Meie geniaalsuse või jaburuse tipp:D

then i'd have to have a big fancy party too
Roger ütleb:
yeah
just make sure your guests will not make too big of a mess
Mia ütleb:
i'm not afraid of that
only a bit because i have carpet everywhere
it has already tasted several kinds of wine
Roger ütleb:
ha ha ha
they should drink the wine not waste it on the carpet
Mia ütleb:
hey
carpet wants to drink too!

Roger ütleb:
you invite the carpet as well
ha ha ha
Mia ütleb:
and carpet is always welcome
and when you come you can brind your carpet along
so mine wouldn't be bored
Roger ütleb:
I have no carpet
ha ha ha
so I could not bring mine
Mia ütleb:
so you need to adopt one fast
Roger ütleb:
yeah
maybe I should apply for adoption of a carpet
Mia ütleb:
so it would get comfortable in your company before it is pushed into the big bad world
Roger ütleb:
a thirsty wine loving carpet
Mia ütleb:
a carpet needs a stabile home you know...
Roger ütleb:
I hope I will qualiy and they will let me adopt one
it will be tough
strict rules for adoption
Mia ütleb:
maybe you need a wife first?
i don't know if they give carpets to single parents
Roger ütleb:
yeah
Mia ütleb:
it isn't like a plant you know.... it isn't ok to kill a carpet
Roger ütleb:
that is true
stable relationship
Mia ütleb:
hey
Roger ütleb:
does a lover also count?
a guy
Mia ütleb:
i guess it does
carpet agencies are tolerant
no phobias
Roger ütleb:
I have heard of some strict carpet agencies though
Mia ütleb:
tell me all about them
Roger ütleb:
and I am a bit afraid to get a trouble maker carpet
a naughty carpet
that would not be good when I have to worry about my carpet all the time
Mia ütleb:
maybe you can make it into an angel carpet?
Roger ütleb:
well I am sure when my carpet will meet you, then it will find out what an angel is like
Mia ütleb:
i'm more worried about if it would agree to support me when i'm old or would it prefer it's biological parents
mine is a drunk, don't forget
Roger ütleb:
yeah
it would not be easy to handle a drunk carpet
I feel a bit bad for you
Mia ütleb:
maybe it will puke on itself?
Roger ütleb:
yeah
i heard that happened to carpets before
Mia ütleb:
i guess i must start limiting the quantities my carpet consumes
strict parenting
Roger ütleb:
lock the fridge
very strict
zero tolerance
Mia ütleb:
i think i should cover it with plastic every time i have guests
Roger ütleb:
yeah
because this way you do not seduce it
to be naughty and drink
Mia ütleb:
i wonder if it's capable of causing small earthquakes. why else everyone keeps dropping stuff on my carpet?
Roger ütleb:
probably
it get its way like that
make people dropping things on it
Mia ütleb:
oh
that mean carpet
it has tricked me already
no angel here
i guess that it's technically stealing
should i report to the police? tell on my carpet?
Roger ütleb:
to the carpet special forces
Mia ütleb:

Roger ütleb:
normal police can not handle that
too dangerous
Mia ütleb:
probably
Roger ütleb:
elite police unit

Pettumus vs viha

Olen täna palju mõelnud veel sellele, et pettunud on palju raskem olla kui vihane. Viha ju tuleb ja läheb ning möödub kiiresti. Aga tihti jääb pettumus. Ning sellest lahti saada on raskem. Andestada on raskem. See "andesta, et sulle pettumuse valmitasin" on ju täielik bullshit. Tavaline iroonitsemine. Ma küll ei tea, kuidas seda andestada. Ainult aeg ja paremate kogemuste lisandumine leevendab. Aga selle koha pealt ma ei oska teist põske pöörata. Ei oska ka mitte pettuda. Ideid?

Kiiksud

Kõik, kes mind veidi rohkem teavad, teavad ka, et mulle ei meeldi tavaline. Ja ma ise ei ole tavaline. Kuigi välimus ehk petaks ära. Suur pea välja arvatud:D

Ja mulle ei meeldi ka tavalisi kingitusi teha. Veel vähem siis raha kinkida.

Hetkel on mul ülesanne leida äge kingitus, mis oleks puidust, klaasist ja saja krooni ringis.

Algul tundus mission impossible. Siis meenusid kohe pildiraamid ja peeglid, aga no tõesti - kelleks te mind peate? Seal ei ole ju väljakutset.

Niisiis tuulasin täna ka veel surmväsinuna Kristiine keskuses, et leida midagi paremat. Kusjuures tegelikult vastavad üllatavalt paljud asjad neile tngimustele. Siiski see õige jäi leidmata. Aga teistele ideedeks... leidsin tingimustele vastavaid laternaid, säilituspurke, kellasid, termomeetreid jne. Mõttesse tulid vee teepakikarbid ja huvitavamad ehted. Ja ikkagi ostsin ühe ilusa pildiraami ka ära, aga ma juba tunnen, et mul endal on seda rohkem vaja. Mis siis, et kõik mu pildid on arvutis:D

Minu ökoloogilline jälg

Täna mul oli jälle uuel põhjusel hea meel oma värske kodu üle. Sest meie maja taga on neli erinevat prügkasti. See tavaline varia, papp, biojäätmed ja taara. Ma nii rõõmustasin, et ometi kord n veinipudelitega ka midagi teha ja viiimasel ajal on neid palju! Aga täna lugesin või noh... vaatlesin sel prügikastil olevaid pilte ja avastasin, et sinna võib kõike kuni mahlapakini toppida. Nüüd tekkis vaid küsimus, et kas õlipudelid jms on ka taara? Aga mul kulub ju meeletult tetrapakke mahla ja vahel ka jogurt/kefiiri näol. Nii tore, et neile on oma koht tekkinud. Nüüd peaks vaid välja mõtlema, kuidas mahutada kraanikausi alla veel vähemalt üks prügikast taarale. Seal on juba praegu tavalise, pesuvahendite ja igasuguste mõõdikute kõrval kitsas. Võib-olla õnnestuks paremini paigutada!? Aga ma olen nii rahul ja enesetunne on hea. Ükskõik, mida räägitakse sellest, kuidas tglt ikka kõik kokku ja põletamisele läheb.

Mina kokkan - usute?

Ma tõesti naudin seda uue elu algust.
Võimalust magada ja ärgata siis, kui tahan. Või noh... lähtuvalt kohutustest ikka ka. Aga ilma üllatuskohustteta.
Võimalust teha, mida ma tahan ja süüa, mida ma tahan. Jaosta mida a tahan.
Ja lõpuks ometi rahuldada mu pikaaegset isu osta sisustuskaupu, mida olen alati imetlenud ja mõelnud, et ühel päeval ma tahaksin neid oma koju.
Ja isegi ise söögi tegemist olen hakanud nautima.
Ja ka oma kodu koristamist. Täna ületasin iseg selle ultimate test'i ja käisin kummikindaga vetsupotis katlakivi ja rooste segu nühkimas, kuigi sad protsenti edu ei olnud.
Aga jah... söögi tegemisega on nii, et ma olen kahe nädalaga ohkem kokanud kui kahe viimaseaastaga. No peaaegu. Juba eksperimenteerin. Ja tegin eile isegi magustoitu. Ja reedel pannkooke. Ma isegi ei mäleta, millal viimati selliseid asju tegin. Ja avastan jälle, et ole suurepärane katse-eksitusmeetodi kokk. Ahju veel proovinud ei ole, sest mul pole ahjuvorme, aga nii tahaks. Juba küürisin ahju puhtaks. Ja üks mu lasteaiasõber on täiesti hämmingus sellest, sest ta kuulis, kuidas ma küürimisest rääkisin ja nüüd muudkui kordab: sina läksid ahju. Ja minu parandamine ei aita. Huvitav, kas ta kodus ka korrutab seda ja mida vanemad arvavad?:D

Aga jah... eile tegin wokrooga. Suutsin esimest korda riis keeta nii, et üldse põhja ei läinud. Ja juba teisel katsel. Samas suutsin üle kuumutada võid - ainet, mis peaks muidu aitama kõrvetamisest hoiduda. Ja seal wokis old veel katsetamiseks virsikud ja aanassid. Ja tahtsin ka india pähkleid, aga unustasin need kappi. Nii tunnen puudust pannikaanest. Kõik läheb nii ruttu külmaks ja koledaks, sest ma ei saa kuidagi kaitsta toitu pärast valmimist. Ja magustoiduks tegin kirjut koera. ainus koht, kus ma isegi marmelaadi söön. Ja see tuli superhea! Ma olen seda vaid korra varem lapsepõlves koos kokkamisfännist sõbrantsga teinud. Aga nii tahaks uuesti teha. Võib-olla järgmises reedeks. Jätkuvalt, ootan teid külla, kallid sõbrad!

Eeskujulikust teenindusest

Ja mitte ainult seepärast, et on hea teeninduse kuu!

Kõigepealt pean kiitma ühte Tele2 klienditeenindajat Rocca al Mare esindusest. Nimi oli Ange, kui ma ei eksi. Mulle väga meeldis, kui rahulikult ta kõigile mu küsimustele ühe nende toote kohta vastas ja ka küsimusteta orienteerus ta hästi oma töövaldkonnas. Au ja kiitus! Vabalt võiks Tele2 talle ka masu ajal preemiat maksta, sest taei ole mitte ainult müüja, vaid nende mainekujundaja.

Teiseks pean kiitma Starmani, kellega lõpuks interneti ja co leping sõlmisin. Kõik alates esimesest infotöötajast, kes mulle telefoni teel lahkelt infot jagas ja sobiva paketi leidis ning lõpetades paigaldajaga, olid tipptasemel. Mulle meeldis väga see, kuidas nad lubavad ise tagsi helistada ja helistavadki. Küll oli tilgaks meepotis see, kui tüüp, kellega lõpuks lepingut sõlmima hakkasin, ei helistanud mulle lubatud ajal tagasi, aga lepin sai sõlmitud ühe teise töötaja abiga ja see esimene helistas mulle üle, et kontrollida, kas kõik on ikka hästi ja tuletada meelde, millal võin paigaldajat oodata. Sain veel hiljem ka sõnumi paigalduse aja kohta. Ning täitsa šokk oli, kui paigaldaja jõudis kohale kokku lepitud ajavahemiku esimestel minutitel. Enamasti ju jõuavad igasugused töömehed täiesti suvalisel hetkel, olenemata kokku lepitust. Piinlik oli see, et mina jäin töö tõttu veidi hiljaks, aga ka selle peale ei saanud printsist konn ega töömehest kuri kliendteenindaja. Seega olen hetkel Starmaniga väga rahul.

Kolmandaks pean kiitma isa sõbrast elektrikku, kellega eile tunde veetsin. Kõigepealt käis ta ruume üle vaatamas ja meie soove kuulamas. Siis tuli tööd tegema samuti kokkulepitud ajal. Või õigemini jäi jutt, et teisipäeval või kolmapäeval oleks hea ja ma lõpetan töö kell kahest. Niisiis sain teisipäeval mõni minut pärast kahte kõne, et ta tuleks nüüd tööle, kui mulle sobib. Sobis küll. Lausa nii hästi, et andsn kogu oma raha talle ära. Kergelt tulnud, kergelt läinud.

Igatahes, mulle väga meeldis, kuidas ta oma tööd tegi. Iga puurimise järel või isegi puurimise ajal suristas ta samaaegselt tolmuimejaga ja ka kapi tagant, kust puru ei paistaks. Kõik jäi kohe puhtaks ja korralikuks. Lisaks teab ja kasutab ta sõnu palun ja tänan. Ja uksuge või mitte - ta aitas mul isegi ühte mutrit kinni keerata ja aknaid pesta:D Ei tea, kas ta kardab mu isa või ongi selline super töömees!? :D Kahjuks ei tea ma tema nime:( Muide teeks korralikult reklaami. Selliseid töömehi pole ju palju.

Heal lapsel mitu nime jne

Kindlasti olen enne ka rääkinud sellest, kuida mu nimi mu pisikestele sõpradele raskusi valmistab ja milliseid versioone sellest levima hakanud on. Mia tuleb väga loomulikult, Ia ja Ias ka. Viimase nädala parimad on aga tädi emme ja siis konkreetset mind ema nimega kutsumine. Kusjuures teisi kutsutakse õige nimega. Mina olen ikka emme või tädi või mõni neist nimelühenditest.

Aga muidu... tänaon esimene päev, mil saan oma kodus vedeleda. Lubasin küll minna peretuttava last hoidma, aga otsustasime selle edasi lükata, sest mul on jälle ja liiga tugev nohu. Ja nii ma siis üritangi siin hoopis mitme nädala jagu sarjadega järjele jõuda ja kaklen Temaga minu jaoks nii iseenesest mõistetavate asjade üle ja talle ei jõua üldse kohale.

Ja eile oli ka päris tore päev. Ema ja Peedu käisid ametlikult külas esimest korda. Ja seejärel olin kutsutud Sirli sünnipäevale, kus oli samuti täitsa tore. Üsna kummline oli üle mitme aasta Andut näha. Avastasin, et ei mäleta enam nende sõprade nimesidki, nägudest rääkimata. No muidugi paljusid ikka mäletan ka, aga hakkan aru saama, et kõiki ei saagi kunagi mäletada ja ei ole mõtet solvuda, kui ise tunnen kellegi ära ja tema mind ei mäleta. Targem on end lihtsalt meelde tuletada siis, sest ega ma isegi kõiki meees pidada enam ei suuda. Selleks olen oma elu jooksul kohtunud juba liiga paljude inimestega ja tõesti aju selekteerib, kellega tõenäoliselt ka hiljem tegemst teen ja seega mäletama peaks ning ka erilisemad karakterid jäävad meelde. Kahjuks aga paljud jäävad vaid osaliselt. Eile kusjuures kahtlesin, kas Incu emagi mind enam mäletab, aga kohe kutsus nimepidi. See on ju alati selline kahtlane teema, palju sõprade sõbrad või vanemad sinust teavad. Ei tea ju, kas üldse oled kunagi jututeemaks. Aga muidu täitsa tore oli neid kõiki näha. Suutsime isegi Anduga normaalselt suhelda. Nagu midagi poleks olnudki. Nagu kaks vana tuttavat oleks üle pika aja kohtunud. Mitte nagu headest sõpradest oleks paariks aastaks võõrad saanud järsku.

Ja noh... see artkkel ilmus ka lõpuks eelmsel nädalal. Ja nagu oligi arvata, kuigi see oli vägagi ilus ja aus - kuigi sisse läks mustand millegipärast - on osa inimesi sellepärast närvis. No las nad siis olla. Neil on olnud peaaegu aasta aega mõttega minust harjuda. Mina ei ole midagi valesti teinud ega kavatsegi end süüdi tunda, et rääkisin ära oma loo. Seda küll ilustati veidi liiga palju, aga see ei ole oluline. Kui kellelgi on sellega probleem, siis see on nende probleem, mitte minu oma. Eriti kuna see saab olla peamiselt vaid pseudoprobleem. Probleem oleks ehk siis, kui artiklis oleksid nimed ja näod, aga on vaid minu oma ja paar ekslikult välja toodud kaugemat sugulast, keda minu pihtimus küll kuidagi mõjutada ei tohiks. Aga nüüd on selle teemaga punkt.

Elu ilma internetita

ehk mis vahepeal veel juhtunud on.

Riin küsis just, et kuidas mul läheb. Ja parim kokkuvõte ong vist, et väga pankrotiselt, aga õnnelikult. Sest nii ongi. Annika kasutas juhust ja tõeliselt nautis mulle koduasjade ostmist. Muidugi minu raha eest. Talle jäi shoppamiselõbu. Ja on tulnud ka kõvasti tehnikat osta. Mul on nüüd isiklik kasutatud pesumasin, mis küll esimese raksuga mu riided krõbedaks ja sokid auguliseks pesi, aga ma ei välista, et see mu oma süü oli. Võib-olla piisaks vaid loputusvedelikust ja üleüldse mul pole ju aimugi, milline puhas pesu ilma kuivatist läbi käimata olema peab. Mul on ka triikraud ja väidetavalt väga tegija tolmuimeja, mis pealegi peaaegu tuttuus. Nüüd on veel tarvis vaid mikrouuni. Ja kaks varianti - kas toon ära oma teleka Tartust Kati käest või pean ostma uue, sest siinne kahekümneaastane soojeneb juba pool tundi, on tõeliselt udune ja näitab mulle kinni makstud seitsmekümnest üheksat kanait. Yay, eks. Ehk Peedu toob telepulga ruttu tagasi.

Ja siis lisaks sellele käis mul teisipäeval isa külas. Lootsin, et ta aitab ära teha sellised pisiparandused, aga ta on ju maksimalist ja hakkas kohe koos Raunoga siin lammutama ja lammutamise käigus purunes ka üht-teist planeerimatut. Ning tema tahaks ikka kohe põhjalikult remonti teha, mille vastu mul ei ole midagi,aga ma kardan, et me teeme seda kellelegi teisele ja ma ise ei saagi selle tulemust kuigi kaua nautida. Ainult töö kinni maksta. Veel ei julge ka omanikule vihjata, et ta remondikulusid kompenseeriks. Kartsin isegi remondi tegemise loa küsimist. Muideks, selle korteri puhul selgus, et mööblit liigutada ei tohi, sest see on väga illusioone purustav. Kujutage ette pealtnäha puhast korterit, mida pole kunagi mööbli tagant renoveeritud ega puhastatud. Ja nüüd kujutage ette ikka palju aastaid puhastamata kraanikausikapi ligipääsmatuid külgi. Ja kõike, mis seal küljes kasvas. Eile küürisin jälle tunde. Need mitmed küürimise, mööbeldamise ja ekstreemspordipäevad on ikka täiesti laastavalt mu kätele ja küüntele mõjunud.

Igatahes nüüd on suurejooneline plaan teha korda köögi vaibaga kaetud ebatasane põrand, värvida üle sealsed seinad ja lagi, veidi parandada õnneks olemasoleva värviga elutoa seina; lisada mõned seinaliistud, vahetada jupphaaval välja valgustid ja mööbel - õnneks isal on kusagil lõputud varud, mistõttu on mulle juba siia jõudnud imeilus väike laud ja neli küll vana, aga suhteliselt ilusat tooli. Kõik sai tegelikult hoopis alguse sellest, et palusin isal köögikapi ukse hingi pingutada, sest üks uks oli ripakil. Siis selgus, et seda hinge ei saa parandada ja ostetud uutest oli üks parandamatult kõver, misjärel otsustasid mehed kahekesi hetkel, kui mind polnud, kapiuksed üldse eest ära võtta. Ja seejärel hakati mulle survet avaldama, et me selle kapi üldse maha võtaks, sest väidetavalt rikub gaas nagunii kapi kohe ära ja gaasipliidi kohal ei tohi kappi ollagi. Andsin pärast mõningast vaidlemist alla. Pealegi õhupuhasti vastu pole mul mitte midagi. Isegi olen väga poolt, sest ma ei taha, et minu köök kleepuks gaasiselt. No igatahes kapi mahavõtmise järel selgus, et selle tagant on jäetud seinad muidugi värvimata, mis tähendab, et tuleb ju kogu köök üle värvida ja lagi pidi ka gaasist must olema. Lisaks sellele ei tööta mu gaasiboiler väga korralikult ja isa lubas vaadata ehk leiutab mulle siia hoopis elektriboileri, aga homme tuleb mingi professionaalne gaasimees asja uurima. Täna käis isa elektrimees, sest pistikuid on vanas veneaegses majas kokku kuus. Kuus tükki nelja ruumi peale, vannitoas ei ühtegi. Hullumeelne ju tänapäeva elektrilises maailmas. Järgmisel nädalal hakkame siis neid paigaldama ja veidi juhtmeid ringi vedama. Kui elektrimees küsis, kas kõigel sellel on üldse mõtet nii lühikese üürilepinguga, aga ma küsisin vastu, et kas ta on mu isaga kohtunud ja siis tal rohkem pretensioone ei olnud või vähemalt välja ta neid ei näidanud.

Niisiis, kui köök on maast laeni ära lammutatud ja korda tehtud, siis on vaid pisitööd ning mulle päris oma mööbli hankimine ning vana ära viimine. Kuigi hetkel ma parem ei mõtle, mida kõige selle kraamiga peale hakata, kui ma siiski peaksin mõneks ajaks Eestist lahkuma. Ja ma ei taha enam kiirustada. Kõik kiireloomuline ning suur osa soovitavastki on nüüd olemas ja oma koju või ka mitmesse tulevasse koju tahan ma jupphaaval väärtust kokku koguda. Ja see variant meeldb mu pangaarvele ka rohkem.

Niisiis... nüüd võite vaikselt hakata soolaleivale tulema. Mõned on juba käinud ja näinud, aga enamus neist on siin tööle pandud. Jalad seinal on siin istuda saanud vaid Reijo, kes alles eile õhtul tuli. Eks ma saadan kutseid.

Minu elu uus periood - 7.3.2010

Otsimine

Kell hakkab üks saama ja ma ikka veel ei maga. Kuigi haigutasin juba mitmeid tunde tagasi, on uni nüüd, kui olen lõpuks jõudnud voodisse, järsku täiesti kadunud. Seetõttu kirjutangi hetkel hoopis Notepad'i oma postitust, kuigi tean, et pean juba viie tunni pärast ärkama ja Tapa rongile liikuma, et seal isaga kelgutama minna. HUllumeelne.

HUllumeelne ongi sõna, mis kõige paremini iseloomustab viimast nädalat. Kõik sai algusel esmaspäeval... või tegelikult... kes enam mäletabki, millal tekkis idee. Tõenäoliselt esimesi kordi kusagil varateismelisena emaga tõsiselt tülitsedes, aga kui läksin juba ülikooli, siis olin kindel, et pärast lõpetamist ma küll ema koju tagasi kolida ei taha. Ometi ei lähe kõik asjad alati päris nii, nagu unistatakse. Aga unistada võib ikka, sest kui ei julge unistada, siis ei ole lootustki, et unistustest kunagi reaalsus saab, eks!?


Niisiis... esmaspäeval tekkis väga kontreetne kavatsus hakata omale korterit otsima ja seekord tõsiselt. Tahtsin juba teisipäeval maaklereid läbi helistama hakata ja lootsin, et ema on sel ajal tööl, sest üsna imelik oleks olnud seda teha tema kõrval ja ma ei taha mõeldagi, kui palju ta siis sellesse sekkunud oleks, Emme, ma armastan sind, aga lase mul ise olla ja hingata vahepeal ka. Aga kahjuks tal oli vaba päev ja me jõudsime koju viieminutilise vahega. Ei ajanud üldse närvi, mkm! Niisiis lükkus otsimine ja helistamine kolmapäevale.

Ma valisim välja vist seitse korterit, mis tundusid talutavad. Kõige ideaalsem variant tundus olevat mu enda vanal kodutänaval, aga siis lähemal vaatlusel selgus, et ei tekstist ega piltidelt ei leia infot pesemisvõimaluste kohta. Ilusti peidetud puudus oli, Kahjuks miski, milleta ma enam hakkama saada ei kavatse. Minu päris esimene talutav variant oligi see, kust praegu ilma Office'i ja internetita oma uut postitust toksin. Kuulutus oli sisestatud päev varem ning infot oli seal erinevalt tavalistest kirjanditest pooltest rida pluss imelikud fotod. Ometi tundus, et asi väärib lähemalt uurimist.

Niisiis helistasingi maakleritele. Oi, kuidas enne seda adrenaliin möllama hakkas. Lausa kätevärinani ja ma olin enda peale nii pahane, et mis mõttes!? Ega see mul esimene kord ei ole mõnele maaklerile helistada. Hetkel peaks ju maakler olema madalam kui muru ning klient kuningas ja ma olen pidanud ikka palju tähtsamate inimestega suhtlema, kui mõni kinnisvaramaakler. Niisiis leppisin neljapäevaks pooletunniste vahedega kokku kolme korteri külastamise.

Võiks arvata, et majandussurutise ajal lähevad sellised asjad ülimalt sujuvalt, aga mida mina ka tean eks? Esimene maakler oli täiesti hämmingus, et tema kuulutuses oli üleval selline info, nagu oli. Üsna imelik on kuulda maakleri suust väljendeid " tõsi ka vä" ja "imelik". (Tubasid oli kirjas reaalsest üks rohkem.) Teine maakler ehmatas kliendi kõne peale nii ära, et tema suust hakkas läbisegi kolmes keeles sõnu tulema. "Jeeess, jeeess" ja "posvonit pjatd minut" olid minu jaoks siiski piisavalt arusaadavad ja siis visati toru ära. Tagasi helistas hoopis keegi teine. Tõenäoliselt korteriomanik. Kolmas maakler, pean tunnistama, mulle jutu põhjal meeldis. Ta suutis minuga rääkida hoolimata vene nimest selges eesi keeles, oli viisakas, seletas asju ausalt, aga positiivses võtmes ja oli samuti nõus järgmisel päeval mulle sobival kellaajal korterit näitama.

Neljapäev nägi välja nii, et umbes tund enne esimest kohtumist, sain maaklerilt kõne, kes ta iseenesest mõistetavalt lausus, et saabub viisteist minutit kokkulepitust hiljem. No tore tore! Ma pidin ju juba poole tunni pärast mujal olema. Ta siis lubas pingutada, et täpselt jõuda, aga asi päädis sellega, et mõni minuy pärast kokku lepitud kohtumisaega, kui olin juba teinud kõik endast oleneva, et järgmist kohtumist edasi nihutada, sain kõne, et ta siiski ei jõua nii pea liiklusolude tõttu ja et kas ma saaksin kuskil soojas olla. Leppisime kokku, et tulen hiljem tagasi. Maakler/omanik number 2 oli samaj ajal kättesaamatu, nii et mul ei olnud aimugi, mis kell me siiski kohtume ja mul oli ajaauk tekkinud. Sain sel ajal eks-Silmarõõmule kolmanda versiooni omakootud mütsist üle anda ja siis ta luusis minuga linna peal ning tuli ka kaasa neid maju üle vaatama. Maakler number kolm aga, naljatilk, saatis mulle kusagil ka poolteist tundi enne kohtumisaega sõnumi, et täna siiski ei saa ja homme on valida kahe (mulle ebamugava) aja vahel.

Leidmine
Kuna ma teise korteri omanikku kätte ei saanud ja kell oli juba väga palju, siis keerasin otsa ringi ja hakkasin tagasi esimese korteri poole jalutama. Vahepeal jõudsid helistada nii esimene maakler kui see omanik ja mõlemad huvi tunda, kus ma olen. Esimesele lubasin varsti seal olla ja teise saatsin pikalt, aga et ta sellest ikka aru saaks, tuli temaga veidi hiljem veel teinegi kõne maha pidada. Kuigi ta tundus esimese vestluse ajal väga tore, hakkas mulle aina enam tunduma, et ta ei jaga üldse matsu, mis rääkis selgesti tema kahjuks, sest tema korteri juures ei olnud nagunii parkimist ka. Teistel oli. Aga ju saatus tahtis nii, et ma jõuaksin kindlasti ainult esimesse.

Ja see meeldis mulle. Ta ei tundunud üldse see, mis mulle piltidelt meelde jäänud oli. Aga ta oli armas ja puhas, nõuka-aegsest mööblist hoolimata. ma nägin temas potentsiaali. Niisiis tegin endale sobiva hinnapakkumise, saime telefoni teel omaniku nõusoleku ja mina kui esimene korterit näinud potentsiaalne klient maksin käsiraha ära.
Oi kui hea meel mul sel õhtul oli. Ma teadsin, et üsna tõenäoliselt on mul olemas oma kodu, mis on igati ilus ja avar ja valge ja hea ning kõigele lisaks minu jaoks suurepärases kohas. Lähedas on pood, meri, hobused, minu töökoht ja transport pea kõigis suundades. Mõista, mõista, kus ma elan:D

Reedel sõlmisimegi lepingu, mängisime veel kord lolli kinnitades hinda ja maakler tõestas veelkord, et temale makstud kaks tonni on selge liig, sest ta lubab endale luksust mitte teada isegi tema vahendatava elamispinna aadressi. How lame is that? Sain kohe kätte ka võtmed ja alates laupäevast oli mul ka lepingujärgselt oma kodu.

Kodustamine
Juhhuu! Alates 6. märtsist kaks tuhat kümme on mul oma kodu. Küll üüritud, aga ka seda tänu sellele, et minust eelmised alustasid samuti uut etappi oma elus oma isiklikus kodus. Ja see on suur suur asi minu jaoks.
Minu esimene samm oli jalutuskäik Selverisse laadapäevadele, sest olenemata näilisest puhtusest, tahtsin siit kõik võõra välja küürida. Mulle pidi külla tulema ka sõber Aivar, kellega ka lõpuks suurte raskuste järel kohtusime - mul sai telefon tühjaks ja ema nagunii ei teadnud, kus ma olen. Ei tahtnud talle seda hirmuäratavat juttu rääkida enne, kui leping sõlmitud, sest polnud ju võimalik olemasolevatest kogemustest tuletada tema reaktsiooni. Olin kõigeks valmis. Niisiis... Selverisse minnes mõtlesin, et on tõeliselt hea, et vähemalt üks kord on laadapäevad õigel ajal ja kõik see pudi-padi, mida nad odavaks lasevad ja mida kunagi vaja ei lähe, on üks kord ka vajalik ning ma saan ta kätte inimliku hinnaga. On ju tore puhastusvahendeid osta kümme-viistest-kakskümmend viis krooni tükk. Otsa veel mõned hügieenitargeb ja potid-pannid ning ikkagi sain kolme hiigelsuure kilekotiga käe otsas koju tassida ligi tonni eest kaupa. See kuu tuleb ikka väga vaeselt hakkama saada, sest ka täna kulus umbes sama palju täiendavale stuffile. Kui eilne õhtu möödus küürides ja seejärel ema informeerides ning koos kappe laastades, siis täna ärkasin ilma kellata juba enne üheksat. Usute ka või? Ning siis algas põhipakkimine. Kui kõik minu asjad suurtesse kilekottidesse, veidi väiksematesse ja ka karpidesse panna, siis tundub, et nende transportimiseks oleks vaja veoautot. Tõeliselt hea, et mul mööblit ei ole. Ometi sai kõik ära viidud kahe autoga ning teise peale mahtus ka neli inimest. Teoreetiliselt siis oleks võinud ka ühe autoga kolida, kui oleks selline automaatpiloodil auto, mis ise end ühes tükis punktist A punkti B toimetaks. Muideks, ema reaktsioon oli väga positiivne ja ta tegi kohe oma plaanid ümber vastu ööd, et tulla appi kolima. Minu plaan nägi küll ette, et tema näeb kõike siis, kui kodu on puhas ja korras ning asjad lahti pakitud, aga talle see ei sobinud. Ja isegi pärast eilset põhiküürimist, leidis ta siit kohe kohti ning asju, millega ta rahul polnud. Kahjuks ei näinud ma tema esmareaktsiooni ega kuulnud kommentaare, sest mina tassisin sel hetkel veel asju tuppa. Siinkohal pean suurt tänu avaldama Aivarile, kes tuli taas appi ja tassis tuppa lõviosa minu kraamist, kaasaarvatud need rasked kotid, mida ma vaid meetrikaupa nihutasin. Aitäh ka Veikole, Annile ja väikevennale ning ka Raunole! Ilma teieta oleks see kik mul vist terve nädala võtnud, aga nüüd on nii, et absoluutselt kõik on lahti pakitud ja enamus vajalikust ka olemas. Suuremad ostud lihtsalt peavad jääma veidi kaugemasse tulevikku.

See uus algus on olnud väga killurohke. Kõigepealt kallutasime koos omenikest vanapaari meespoolega köögikapist kõik nõud välja, sest ma tõesti ei teanudnud, et seal midagi on ja ei tea, kas temagi teadis. Muideks, nad on selline tore armsasti nääklev paar, kus mees tahab mees olla ja siis naine on täiega see kael. Ja tänase õhtu lõpetas Aivar ühe minu shampapokaali killustamisega. Miks need varred küll nii kergesti purunevad? Aga see selleks. Ma olen saanud viimaks osta nii palju asju oma koju ja te ei tea, kui kaua ma olen seda igatsenud. Mul ei olnud seda võimalust ju ka Tartusse kolides, sest Kats ja ta ema olid üliagarad ja enne kui ma jõudsin üldse arvamust avaldada, oli kõik ostetud. Nüüd aga on hoopis teistmoodi ja ma ei lase ka enda emal siin väga palju kaasa rääkida. See on minu kodu ja kui ma tahan ilusaid tasse, siis ma ostan need. Ka siis, kui see tähendab, et ma söön paar päeva paljaid makarone. Ja see mõte on minu jaoks ikka üsna vastik.

Ahjaa... kas te teate, mis olid esimesed toiduained minu elamises?:D Ma olen selline tüdruk, kelle kodus on sool, suhkur ja pakk makarontsikuid; täna lisandusid emakodust ka teepakid, õli ja vahuvein (lisaks eilsele Aivari toodud roosale poolikule veinile). Ja ma pean aitäh ütlema emale samuti varustamise, kolimise ning muidugi söögi stardipaketi muretsemise eest! Aitäh! Emme ostis mulle täna piima, kefiiri, leiba, saia, juustu, sinki, mahla, võid, mune ja kaks kohupiimakreemi. Ning lisaks veel kolijatekambale kräsupea kooki ja pitsat. Jah, jällegi olen oma paastuajatingimusi rikkunud, aga püüan edaspidi olla parem. Praegu tõesti oli põhjust tähistada.

Terve tänase päeva siis pakkisime asju ühes kohas kokku ning teises lahti, kusjuures mul on tohutult suur sektsioonkapp ja sain selle ikkagi peaaegu täis. Emal jälle peaks nüüd tõeliselt palju tühja ruumi olema. Ja õhtu veetsime erinevate mängude seltsis, sest netti mul pole, üks kõlarite juhe on jäänud kes teab, kuhu ning telerit ma ka siin käivitada ei oska. Viimane aga polegi väga oluline. Internetitus aga ajab juba praegu, esimesel õhtul hulluks. Teine jama on see, et kerge keelebarjääri tõttu omanikuga, ei saa ma veel lubatud pesumasinat umbes kaks kuud ja siis ka võib-olla. Samas seda osta oleks praegu ülinõme, sest ma ei tea ju, kuhu elu mind viib ja pesumasinat seljas kaasa ei tassi. Ning ma suutsin eilsel pesuvahendite shoppingul juba suured pakid pulbrit ning pesuloputusvahendit kassalindile laduda ning alles siis tapiasin ära, et pesumasin on mul ainult minu fantaasias. Selleks ajaks aga oli juba piiksutajast läbi käinud kaheliitrine Vanish. Oh seda rõõmu, kui asjade jala koju tirimiseks läks! ostsin raske ja kasutu asja!aasimajandust tundma, kuulan võõraid hääli nagu mingi kergelt veesulinat pakkuv toru mu vooi kõrval ja öösel millegpärast tohutult lõhkuv kell. Rääkimata harjumatuks muutunud liiklusmürast ja gaasimajandusest, mllest ma midagi ei jaga. Aga varsti hakkan loodetavasti nii sellest kui arvemajandusest jagama.

Nii, sõbrad. Üks asi veel ja siis proovin tuttu minna. Kell hakkab juba kaks ka saama. Siia tuleb nimekiri veel minu fantaasiamaailmas figureerivatest vajalikest asjadest. Ehk tulete soolaleivale ja ühtlasi aitate!?:)
Lillevaasid
Hambaharja tops
Mikrouun
Vannitoa peegelkapp
Elektriradiaator (et kui mul on külm nagu arusaamatult täna öösel, muidu praeb ja aknad lahti kogu aeg)
Võib-olla siiski veidi uuem kui kahekümneaastane teler?
Triikimislaud
Raha, RAHA, RAHA!

Aga hetkel lõpetan. Olen õnnejunn edasi:)

Suured sammud, suuuuuuuuuuuuuuuuured sammud

Millalgi lähipäevil räägin ka lähemalt, aga veel hoian hinge kinni, et kõik siiski hästi läheks.

Vahepealsest nii palju, et mul ei tule see kannatusaeg ja antud lubaduste pidamine üldse välja. Ikka suutsin shopata ja lisaks sellele, et shoksi läheb tohutus koguses, satub ikka vahel sekka muud ka. Suuresti süüdistan ema, kes on hakanud jälle kooke koju ostma.

Ja siis tahaks veel vinguda selle üle, kui solvunud ma olen, et üks mu parim sõbranna on muutunud mu jaoks kättesaadamatuks:(

Linnufoobia

Ma ei saa enam aru, kuidas kõik, kes on kasvõi korra näinud Hitchcock'i "Linde", ei ehmata siiani suure koguse lindude peale.

Mina küll kardan neid. Ja ei mäleta, kas reedel või laupäeval sai mu hirm jälle hoogu juurde. Olin Tartus Riinu juures, vaatasime Idol'it ja otse meie pea kohalt lendasid üle meeletud mustade lindude parved. Parasjagu õudusttekitavalt hämar aeg oli ka. Ja Riin elab üheksakordse maja kaheksandal korrusel, mis tähendab, et linnud vist tegidki vahemaandusi seal katusel.

Iga kord, kui linnud jälle meie suunas liikusid, tõmbusin ma aknast eemale. Ja ka siis, kui neid palju korraga lahkus, hakkasin närviliselt ringi vaatama ja imelikke hääli kuuldavale tooma. Riinul oli naljakas. Mul mitte. Kontsert keset õudukat.

Ja üldse... kuhu nad kõik läksid ja miks nad nagu segased kord ühes, siis jälle teises suunas lendasid? Kas Eesti on neil mingi vahemaandumise koht või? Ja miks nad siis mõnda mõnusama kliimaga kohta vahemaandusteks valida ei võinud?

Miks mulle ei meeldi purjus inimesed

eriti siis, kui olen ise kaine.

Täna õnnestus sõita koju koos perverdist naabrimehega, kes on juba tavaolekus ülimalt ebameeldib, aga täna oli ta veel sigalakku täis ja kui me olime linnas juba kokku põrganud, siis otseloomulikult pidime me kõrvuti istuma bussis ja ma ei oska siiani "ei" öelda ju.

Meie dialoog oli umbes selline, aga koos kordustega võttis ligi pool tundi, mille jooksul jõudsin mina nii kurjaks minna ja end nii räpaselt tundma hakata, et tormasin koju dushi alla:

Ära pane tähele, ma olen veidi purjus. Mee võib vahel ikka purjus olla.
Jah-jah. Ma ei saa sinsut eriti aru.
Aga ikkagi kuidas sul seal meesterindel on?
Kõik on hästi.
Ära valeta. Raudselt ei ole. Räägi siis...
Ma ei taha sellest pikemat rääkida. Kõik on ok.
Vahepeal rääkisime vist taas mehe õigusest purjus olla.
Siis kuulsin, kudias ta Lõuna-Eestis käis ja ikka kõvasti vaeva nägi selle purju jäämisega.
Seejärel kuulsin, et ta oli oma pruudist ilma jäänud ja mõe aja pärast sain selgust, et omal algatusel, kuigi tglt siiski läks naine eksi juurde tagasi.
Seejärel:
Aga kui sa oled hädas, siis ma võin sind alati aidata. Rahaga või nii...
Aitäh, aga ma ei ole hädas.
Ära valeta! Küsi julgelt. Sa oled selline sümpaatne neiu.
Ei, aitäh. Tegelikult ka ma suudan ise ka raha teenida.
Ära sa mõtle, et ma sind pärisorjana pidama hakkan.
Siis jälle mõned kordused...
Kuule! Aga kas sa ei taha mu pruudiks hakata?
Ei, aitäh!
Aga kuule... ma olen ju täitsa mees.
(khm khm) Ei taha su pruudiks hakata, aitäh.
No ma võin sind toetada ja...
Ei!
Seejärel ta märkas, et ma kannan kaasas kefiiripakki.
Kõigepealt ta kritiseeris seda kui piima.
Seejärel lubas kolme minuti mõtlemisaja järel öelda mulle, kuhu mu elu läheb, sest ma olen ju teel. Aga kõik ei ole. Ja et tema teab kõike.
Siis needis ta mu kefiiri ära. Lubas, et järgmised kolm päeva on mul kõht lahti kohe, kui seda puutun.
Et tema ikka oskab sitta keerata.
Miks sa peaksid mulle sitta keerama?
No ega sa pole mulle sõber olnud või midagi.
Urrrgh!
Aga kui sa oled hädas, siis sa ikka pöördu minu poole.
Kuule. Mul on ema ja isa ja kasuisa, kes mind vajadusel aitavad.
Ei aita nad midagi. Ainult mina aitan.
Urrrrrrrrrrrrrrrrrrrrgh!
Mina olen mees ja mis mina ütlen, see on.

Umbes nii see käis. Ma olen üsna kannatlik joodikutega, sest ma olen harjunud nendega, aga see viis küll kopsu üle maksa. Just, muidugi ma tahan hakata mingi pensionäri naisukeseks, sest keegi teine mind nagunii ei aita ja temaga on nii hea, mis sellest, et ta mulle sitta keerata vahel üritab, sest ma pole sõber ega midagi. Sellegipoolest sobib mind terve pooletunnise teekonna jagu jutuga oksele ajada. Ahjaa ta proovis ka põsemusi teha, aga vastu mu nägu õnneks päris tulla ei julgenud.

Lubadused, lubadused

Eile rääkisime töökoosolekul, et paastuaeg algas ja et paast ei tähenda alati tarbitavate toiduainete piiramist, vaid pigem enda proovile panemist ja kannatamist. Otsustasin siis, et püüan ka veidi aega eriti tubli olla ja loobun kahest asjast:

esiteks, ei tee ülestõusmispühadeni tahtmisepõhiseid oste;
teiseks loobun magusast (eranditeks on šokolaad, sest jäägem siiski mõistlikeks ja külas pakutav)
ja et asi huvitav oleks, piiran ka alkoholitarbimist kuni kahe klaasi veinini korraga (liiga tihti ma ei usu ka edaspidi jooma hakkavat).



Ahjaa... ärge väga kurjustage, et ma midagi ei kirjuta ja ma kavatsen samas vaimus veel mõnda aega jätkata, sest vastukaaluks uuele kiirele läpakale, suri wifi ruuter ära ja ma tõesti vihkan lauaarvuti taga töötamist. Tulge proovige minu oma ja saate aru, miks.

Ei saa korraga kahes suunas joosta

Ma ei saa hetkel isast aru.
Kuidas ta saab korraga muretseda, et mida küll temast kirjutatakse tungivalt nõuda võimalust artiklit lugeda ning toimetada ja samal ajal süüdimatult nagu väike laps ajalehe fotograafile kõigist minevikusaladustest pajatada?

Kas ta ise ei näe vastuolu?

Kusjuures mina ei ole kunagi siia kirjutanud ega rääkinud ka kaugeltki nii palju ajakirjanikule meie loo jaoks. Aga eks varsti näeb, mis sellest välja tuli.

Kuidas mitte millestki võib saada midagi nii suurt ja miks ei ole mõtet hormonaalse naisega jännata

Eile õhtul suutsin vist taaskord sama reha otsa astuda. Ikka selle, mille otsa lubasin enam mitte astuda. Aga vahel tundub see olevat hoopis teine reha ja ongi väga raske neid rehasid ära tunda.

Ehk siis inimkeeles vaidlesin Temaga oma ebakindluse tõttu ja rääkisin samal ajal oma Sveitsi sõbraga ja suures vihahoos ja tahtes tõetada, et mul on õigus ja ma ei ole paranoiline või vähemalt ei ole ma oma arvamuste ja kahtlustega üksi, kopeerisin lõigu Sveitsi sõbra kommentaari Tema aknasse ja ei teinud selelst saladust ka kummagi sõbra ees. Ja teate, mis tulemus oli? Mõlemad vihastasid end seaks. Mul oli tunne, et maailm kukkus täiesti jabural põhjusel sekunditega kokku. Ja täpselt minu pea kohal. Üks läks keema. Teine ei näidanud nii väga oma tundeid välja, aga ütles hoopis diplomatilisemalt, et peab vist edaspidi minuga rääkides oma sõnu valima. Teine mängis mõttega, et jäin tast just ilma teise tõttu. Ja mina mõtlesin vaid, et OMG OMG Omg. Mida ma oma mõtlematuses tegin. Ja pisarad hakkasid voolama. Nii halb oli kuulda pärast pikka vaidlust, kus väitsin, et Teda on väga raske usaldada, et hoopis mina olen see ebausaldusväärne. Ja nii tohutult kurb oli mõelda, et jäin ilma oma maandamiskohast. Meil kõigil on need ju. Kes teeb sporti, kes joob, kes blogib. Minul on lisaks kõigele eelnevale vaja ka oma asjad läbi arutada teistega. Et aga Eesti on väga väike, siis kõike ei saa rääkida kohalike sõpradega. Keegi saaks ikka haiget. Ja siis ma olen nii kaifinud seda, et mul on inimene kaugel, kes mõnu ja huviga kuulab kõike, mida mul öelda on ja toetab ja pakub välja arvamusi ning lahendusi. Ja nüüd ma kartsin, et olen temast ilma. Ja sellegipoolest väga egoistlik hirm oli. Rääkimata siis veel Temaga tülli minekust. Päriseks. Ma lihtsalt ei kujuta seda ette. Me oleme nii kaua seotud olnud, et ei tea enam, kuidas teisiti saakski. Ja nii ma siis nutsingi end vaikselt pandakaruks. Vaikselt südamest nutmine on minu meelest veel kõige hullem. Vaikuse valu.

Ometi sai kõik korda enne lõplikku uinumist mõnetunniseks jäänud ööks, aga ma nutsin ka pärast leppimist. Algul, sest mul oli nii kurb ja ma olin nii vihane enda peale, aga käitusin veidi, nagu nemad oleksid kõiges süüdi. Siis nutsin õnnest, et kõik läks hästi. Ja siis teadmisest, kui lähedal olin kahe väga hea sõbra kaotamisele. Ja nüüd võiks nutta teadmatusest, kuidas selliseid olukordi tulevikus vältida.

Aga midagi head on selles ööpäevas ka olnud. Ma kirjutan seda posti oma tuttuuel läpakal:)

No mida meest!:D

Teen mina siis täna korraks töölt poppi ja keda ma näen? Meie väikse Eesti esimest meessoost superstaari. Olen selles oma lühinägelikkuse juures umbes 90% kindel. Ja kuulsused ei näe tegelikkuses kunagi välja päris samasugused nagu telekas ka.

Ma ei saanud algul arugi, et see on keegi, keda ära tunda võiksin. Mõtlesin, et mingi hull tüüp... üheteist miinuskraadiga käib ringi õhukese villase mantli väel, hõlmad laialt lahti. Ikka väga hull tahtmine oli talle öelda: pane riidesse, Ott! Või kui otsustad siiski külmetada stiilsuse nimel, siis riietu täispikkuses peegli ees. Ehk on efektsem!?

P.S. Mul ei ole mitte midagi muidu Otti ja tema võidu vastu:D Ainult selliste vanity fair tüüpi asjade vastu.

Mingi must päev?

Juba öö oli kehv. Mu kõht valutas ja ma ei saanud magada korralikult. Kaasa ei aidanud ka pool viis tulnud sõnum, et mu kolleeg jäi haigeks ja ei tule. Ega kella viie ja poole kuue vahel tulnud kõned, et kaks kolleegi neljast on lausa haiged. Ja meil oli planeeritud nagunii väga suurejooneline päev.

Õnneks siiski läks tööl käik väga hästi.

Aga siis keset päeva sain hirmuäratava kõne, et üks mu parimatest sõbrannadest on haiglas ja ootab oppi. Erakorralist. Ei osanud kohe kuidagi käituda ega midagi teha. Oli hull tahtmine joosta haiglasse ja osta kokku kõike head ja paremat, aga mul oli tõeline kimbatus, sest ta ei tohi ju midagi head süüa. Ja ei hakkagi tohtima. Enamust. Et mida ma talle siis viin? Kuidas lohutan? Üritan homme mõne karvase loomaga minna külla talle. Siis vähemalt on endal enesetunne parem.

Seekord sõbrapäev uute sõpradega

Oli veidi omamoodi. Veetsin eilse õhtu ja tänased öötunnid poolenisti vanas ja poolenisti uues seltskonnas ja väga tore oli. Sain muuhulgas tuttavaks ühe huvitava poisiga, kes elab üksi tõeliselt naiselikus korteris ja rääkis, et tahaks endale seltsiks varjupaigast kassi või koerapoega võtta. Minu meelest on omapärasus väga tervitatav nähtus.

Igatahes, tegime koos Hiiu ja Nõmme pubidele tiiru peale, katsetasime Hot Shot'e. Palju. Ja laulsime kõva häälega, kohti valimata. Väga fun oli.

Ja täna käisime Annikaga kinos sõbrapäeva staarifilmi vaatamas. See oli ka hea. Ja proovisime lõpuks Ben & Jerry'se jäätist, mis oli ka väga hea, aga nii magus, et suutsime sellest pindist kahe peale kolmandiku vaid ära süüa. Katsetan teinekord veel, aga ma ei saa aru, mismoodi ma ei suutnud jäätist süüa. Ma suudan alati ja palju rohkemgi. Igatahes oli küll hoopis teistsugune.

Soovin kõigile head sõbrapäeva!

Kõrvad liiguvad

Nõme Facebook'i test täiesti suvaliste küsimsutega, aga kõrvu liikuma panevate vastustega. Kes ei tahaks ka täiskuu olla?:D

Täiskuu
Sa oled müstiline täiskuu. Sa oled sügav inimene, tunneteinimene ja Sinus on midagi ürgset, Sinus on salapära. Sa köidad vastassoost isikuid ning kui keegi Sinusse armub, siis niimoodi, et välja ta sellest ei pääse - või - välja ta sellest ilma haavadeta ei pääse. Sa oled ilmselt pigem ööinimene ja nagu täiskuugi võid mõjuda müstiliselt ja ka muudmoodi. Sul on ilmselt elav kujutlusvõime ning Sa ei karda seda kasutamata jätta. Mõnedele inimestele võid Sa tunduda imelikuna kuid need, kes Sind tegelikult tunnevad ei kujutaks oma elu enam ette ilma Sinuta. Kui mõni teema hakkab Sind huvitama, siis Sa uurid, analüüsid selle põhjalikult läbi ning lisad oma suurde teadmistepagasisse.

Täna pidime kaklema selle üle, kellele jätkub lapsi:D

Ei mäleta, kas meil on üldse varem olnud tööpäeva, kui hommikul tuleb kaks last ja lõunaks veel üks. Võib vist ütlematagi jätta, et üsna kerge päev oli. Ei olnud ka ühtegi murelast. VÕi noh... üks poolenisti murelaps käitus äratundmatult hästi ja lasteaialikult. Isegi tema mängus olid juba sees tema lasteaeda minekud. Ja rõõm on tõdeda, et üks laps ja üks pere on leidnud meie juures enda jaoks kodu, mida neile eelmine lasteaed pakkuda ei suutnud. Juba esimesest päevast peale pidi kõik väga teistmoodi olema. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et järjekordne harjutamisperiood on möödas ja - pange tähele - meie rühmas ei käi enam ühtegi last, kes ei magaks. Kõik magavad. Ei julge veel öelda, et iga päev, sest ei taha ära sõnuda.

Ja meie lastega saab nalja. Ja nad on muutunud meiel üle mõistuse kalliks nende kuudega. Ei taha enam isegi nendest lastest loobuda, kes selgelt veel lasteaiaks valmis ei ole. Ja eriti kurb on mõelda, et meie põhiseltskond ligub sügisel edasi suuremate rühma. See tundub juba väga varsti olevat.

Värsket sadistlikku nalja ka:
Üks poiss muudkui mangub õpetaja juures: lähme lõikame käärdega, lähme lõikame kääridega.
Viimaks täpsustab ka: lähme lõikame selle sõrme ära!

Nad olid enne teise õpetajaga lõiganud narmendavat nahka ettevaatlikult sõrme pealt:D

Tegin kõigi elu veidi lihtsamaks

Kuna ma ise ei viitsi enam sattuda vigase lingi lehele, klikates mõne oma poste kommenteerinud inimese nimel, siis lasin kommenteerimise vabaks. Eks siis tuleb tõenäoliselt veidi rohkem rämpsu kustutada, aga enam ei diskrimineeri mitte Google'it kasutavaid inimesi. Over and out tänaseks:)

Pai auto, pai, auto

Ma ei saa. Mul on kohe nii hea meel, et mul on just selline auto nagu on. Et ta näeb hea välja ja läheb käima ka sellisel talvel, mis siis, et alati uksi lahti ei saa:D Aga ta on mind aastaid väga truult teeninud. Ja täna... täna ta tõestas, et on üle ka isa uhkest suurest maasturist, kuhu meie uus suur telekas ei mahtunud. Ja ta tõi mu ka kiiremini koju. Ma ei saanud ju mitte võistelda kiiruses. Kusjurues kiirust ei ületanud. Aga talle ei öelnud ka, et võistlus on. Valisin lihtsalt teise tee ja olin temast väidetavalt justkui postist mööda sõitnud. Tõesti ei teinud meelega. Aga hea meel oli küll, kui jõudsingi tükk maad varem koju.

Et siis... nüüd on meil ka üleelusuur telekas. Naine, nagu ma olen, lasin endale kaks tundi igasugust tehnikat näidata onu töövälisel ajal ja siis igasugustest parameetritest hoolimata ostsin hoobilt ära selle ainsa, mille ta kastist välja võttis, sest see nägi lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiii hea välja. Ja näeb ikka veel. Kui keegi nüüd seletaks mulle ära, mismõttes kanal 11 mono on ja ainult sahinat hääle asemel edastab? Ja veel olulisem, kuidas sellest lahti saada? Teised kanalid on ju korras. Ja meil on kodus justkui kino. Kusjuures see ei näe siin üldse halb välja. Suur on ta küll, aga sobib siia.

Igatahes, läksime ostma arvutit, mida võib-olla saan ka, aga võib-olla mitte - ei julge midagi arvata - ja tulin tagasi telekaga emmele. Mitte, et ta sellest hetkel veel väga vaimustuses oleks. Aga millal enne ta mõnest uuendusest alguses vaimustuses olnud on eks:D

No ja nüüd jään ootama, kas ma saan ka roosa arvuti või mitte. Ja kas see tuleb kätte normaalse hinnaga või mitte. Muidu aga on vist kiire hullumeelne haigus möödas ja ma jälle ohutu inimene. Päris nõme ol itäna tööl, kui mitu vanemat küsisid mu käest, et kas kõhugripp on möödas ja ma ei saanud ju vastata, et mina ei tea. Vähemalt inimesetunne on taas. Päris korras veel kõht ei ole, aga võib-olla see võtabki aega. Las keha võitleb.

Ahjaa... isa lubas kotitäie kassipoegi meile tuua:D

Mul on käitumisraskused

Mu võtmekimp on nii kerge, sest juba paar nädalat on seal poole vähem võtmeid. Ja mu öökapi peal on ikka veel pildid "meist". Ma ei oska nendega midagi teha ja hakkan aru saama, kuidas Katsil nii kaua seisis pilt eksiga samamoodi kapi peal. Isegi siis veel, kui elus oli juba uus mees. Ja ma vist peaksin minema oma asjade järgi koju, mis ei ole enam minu kodu mitte üheski mõttes. Nii palju on veel neid minu jaoks imelikke asju, mis kaasnevad kahe inimese lahutamisega või lahku minemisega. Teeb hetkel sama välja.

Aga muidu, tahaks rääkida oma parimale sõbrannale oma päevast, aga enam ei julge, sest on suur tõenäosus, et ta solvub jälle ja seekord on tal seda lihtsam peita, mis tähendab, et negatiivsed tunded hakkaksid jälle kuhjuma.

Aga homme näen vist isa, ehk saan ka vanaemale lõpuks oma pildid ära viia ja äkki julgen ka isale rääkida oma lubadusest anda intervjuu Nipiraamatule? Vist peaks. Eriti, kuna see puudutab teda. Aga ma mõtlesin välja, kuidas talle seda serveerida. Mitte, et see mind pingelises olukorras aitaks või nii... Loodetavasti talle sobib.

Kui järgmine kord abiellud...

Täna oli siis see irooniline päev, kui käisin pulmas tööl. Iroonia seisneb ka selles, et täna oleks olnud taas meie-päev, üks aasta. Aga ei ole. Ise otsustasin nii.

Igatahes, kokkuvõttes oli tore ja läks hästi ning ma veendun aina rohkem, et uute seltskonda tuleb sulanduda orgaaniliselt, mitte kohe kellelegi peale lennata. Algul oli küll hirm, et ma ei saagi lastega kontakti, sest kuidagi juhtus nii, et paljud olid tulemata jätnud ja just minu lauast. Teine laud aga oli ääreni lapsi täis. Ja siis ma istusingi tükk aega üksi pikas lauas. Tundus üsna lootusetu olukord, aga siis meelitasin enda kõrvale paar pisikest. Kommitädi olen:D Tegelikult mitte. Mitte üheski mõttes. Aga kui juba nendega kontakti saavutasin, läks ka teistega lihtsamalt ja suutsime oma kavast kinni pidada peaaegu sajaprotsendiliselt.

Aga mõne asja puhul oleks tahtnud ikka öelda, et kui järgmine kord abiellud, siis...

Üks vihane postitus ka

Otsustasin eile, et ei sekku enam võimaluse korral teiste suhetesse. Ei püüa neid aidata ja läbirääkijat mängida. Ei püüa lahendada segadusi info abil, mis mul on käes ja kõigil osapooltel mitte. Sest see viib ainult segaduste ja pahandusteni. Lõpuks saan ikka ise vastu pead, et miks ma kellelegi midagi edasi rääkisin? Kullakesed, palun vabandust, kui teid kuidagi solvanud olen, aga ma ei räägi kunagi midagi edasi õelusest ja peaaegu kunagi ei räägi ka vormis, et X ütles su kohta nii või naa. Pigem siis räägin, mis tundeid keegi teistes tekitada võib vms. Aga nüüd on kõik. Vist. See, et te kõik olete minu sõbrad, mulle väga meeldib, aga ei tähenda automaatselt seda, et te peaksitegi omavahel ka parimad sõbrad olema. Pole oluline minu jaoks. Kui tahate - palun väga. Kui ei - oma valik!

Nägin täna digimuutumist

Kirjutasin vist ka mõni kuu tagasi, kuidas ajal, kui S Tallinnas oli, me Kaubamajas ühe kolepaha müüja otsa sattusime ja S nii vihastas, et läksime kaebekirja kirjutama.

Noh... seekordse külastuse ajal märkasime oma pahameeleks, et ka suure masu ajal töötab see tädi sama koha peal ja läksime meelega mujale kassasse maksma.

Aga... AGA täna! Täna ma tahtsin jsut sinna minna ja täitsa uskumatu, milline erinevus oli. Nagu oleks tegu kaksikutega. Üks tädi enne mind veel kiitis teda, et nii tore, et müüja viitsib veel reede õhtulgi klientidele naeratada ja müüja vastas, fake-naeratus näol, aga siiski - et eks me kõik oleme endale ise ametid valinud. Mul oli täiesti hämming. Kas ta käiski meie soovitusel klienditeeninduse aluseid lõpuks õppimas? Muudkui oli "aitäh" ja "palun" ja "kuidas ma saan aidata" ja "ilusat õhtut".

Mulle endale meeldib, kui suudan mõne lihtsa, aga mitte kohustusliku lausega müüja tuju heaks teha, aga veel rohkem meeldib, kui müüja suudab oma käitumisega süstida minusse energiat ja jätta ennast meelde nii.

S, usud või?

:D

Lõpuks ometi hakkab see blogi mulle ka au ja kuulsust tooma:D

Ja kõik teavad, kui edev ma olen...:P

Äkki siis juba ühendaks ülikooli ka sõimerühmaga?

Reageerin üle? Vaevalt. Kuulsin hommikul Terevisioonist, et haridusministril on tulnud mingi rumal mõte, mis kavatsetakse seaduseks vormistada. Ma olin veel väga unine, aga meelde jäi, et edaspidi ei jagata lapsi lasteaiarühmadesse vanuse kaupa ja ka ei liiguta ühest rühmast teise. Väga loodan, et see on mõeldud lihtsalt kui soovitus ja võimalus, mitte kohustus. Sest see oleks nõme. Ja ma imestan, et nii nõme mõte saab üldse tulla haridusvaldkonna inimestel.

No olgu. Võiks kuidagi kasutada ära lasteaedade üksikud vabad kohad ja täita need soovijatega ilma rangeid reegleid järgimata. Aga kui tahetakse säilitada siiski ka mingi hariduslik aspekt, mitte muuta lasteaedu karjatamisasutusteks, siis mõelgu kohe heaga ümber.

Isegi lastevõõrad inimesed peaksid aru saama, et kaheaastane ja koolieelik on oma arengult väga erinevas kohas. Ei ole ju mõtet inglise keelt ja lahutamist õpetada pisitibudele, kes veel rääkidagi ei oska. See võib-olla kiirendaks nende arengut, aga samas võib liigne surve ka arengu üldse peatada. Samas kuueaastane, kes peab päevast päeva kordama värve ja lihtsaid sõnu, sureb igavusse ning tema potentsiaal jääb rakendamata.

Rühmade vahetamisest nii palju, et mulle ka ei meeldiks, kui minu lapsel oleksid igal aastal uued õpetajad, uued rühmaruumid ja täiesti võõrad rühmakaaslased. Selles mõttes tõesti ei peaks rühmi vahetama, aga teatud stabiilsuse tagamisel on täiesti mõeldav ja isegi soositav kerge liikumine. Meie lasteaias näiteks liigutakse üldjuhul edasi koos oma õpetajatega, aga kohati vahetuvad ruumid. Meie pisikesed küll lähevad edasi täiesti uude keskkonda, kuhu õnneks tuleb kaasa ka hulk vanu rühmakaaslasi. See on aga paratamatus, sest meie kui sõimekate õpetajad jääme ka veel sügiseks mitte lasteaiaküpseks saajaid edasi õpetama.

Niisiis... kes on minuga nõus, et suvalise eralastehoiu põhimõttel laste liitrühmadeks jagamine on kole rumal mõte?

Arstide ringkaitsest

Usun, et te kõik olete sellest kuulnud. Ja samas on loogiline nii see, et kõik teevad vigu kui ka see, et neid vigu on vahel väga raske tunnistada. Eriti kui tunnistamisel võivad olla drastilised kogemused.

Tunnen kaasa neile, kes nagu meie peregi on kannatanud arstide vigade ja veel vigasema suhtumise all ja loodan, et need, kes ei ole, pääsevadki sellest.

Tänu oma tutvustele ka arstide hulgas, olen kuulnud küll lugusid sellest, kuidas kolleege kaitstakse või lihtsalt patsiente ja nende lähedasi lolliks tembeldatakse. Parim kaitse on ju rünnak. või siis täielik eitamine.

Täna aga sain jälle kulda ja näha ühe arstide vea tagajärgi. Üks meie rühma laps käis just uuringutel ja oli sunnitud ka sondi neelama. Ma mäletan, et kui mina seda paar aastat tagasi tegin, tundus see ikkagi nagu vägistamine. Olenemata sellest, et ma teadsin, mida minuga tegema hakatakse ja kui vajalik see on. Aga mina ei olnud kahene. Nii väiksed lapsed pannakse minu teada selliste protseduuride ajal magama. Ometi läks meie rühma lapsega midagi valesti ja rahuliku une asemel veetis ta pool tundi röökides ja nüüd on täiesti liimist lahti. Ikka väga valus on vaadata lapse vahelduvaid näoilmeid ja seda, kuidas ta tervet kätt omale suhu toppida üritab nüüd. Ta ei julgenud täna isegi kaisus magama jääda. Ma vist ka ei julgeks.

No õnnetusi juhtub eks. Ka Eesti parimates haiglates. Aga ma vist ei tuleks kunagi selle peale, et lapse karjumisele reageerinud ema sõimama hakata. Ja selle ema asemel ei laseks ma sel olukorral lihtsalt unustusse vajuda, vaid võitleksin enda ja kõigi teiste laste huvide eest. Et kellelgi teisel nii ei läheks. Mul on nii kahju hetkel sellest lapsest lihtsalt.

Aga muidu oli täna huvitav päev. Näiteks üks meie väike preili, kes vahel küsibki pärast sööki kohe tuttu, ei jõudnud täna ära oodata, kuni kõik söödud jõuavad ja pani pea ühele lauanurgale. Umbes minuti pärast hakkas kostma norskamist. Isegi teistel lastel oli hämming ja nii naljakas.

Ma ei või... ma olen ikka nii nõme:D

Ma vihastan, kui inimesed püüavad momentaalselt mu uuestiavastatud vallalisusest kuuldes seda kui probleemi lahendama hakata. Minu meelest see pole probleem. Aga kui mu värske eks ütleb, et käis just tuttava neiuga jalutamas, siis mõtlen ikka, et JUBA?

Nojah... lohutan end ühe eelmisel nädalal saadud laheda komplimendiga. Nimelt öeldi mulle: "Isegi kui sa oled psühh, ma olen ikka su sõber edasi!" Või juba kordan ennast?

Aga me võiks juba jõuda eksiga sinna faasi, et ma ei peaks teda eksiks nimetama, vaid sõbraks, sest ma igatsen ta järgi, kuigi me räägime päris palju ka praegu omavahel, ja et me võiks vabalt üksteisel külas käia ja koos ajaveetmist nautida ilma, et imelikke kohti oleks ja et ma ta lähedaste silmis ka rahvavaenlane ei oleks. Ja mul on tõeliselt kahju, et ma neile võib-olla enam kunagi külla ei satu. Isa ütles ka täna, et nojah... ega ma vist enam tema kanti ei satu.

Aga muidu olen ikka mingi täiesti eluvaba chick, kes käib tööl ja siis võtab vabatahtlikult enda kanda veel paberimajanduslikke tööülesandeid ka. Mind õigustab see, et mulle meeldib süsteemi loomine ja seda on vaja teha, aga samas... võiks ju mõnele sõbrale helistada...

Võib-olla rumal küsimus...

Hakkasin eile mõtlema, et vanasti naised tööl ei käinud ja kasvatasid kodus lapsi ning meest eks? Aga kes pidas üleval vallalisi naisi? Või see käiski nii, et vallalised otsisid meeleheitlikult partnerit ja leppisid, kellega iganes, et mitte välja surra? Kas paljud suridki? Või jäid nad meessugulaste ülalpeetavateks?

Kas keegi hariks mind?

Tahan ka nendele vastata

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Enda teada mitte, aga nimelugu on küll. Ema võttis pähe, et kui tuleb tüdruk, siis Maria; kui poiss, siis Mihkel. Mihklit ei tulnud kaua, aga olen vist rääkinud ka, et üks päev tuli ema koju suure karvase ahviga ja tutvustas teda mulle kui Mihklit.
2. Millal viimati nutsid?
Täpselt nädal aega tagasi. Oli ka põhjust.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Jah. Väga. Enamasti.
4. Mis on su lemmiklõunasöök?
Kui seal on mingi liha või kala ja näiteks porgandisalat, siis mul on savi, kas kartul või riis või makaronid või miski muu.
5. Kas sul on lapsi?
Üsna kindel, et ei ole.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Vot ei tea. Ma olen kohati ikka nii imelik.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Kui tihti on tihti?
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Täitsa oma koha peal. Kuigi kunagi üks kuri arstionu tahtis neid üle vaatamata juba nad välja võtta. Just in case või nii...
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Vabalt. Vägagi tahaks. Aga veel rohkem tahaks langevarjuga hüpata. Igasugused gliderid tunduvad ka toredad.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Kellog's Cheerios. Mida vist enam Eestis pole. Kurb:(
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Jah. Kui kiire on ja niisama ka jalast ära tulevad, siis ei seo. Aga mitte kunagi ole nii, et tallaks paelad lihtsalt talla alla.
12. Kas pead end tugevaks?
Võrreldes hiirega?
13. Milline on su lemmikjäätis?
Itaalia gelato.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Silmad on põhilised. Muud ma tavaliselt ei mäletagi ega oska peast taastada.
15. Roosa või punane?
Erinevad roosad vist pigem.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
See, kuidas nii tihti juhtub, et ma olen second best. Vahel võiks ju ikka lihtsalt best ka olla. Napid kaotused on ju eriti valusad.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Ei teagi. Hetkel tahaks, et nii palju teistmoodi oleks.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Mmm... ma ei saa öelda. Aga enne seda olid kaks paari noorte Eesti moekunstnike superilusaid kõrvarõngaid.
19. Mida hetkel igatsed?
Sooja. Indiat. Seiklusi.
20. Mida viimati sõid?
Jogurtit. Kuigi see oli pigem joodav.
21. Mida hetkel kuulad?
Seda, kuidas ema telekanalite vahel taaskord klõpsib.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Türkiis?
23. Lemmiklõhn?
Lõhnaõlidest Dali Eau de Ruby Rose, Escada üleeelmise suve lõhn Moon Sparkle ja Morgani My Morgan. Muidu aga nt muru niitmise lõhn. Või oma kodu lõhn. Või piibelehed.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Ei tule meelde. Vist emaga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Kõik on jamad telekast vaadates.
26. Su juuksevärv?
Hetkel tumepruun, originaalis ka midagi sellist vist. vahepeal on päris palju versioone pikkusest, stiilist ja värvist läbi käinud.
27. Su silmade värv?
Tumepruun.
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei
29. Lemmiktoit?
Padaroog nt.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õudukas nüüd küll mitte.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Julie & Julia
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Must, pisikeste valgeta täppide ja ringidega.
33. Suvi või talv?
Suvi. SUVI. Suuuviiiiiiiiiiiiiiiiiiii.
34. Kallistused või suudlused?
Ei teagi. Kui partner on hea suudleja, siis suudlused. Aga kallistused rokivad ka.
35. Lemmikmagustoit?
Kõik, mis sisaldab shokolaadi.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Sofi Oksaneni "Puhastus" ja juba väga kaua maadlen sellega. Mitte, et see eriti kehv oleks. Aga eriti hea ka mitte. Minu meelest. Mitte rahva enamiku.
37. Mida su hiirematt kujutab?
Puudub
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Kättemaksukontor jookseb taustaks.
39. Lemmikheli?
Kohati külmkapp. Kohati uksekriuks. Kohati vee peale tõmbamine wc-s
40. Rolling Stones või The Beatles?
Beatlesiga oskan igatahes konkreetseid lugusid seostada.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Hispanaania
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma olen ka osav väärakate ligitõmbamises, imelik tundumises ja veel mõnes asjas:D
43. Kus sa sündisid?
Alustasin Jõgeva-Tallinn rongis ja lõpetasin Pelgulinna sünnitusmajas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ei hakka proovima.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Kergelt reedel, aga mitte päriselt. Ei oska vastata väga.
46. Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Hmm... mõnega on korduvalt kohtutud. Kindlasti on veel palju lahedaid blogijaid, aga ma veidi kardan oma ettekujutlus neist lõhkuda. Seega nime välja ei käi. Võib-olla hoopis oma uue fänniga?:)
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Üks Rakvere tüdruk kirjutab väga lähedalt oma Jaapani seiklustest ja muidu ka. Blogi nimi on I have no complete profile.
48. Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Naine. Ma ikka arvan, et naine on lahedam olla, sest ei pea kaklema.
49. Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Koaalana näiteks.
50. Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Ütle ise!

Olen nüüd VIP:D

Tobe on sellega edvistada, aga käisn reedel elus esimest korda koos sõbrannadega ühe ööklubi avamisel. Neile ei meeldinud. Minu meelest polnud sel häda midagi. Muusika nagu igal pool mujal. Natuke vähe ruumi tantsimiseks, aga omapärane on olla justkui pommivarjendis, mille uksed laiupidi ühte kätte ei mahu ja mida läbistavad paljud paksud poldid. Ja mulle meeldis, et seal on lösutamiseks king size voodid. Tekkis hoopis selline lounge'i tunne. Aga ma sain tantsida. Üle kes teab, kui pika aja. Tõesti ei suutnud viimast korda meelde tuletada. Ja Svea ja Marleeniga on alati fun. Sandra oli alguses ka, aga ta vist eelistaks, et ma ei räägiks sellest, kuidas tema õhtu läks ja ma kavatsen seda soovi austada. Kuigi sain taaskord vihastada ta peale. isegi kaks korda. Aga sellegipoolest ta on mu hea sõbranna ja ka mul on eetilised piirid, uskuge või ei:D Tore oli teda näha ikkagi.

Igatahes, enne seda klubi käisime veel juba vanas tuttavas Tonicus, mis iganes ta ka enne ei olnud... Seal oli Marleeniga tantsima üks tüüp, kes ise ka tantsimist armastas. Ülilahe oli vaadata nendevahelist võistlust. Et kes kelle üle tantsib. Minu meelest oli väga võrdne võistlus. Kuigi Marleen ise arvas, et ta kaotas. Aga see oli nagu ülifun loomade paaritumismäng. Isane võimleb, nagu jaksab ja emane teeb ei-ei-ei.:D

Sai veel väga palju filme vaadatud ja lepitud taaskord kaotusega. napi kaotusega, nagu mul kombeks. India teemal siis... aga ma ei saa nende peale kuri olla, sest sain viisaka selgituse ja nad tõesti leidsid kellegi rohkem meditsiini ja turunduse valdkonnas kodus oleva. Palju õnne talle! Aga tahaks ka...:(

Ja nüüd ootab taas ees töönädal. Huh...

Paugupäev

Meil oli lasteaias täna täielik paugupäev. Meie ehmatasime, aga lastel oli põnev. Ükski pauk ei olnud ette planeeritud.

Kõigepealt tutvustas üks kolleeg lastele õhupalli sisse tehtud jääpalli ja lõpetades, pani selle tagasi juba osaliselt veega täitunud ämbrisse. Aga ämbrivesi oli jääst soojem ja ei läinudki kaua, kui käis kõva pauk ja jäätükke lendas igas suunas. Keegi õnneks viga ei saanud, aga põnevust kui palju.

Õhtupoole aga otsustas eile ostetud ja paigaldatud ilus uus radikas, et tema tööaeg on läbi ja tegi ka pauku. Sellist õhupallilikku. Ja tegi ka korraks valgusshowd, mida mina ei näinudki. Huvitav, kas see oligi ühekordseks kasutamiseks mõeldud?

Aga muidu on mitu päeva tänu külmapühadele väga mõnus olnud tööl olla. lapsi on vähe, põhiliselt suured ja vanad olijad. Tundub, et ka nad ise naudivad seda suurendatud tähelepanu ja samas vabadust, mida me neile võimaldame rohkem kui tavaliselt, sest hetkel on võimalik neid ka siis hallata.

Ja täna hommikul oli siis viimaks see ligi kolm nädalat kestnud ootamise tulemus käes. Või vaheetapp. Sai India firmaga intervjuu tehtud. Kuigi tehnika andis endast halvima, et see ei õnnestuks. Samas sain väga positiivset tagasisidet, aga pole enam see naiivne kaunitar, kes ma suve alguses olin, kui uskusin, et kellegi väide, et usutakse, et mina just olengi see õige inimene, mingi garantii on.

Kes on Milana tegelikult?

Vähemalt minu tavapäraselt imelikus unenäos on ta mu endine klassiõde Nadja. Kellel on modelliga ühist sama palju kui... ei hakka täpsustama. Suhteliselt shokeeriv avastus oli keset ööd:D

Mõelge kaasa veidi

Kuidas on võimalik, et minu meelest väga sümpaatsed tuttavad/sõbrad peavad väga lugu inimestest, kes omakorda minu meelest on tõeliselt silmakirjalikud või lihtsalt ebameeldivad tüübid?

Kas meil saavad nendega nii erinevad kogemused olla? Või näeme neid erinevalt? Ja kes siis näeb õigesti?

Kas keegi üldse saab aru, millest ma räägin?



Muidu aga oli tore päev. Põhimõtteliselt esimene lapsevanemate koosolek. Esimene tegevusaja jooksul siis... ja see läks tõeliselt hästi. Nalja sai ka. Üks isa tuli koosolekule ja küsis, kus laps on. Ma vastu, et mis laps, sest tema oma ei olnud ju lasteaias käinud:D

Pulmakellad

Ei, ei hakka keegi siin abielluma.
Lihtsalt lähen esimest korda elus pulma.
Aga kuna tegu on minuga, siis pole selles midagi traditsioonilist.
On ebatraditsiooniline paar, minu jaoks täiesti võõrad inimesed ja ma lähen tööle.
Tuli omapärane väljakutse lastetöö alalt.
Eks näis, mis saab. Annan oma parima ja saan uue kogemuse.
Täna istudes koos pruudi ja õhtujuhiga ning asju arutades, sain ka paremini aimu sellest, kuidas üks pulm tegelikult toimub. Veidi enam, kui see taa tattadaaa lõik ja jah-sõna, mida filmides näidatakse.

Muidu aga olen ka peale terve nädalavahetuse kestnud voodis lebotamist nii väsinud, et täna koju jõudes kukkusin kohe ära. Kohe lähen magan veel.

Veel ei usu

Et asi, mis algas mu lemmiknumbrit kandval kuupäeval, lõppes ära kuivavate püsilillede ja hoopis imelikest kohtadest uusi võrseid ajavate lõikelilledega. Ma siin mõtlengi nüüd, et kas ma lihtsalt märkasin mingeid märke või on tegu kokkusattumustega, mida mina lihtsalt vastavalt vajadusele tõlgendasin? Kas üldse on olemas märgid? Jne jne.

Igatahes praegu veel on väga imelik.

Elu raskeim samm

Või vähemalt kõige raskem, mis hetkel meelde tuleb, sai täna tehtud. Oligi nutune ja tohutult kurb ja ikka korduvalt käis peast läbi mõte seda veel edasi lükata. Aga otsustasin, et enam rohkem ei tohi. See pole kellelegi hea. Mina nutsin ja tema oli rahulik, kuigi ootasin vastupidist, aga niipidi oligi parem. Õnneks pimedus ja eraldatus andis ka võimaluse paremini hakkama saada selle muutusega. Ja isegi mu ema nuttis veidi praegu, kui kuulis, mida ma tegin.

Ühesõnaga, me läksime lahku. Olen nüüd tagasi vallaliste klubis. Kui kauaks - kes teab. Hetkel ei taha isegi mõelda veel uuele suhtele. Temast paremat on nagunii üsna võimatu leida. Aga ma otsustasin, et seekord sai selle suhte aeg otsa ja temagi tundis seda. On aeg minna ja kasvada ja õppida ja areneda. Seista oma kahel jalal. Teha oma valikuid. Elada vaid endale. Kõik selleks, et järgmine kord olla juba parem selles kõiges. Parem partner. Tohutult kurb on hetkel ikkagi.

Nagu kana - maas olla ei taha ja lennata ei oska

Selline tunne on siis praegu. Ma ei tea ise ka, mida ma tahan, aga viimasel nädalal on olnud pettumus pettumuse otsa. Nii eraelus kui tööl kui igal muul võimalikul moel. Toredatest asjadest vaid niipalju, et Annika vaikne sünnipäevapidu oli tore, kuigi ta ise ei paistnud seda nautivat väga. Mina aga sain uute ja vanade tuttavatega mõnusasti juttu ajada.

Aga mul on nii paljudest asjadest kõrini.
Kõrini sellest, kuidas ma ei tea, mida ma tahan ja mida justkui teaks, ei oska saavutada.
Kõrini, kuidas kunagi ei ole ma ise või mõni teine asi piisavalt hea.
Kõrini, kuidas ma pean pidevalt ja aina uuesti endale tunnistama, et mul on jälle pankrot. Isegi, kui see tähendas võimalust paar korda mu lemmikmeeste juures autoremondis käia ja saada kätte imeilusasti raamitud superilus raam.
Kõrini, kuidas ma ei suuda end mõneks asjaks kokku võtta.
Kõrini pidevatest valedest ja valeootuste tekitamisest.
Kõrini. Kõrini. Kõrini.

Ärge nüüd arvake, et ma nii depessiivseks muutunud olen, et end tapma või vigastama hakkan. Ei, selleks ma armastan ennast liiga palju. Ja oma lähedasi ka. Lihtsalt on paremaid ja halvemaid aegu. Ja pakun, et praegu läheb veel halvemaks enne, kui saab minna paremaks. Tuleb kõik vana seljataha panna, et olla tõeliselt avatud uuele.

Urrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrgh

Ma loodan, et sa tunned, kui vihane ja solvunud ma praegu olen ja, et sul ka selle pärast halb olla on!

Autodest

Ma ei ole oma elus veel väga paljude autodega sõitnud, aga on autosid, millega ma olen väga palju sõitnud. Enda ja kasuisa omad siis...

Pühapäeval aga anti mulle lausa kaks uut autot pihku ja mul ei olnud muud valikut, kui kiiresti nendega sõitma õppida. Esimene oli venna tehnikaime, mis nupust käima läheb. Ma olen vaid ükskord mingil sõidueksamil taolise asjaga kokku puutunud ja siis oli proff kõrval. Seekord oli vaid giid ja autoomanik ei tulnud üldse kaasa. Mina sain sõita pimedas prillide, lubage ja paberiteta. Aga ma väga ei kartnud, sest teadsin, et olen kaine ja suudan olukorra vajadusel ära seletada. Või lootsin...

Õnneks midagi ei juhtunud. Päris mõnus oli selle uue ja ülitundliku suursõiduki roolis olla. Ja siis nagu sellest veel vähe oleks olnud, tuli mul koju saamiseks isa hiigelauto rooli istuda. Mind hirmutasid ni iselle gabariidid kui manuaalkast. Sellel autol on millegipärast veel kaks käigukangi ka ja need hoiavad väga harjumatute nurkade alla. Ometi sain sellegagi kaks pikka sõitu sõidetud ja vaid korra täitsa lõpus välja suretatud, sest kolmaskäik ei pidanud aeglaselt mäest üles ronimisele vastu. Muud polnudki hullu. Ja sidurikasutust sai kohe kõvasti meelde tuletada, sest kõik foorid olid hommikul tööle sõites punased.

Mulle väga meeldib tegelikult vahel võõraste autodega sõita. See ei lase liiga mugavaks muutuda. Aga paistab, et mugavaks ma ei muutugi, sest oma autol on midagi viga. Lisaks sellele, et avastasime, et summuti laseb läbi valest kohast, käitub auto käes üsna võimatult. Täitsa hirm oli täna sõita, kui auto plärises ja värises kohe, kui spidomeeter seitsmekümneni jõudma hakkas. Ma saan aru, et ta 120 peal värisema hakkab, aga täna oli tõeliselt imelik. Ja kasuisa ka jätkuvalt kätte ei saa. Tuleb vist jälle remondimeestele külla minna. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks:D Ainult, et rahast on hetkel väga kahju. Ja ma ei saa aru, mis juhtunud on. Mingi külmaprobleem äkki?

Kuidas ma oma magamisenädalavahetusel üldse ei maganud ja täna julmalt sisse magasin...

Kuni sissemagamiseni ei kahetse ma midagi. Esimesest õhtust juba kirjutasin ja päevast ka tegelikult. Aga pühapäev oli minu jaoks veel lahedam.

Isa ajas mu järjekordselt kell kümme üles täiesti arvestamata seda, et ma laupäeva öösel peaaegu kunagi normaalsel ajal magama ei lähe ja kutsus hommikust sööma. Minu jaoks toreda üllatusena olid tal kaasas mu napsine vend ja väga äge vennapoeg, keda vaid korra kaugelt näinud olin varem.

Kusjuures, mulle tundub, et hetkel mulle meeldibki mu vend napsiselt rohkem. No olgu, on tõeliselt nõme juua päevasel ajal ja lapse seltskonnas ja niiiiiiiiiiiiiiiiii palju, aga siis ta vähemalt on tore ja avatud, mitte selline häbenev eestlane, kes nagu tahaks, aga ei julge midagi teha.

Aga vennapojast siis... ta on kuueaastane naistemees. Nii lahe oli, kuidas üsna kohe hakkas ta füüsilist kontakti otsima minuga ja mina temaga ju ka tegelikult. Huvitav oli ju ja meil on vaja veel nii palju teineteise kohta õppida. Aga ta üllatas mind. Puges restoranis laua alla ja suudles mu kätt salaja. Ja siis hakkaski üks lõputu musitamine ja flirtimine. Iga kord, kui ta jälle mõne killu maha pani või mu kätt või põske suudlema hakkas, küsiti talt, et kas ta ikka teab, kes ma talle olin. Teadis küll. Mu kõrvad said ikka väga palju liikuda tema suust tuleva sõna "tädi" peale, kuigi minu meelest ta võiks mind siiski eelkõige sõbraks ja Mariaks pidada. Mitte kohustuslikuks veresugulaseks.

Aga kildudest lähemalt siis...
Üsna kohe väitis ta, et on alati tahtnud minu juurde elama tulla:D
Küsis ka, et kas ta võib mulle külla tulla. Ööseks.
Ühel hetkel ol ital käes printsessisau, milelga ta ristis peretuttava tütre roosa toa paleeks ja kuulutas minu ilusaks:D
Ja minu meelest parim kild oli see, kui nad selle toaomanikuga piilusaid, kuidas ma riideid vahetan ja siis vennapoeg kommenteeris rinnahoidja väel mind: "Minu arvates sa oleksidki niimoodi kenam!"
No mida eks? Tüüp on kuueaastane. Kust ta võtab neid väljendeid? Kuidas ta üldse niimoodi mõtleb? Aga ta on tõeliselt lahe laps ja temaga kavatsen ma küll nii palju aega koos veeta kui võimalik. Seda ei pruugi küll palju olla, arvestades, et ta emale ei meeldi ma juba praegu ning ema ei olnud kohal meie tutvumise ajal.

Ahjaa... üks filmihetk oli ka nädalavahetusel. Teate seda stseeni, kus keegi on omas mõttes või midagi ja tema juurde tuleb keegi teine. See teine ütleb "tere" vms ja saab mokaotsast vastuse, aga vastaja tegelikult ei näe ega kuule teda. Või siis ei jõua kohale, kes saabus. Aga siis umbes kaks sekundit hiljem see oma mõttes olnud pöörab end äkilise liigutusega tagasi sinu juurde ja ta nägu ja suureks muutunud silmad väljendavad meeletut positiivset üllatust.

Seda ei juhtu just tihti päriselus. Mulle tuleb meelde vaid üks varasem kord Temaga, kui ta umbes sama üllatunud ja shokeeritud minu saabumisest oli. Nüüd tegi nii isa sõbranna, kes mind millegipärast jumaldab. Aga ma nii tahaksin teda ükskord ka kainelt näha. Minu jaoks on isa seltskonnas natuke liiga palju joomist ja üldiselt ma sellises seltskonnas ei liigu, aga paistab, et on inimesi, kellele antakse kõik sellised asjad andeks, sest mitteandestamise tagajärjed tunduvad oluliselt hullemad.

Isa noor pruut

Eile oli veidi omamoodi päev. Õhtul ajas isa mu üles ja kutsus veini jooma või midagi. Kuna me polnud jälle kaks nädalat vms kohtunud ja peaaegu sama kaua isegi mitte telefonis rääkinud, siis ma väga kaua ei mõelnud. Ütlesin jah ja läksin autot puhastama.

Kahjuks selgus, et ka minu auto aku saab sellisel talvel tühjaks, kui tükk aega ei sõideta temaga ja isa pidi mulle järgi tulema. Mis oli hea, sest ma jõudsin seetõttu pesus käia. See muutus oluliseks hetkel, kui meie kodusest veinijoomisest sai pubidesse ümberkolimise hetk ja veel oluliseml, kui jälle kord paar isa tuttavat seal esimest korda mind nägid.

Mul on juba naljakas, kuidas inimesed reageerivad, kui isa lajatab igasuguste pehmendusteta ja uhkelt, et see on minu tütar. Siis tulevad need kala kuival stiilis suumaigutused, küsimus "Päriselt ka vä?" ja kommentaarid "Wow" ning "Super". Ja siis jälle see "Päriselt ka?"

Millegipärast on kõigil palju lihtsam mu isa tundes mõelda, et olen tema uus noor silmarõõm, kui et uus tütar. Kusjuures eile isa veel testis piire. Ütles, et see on mu kõige noorem tütar. Vist. Aga kuulaja oli liiga kapsaks joonud, et erilist reaktsiooni välja näidata.

Ja mul oli päris tore õhtu ja ka tänane päev. Värvisime isaga koos voodrilaudu, ta aitas mul auto korda saada. Vahel on ikka superhea, kui su isal on pick-up stiilis maastur ja suur tööriistapark:D Ja eile öösel pani ta mind magama mu õe voodisse - huvitav, mida õde arvaks? - ning isegi laulis mulle kaks rida unelaulu, nagu lubas. Tahtis nii teha, sest polnud kunagi varem saanud. No mul polnud ka põhjust protesteerida.

Aga nõmedaid kohti oli ka. Ühel hetkel kolisime pubist edasi kasiinosse. Minu jaoks oli see üks esimesi kordi, enne nagu polegi õieti käinud ja ka see kord ei käinud mängimas. Aga meie dokumente taheti kontrollida. Ja kõik oli viisakas. Mulle ka ei meeldinud, et ma pean andma kellelegi oma id-kaardi ja ta viib selle ära kes teab, kuhu. Aga isa ja ta tuttav. Nad käitusid tõeliselt labaselt. Ja ometi me olime isaga enne rääkinud vanakooli viisakusest, mida ta praktiseerib. sellegipoolest käitus ta tõeliselt nõmedalt. Oli vaja igati plõksida ja mõnitada töötajat, kes tegi vaid oma tööd ja täitis seadust. Ja oli vaja ähvardada, et see koht likvideeritakse kiiremas korras ära. No mis seal siis nii hullu oli? Mina tõenäoliselt oleksin sellised kliendid välja eskortinud, aga sealne töötaja jäi täiesti rahulikuks ja mina andsin oma parima, et asja siluda. Tõeliselt nõme oli. Nagu mingid nored kuked. Ainult seepärast, et neile miski ei meeldi, on vaja hakata tegema stseeni.

Ja see ka ei meeldi, et isa arvab millegipärast, et tal on õigus dikteerida, kuidas ma riides käin või milliseid kehakaunistusi eelistan. Ei ole. Ja tõenäoliselt ei tule ka. Isegi mu ema ei suuda selles osas midagi muuta. Kuigi ta ka pidevalt vingub. No halloo. Ma olen juba täiskasvanud inimene, kuigi noor ja ma ei ole mingi ekstremist.

Aga muidu oli tõeliselt huvitav jälle. Mulle jätkuvalt meeldib, et kummagi vanemaga on mul täiesti erinev suhe ja jututeemad. Aga mulle tundub, et ma ei ole neist kummassegi. Olen iseenda moodi!

Ahjaa. Isa uhkustas veel, et ta ainult ilusaid lapsi teebki. Ja ilusad lapsed tulevad ülevalt vasakust nurgast. No selge. Ja siis ma pidin olema kõrvust ja puusast lai. Seda ka alles mõtestan lahti.

P!nk explains, “I look at life like a carnival. Clowns are supposed to be happy, but they are really scary. Carnivals are supposed to be fun, but really they are kind of creepy. But, we go and we buy cotton candy and we force our laughter and we get on rides and we strap ourselves in and we do it. And that’s like life to me, and love. Love is supposed to be fun, but it can sometimes be really scary. And the funhouse mirrors that make you look so distorted that you don’t recognize yourself and you ask yourself, ‘How did I get here? How do I get out of here?’ But, you think that you want to do it again. That is the same as love and life. It’s a metaphor for being in love and for life.”

Ma vist ikka pean hakkama jälle plaati ostma. Kuigi ma plaate ei kuula. Aga Pink'i küll ja alati hea meelega. Täna harisin end, lugedes täpsemalt tema kohta. Hirmuäratav, kuidas ta suudab ka mu hetkemõtteid tihti sõnadesse panna.

Mul on jälle kurb

sest olen kohas, kus ma ei oska enam ise midagi paremaks teha. Südant võiks rahustada see, kui tead, et teed oma parima ja armastusega, aga kui sellest jääb väheks?

Räägin jälle tööst. Uuel semestril tulid meie rühma ka mitmed uued lapsed. Rõõm on, muidugi, näha, kuidas üle kaheaastased vanad olijad on nii ära kohanenud, et mitte miski ei loksuta neid. Aga siiski on veel vanast ajast lapsi, kelle puhul pead terve päev iga sekund vaeva nägema lihtsalt selleks, et ta ei nutaks. Ja nüüd on juures hulk uusi, kellega läheb ka aega enne, kui nad end lasteaias hästi tundma hakkavad. Ja see on normaalne. Ja me kõik anname endast parima, töötunde lugemata. Nüüd ka kohustuslikus korras ületunde tehes. Aga täna oli sellegipoolest üsna kohutav päev.

Meid oli varahommikust peale kolm tööl, aga lapsi tuli esimest korda kokku viisteist. Kujutage nüüd ette olukorda, kus üks õpetaja võtab need 8-10 suuremat ja läheb nendega tunde tegema ja kaks teist maadlevad 5-7 väiksemaga, kellest viis lakkamatult nutavad ja see nutt muutub aina haledamaks. Ja sa teed endast parima, et lohutada kõiki nelja sinu küljes rippuvat last, aga neile kellelegi ei piisa jagatud tähelepanust. Nad kõik tahaksid ainsana su süles olla. Ometi reaalsus on ka nii suure õpetajate arvuga kui meil see, et sa jõuad igaühega veidi rääkida, aga ei kuule, sest kõik nutavad ja ka räägitakse läbi nutuvõru; ja sa saad kõigile teha aeg-ajalt pai, aga üks laps nõuab su tähelepanu nii meeleheitlikult, et teeb sulle juba igati haiget, et sa ainult temaga oleksid. Ja nii nad nutavad ja nutavad ja nutavad ja nutavad. Ja sul on juba nii hale endast. Ja nii lootusetu tunne. Ja nii häbi nende lapsevanemate ees, kes veel lapsega kaasas käivad ja kelle lapsega sa jõuad tegeleda vaid murdosa ajast, sest laps eelistab nagunii vanema seltskonda. Eriti tädile, kellega kaasnevad karjuvad teised lapsed. Täna oli õnnistus, kui oli pool minutit vaikust. Aega, kui keegi ei nutnud. Aga siis hakkasid nad uuesti - üks, kaks kolm, neli. Kaanonis. Ja sa mõtled, et mida küll võivad need vanemad mõelda? Ei, seda ei ole tore ei osaleja ega ka kõrvalvaatajana läbi elada. Ja nii ei saa neile kohe kuidagi jääda muljet, et see lasteaed ongi see tore koht, kus nende laps õnnelik oleks. Ja ma lihtsalt loodan, et nad suudavad end meie olukorda piltlikult panna ning ära oodata selle mõne nädala pärast saabuva aja, kui loodetavasti ka nende lapsed neil eest ära jooksevad, kui aeg koju minna kätte jõuab. Kuigi mõne puhul on see ka praegu nii. Olenemata päevastest katsumustest. Aga me tõesti anname endast parima. Ja meie lapsed on tõeliselt pisikesed. Igasugused kategoorilised käsud ja keelud ei tööta. Kõigepealt peab see koht neile turvaliseks muutuma.

Kui tatist on saanud aksessuaar...

ja see väärikalt välja kantakse enda üle naerdes või seda lihtsalt ignoreerides, siis võite kindlad olla, et tegu on küllaltki staazhika lasteaia kasvatajaga:D

Workaholic

Hakkan lisaks shopaholicule ka workaholicuks muutuma. Arvake, mida ma tegin täna öösel kell kolm magamise asemel? Või täna hommikul? Või kõik selle nädala hommikud enne ametlikku tööaega ja suuremas jaos ka õhtud nii kodus kui koha peal?

Aga mulle meeldib. Meeldib süsteemi luua. Niisiis võtsin eraldi aega selle jaoks. Sest paistab, et keegi teine ei viitsi või ei taha, väidetavalt pole aega. Kuigi mina vist olen ainus, kes üritab ola ellu mahutada ka trenni, koori ja eraelu. Ja nüüd siis ka kohe tõsiselt igasuguseid võiks seda ja teist asju teoks teha. Et ometi kord hakkaks meie rühm õigesti tööle ja sellest jääks järele ka papertrail, mida kindlast kohast otsida oskame. Siiani on meil süsteem nimega Pidevalt kaduvad märkmepaberid.

Ja see ei sobi mulle enam. Mitte lõputult. Ja nii tore oleks, kui vähemalt see, kuidas mina süsteemi loon, kõigile sobiks, kui nad ise seda teha ei taha, aga kahjuks pole elu nii lihtne. Sel nädalal vihastasin ka ikka mitu korda (natukene), et mismõttega ma üldse minule kohustuseks pandud nädala täpselt ära planeerisin, kui plaane ignoreeritakse, tehakse omamoodi ja muudatustest isegi ei teavitata. Ma saan aru, et meile kõigile meeldib ise otsustada, aga seepärast ongi eraldi nädalad, mille saame algusest peale ise valmis planeerida ja nädalad, mil lähtume teiste valikutest. Ei tundu ju väga keeruline. Ei tohiks ka olla kellelegi liiga tegemine. Aga ometi ikka veel ei toimi.

Hoidke mulle nüüd, palun, pöialt.

Proovin veelkord õnne ühe India kiirabiga. See tundub väga lahe. Aga selle jaoks pika küsitluste täitmine üherealisesse vormi, on tohutult nõme. Tähemärkide arvu ka pole antud, aga ootamatult saab täis. Päris mitu korda vihastasin ja alustasin otsast.

Pean veel mainima, et ma olen nüüd veidike rohkem kunstimaailmas sees. Sattusin kogemata kohta, kus raamitakse pilte - mida mul ongi vaja eks - ja seal töötab üliilus noormees (S, ma polegi lasteahistaja. Ta on sama vana, aga vist hõivatud. Nagu minagi:D). Ja tema ema, kes seda töökoda juhib, on superäge. Ja nii jutukas, et olen seal kaks korda tunde veetnud. Aga ta teeb tööd südamega. Ja kuigi ma jään vaeseks, makstes raami eest kordades rohkem kui pildi eest, on nii tore teha kaupa nii, et astud sisse, saad kohe koertelt musi ja keegi hõikab sõbralikult: tere, Maria!

Ja ma lihtsalt pean mainima, et mul on imelikud naabrid. No kas teie kujutaksite ette, et plaanite võtta teile kingitud Moet Chandoni külla kaasa, aga enne teeksite lahti, et maitsta? Ja siis muidugi ei jõuagi see pudel kodust kaugemale. Ülinõme ju. Ma ei teeks mitte kunagi nii. Samuti nagu ei sööks kommikarbist enne mõnda ära. Aga võib-olla olen mina see imelik hoopis. See nädal vähemalt ülitöökas imelik.

Aga teine perverdist naabrimees kinkis mulle vähemalt nunnu tiigri-kaisuka. Kuigi minu kaisus tema kingitud loom küll magama ei hakka. Ja siin voodis on kitsas ka juba. Mina ja Torukübar ja Aleksander ja külalised ka tihti.

Horoskoobitest muusikaga

Varastasin suurte raskustega Dakilt.
Ja veetsin aega hoopis teisiti kui peaksin.

Pane kõik muusika käima ja šafelda iga küsimuse juures.
1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?
Sasha – Chemical Reaction
Chemical reaction. Fatal attraction. When it comes to push and shove... I need some help from up above. – Need I say more?
2. Aasta 2010 põhiülesanne
Aerosmith – Dude looks like a Lady
Väga veider lugu:D Aga võimalikke mõtteid:
Backstage we're having the time Of our lives until somebody say Forgive me if I seem out of line/So never judge a book by it's cover Or who you're going to love by your lover Love put me wise to her love in disguise She had the body of a venus Lord imagine my surprise/Ooh what a funky lady
3. Eneseteostus aastal 2010. Minu «mina» 2010. aastal
Enrique Iglesias – Rhythm Divine
Can you feel the passion? Can you taste our love's sweet wine? Join the dance and let it happen Put tomorrow's cares right out of your mind As the music draws you closer And you fall under my spell I will catch you in my arms now Where the night will take us no-one can tell All I need is a rhythm divine Lost in the music, your heart will be mine All I need is to look in your eyes Viva la musica, say you'll be mine Gotta have this feeling forever Gotta live this moment together Nothing else matters just you and the night Follow on the wings of desire Now the rhythm's taking you higher No one can stop us from havin' it all You are my heart you are my soul
Seda lugu ei saa ma kuidagi ainult enesekeskselt võtta. Aga paistab, et südameasjad on jälle moes. Vajan jumalikku juhtimist, paistab. Ja vist peab vähem muretsema ja plaanima ning rohkem vooluga kaasa minema. Mitte võitlema.
4. Rahaasjad aastal 2010.
Nancy – Hellalt hoia mind
Täna on kõik armastuslood või?
Hellalt hoia mind ja su juurde tee mind toob. – Äkki pean hakkama rahaga siiski paremini ümber käima?:D
5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Elton John – I’m Still Standing
Don't you know I'm still standing better than I ever did Looking like a true survivor, feeling like a little kid I'm still standing after all this time Picking up the pieces of my life without you on my mind
Naljakas. Minu meelest üks väheseid valdkondi, millega väga probleeme ei ole. Muidugi inimesed tulevad ja lähevad ja sel aastal olen küll palju kurb olnud seetõttu, et väga palju inimesi on kuhugi kadunud mu elust. Aga ma ei ole üksi ja need, kes alles on, on suurepärased. Ja ma tean, et siin ilmas on veel väga palju inimesi, kes minu jaoks olemas on, kui neid vajan. Ja vastan neile alati samaga.
6. Kodu aastal 2010.
Jewel – Morning Song
Let the phone ring, let's go back to sleep Let the world spin outside out door, you're the only one that I wanna see/We'll sit on the front porch, the sun can warm my feet You can drink you coffee with sugar and cream I'll drink my decaf herbal tea
Ma ei teadnudki, et mul selline ilus lugu on. Aga mulle meeldib see mõte. Et kodus on kõik hästi. Mured koju kaasa ei tule. Tahan ka oma kodu!
7. Armastus aastal 2010.
Norah Jones – Thinking About You
Here I am lookin' for signs of leaving, You hold my hand, but do you really need me? I guess it's time for me to let you go, And I've been thinkin' about you
No me veel vaatame, kellest ja millest lahti lasen
8. Tervis aastal 2008.
Cascada – Magic Summer Night
Com'on! Get up and dance! Shakalakaboom!
Järelikult tuleb nautida tervist.
9 . Partnerlus aastal 2008.
Scorpions – Woman
Woman, you can change my world.
Muudan kellegi maailma? Hakkan lesbiks?:D
I'm chained to the fears Inside these walls The silence talks loud 'bout the things I recall/You've never seen me But I know you so well And before it kills me I gotta break the spell The deeper we touch The higher we'll go The time has come To heal my soul
10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010.
Cisco Kid – Pizzaman
So I go back to my room in a hotel, and there are no sheets on the bed, call the manager and telling him I wanna a sheet, he tella me go to the toilet, I say: "you dont understand,
I wanna sheet on my bed", he says: "you better not shit on my bed you son of a bitch",
Müstiliselt labane. Ja pole isegi seksi. Proovin veel.
Dixie Chicks – Cold Day in July
The moon is full and my arms are empty All night long how I've pleaded and cried You always said the day that you would leave me, Would be a cold day in July

I go to the checkout and the man at the desk says 'peace on you',
Raha küll ei näe, aga kuu on müstiline ja paistab, et külmetan ka voodis ootamatult üksi.

I dont need this shit!
11. Reisid aastal 2010.
Jordin Sparks ft Chris Brown – No Air
I'm here alone didn't wanna leave My heart won't move it's incomplete Wish there was a way that I could make you understand / Got me out here in the water so deep Tell me how you gone breathe without me / I walked I ran I jumped I flew Right off the ground to float to you Theres no gravity to hold me down for real
No ma ei tea. Pole väga reisilaul, aga paistab, et lähen ja igal võimalikul viisil ja üksi. Kuigi pole kindel, kas tahaks üksi.
12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010.
Dido & Enya – Here With Me
I wonder how I’m still here. Oh I am what I am. I do what I want. But I can’t hide. I won’t go. I can’t leave this place.
Segane sõnum, ilus laul. Aga see what I want võiks paremini õnnestuda.
13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010.
INXS – I Need You Tonight
All you’ve got is this moment./ I've got to let you know You're one of my kind
Et hinda iga hetke sõpradega ja anna neile teada, et hoolid. Selge.
14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010.
Kate Bush – Wuthering Heights
You had a temper, like my jealousy Too hot, too greedy How could you leave me? When I needed to possess you? I hated you, I loved you too Bad dreams in the night They told me I was going to lose the fight Leave behind my wuthering, wuthering Wuthering Heights/Too long I roam in the night I'm coming back to his side to put it right I'm coming home to wuthering, wuthering, Wuthering Heights Oh let me have it, let me grab your soul away
Kuidas mõned aru ei saa, et mul on vaja ka vahel võita? Ok, päris tihti. Aga mõni ei lase sel kunagi juhtuda. Aga võib-olla tõesti ma kaotangi? Isegi kui liiga kaua püüan asju õigeks seada. Äkki see polegi võimalik? Illusioon?
15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks.
Sting – Shape Of My Heart
He deals the cards as a meditation
And those he plays never suspect
He doesn't play for the money he wins
He doesn't play for respect
He deals the cards to find the answer
The sacred geometry of chance
The hidden law of probable outcome
The numbers lead a dance
And if I told you that I loved you
You'd maybe think there's something wrong
I'm not a man of too many faces
The mask I wear is one
Those who speak know nothing
And find out to their cost
Like those who curse their luck in too many places
And those who fear are lost

I know that the spades are the swords of a soldier
I know that the clubs are weapons of war
I know that diamonds mean money for this art
But that's not the shape of my heart
That's not the shape of my heart
Thats not the shape, thats not the shape of my heart
Ma kohe ei saa lühidalt:D Aga siin on nii palju kasulikku infot. Aga mingit vastust ma ei saanud siiski. Et kus ma siis olen. Aga mul ongi jah põhimõtteliselt üks mask.

Kuidas ta julgeb?

Helistasin ükspäev Talle, sest tahtsin teada, kas me kohtume ka tema seekordse visiidi jooksul või mitte. Saime kaks sõna rääkida, kui telefonitoru võttis üle ta isa. Keegi, kellest olen palju kuulnud, aga kordagi mitte näinud. Ja kuulnud olen vaid halba, pean tunnistama. Aga mulle meeldib luua oma arvamused siiski ise. Nüüd on mul isiklikult põhjust temast halvasti mõelda.

Ma tean, et purjus inimesed muutuvad kõik lõvideks, aga mis mõttes keegi lambist ähvardab bemmiga mu töökohta sisse sõita? Ilma igasuguse põhjustea. Ainus põhjus võis olla mulle oma jutuga muljet avaldada. Avaldaski. Aga ei mingit wow-efekti. Pigem hirm ja õudus ja vastikus. Miks mõnele meeldib, kui teda kardetakse? Hirm ja lugupidamine on ju väga erinevad asjad. Solvusin, ühesõnaga. Ja siis püüdis ta mulle veel loengut pidada teemal, et kõik peavad tema kõnedele alati vastama. Nojah... ma kahtlen, et edaspidi seetõttu, et talle nii meeldiks, ta kõnedele rohkem vastama hakkan. Antud situatsioon sai alguse sellest, et ta püüdis minu kaudu pojale ligi pääseda. Aga imelik, et ta üldse arvab, et mina suudan Teda midagi tegema panna, kui ta ise ei suuda. Ja ma otsustasin, et lasen neil oma probleemid ise lahendada, ei sekku selesse. Andsin teate edasi ja eemaldusin võimuvõitlusest. Võimuvõitlus on neil kahel kahjuks tugevasti välja arenenud ühine joon. Isegi minuga peab võimu üle võitlema. Sellest ja paljust muustki võiksin eilse põhjal veel pikalt rääkida. Aga ei räägi. Lihtsalt ei räägi ja kõik. Mõned teavad. Teised ei saagi teada. Kuigi nii tahaks oma mõtted veelkord siia kirja panna.

Kultuurikuu kokkuvõte

Minu kultuursesse detsembrikuusse mahtus siis kolm PÖFFi ja kaks Hollywoodi filmi, kolm teatrietendust ja päris mitmed kontserdid. viimaseid kokku lugenud ei ole. Aga nüüd siis ülevaade.

PÖFFi filmid olid kõik väga erinevad. Põdramultikas oli nii armas isegi oma klišeelike naljadega, et olin pätt ja hankisin netist endalegi. On saanud veel paar korda erinevate noormeeste seltsis vaadata.

Breiktantsufilm oli ka omamoodi huvitav. Eriti huvitav oli see, kuidas tegelaste vanus ja näitlejate vanus ei langenud üldse kokku. Ema ja tütar nägid välja sama vanad, vanaema aastat kümme vanem vast. Aga sellest tekkis hullem tahtmine ise kunagi niimoodi vanuste ja sooga mängida, reegleid järgimata.

Chaneli film oli jälle omamoodi. Minu jaoks kõige tõsisem ja igavam vast. Mul oli uni ja külm. Aga nii keeruline oli kujundada oma arvamust Chanelist. Kas talle kaasa tunda, et ta lastekodust tuli ja kabarees elatist teenima pidi? Või mõelda temast halvasti, sest ta kasutas seksi ning valesid elus edasi jõudmiseks?

New Moonist olen juba kirjutanud. 500 Days of Summerist veel mitte. See oli nunnu mitte järjekordne film armastusest, nagufilm ise end tutvustas. Ometi oli see armastusest. Aa veidi ebatüüpilisema lahendusega. Ei kahetse piletiraha maksmist.

Teatrietendustega on aga nii, et minu meelest läksid need järjest paremaks. Ses mõttes pidin vabandama R-i ees, et ta Evitale kaasa vedasin. Muusikal on muidugi alati turvaline valik. Enamusele söödav. Aga minu meelest ei olnud see midagi erilist. Ausalt. Ja ma ei saanud arugi seal kõigest seekord.

Pepeljajevi Margarita ja meister oli juba hoopis midagi muud. Koreograafia, tänapäeva tehnoloogia nii lavalise liikumise kui video osas... ja tõlgendus klassikast üleüldse. Mul oli väga huvitav. Ja koreograafiat - seda, kui lihtsalt see neil tulevat paistis - vaatasin aukartusega.

Viimati aga käisin GEPi viimast etendust vaatamas. Ja see oli super. Hoopis sinna oleksin pidanud ta kaasa võtma. Kuigi omamoodi huumor oli seda ka isa ja Silmarõõmuga vaadata. Tükk oli ju seksist, iga hinnaga iibe tõstmisest. Ühe minevik - selgelt - ja võimalik, et teise tulevik. Meie kõigi jaoks oli see ka eriline etendus, sest kõiki meid võeti osalema etenduses. No ok, teised said lihtsalt Rasmus Kaljujärvega kätt suruda, aga minu võttis ta lõpuks lavale kaasa. Esirea rõõmud. Mitte, et see poleks väga meelitav olnud, aga ma kandsin küll kõik erinevad punased toonid oma näol näitlejatele seal laval närveerides ette. Õnneks olime seljaga publiku poole. Lihtsalt adrenalliin nii möllas. Ei teadnud ma ju, mis ees ootamas. Vahel mulle meeldivad üllatused ja vahel mitte. Aga kui nad näiteks etenduse alguses oleksid läbi rääkinud minu ja teiste pisiosalistega, mis neil plaanis on, oleks ma julmalt rahul olnud. Ja tükk ise oli suuuuuurepärane. Polegi muud öelda. Vabalt läheks veel vaatama.

Kontsertidest... Birgiti ja Taneli jõulukontsert oli ilus kuuldemäng. Natuke pettumus oli, et õigeid väljalubatud suerstaare polnud, oli täiega külm see-eest ja näha polnud midagi. Kuigi jõudmine kohale pool tundi varem.

Bentoni kontsert oli tõeliselt ilus. Aga selle mehe diktsioonist ei saa ma üldse aru. Üheski keeles.

Kaarli advendikontsert oli superilus. Polegi muud öelda.

Rohkem ei tule hetkel meelde.

Ahjaa.. GEPi järelooper ka. Esiteks põrkasime teatri garderoobis kokku ühe kunagise ema JA isa töökaaslasega. Päris huvitav oli. Isa pakkus, et sealt alles hakkab tulema klatši nüüd. No mismõttes ma oma isaga nüüd äkki eks!?:D

Siis isa viis meid ristiema sünnipäevale ja maja ees põrkasime emaga kokku. Ema sundis isa end koju viima. Paistab, et mõlemad jäid ellu ka. Ja maja ees oli veel üks mees, keda me kõik teame. Aga ei isa ega tema räägi mulle, kust nad üksteist teavad. Igatahes teavad. Eesti on tibatilluke.