Hull eit

olen. Tuli tahtmine veel veidi Svea sünnipäevast rääkida. Ja enda mitte just eeskujulikult käitumisest seal. Ning Musi enam kui eeskujulikust.

Vaadake, ma olen harjunud elama vaba inimese elu. Muidugi, ma ei ole mingi lits ega nakomaan ega muudlaadi kriminaal, aga mulle meeldib flirtida - kellele ei meeldiks eks!? Ja mulle meeldib seda ikka veel teha. Ja mulle meeldib poiss veidi kiusata. Kui vaja - ka seksuaalse külje pealt. Ja ma ei ole enamasti see nurgas istuv müürilill. On kohti, kus käitun laitmatult, sest teisiti ei suudagi. Ja on kohti, kus lasen piduri lahti ja naudin. Ja oli ka seekord, kuigi olin Musiga koos. Praegu mõtlen küll, et äkki tegin talle liiga. Aga on hea, et ta ei ole armukade tüüp. Vähemalt ma ei ole veel avastanud, kust maalt ta armukadedaks muutub. Aga ma olin vähemalt nii palju teistsugune, et hoiatasin teda ette enne, kui tegin midagi teiste meelest shokeerivat teadlikult. Näiteks tegin kellelegi tagasi laksu vastu tagumikku andmisega. Või istusin kellelegi otsa, sest nii on kõige suurem tõenäosus saada suits kätte inimese käest, kellest hoolid liigselt, et lasta tal oma tervist kahjustada. Eriti siis, kui on veel võimalik selle vastu võidelda. kasvõi üks suits korraga. Või suudlesin sünnipäevalast, sest kõigi poiste vaikimisi kokkulepitud talle sülle istumine kallistamiseks tundus nii jabur ja seksistlik. No halloooo! Võib-olla ta pole kõige beibelikum tüdruk või kõige õrnem lilleke. See ei tee temast ka tugitooli, mille otsas oma väsinud taguotsa puhata. Kuigi ta ise kunagi ei protesteeri, kui temaga sarnaselt käitutakse. Läksin siis vähemalt sugude võrdõiguslikkust otsima ja tegin sama triki. Ja kohe pühapäeval leidsin ka vastavad pildid orkutist. Naljakas. Ta on vist üldse teine tüdruk, keda naljaga pooleks suudelnud olen. ma tean, et tema jaoks ei olnud see midagi erilist. Aga naljakas, et minu enda jaoks tundus see nii kaua nii võimatu ja lausa vastik. Too gay, kuigi ma endameelest olen vägagi igasuguse armastuse poolt. Aga eks me kõik oleme noored olnud ja kartnud sattuda kogemata vale sildi alla. Enam ei karda. Nüüd olen kindel ka oma seksuaalsuses täielikult.

Enivei, mõtlen nüüd, et kas pean hakkama jälle vaoshoitumalt käituma musi rõõmuks. Kuigi ta ütles, et talle see girl on girl action täitsa meeldis. Ja muugi ei lükanud teda kaitsepositsioonile. Ja kui me ise liiga hoogu sattusime, siis need võtke tuba vihjed tegid meile mõlemale nalja., Isegi kahtlast heameelt. On see ju vihje, et kõik on korras.

Ja veel rohkem meeldis mulle tema käitumine (korduv, kusjuures) juhtudel, kui mõni eriti oks laiali isane julges tal paluda oma naist ohjeldada. No halloo! Ma õnneks ei vihastanud ega solvunud siis ega läinud tujust ära, sest ma ei olnud kaine, aga praegu mõtlen küll, et kui seksistlik võib olla? Ja miks ma ei või lihtsalt mina olla? Ja miks nad siis mulle otse märkust ei tee, kui miski häirib? Miks mind kui kellegi omandit koheldi? Aga minu Musi on super. Ta vastas enesekindlalt naerdes lihtsalt, et just ni ima talle väga meeldingi. Nii nagu olen. Ja tänu sellele saab ta veel kaua väga palju andeks. Ka selle joone, mis mind temas aina rohkem häirima hakkab, aga mida ma siia ei kirjuta juba sellepärast, et ei taha, et ta loeks ja solvuks. Tema ju mind ei kritiseeri. Kuigi võiks. Aga mul on peaaegu täiuslik mees!!!

Super nädalavahetus oli

Kui eelmisesse nädalavahetusse mahtus superpidu Amigos, siis ka sellel laupäeval oli superpidu. Svea sünnipäev. Seekord ilma liigse rahvamassi ja mõttetute joodikuteta. Ainult tõeliste sõpradega. Kusjuures ma tundsin enamikku neist juba. Ja sain paremini tuttavaks mõndadega. Ja nüüd on hääl nii äa üle muusika karjumisest, aga tõeliselt rahul olen. Ja paksult gillliha täis.

Käisime ju Kadrinas ka jälle. Esimesel päeval grillisime kala, teisel liha ja Svea juures theti veel ribi ka. Nämm-nämm. Ja musi ema tegi minu auks kaneelisaiu. Ja ma sain end nii mitmes mõttes ületada.

Kõigepealt lasti mul vaarikataimi lõigata. Midagi, mida ma polnud kunagi varem teinud ja nii fun oli, et ma üldse ei hooli kriimulistest kätest ja ma pärast ei saanud juuksuri mängimisega pidama ja pügasin ka mõned teised puud-põõsad ära.

Siis lasti mul Musi manuaalkastiga autoga sõita ja sellist nalja pole ma vist üle aasta teinud, aga ei suretanudki välja. Ainult ühe korra alles sõidu alustamisel, sest ma unustasin ära, et käivitamisel tuleb sidur lahutada. Õudne oli ikka, aga lahe ka. Sai vanu oskusi meelde tuletada.

Ja siis... siis ma tegin midagi uskumatut. Uskumatult lahedat ka. Rauno räägib juba ammu ujuma mineku plaanist. Nende isa on talisupleja ja poegadel on traditsioon vähemalt enne Musi sünnipäeva mai keskel vees ära käia. Aga eile oli nii soe ilm, et ma olin meeletult rahul juba võimalusega peävitada ja naabrite ees oma pesu välgutada. Tema aga tahtis vette. Olenemata sellest, et olime ka eelneva päeval ujulas käinud ja mina oma vaba vormiga suutsin üle poole kilomeetri ujuda. Nüüd ta tahtis vabasse vette. Ja siis me läksimegi. Mina veel sõimasin teda hulluks, aga kui vee äärde jõudsime, tekkis minusse see tüüpiline jonn. Ma ei saanud temast kehvem olla. Seega käisimegi mõlemad jäves ujumas. Ma arvan, et polegi seda kunagi varem aprillikuus teinud. Ja kusjuures ei olnudki nii meeletult külm. Temperatuurikontrast ei olnud suurem kui saunast tulles ja pärast oli super olla. Ainult teised vaatasid meid kui ogaraid. No eks me natuke oleme ka:D

Ja nädalavahetus tipnes sellega, et sain Musile ideaalse sünnipäevakingi. Kuigi sinna on peaaegu teve kuu veel, põen juba ammu. Te vist teate, et mulle meeldib kingitusi teha ja mulle meeldib neid hästi teha. Mulle ei meeldi kinkida raha, kinkekaarte või muud tähendusetut. Kingitus peab inimesele sobima. Lööma ta sussidest välja, nagu Musi ütles. Ja kaua ei suutnud ma välja mõelda midagi nii erilist. Isegi ta vennatüdrukule, keda ma veel vähe tunnen, oli lihtsam kingitust leida. Aga ju ongi käige lähedasematele kõige raskem ideaalset lahendust leida. Ja nii ka ju ei käi, et lihtsalt ostad kõige kallima asja poest. Või võtad mingi standardlahenduse. Valmis kinkepakki vms. Ja nüüd ma sain midagi, mida ta küll käega katsuda ei saa, aga millest peaks jääma vähemalt kustumatu mälestus. Ja lahe on teda piinata ka kuu aega teadmatuse ning umbmäärast vihjetega. Aga eks ma kunagi räägin, millega tegu.

Jippikajeeeee!

Bitchimisest ka

I'm a bitch, I'm a lover, I'm a child. Mother ei ole... I'm a sinner I'm a saint jne.

Nagu selles laulus. Coverdatud on korduvalt. Seetõttu esitajat ei kirjuta.
Aga viimasel ajal olen avastanud endas ühe uue ebameeldiva joone. Kui mul palutakse midagi kritiseerida kavatsusega konstuktiivse kriitika abil midagi paremaks muuta, siis ma ei saa pidama. Kui juba elan teemasse sisse, siis lähen sügavuti. Võtan kõik veid üksipulgi ette ja ütlen välja oma ausa arvamuse. Ja ma tean, et ühest küljest on see hea, aga teisest halb, sest vähe on neid, kes kriitikat tegelikult ka hindavad. Ega ma ise ka ei suuda enda kohta kriitikat kuuldes mitte kaitsepositsioonile asuda. Aga ma teen teistele haiget ja ma ei suuda seda tegevust pooleli jätta. Ega tulevikus mitte korrata. Olen viimasel ajal kiitusest kriitikat proportsionaalselt nii mitu korda rohkem edastanud, et endalgi on häbi. Kuigi tihti on tegu asjadega, mil on ka väga palju plusse. Aga ma toon välja vaid miinused ja pehmendamata, kui mult seda palutakse. Ma ise muidugi ei taha halba. Tahaks, et sellest oleks kasu. Aga kogun nii tõenäoliselt ka vaenlasi. Ja ma ei suuda isegi hääletooniga asja paremaks teha. Ründangi. Olengi vastik.

Ja alles nüüd hakkan mõtlema, et kõik need inimesed - koolikaaslased nt - kelle ebameeldivast käitumisest ma nooremana aru ei saanud, ei olnud ka võib-olla võimelised ise end muutma. Võib-olla on see mingi ennast säilitada aitav mehhanism? Aga samas ma ei ole ju olnud olukordades, kus oleks vaid üks võitja - mina või nemad. Ja ma ikka ei suuda olla sõbralik kriitik. Ainult juhul, kui ma ei hooli ja ei süvene tegelikult. Vist. Olen lõksus ja nüüd vihkan ühte osa iseendast. Kuidas elada iseenda suuremate vigadega?

Armastusest...

Suur ja hirmuäratav sõna eks? Minu jaoks ka. Aga samas ma tahaksin, et ei oleks. Minu jaoks on see veel hästi segase tähendusega sõna. Mind meeletult ärritab selle kergekäeline kasutamine ja uue suhte alguses kohe oma msni-nimele südame lisamine. Armastus peaks olema ju midagi suurt, tähtsat ja tõsiselt võetavat. Midagi erilist, mitte igapäevast. Muidugi ka igapäevast alates sellest hetkest, kui armumine ja muu selline kergelt sündiv pudipadi armastuseks kasvab. See on umbes sama määramatu protsess, kui täiskasvanuks saamine. Ei saa ju olla ajalisi termineid, millal see juhtub.

Ma ei ole kindel, et ma üldse kunagi armastust kogenud olen. Kumbagi pidi. Või noh... öeldud on muidugi neid sõnu. Kusagil veebruaris ju kurtsin isegi, et liiga tihti ja süüdimatult tuli. Ja nüüd võib-olla, et ongi esimene kord, kui see tunne päriselt kätte jõudnud/jõudmas on. Või ei ole? Olen vahel mõelnud, et äkki ühe inimesega oli/on ka armastus, kuigi me kunagi oma tundeid sildistanud ei ole. Oleme püüdnud end üksteise jaoks defineerida, aga ei tule kuidagi välja. Meid kirjeldabki vist kõige paremini sõna "stuck". Aga ise küll kellelegi otse öelnud ei ole, et ma armastan Sind! Vahel on olnud tahtmine seda öelda. Vahel olen mänginud selle mõttega. Vahel olen midagi ebamäärast öelnudki. Aga ma usun, et ma saan aru, kui tõesti on see tunne käes. Keegi teadjatest... kuidas te aru saite? Millised on selle tunnusmärgid? Ma arvan, et see on siis, kui oled valmis lõputult andestama. Juba ette. Kui pead suhet tähtsamaks (mitte segi ajada mitte üksi olemisega) eksimustest. Kui õpid isegi vigu armastama või vähemalt aktsepteerima. Olen ma lähedal?

Aga hetkel annan endast parima, et olla parim mina parima võimaliku poisssõbra heaks. Ma juba tean, et olen iga kell võimeline tema huvisid enda omadest kõrgemale tõstma. See ei tähenda muidugi, et minust mingi push over saanud on, vaid seda, et ka ohverdustest on saanud omamoodi rõõm. Ma lihtsalt loodan, et minust on küllalt, sest ma tean, et tema on nii palju väärt. Minu meelest nii palju rohkemgi. Vahel tunnen, et ma ei ole teda väärt. Sest erinevalt temast, minul on vigu ja päris suuri, minu meelest vähemalt. Ja vahel ma ei suuda oma õnne uskuda. Ja kardan, et see on uni ja ma ärkan kohe-kohe. Või õel nali. Sest korra on see juba juhtunud. Üks, milles olen kindel - see on midagi väga erilist. Erinevat kõigest ja kõigist eelnevaist. Kui see on uni - palun ärge ajage mind üles!

Kuidas iseennast hulluks ajada

Ma olen/olin juba teist korda sama orgi otsa astumas. Hakkasin mõtlema suhte lõpetamisele ülimalt tobedal põhjusel. Ainult sellepärast, mida keegi teine arvab või mõtleb, mitte seoses sellega, mida tunnen või kui õnnelik olen.

Kunagi... nüüd juba kauges minevikus... katkestasin suhted Incuga, sest Annika ütles nii muuseas, et meie kaks ei sobi kokku nagunii, aga ta vist ei põhjendanudki seda. Selelst aga piisas, et mu maailm pahupidi hetkeks lüüa ja lihtsalt igaks juhuks likvideerida võimaluski teada saada, kuhu see kõik minna võinuks. Aga vahepeal on palju vett merre voolanud. Enam ammu ei ole aeg, mil seda suhet taga nutaksin või end peaga vastu seina peksaksin. Jah. Pofülaktika mõttes vahel tuletan endale meelde, et ma enam mite kunagi nii kellelegi haiget ei teeks. Et lähtuksin edaspidi oma instinktidest. Ei põgeneks esimeste takistuste ilmnemisel.

Aga täna ei tahtnud ma tegelikult minevikust rääkida. Avastasin eile teist poolt oma olemusest esmakordselt. Kui siiani olen end alati identifitseerinud kui lõvi ja üksiklast, siis eile esmakordselt, olles hakanud mõtlema seostele Musi ja Vahuri vahel, mis paistavad selgelt tulevat nende ühisest sünniaastast, hakkasin uurima, mida minu kassiks Vietnami kalendri ja jäneseks Hiina kalendri järgi olemine kaasa toob.

Meeletult huvitav oli. Ma ei oleks kunagi osanud arvatagi, kui palju minu iseloomust sellega seotud olla võib. Enamus infot aga läks kohe väga täppi. Nõustun isegi sellega, et võin olla kinnisideeline, noriv ja pealiskaudne. Ainult salakavalaks tembeldamise vastu protesteerin. Lugesin siis ka teiste aastaid ja jälle leidsin meeletult palju seoseid. Ja see, mida Katsi aasta kohta kirjutati, oligi nii Kats. Ja see, mida madude kohta - oligi nii Tema ja veidi vähem mu ema. Muideks, esimest korda peale kolme aastat sain teada, et nad ka jagavad aastat.

Aga hulluks ajas mind see, et päris mitmes kohas oli öeldud, et minu aasta inimene ei tohiks mingil juhul tegemist teha roti aasta inimestega. Mida musi just on. Ühes kohas öeldi lausa: you should avoid the Rat like the plague. Armas eks. Julgustav. Ma hakkasin kõike seda huvi pärast uurima, lootes leida positiivseid märke ja sain hoopis nii negatiivse märgi. Aga seekord olen/olin targem. Ei hakanud üksi obsessima. Rääkisin talle ka kohe mu peas keerlevatest mõtetest, kuigi meie mõlema meelest sobime me vägagi hästi. Oleme kuidagi väga sarnased kõikidest ettekijutustest hoolimata. Ja muidugi nüüdseks on hakanud tasapisi avalduma ka häirivamad jooned, aga need on nii vähetähtsad. Isegi see pole tähtis, et meil on hoopis erinevad huvid ja minevik.

Loeb ju see, et koos on hea. Et ei teki piinlikke vaikusehetki. Et üksteisele saab rääkida kõigest ja aususe peale ei solvuta. Et mõlemad tahame, et see suhe töötaks ja anname endast selleks kõik ja rohkemgi veel. Seekord kavatsen siiski ettekuulutustest hoolimata ise välja uurida, kuidas me klapime.

Naljakas oli see, et Roti kohta ütles tak internetilehekülg not compatable ja Mao kohta - think again. Ja mulle lähimad inimesed on just seda ju. Võib-olla on asi selles, et mulle meeldivadki väljakutsed?:D

Miks mulle praegu meditsiiniasutused ei meeldi

Otsustasin mõni aeg tagasi, et tahan minna ja kontollida oma tervist. Mida täpsemalt - polegi oluline. Helistasin siis Tallinna Keskhaiglate lühinumbritele - ma ei saa ikka veel aru, miks neid kaks olema peab - ja küsisin, millal mul oleks võimalik kontrolli tulla. Ootasin vastust, mis mahuks nädala raamesse. Esimene number aga ütles, et enne juunit pole midagi pakkuda ja juunisse veel ei broneerita. Need vene aja naljad hakkavad juba ära väsitama - ausõna! Teine number oli edukam pakuti järgmist päeva, sest keegi oli oma aja tühistanud või... mai keskpaika. Mis ei olnud eriti juunist parem.

Ühest küljest - ainult rutiinsesse kontrolli minekuga ei tohiks ju väga kiire olla, aga teisest küljest - nad ei teadnud minu arsti juurde mineku soovi põhjust. Mul ei jäänudki muud üle kui järgmine päev vabaks teha ja selle suvalise arsti juures ära käia. Ja siis alles hakkas nalja saama.

Kõigepealt ekslesin natuke ühes suures meditsiiniasutuste kompleksis, aga leidsin minu eelteadmistega klappiva majanumbri ja astusin uksest sisse. Kuna ma iialgi ei tea, kas ma pean enne registratuurist mingit träna kaasa võtma või midagi maksma vms, siis ma igaks juhuks võtsin järjekorranumbri. Õnneks oli mul veidi varuaega, sest järjekorras ootasin üle veerandtunni. Kõike selleks, et tädi klaasputkas saaks mulle öelda, et see oli kõik asjatu ja ma pole üldse õiges hooneski. Ma ei tea, kas on tõesti nii raske maju erinevalt nummerdada. kasvõi numbritele tähed taha panna. Olin juba ilgelt kuri, sest kokkulepitud ajani oli jäänud viis minutit ja mind ootas ees veel üks registratuur ja uue kaardi tegemine ning seal uues kohas oli minu ees küll vaid üks inimene, aga ta tundus olevat pigem sõbranna ja temaga jutustati lõputult. Viimaks tuli kõrvalkabiini teine tädi, kes oli tõesti hästi tore ja mu asjad sujuvalt korda ajas.

Edasi tundus ka kõik väga sujuvalt minevat. Arsti juurde sain peaaegu kohe. Ei küsitud ühtegi tobedat ega piinlikku küsimust. Välja arvatud kombinatsioon küsimustest varasema raseduse kohta ning sellele järgnev abordiküsimus. Jah, muidugi. Ma ei ole rase olnud, aga aborti olen küll teinud. Kumb meist siin idioot on? Arsti kabinetis kulus kokku umbes kaheksa minutit ja siis saadeti mind välja ühe retseptiga. Oligi kõik. Kõik oli korras ja see retsept oli ka selline, et oli mu enda valik, kas selle ära kasutan.

Otsustasin ikkagi apteeki minna ja suur oli minu üllatus ning ka pahameel, kui apteeker rohu nime nähes kohe mõtlemata ütles, et seda asja ei ole Eestis juba mõnda aega. Et mõnes väikses kohas võib-olla veel natuke on, aga juurde seda küll ei tooda. Siiski-siiski näitas tema arvuti imet - ühes Tallinna apteegis pidi veel üks portsjon olema. Aga Ta oli juba enne mind kellelegi soovijale sellest rääkinud. Otsustasin ajaga võid joosta. Helistasin veel ekstra mingile tasulisele infotelefonile, et uue apteegi täpne asukoht välja uurida ja lendasin läbi linna selle teise otsa. Kõike selleks, et sealne apteeke mulle sama suurte silmadega otsa vaataks ja kinnitaks, et neil pole smauti juba ammu seda ja kui väga suur soov on, siis Jõhvis, Narvas ja Kohtla-Järvel peaks seda veel olema.

Ma olin juba tõeliselt kuri arsti sellise blacki peale ja otsustasin tema juurde tagasi minna, et ta siis juba midagi asjalikumat kirjutaks. Pealegi minu ainsad valikud selle rohu tarvitamisel olidki kohe või üldse mitte. Arst ei olnud minuga samast rahvusest ega saanud arugi, mida talle telefoni teel selgeks teha püüdsin. Sain kolm korda otsast alustada. Pärast hakkasin üldse mõtlema, et mul ikka üldse arstiga ei vedanud, sest ta ei suutnud ka vastuvõtul mu eestikeelsetele küsimustele adekvaatselt vastata ja kui ma lõpuks uue retsepti ja rohu kätte sain, siis selle kasutusjuhendit lugedes selgus, et arst on oma töö täielikult tegemata jätnud. Ta oleks pidanud kontrollima, kas minu minevik üldse sobib kokku antud rohtudega ja ei saanud ka olla, et ta minu varasemaid haigusi peast oleks teadnud. Minu kaart oli ju vaid üks valge leht. ja temaga me varem kohtunud ei olnud. Nüüd mõtlen, et rohkem ei kohtu ka. Sest ma jooksin päev otsa mööda linna ringi tema pärast. Mitu korda suutsin ärevusest ka bussist maha jääda, peatusest mööda sõita või lausa valele bussile istuda. Ikka korralikult kirusin end auto koju jätmise eest.

Eks varsti näeb, kas rohi mõjub või kuidas ta mõjub, aga hullult tahaks mõne ta targema kolleegiga rääkida.

Virin over and out. Tegelikult on elu hetkel ilus. Väga ilus.

Arvake, millest jutt käib:D

ma mõtlesin, et kuidas see täpsemalt võiks välja näha
Mia says:
no proovi
siuke üsna voolav veel
limane. kõlab vastikult, aga on hea
Imeline Lendorav says:
lima on seal hea jaa
Mia says:
ja suhkruga
Imeline Lendorav says:
mulle endale meeldib ka limane
aga panen mõlemat, soola ja suhkrut
Mia says:
issand kui haige vestlus:D

Episood Meet the parents

Iga tõsisema suhte puhul jõuab paratamatult mingil hetkel kätte aeg tutvuda teineteise vanematega. Minu vanemad on kõiki mu nö "poisse" näinud, kuigi ma pole neid kunagi presenteerinud nii otseselt, et saa tuttavaks - see on minu uus poiss ... (nime koht). Aga minu ema teab nagunii peaaegu kõiki minu sõpru ja kasuisa on ka näinud tähtsamaid.

Mina ise olen ka kohtunud kõigi vanematega mingil hetkel. Ja ma küll alati närvitsen veidi, et mida nad küll minust arvata võivad või kuidas me läbi saama hakkame. Eriti veidrad on need korrad, kus ma ei ole mingil hetkelisel visiidil, vaid näiteks kohtun poisi/mehe emaga peale nende katuse all ja nende armastatud järeltulija voodis magamist. Või vahetult enne seda. Muidugi ma ei tea, kuidas sellised situatsioonid vanemate suhtumist minusse on mõjutanud, aga läbi olen saanud kõigiga hästi. Kusjuures praegu meenutan piinlikkusega, et ma ei mäleta Siimu vanemate nägusid. Aga me kohtusimegi vaid korra. Ja see oli üldse üks ülimalt totakas suhe. Suhe ainsa mõttega suhtes olla.

Tegelikult tahangi lähemalt rääkida praeguse Silmarõõmu vanematega kohtumisest. Kui eelmine nädalavahetus oli mõeldud tema integreerimiseks minu lähedastega - mis läks väga edukalt - siis seekord teadsin juba nädala jagu ette, et kui vähegi on võimalik, olen kaasa oodatud pühi pidama tema vanematekoju. Ja mul on vaimustus tema vanematest ja ka vennast ja venna tüdrukust, keda tegelikult jbua teist korda nägin. Aga ma ei tea, millise mulje ise neile jätta võisin.

Algusest siis... Silmarõõm ei hoiatanud oma vanemaid üldse ette, et minu kaasa võtab. Ainult vend teadis ja seega ka tema tüdruk, aga vanemad said ikka shokiteraapiat ja ega mulle ka enne minekuõhtut ei öeldud, et see vähemalt ühele osapoolele üllatus olema saab. Ja üllatus ta oligi. Isa reageeris üsna rahulikult. Et kui kaks siis kaks ja kogu lugu. Ei mingit ülekuulamist, kuigi ma mõnes mõttes isegi ootasin igasuguste küsimuste laviini. Ema ehmatas ikka põhjalikult. Kui mind esimest korda märkas, siis lausa pööras otsa ringi ja siis varsti tuli piilus nurga tagant julgemalt, et mis imeloom ma siis olen.

Kui esmane üllatus mööda läks, oli kõik edasi juba ideaalne. Mulle - täiesti võõrale inimesele - öeldi peaaegu esimese asjana, et ma tunneksin end kui kodus, hoolitseti igat pidi, et ma end hästi tunneksin. Uuriti pidevalt, ega mul külm või nälg ei ole. Kas mul ikka on kaasas hambahari ja öösärk jne jne. Meeletult armas oli. Ma oleksin olnud rahul ka külma käesurumisega, aga mind võeti esimesest hetkest peale kui pereliiget. Ja see tunne vaid süvenes. Mulle räägiti entusiastlikult sellest, mida tulevikus koos ette võtta saame ja mida minu auks küpsetada kavatsetakse. Ja üleüldse olid nad väga rahul, et lõpuks on kolmele mehele vastukaaluks jälle kolm naist. Pidi vähemalt võrdustama võitlust telekapuldi üle:D Hiljem selgus, et ma olingi alles teine tüdruk, kelle musi koju vanematele näha viib, mis mind tõsiselt üllatas ja samuti, et vanemad olid talle juba pinda käima hakanud, et oleks aeg tüdruk majja tuua. Loodan, et mind siiski võeti kaasa ikka minu, mitte käsu pärast:D

Kokkuvõttes oli mul meeletult mõnus nädalavahetus, mil jõudsin ka korralikult välja puhata. Vaimselt siis. Sest maganud tegelikult väga palju ei ole. Oli targematki teha. Või vähemalt paremat. Ma nii võitlen praegu endaga, et mitte edasi kirjutada, aga ma tean, et mul on targem seda nii avalikult mitte teha. Vähemalt teate nüüd, et mul on seljataga järjekordne suurepäraselt õnnestunud tutvumisoperatsioon ja asi läheb juba krdi tõsiseks.

Mida kirjutavad väiksed poisid sünnipäevakaardile?

See kuueaastane, keda praegu hoian, kirjutas "palju õnne" asemel hoopis midagi huvitavamat. Ta kirjutas "I love you" ja paar väga huvitavat lauset minu jaoks. Ta kirjutas, et "You are a strong man" ja "You are a brave man". Minu meelest nii lahe. Pakun, et isal võis väga hea meel olla. Aitasin poisil veel õigesti spellida ka. No kelle rind ei paisuks sellisest kiitusest!? Laste armastus on ikka lõputu. Ka siis kui tegelikult isal ei ole aega eriti isa olla.

Aga täna ta üllatas mind taas. Nad on koos tüdrukuga mulle uue sarja külge õpetanud - H2O. Ja selle tunnuslaulu sõnad on: I'm no ordinary girl... ja siis täna poiss laulis seda kõigest hingest kaasa iga osa alguses. Mis oli jälle nii armas ja muigama panev. Ma ei taha teda siin üldse mõnitada. Lihtsalt lahe on, et lapsed on nii siirad ja kompleksivabad. Nad ei mõtle sellele, mida teised neist arvavad, kui nad teevad seda või ütlevad teist. Nad lihtsalt Elavad suure algustähega.

Pisikesest poisist tahtsin ka midagi kirjutada, aga enam ei tule kahjuks meelde. Seega jääb ära. Aga muidu... minu elu ongi praegu töö, magamine ja kiire mailidelugemine pluss eluks vajalik kommunikeerumine significant othersitega.

Temast...

Sest ma ei saa Temast üle ega ümbert. Vahel nii tahaks, et teda poleks minu elus, aga enamuse ajast tahan, et teda oleks rohkem. Eriti näost näkku. Enivei.. põhjus, miks ma jälle obsessin, on see, et me kohtusime täna täiesti ootamatult. Ma teadsin, et ta pidi reedel korraks Eestisse tulema, aga mul ei õnnestunud teda veenda ka mind vaatama tulema. Aga siis juhtus nii, et tal tekkis võimalus üle mitme aasta oma Eesti kodu ja pere külastada ja sinna jääda terveks nädalavahetuseks. Ja ma olen siiani nii kuri, et ta mulle ei teatanud sellest, sest mina tahan teda ka alati näha. Ta küll ütles, et ta ju polnud Tallinnas, aga ta oleks ju võinud vähemalt täna minu jaoks mõne tunni broneerida. Mida ta ei teinud. Kokku saime hoopis nii, et põrkasin eile kasuisa sünnal kokku tema väikevennaga, kes mind olukorrast informeeris. Olime iseenda teadmata teineteisest vaid mõne kilomeetri kaugusel, aga mul ei olnud mobiililevi ja tema telefon oli üldse väljas. Tavanumber vähemalt ei vastanud, sest ta oli ostnud kõnekaardi. Ja ma urisesin ja purisesin esiteks sellepärast, et ta nii jobu on ja teiseks seepärast, et ma ei saanud teha midagi, et asja parandada. Kui ma oleksin ilma Silmarõõmuta seal peol olnud, siis oleksin tõenäoliselt kohe läinud ise teda otsima. Ma olen nagunii absoluutselt igasugustes olukodades tema pärast oma ego alla surunud. Aga nojah... ma ei olnud eile üksi ja ma ei ole ka suures planais üksi. Aga täna sain ma aega veeta oma kahe lemmikmehe seltskonnas. Kolmest. Aga mul ei saa neist kummastki üksigi isu täis.

Õnneks läksid asjad nii, et me kohtusime ikkagi. Sain isegi mõned tunnid temaga omaette veeta. Kuigi seda oli minu jaoks meeletult vähe. Tema jaoks vist mitte, sest tal oli võimalus oma laevapilet hilisema vastu vahetada ja ta otsustas seda mitte teha.

Ja jälle on see koht, kus ma ei tea, kas rõõmustada, et kohtusime või nutta, sest jooksen pidevalt peaga vastu seina, mis temasse puutub. Vahel mõtlen, et olen muutumas naisahistajaks. Vahel, et olen tema pikaajaline sotsiaalne eksperiment, mänguasi, kelle tunnetega arvestama ei pea. Sest ta suudab vaheldumisi olla nii armas ja nii ükskõikne; nii ideaalne ja samas nii külm. Vahel tundub, et ta tegelikult ei tahagi mind oma ellu. Sest kammoon. Oma parima sõbraga leiaks ju ikka võimaluse kokku saamiseks. Kui seda tahetaks. Või vähemalt proovitaks. Aga tema isegi ei proovi. Mistõttu mõtlengi, et tegelikult ta ei hooli. Aga siis vahel... kõige ootamatumal hetkel tavaliselt... saadab ta mõne meeletult armsa tähendusliku sõnumi. Ja ta on üks väheseid, kellega ei teki piinlikku vaikust kunagi. Kellega kunagi ei ole igav. See tähendab juhul, kui meil on üksteise jaoks aega. Ja kes peaaegu alati minust aru saab. Kuigi samas... nagu Silmarõõmugagi ei seo meid kuigi palju asju. Peale juhuste. See mees jääb vist minu jaoks alati mõistatuseks. Kahtlen, kas ta üldse kunagi muutub lihtsalt kellekski tähendusetuks minu minevikust. Isegi kui ta ongi jobu. Nii raske oli lasta tal minna. Ja nüüd ma ei teagi, kas nutta, aga ma ei taha tõesti ta pärast pisaraid valada. Seekord ei ole ta seda väärt. Kas üldse keegi on kellegi pisaraid väärt? Kas väärt inimesed üldse ajavad nutma? Nojah... eks me aasta pärast jälle kohtume. Müstikamees...

Indiast

Mul on tunne, et kõik üitavad mind viimasel ajal Indiasse suunata. Tema fännab Indiat. Ja Adil oleks ka õnnelik, kui ta kodumaale satuksin. Ja mõni aeg tagasi mulle ju tehti au pair'i pakkumine sinna, mida ma siis kahjuks vastu võtta ei saanud. Aga eriti täna tuleb mulle indiat igast august. Tema rääkis täna Indiast täitsa teise jutu sees. Ja rssis nägin esimesena Eppu posti, et ta igatseb Indiasse. Ja kõige tipuks tuli mulle konkreetne pakkumine sinna minna täna. Sain esimese aieseci praktikapakkumise ja ma ei osanud arvatagi, et mind üles otsitakse, mitte et mina otsima pean. ja veel nii varsti. Ma ei teadnud, et mu profiil juba ligipääsetavgi on. Aga enivei mulle tehti erialane praktikapakkumine personaalselt Lõuna-Indiasse. Põhimõtteliselt kohe. palk tundub ka normaalne, kuigi mitte eestis elamiseks. Ma pean uurima välja, kas see kataks ära elamiskulud ja siis ma oleksin täitsa nõus, sest ma usun, et elu pakub märke ja neid tuleb märgata ning nendest lähtuda. Ma olen selle pärast ka hästi põnevil, aga kuna ma olen nii uus selles süsteemis, siis tahaksin enne oma nõustajaga rääkida. Tglt ma ei tea, kas mulle ongi juba eraldi nõustaja määratud. Aga ma tean, kes mind aitaks. Mis te arvate? Kas peaksin võimalusest haarama? Ka siis, kui seetõttu kooli kohe lõpetada ei saa?

On olnud huvitavalt raske ja raskelt huvitav nädal

Jah. Just täpselt nii. Mõlemat. On juhtunud uskumatuna tunduvaid asju. On olnud uskumatuid raskusi, stressi ja lihtsat väsimust. Ja naeru ja sõpru. Ja tööd, nii et tapab. Ja uusi tuttavaid. Ja vanu tuttavaid, keda aastaid kohanud ei ole. Ja seiklusi. Ja pättusi. Ja üks väga eriline sõber. Ja üks teine väga eriline inimene, kelle jaoks mul küll, häbi tunnistada, eriti aega pole olnud, aga ma plaanin enda käitumist parandada.

Üritan siis oma segast mõttelendu veidi lahti ka kirjutada. Meeletult hea Aerosmithi lugu käib taustaks ja segab mind küll keskendumast ja natuke vesine olen ka nagunii. Ja mitte ainult nohu pärast, mis mui jälle ka on. Aga ma olen täna olnud korraga nii õnnelik ja õnnetu ja hetkel lausa kõhus keerab. Sest mõni asi lihtsalt ei ole aus, aga sellest kirjutan edasi. Esimene teema on töö.

Terve selle ja ka järgmise nädala tegelen ühe väga huvitava kliendiga, kellel on väga eksootilisest riigist pärit workaholicust abikaasa ja kolm last, üks neist vaid Emily-vanune. Ja teenijatega kodu seal eksootilises paigas. Aga samas kogu rahast a toredatest lastest hoolimata ning isegi tema kuulsusest ja ilust hoolimata - sest ta on üsna tuntud avaliku elu tegelane tegelikult - tundub tema elu väga raske olevat. Ja ma olen andnud oma parima, et tema koormat kergendada ja pean tunnistama, et seda ka paljus ise nautinud, kuigi minu parimast pole alati piisanud. Olen muutunud nii palju tugevamaks. Vähemalt sele konkreetse pisipoisi nutu suhtes. Ja ka füüsiliselt. Nädalaga on vasaku käe musklid välja arenenud:D Ja kõvasti ingliskeele praktikat olen ka saanud.

Aga ma natuke vinguks ka sellel teemal. Mitmel päeval on abiks käinud ka nende laste eestlasest vanaema, kes peab samuti päev otsa kodutöödega aitama ja ma saan aru, et tal on ka raske ja tal on teisigi lapselapsi, keda hoida, aga ta on ikkagi ülemäära sarkastiline. Ta viskas mulle näkku seda, et ma saan palka lapsehoidmise eest ja tal on pidevalt ka teiste abilistega probleem. Kes ei tee tema meelest piisavalt oma raha eest, kes on lihtsalt lohakas ja laisk jne. Ühel teisel korral ütles ta mulle ka tervituseks, et ta kuulis, et keegi (st mina) ei saa oma tööga hakkama. Ja kui laste ema pole ligi, siis kritiseerib ta ka teda. Süüdistab nagunii päev läbi kodus rabelevat ja tõesti mitte nurgas küüsi viilivat naist lastega mitte tegelemises ning ka lastega pole ta rahul. Elus esimest korda kuulsin, kuidas keegi ütleb seitsmekuusele beebile sellepärast, et ta veel kõndida ei oska, et ta on laisk beebi. nagu wtf? Ma ei ütleks nii ühelegi lapsele vanusest olenemata. Aga näe - tema ütles. Ja tänu talle olen korduvalt sattunud olukordadesse, kus pean kuulama tema muresid ning jään kahe tule vahele, et kas kiita talle takka, et tal on õigus ja minu kliendil mitte või riskida temaga tülli minemisega. Tundub, et ta on kade oma lapse edu peale. Ja kuigi vahel on ta täitsa tore ja aitab mind, suudab ta kõik hea tihti ära nullida.

Selle nädala teine oluline sündmus oli mu kasuisa suur juubel ja selle tähistamine eile õhtul. Nädala sees oli nimelt töö kogu mu elu. Töötasin ja magasin. Polnud aega süüa ega wc-ski käia. Ja te ei kujuta ette, kui lahe pidu see oli. Mingi ime läbi olid nii mu kasuisa kui tema tütremees mõlemad peaaegu kained. Ja uskuge mind, sellise asja tõenäosus on üsna nullilähedane. Ja sel peol õnnestus mul üle pika aja näha väga paljusid toredaid inimesi minu minevikust. Mõnda polnud juba aastaid näinud. Ja ma avastasin enda üllatuseks jälle, et täitsa on võimalik kasuisa noorema pojaga läbi saada ning tema on minust vist lausa vaimustuses. Mul ei tule parem sõna pähe, aga ta oli lausa teistele mind kiitnud. Ja ma tegin veel midagi elus esimest korda. Nimelt võtsin peole kaasa kaaslase, kes ei olnud "lihtsalt sõber" ega häbenenud ka seal teistele meie tundeid näidata. Ja kõik kukkus välja suurepäraselt. Silmarõõm jättis kõigile hea mulje, suutis olla ka iseseisev, kui mina ringi jooksin, lastega mängisin, sest Emmy on tõesti üks maailma laste musternäidis. Nagu kõik selle pere lapsed. Kati võiks vabalt õpetada vanemaid välja. Ja Silmarõõmul oli endal ka tore, mulle tundus. Aga peo kõige parem asi juhtus alles pärast ööbimiskohas. Meile oli reserveeritud toad ühes põhimõtteliselt veekeskuses ja meil oli paketis hommikune ujumine, aga mina ja üks kasuisa vana sõber mõlemad tahtsime hullult kohe öösel ujuma minna. Olime kõik kained ka ja tuju oli mega. Ei tahtnud veel tuttu minna, kuigi teadsin, et saan vaid mõned tunnid magada. Ja meil õnnestuski rääkida sealne vastutav isik ära meid basseini laskma. Nii vägev oli keset ööd täispimedas basseinis. Vaid meie kaks oma kaaslastega. Meeletu adrenaliinilaks. See polnud ju tegelikult lubatud. Aga me käitusime korralikult ja minu jaoks oligi see ainuke võimalus ujuda, sest hommikul poleks mul enam aega olnud. Usun, et see jääb kauaks meelde. Mega. Me nii tahtsime tädile jotsi jätta. Peedu sõps rääkis lausa viiekohalisest preemiast. Aga unustasime, et hommikuks on ta koju läinud ja ujukates meil ju raha polnud. Seega jäi tädi kahjuks premeerimata. Loodetavasti õnnestub see viga kunagi tulevikus parandada:)

Tänasest aga räägin eraldi peatükis. Jälle hakkas kõhus erutusest keerama.

Teistsugusest shoppamiskogemusest

Ma käisin eile ühes sellises minu jaoks ebatavalises poes. Nimelt pesupoes. Tavaliselt ma investeerin sealkohal pigem kvantiteeti kui... ütleme... esteetikasse. Päris kvaliteedivahet ma veel märgata ei oska. Olen samamoodi nahka keeranud pesumasina abiga nii imeodavat kui päris kallihinnalist pesu. Seetõttu pigem väga kalleid asju ostma ei kipu. Enne pean pesumasinaga edukalt läbirääkimisi pidama. Kuid mul oli vanast ajast üks kinkekaart ja nüüd võtsin ekstra kätte ja vedasin end sinna poodi. Teelt haarasin ka ühe abilise kaasa. Teiste kandidaatide kurvastuseks. Aga ausalt, see oli äkkotsus. No ja nüüd on mul elu esimene korsett, mis hingamist kuidagi ei mõjuta, aga näeb superarmas välja ja tasub end ära ka ühe erilise sündmusega, kus seda kanda saan, ma arvan. Ja siis veel paar siidist, rüüžilist ja lipsudega riidetükki. Aga ma siinkohal detailidesse ei laskuks.

Räägin hoopis hea teeninduse kuule kohaselt sealsest teenindusest. Kusjuures kuulsin juba, et ühel tuttaval on sealt samasugune kogemus. nagu kombeks on, tuli müüja varsti meie juude uurima, kas saab aidata jne. Uuris suurusenumbreid ja üritas aidata sobivaid tooteid leida, aga siis hakkas asi kiiresti kiiva kihkuma. Mina vihastasin ja hakasin ka igaks juhuks punastama hetkel, kui ta võttis mult käest ära ühe juba leitud toote, mis kõigi eelduste järgi igati sobiv olema pidanuks ja tõi mulle asemele mitu mitu numbrit suuremat asja. No ei ole mark eks!? Isegi, kui ma oleksin järsku nii palju jämedamaks läinud, siis ma olin ju meessoost sõbraga seal ja tema ees oli piinlik. Ja siis tädi pidas veel oluliseks meie kehasid võrrelda ning rõhutada mu puusade laiust ning seda, et taha tahaks ikkagi veel suuremaid numbreid mulle tuua, aga kahjuks tema hinnangul mulle parajat teatud toodet ei olnud. Aga siis tõi mulle asemele mulle tegelikult mitte meeldinud toote suure suuruse. Nagu ma niigi ebakindel oma kaalu koha pealt ei oleks.

Läksin siis täiesti masendusse langenuna kabiini mulle kätte tassitud tooteid proovima. Võtsin sõbra ka kaasa ja sain ootamatult minu kasuks tunnistaja pealekauba. Panin järjest riideid selga ja üksteise järel pidin nad kõik tagasi panema - aga kergendusega - sest need olid lihtsalt nii suured. Huvitav, kas ma tõesti tundusin jopega rinnust niiiiiiiiiiiiiiiii palju laiem? Pesupoe müüjad peaksid ju üsna kiriesti õppima inimeste suurusi hindama. Viimati Rootsis niisama ühte kleiti imetledes tuli kohe müüja minuga rääkima ja lubas tuua mulle soovikorral sobiva suuruse. Millega nõustusin. Ja NB! Ta EI sundinud mind minu sõprade ees suurusnumbreid avaldama ja tõi mulle ikkagi parajad kleidid. Igaks juhuks väikse suuruseerinevusega, et ise saaksin ikka näha, millega vorst välja näen ja millega totaalne beib. Aga see pesupoe tädi tundus küll muidu igati toe, aga tegi mu ego sekunditega maatasa.

Kui siis lõpuks selgus, et mul oli õigus, ei tahtnud ma temaga ikka rohkem tegemist teha ja läksin kohe meelega pikemasse kassasabasse, mille lõpus ootas mind teine klienditeenindaja. Aga ühel hetkel kutsus see enne minus ebakindlust tekitanu mind ikka enda juurde ja mis mul siis üle jäi? Põdesin juba vajadusest tema ees end õigustama hakata ja teades ette, et ma ei suuda kummutada tema kindlasti välja ütlemata jäävat arvamust, et näe, paks toppis end tihedalt kitsasse hilpu, et mitte võtta suurem number ja säilitada enesehinnang, kuigi välimus tegelikult selle all kannatab. Ja ma kül ltahtsin meeletult talle tõestada, et mul on õigus, aga ei hakanud talle seepärast uuesti kabiinis moedemmi ka tegema.

Sõnades käitus ta küll mu valikuid pakkides väga kenasti. Kuuldavale tulid väljendid nagu PÕHILINE, et ise rahule jäite ja end hästi TUNDSITE. Alltekstina arvatavasti, et teised ju ei jää ja hea välja ka ei näe. Äkki ta siiski oli siiras oma viimastes sõnades ja äkki tõesti tahtis enne vaid aidata, aga seekord tegi ta selgelt rohkem kahju kui kasu. Vähemalt näen ma oma uutes ostudes killer välja.

Joonistatud meestest:D

Riin õpetas mind mangat lugema. Mul läks ikka mitukümmend lehte aega enne, kui suutsin õiges järjekorras mullikeste sisu lugeda, aga siis läks huvitavaks. Kuigi kohati absurdseks. No mismõttes üks tüdruk ütleb enda kohta "get picked up"? Ja mismõttes poiss võib teda igati solvata ning talle rusikaga vastu pead viutada ning tüdruk lubab? Ja mismoodi saab poiss õpetada tüdrukule attractive olemist? Sa kas oled või ei. Muidugi saab oma tugevusi rõhutada ja nõrkusi peita, aga enesekindlus on vähemalt pool attactive olemisest ja seda purustab poiss eriti hoolega. Ja mismõttes hea sõbranna ootamatult peategelasele meeldinud poisi omale võtab ning see tunnistatakse korrektseks käitumiseks? Nagu näete - ma obsessin veidi hetkel mingi young love'i manga üle:D Aga vähemalt seal on päris kenad joonistatud poisid:D

Killukesi meeste loogikast

Käisin eile sõpradega väljas tantsimas ja sain jälle targemaks.

Sain A puhul korduvkogemuse, et tal on vaja palju alkoholi, et end vabaks lasta. Ja samas kangekaelselt väita, et ta on täiesti kaine. Ma ei saa aru, miks. No olgu - väitku, et ei ole täis. Isegi, kui on. Aga miks väita kainust samal ajal järjekordselt klaasi tühjendades? Ja miks pidevalt seda korrutada? Ja miks püüda ka korduvalt tõestada igasuguste füüsilise võimekuse katsetega? Miks see üldse oluline on, kas ollakse kaine või joobes, kui on vaba õhtu ja ümber lõbusas meeleolus heatahtlikud inimesed, kes samuti enamuses kained ei ole? Mehed, oskate seletada seda fenomeni?

Siis sain veel näha meeste optimismi. Tantsisime kõik paljude erinevate inimestega, aga paar tüüpi jäid oma erakordse käituisega paremini meelde. Näiteks üks, kes mind pidevalt tantsijateringist ainult endaga tantsima tõmbas ja üsna varsti ka suudelda üritas. ja kui ma siis ütlesin, et ma ei ole vaba naine, siis tuli huvitav vastus: "aga võiks ju" (olla). No mida ma oskan selle peale öelda? Ainult naersin ja imestasin ja siis ta andis alla ning läks ära.

Ühe teise hirmutasin ära faasiga: mul on kodus kuri mees. Ja see pole esimene kord mul seda kasutada. Aga mulle nii meeldib seda kasutada. On naljakas ja tõsi ka. Kuigi mitte päris minu kodus. Ja mulle meeldib see tunne ka. Et on keegi, kes igatseb ja ootab ja keda omaks pidada ja kes mind omaks peab. Ja juba täitsa tükk aega. Aga ma tahaksin temaga veidi võrdsemal positsioonil olla. Vähemalt samamoodi korralikult töötav inimene olla. Muus ma praegu järgi jõuda ei saakski.

Huvitav, kuidas ka kõige kindlamana tunduvad asjad sama ootamatult puruneda võivad, kui vähe kindlad

Meil kõigil on tuttavaid inimesi, musterpaare, keda kadestame ja kelle elu peame ideaalseks. Meil on ka ideaalsetena tunduvate töökohtadega tuttvaid, kellel pind väga kindlalt all olema peaks. Ja meil endil on sõpru, kelleta ei kujuta oma elu ettegi ning kelle puhul ei tule teede lahknemine pähegi, sest klapp on lihtsalt nii hea. Ei suuda välja mõelda ühtegi põhjust nii kõvasti tülli minemiseks.

Aga elul on komme meid üllatada. Meid tardumusest välja raputada. Sedasi haiget teha ja tugevamaks muuta samaaegselt. Ma sain eile teada, et ühed mu head tuttavad on lahku läinud. Nad ei ole minust palju vanemad, aga olid koos alates põhikoolist ja me kõik ootasime, millal lihtsalt pulma ja beebiuudised tulevad. Aga ootamatult tuli hoopis teistsugune uudis. Ja vähemalt ühele neist endist samuti ootamatult. Ja raskelt.

Ja mul ei ole aimugi, kuidas pooli võtta ja tegelikult ei tahakski seda üldse teha. Tahaks aidata, aga ei oska. Tahaks mõista, aga pole võimalik. Proovin siis lihtsalt toeks olla. Sõnu rohkem valida. Olla olemas siis, kui nad mind vajavad. Mitte survet avaldada. Mitte ajada suust välja lollusi stiilis " tean, mida tunned" ja "tean, mida vajad" ning "tean, mis edasi saab ja mis on parim". Aga lihtsalt mu maailma raputati jälle. Sel aastal samas liinis teist korda. On huvitav aasta. Tundub üsna ainukordne nii paljudel põhjustel. Läbi raskuste tähtede poole?

Kingitud hobusele suhu vaatamisest...

Ma tean, et eesti vanasõna ütleb, et see ei ole viisakas, aga mis siis, kui ei saa ka mööda vaadata? Kui küll asi ei nõua tingimata välja vahetamist või pole see võimalikki, aga omaks võtta ei suuda, kasutamisest rääkimata? Või kui suudadki kasutada, surudes oma tegelikud tunded kõrvale, aga tegelikult pole kunagi antud kingituse üle õnnelik olnud? Te praegu mõtlete kindlasti, et ma olen ärahellitatud jõmpsikas, aga praegu ei ole minu jaoks küsimus rahas. Ma ei eeldagi enamasti kallite kingituste tegemist ja nende saamist. Mõni vähe maksnud kingitus võib olla vägagi kallis. Minu jaoks. Aga mis siis, kui kingitus on lausa vastumeelne? Kas teha halva mängu juures lihtsalt head nägu? Avastasin, et ma suudan neid asju vahel küll teise inimese rõõmuks kasutama hakata, aga teisega koos selle üle rõõmu teesklemine on palju raskem ja võimalik, et see paistab ka välja. Loodan vaid, et mult otse ei küsita, kas mulle miski meeldib. Sest siis ma vist ei suudaks valetada. Miks ma sellest praegu kirjutan? Sest korraga on käsil jälle kaks sellist dilemmat. Ja ma vingerdan valgete valede piiril.

So close to bad, but still good...

Selle pealkirja tähendusest saavad peale minu aru heal juhul vaid kaks inimest ja on oht, et ma isegi unustan varsti selle tähenduse ära, aga so be it!

Silmarõõm on lõpuks tagasi. Mille üle mul on väga hea meel. Aga ma ei tea, kas ma peaksin enda peale kuri olema, et ma tegelikult ei kannatanud väga selle all, et ta pikalt ära käis. Tõsi, klubides ei toimunud kuidagi nagu saatuse vingerpussina midagi, mistõttu ma pidudel ei käinud ja mõningad nalja ja naeru täis üitusi oli ka, aga suur osa elust suri ikka välja. Mis on veider, sest me pole ju mingi sada aastat ja pidevalt ninapidi koos olnud paar. Aga samas mulle väga meeldib hingamisruum. Mul on seda vaja. Kuigi temaga koos on väga hea. Aga mulle meeldib see, et me ei ole koos iga päev, sest siis on midagi üksteisele rääkida ka ja iseseisvus ning sõltuvus on balansis.

Enivei... ta on ikka üsna neeger minu kõrval ja ma olen nii kade. Ma ju lumivalge, aga mulle nii meeldiks ka vahel kollast kanda. Aga selleks peab pruun olema. Kui mitte lausa mõnest tõmmumast rassist. Mis mulle ka meeldiks. Vist. Ja teda oli nii tore näha. Ja nüüd nägin ära ka ta venna ja vennanaise. Läheb tõsiseks. :D Ja siis oli meil ilus öö. Sain ühe uue kogemuse ka juurde. Aga ma ei kavatse siinkohal ka detailidesse laskuda. Te, teised nagunii ei suudaks palja kirjelduse põhjal meie kogemuse ilu õigesti hinnata.

Koju ei jõudnud ma tegelikult lausa kaks päeva. Teine päev käisin Annika uue läpaka katsikul:D Sest selgus, et ma tahan täpselt samasugust. Vana sõber hakkab ära surema. Juba ilmutab suremisemärke. Ja siis läks nii, et ostsime filmivaatamisetoitu, mängisime väikevennaga Cashflow'd, sest ta ka fännab ja tegime tüdrukuteõhtu. Sain üle vist vähemalt aasta kätte ka hulga Cosmosid ja siis lugesingi huviga, üritades mitte väga tõsiselt sealseid tarkusi võtta. Aga huvitav oli see, et nad soovitasid häda korral juukseid habemeajamisvahuga taltsutada. Mul on kange tahtmine proovida, kas see trikk töötab.:D Ja magasingi oma teises kodus. Või noh... mu Rakvere sõbranna kuulutas juba aastaid tagasi oma kodu minu teiseks. Neid hakkab juba mõnusalt palju saama. On valikuvõimalust. Vist niipea tänaval magama ei peaks. Õnneks.

Kingitud hobuse suhu vaatamisest tahaksin ka kirjutada, aga vist teinekord...

Kuidas rääkida rasketest asjadest?

Sest ausalt. Mina ei tea. Mitte kõigil rasketel teemadel ei ole kohe raske rääkida. Aga kui teema on tõesti oluline. Kui keegi võib haiget saada. Siis on kohe ju teised lood. Eriti rasked on teemad, millega ise võid haiget saada. Mul on viimase nädalaga kaks sellist dilemmat tekkinud. Üks lahenes suure närveerimise peale ära üle ootuste lihtsalt. Tegelikult lausa probleemitult. Teine aga on olulisem ja ma tõesti ei tea, kuidas sellest rääkida. Ja ma ei saa seda ka siin lahti kirjutada. Aga kirjutama pean ju ikka, kui on mure. Kuigi see tegelikult on vaid ego haavamise mure. Ideid?

Kui ma oleksin miljonär...

Teen meemi kaasa. Edasi teeb see, kes tahab. Või ei tee, kui ei taha.

Kui mitme miljoni kroonist lotovõitu sul vaja oleks?

Mida sa selle rahaga teeksid?

Oluline on see, et sa kulutad selle raha iseenda ja oma pere tarbeks.

Niisiis... viimasel ajal olen mõelnud, et mulle aitaks ühest ainsast miljonist. Ma ei tahakski sellega oma tulevikku kindlustada. Vähemalt mitte maja, auto, suvekodu vormis. ma tahaksin sellist summat kasutada omale heas ülikoolis magistrikraadi hankimiseks ja samal ajal mitte nälga suremiseks.

Tegelikult aga on mul üks unistus. Mis võib võtta päris mitu miljonit. Kuna meie väiksel perel oma kinnisvara üldse ei ole, siis ei ole mul pehmet maandumist oodata ja seega ka mitte erilist turvatunnet. Ja oma kodu tahab ju omada igaüks. Eriti Eestis. Sest on ju maid ja linnu, kus üürikorteris elamine terve oma elu on ka täiesti normaalne. Aga Eesti ei ole see koht ja kuna meile enamusele on väiksest peale sisse kasvanud ja kasvatatud oma kodu rajamise vajadus, siis tahan minagi seda. Aga sellise kiiksuga, et ma tahaksin elada Suurupis ja/või korda tehtud veskis. Aga minu teada Suurupis ühtegi veskit ei ole. Huvitav, mida läheks maksma veski nullist ehitamine?

Aga ma ei filosofeeri rohkem. Tänan tähelepanu eest!:D

Kumb on parem - raske teadmine või teadmatus?

Lugesin eile öösel Ekspressist lugu ühest kadunud ja leitud mehest, kelle surmaasjaolud on segased ja sattusin selle kaudu ka kadunud.ee aadressi kandvale leheküljele, kus on üleval kadunud inimeste andmed ning nende kohta info jagamise tasud.

Enamik otsitavatest olid kadunud juba väga pikka aega tagasi. Kahjuks ei tea mina neist kellestki midagi ega saa aidata, aga see leht pani mu mõtlema, kumba varianti ma ise eelistaksin. Kuigi mõlemad variandid on halvad, siis kas halvem on jääda teadmatusse, kui mõni lähedane kaduma läheb või kaotada see sama lähedane mõnel koledal põhjusel ja pahatahtlike inimeste süül, aga olles teadlik selelst, mis temaga juhtus.

Ma ei suutnud enda jaoks välja mõelda, kumb oleks parem. Vähemalt mitte veel. Kui see inimene, kes mu elust tingimata lahkub... kes võib olla minu või sinu ema, vend, armastatu või parim sõber... kas ma suudaksin edukamalt edasi elada täielikus teadmatuses tema saatusest, sest siis jääb vähemalt lootus, et äkki ta on kuskil elus ja õnnelik? Või oleks lihtsam leida rahu oma hinges, kui teaksin täpselt, mis juhtus? Ka siis, kui juhtunu oli väga kole. Kas selline... inglise keeles on sõna closure... oleks parem lootuse ja lootusetuse vahel kõlkumisest või mitte?

Tegelikult praegu enda teksti lugedes saan aru, et mina vist eelistaksin teadmist teadmatusele. Kuidas teiega lood on?

Tiigrikutsust

Eelmine nädal vedasin end üle mitme nädala jälle Cashflow'sse ja sain jälle haldedalt pähe. Ma ei saa aru, kuidas mul saab seal mängus nii halb õnn olla. Mäng ise on juba ju üsna tuttav ja seega õigete otsuste tegemine ei tohiks olla väga raske. Aga ikka ei jõua mitte kuhugi. Edukas mäng oli juba alguses ära.

Aga ma ei tahtnud sellest rääkida. Viimane kord istus minu kõrvale üks noormees. Tahaksin öelda vene noormees, aga hiljem selgus, et ta ei ole seda üldse mitte. Ainult aktsendi poolest. Tegemist oli hüperenergilise isendiga, kes millegipärast pidevalt mulle otsa vaatas justkui kinnitust otsides, kas ta tegi minu mõõdupuu järgi õigesti või hästi. Või kas ma naeran ta nalja üle.

Ise naeris ta palju. Ja kõvasti. Ja minu meelest võltsilt, aga võib-olla ta naerabki ainult nii. Ja kas alati ongi võlts või see on tema tõde? Igatahes intrigeeriv tüüp oli. Aga väsitav. Sest mul on see meeldib meeldida teema. Millest saab aru kindlasti üks inimene. Teiste osas ma nii kindel ei ole. Aga see kehtib ka siis, kui tuleb meeldida inimesele, kes tegelikult ei meeldi. Ja ma väsisin ära pidevalt tema oodatava reaktsiooni teesklemisest. Aga ennast peatada ka ei suutnud. Iseenesest oli ju tore poiss. või mis poiss 31-aastane on. Kuigi ta paljuski meenutas mulle rohkem poissi kui mõni 13-aastane. Kellelt ma ootaksin sarvede ristamist mõne teise isasega tühisel põhjusel.

Igatahes see õhtu sai läbi ja mul oli hämming, sest olin jälle kohanud kedagi, kes ei sarnanenud ühelegi mu varasematest tuttavatest. Aga saatus tahtis, et kohtuksime jälle. Ja varem kui järgmisel neljapäeval. Käisin laupäeval Viru keskuses Tai festivalil tööl ja nägin teda. Tema mind ei märganud, aga kuna ta oli nii lähedal ja ma ei viitsinud end ebakindlust üles otsida, siis läksin ütlesin tere. Ja ta jäi tükiks ajaks minu juurde. Ootas eemal, kui oli tööd ja tuli lähemale, kui mul aega oli. Rääkis imelikest asjadest veendumata, et need minu jaoks seda pole. Oli nii kaugel standardsest kui olla sai. Tegi komplimente. Pakkus välja, et võiksime koos äri ajada ja siis avaldas soovi numbreid vahetada. Ma ei saanud küll aru selle tegevuse eesmärgist, aga andsin oma numbri ise kohe kahetsedes, et äkki tõin endale jama kaela.

Juba järgmisel päeval ta otsustaski mu numbri valida. Ja mu välja kutsuda. Ja mul ei olnud põhjust talle ka ära öelda, sest ta ei defineerinud kokkusaamise eesmärki. Aga see nägi välja nagu kohting, kuigi minu jaoks ei olnud seda. Minu jaoks oli see ärritav, sest ma ei suutnud pooleteise tunni jooksul leida meis midagi ühist peale selle, et meile mõlemale meeldin mina. Ja ma ei tahtnudki talle liiga palju lootust anda. Lootsin vastata sõnadeta tema küsimata jäänud küsimusele selle kohta, kas mul on keegi. Ei tea, kas ta sai aru. Aga ta vist sai aru, et see ei kordu tõenäoliselt kunagi. Kohtumise lõpp oli kuidagi lõplik. Mis oli hea, sest mu nägu valutas veel tunde keep smiling'ust, mida ma ei suutnud ka kuidagi vältida. Nüüd tean vaid, et kui kellegagi on nii raske koos olla, siis see ei saa õige olla. Ka siis, kui tema räägib sünergiast. Ka siis, kui minu uudishimulikkus jäi paljuski rahuldamata, sest ta avaldas endast vaid väga traditsioonilisi osasid.

Aga millest ma aru ei saa, on see, miks mehed järsku leidnud on, et ma olen väärt kraam? Kohe igast küljest rünnatakse. Ja ma ei tea, kas Silmarõõmu tagasitulek teeks asjad lihtsamaks või keerulisemaks, aga ma tahaksin ikkagi, et ta tuleks tagasi.

Ma tahan enda kõrvale inimest, kes saadab mulle teisest maailma otsast postkaardi vaid ühe lausega: Wish you were here. Ja joonistab sinna lapseliku joonega südame. Ei saaks vist enam palju armsam olla. Ma nii loodan, et sellest tuleb midagi välja. Kuid kardan, et rikun selle ise ära oma vabameelsuse ja paljude meessoost sõpradega. Loodan vaid, et ta suudab neid samuti näha nagu mina - sõpradena.

Kehvast naistepäevakingitusest

Naistepäev ise oli ilus. Olen sellest lühidalt ka kirjutanud. Aga kui öösel koju jõudsin, oli mu laua peal mustand avaldusest politseile. Ema oli avastanud, et meie trepikoja hoiuruumist on ära varastatud minu tualettlaud.

Me ei hoidnudki seal hoiuruumis midagi rahaliselt värtuslikku, sest see pole esimene kord, kui keegi seal rahalist abi otsimas käib. See näeb üldse välja nagu teismeliste punker, kuigi selle on taoliseks teinud meie minust vanemad naabrid oma sõpradega. Ma ei tea, mis asju nad seal ajavad ja ma pole kunagi sekkunud nende tegemistesse, sest mu närvid on mulle olulisemad.

Nüüd aga vihastasin küll, sest see tualettlaud tähendas mulle nii palju. Mis sellest, et just antud eseme tõttu teenisin välja Beibe hüüdnime kunagi. Mis sellest, et tema abil keegi küll eriti oma rahalist seisu muuta ei saa. Mis sellest, et ma teda kaks ja pool aastat kasutanud ega vajanud ei ole.

Asi polnud ju selles. Lihtsalt tegu oli ainsa mööblitükiga minu lapsepõlvekodust, mille kaasa võtsin. See ei mahtunud küll ära meie praegusesse elamisse, aga tahtsin ta uuesti kasutusele võtta kunagi päris oma kodus. Ja nüüd võeti mult äa see ainus asi minu vanast maailmast. Ma ei teagi, kas olla kuri või kurb. Ja jälle on nii abitu tunne. Võiksin ju otsida kaubandusvõrgust uue samasuguse, aga see poleks enam see.

Krdi majanduslangus. Kas tõesti peavad vargad juba liikuma nii vähelikviidse kauba peale? Mul oli küll plaan rääkida ühe naabriga. Ainsana neist napakatest, kellega veidi suhtleme, sest ta hindab ilusaid jalgu. Minu omasid siis... Sest mul oli väike lootus, et äkki suudab ta selle operatsiooni ümber pöörata. Taastada minu usu inimestesse. Aga siis hakkas aeg venima. Mul ei olnud kohe võimalik temaga rääkida ja enam ei usu, et sellest oleks abi. Aga kui ma ikkagi räägiksin ja ta mu perse saadaks, oleksin veelgi enam inimestes pettunud. Seega ma pigem valin hetkel teadmatuse.

Ahjaa... üks päev meenus, et ka meie vesipiip peaks hoiuruumis olema, aga ma tõesti ei taha minna kindlaks tegema, kas see on või vähemalt oli nii. Vähemalt sel asjal pole minu jaoks erilist väärtust. Kui siis vaid nii palju, et teised ei tohiks ilma minu loata minu mänguasju võtta.

Vanadest headest Rakvere meestest...

olenemata sellest, et mul on Rakvere meeste limiit täis.

Eelmise nädala alguses helistas mulle ootamatult Svea ja ähvaras paari minuti pärast minu juures olla. Mul oli muidugi hea meel, sest meil polnud nii ammu õnnestunud kohtuda ja ma täitsa igatsesin juba kaose järgi, mida ta tavaliselt kaasa toob. Tegelikult pole se eüldse nii halb, kui kõrvaltvaatajale tunduda võib.

Niisiis ta tuli koos oma sõpradega paariks minutiks juttu rääkima, aga asi lõppes hoopis nii, et ma sain mõne minuti aega koti pakkimiseks ja siis pandi minupoolsele autouksele lapselukk peale ja veeti mind keset ööd Tartusse A le Coq'i tehast lähemalt vaatama ja sealt edasi veel Rakverre. Sellel põikel polnudki rohkem põhjusi, kui liiga täis paak ja unetus.

Jabur. Aga tegelikult ma ei kurda sellise poolvabatahtliku röövimise üle. Mul oli väga lõbus. Kuigi ka natuke õudne ja natuke ärritav, sest tegemist oli taas kord tüüpidega, kes pigem rikuvad oma auto ära, kui loobuvad tagaveo abil saavutatavatest trikkidest. Juhtuski nii, et Rakverre jõudes oli üks velg kõver ja seetõttu kumm vastu maad. Imelik on aga see, et ma ei kartnud peaaegu üldse.

Järgmisel päeval oleks võinud ju vägagi karta, sest vahetasime kõvera veljega auto suvekummidega sugulase vastu ja eelmine kord, kui olin sunnitud talvel suvekummidega autos rallit kaasa sõitma, oli mul tõsine hirm. Seekord aga tundsin end vägagi turvaliselt. Ei tea, kas juhid ise tundusid mõistlikumad või tekitas usaldust nende sihtotstarbeline turvavööde kasutus või trikkide tegemine tänava asemel tühjadel platsidel. Vähemalt enamasti. Korra oli vaja slaalomit sõita ka maanteel. Siis olin küll kuri, aga õnneks piisavas joobes, et mitte paanikasse sattuda.

Ühesõnaga sain ootamatult paar toredat päeva linnast ära, nägin oma armsaid pisikesi sugulasi, kes ka minu suhtes kõigile üllatuslikult armsalt käitusid ja sain paar toredat uut tuttavat juurde. Nende tuttavatega on aga jälle see lugu, et nagu enamik mehi, kellega seal kandis tutvunud olen, ei suuda nad minus vaid sõpra näha ja püüavad seda suhet ikka teisele tasandile viia. Aga mul ju on juba keegi. Nemad on minu pikkused (loe: minu maitse jaoks liiga lühikesed). Ja kuigi nendega koos on väga tore olla, on nende juures midagi fundamentaalselt väga valesti. No matter what ei suuda ma end ette kjutada koos kellegagi, kes ei viitsi jalutada kakskümmend meetrit prügikastini ja viskab selle asemel kotitäie sodi autost lihtsalt välja, tehes seal juures veel nalja, et puhtuse hoidmist tuleb alustada autost. No ei ole naljakas. Ma sain ikka päris kurjaks ja kuna ma olin lapseluku taga, ei saanud ma ka midagi teha ja abitusetunne ajab mu eriti kurjaks.

Veel ärritas mind see, et terve järgmise päeva veetsime autoga Rakveres "chillides". Ma ei uskunud, et on võimalik terve päev nii väikses linnas autoga ringi sõita, aga nüüd tean, et on. Nii oksele ajas, kui sama teed umbes üheksandat korda läbisime. Minu ving aga ei suutnud neid isegi välja vihastada, mistõttu pidin õhtuni kaasa sõitma. Mulle ei meeldi ju üldse selline sihitu sõitmine ja ma ei saa aru, miks niimoodi lihtsat raha ja keskkonda hävitada. Eriti, kui sõit käib hommikul TTA-st raha saanud mehe kulul. Kas tal tõesti ei ole sellega midagi paremat teha? Või ta lihtsalt usub nagu minagi sellesse, et parem kulutada viimased sendid millegi nauditava peale, kui hoida neid säästu nime all rahakotis? Kasutult...

Et siis jah... nendega on nii head kui halba. Aga ma olen tänulik, et nad andsid mulle paar päeva, mil mõtlesin vähem sellele, et Silmarõõm ära on. Ja mehed, kes pidid ise olema hullu suuvärgiga, kannatasid hoopis minupoolse nokkimistuju all:D

elas kord tüdruk nimega Poiss ja teised muinasjutud

Peale naistepäeva käisin uuesti hoidmas neid kahte armsat tüdrukut, kes hästi kildu rebivad. Seekord sain külge Verikäki nime, sest lugesin neile Vahtramäe Emili raamatut, kus ema just selliseid asju tegi. Ma nüüd ei suudagi otsustada, kas parem on olla Hernehirmutis või Verikäkk. You tell me...

Aga vahel on nad ka üllatavalt leidlikud. Vanem neist üritas mind tutvustada enda karvasele jänesele, aga sattus siis dilemma ette. Ta ei suutnud otsustada, mis soost ta sõber olla võiks, aga selge, et tegemist oli olulise omadusega. Lõpuks jõudis ta ise kompromissini, mida selle posti pealkirjas näha võite:D

Seekord olid nad armsad ka. Mitte nagu nad eelmine kord poleks olnud, aga seekord kuidagi eriti armsasti öeldi, et nad tahaksid, et ma siis ka neile külla jääksin, kui nende vanemad koju jõuavad. ma tõesti ei saa aru neist inimestest, kes ütlevad, et neile lapsed ei meeldi.

Seekord sain nad magama ka. Ja mite ähvardamisega. Lihtsalt silent treatment mõjus. Ja isegi mitte täielik, vaid näitasin neile, et ma olen õnnetu, et nad lubadusi murravad, sest nad lubasid emale, et lähevad magama. Ja siis olin lihtsalt apaatne, kui nad üritasid mind uneajal mängima meelitada. Tulemuseks oli see, et nad ise läksid tagasi voodisse. Mille üle mul oli väga hea meel, sest ma olin nii väsinud, et pidin juba hommikul bussis magama jääma. Hea, et ma tavaliselt liini ühest otsast teise sõitma pean:D Ei maga peatusi maha vähemalt.

Aga siis mul ei tulnud enam und ja leidsin paar vana Kroonikat. Ja kohe sain targemaks ka. Ühest ainsast ajakirjanumbrist leidsin juba kolm tarkust. ma tõesti arvasin, et Makra on sõna, kuna nägin reklaami, et sellenimeline bränd tähistab juubelit. Ju siis pean jälle oma maailmapildi ümber mõtlema:D

Veel olulisem tarkusetera käis aga selle kohta, kuidas peale lahkuminekut oma eksiga sõbraks jääda. Kroonika tõi nimelt välja eeskujuliku näite, kuidas üks avaliku elu tegelastest endine paar on ka peale lahkuminekut Orkutis sõbrad edasi. No palju õnne neile! Me teised, vähem võimekad tegelased, kustutame oma eksid küll kohe ka oma virtuaalelust ära:D

Nalja sai ka jälle ühe kiirustades kokku pandud artikliga. Üleüldse on peaaegu alati nii onlud, et kui mõni mu tuttav on kusagil lehes pildil, siis raudselt on ta õige nimi kaduma läinud või vähemalt on talle uus identiteet antud. Ka seekord oli nii, et üks vana kooliõde oli kuulutatud hoopis uue pere liikmeks. ma tean küll, et tal olid kerged ambitsioonid selle pere liikmeks saada, aga mitte kellegi õena. Pigem sister in law'na:D Või tõesti andis ta oma perekond ta majanduslanguse tingimustes ära?:D

No ma olen tõesti nüüd palju targem ja mu silmaring laiem:D

Eriti kehvast õudukast

Ma ei ole kunagi riline õudukasõber olnud, aga mul oli selline illusioon, et äkki võiks mõni neist kolmemõõtmelisena hea olla. Ja otsekui tellitult, hakkas Plaza näitama My Bloody Valentine'i.

Mul oli plaan küll seda musiga vaatama minna, kui ta tagasi jõuab, aga üks siin kibeles nii hullusti, et käisin ära. Aga ainus, mis selle õuduka juures õudne oli, oli selle teostus. No nii kehva filmi pole ammu näinud. Ja see 3D osa tuli ka väga vaevaliselt välja või ma olen lihtsalt nägemispuudega. Isegi enda suunas lendav kirka ei mõjunud. Kuul oli veidi mõjuvam, aga mitte õudne, vaid huvitav. Muidugi, ma tõmblesin tooli peal. Aga mitte rohkem kui tavaliselt. Pähe kippus pidevalt vaid mõte, et kuidas sealsed tegelased saavad nii rumalad olla. Iga kord, kui oli aeg joosta või karjuda, nemad seisid või vaikisid või jalutasid ohule vastu. Ja ärge püüdkegi öelda, et see oli elustki tuntud šokiseisund. Ei olnud. See oli juba idiootsus. Sest kaheksakümmend protsenti inimestest on võimelised ka kriisiolukorras instruktsioone järgima. Need seal ei saanud ju kõik viimasesse kahekümnesse kuuluda.

Ühesõnaga 3d-sse tagasi ei kiirusta. võib-olla vaid Jääaega vaatama. Sest see ei saa ju oleti kehv olla.

Rämpstoidust ja muust ajatäitest Silmarõõmu äraoleku ajal

Ma ei tea, kas te juba teate, aga praegu on McDonald'sis tõeliselt armsad mängukoerad filmi Koertehotell järgi. Ma ei käi eriti tihti Macis, veel vähem lasteeinet söömas, aga nüüd on mul kodus juba kolm koera. Just nende pärast olengi seal nii tihti käinud.

Esimene koer on kind of spooky. Ma poleks arvanudki, et mõnda mänguasja nii karta võin, aga te peaksite teda nägema ja saaksite ka kohe aru, mida ma mõtlen. Tegu on rotveileriga, kellel on sellised punnsilmad, et kogu aeg on tunne, et ta jõllitab sind ja mõtleb halbadest asjadest, mida sinuga teha. Nagu ta oleks kurjast vaimust vaevatud vms. Aga ägedad näevad nad välja ikkagi ja ma olen ju võimetu pehmetele loomadele vastu panema.

Siiski, paksuks minemist ma veel väga ei karda. nagu lapsena, ei suuda ma enamasti ka nüüd tervet lasteeinet ära süüa. Ei mahu, kui ma just päev otsa näljas pole olnud ja alati ka siis mitte. Olen siis rasvakartulid näljasematele annetanud. Üks päev oli eriti naljakas, kui Aivariga Musumäel lasteeinet sõin ja kuna ma olen piisavalt koba, siis kukkus päris mitu kartulit maha ja üsna kohe oli meie ümbrus tuvisid täis. Oli isegi üks ühejalgne kajakas. Aivar ütles mulle, et ma ei tohi neile kartuleid anda, sest sool tapab neid. Eriti talvel, kui nad juua ei leia. Mina aga usun tuvide võimesse lund sulatada ja... igal juhul aitasin neil eutanaasiat teha. Nad nagunii ise küsisid seda. Päris lahe oli vaadata, kuidas linud hasarti läksid, kui terve oma friikatetasku tühjaks viskasin:D

Aga muidu ka on Aivar ja Reijo ja mõned uued tuttavad aidanud mul sel nädalal mitte masendusse vajuda. Aitäh neile selle eest. Isegi naistepäeval oli minu käsutuses kaks meest. Nad aitasid siis veel üsna haigel minul eksperimenteerida ka erinevate alkohoolsete jookidega. Proovisin ära pipraviina ja ühe õunalikööri, mis ei maitsenud pooltki nii hästi, kui DeKuyper'i oma. Muidugi, ma ei saa kindel olla, kas sellise nohuga oleks ka viimane mulle maitsev tundunud. See on tegelikult üsna mõttetu posttus. Seega ei hakka pikemaks venitama.

Brändikesksusest veelkord...

Vaatasin, et kirjutasin eelmises postis juba põhiasjad ära sel teemal, aga natuke arendaks teemat veel edasi.

Nimelt... see uus tuttav tibi, kes ennast siltidega katab. Mind häirib tema juures see, et ta paistab silte kandvat vaid siltide endi pärast, mitte sellepärast, et mõni bränditoode talle tõesti lihtsalt meeldiks või ta usuks tõsimeeli, et brändinimi tagab oluliselt parema kvaliteedi. Riided, mida ma otsustab kanda, ei erine eriti millegipoolest teistest, mida ei kaunista kallist hinda tähistav märk. Sinna juurde aga on ta otsustanud kanda aksessuaare, mis koosnevadki vaid brändi logodest. Oleks siis lihtsalt ilus asi, aga lihtsalt kanda vöd, millel on pannal kirjaga D&G või samasugust hiilgaslikku ripatsit kaelas. Huvitav, mida see talle juurde annab? Kõik näevad ju lihtsalt, et ta on otsustanud enda riietele ja aksessuaaridele palju raha kulutada. Muud ei midagi. Mulle tundub tühine kuidagi.

Ja siis see minu sõbranna. Teda ma ei suuda sel teemal üldse lahti mõtestada. Ta kannab vahel bränditooteid, aga enamasti mitte. Ja ta on nii rahul, kui leiab kaltsukast midagi lahedat tõeliselt hea hinnaga. Ja nii lahe on vaadata teda neist asjadest vaimustumas. Aga samamoodi vaimustub ta ka hea hinnaga saadud Mexx'i topist või mõnest muust samalaadsest asjast. Minu jaoks on imelik see, et tegelikult tähendab hea hinnaga saadud asi vaid tavahinnaga bränditoodet. Mis tegelikult ei ole ju deal. On illusioon dealist. Huvitav, et see lihtsalt nii võimas on. Ma ei suuda isegi alati sellest illusioonist mööda vaadata. Aga kui ta räägib jälle mõnest sellisest dealist, siis kirjeldus kõlabki nii, et ta leidis xx hinnaga xx asja. Rohkem ei kirjeldata. Brändi nimest peaks piisama. Piisabki tema siiraks vaimustuseks.

ja samas on ju piisavalt neid inimesi, kes rõõmustavad sellise deali üle, aga ei lähe kaltsuka ligig. Huvitav, kas tema ongi just see, kes on leidnud tervisliku tasakaalu? Aga mulle ikka ei meeldi see brändide põhjusetu toetamine.

Ja siis mina... poolpatune nagu ma olen. Ma ei osta teadlikult märke kokku. Pole kunagi olnud nii rikas või hoolinud nii väga sellest, kas suudan teistega märkide tasandil konkureerida. Seega on mul vaid üle viie aasta vanad tõeliselt mugavad ja siiani üsna hästi vastu pidanud Adidase põrutuskindlad tossud ja Guessi käekell, mis ühena tõesti vähestest vastab minu maitsele. See brändi logo seal ei olegi tegelikult oluline.

Nüüd aga lisandus minu bränditoodete kollektsiooni ka üks paar Lacoste'i tenniseid. Nimelt ema vedas mu eelmisel nädalal uude Leiupoodi jalanõusid, mis vett läbi ei laseks, otsima. Neid vist ei leidnud. Küll aga ühe tõeliselt ilusa ja ebapraktilise papudepaari. Ja ema leidis ning viskas kätte mulle ühe krokodillidega kaetud tennistepaari. Mõlemad tundusid mugavad ja ilusad ja viimaste puhul mängis ausalt öeldes rolli ka see märk. Seega ostsingi mõlemad ära.

Aga kõik ei olnud nii ilus ja hea, kui ootasin. Kui uued brändikad jalga panin esimest päeva, hakkas piin pihta üsna esimestest hetkedest. Õhtuks lonkasin juba korralikult ja lugesin hambaf ristis samme bussipeatusest koduni. Rohkem pole veel julgenud neid jalga panna, sest ka kõige mugavamad jalanõud tundusid neile järgneval päeval keskaegsete piinavahenditena. Siit järeldus: mitte kunagi kiirustada ostuga vaid imago pärast!

Sajast pisiasjast, mis minu jaoks olulised on

Ma pole nii kaua kirjutanud siia, et tahaksin kirjutada vähemalt kümme postitust ja ise kogu aeg kardan, et unustan mõne tegelikult ju olulise teema ära. Selle postituse eesmärk ongi mulle neid teemasid meelde tuletada.

Ma tahan juba tükk aega kirjutada brändidest ning enda ja teiste suhetest nendega. Nimelt tutvustin hiljuti ühe ropu suuga, aga muidu päris toreda tibiga, kel käib korraga seljas vähemalt neli bränditoodet. Soovitatavalt erinevat. Ja meil on üks sõbranna, kes on alati õnnelik, kui tal õnnestub kusagilt hea diil leida ja nii brändikaupa soetada ning kes siis sellest rõõmuga räägib, aga kiiks on selles, et ta räägib sama siira rõõmuga ka oma kaltsukaavastustest. Ja siis olen mina, kes ma üldjuhul väldin enda märke täis riputamist. Mulle meeldib see Klassi filmi mõte, et need inimesed, kes kuulsuste järgi ostavad brändikaupa, on rumalad, sest kuulsused erinevalt meist saavad raha brändide kandmise eest. Meie - lihtiimesed - aga maksame selle eest. Aga hiljuti ma ei pidanud vastu ja hankisin hetkeemotsiooni ajel hea tehingu pähe ka endale brändipapud ja see otsus tuli kiiresti tagasi, et hammustada mind tagumikust. Aga kunagi räägin pikemalt kõigest sellest.

Siis mõtlesin veel rääkida alkoholiga eksperimenteerimisest ja sellest, miks viimasel ajal tihti Maci sattunud olen. Neetud koer kaasa arvatud. Ja sellega seoses, kuidas tuvidele Aivariga eutanaasiat teha aitasime.

Võiks ka rääkida sellest, kuidas mina, kes ma meeletult kardan õudukaid, plaanin täna koos Aivariga ühte 3D-s vaatama minna. Mis on päris hea valik ka selles mõttes, et on jälle kolmteist ja reede.

Võiks rääkida ka sellest, kuidas elas kord üks tüdruk nimega Poiss ja miks ma nüüd verikäkk olen jne, sest lastega saab ikka nalja.

Siis võiks rääkida kõigist tarksutest, mida Kroonika pakub. Kas te teadsite, et Makra ei olegi sõna? Või kuidas mõõdetakse seda, et ekspartnerid on suutnud sõbraks jääda? Või et üks mu kauaaegne edev tuttav on adopteerida antud?

Veel tahan rääkida oma hullumeelsest esmaspäevaõhtust, kui mind pandi autosse lapseluku taha ja tiriti korraks Tartusse A le Coq'i tehast vaatama, et siis sama targalt Lääne-Virumaale edasi sõita, sest mõnel mehel ei olnd öösel lihtsalt und ja bensupaak oli liiga täis.

Sellega seoses võiksin rääkida veel uutest sõpradest, kes on muidu väga toredad, aga kellega on fundamentaalsel tasandil midagi väga valesti.

Ja sellest, et on võimalik terve päev Rakveres autoga ringi sõita. Öelge veel, et väikelinn. Tegelikult siiski ajas lõpuks juba oksele samu tänavaid pidi sõitmine.

Ja sellest, kui tore oli näha üle pika aja jälle Emily't ja Sam'i, kes on nii adorable'd lihtsalt, et ma ise ka ei usu. Õnneks näen neid varsti jälle, sest Kati korraldab mu kasuisale sünnipäeva. Mis on minu meelest väga tore igas mõttes.

Sellest võiks ka rääkida, kuidas siiani on juhtunud ikka nii, et kui asi tundub väga lootusetu töö ja raha koha pealt, siis tulevad igasugused vanad ja uued tuttavad appi päästma mind näljasurmast. Alati vaid üks samm enne depressiooni. Huvitav, kas see on mingi Vanajumala isiklik naljakoht!? Huvitav on hoida mind juuksekarva otsas rippumas? Näha, kui kaua ma vastu pean ja millistele raskustele? No mul on endal ka huvitav, aga ammu enam mitte lõbus ega optimistlik olemine.

Aga muidu vist polegi rohkem rääkida. Pole vahepeal juhtunud kuigi palju asju lihtsalt.

Ise suhtes jobu olemisest

Vau. Ma pole nii ammu kirjutanud. Just vaatasin eelmise posti kuupäeva. Uskuge, asi pole ajapuudses ega kirjutamiskrambis. Lihtsalt terve nädal on möödunud voodi külge aheldatuna ja ma tõesti ei viitsi haiguse teemal pikemalt peatuda. Õnneks on mind igavusse suremisest hoidnud One Tree Hill - nüüd juba viies hooaeg - oma nunnu iroonilise ploti ja tõeliselt ilusate inimestega ja Riinu poolt edasi antud Twilight'i raamatutega, millesse me vist üheväärselt armunud oleme. Praegu jagame maid, kes saab millistele osadele arvustuse kirjutada.

Täna mul aga on millestki kirjutada. Häbi küll, aga olin ise jälle see jobu. Mul ei ole olnud väga palju püsisuhteid ja seega on veel lootust, et äkki see ei ole alati nii, aga praeguse seisuga olen peaaegu iga kord suutnud ära unustada igasugused tähtpäevad. Suhtealgused. Esimesed kohtingud. Välja kutsumised. Muud tähenduslikud kuupäevad. Ja ma tegin seda jälle. Ma ei saa ise ka aru, mis mul viga on. Samas ei tea ma, kas julgen seda tähtpäevaks tembeldada, et meil just esimesest päris kohtamisest kuu aega möödus, sest äkki see poelgi tema jaoks oluline ja ma veel kardan end lõplikult avada, sest teadagi - nii võib ju haiget saada.

Aga mind ennast ajab ikkagi vihale, et kuidas ma ikka pidevalt hakkama saan selle unustamisega? Tavaliselt süüdistatakse selles ju mehi. No vähemalt tunnistan ausalt, et ainult mehed pole need jobud suhetes. Vähemalt üks naine - mina - olen ka. Ehmatasin nii hullult, et süda jättis vist löögi vahele, kui avastasin, et seda jälle tegin. Aga siis oli juba hilja. Polnud enam see kuupäev. Ja ma ei tea, mida endaga teha, et ma rohkem selles mõttes jobu ei oleks. Ja seekord ei ole ju asi tohtlikult jobu olemises. See polnud vihje talle, et ta mulle ei loe. Loeb küll. Väga. Kas ka talle? Ma ei tea. Pole temast kuulnud midagi juba päevi. Ise olen paar kirja saatnud. Ma ei süüdista teda, aga mul oleks ikkagi väga hea meel kasvõi paar rida e-mailis või sõnumis vastu saada. Ja siis on eriti ebaaus, et Tema saatis täna täiesti igasuguse põhjuseta nii armsa sõnumi. Ma tean, et ma ei tohi neid võrrelda. Nad ei olegi eriti võrreldavad. ma igaks juhuks ei arenda seda liini siin praegu edasi. Võin kahetseda oma sõnu. Twilight mõjutab mind ka liiga palju.

P.S. Panen kirja, sest siis äkki suudan lubadust pidada. Plaanin homseks terveks saada.

Huvitav kui palju rohkem näokreemi kulub paarisuhtes naistel võrreldes teistega?

Ma polnud sellele kunagi varem mõelnud, aga praegu tunnen küll, et peaksin oma kreemivarusid täiendama. Me ikka tegeleme selle kooriva protseduuriga rohkem kui soovitatav üks kord nädalas. Sel nädalal jõudsidki haavad mu näos juba peaaegu ära paraneda:D

No nüüd on haavad jälle korralikult lahti kisutud, sest ta sõidab ju homme ära. Soojale maale mitmeks nädalaks. Arvake, kas ma olen kade ja kurb või ei. No vähemalt hetkel veel lõhnan tema järgi, aga ma ei tea, kas see suurendab või vähendab igatsust. Ja ta pole veel Eestist minema saanudki.

Muidu on ka elu imelik. Sellesse kummalisse, aga toredasse nädalasse mahtus ka neljas inimene, kes ütles, et armastab mind. Või õigemini mitte ütles seda. Ja seda, et talle meeldivad just minu sugused naised. Ja tegi ka ettepaneku. Aga esiteks - kas saaks olla hullemat ajastust ning teiseks ei ole ma kindel tema tunnetes, sest a)ta ei olnud isegi ligilähedaselt kaine ja b)ta on just pikaajalist suhet lõpetamas. Viimase üle on mul küll hea meel, sest mulle üldse ei meeldi see tüdruk ja tunded on vastastikused. Käisin neil laupäeval külas ja ta ei vaadanud mulle otsagi, mistõttu jäi ka tere ütlemata ning siis paugutas vaid uksi. No ok. Sel päeval oli tal põhjust kuri olla, aga tegelikult ei ole mina ja tema nüüdseks endine mees kunagi teinud midagi, mida päris petmiseks nimetada saaks. Muidugi on piiripealseid asju. Saunaskäigud ja üksteise kaisus uinumised, aga kammoon. Tüdrukul võib ju olla parim sõber.

Nägin laupäeval üldse mitut vana sõpra, keda polnud suvest saadik kohanud ja veider, kuidas vähemalt üks neist muutunud on. Muretust ja kompleksivabast vennast, kes eriti millelegi "ei" ei öelnud korralikuks partneriks ja kaasaks. Ju ongi selles süüdi tema uus naine. Hästi tore eksemplar kusjuures, kuigi juba näitas küüsi hirmus, et ma võiks seda sõpra tahta. Sorry, aga no way. Ka siis, kui ta vaba oleks. Ma tean teda selleks liiga hästi. Aga tore, kui see tüdruk ta ära kodustada suudab.

Mis siis veel põnevat? Olen vahelduseks korralikult haige, aga see pole kellelegi peale mu enda põnev nagunii. Ma ise küll vihkan siukest vingu. Aga mul polegi vist varem olnud nii kõrget palavikku. Peale paracetamoli 39,2. Ja kuna see olen mina, siis lisaks muule toredale ja ühekaupa väljakannatatavale verejooksud ka.

Täna oli raske päev. Kes püüdis ka Madonna pileteid osta, teab, millest ma räägin. No siuke porno. Närvid olid rohkem kui krussis, kui õhtul lõpuks protseduuriga algusest lõpuni jõudsin. TicketPro tõmbas endale küll vee peale. Oleks võinud ju vähemalt väikse osagi reklaamile kulutatud rahadest jätta keele- ja sisutoimetajale, kes idiootsused lehelt ära koristanud oleks ja siis võib-olla palgata ka mõni tegelane, kes ennegi suure külastatavusega lehtede püsti hoidmisega tegelenud on. Kujutan ette, kuidas piletilevi omad pihku naerda võisid ja õige ka. Me kõik vist oleksime eelistanud seista kasvõi terve tunni kuskil Statoilis samas.

Aga ma nüüd lähen tegelen täiskohaga igatsemisega edasi. Lausa imelik, kui hästi me kokku sobime. Ja ma tõesti loodan, et ta seal soojadel saartel ei leia liiga palju tüdrukuid, kes happy endingit pakuvad.

Aga mulle tõesti tundub, et meie on ka tema jaoks oluline kontseptsioon. Sest miks ta muidu võttis vaevaks kaks õhtut eriti näost ära minu peasilitamisega tegeleda? Ja mulle ilusa pika punase roosi tuua. Ja riskida enne oma seiklust haigestumisega. Selle eest sõimasin teda ka lolliks poisiks. Aga suur mees ise teab, mis teeb ja ma ei saa ju kurta ta seltskonna üle:D

Rootsi reisist

Kõik sai alguse sellest, et üks päe rääkisime lihtsalt Annikaga juttu ja ta ütles, et läheb juba järgmine päev kruiisile sõpradega. Ma väga ei süvenenud sellesse. Olin lihtsalt õnnelik võimaluse üle peale mitut tööpäeva lihtsalt kodus vedeleda. Aga siis - täiesti ootamatult - kutsus ta mind kaasa. Ja ka iseendale üllatusena ütlesin jah. Ja oligi otsustatud.

Järgmisel õhtupoolikul oli start. Ma algul närveerisin veidi, sest olen tema sõpradega kohtunud vaid korra ning siis oli mul imelik tuju. Selline halva mulje jätmise tuju. Ja kuna ka seekord oli oodata paha tuju, siis katsin, et kinnistan mulje endast kui mingist depressiivsest nõmekast. Aga mu tuju tehti taas heaks ja meil oli väga fun. Lasin end lõdvaks ja sain teada, et Annikal on väga lahedad sõbrad. Enamus vähemalt.

Suutsin end jälle - nagu viimasel ajal tavaline - kaheks koksist roosaks juua, sest just seda värvi on terve mu nägu, kui alkohol on kurgust alla läinud. Aga meil oli lõbus. Tantsisime poole ööni. Röökisime hääled ära. Ja isegi varase ärkamisega ei olnud raskusi ja veel parem - ei pidanud kiirustama. Võtsime rahulikult kehakella järgi ja läksime maale alles keskpäeval. Poiste jaoks oli aga ka see vara ning nemad jäidki kajutisse patja kallistama ning jooke hävitama.

Meie chickidega plaanisime siiski shoppama minna. Minu jaoks oli see huvitav, sest ma ei suuda siiani mäletada isegi eelmist Rootsi reisi. Soomes on ju tore shopata. Ja ma tean, et paljud käivad sama Rootsis tegemas. Aga meil ei tulnud sellest midagi välja. Kõigepealt kolm kohukest ja blond mina otsisime ligi tunni teed kesklinna poodideni. Ja kui lõpuks metroo üles leidsime, oli mul nii hea meel. Muidugi instantne paanika, aga ka mõnusad flashback'id BCN-st.

Aga poodidega oli ka jama. Neid oli küll palju ja nad olid asju täis, aga polnud midagi, mida osta oleks tahtnud. Ja noh - ega me väga pikalt kuskil ei tuuseldanud ka. Mis mind aga eriti üllatas, oli see, et isegi H&M, KappAhi ja palju kidietud TopShop tundusid mõttetud. Kõik riided olid pastelsetes toonides, kahtlase lõikega ja väljavenivast materjalist. Või siis ülikallid.

Lõpuks ostsime kõik ülisuured päiksepuudrid - minu jaoks esimene - sest need olid üsna odavad ja üllatusena sai kaasa pintsli. Üks meist ainult sellepärast ostiski:D Ma olen ka tõieline sucker kingituste järgi. Kunagi otsin Bourjous' kraami kokku vaid seepärast, et lubati kaasa mingit müstilist kingitust. Ma ei teadnud isegi, millega tegu ja mul ei olnud sellelt firmalt midagi vaja, aga kingiisu oli ni isuur. Olen nõrk. Ma tean.

Mina sain veel ülinunnu unemaski, mille ostmiseks mulle töö õigustuse annab. Aga kahtlen, et seda kasutama hakkan. Aga ilus on küll. Siidine ja pitsine ja võltskalliskividega. Täpselt selline, nagu ideaalset unemaski ette kujutaksin.

Riideid ostsin väga vähe. Vaid kaks eriti odavat topi, mis on minu jaoks uudse lõikega, aga nägid head välja. Ja ma ei saanud isegi kõrvarõngaid - ja te ju teate minu ja kõrvarõngaste kohta. See-eest sain ühe ilusa käevõru omanikuks. Ja oligi kõik.

Nelja tunniga olid rahad enam-vähem otsas ja meie laevas tagasi. Ja pidu läks edasi. See öö oli isegi lõbusam. Esiteks tõestasin poistele, et mind ei anna rõveda tekstiga oksele ajada. Kuigi jõudsin päris lähedale. Aga sama tegid ka nemad minu jutu peale. Rääkisime oksepitsade detailsest valmistamisest.:D Nii rõve olengi. Muidugi purjus olles. Ja siis veel vahetult enne magama minekut, läksime poistega lauahokit mängima. Ja mina võtsin. Mitte küll väga ausalt, sest Annka vend ei kaitsnud enda külge väga. Aga samas tegin endale ise võidu raskeks, sest sain vähemalt kolm oma väravat. Seega võin vähemalt öelda, et väravakäive on mul kõva:D

Ja imeliku nädala lõpetuseks kuulsin ka kolmandat korda ja kolmanda inimese suust, et ta mind armastab. Ja ikka oli tore, kuigi seda mõttega vastu öelda ei saanud. Muideks, ma olin terve reisi täitsa korralik tüdruk. lasin mööda nii mitu võimalust poistega lollusi teha, aga ma millegipärast usun, et kui mina suudan olla korralik, siis suudab ka Silmarõõm kariibidel sama teha. Ma loodan. Väga. Kuigi ma ju ei tea teda...

Vanajumal on vist tõesti lätlane

Tema meelest peavad asjad olema alati tasakaalus. Või siis veid allapoole kaldu. Vähemalt minu puhul mul on tunne, et mul ei ole lubatud olla liiga õnnelik. Kui eraelus on kõik korras, siis võib üsna kindel olla, et mujal ei ole.

Eile sain tagasiulatuvalt eksmati. Aga mitte eksternistaatust. Sellest ei tea veel midagi. Ühesõnaga - nüüd on kõik tõesti lahti. Kõik köidikud katki lõigatud. Aga kahjuks ei ühtegi uut köit paistmas veel. Ei ole kõige pisamatki kindlustunnet tuleviku suhtes.

Aga kuna see vist ei olnud minu jaoks veel piisav koorem, keeras keegi veel vinti otsa. Kuulsin ka eile neid kolme sõna. Aga allikast, kust mul neid palju raskem uskuda on. Kuidas saab olla nii, mul on korraga ühega koos ola nii hea ja teisest eemal olla nii raske? Mis haige nali see on? Kas tõesti monogaamiat ei eksisteeri? Kuidas saab olla kõrvuni armunud ja samas olla nii tugevalt seotud kellegi teisega? Ma ei räägi enam praegusest hetkest, sest mingeid üleliigseid liblikaid pole. Aga on jälle situatsioon, mis mulle raskusi valmistab. Kas ma pean valima? Mis on õige, mis vale valik?

Vähemalt on mul täna ekspromptkutsele Rootsi reisile alates tänasest aega mõelda selle üle veidi rahulikult. Kuigi neist mõlemast on raske eemal olla. nad on mõlemad nii erinevad ja täidavad erinevaid rolle. Unistada ju võib, et kui saaks kaks kokku panna:D

Ahjaa... avastasin eile, et tõenäoliselt saatus ise tahtis, et me silmarõõmuga kohtuks. Sest miks muidu on tema töökoht ühe koha, kus napilt ukse taha jäin, kõrvalmajas? Või miks ta venna maja on mu parima sõbra majast kaks maja edasi? No vähemalt pean tänulik olema, et mulei ole igav. Seega ka pisarate eest.

Väiksed julged inimesed

Kolmandal päeval jõudsime pisikese printsessiga, kes võiks vabalt olla Getu kolm aastat noorem kloon, sinnamaani, et ta hakkas mulle ütlema neid kolme sõna, mille suust välja saamisega on täiskasvanutel nii suuri raskusi. Ja ta hakkas neid ka vastu ootama. Ja need tulidki kergelt. Algul ma ei saanud aru, mida ta ütles, aga siis ta hakkas seda kordama ja ütles, et now it's my turn. Arvake ise, millisest kolmest sõnast jutt on. Neist kolmest olulisest, mis on inglise keeles palju lühemad ja parema kõlaga. Kuidagi kergemad. Õrnu tundeid täis. Eestikeelne vaste kõlab nende kõrval nagu porno. Seetõttu ma ei saa väga süüdistada ka eeslasi nende sõnade harva kasutamises.

Aga jutu mõte on selles, et kolmeaastane preili suudab seda öelda kolmepäevase tutvuse järel ja otsib füüsilist lähedust juba esimesest pooltunnist peale. Ta ronib mulle sülle ja otsa nii, et tema ja sinu kehapinnad kattuvad täielikult. Ta poeb sulle kurgu alla. Ta usaldab. Ta ei karda hüpata vette emotsionaalselt. Et ta seda aga füüsiliselt ei teeks, tuleb teda pidevalt jälgida väljaspool turvalist kodu. Aga ta pole ainus laps, kes nii käitub. Ta on üks paljudest. Selline siirus mulle meeldibki laste juures. Ja selle avatuse puudumine häirib suurte juures.

Tere! Mina olengi Viru lits!?

Et siis jah... vähemalt paaril noormehel on tõsine põhjus kahtlustada mind selles ametis töötamises.

Pidin pühapäeva õhtul minema ühte seal piirkonnas asuvasse uude hotelli. Tööle. Üsna viimase minuti korraldusega ehk siis meie keeles ekspress. Kliendiga pidin kohtuma fuajees ja talle helistama kohale jõudes. Ja siis alles pidin teada saama, kuidas õhtu edasi areneb. Ning samamoodi ka kaks järgmist päeva. Pidid töised pühad tulema. Klient oli keegi tähtis ameeriklane, kel paariks päevaks Eestisse asja ja mind vajas ta põhiliselt õhtuti. Eriti taustakontrolli ei teinud ja talle ei öeldud agentuuri poolt isegi mu perekonnanime, nii et ta oli loogiliselt veidi närvis.

Aga enne veel tuli see noormeestes segaduse külvamise koht. Jõudsingi hotelli ja tegin kohustusliku telefonikõne, aga minu halvaks üllatuseks selgus, et telefon on väljas. Hakkasin siis igati üritama teist suhtlusvõimalust leida. Uurisin välja kliendi USA telefoninumbri, aga ka see oli voice maili peal. Küsisin ta perekonnanime, et vastuvõtupoisid saaksid kontrollida, kas klient on üldse edukalt hotelli jõudnud, aga nemad ei leidnud isegi selle nimega broneeringut.

Siis olin juba täiesti närvis. Esiteks seepärast, et ma olin tühistanud mitmeks päevaks kõik oma plaanid ja nüüd pidin ootama ilma igasuguste hoiatusteta võib-olla tühja õhu järgi. Teine mõte oli muidugi see, et kas need vastuvõtu tüübid nüüd arvavad, et olengi mingi lits, kellele õiget nime ei öeldud ja kes viimasel hetkel pikalt saadeti. No pole vaja sellist mainet eks. Kuigi praegu on selle mõttega naljakas mängida.

Muidugi ma ei käinud seksiteenuseid pakkumas. Umbes poole tunni pärast siiski hakkas see number kutsuma ja edasi läks kõik üsna plaanikohaselt, aga vabagraafikuga. Mina käisin siiski hoidmas üht väga armastatud pisikest printsessi. Ka pere oli tore, kuigi kellaajad olid sama suhtelised nagu KMi emaga. Temaga seoses tekkis mul veel mõtteid, aga neist järgmises postis. Ei sobi kõrvuti räpase äriga. Pealegi selline asi ei ole kunagi äri. Sa või mina õigemini ei müü kunagi ainult teenust nii. Müün oma südant ja saan palju rohkem kui raha vastu ka.

Unenägudemaalt

Nägin jälle unes midagi üle ootuste imelikku. Nüüd, hiljem on huvitav otsida selle seoseid päris eluga.

Ehk siis põhimõtteliselt oli unenägu variatsioon minevikureaalsusest. Pidime millegipärast koos Sandraga Talle külla minema. Kuidagi aga juhtus jälle nii, et ma jäin üksi abitusse olukorda. Teised kaks said aga edukalt kokku.

Ma siis seiklesin üksi mööda Soomet ringi. Olin hankinud endale käepaela, mis toimis sarnaselt Barcelona kümne sõidu transpordikaardile, kuid see sai läbi juba enne, kui jõudsin punktist A punkti B ja mäletan hetki metroo sissepääsu väravatest kõrvale hiilimisest.

Selle närvi ajava seiklemise keskel sain uue tuttava. Ühe minuvanuse tüdruku, kelle elukutseks oli prostituut, mis oli nii veider, sest ta ei läinud kuidagi kokku minu peas tekkinud stereotüüpidega. Ta oli selline lihtne ja armas ja isegi... lapselik. Igatahes, varsti olin ma jälle üksi. Ja siis jooksin juhuslikult jälle temaga kokku. Mis oli nii irooniline, sest oma sõprade asemel olin hoopis temaga kaks korda juhuslikult kohtunud.

Edasi läks kuidagi nii, et ta kutsus mind külla. Või ma läksin ise. Ei tea enam... ja tema kodu oli selline kommuunilik korter. Palju rahvast. Vähe naturaalset valgust, aga sooja tooniga lambid. Vaene ja halvas linnaosas, aga ometi kuidagi hubane. Tema tuba oli üsna väike ja kitsas. Seal olid kaks üheinimese voodit, otsapidi koos.

Jutu käigus oli selgunud, et ta oli hiljuti lahku läinud kellestki Oscarist - ja see nimeseos ei ole nii otseselt seotud filmiauhindadega, sest see teema jätab mind külmaks ja ma ei teadnud, et need vist isegi samal ööl üle anti - ja üks voodi oligi kuulunud talle, teine Oscarile.

Uudishimulik nagu ma olen, uurisin kohe, et kus ta töötab siis. Ja selgus, et seal samas nukras väikses toas. Uurisin siis edasi, et kuidas see Oscari kõrvalt käis ja sain teada, et käiski lihtsalt. Mõelge, kui veider peab olema olukord, kus sina oled ühes voodis kliendiga ja seal samas juures magab see tüüp, kellega seovad sind tunded. Ja ma tean, et mul on imelikud unenäod.

Ja edasi ma stsenaariumit väga ei mäleta. Tean vaid tunnet, et Tema telefon oli nagu päriseltki isa käes. Ja minu telefoni aku vist tühjaks saamas. Võimatu ühendust võtta. Ei teadnud ka seda, kuidas.

Ja siis eile päeval mõtlesin, et huvitav, mida see unenägu tähendab. Ma ju saan aru küll, et nägn seda seetõttu, et me pidime taas üle pika aja kohtuma. Seekord aga pole mina see, kes tundmatusse vette hüppab. Minu territoorium ju.

Ning eile õhtul Temaga rääkides selgus, et ka tema nägi mind sel ööl unes. Aga kui mina nägin hirmuäratavat kordust minu usalduse murdmisest, siis tema peaaegu, et vastupidi - minu nimel kõige tegemisest. Ja mõtlengi, et küll ma alles pidin Teda kunagi usaldama. Kusjuures see oli juba ju peale seda, kui olin kõvasti haiget saanud. Kõvemini, kui kunagi varem ja hiljem. Aga enam ma küll ei tea, kas julgen kunagi veel samamoodi tema pärast tundmatus kohas vette hüpata. Ei taha jälle kukkuda. Ja ma tean, et talle ei meeldi seda kuulda, aga minule ei meeldinud ka seda üle elada.

Ja ükskõik, kui vihaselt me ei tülitseks, ei ole see kunagi olnud lõpp. Huvitav, mis see on? Meie vahel...

Toredast õhtust heade sõpradega

Sellel jutul polegi eriti sügavat allteksti. Lihtsalt käisin eile elus esimest korda Trafficu kontserdil ja nii hea oli. Muidugi, on paremaid olnud, aga eile lihtsalt istus selline asi väga hästi. Ja olenemata sellest, et enaamus sõbrantse, keda kaasa kutsusin, eelistas muud tegevust ning enamus isaseid ütles, et elaks sellise asja ainult umbjoobes üle, oli nii Katsul kui Silmarõõmul vähemalt sama fun kui mul. Rahvast oli ka just nii parasjagu palju ja ühtlasi vähe, et saaks end vabalt liigutada, põdemata selle pärast, et kellelegi kohe haiget teen. Ainult endale tegin veidi haiget. Ühel hetkel loobusin kontsaga jalanõudest ja üsna varsti peale seda avastasin, et kontsadel on valus käia ka siis, kui need jalas ei ole. Suutsin oma saabaste otsa hüpata:D

Ja noh... tantsida on alati tore, kuigi seekord olin mina see, kes esimesena avaldas soovi koju minna. No asi kiskus liiga kommikaks ära ja noh... mina ja narko ei käi kokku. Kohe mitte kuidagi. Aga muidu oli ka tore hea seltskonnaga heal kontserdil käia. Täitsa kaalun nende plaadi ostmist. Ja mul on läbi aegade vist üleüldse 10-20 plaati tekkinud. Neid ka ei kuula.

Täna juhtus üks veider asi. Mitte küll väga üllatav, aga otsekohesus oli üllatav. Otsekoheselt ja samas ümber nurga andis mu shveitslane teada, et ma meeldin talle juba pikemat aega ja ta on nii pettunud, et mul on nüüd keegi teine. Nii naljakas on endal ka mõelda, kui kiiresti vahel rollid vahetuvad. Tavaliselt olen mina ju see vaba ja vallaline ja vastavalt joobeastmele vallatu ka. Ametlikult olen kõike seda praegu ka, aga süda enam ei ole. Kusjuures mul on sellest shveitsasest kahju, aga mõte temast ja minust koos ajab mind samas oksele.

Ülipepuks olemisest

Ma ei tea, kas te juba saite aru või ei, aga eile sai jälle ületatud saadud nõmedate komplimentide lagi.

Käisin Kaarlis paar tundi lasteaiapoistega autodega võidu sõitmas ja lumehelbeid tegemas ja muidu elu üle mõtteid vahetamas ning seejärel pidin Silmarõõmuga kokku saama. Enne aga tahtsin midagi süüa otsida ja esimesena jäi ette Mustamäe Hesburger.

Jõudsin vaevalt auto ära parkida, kui keset parkimisplatsi jäi risti seisma üks hõbedane masin ja sealt hakkas minu suunas kostuma hüüdeid: Pepu, PEPU!!! Ma olin nii üllatunud, et ei hakanud kuidagi reageerima. Käisin Hesis ära ja kui tagasi välja jõudsin, olid nad ikka alles. Ja siis öeldi mulle juba Ülipepu. Enam polnud kahtlustki, et just mind selle nimega tähistati. Kohe tuli järgi ka ettepanek metsa sõita ja seal asju ajada. Ma muidugi pidin viisakalt selle ettepaneku tagasi lükkama. Millest ma aga siiani aru ei saa, on see, et kas pepu tähistas siis midagi head või oli pigem kriitika? Igatahes meil siin Tallinnas on üsna kirju loomapark ja sugugi mitte kõik pole Paldiski maanteel puurides ega rohelise aia taga.

Olles ikka veel sellest kõigest hämmingus, tegin autoga vale liigutuse ja olin sunnitud sõitma planeerimatus suunas ning kõige tipuks oli ühes kohas liikluskorraldust muudetud, mistõttu sõitsin end kinni. Nii kinni, et maandusin kivi otsas. Mis aga oli naljakas, oli see, et eelmine kord, kui teise autoga pepud kokku panime, oli minu oma täitsa ribadeks. Kiirus oli enam-vähem sama suur, aga kivist ei jänud autole jälgegi. Huvitav, kas autost kivile jäi!?

Muidu aga oli jälle armas õhtu. Järjekorras juba vist kuues, kui ma ei eksi. Jah, ma tea. Ikka veel väga algus. Ma ei tohiks üldse mõeldagi tulevikule, aga no proovige ise nende sõnade järgi elada, kui kõik nii ilus tundub. Siiski nüüd juba on häirivaid faktoreid ka. Aga pole veel see koht, kus ma neist juttu teha võiksin. Mulle lihtsalt väga meeldiks, kui ta ennast rohkem avaks. Või ise küsimusi küsiks. Mõtlengi siin, et loodetavasti on see millegi ilusa algus, aga võib-olla ka lihtsalt pikale veninud ühe öö suhe. Oh, laske mul elada veel roosas mullis!

P.S. R, kus sa oled? KOLM PÄEVA! Veider juba. Ma ei julge helistada ka.Ei taha su isaga rääkida:D

Värsked avastused

Mehed ei tee ilusaid tegusid sellepärast, et need ilusad on. Alati on mingi tagamõte. Sry, olen hetkel kuri ja seega võib-olla teen mõnele isasele liiga. Aga see on liiga hea näide, et kirja panemata jätta. Eile Tartus tuli mulle vastu üks mees ja kinkis roosi. Aga seal oli aga. Konks. Seejärel ilmus välja silt stiilis haige laps vajab raha. Ma ei lugenud kuigi pikalt. Ütlesin, et I don't have any cash, mis on 99% ajast tõsi ja siis tüüp võttis lille tagasi. Normaalne eks. Huvitav, mitu korda see vaene roos käest kätte käis? Huvitav, kas üldse ongi mingi haige laps?

Teine huvitav avastus oli see, et mormooni mehed on palju sõbralikumad kui mormooni naised. Ma võiksin ju väita, et asi on seksuaalsuses ja mormooni naised lihtsalt ei pea mind pooltki nii seksikaks kui mehed, aga ma ei tea ju tegelikult, milles asi on; miks mehed ütlevad "tere" ja naised mitte või kas selle usulahu esindajad üldse seksile mõelda tohivad. Nojah, mõtteid nagunii keelata tegelikult ei saa. Lihtsalt huvitav, et need naised pole mulle kunagi sama lambist tere öelnud, kui need mehed. Ja nad on tavaliselt kenad mehed ka. Milline raiskamine...:D Ütleb patune.

Täna avastasin veel midagi. Esiteks, Ristiisa ongi hea söögikoht ja seal on ka hea teenindus. Teiseks, mitte just väga suure üllatusena selgus, et Kats samastab end elevandiga. Nii erinevad, kui nad ka tegelikkuses ei ole. Aga ta on alati end paksuks pidanud. MIlline minu mõnitamine:D Aga kinkis mulle elevandiga võtmehoidja, et alati seda nähes teda meelde tuletaksin. Väga armas kingitus iseenesest. Aitäh. Aga sa tõesti EI ole elevant. Isegi mina ei ole:D Aga ma olen päris mitmeid ka siin Eestis näinud.

Tartus oli muidu tore üle pika aja. Kuigi juhendaja on mul ikka sama vaimustav. Aga nägin Katsi nagu selgus esimest korda peale oktoobrit. Saime jõulukingitusi vahetada. Jah, lugesite õigesti. Ja saime Sandraga rämpsu süüa. Kuigi tegelikult ma seekord vist ei olnud väga oodatud külaline. Kahjuks rohkemaid tuttavaid ei näinudki. Hoopis Tallinnas põrkasin ühega kokku:D

Ja mul on uus siht jälle. Uurin välispraktika võimaluste kohta. Õigemini pilootuuring või nii on juba tehtud. Otsustasin asjale võimaluse anda. Ja endale. Ma ei taha niisama kodus passida. Vähemalt elu on jälle vastu tulnud. Ja KMi lahkumine pole mind veel töötuks jätnud. Ekspressid on enamasti fun'id. Ja mul on üks loll mõte peas. Ja on lootus, et Tema tuleb külla, mis võib olla väga tore või väga nõme. Eks näis. Ja ma sain käia üle pika aja kasutatud raamatute poes. Olen jälle õnnelikult vaene. Ahjaa. Otsin naissoost sõbrannasid:D Ma ei julge enam isaseid tülitada ideega Trafficu kontserdile minna. Ja senistel emastel on kõigil mingi vabandus. Veider.

Ja ma tean, et see on üks segane post. Ma olen isa ka segane, kui te veel ei tea.

Sõnadeinimesed ja tegudeinimesed

Esiteks, mul oli hästi tore päev koos armsa inimesega. Aga muu ei olegi oluline.

Tahan kirjutada hoopis ühest konkreetsemast teemast. Vihje pealkirjas;) Mõtlen siin, et mina olen vist pigem sõnadeinimene. Mitte küll puhas tüüp, sest ma kardan väga suuri sõnu. Ei ütle neid kunagi kergekäeliselt või jutu jätkuks. Aga ma räägin palju. Kõigest, mis on minu jaoks oluline. Kirjutan ka üsna avameelselt, nagu näete. Ja mulle meeldib ja sobib nii. Aga on selge ja arusaadav, et kõik ei ole minusugused. Suur osa meist on nö tegudeinimesed, kelle tundeid peab käitumisest välja lugema. Olen hetkel - suhtes oleks vist vale öelda - aga pannud kogu oma energia välja ühe inimese suunas, kes tundubki olevat just sellest teisest tüübist. Ja ta käitub nii armsalt. Tihti üle ootuste. Ja on igati täiuslik. Aga ta räägib palju vähem kui mina. Vast ainult küsimise peale. Huvitav, kas see on alguse asi või jääbki nii? Ja kas sellest võib kujuneda suurem takistus? Mis siis, kui ma ühel hetkel ei oska enam käitumisest kõike õigesti välja lugeda? Või äkki ongi hea, kui koos on kaks erinevat inimest? Eriti kui neil on koos nii hea nagu meil. Ja lahku minna nii raske. Aga samas on mul hetkel seda ruumi ja õhku, mida vajan, täiesti piisavalt. Ma olen siiski üksiklaps, ärge unustage eks:D Ma ei taha kunagi kellegagi 24/7 koos olla. See ei tähenda, et ma peaksin vähem lugu endale kallitest inimestest. Seda erilisemad on koos veedetud hetked. Minu sõbrad on vist seda mõistnud. Teised on ära kadunud. Ka mõned need, keda pidasin sõpradeks. Aga nii vist elu käibki. Ühed lähevad, teised tulevad. Vahel põrkuvad elud uuesti ja jäävad jälle pikemaks ajaks rohkem ühendatuks. Vahel mitte. Hetkel ma selle pärast igatahes ei põe. Aga juba olen kõvasti teemalt kõrvale kadunud. Järelikult on aeg lõpetada:D

Kelleks saavad poisid, keda tüdrukud hirmutavad?

Mäletan juba kaugele minevikku jäänud klassiõhtutelt, et klassi kõige popimad poisid julgesid mõne aja möödudes tantsivate klassiõdede ringist omale paarilise valida. Ülejäänud aga a) jooksid mööda kooli koridore ringi, tehes ma-ei-tea-mida, b) ei hakanud üldse üritusele tulemagi või c) veetsid selle koolipinkide all krõpse pugides. Tegelikult oli veel paar võimalust mitte silmitsi seista võimalusega, et äkki tüdruk ütleb "ei", kui teda tantsima kutsuda. Sai seda mitte teha. Üks variant oli olla see naljamees või parim sõber, kellega tüdruk jalga puhates vestles. Teine - coolim variant - oli keerutada neiude asemel plaate.

Kahekümnedateks eluaastateks on need laua alla ronijad kuhugi ära kadunud või siis julguse kokku võtnud. Järele on jäänud alati "just friends" tüüpi naljavennad, turvamehed ja DJ-d. Ning siis need õnnelikud, kes on üles leidnud oma hingesugulase. Või vähemalt kellegi, kellega on talutav koos olla.

Aga mina tahtsin DJ-dele keskenduda, sest avastasin just, et mul on see tüüp üsna kahe silma vahele jäänud. Võib-olla erandiks on raadiomehed. Aga samas, võib-olla ka mitte. Ma ei ole küll mingi klubiloom, aga nii palju, kui ma väljas käinud olen, vaatab tavaliselt mulle selle aparaadimäe tagant vastu kas mõni ülipisike-peenike poisike, kes tundub kõiki emaseid kartvat või mõni T-särgis väga vormist väljas ja prillidega tüüp, kelle jaoks samuti need aparaadid on kui kaitsev barjäär. Vabandus, et ma ei saa ju tantsima minna. Ma teen midagi olulist. Ma ohverdan end. Ja nad mängivad tihti tõeliselt head muusikat. Aga pakun, et nad tegelikult ei naudi pidusid üldse. Nad lihtsalt peidavad end elu eest väljaspool kodu. Kas tundub loogiline? Mulle küll...