma olen allergik. Seega lastele ohutu, aga ise pean suure tõenäosusega elu lõouni igapäevaselt allergiarohtusid tarbima. Fun eks. Ja ma olen alles 22. palju õnne ravimifirmadele uue kliendi puhul!

Ja nagu sellest oleks veel vähe, ei õnnestunud mul ka suurte pingutuste järel allergoloogile aega saada.

Loodan vaid, et tänane ülikooli paberite sisse andmine läks õnneks, sest üks crappy day ei tohiks nii palju ka tulevikku mõjutada.

Ja siis solvus S mu peale. Muidugi õigusega. Ja Tema on ka solvunud. Noh, right back at you!

P.S. Mul on väga äge Navitrolla maal nimega Hide and Seek, aga päris elus see mäng mulle ei meeldi!

Ja seksi koha pealt... avastasin, et osal inimestest võib olal täitsa õigus, kui nad mind pahaks tüdrukuks peavad. Endalegi üllatuseks, no regrets, no expectations. Nagu mees. Arvasin, et ehk muutuvad meie asjad selgemaks, aga noh... olen ennegi eksinud. Nüüd lihtsalt elan ja olen ja saab, mis saab. Lihtsalt tean, et olen valmis uuesti proovima õnnelik olla. Eks näis, kellega. Aga tema window of opportunity is closing fast.

Ja ikka veel ei ole ma kurtmisega ühel pool. Nimelt sain koju jõudes pärast tõeliselt pikka päeva sellise kirja, et süda jättis veel vist ligi tund aega lööke vahele. Aga õnneks sai sellega kõik korda. Vahel tasub julge olla ja ausus tasub ka ära. Muu ei olegi oluline.

No ja üks tore asi veel... nägin täna ootamatult vana klassivenda üle... kuue? aasta. Ta oli kiilakas. Nii naljakas. Ja täitsa onu juba. Huvitav, kas see teeb minust tädi? See, et mu arst mind märkustele vaatamata järjekindlalt teietas, oli juba piisavalt imelik. Minu meelest on imelik teietada inimesi, keda ollakse alasti näinud.

Loodetavasti homme on parem päev.

Millal teie puud ehite?

Mina ehin aprillis. Vabandust pildi taustamüra eest, aga ma lihtsalt pidin selle jäädvustama. Ei mäletanudki, kui palju ägedaid ehteid mul on.

Good girls and bad boys

Eelmine dilemma lahenes ise ära. Ja mul on väga hea meel, et ma tema järele kodus ei oodanud. Läksin hoopis isa ja tema sõpradega ATVdega soosse rallitama. Isa muidugi helistas mulle varahommikul ja käskis kahekümne minuti pärast valmis olla. Üsna sürr naisterahva jaoks eks. Ma olin juba arvestanud, et süüa nagunii ei jõua, aga enda meelest olin põris hästi graafikus. Kuni selgus, et tema kakskümmend minutit möödub minu kümnega. Telefoni kella järgi kontrollitud info. Ma pole ammu nii kiiresti ärkvele ja uksest välja saanud. Isegi jooksin veidi. Aga see vaev tasus ennast tõega ära. Ma pole ammu niimoodi nautinud läbimärjaks saamist, mudane olemist ja kusagil keset tundmatut sood kinni istumist:D Ilma irooniata, kusjuures. Tõesti oli väga lõbus. Kuigi ma pole vist kuangi varem nii palju vitsa saanud. Lõpupoole, kui jälle tagasi teel olime, julgesin ise ka taaskord sõita ja no nii raske on mitte gaasi anda. Muidugi siis, kui isa mu tähelepanu sellele, et spidomeeter näitab miile, mitte kilomeetreid, juhtis, võtsin ikka ehmatusega hoogu maha. Aga mitte kauaks ja mitte palju:D

Eriti naljakas oli see, kui me leidsime keset metsa vana alumiiniumist rahakohvri. Kõigil oli kohe nii põnev, aga kuna me seda kohe avada ei osanud, siis otsustasime raske kasti kuidagi meie peatumispaika tassida ja seal välja uurida, mis aarded selles küll peituda võivad. No ikka tekitab huvi küll, kui leiad keset metsa erkpunase kasti. Raske kasti. Aga kahjuks, kui tagasi nö koju jõudsime, suutsime kohe kasti avada ja seal ei olnud mitte midagi:( Me oleksime ka rubladega leppinud.

Siis sain veel otse puu alt värsket kasemahla. Ja saime proovida tikutopsi suuruses kahe uksega autos hiigelsuure koeraga maid jagada. Ja siis isa jootis mu täis, et ma mingil juhul end haigeks ei suudaks külmetada. Ma ei ole kunagi varem niimoodi keset päeva neli viinashoti järjest hinge alla tõmmanud. Ei tahtnud seegi kord, aga täna olen vähemalt terve. Kaineks saamine oli keerulisem üritus.

Igal juhul millalgi sai kokku lepitud, et teeme Temaga õhtul siiski midagi ja palusin end tagasi linna viia. Ja siis muidugi... kõigepealt oli jälle see faas, kus meil iga natukese aja tagant kallistada vaja oli. Minu meelest on nii kurb, et me nii harva näeme. Tema meelest vist mitte nii väga. Aga ma olen vist üks keeruline juhtum ka. Ja siis me otsustasime Stroomi randa jalutada ja eksisime täielikult ära siin metsa vahel. Igal pool oli veel nii vesine ka, et väga raske oli üldse kuiva jalaga edasi liikuda. Lõpuks mul ei olnud enam aimugi, kus pool meri on ja mitte ükski valgustatud tee, milleni jõudsime, ei tundunud ka tuttav. Tema sai muidugi naerda, et Maria vedas ta võssa. No vedasingi konkreetselt ju. Ilus Tallinna ekskursioon küll. Ja ma pean vist siin veel kõvasti teid tundma õppima enne, kui jälle pimedas suvalisele metsarajale keerata julgen. Samas see roosaka kumaga taevas mere kohal... see oli seda tunniajast matka väärt. Tegeliklut võiks siit vabalt kahekümne minutiga randa jõuda:D

Lõpuks jõudsime jälle mingi ringiga tagasi koju. Talle tegi see väljend nalja. Aga minu jaoks see ongi nii kodu, kui kodu üldse olla saab. Ja siis... siis ma sain halvas mõttes nostalgitseda. Pole juba üle aasta SOS pille vaja läinud ja andis tunda ka. Kui poes nende järel käisin, siis avastasin, et selle raha eest saaks tänapäeval juba ka ühe üsna vastutuleliku prostituudi. Lisaks veel kõik terviseriskid eks. Aga Tema koha pealt ma lihtsalt olen loll, võimetu vastupanu osutama.

Igatahes, ma jõudsin viimase nädalaga otsusele, et tuleb sellest, mis tuleb... igal noorel neiul või naisel on vaja isiklikult kogeda, kuidas on paha poisiga tunded mängu panna. Nüüd on minu aeg. Ja muidugi... muidugi ma ei jäänud kõigega rahule. Kõik oleks sanaud olla parem. Ma olen terve öö magamata, sest mul lihtsalt ei tulnud und ja tema jäi jutu pealt korduvalt magama ning hommikul, natuke isegi minu üllatuseks, tahtis siit kibekiiresti minema. Ja ma pole kunagi varem näinud, et ta selline magav munk, käed teki peal, oleks. Aga kõigeks on vist esimene kord. Ma nii tahaks, et ta mulle rohkem räägiks, kui miski teda häirib vms. Või vb kadus lihtsalt väljakutse ära. Ja samas, samas meeldib talle vähemalt sama palju kaisus magada, kui mulle. Mingisugune kontakt teise inimesega lihtsalt peab olema. Ja siis, kui ta unest veidi virgus ning end keeras vms, tegi ta mulle iga kord kuskile musi. Nii armas. See nagu räägib hoopis teist keelt eks. Mis edasi saab? Kes teab? Olen ennegi näinud, et hommik ei sõltu kuidagi öisetest sündmustest. Hea, et ta päris pimedas ära ei hiilinud vähemalt. Ja mulle tundub, et mu ego jäi isegi üsna terveks. Ja ma tean, et mul ei ole midagi kahetseda. Vahepeal tahaks teda raputada ja laulda talle Roxette'i - Hello! You fool! I love you... Aga ma ei taha teda sundida millekski, mida ta ei taha. Ja ega ma isegi veel pärise täpselt ei tea, mida ma tahaks ja kuidas see töötama peaks.

Igavene igivana dilemma

Piinan end taaskord küsimustega: helistaks talle, kui ta juba siin on? Küsiks, kas ta mind ka näha tahab? Ei, helistab ise, kui näha tahab. Istuks kodus ja ootaks kõnet nagu luuser, sest muidu me äkki kohtume alles saja aasta pärast? Või otsiks endale meeleheitlikult tegevust, et teha nägu, et mul ei ole tema jaoks aega ja ma nagunii eriti ei hooli? See ajab mind hulluks. Tema ajab mind hulluks!!! Nii heas kui halvas mõttes. Säh sulle lähedane sõber...

Fotojahtijad, väljakutse teile!

Otsime kaanepilti!

Teemaks on "Mäng". Vihjeteks võiksid olla tähelepanu äratav, lapselikkus, millest välja ei kasvata, lustijanu, seltsis segasem, kiiksuga jne.

Ma väga loodan, et keegi teist saab/tahab/oskab/viitsib aidata. Parimast pakkumisest saabki minu raamatu kaas ja ma väga loodan, et see raamat tuleb perfektne kaanest kaaneni.

Super päev muutus just super kurvaks

Praegu ma tõesti mõtlen, et äkki peaks palvetama. Nagu päriselt. Aga kas see üldse tüütaks pühapäevauskliku nagu mina puhul? Ma ei taha ka olla see, kes Jumala poole pöördub vaid hädas. Aga just hädaga ongi praegu tegu.

Ema helistas. Et öelda, et mu onunaine vaagub elu ja surma vahel juba üle kuu aja ning millegipärast ei ole keegi vaevunud seni mind sellest informeerima. Ja tundub, et asjad saavad minna ainult halvemaks. Väga suure tõenäosusega ka lähevad. Ja mul on nii kurb. Mulle meeldib mu onunaine. Kuigi me näeme väga harva. 

Ma olen alati olnud nii õnnelik ja tänulik, et surm kõnnib minust kauge kaarega mööda. On ju olnud vaid üksikud surmajuhtumid, mis minu maailma mõjutavad. See oleks kindlasti üks neist. Ja ma juba praegu ei tea, kuidas sellega hakkama saada. Kuidas käituda. Ema tänane kõne oligi nagu see ettevalmistav - ole valmis, ta kohe sureb - tüüpi kõne. Ja mind nii häirib, et ma ei saa mitte mdiagi teha olukorra parandamiseks. Ja mul on nii kahju mu onutütardest. Mida nemad veel tunda võivad praegu. Me oleme ühevanused ka enam-vähem. Ma ei taha mõeldagi, mida ma tunneksin, kui minu ema või isa või kasuisa või mõne hea sõbra elu samamoodi juuksekarva otsas ripuks. Ja ma olen juba praegu hunnik õnnetust:(

Ja see muidugi ka ei aidanud, et ema otsustas mulle selle jutu lõpuks loengu pidada sellest, kuidas elada. Annoying.

Mida kõike me ajud koos ei genereeri

Sellel nädalavahetusel sain kohe palju targemaks. S oli külas.
Esiteks sain teada, et S-i bioloogiline lesbikell tiksub juba väga kõvasti. Nii kõvasti, et kõik naised hakkavad ilusaks muutuma. Kaasa arvatud mina:D

Vajadustest lähtuvalt... kui S 11 aastat arstiteadust ära õpib, saab temast näitleja. Või lombakas mees minu vajaduste rahuldamiseks.

Ja sellest, kuidas me vahvleid tegime kuni pudrunuiaga taigna ründamiseni ja nende ülepraadimiseni - ma parem ei räägigi.

Aga täna... täna kui ma olin kolmteist tundi maganud ja tema öösel minu heledat ihu ripsmetega paitanud... läksime me oksi adopteerima. Kas teil on üldse aimu, kui palju on hüljatud oksi siin ilmas? Või haavatuid. Raudselt tuleks TÜle riiklik tellimus teha oksatohtritele. Üks meie tänastest järeldustest. Me otsustasime ka luua ühingu Ühendatud oksad lühendiga PUU, mis kaitseks kõiki oksi ebaõigluse ja diskrimineerimise vastu ning toetaks ka oksade rassidevahelist armastust.

Samuti diskuteerisime teemal oksade elusalt matmine või tuhastamine ja tulin koju Emo ja Iso oksaga. Viimasel on muidugi ka eeskujulik resolutsioon olemas. Vastukaaluks sellele on Emol juba hüüdnimi - Bill.

Mis veel? Leppisime kokku, et lähen talle külla, kui ta ühikasse hobuse veab. Et aga viimane valvurist mödöa saaks, peaks ta kükitama ja roomama ning igaks juhuks Muu lausuma.

Sealt edasi tuli A le Coqi ideedekampaania väärne pärl - lehmad kulleriks. Ise linna piima viima. Oma toitlustusteenus.

ja veel ja veel ja veel. S, täienda mind, kui midagi olulist unustasin.

Avaldan ka arvamust

Ikka sel seksiteemal. Ma ei saa aru, miks praegu terve meedia ja nii palju inimesi vihane on, et alaealise ja täiskasvanu vahelise seksuaalsuhte vanusepiiri 14-lt 16-le nihutada tahetakse. Pool rahvast nõuab: laske lastel seksida, kui nad juba ise tahavad. Teised jälle: laske lapsel laps olla.

Isiklikult ei näe ma põhjust draamaks olenemata sellest, kus seaduslik piir on, aga see, et üsna suur osa kommentaatoreid kekkab sellega, kuidas nad 12-aastaselt kellegi voodist läbi käisid, ajab küll oksele. Ei, ma ei ole mingi kade vanatüdruk. Ja ma ei vaidlegi selle vastu, et armastus juhtub, millal juhtub. Aga ma lihtsalt arvan, et iga kord ei ole tegu armastusega või siis vähemalt ei pea see iga kord platoonilisest nii füüsiliseks edasi minema.

Mõelge nüüd ise lausekonstruktsiooni: mina kaotasin süütuse... peale. Kes tahaks midagi kaotada, millestki ilma jääda?

Mina võin küll täieliku südamerahuga öelda, et mina ei kaotanud mitte midagi. Ma ootasin ära selle õige inimese ja hetke. Ja ma olin mõlemad küsimuse all olevad vanusenumbrid ammu ületanud. ma ei taha ka kasutada nõmedusi nagu ma kinkisin selle XXX-le, sest seks ei tohiks olla ohverdus. Seks peaks olema midagi sellist, mida mõlemad paarilised teha tahavad. Ja seksiga kaasneb suur vastutus. Mõne jaoks toob lapseootus kaasa palju rõõmu. Tegelikult vist enamuse jaoks, aga see peab juhtuma hetkel, kui selleks valmis ollakse. Kui mitte sajaprotsendiliselt, siis vähemalt nii palju, et end kokku võttes lapsele normaalset kodu pakkuda. Ei ole tõesti mõtet oma vanematele uusi kasvandikke toota. Nemad nagunii said juba kunagi nii palju lapsi, kui nad tahtsid, või saavad soovi ja võimaluse korral veel. Surrogaatvanemlus aga on hoopis teine teema, mida ma täna siin ei lahkaks.

Niisiis... tõstke julgelt see vanus 16ni. Võib-olla võiks jätta mingi lisaklauseli juba olemasolevatele paaridele, kes uue seaduse vastu eksiksid näiteks tingimusel, et nad on seksuaalsuhtes mõlema poole soovil ja alaealise vanemate teadmisel. Vanemate nõusolek oleks juba selline kahtlane teema. Aga vähemalt nad võiksid teada ja olla sellest eelnevalt informeeritud, et nad oskaksid oma lapsele nõu anda ja vajadusel teda ka kaitsta. Utoopia? Võib-olla. Aga see siin ongi minu maailm ja ma võin siia kirjutada, mis iganes mõte mulle pähe tuleb.

Suu tõmblukuga kinni

Ma nii tahaks ühest asjast rääkida.
Aga ma ei saa sellest siin rääkida.
Ja ma ei saa ka oma lähimatega rääkida.
Ja nendega, kellega saan - sellel ei olnud mingit mõju kahjuks seekord.

Miks Temaga alati kõik nii keeruline olema peab? Casey ja Cappie või Chuck ja Blair? Või hoopis midagi muud? Ma jälle ei tea.

Vahetaks usku!?

Minu kõrvalmajas elavad vist kaks mormooninoormeest. Ja minu tähelepanekute põhjal tundub, et mormoonipoisid on peaaegu alati väga armsakesed. Eile ütles üks neist naabripoistest mulle bussipeatuses kokku juhtudes isegi "tere". Eestlased ju nii ei tee, aga ma ei tea, kas see tuleneb nende kultuurist või usust või siinsetest töökohustustest või lihtsalt sellest, et me pilgud kohtusid. Tegi tuju heaks. Nii väike asi ju iseenesest. Nunnu poiss ütleb tere. Aga kahjuks oma kogemusele tuginedes võin öelda, et nende nunnudus kaob ära kohe, kui nad päriselt rääkima hakkavad. Siis ma mõtlen vaid: mine ära. Ma ei taha sinu kirikusse tulla. Mul on juba oma kirik ja koht. Aga tegelikult võiks olla päris huvitav mõne sellise nunnukesega pikemalt vestelda nende mõtetest ja elust siin. Ehk avardaks oma maailmagi? See ei tohiks ju veel raske olla. Ja nunnude uute sõprade vastu pole mul ka absoluutselt mitte midagi:)

Aga veel... täna nägin taas kevadet. Esimest oravat. Kahevärvilist. Esimesi Tammsaare teed ületada proovivaid parte - väga loodan, et see neil eluga õnnestus. Tõeliselt sooja päikest, mis teeb pai tervele su kehale ja ka hingele.

Veidratest asjadest

Viimasel ajal on mul tunne, et ma ei jaksa enam. Kohe mitte üldse ei jaksa. Ja mitte midagi ei jaksa. Ja mitte miski ei aita. Ärkan, nagu oleks puuga vastu pead saanud (loe: poleks magama läinudki) ja magan igal võimalusel. Või söön, sest need kaks tunduvad olevat loogilisimad lahendused energia taastamiseks. Või siis veedan aega, tehes asju, mis mulle meeldivad. Või vedelen niisama. Kogu kodu upub segadusse, kuigi ma vahepeal ikka üritan jupphaaval seda likvideerida. Ja kõik tähtajalised asjad nihkuvad aina lähemale, aga ei liigu edasi. Praegu vähemalt koristasin enam-vähem ära Annika küllatuleku auks. Aga varsti on see segadus tagasi, ma tean.

Igatahes, eilseks ühtuks ma olin nii väsinud, et ei jaksanud absoluutselt midagi teha. vedelesin voodis, käisin ringiratast mööda samu veebilehti ja vahepeal vedasin end kööki tankima. Jõin tohutult palju. Ja viimaks kurtsin ka teistele, et väga nõme on olla. Ja teate mis? Sellest oli kasu. Ma ei tea, kuidas. Võib-ola lihtsalt platseeboefekt, aga mulle tundub, et mõned mu sõbrad teavad ja oskavad midagi, mida mina veel ei oska. Vähemalt energia koha pealt. Ühel hetkel ta ütles mulle: ok, võta siis ja käskis magama minna. Ise veel mainis, et vabalt võib üritus läbi kukkuda ega täpsustanudki, mida ma võtma peaksin. Aga mul hakkas minutitega nii naljakas. Väsimus kadus ära. Magada oleks ikka tahtnud, aga isegi ei saanud kohe. Kogu keha surises justkui võõrast energiast. Seda kogunes nii kiiresti nii palju, et saatsin talle igaks juhuks sõnumi käsuga lõpetada mida iganes ta teeb või ei tee.

Ühest küljest oli see hea, aga teisest... see polnud minu oma. Ma ei osanud seda vist kasutada õigesti. Või omaks võtta. ma tõesti ei tea, mida ma siin räägin. Räägin vaid oma tunnetest selle suhtes. Ma pole mingi ekspert. Võib-olla oli asi selles, et tegu oli meessoost inimese energiaga. Igatahes... vähemalt korraks oli hea. Korraks tundus, et on lootust. Hommikul ärkasin aga ikka taaskord nagu laip ja vedasin end vägisi tööle. ma ei tea, kuidas, aga millegipärast hakkab mul kohe töökoha uksest sisse astudes parem. Võib-olla lastel on lihtsalt nii hea ja puhas energia, et selle sees jaksad isegi rohkem!? Isegi siis, kui tülitsed teiste õpetajatega. Isegi siis, kui on pingeline aeg või hetk.

Aga võib-olla mul on lihtsalt kevadväsimus ja hea kujutlusvõime!?

Vahel tekib aukartus

Näiteks siis, kui sinu lähedale söandab tulla imeilus valge luik. Kohe väga lähedale. Meetri kaugusele kõigest. Siis on küll tunne, et ma vist olen millegi väga heaga hakkama saanud. Tundub tõsise auna. Et sind/mind nii palju see väärikas ja imekaunis lind usaldab.

Laps aga mõtles muidugi nagu eelmisel päevalgi kindlasti, et vastikud elukad. Alati, kui neile järele jõudma hakkan, lähevad nad eest ära. :D

Aga kevad on väljas. Kohe päriselt. Lilled suruvad end vägisi läbi mulla. Ja linnud laulavad imekaunilt. Ja siiani armunud vanapaarid promeneerivad, käe alt kinni. Ning nägin ka keskealiste lembemomenti kaubanduskeskuse ehetepoest möödudes. Mis oli väga armas. Naine selline eestipäraselt hästi säilinud ja hoolitsetud. Mees selline: teksad, eesti mustriga kampsun, läikiv pealagi ja õllekõht. Ja nad siis seal kahekesi hetkel, kui kliente ei olnud, üksteise embuses. Suutmata käsi üksteisest eemal hoida. Tõsiselt armas. Tõi mulle naeratuse näole. Sest see tähendab, et... alati on lootust armastada. Ja olla armastatud. Olenemata vanusest. Või välimusest. Või rahakoti suurusest.

Tuhkatriinundusest

Kellelegi ei meeldi koristamine, eks. No S küll väidab, et talle meeldib, aga no tegelikult ka. Kes sind ikka usub. Sa lihtsalt ei seedi räpasust ja pigem valetad, et sulle meeldib koristamine, kui et jätkad räpasuses.

So not my point. Tegelikult aga on koristamise juures ka meeldivamaid osasid. Ma ei tea, mis teile enim meeldib, aga minu lemmik on tolmuimeja. Seda siis, kui ma viimaks suudan end sundida seda kitsast vahest välja sikutama ja tööle panema. Ja eelkõige meeldib mulle tolmuimejaga esikus ja köögis möllata. Sest need on kohad, kus kõige rohkem puru maas on. Olenemata segaduseastmest või astmetusest. Mulle nii meeldib see krõbin, mida tolmuimeja seal liikudes teeb. Sis on tunne nagu tegelikult ka teeks midagi kasulikku. Nagu päris koristamine. Et on töö ja tulemus. Tolmupühkisel on ju tegelikult ka tulemus, aga see ei ole kaugeltki nii nauditav. Eriti, kui on palju nudinad ja mööblit, mis vajavad liigutamist ja eest ära tõstmist. Öäk. Tunnstan ausalt, et iga kord ma ei liiguta kõike ja tegelen illusiooni loomisega puhtusest. No eriti nõme on ju ka näiteks sealt koristada, kus on koos rohkem juhtmeid. Mul on juba praegu voodi peidetud küljel tohutu juhtmepusa. Enam ei saa ka läpakaga nii kaugel istuda, kui alguses sai. Juhtmed ei ulata:D

Aga ma rohkem ei pii na teid oma grafomaanlusega lihtsat seepärast, et mul on väga odatud vaba õhtu ja ma ei oska nüüd sellega enam midagi peale hakata. Juba viskasin külmkapist asju ära isegi. Ja proovisin mune loksutada, et saada aimu nende küpsusastmest:D Ei saanud eriti.

Mõnikord on mul nii kõrini ära helltatud inimestest. Ja mõnikord on mul nii kõrini, et money does matter. Aga õnneks see kõik ajab mind tõsiselt närvi vaid mõnikord.

Teinekord aga ma pole rikastele ja kuulsatele üldse kade. Näiteks siis, kui mulle väga lähedal juhtub selline asi, et keegi avaliku elu tegelane tuntakse linna peal ära. Keegi, kes on väga tore ja armas ja näinud aastate jooksul kõvasti vaeva, et taastada ja hoida oma privaatsust. Ja siis keegi lihtsalt jultunult küsib talt üle, kas ta on See ja Teine ning siis teeb temast pilti. Ja lubab, et seletab hiljem, miks. Ei, mitte mingil avalikul üritusel. Isegi mitte kinnisel, kuhu osalejad nagunii oskavad pressi oodata. Lihtsalt oma igapäevatoimetuste keskel. Neil hetkedel on mul häbi oma ametivendade pärast. Ja neil hetkedel saan alati uuesti aru, miks paljud ajakirjanikke ei salli.

Kaks aastat ja keegi ikka ei taha

Käisime täna lastega esimest korda Tallinna Loomade hoiupaigas. Väga positiivne kogemus ja korralik elamus. Hingeminev, see tähendab... Tallinna oma on täitsa euro, aga sellegipoolest peavad suured koerad ära amhtuma ruutmeetri peale. Huvitav, kas seetõttu nägimegi, et üks suurem koerlane on ära õppinud mime meetri kõrgusele hüppamise, kui millegi üle erutub? Selles suunas on ju vähemalt ruumi. Aga ma saan aru, et raha ei kasva puu otsas. Ja kohe kindlasti mitt heategevuslikul asutusel.

Saim taaskord kassitoas kasse paitada ja pisitibu püüdis iga kord, kui kõrvale vaatasin, kassikrõbinid joogivette lajatada. Suuremad oleksid kõik need loomad koju hea meelega tassinud ja tüdruk muudkui klõpsis pilte ja videosid. Koeri vaatasme puurides. Ei teadnud ju, kes on sõber ja kes mitte. Vaid pisematel lasime end läbi puurivarbade limpsida. Ja viimaks anti meile nelja peale ka üks vaa isane koer jalutamiseks. See tähendab, et mul oli innukas koer eest tõmbamas ja kolm last järele vedada:D Mitte, et makurdaks. Tore oli. Aga mul oli sellest loomast nii kahju. Nii tore koer ja keegi teda ei taha, sest ta on juba kümneaastane, kuigi pisike ja armas. Samas oli näha, et ta on siiski juba elatanud tegelane. lpsed lugesid kokku, et meie vast kümneminutilise jalutusringi jooksul kergendas koer end ühtepidi neli ja teistpidi kuus korda. Ju see pole enam selles eas väga lihtne tegevus. Ja mul oli nii meeletult kahju, kui olin sunnitud teda jõuga sinna puuri tagasi lükkama. Ta vaatas mulle nii lõputult kurvalt otsa. Ei tahtnud mitte olla seal teiste kadedate koerte kisa keskel. Enamus koeri on nii suured ja ilusd, kusjuures. Aga mõni seisab seal aastast 2008. Ju kõik kardavad neid koljatlikke olevusi. Teadmata, et tegu on tegelikult kaisukarudega. Kurb, et inimesed loomadest nii vähe hoolivad. Kui ära kaotavad, siis oleks justkui aksessuaarist ilma jäänud, aga otsima ka ei hakka. Samas sealsed töötajad paistavad olevat väga südmlikud ja abivalmis. Üks onu isegi tõi lastele kommi. Mul oli temast nii kahju ja tüdrukust ka, sest viimane ei tohi kommi süüa ja onu tahtis vaid head, aga tekitas kurva situatsiooni.

Igal juhul... soovitan kõigil, kes tahaksid oma pere täiendadaneljajalgse võrra, alustada sõbra otsinguid just varjupaigast. Saate tõenäoliselt tervema ja lojaalsema kaaslase.

Taasavastades uisutamist

Viimastel aastatel olen ma vaid korra võid paar jääle jõudnud. Iga kord suure õhinaga läinud ja samamoodi iga kord seal hambad ristis kannatanud. Alla pole ka tahtnud anda, sest ma ju tean, et uisutamises peitub mingi maagia. Miks muidu ma lapsepõlves pea igal näalavahetusel taasjääl olin. Olgu siis kas sõbraga või täiesti ihuüksigi tihti. Mis mind selleks motiveeris?

Õnneks sellel nädalavahetusel kaks päeva järjest uisutamas käies avastasin taas maagia. Kõik trikidki tulid meelde ja mõnes asjas muutusin veelgi osavamaks. Põhiline on aga see, et ma hakkain uisutamist taas nautima. Ja uisul ja uisul on ikka vahe. Ma ju suure hooga ostsin endale mõni aeg tagasi uued isiklikud uisud. Kunstnahast. Sest Lõunakeskuse plastikkuubikud olid uisst ikka väga kaugel. Aga see pvc või mis iganes materjal ta ka oli... ei saanud ka omaks. Ka peale terava uisu kindlusemõttes ise teritada laskmist, oli ikka pdievalt tunne, et libisen rohkem külgedele kui otse. Ja see käis väga närvidele. Seekord otsustasin taas laenutamsie kasuks. Esimesel päeval sain ka mingid plastikust hokiuisud, mis olid küll alguses harjumatud, aga sõidumõnu tuli siiski tagasi. Teisel peäval sõitsin plastikust iluuiskudega, mis tegid harjumuspäraselt haiget, aga siiski pean tõdema, et nautusin sõitmist. Ja nüüd... nüüd ma siiski tahaksin endale kvaliteetseid nahast iluuiske. Tahaks teada, mis tunne on sellistega sõita.

Täna tundub, et elu on ilus

Käisime täna endise Silmarõõmuga Tuhala nõiakaevu avastamas. Me kumbki polnud seal varem käinud, kuigi mina olen juba ammu tahtnud. Kunagi ei satu lihtsalt õigel ajal. Seekord töötas ette planeerimine ja avastasime tohutult ilusa paiga Eestimaal. Mitte, et neid mujal ei oleks, aga kõik need käänud ja vanad mõisahooned ja vesi igal pool... see võiks kodu olla. Kuigi tegelikult on ju sisemaa. Kaev ise oli... tore/kena/muu ilus sõna, aga sellist Mont Juic'iga võrreldavat maagilist tunnet ei tekkinud. Kuigi üks on looduslik ja teine mitte, eks. Aga mind ei vaimustagi enam kergelt. Sain aga teada, et mu kõige hullumeelsemad saapad omavad ka maagilisi võimeid mudast ja sügavast veest mitte läbi imbuda:D

Töö mõistes oli ka tore päev. Sain teada, et kui kirikukellad löövad, siis tegelikult onud laulavad ja mina peaksin üldse sel ajal vait olema:D
Ja kõige pisem tibu, kes alles väga väheseid sõnu valdab, haaras mul seljatagant kaelast kinni ja pistis pea üle õla, et siis armsa naeratuse saatel mulle lihtsalt õrna häälega "tere" öelda. Selliste hetkede nimel ma elangi:)

Vahel lihtsalt peab tegutsema ja mitte üleliialt mõtlema

Ehk mis toimus eile.

Eile oli väikevenna sünnipäeva pidu. Sättisin end veel ülemäära ilusaks ja ei suutnud mitte edvistada nende selgelt liiga noorte poiste ees, kellel veel lube ei ole ja keda sinna viima pidin. Oli üllatavalt tore. Kuigi ma ei teadnud sealt peaaegu kedagi ja südaööst vms oli vanadest tuttavatest vaid sünnipäevalaps alles. Õnneks aga oli juba tekkinud hulk uusi tuttavaid. Mulle uued tuttavad meeldivad. Need peod, kus jutt teistega kuidagi sujuma ei hakka, on need kõige nõmedamad.

Saime palju saunas käia. Väga kuumas saunas. Mina ja Veiko olime esimesed. Ann muidugi ei tulnud kaasa, aga ta nagunii ainult muigab, kui V mulle pluuto musi teha üritab või üks meist teise süles istub. Ja nii me siis tegime V-ga koos suurema osa lollusi ära. Ann vaatas vaid siis imelikult, kui V-ga kahekesi paljalt dushi alt tulime, aga kammoon. Mõlemad täiskasvanud inimesed ja meie vahel pole mingit ohtlikku keemiat. Me just rääkisime sellest, kuidas mõnega jälle on.

Mingil hetkel ma siis jäin üksi. Või noh... ma olin liiga purjus, et kõike üle analüüsida. Laua viin üle aastate oli ikka karm kogemus. Õnneks mitte hommiku mõistes. Aga mingil hetkel olin ma mingite väikevenna sõpradega ülakorrusel mattidel lebotamas ja juttu rääkimas. Ja siis ühel hetkel olime seal vaid mina ja tema. Kohe räägin temast. Ja jutt hakkas muutuma vähem verbaalseks ning rohkem füüsiliseks. Varsti hakkasid inimesed, kes jugelsid toa ukse vahelt nina sisse pistma, ust ka enda järgi kiiresti sulgema ning hirmuga kustutasid ka tule ära. Mida kõike nii veel näha võib eks:D Kogemata...

Mul ei olnud ju mingit meestemurdmise plaani. Üleüldse on imelik ühest suhtest välja astuda ja siis kellelegi uuele oma ihu ja hing avada. Ükskõik kui vähe või palju korraga. Võiks arvata, et seekord oli rohkem ihule, aga tegelikult oli vist siiski hingele. Ma vist ei saagi kunagi kellestki lõplikult üle enne, kui ei tule uus ja parem mees... No kas just parem, aga täitsa ok. Kui see välja arvata, et ma olen nüüd ka lasteahistaja. Aga ta oli pikk!!!! Niiiiiii pikk. Ma ei hakanudki ta vanust küsima. Me lihtsalt nautisime üksteise seltskonda. Koos oli tore. Ja mul oli seda lähedust vaja. Seda tunnet, et ma ikka veel meeldin kellelegi. Kasvõi üheks ööks. Kasvõi svipsiselt. Alati ei tahagi ju mingit tõsist suhet. Tahaks hoopis ilusat ööd. Või kirglikku. Nii kirglikku, et hommikul naudid oma paistes huuli ja habemest kraabitud nahka, ehk mõnd sinikatki...

Ja tõsiselt... mul pole ammu nii tore olnud. Seda pean tema kasuks tunnistama. Kuigi tema jaoks ma jäingi vaid tilliõrritajaks vist. Ütlesin küll kohe, et seda ei juhtu. Tema vaid vastas, et oi kui huvitav... ja me nautusime õhtut edasi. Õigemini ööpimedust. Saunasoojust. Õuejahedust kottpimedas jõeni jalutades. Üksteist toetades. Sõrmi omavahel põimides. Süles ja kõrval. Pikali ja püsti. Rauno, ära loe!:D Aga nüüd ma vähemalt tean, et olen valmsi taas mängu astuma. Muidugi, kui Rauno peaks nüüd leidma kellegi uue kiiresti. Võib-olla oleksin hullumeelselt armukade. Võibolla veidi vähem kui hullumeelselt. Mitte, et ma ei tahaks teda õnnelikuna näha. Aga veel ei mahu mõte pähe. Ka siis, kui ise juba edasi liigun.

Tahan kõike

Üleeile küsiti mult, kas mul muud elu ka peale töö on.
Vastasin, et hetkel ei ole. Tegelikult oli see veidi bravuuritsemine, sest tegelikult ikka natukene on. Ja ma olengi laip just sellepärast, et ma tahan kõike ja korraga. Tahan teha tööd, puhata ja mängida, olla omaette ja heas seltskonnas, vaadata filme ja lugeda, naerda ja jutustada. Ja ma kipun ikka rohkem kohustusi kaela võtma, kui kael kanda suudab. Ja ma ei tea veel, mis oleks parim lahendus tasakaalu leidmiseks.