Uus Kristi

Tere üle pika aja!

Mul on nii palju, millest rääkida, aga pole veel jõudnud. Viimased päevad on lihtsalt nii kiired olnud ja tegelikult peaks praegugi ulmekiire olema, aga millegipärast pole mu järgmist töökohustust veel e-mailile laekunud ja ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada, sest see tähendab tõenäoliselt rikutud nädalavahetust.

Igatahes, esmaspäeval sain hoiatuse, et mind vist tahetakse ühte firmasse tööle. Ma ei julgenud veel väga kuulutada ega rõõmustada, sest on ennegi vastu pükse saadud eks. Seega ootasin rahulikult viimase vooru intervjuud, kus läks hästi, aga läksin ka ühele teisele ammu kokku lepitud intervjuule, kus läks ka hästi. Oldi valmis mind kohe ka sinna võtma ja minu võimalik otsene ülemus on väga tore, aga ta arvas, et ma oleksin seal töötades õnnetu, sest ei saaks oma täit potetsiaali rakendada. Samas andis ta soovitusi ja lubas rääkida ühe oma tuttavaga, et äkki saaksin liituda hoopis teatud PR-agentuuriga, millega olin juhuslikult nagunii just suhelnud. Sain ka teada, et võiksin julgelt palka juurde küsida, sest minu jutt, teadmised ja kogemused on rohkemat väärt, kui ise küsida julgesin.

Siiski sõitsin seejärel esimese firmaga lepingut alla kirjutama. Seal tundub tore ja igal juhul võidan selle töö vastuvõtmisest. Kuna see ei ole päris püsiv pakkumine, siis jõuan ka hiljem tulevikule mõelda. Kirjutasin alla ka mitu lepingut reklaamiagentuuriga ja siis tulin koju kekkama. Kohe selgus ka, et mind tahetakse võimalusel juba järgmisel päeval tööle ja nii ma siis olengi juba kaks päeva jälle korralikult tööl käinud.

Mulle nii meeldib seal ja teeb nalja, kui mind tutvustatakse kõigile väljendiga: see on uus Kristi. Tegelikult suures ettevõttes võtab see kõigiga tutvumine kaua aega, eriti kuna enamikku ei ole kontoris, aga ka ülemus on mõnus ja kõik väga abivalmid. Pean nüüd väga palju juurde õppima, aga põnev on ka ja juba saan osa firma sünnipäevaüritusest, väga varsti saadetakse mind üksi välismaale üliolulisele koolitusele, mida ma ootan ja kardan ja põnevaid ülesandeid tuleb veelgi. Hetkel üritan end aga administratsioonipoolest läbi närida ja täna täitsa närveerisin selle üle, et ikka kõik paberid õigesti töödeldud, arhiveeritud ja edastatud saaksid.

Aga jah... see nädal on mulle hästi mõjunud - olen korralikult trennis ka käinud - ja H ütleb, et päris mina olen tagasi. Yay!

Kassikusehaisuline sinihallitusriis

Ehk eksperimendid sarjast: lapsed, ärge seda kodus ilma järelvalveta proovige. Siin tegutsevad kogenud profid.

Aga nii juhtub, kui riis nädalaks pliidi peale jätta, sest täna ei ole isu ja homme ka mitte.

Aga muidu tundub olevat üks tegus ja õnnelik päev. Hoidke mulle pöialt. Siis ehk räägin homme häid uudiseid!

Imelike meeste nädal

Alustajast ma juba kirjutasin teile, aga te ei tea, et pärast seda olen saanud ühelt sõbralt abieluettepaneku (kasvõi ainult kaheks aastaks ja võimalusega teenida 50000€, et tema saaks jala Euroopa ukse vahele), teine peab õigeks kutsuda mind baby'ks, kuigi mina tahaks karjuda, et I am not YOUR baby! ja kui siis julgesin protesteerida, sain teada, et olen viimasel ajal võimatu ja et ta saab aru küll, et me oleme sõbrad, aga ootab vaid mult viisakat käitumist ning lubas lõpuks vastu edaspidi ainult formaalselt suhelda; üks endine tudeng esines infopäringuga, kuidas ta Euroopa tööloa saaks (mitte, et ma google'it temast paremini kasutada oskaks - ma usun - või rohkem sellest teaks) ja enda peikaga saavad kõik vestlused ühel või teisel temast tuleneval põhjusel hakitud (mis mind kõige rohkem närvi ajab, aga mul on ka kõrini tema vabandustest ja absurdsetest paranduslubadustest, mida ma ei vaja ja mille puhul kardan, et ühel hetkel tekitavad need temas kibedust).

Kuidas teil läinud on?

Vähemalt sain üle pika aja kõiki oma sugulasi ja poentsiaalselt ka kahte uut näha. Üks neist on meist kõige noorema kuukuune üliarmas plikatirts, kellega kohe sõbraks saime ja teine kõige vanema esimene avalikkusele ette näidatud ülihäbelik pruut. Eks näis, kas temastki saab pereliige. Lisaks tuli meelde, miks mulle meeldivad combati trennid ja kui tore on õues, kui viimaks saab jope kõrvale heita. Uskumatuna tunduv jälle.

Kriminaalne element

Et tegemist on minuga, siis suurem osa kodust väljas käimistest sisaldab ka mõnda seiklust. Nii ka eile. Tulin surmväsinuna trennist ja ootasin pimedas ja peaaegu tühjas kesklinnas oma trolli, mis kuidagi tulla ei tahtnud.

Ühel hetkel tekkis sinna mingi Bieberlik kapuutsiga pusasse mähkunud tasakaaluhäiretega tüüp. Ta hakkas minu suunas tulema. Meenutasin Harshi soovitusi, manitsusi, ähvardusi ja hoiatusi ning püüdsin jätta muljet külma südamega bitchist, kes teda ei näegi.

Juba tundus, et ta läheb siiski minust mööda, aga siis ta peatus hetkeks, vaatas otse minu peale ja järmisena oligi juba minu kõrval. Paistab, et ma siiski ei suuda ebahuvitavaks jääda. Kapuutsi alt tuli välja vanemat sorti mees. Ta küsis siis mult kella ja hakkas segaste juppidena oma elulugu jutustama. Tagasiside puudumine teda ei seganud. Sain mitmed sõnatud tunnustusavaldused ja siis kuulsin, et tal polegi elus ühtegi naist olnud. Aga et ega ta eriti otsinud ka pole. Või noh... tõstis ta sirutatud sõrmedega käe, on mõned siiski olnud, aga ei midagi tõsist. Sest tema on veetnud suure osa oma elust vangimajas, ag seal oli raske otsida ka. Et tema on kriminaalne element. Kui ma ei usu, võib ta mulle ka oma dokumente näidata. Dokumente, mis seda tõestaksid. Something something veel... Et aga mina olen alles laps. Aga et temal pole enam muud teha, kui kasti ronida. Kui ma saan aru, mida ta mõtleb. Aga noored inimesed ikka saavad.

Siis tuli troll ja õnneks ta taipas, et minust ei saa talle sõidukaaslast. Aga ju sai ta juba olulisemad asjad südamelt ära räägitud.

Lugemismaaniast ja muust ka

Otsustasin, et midagi peab muutuma ja pean siiski ennast kätte võtma. Alustan väikeste sammudega küll, aga siiski. Ühel hetkel tekkis mõte, et ma võiksin nüüdsel perioodil ju rohkem lugeda. Arutasime siis Sandraga asja ja võtsin ette interneti raamatute topid. Selgus, minu üllatuseks ja häbiks, et olen tõeliselt väheseid seal esindatud teoseid lugenud. Isegi mitte top ühte. Samas pean end üsna suureks lugejaks. Nüüd siis töötasin nimekirja läbi ja vedasin end raamatukokku. Kuna ma aga ilmselgelt ei oska asju mõõdukalt teha, siis tulin koju neljateistkümne soovitatud teosega, mida ma muidugi ise kanda ei viitsinud. Vedas, et olin Aivari kaasa meelitanud. Lisaks oli tore talle õhtul Monopoly's pähe teha;)

Otsustasin end siiski ka kõige kiuste liigutama hakata ja ema oli nõus sponsoreerima. Eile käisingi juba oma esimeses kahes järjestikuses trennis. Sest ma absoluutselt ei suuda end sundida regulaarselt jalutama või veel vähem jooksma või kodus üksi võimlema. Ja kui juba, siis juba eks. Meil on Annikaga mingi idee, et hakkame koos 4-5 päeva nädalas trennis käima ja pool sellest ajast topelttundidega. Tema seda muidugi ei tea veel. Aga eks see ole tema valik, kui palju ta end spordiklubisse siiski kohale veab. This week I am flying solo!

Viimastesse päevadesse on jälle mahtunud lisaks lugemisele ja trennile ka H ja natuke tööd selle reklaamiagentuuriga. Täna käisin ka ühel edasijõudnute intervjuul. Oli lõbus. Ehk on see hea märk!? Vähemalt nägid nad tõelist mind, kes oma eriala armastab ega iseennast liiga tõsiselt ei võta. Eks näis, kas nad usaldavad mulle võõra ala. Katsed tegin igatahes ära ja öeldi ka, et mul paistab päris palju kogemusi olevat. Esmakordselt pidin intervjuul lausa neljale inimesele korraga aru andma, aga ei olnudki õudne. Tundus, et nad on ise ka täitsa ägedad. Nii tahaks teile selle tööga seoses ühte nalja rääkida, aga see paljastaks liiga palju.

Aga nüüd on aeg järjekordne raamat ette võtta.

Ennast kiitmast ei väsi, aga tore kui teised ka kiidavad

Eile oli üsna asjalik päev. Veetsin hommikupooliku oma vanas lasteaiarühmas kedagi asendades, mis oli tore, sest sain oma kunagisi tibusid taas näha - mõnda ka esmakordselt sel aastal - ning ka uutega tuttavaks. Näiteks oma kunagise sõbranna tütrega, kes sinna minu tõttu sattuski.

Pärastlõunaks aga oli kokku lepitud veel üks tööintervjuu. Sisetunne ütleb, et mul läks seal hästi ja ise tean, et nautisin seda. Ma ei viitsi enam ei end ega elu ka sellistes situatsioonides liiga tõsiselt võtta. Kuigi tagajärjed ajavad mõnikord lausa nutma. Igatahes sain juurde kindlust, et mina olen väga tore, minu CV on täiesti asjalik ja kui ma kellelegi ei meeldi, siis see ei tähenda, et viga on minus. Tööpakkumine ise ei olnud päris selline, mis mind vaimustusest kiljuma paneks, aga täiesti võimalik, et mulle meeldiks seda päriselus teha.

Õhtupoolikul ootas mind ees veel üks kohustus, mille ise endale võtsin. Nimelt registreerusin ühe UK ülikooli pakutavaid toetusi tutvustavale seminarile ja nüüd jõudiski kätte aeg just mind huvitavaga tutvuma minna. Oli see ülikool mulle ju juba ennegi silma jäänud ja nüüd tundus, et pean lihtsalt minema. Käisingi ja saingi targemaks. Sain teada, et kahjuks ei pruugi ma oma erialale isegi kvalifitseeruda hinnete poolest, aga uurides lähemalt selgus, et kui mul nüüd peaks igas mõttes vedama, siis töökogemus korvab selle, veel on natuke aega kandideerida juba lähenevaks sügiseks ja alles seejärel saab tõsisemalt keskenduda keeletesti läbimisele ning toetustaotlusele, mitte ei pea kõike ette ära tegema.

Otsustasin, et mul oli väga hea päev ja uskuge, selline päev on hetkel minu mõistes juba väga hea. Kuid ka see päev lõppes voodipesu triibuliseks nutmisega. Ma ausalt ei tea, mis mul viga on ja miks iga asi mind lausa nutma ajab. Tundun vist juba nagu tõeline piripill. Vähemalt sellele inimesele, kes enamasti seda kõike kõrvalt näeb. Aga ta ei kurda. Tema usub minusse ja saab kurjaks vaid siis, kui ma ise ei usu ning jälle üle mõtlema hakkan. Ta vist teeks kõik, et ma rohkem ei nutaks ja ma tõesti püüan mitte nutta, aga hetkel veel ei suuda end kontrollida. Vihkan sellist nõrkust ja imestan ka ise, kus on see elav ja särav julge neiu, keda mu sõbrad kirjeldavad seoses minu nimega. Tunnen ju isegi, et olen vaid tolle hale vari. Vari, kelle energiavarud on otsalõppemise korral ning kes ei tea, mida veel paremini teha, et lõpuks asjad laabuma hakkaksid. Ja samas ma tean, et meid ootavad ees palju-palju raskemad ajad ja katsumused, aga see mind ei hirmuta. Hirmutab mõte depressioonist ja võimalikust ravimitevajadusest, kuid H ütleb, et that's not my case. Et ma olen ikkagi intelligentne ja loogiline, kuigi vahel ka rumal ja ma pean vaid oma hirmudest võitu saama ning endast parima andma. Aga mulle väga meeldiks, kui personalitöötajad saaksid aru oma rollist ja aitaksid inimestel üksteist leida, mitte ei mängiks mingeid võimumänge vaid seetõttu, et nad saavad. Ma ei suuda leppida sellise hingedel trampimisega.

Emade võlud

Viimased kaks päeva on ema mind kodust välja kiskunud. See kõik aga algas ja lõppes tüliga, kuigi vahepeal oli ju päris tore. Nimelt ei paista me kunagi jõudvat sinna, kus ta jääks minuga rahule. Ei ole ta rahul siis, kui ma abi ei küsi ega ka siis, kui hakkan ka ise end abituna tundma juba. Eriti puudutab see töö ja raha teemasid. Ühest küljest tema jutus on iva, aga teisest oskab ta seda serveerida vaid mind ülimalt närvi ajaval moel, mis jätab mulje, et ta tahab mu unistusi läbi raiuda nagu tüütuid väänkasvusid. Ma ei ole veel valmis alla andma ja ma teen endast parima, et oma eesmärke saavutada. Ja ma ei tea, miks ta arvab, et see kõik mind ennast üldse ei häiri ega muretsema ei pane. Harsh ütleb, et kõik emad on sellised ja samas näeb ta mind pidevalt ka nutmas, sest näeb, et ega ma isegi oma eluga rahul ei ole. Tema arvates ongi kõik hästi, kui annan endast parima ja juba jälle kutsus ta mind tagasi enda juurde. Te ei kujuta ettegi, kui väga ma nõrkusehetkedel tema käte vahele põgeneda tahaks, aga see poleks see. Ja mis see üldse oleks? Jälle mingi ajutine situatsioon, kuni tema elu taas muutuma hakkab? Ja ma vihkan seda, kui nõrk ma praegu emotsionaalselt olen. Võin vabalt ühel hetkel naerda ning olla õnne tipus ja järgmisel juba jälle pisaraid valada. Huvitav, kas see ongi depressioon?

Emme, sa oled mulle väga kallis ja ma olen tõesti tänulik selle eest, et sa mind need kaks päeva aitasid, aga ma loodan, et sa tegid seda, sest sa tahtsid aidata, mitte selleks, et minuga manipuleerida.

Tormid meid ei murra!

Vaatasin, et pole siia nii kaua kirjutanud, et pean lausa neljapäevani ajas tagasi minema. Nimelt ärkasin isa kõne ja käsu peale end neljakümne viie minutiga loomaaeda vedada. Ei lugenud meist kellelegi see, et välja oli antud 30 aasta suurima kevadtormi hoiatus. Eriti mulle, sest see tähendas, et ma näen üle ülimalt pika aja oma vennapoega ja tema on laps, kes vist küll kõigile meeldib. Niisiis jooksin duši alla ja sööma ning jõudsin napilt näo pähe teha, kui isa õnneks helistas, et tuleb mulle siiski järele. Aeg läks nii napiks, et tormasin märja peaga välja, aga eriti vahet ei olnudki, sest üsna kohe hakkas hallist taevast lisaks külmale tuulele sademeid langema.

Käisime siiski vapralt loomaaias ära. Ma ei ole seal mitte kunagi varem nii vähe külastajaid näinud, et vaid iga poole tunni tagant vilksatab ehk keegi võõras. Varjusime siis tihti troopika- ja teistesse majadesse, aga ka nii oli tore. Sain sasida oma vennapoja juukseid ja tunda, kuidas lapsekäsi minu käe järele haarab every now and then. Või kuidas ta kõike mulle näidata tahab. Oli ülimalt tore, kuid ka kerge mõru pill tuli alla neelata, kui ta ütles, et mina ei ole tema tädi. Olen vaid kasutädi, sest ma ei ole tema vanaisa laps. Ainult mu poolõde ja -vend on. Huvitav, kes teda küll aitas sellisele arusaamale jõuda? Natuke kurb, aga eks meil ole ka veel pikk tee minna. Laps on ju vaid laps ja järgmisena olime rääkinud isa ära, et ta meid jäätist sööma viiks.

Olles veetnud mitu tundi õues, sain lõpuks koju oma külmunud koibi soojendama. Kes veel ei tea, siis see juhtub minuga alati õues käies. Tegin vist natke tööd ja rääkisin umbes sama natuke teate küll, kellega, kui jõudis kätte aeg endise Silmarõõmuga taaskohtumiseks. Nimelt vihastasin hiljuti selle peale, et temast midagi kuulda pole olnud ja küsisin, et kas me pole enam sõbrad ja nüüd ta siis tegi viimaks aega minuga kohtumiseks. Mina tahtsin välja minna, aga tema tahtis külla tulla, mis tähendas, et pidin end ülikiiresti suurest segadusest läbi närima, aga samas tahtsin ju natukenegi Harshiga kvaliteetaega veeta. Väga raske dilemma oli. Niisiis rapsisin igas suunas ja lõin illusiooni, et kõik polegi väga õudne ja räpane, aga rääkisin viimase minutini ka Harshiga. Muidugi jõudsime jälle minu hirmudeni ja Raunole läks vastu üks punaste silamdega pandakaru lähisugulane. Veetsme koos toreda õhtu lihtsalt rääkides ja siis sai Sandraga kokku lepitud, et ta tuleb taas Tallinnasse nädalavahetuseks.

Veetsme Sandraga koos mitu toredat päeva kõike ja mitte midagi tehes. Eilne õhtu oli eriti tore, sest otsustasime randa pilte tegema jalutada. Täesti lõpp, kuidas sealne seis vähem kui kahe näalaga muutunud on. Nüüd saab veepiiril jalutada. Aga minu suurimaks rõõmuks ja üllatuseks ei olnud luiged kuhugi kadunud ja ükskord ometi oli mul kaamera õigel ajal kaasas. Võite Facebookist tulemusi vaadata.

P.S. Mul on jälle õudne laulmise vajadus tänu sellele, et hakkasin uuesti Glee'd vaatama. Ei oska kohe vait olla. Ei taha ka. See on üks väheseid ja imelisemaid asju, mis alati hingele pai teeb.

Iseenda üle uhke

Ma lihtsalt pean veelkord kekkama, et tegin midagi, mis tundus ilmvõimatu ja seda üsna möödaminnes. Nimelt m õppisin lugema!!! Ma oskan nüüd lugeda hindis. Te ei kujuta ettegi, kui rahul ma olen. Mis siis, et veerin iga sõna kokku nagu esimeses klassis ja harjutasin nii tunde ja alati ei tule ikka päris õigesti välja, sest see on üks suur müstika, millal nad liidavad konsonandile mingi a-lise ja millal mitte, aga suur samm on astutud. Järgmiseks on vaja sõnade tähendusi meelde jätma hakata. Aga äge on unistada, et ühel hetkel ma saan hindikeelseid raamatuid lugeda ja loota, et oma oskust kohe ära ei unusta, sest see pole jalgrattasõit.

Mis siis toimub

Laupäeval ma olin tubli ja käisin abiks Annika uut korterit remontimas. Oli endale ka kasulik, sest õppisin näiteks pahteldama ja tapeeti liimima. Lisaks sain hullumiseni ühelt seinalt kleepse maha kraapida ja naerda end pooleks, sest see Veiko jobust sõber oli ka seal ja üritas mind jälle igat pidi ka Annika ema nähes ja kuuldes voodisse saada. See mees ei tsenseeri end vist üheski olukorras ega seltskonnas. Aga sain talle järjekindlalt "ei" öelda ning iroonitseda. Eriti, kui ta väljendas end nii, et temaga voodisse minnes tekiks mul uni ja see oleks nagu töö. Tegi endale antireklaami, ühesõnaga. Kuigi tal ei ole enam minu silmis mingit mainet, mida rikkuda.

Kaheteisttunnise raske tööpäeva lõpus söötis Veiko ema meile korralikku seapraadi, millest jälle pikalt unistanud olin ja siis toodi mind koju tuttu.

Pühapäev oli ka omamoodi huvitav päev. Kui olin oma hirmsast ärkamisest üle saanud, jõudis ka Riin siia - tahtsin temaga veel korra kohtuda enne, kui ta kaugele läheb ja kes teab, millal uuesti näeb eks. Tegime koos kohupiimakooki, mille jääke siiani söön. Tänne päev ongi olnud nii, et hommikuks kook, lõunaks kook, õhtuooteks kook. Aga päris õhtul rohem ei suutnud ja tegin kartuliputru hakklihakastmega, mis nüüd enam kõhtu ära mahtuda ei taha.

Lisaks Riinuga aja veetmisele pidin veel jõudma kasuisale sünnipäevakingituse osta ja lõpuks ka talle külla minna. Nägin ta poja kassi ära ja sain üle ülimalt pika aja ta tütrepojaga jutustada. Mulle nii meeldib see poiss. Ta ei ole üldse nagu enamik temavanuseid.

Oleksin tahtnud ka Annikale jälle appi minna, kuid lihtsalt ei tekkinud seda aega. Ja õhtu veetsime Harshiga omakeskis, sest ta ei ärganud üles hommikul, kui mul teda vaja olnuks ja nüüd pidi seda heaks tegema sadade õhumusidega.

Tänane päev on aga olnud ülimalt töine. Kõigepealt käisin oma teise vooru tööintervjuul, mis polnudki tegelikult mingi intervjuu ja keskendus puhtalt mu võimete testimisele. Istusin üksi personalijuhi laua taga ja lahendasin siis inglisekeelseid loogikateste. Kaks neist olid trikiga, aga hammustasin need läbi. Kolmas aga oli nii ulmeline Exceli asi, et ma ei osanud selleks valmistudagi. Loogiliselt võttes ei tohiks ta tegelikult nii ulme olla, aga otseselt seda valemit ma ei teadnud ega suutnud ka etteantud aja raames keeruliste kirjelduste järgi leida. Mulle öeldi küll pärast, et mu loogika oli õige ja sellele personalijuhile ma meeldin, aga ma ei tea, kas temast kõrgemate jaoks on see piisav argument, et ühe valemi õpin ju ära minutitega, kuid mu analüütiline mõtlemine käis neist tõsistest katsumustest üle. Tundsin vaid, et ei tea kõiki majandustermineid inglise keeles. Sisetunne oli küll selline nagu oleksin keerulise eksami läbi kukkunud, aga eks varsti näis, kas saan edasi järgmisesse vooru, kus juba kõige kõrgematele ennast tõestama pean. Kahjuks aga sellest mulle ehk veel paremini sobivast pakkumisest ei saa minu jaoks asja.

Pärat toda testimist käisin kiiruga Kaarlis üht allkirja andmas ja seejärel pidin end valmis sättima järgmiseks tööintervjuuks. See läks jälle hästi ja ma eeldasingi, et teise aiesecariga peaks olema üsna lihtne ühist keelt leida. Ta ütles ka kohe, et tahab mind järgmisesse vooru soovitada, nii et nüüd on jälle midagi oodata. Tulin sealt rahulolevana tagasi, et leida oma auto kolme kallima vahele nii kinni pargituna, et kartsin neid kõiki ära kriimustada, kuid millimeetri kaupa sõites õnnestus siiski terve nahaga välja pääseda. Seal nõkerdades avastasin aga oma ehmatuseks, et mul on käigukangi ümbrusest killud lausa väljas ja sõitsin otse hooldusesse selle asemel, et nüüdki Annikale appi minna.

Jätsin auto maha ja üritasin välja mõelda, kuidas jala Annika juurde saada, kuid kuna ta telefoni vastu ei võtnud, siis tulin tagasi koju ja hea oligi, sest postkastis ootas kiri reklaamiagentuurilt, kellega koostööd teen, et kas ma tahaks aidata neid natuke rohkem kuni põhicopy puhkab ja pidingi kohe ühe kiire asjaga tööle hakkama. Kui ma siis lõpuks valmis sain, vajusin lihtsalt tuttu mitmeks tunniks, kuni Ninnu mu üles ajas.

Ja unenäod lähevad aina õudsemaks

Kui esimene algas sõimusõnade ja paha tundega, siis ei osanud ma aimatagi, et nüüdseks juba neli päeva jutti õudukaid vaatan ja end varakult üles ehmatan.

Teise päeva unenäost mäletan vaid, et oli kooli esimene päev vms ja läksin klassi. Enamiku laudade peal vedeles juba kellegi kott, nii et algul läksin ühte vabasse tagumisse pinki, kuid kuna olin märganud ka Katsi asju eespool, siis mõtlesin, et what the heck ja kolisin ümber sinna kõrvale mõeldes, et aga põhimõtteliselt alati on ju nii olnud. Samas mingit eelnevat kokkulepet meil ei olnud ja ma olin veidi ebakindel. Ühel hetkel ta tuligi klassi ja nö meie laua juurde, kuid jäi seal seisma ja mulle imeliku näoga otsa vaatama. Tundsin end murust madalamana, suutmata tõlgendada, kas see on hea või kuri pilk ja paanitsedes, et äkki ta ei tahagi enam minuga istuda, äkki tal on kellegi teisega kokku lepitud, äkki ta tahab oma praeguse peikga üldse istuda? Mis sellest, et me ühes klassis ei käinud ega kooli ajal üksteist tundnudki. Hommikul aga helistasin Katsile peamiselt muul põhjusel ja rääkides ära oma unenäos kajastunud hirmu, hakkas ta vaid naerma.

Eilsest unenäost mäletan juba rohkem. Näiteks seda, et sõitsime neljakesi vist mingi mu emale kuuluva maja juurde ja pidime seal ööbima. Minuga olid kaasas Biksu - mu lapsepõlve sõbrants, üks klassivend ja tema tüdruk, kes vist oli Sandra. Klassivend jäi vist autsse magama. Aga oletasin, et Sandra magab koos minuga nagu alati ja teised külalised teises toas, kuid tüdrukud otsustasid hoopis oma voodit jagada ja mina jäin imestunult üksi. Näete juba mustreid?

Mäletan ka, kuidas hommikul ärkasin selle peale, et minu voodi kõrval oli selline vanaaegne, kuid hästi kõrge varrega pumbaga kaev ja keegi (vist ema) pumpas mu märjaks. Samuti, kuidas tüdrukud püüdsid ära arvata meie auto marki ja siis Biksu teatas, et tegu on kas BMW X5 või BMW XSiga ja sealt alt on mingi bumper või asi puudu, mille abil sai kõrgesse autosse astuda. (Imestasin, et mu alateadvus sellist infot omab või produtseerib nagu unes imestasin kunagise sõbranna oskuste üle. Ja siis selles unenäos sain ise solvatud. Ma ei tea, miks, aga millegipärast äratasin ma oma emas tõelist vastumeelsust, mille väljanäitamisega läks ta lausa nii kaugele, et ütles mulle, et isegi mu juuksed on rumalad. Ja kui uurisin, kuidas ta saab midagi sellist öelda ning instinktiivselt hakkasin oma juukseid uurima, siis ta ütles vaid, et sellised juuksed on rumalad ja kõik. Olin veel terve päeva solvunud selle peale, mis ema unes ütles.

Tänane õudukas aga oli see kõige hullem ja ma väga loodan, et siin see rada katkeb, sest ärkasin värisedes ja läks tunde nunnude filmide vaatamist, et tasakaal tagasi saada. Lugusid oli kaks. Esimene eeldas, et ma sõidan kuhugi lennukiga. Enne veel aga tahtsin vist Annikaga midagi muud põnevat-olulist teha, kuid nähes, et ajaliselt võib liiga napiks minna, läksin siiski otse lennujaama. Seal aga selgus, et olen ikkagi väga hiljaks jäänud ja vaid õnnekombel jõuan lennukile. Keegi käskis mul number 2 järjekorda-väravasse minna, kuid ma nägin esimesel korrusel vaid number ühte. Läksin siis teisele korrusele, mis nägi välja rohkem nagu mingi suur ühisruumi ja päiksevalguslampidega ettevõte. Seal oli palju inimesi ja palju numbreid, aga kahte ei paistnud.

Küsisin siis esimeselt ettejuhtujalt abi ja kohe juhatati mind järgmiseni, kes sai kohe aru, kes ma olen ja teavitas ka mind sellest, et olen viimane ja võimatult kiire on. Ta nõudis mu dokumente ja samas kiirustati mind juba vist lennukisse, mis oli rohkem nagu üks suur toolidega ruum. Mind suunati kohale ja siis hakkas see ruum liikuma. Minu peas aga keerles kahtlus, kas kõik ikka pidi nii minema või olen mingi vandenõu otsa sattunud, sest ma ei saanudki oma dokumente tagasi. Ühel hetkel märkasin, et mu toolil on turvavöö ja kõik naabrid on juba kinnitatud. Kinntasin siis ennastki ning algas reis tundmatusse. Selgust ma aga ei saanudki.

Teine osa unest oli oluliselt realistlikum ja õudsem. Magasin oma voodis ja hakkasin kuulma mingit särinat. Tundus, et see tuleb seina seest pistikute tagant. Just nagu välk iga natukese aja tagant. Mul olid kaugemal seinas ka mingid kaks valget korki vms, aga kui märkasin, kuidas need iga särinaga tumedamaks muutuvad, tekkis hirm, et mu kodu põleb seina seest. Ärkasin siis unes üles ja püüdsin 110 helistada, kuid telefon keeldus koostööd tegemast. Ta lihtsalt oli kuhugi menüü sügavustesse läinud ja keeldus avalehele minemast nii, et ma saaksin helistada. Vimaks siiski sain, kuid vastu võttis mingi kahtlaselt lõbus poiss. Tundus selline paras pervert ka, kuid ma ei suutnud kõne katkestada ega ikka veel hädaabisse helistada. Siis hakkasin proovima arvutiga ühendust saada, kuid arvuti hakkas konkreetselt tükkideks lagunema ja mu paanika aina kasvas, sest kujutasin ette, kui kiiresti tuli levb. Ühel hetkel tekkis meil vist ka videoühendus selle perverdi seltskonnaga ja mind ajas see marru, sest mu paljast keha katsid vaid juuksed. Ühel hetkel tuli see tüüp kuidagi ise ka minu juurde. Rääkis midagi sellest, kuidas tal sel päeval juba mitmendat korda veab. Mina aga hakkasin juba väga suurde paanikasse sattuma ja lükkasin ta pooltoore jõuga välja tagasi.

Kui ta oli juba uksest väljas, siis avastasin, et ta oli suutnud mitmed minu hilbud endale selga ajada ja käskisin tal need seljast koorida. Ta kooriski viisakalt ja andis tagasi. Viimaks võttis ära ka oma isikliku valge pusa ja siis nägin, et selle külge oli jäänud üks kondoom. See tekitas minus muidugi erilist vastikust ja siis ta suutis selle kuidagi vist lausa minu külge määrida, kuid ma surusin oma ego alla ning ukse kinni, et see hiljem lihtsalt likvideerida ja vajadusel ka psühholoogi diivnil vedelemas käia hullema ära hoidmise nimel, kuid siis suutis ta uuesti käe kuidagi ukse vahelt sisse torgata sellises kõrihaaramise positsioonis, mille peale end päriselt värisedes üles ehmatasin.

See oli lihtsalt liiga õudne. Aga reaalsusest räägin ehk homme.

See ei saa ju nali olla!

Tänane päev on möödunud naljade ja reaalsuse eristamise tähe all. Ei ole üldse kindel, kas alati õigesti arvasin. Online uudised olid veel kõige segasemad. Kui the Cranberries'i tulek on nali, siis ma teen kellelegi seal lehes haiget. Ma just eile mõtlesin neile ja lisasin nad ühes huvitavas tööle kandideerimise avalduses, mille vaid huvi pärast ära täitsin, kolme hea bändi hulka.

Aga täna oli isiklikus plaanis veel kummalisem nali. Nimelt tegelesin jälle ühe proovitööga ja käisin selle ettevõtte Facebook'i lehega tutvumas töö huvides. Sealt leidsin aga tuttava nime ja tuli meelde, et ka tema pidi seal töötama. Kirjutasin talle siis lühikese kirja. Rääkisin, et mul kandideerimine pooleli ja küsisin, millega ta täpsemalt tegeleb. Aga vastus võttis mu sõnatuks. Viisakustele järgnes lause: ma just eile avastasin, et sa kandideerid minu kohale. Nagu misasja? Ma ei teadnudki, et mul erialaseid tuttavaid eriti oleks ja temast poleks osanud ka arvata seda. Ja nüüd siis kohe nii. Aga ma googeldasin siis veidi ja tundub, et polnudki nali. Ühest küljest tore kokkusattumus. Aga nüüd närib mind kahtlus, et kuidas ka minu üle ei otsustata, ei saa ma kunagi teada, mis osalus temal selles oli ja ma ei tea, kuidas siin eraelu ja tööelu ükteisest eraldi hoida. Kuid minu meeleston ta üsna aus inimene ja seega pole põhjust minu sooimist oodata. Samas isiklik soovitus oleks tore. Ideid? Mulle ju meeldiks seal firmas töötada. Seega ei astu mängust välja ka.

Parimad solvangud ilmnevad unenägudes

Vaatasin terve öö õudukaid. Ärgates oli kohe nii kõhe, et ei teadnud, mida teha, aga nüüd ma muidugi enam paljut ei mäleta.

Mäletan mingit suurt ehitist, milles kõik kahekaupa ühe suure voodiga toa pärast kaklesid. Kuna aga mul oli muuga tegemist, siis olin üsna hirmul, et jäängi ilma toata. Mingil hetkel avastasin, et mu kaamera ja käekott on kadunud ja hakkasin neid paaniliselt mööda maja taga otsima. Kui siis lõpuks avastasin, et need on Reijo ja tema kunagise pruudi käes mingis kohas, kuhu mind lasta ei tahetud, siis kees viha üle ääre. Tuli küll korraks nagu meelde, et olin ennegi kaamerat nende käes näinud, aga siis polnud aega või tahtmist reagerida. Nüüd siis said aga korralikult sõimata ja ega ma siis ei tunnistaud, et teadsin mngi osaga kaamera nende käes olemisest. Ja ega ma ei kujutagi ette, miks tal oleks olnud tarvis minu käekotti koos kõige olulisega laenata.

Mäletan ka ühte hetke õuest, kui minul oli vaade eemal kuseva Harshi seljale, aga et tegi seda vist vastutuult või midagi ja siis kui sademed lähenema hakkasid, kiljusin juba igat pidi. Tema aga ei teinud väljagi, et ise ka märjaks sai.

Viimasena mäletan tormamist ühe ukse poole, mille ees seisis kollase hiphopiliku riietusega väidetav endine paralleelklassivend, kellele karjusin, et ta eest tuleks, mille peale ta ukse nii avas, et ma oleksin peaaegu kohe ukse tagant algavast trepist alla sadanud ja tema oli omadega väga rahul. Vihastasin jälle, sest Reijo pruut oli mu närvid juba krussi keeranud ja nüüd kohates kellegi puhast õelust, karjusin ta peale vaid sõnadega: kuradi kollane persevest!

Need jäidki mu viimasteks sõnadeks ja siis algas lühike elu eest jooksmine. Olin kindel, et keegi tahab mind tappa ja eelmainitud trepil vedelenud nuga vaid kinnitas mu arvamust. Õnneks aga jooksin siis uksi seljataga paugutades unenäost välja pärisellu.

Täiuslik talvepäev iseendaga olemiseks

Üleeile õhtul tekkis lugedes Eat. Pray. Love'i selline kummaline mõte, et kui prooviks ka ühe päeva olla täielikus vaikuses, tegeleda oma keha ja vaimuga ja mitte lihtsalt olla, vaid nautida päeva. Võtsin endale pähe hunniku asju, mida sel päeval veel tahan või just ei taha teha.

Esimene otsus oli, et ei suhtle mitte kellegagi ja teen end ka teistele kättesaamatuks. Seega saatsin enne keskööd paar kirja lähedastele, et nad ei muretseks ega püüaks mind otsida ja siis lülitasin välja telefoni, logisin välja kõigist chat'idest ja tegin olemise mõnusaks erilise muusika, viirukite ja küünaldega. Lisaks lubasin endale, et hoian eemale ka kollastest uudistest ning paljust muust, aga samas ei peida end terve päeva toas.

Esimese asjana otsustasin, et tuletan meelde Sudarshan Kriya hingamisharjutused ning püüan ka veidi kehalist jooga teha, alustades päikesetervitusest. See võttis juba oma tund aega keset ööd ja ma tahtsin seda teha ihualasti, aga oli veidi raske keskenduda, sest vastasmaja kontorites ikka veel inimesed töötasid.

Just siis, kui ettenähtud programm läbi sai, läks üks küünal hulluks ja üritas igat pidi purgist välja saada. Jälgisin siis aukarlikult seda ja proovisin, kas suudaksin leeki jälgides mediteerida, aga ilmselgelt olen ma veel liiga koba. Ei aidanud ei leek ega selle tagant kumav pilt minust. Pilt, kus olen mina, aga mitte päris see sama mina, kes ma sel hetkel olin. Tuttav ja võõras ühekorraga. Filmisin siis hoopis leeki ning lõpuks otsustasin, et on aeg end puhtaks küürida duši all ning magama minna.

Hommik tuli üsna hilja. Lubasin endale aeg-ajalt emailide kontrollimist, aga võimetus vastata ajas kohati väga hulluks. Seega läksin järgmise plaani kohaselt hoopis õue jalutama ja selleks oli ideaalne ilm. Päike säras taevas väikeste pilvede vahel ning maa auras. Samas teeradade kõrval oli ikka veel paks sädelev lumi. Esimesena jalutasin hobuste juurde, kontrollimaks, kas nad on üldse õues ja kohe kahetsesin, et neile midagi kaasa ei võtnud ning ka kaamera maha jätsin. Need ema ja alles tissi otsas olev varss olid üliarmsad, aga pettusid minus kohe, kui said aru, et mul midagi neile anda ei ole.

Sealsamas pani muigama ka tore vaatepilt ühest isast, kes oma väiksed lapsed hobuseid vaatama tõi keset tööpäeva ja siis nende tähelepanu juhtis ka linnulaulule. See nägi nii armas välja. Soovin, et ka minu isa oleks vahel minuga nii teinud. Nüüdseks olin juba paar korda kogemata ka oma vaikusenõuet rikkunud, püüdes hobustele midagi sosistada.

Järgmiseks jalutasin randa ja ka seal ootas mind üllatus. Esmakordselt nägin, et Stroomi rand on täis luiki. Neid pidi seal ligi 50 olema ja nad tulid inimestele väga lähedale. Tekkis tõeline aukartus nii ilusate olendite ees ja samas ajas naerma, kuidas nad kuival maal paterdavad nagu vanad puusaprobleemidega kodanikud. Sealt ei suutnud ma kohe tükk aega edasi minna, kuid viimaks siiski pöördusin teistkaudu tagasiteele. Päris veepiirile ei saanudki, mitte et vett näha oleks olnud, aga tore oli sellegipoolest, kui päike nägu soojendas ja kõik oli nii vaikne ja ilus ja puhas.

Järgmine katsumus oli käia sõnagi lausumata toidupoes ja mitte näida ebaviisakas, kuid kuidagimoodi sain ka sellega hakkama, mille järel lubasin endal koju tagasi tulla.

Kodus sai alguse enda metafooriline puhastamine, ehk võtsin appi kõik vahendid kuni valgendajani, et oma heledaid talvesaapaid päästa, kuid paistab, et neid enam päriselt puhtaks ei saagi. Pesin ka pesu ja tegin elamist korda ning kõik see oli rohkem hingele kui ihule.

Ihu jaoks tegin hoopis põhjalikult pediküüri, misjärel hakkasin kirja panema oma mõtteid ja soove ja eesmärke ja asju, mille eest tänulik olla. Olin veel enne lugenud läbi ühe suvaliselt ettejäänud teksti raamatust Celebrating Silence, mis täiesti juhulikult rääkis sobivast teemast. Nimelt vajadust suuta keskenduda ning lõdvestuda üheaegselt, saavutamaks sellist teadlikkust, mis toob rõõmu ja rahu, armastust ning loovust. Oli mul ju olnud õhtul meditatsiooni jaoks raskusi mõlema osaga. Nüüd siis üritasingi iseennast parmini tundma õppida ja areneda.

Ülimalt mõnus oli kuulata ka ringiratast Josh Grobani ning Mystic Earthi plaate ja samaaegselt lugeda edasi põnevat raamatut eneseavastamisest. Kuid nii raske oli mitte kaasa laulda. Vahepeal tegin vaid endale tervislikku toitu ning jõin vaid vett ning nii mööduski terve ülejäänud päev. Olin uhke enda üle, et sain kõik eesmärgid täidetud, kuid samas ei suutnud südaööd kuidagi ära oodata, et saaks oma kogemust kallitega jagada. Ei ole ikka veel üksik hunt.

Weak kivibear

Täna ajab mind marru mu enda hingeline nõrkus ning kohatine enesekindluse täielik puudumine. Miks mind muidu ajaks lausa nutma see, kui ta norib mind võrdsuse huvides nüüd võimalikult paljude erinevate tüdrukutega läbikäimisega? Seda kusjuures täie teadmise juures, et see ongi ainult normine.

Samas mul on hirm. Hirm, et mis siis, kui see ühel hetkel ei olegi enam norimine. Et ta väsib kõigist probleemidest meie suhte juures ja minu hirmudest ja nõrkustest ja vajadusest pidevalt nutvat mind lohutada. Ma pole mitte kunagi elus nii palju ja nii tihti pisaraid valanud kui nüüd umbes neli kuud ja ma tean, kuidas ta kardab tema pärast valatud pisaraid. Paneb ennastki imestama see nõrkus ja rumalus, sest tean, et ta ei teeks mulle meelega haiget, aga ikkagi hirm teda kaotada on niiiiiiiiiiiiiiiiii ennenägematult ja meeletult suur ning ma ei suuda pisaraid tagasi hoida. Ma ei suuda mõeldagi sellele, et mis juhtub siis, kui meid tabab siiski see hiiglasuur ebaõnnestumise protsent. Ja ma ei taha oma hirmudega teda hirmutada, aga ei suuda neid ka peita. Ta ei luba ka. Selles mõttes oleme me ühesugused, et kumbki ei jäta teist enne rahule, kuni saab teada, mis valesti on, kui sisetunne ütleb, et midagi on.

Muidu aga on olnud tore päev. Käisin jälle ühel intervuul, sest toredad lubajad pole siiani ühendust võtnud ja ma ei saa nende järele ootama jääda, kuigi on väga kahju. Nüüd aga avanes jälle üks ohtlik lootusevilksatus, et ehk veab meeletult ja saan tõesti erialast tööd tegema ja seda mitte assistendikohale. Aga ma ei julge väga loota. Need tõusud ja järgnevad langused mõjuvad mulle väga masedavalt ju.

Vahel tundub, et kõik on meie vastu

Eile veetsin pool päeva proovitööd tehes ja teise hindit õppida püüdes. Ilmselgelt on viimane ajuvabam ja nii tihti oli tahtmine õpik lihtsalt käest ära visata. Aga jonnisin edasi ja vaatasin, kas kusagil hakkab loogika vastu tulema. Isegi kui saaks kõik tähemärgid selgeks, on häälduste kohta thti öeldud, et inglise keeles puudub vaste ja ma nagunii kahtlen kogu aeg näidissõnade puhul, kuidas üht või teist sõna hääldama peaks. Esiteks ei ole ma ju native ja kui näidiseks tuuakse kahte täiesti erinevat sõna, siis hakkab kõrvadest tossu tulema. Kuidas saab olla, et nad iseenesest mõistetavalt presenteerivad mitte valikvariantidena, et üht tähte hääldatakse kord nii, kord naa, vaid lihtsalt. Kas keegi teist hääldab sõnade home ja punctual märgitud kohti samamoodi?

Grammatika ei ole mitte kergem pähkel. Jälle jätad aegade tabelid meelde, kuid siis teises kohas olevas kokkuvõttes on hoopis midagi muud tehtud ja jälle keegi ei seleta. Selline lapsik "lihtsalt on nii" teema, nagu õpetataks keelt indialasele, kes nagunii oskab.

Ma parem ei räägigi sõnadest, mida nemad algõppes vajalikuks peavad. Ma arvan, et mul ei ole kunagi vaja teada väljendit "armed forces". Et jah, ajasin end kohe korralikult segadusse, kuigi rõõm oli näha, et tuli ka tuttavaid sõnu vastu ja Harshil oli hea meel. Tõdes, et olen isegi arenemisvõimeline. Ma nii kindel ei oleks. Aga vähemalt sai vahepeal naerda, kui selgus, et tegusõna make on hindis banana ja lennujaam hawai.

Tänane päev oli niisamuti töökeskne. Lisaks tuli kiiruga uus USB-ga peakomplekt hankida, sest suutsin vana lõplikult ära murda. Vahel tundub, et kõik kohad on kõrvaklappe täis, kuid täna ei suutnud ma sobivaid leida ei suurest elektroonikapoest ega ka arvutipoest. Viimaks õnn naeratas siiski ja sai kõvasti rahakotti kergendada - arvake, kus - fotograafiapoes!!!

Kuid ka täna tundub, et lisaks vanematele, võimatule keelele, kaugusele, tema enda sidumisprobleemidele ja streikivale tehnikale on meil veel üks suuremgi. Nimelt uurisin täna üle pika aja viisaasju ja selgub, et kui me just ei abiellu, siis ei saa kumbki teise maal üle kuue kuu korraga veeta. Või kui mingi ime läbi peaksin saama seal töö, siis peaks ettevõte võtma mu kohe juhtivale kohale ning maksma täisti ogara summa. 25000 dollarit aastas. Ütleme nii, et inimesi, kes seal nii palju teenivad, ongi ehk käputäis. Reaalsem oleks 6000 dollarit või vähemgi. Et jah, eks me siis näeme, kas armastus võidab kõik.

Aeg emmega ja muud ka

Neljapäeva hommikul ajas ema mu üles ja lendaski vastu taevast mu plaan lõpuks proovitööle keskenduda. Nimelt oli ta teel minu juurde ja plaanis mu välja jalutama viia. Koleda ilma kiuste. Tegime veel punast kala panni peal!!! ja siis jalutasimegi pidevalt tuulega võideldes sügavale Mustamäele minu tädi pere juurde. Nende jaoks oli see muidugi meeldiv üllatus ja minulgi oli tore, kui välja arvatud ettenähtav tööteemalistele küsimustele vastamine. Huvitav, kuidas inimesed aru ei saa, et see ei ole teema, millest tahaks kogu aeg ja kõigiga igal pool rääkida? Muidugi, ka mina muutun murelikumaks mida rohkem aeg edasi läheb, aga kui te just otseselt aidata ei oska, siis ma oleksin tänulik, kui te seda teemat väga ei torgiks. Raske on kogu aeg kõigile pettumust valmistada. Igatahes, saime veel kaasa suure portsu kummalisi moose, mida juba väga proovida tahaks, aga samas kardan, et minust lähevad nad kõik hallitama nagu viimasel ajal igasugused teisedki asjad mu külmkapis nädalaga teevad. Kujutage ette lötsi pikka kurki või sinihallitusjuustu meenutavat ananassikonservi. Neljapäeva mahtus veel pettumust seoses Harshiga, kes lubas ja siis välja ei ilmunud, mis tegi hetkelise ogadel oleku veel hullmaks, aga ma ei tohiks seda vist isiklikult võtta, sest tean, et ta ei teeks kunagi meelega mulle haiget.

Sellegipoolest veetsime mõned viimased päevad kaklemise tähe all ja sai nii mõnigi pisar jälle valatud, aga nüüd on jälle õnneks kõik hästi me vahel. Reede veetsime veel püüdes sellest läbi tulla ja sain ka väikevennale kingitust taga otsida sunniga pooleks ning pääsu tülidest otsides. Kole keeruline ülesanne on siin pealinnas punast lipsu leida. Lõpuks ostsin kaks tükki, sest kumbki ei tundunud olevat päris see mida ta tahtis, kuid ta jäi vist rahule. Igatahes välja ta ühega neist eile õhtul läks.

Eile õhtul oligi siis tema sünni tähistamine. Olin enne veel saanud Aivariga nostalgitseda kunagises kodukandis jalutades ja ka sünnitusmajast möödudes Rauno sünniga seotule mõeldes. Naljakas, et nüüd ta on 21-aastane peaaegu mees ja mäletan aega mil ta oli nimetu krimpsus beebi. Oli taas üks vanainimeste kodune sünnipäev koos plaaniga hiljem kusagil omaette lõbutseda, kuid minu üllatuseks hüppasid Annika ja Veiko alt ära ja mõtlesin minagi, et mis ma üksi seal võõras seltskonnas teen, kuid Rauno siiski tahtis, et ma tuleksin ja andis endast parima, et end seal hästi tunneksin. Mina aga ei tahtnud, et ta terve õhtu minu pärast muretseks ja veetsin vist maailma kõige lühema pubiõhtu, et lasta noortel omaette edasi lõbutseda vaikselt (loe: piinlikult) koos istumise asemel.

Kodus ootas mind aga üllatus. Olenemata sellest, et kell oli Indias pool neli, helistas peaaegu kohe, kui olin tulnud kiirelt postkaste kontrollima, mulle Harsh. Me pole ammu nii naernud. Veetsime pool ööd jaburusi rääkides ja keeli õppides, kuigi plaanisin töö tegemise nimel vara magama minna ja temal vist jäigi öö vahele. Sellegipoolest, see tegi meile mõlemale head ja nüüd oleme kindlalt jälle koos. Ei olnud ennegi asi nii tõsine, kuid tema kummaline olek ajas mind ehk liiga paanikasse. Nüüd aga tundub, et sellest mittemagamisest oli mulle ka töö mõttes rohkem kasu kui ehk rohkematest unetundidest sest mõte jookseb ja mulle tundub, et hakkabki valmis saama korralik visioon. Nüüd tuleb see vaid korrektsesse formaati panna, aga lasen asjal jälle veidi settida.

Käsi on vaja, sest ainult käeraudadest jääks väheks

Ehk käisin eile lasteaias abiks. Sai jälle palju naerda, kui tibud mu hulluks ajamise vahepeal selliste pärlitega välja tulid. Ja kuidas te teeskleksite magamist, kui pisike sinu kõrval loendab su käevõrusid ja räägib sulle, et tal on hästi palju liblikakujulisi karamelle kodus ning sul jälle on väga palju ilusaid asju alates küünelakist ja lõpetades värvitud silmalaugudega.

Seekord nägin ka minu endiste tibude lapsevanemaid, kellega ammu kohtunud polnud ja üritasin mind juba unustada jõudnud tibude südameid tagasi võita. Oli tore päev. Tuli taas meelde, missugune rõõm ja stress on lastega töötada. Jah, olen aus ja ütlen, et ongi mõlemat. Kohati tunned, kuidas vererõhk tõuseb sünkroonselt kisa tõusuga, aga need samad lapsed võivad teisel hetkel olla tõeliselt armsad jälle. Ka endisi kolleege oli tore näha ja kallistada. Nüüd on ainlt üks rühmakaaslane ning meie lapsega koju jäänud vana ülemus veel nägemata.

Tänane päev aga oli intervjuudekeskne. Kadideerisin viimasel hetkel ühele ametipostile ja sain kohe ka kutse vestlusele, kuid selle rikkusin vist ise ära. Nende jaoks oli oluline vene keel ja nad ei näidanud eriti oma arvamust välja, mistttu jäi hinge tunne, nagu minust jääks väheks ja ükskõik, kuidas ma ka ei ürita neile muljet avaldada, tühjenen kui nõelga katki torgatud õhupall ja samuti kaob lootus ning usk endasse olenemata sellest, et usun, et oleksin selles töös hea.

Usu aga sain tagasi teises kohas kolmanda vooru intervjuul. Mõlemas küsiti ka, kas kandideerin kuhugi veel. Ma ei tea, mida nad selle küsmusega saavutada tahavad ja millise vastusega ma rohkem punkte võidaks? Aga ebamugav on see igal juhul. Kas teha nägu, et olen ülimalt lojaalne antud ettevõttele, milles ma veel ei töötagi või tõstaks mu väärtust fakt, et äratan ka teistes huvi? Muidugi on ettevõtteid, mida eelistan teistele ja pean endale väga õigeks, aga rumal oleks kogu elu nende pärast ootele panna ja vahepeal nälga surra.

Igatahes, teine intervjuu läks minu meelest väga hästi. Närveerisin küll nii, et oli raske keha kontrolli all hoida, aga vähemalt jutt jooksis, saime naerda ning nägime, et sobime omavahel päris hästi. Seal kuulsin ka esimest korda, et ma võin olla selle töö jaoks liiga hea. See aga tekitas neis kahtlusi, kaua ma seal õnnlikult paigal püsiksin ning mul oli raske vastata. Keegi ei tea ju, kas neile meeldib mõni töö ilma, et nad oleks enne seda reaalselt proovida saanud, aga usun, et seal võiks olla täitsa tore. Lihtsalt loodan, et keegi jõuab järedusele, et mina olengi parim nende jaoks.

Nüüd räägin endise ülemusega tema esimestest seksuaalkogemustest ning muigan omaette olukorra iroonia üle.

Kuidas spermat varastada jne

Reede õhtul tuli taas Sandra mulle külla ning veetsime aega imelikke asju arutades. Ei mäleta enam, kuidas jõudsime tõdemuseni, et Harsh peaks kogemata vales kohas purki pingeid maandama ja tema minu mehega lapsi saama. Sealt edasi jätkus juba tõsisem diskussioon, kuidas spermapanku ikka käigus hoida, kui vabatahtlikke doonorid ei ole. Näiteks võib korjata kokku kasutatud kondoome ning ka ainuüksi kondoomide põhjal võib sperma eelmise omaniku kohta üsna põhjapanevaid järeldusi teha. Näiteks, et ei ole impotentne, peetakse piisavalt ligitõmbavaks, et kondoomi vaja läheks, harrastab turvaseksi ja seega omab ehk vähem haigusi, kondoomi lahtirullituse astme põhjal saab teha järeldusi suuruse kohta jne. Aga aitab naljast. Päriselust ka.

Meil oli Sandra järjekordse jalavigastuse tõttu üsna tubane nädalavahetus. Jõime veini. Harjutasin palju autosõitu ema ümber terve Tallinna vedades. Sain teada, kui kerge on auto alla libiseda. Piisab rööpa äärele astumisest ja libisedki auto alla. Ka siis, kui üritad auto uksest kinni hoida. Menüüsse kuulus ka üsna mitu filmi. Soovitaks Hangover'i loojate uut meistriteost, kui ka teile meeldib vahel veidi ajuvabaks kiskuv nali. Kahjuks nimi ei jäänud meelde. Due date äkki?

Pühapäeval sain taaskord oma korteriomanikku rikastada ning siis tulid külla Sandra lapsepõlvesõbranna ning tema teine pool. Ajasime veel mõningatele inimstele India isu peale ja siis hakkasime harjutama hennamaalingute tegemist. Mu käsi on üpriski kaunis pärast ligi 18 tund pasta all hoidmist ning nalja teeb vaid mõte selle poolpermanentse kaunistusega tööintervjuule minekust. Lõpuks viisin Sanda tagasi bussijaama ning asusin vaatama filmi Serendipity. Selle armsa filmi tõttu ei õppinud ma selgeks vaid uut sõna, vaid avastasin, et see kirjeldab päris hästi minu praegust elu ja suhet. Kuidas muidu võtta kokku olukorda, kus satud maailma teises otsas elama inimese juurde, kes suudab kõigist eelnevaist enam korda minna ja paremini sobida? On ju õnnelik õnnetus!? Või mis?

Aga täna hommikul temaga sellest ja kõigest muust ka rääkides hakkasin ise taas veidi kahtlema selle õnnetuse õnnelikkuses. Nimelt on ta üsna veendunud, et tema vanemad ei lepi meie suhtega mitte kunagi. Või kui ka lepivad, siis jagub küllaga sugulasi ja sõpru, kellele see pähe ei mahu. Samuti ütles ta, et ei taha mingi hinna eest kellelegi haiget teha, kuid kui vanemad ei anna heakskiitu meie suhte ametlikuks muutmisele - jah, tema räägib juba abielust, mina ei julge veel mõeldagi sellele - siis ta tõenäoliselt austab nende soovi, aga ei abielu kunagi ka kellegi teisega. See on ühest küljest väga meelitav, kuid samas ma ei tahaks, et ta õnnetu oleks. Ja öelge nüüd, kas ma olen tõeliselt rumal või mis, et ma ei taha ikka veel tõenäoliselt hukule määratud suhtest lahti lasta? Kas ma peaksin olema kuri, et ta minu pärast oma vanematega lõplikult pahuksisse ei taha minna ning nende tervist suurema stressiga ohustada või õnnelik, et ta on selline inimene, kes on valmis austusest vanemate vastu ohverdama oma õnne? Ma ei tea, kuidas minuga alati nii juhtub, et armun valedesse inimestesse... Ja ikka ma loodan, et kõik läheb hästi, me ületame kõik muud raskused ning läbi mingi ime jäävad ka tema vanemad rahule valge pruudiga, kes keelt ei räägi ja süüa teha ei oska. Kohati tundub nii lootusetu...

Tegus nädal jätkub

Kolmapäeval olin lubanud minna Kaarlisse teismelistele ning ka muudele huvilistele Indiast rääkima ja see kujunes päris toredaks, kuigi ise puterdasin improviseerides päris palju. Õhtu lõpus sain käe valgeks ka hennamaalingute tegemises. Loodan, et katsealune väga pettunud ei olnud mu kunstiandetuse tõttu.

Õhtul aga pidi viimaks Reijo külla tulema ja veetsime kahekesi rahuliku ja toreda õhtu. Kuna see aga venis poole ööni, siis neljapäeva hommik oli ülimalt raske. Olin lubanud end juba varakult üles ajada, et mingi Piyushi sõbrannaga kokku saada ja talle kingitus üle anda, aga kell kümme on minu jaoks ikka veel täielik öö. Siiski, kohtumine oli huvitav. Rääkisime kaks tundi juttu. Muidugi eestlaslikult kohmetult. Sain teada, et teised eestlased suudavad hindi kolme kuuga nii selgeks saada, et filmidele tõlget ei vaja ja, et ehk on mul ka tagurpidi kultuurišokiga kaasnev depressioon, mis omal ajal tedagi kuid kodus voodis hoidis. Samas ma ei tunne hetkel erilist masendust. Asjad on lihtsalt nagu on.

Seejärel läksin Annikale tööle külla. Ta kutsub ju juba ligi aasta aega mind seda salongi vaatama. Vaatasime siis ja unistasime, milliseid plaate omale koju võiks tahta. Minu lemmikud maksavad veidi üle 2000kr tükk. Avastasin aga ka ühe teise enda jaoks uudse asja. Nimelt liivaga segatud metallikvärvid. Neid kujutan päris hästi oma tulevases kodus ette. Need teeksid kõik ju päikselisemaks.

Päeva viimane etteplaneeritud käik oli teise vooru intervjuu kohas, kus teste tegin. See läks üsna hästi. Rääkisime tund aega maast ja ilmast ja esmapilgul täiesti irrelevantsetest asjadest, aga tulemusena öeldi kohe, et üsna kindlalt kohtume ka järgmises voorus. Nüüdseks ongi aeg kokku lepitud võimaliku tuleva ülemusega kohtumiseks. Lahe:)

Armsast ökani ning enesekindlusest enesehaletsuseni

Täna on olnud jälle väga tihe ja üldises plaanis ka lahe päev. Pidin hommikul veel ühte ettevõttesse minema teste tegema - vist mainisin seda juba? - ja enne kui uksest välja sain, helises telefon. Kõne võõralt numbrilt. Võtan selliseid alati veidi väriseva südamega vastu, aga seekord oli taas põhjust rõõmustada. Helistas selle sama firma esindaja, kus esimesena intervjuul käisin ja mille puhul hakkasin juba kahtlema, milliste inimestega on tegu. Selgus, et siiski väga toredatega ja mina meeldisin neile ka. Väga. Nad helistasidki üle selleks, et mulle kinnitada minu väärtust ning potentsiaali olemasolu ning vabandada veel ette ja taha, et hetkel ei saa minuga koostööd alustada, sest on väga võimalik, et ettevõte kolib lihtsalt Eestist ära. Aasiasse. Samas, miski pole kindel ning nad tahtsid ühendust hoida ning kindlustada, et võiksin ehk tulevikus nende meeskonda kuuluda. Võib-olla siin, võib-olla Hiinas, kuna nad tahaksid siit oma meeskonna kaasa võtta. Igatahes, sellest kõnest piisas mu tuju tõstmiseks ja läksin ka teste tegema hea tujuga.

See oli üsna omamoodi kogemus. Oletasin millegipärast, et minuga tahetakse vestelda ka, et näha, milline inimene ma olen, aga tegelikkuses oli tunne nagu eksamil. Istusin omaette vaikuses aja peale ülesandeid lahendades. Ei oleks arvanudki, et mingist antonüümiharjutusest lõpuni jagu ei saa. Inglise keele ülesanded läksid vist paremini. Eriti meeste põiepidamatuseteemaline tõlge. Vähemalt sõnavara oli tänu oma kogemustele selge ja kuna lubati vabas vormis tõlget, siis usun, et sain täitsa hästi hakkama.

Seejärel jamasin jälle auto koduhoovi saamisega ning käisin ka üle pika aja autoga poes. Mitte kunagi varem pole ma pidanud tegema seal mitut tiiru koha leidmiseks. Ja veel päise päeva ajal. Ma ei tea, mis majanduslangusest siin pidevalt jahutakse. Parkla oli autosid äärest ääreni täis ning lõpuks, kui koha leidsin pargiti mind niimoodi kinni, et väljasaamiseks oli vaja mitme mehe abi ning pikalt nõkerdamist. Vähemalt olid inimesed ilusad ja head ning tulid ootamatult appi.

Sõin kodus kõhu täis ja järgmisena tahtsime Annikaga kokku saada. See hõlmas väikest ostuvabatiiru Kristiines - jah, lugesite õigesti - ning siis pidi Veiko talle järele tulema. Kokkulangevuste tagajärjel pidin ka mina nendega liituma ja nähes autost paistmas mingit koerapildiga kotti, küsisin naljaga pooleks, kas ta võttiski koera või, aga kui Annika siis esiukse avas ja kiljatas, et mis see on, siis selgus, et asi oli naljast kaugel. Aga mitte ka päris nii, nagu tundus.

See üliarmas kutsikas oli hommikul nende töö juurde jalutanud ning nad olid terve päeva töö tegemise asemel temaga tegelenud, arsti juures käinud, kuulutusi üles pannud ning ka varjupaika helistanud, aga keegi ei teadnud temast midagi. Seega Veiko plaanis ta mõneks päevaks enda juurde võtta, riskides oma koera ja ema püha vihaga. Me kõik aga armusime temasse otsekohe ära ning muutusime lalisevateks koerainimesteks, kes tahtsid teda sügada, lubasid keelega üle näo tõmmata ning kaklesid selle üle, kes jalutamise ajal rihma hoida saab. Üritasime küll ka tõsiselt oma koera rahustada ning tema enesehinnangut tugevdada, kuid ta sai ikka kurjaks. Ema viha me õnneks ei näinud, sest enne tema kojujõudmist ilmus omanik välja ja läksimegi teda tagasi viima.

Sellest sai järjekordne näide Eesti väiksusest, sest peatusime mulle tuttava maja värava ees. Alguses ei uskunud ma oma silmi ega seda, et oleme tunde arutlenud, kellele see imarmas kutsa kuuluda võiks ja ma tundsin isiklikult omanikke. Või noh... nii ma vähemat arvan. Tegu oli ühe vana lapsehoidmiskliendiga, aga kuna aastad on möödunud ja ei saanud just eriti sõbralikult lahku mindud, siis olid ka näod uduseks muutunud. Aga vähemalt koer sai oma koju tagasi.

Seejärel korjasime ühe teise koera peale. Ühe labase tegelase, kelle ilgust ma seekord alla ei suutnud neelata ja siis hakkasin ausalt küsima, et mida ta endast mõtleb. Vestlus lõppes üsna sõbralikult uue teadmisega, et ta ongi nümfomaan ning ikka jätkub naisi, keda objektiseerimine erutab ning tema suu kinni panemise ning ülejäänud seltskonna naerupahvakuga, kui kummutasin tema arvamuse turvaseksi kohta uue infoga, et kubemetäid ronivad ka üle kondoomi. Päev jälle korda läinud:)

Õhtul chattisime taas teate-küll-kellega ja jõudsime nii naerda kui kakelda, sest vahel olen ma emotsionaalne emane, kes väsib pidevast tögamisest ning siis ei aita ka hirmust antud lubadus rohkem mitte norida.

Kortsus karvadest ja muust ka

Täna oli üle pika aja tõeliselt tegus päev - just nii nagu mulle meeldib. Vedasin end juba keskpäeval, mis on minu mõistes siiski hommik, kodust välja, et koos emaga lõunat süüa ja siis juuksurisse ning autole remonti järgi minna. Ootasin kõike seda väga ja ootasin huviga ka õhtust töötegemist, sest postkasti olid laekunud uued tellimused ning varem ei olnud mul võimalik nendega tegeleda. Üsna lahe oli ka öelda, et lükkasin tööasjad õhtuks, kuigi seetõttu ei saanud mitmest teisest ideest kinni haarata.

Aga tagasi algusesse. Läksin siis ema töö juurde ja põrkasin kohe kokku seal ühe toreda tuttava tüdrukuga. Me saimegi temaga kuidagi märkamatult tuttavateks, kes muljetavad nagu lähedased sõbrad. Tegelikkuses on ta ju küll minu eakaaslane aga mu ema kolleeg ja võrdväärne ning nemad on sõbrad, kes minu seiklustest omavahel rääkisid India ajal. Mul on ikka nii imelik mõelda, et see seitsmekuuline seiklus, mida alles planeerisin ning mille pärast närveerisin on juba seljataga. Igatahes, too tüdruk ütles mulle, et tema oleks arvatavasti seal haigestudes esimese lennuki peale istunud ning koju sõitnud. Mina vastasin ilma eriliste liialdusteta, et mina võiksin esimesele lennukile istuda ning tagasi sõita. Põhjusi selleks oleks rohkem kui üks, aga pean tunnistama, et üks domineerib küll. Järgmisena ajas ema ülemus mu närvi, üritades mind Amway'sse värvata. Vastik. Vastik. Vastik. Iga järgmine üritaja teeb enda maine mu silmis aina rohkem maha ja ma ei tahaks olla eluski ise positsiooil, kus end oma sõpradele ise ebameeldivaks muudaksin.

Järgmine peatus oli juuksur. Ootasin seda ka pikisilmi, sest ostsin esmakordselt selle jaoks mingi voucheri nagu neid praegu netis iga päev müüakse ja lubati juusteravi. Juuksed on muutunud juba väga hellaks teemaks. See, et neid kunagi oma parimaks feature'iks pidasin, on kauge minevik. Olevik on see, et olen saanud praegu kaks korda järjest paarikuuse vahega jälle kümme sentimeetrit otsast maha võtta, et üleüldse midagi päästa. Teine põhjus, miks seda külaskäiku ootasin, oli aimdus, et satun esmakordselt meesjuuksuri juurde ja see intrigeeris. Sattusingi. Ta oli hästi tore. Vene rahvusest aga rääkis nii ilusti eest keelt. Muidugi tegi ka vigu, aga minu vene keel pole võrreldavgi ning tema vead olid nunnud ja arusaadavad. Ma ei tahaks küll patroniseeriv tunduda, aga ma ei saanud mitte muigama hakata, kui ta rääkis šampoonistressist nig hiljem sasis mu pead, et näha, kas ka pärast tema pooleteisttunnist tööd lähevad kohe mu karvad uuesti kortsu. Uue soenguga jäin ka rahule, kuigi oli kurb jälle nii suurest juuksehulgast loobuda. Võimalik, et lähen ta juurde ka tagasi. Õigest hinnast hoolimata. Muideks, omaette eriline feeling oli juukseid kammiv mees ja fakt, et ta oli esimene juuksur, kes küsis, millist harja ma kasutan ning laitis minu puhul üldsoovitatavad naturaalharjastega kammid ning ainult kuivade juuste kammimise reegli maha. Tunnen ju ise ka, et märjalt on poole lihtsam. Ja ostsin kohe koduteel uue harja, olles kuri enda peale, et ligi ümme aastat nende nuustikutega mässanud olen.

Autoremont on minu jaoks alati olnud oodaud nähtus, sest seal on üks äge mees, kellega saab alati lõõpida. See saab alguse juba telefonikõnedest ning pärast on mul alati super tuju. Muidu ta on liiga vana ja üldse mitte minu maitse, aga selline süütu plärtsumine üksteisest tegelikult midagi teadmata on ülimalt lõbus. Seega kibelesin üle poole aasta sinna minema, kuid pidin pettuma. Ta rääkis peaaegu kogu mu seal oleku aja telefoniga töö asjus ja seega sain vaid end tutvustamata auto järele küsida, arve ära maksta ning minu meeldivaks üllatuseks ka oma võtmed pihku. Tore, et nad mäletavad. Ka üle pika aja ja siis, kui auto viis töösse hoopis keegi teine. Arve oli ka meeldivalt väike, kuid see küll meeldiv ei olnud, et ma pärast ühegi trikiga koduväravat lahti ei saanud ja siis ropendades ümber auto käisin. Kuidas ma saaksingi rõõmustada oma auto tagasisaamise üle, kui ma ei saa teda turvaliselt selleks mõeldud tagahooli ära parkida? Lõpuks jäigi tänavale ja homme proovin jälle.

Õhtupoole siis tegin tööd, nagu mainitud, ja sain ülaltavalt kiiresti valmis. Ei teagi, kas nüüd on sellega kõik või mitte. Süda sai ka rahu selle teise ettevõtte kohapealt, kus vestlusel särasin, sest postkastis ootas pimekoopiaga email, kus märgiti, et kogu konkurss tühistati mingi firma strateegiamuutuse tõttu. Minu egole mõjus see hästi. On see väga imelik? Aga ju siis ei olnud see mulle mõeldud. Aga ka mitte kellelegi teisele.

Õhtu lõppedes suutis Tema jälle korraks mu rahu rikkuda. Tema üllatuslik taasilmumine ei tohiks mulle enam üllatus olla. Aga nüüd siis oleme jõudnud faasi, kus polegi midagi öelda ja vaid meie arvutid saadavad üksteisele vastikuid viirusi. Või vähemalt ma arvan, et sellega oli tegu. Ei usu eluski, et ta mind madamiks kutsuks. Panin kirja avamata kinni. Tema peatükk mu elus on läbi.

Ronin august välja

Paistab, et minu tehtud proovitöö pani veel mõned inimesed uskuma minu võimetesse ja see on väga tore. Tagajärjeks see, et sain ettepaneku kohe pikema aja vältel ühele ettevõttele reklaamtekste kirjutada. See pole küll veel töö, mis toidaks, aga hoiab vaimu erksana, annab hea kogemuse ning on huvitav ja ma ei ole hetkel positsioonis, et rahale ära öelda. Niisiis tegin jälle juba terve päeva tõsist tööd ja olles perfektsionist, plaanin täna veel natuke nokitseda selle kallal. Sain veel paar pakkumist rääkida koostöövõimalustest, mis paneb mind vaikselt uskuma, et äkki kõik ei olegi nii kolepahad ning võib-olla on viimaks käes aeg, mil mul hakkab ka erialaselt vedama. Oleks ülimalt tore. Mõlgutan siin juba mõtteid, kuidas töö- ja eraelu siduda ning hetkel ei tundugi see ilmvõimatu. Arvutiga töötades võiksin ju elada kus iganes. Loodan vaid, et Harsh ei tüdine ootamast. See nädal juba on selline natuke masendav, kui olen ise kodus igavlenud ja temaga haruharva rääkida saanud. Sedagi nii, et pean teda veel kellegagi jagama. Tore on ju ka ühiste sõpradega chattida, aga mitte meie aja arvelt.

Huvitavaid asju on sel nädalal veelgi juhtunud. Näiteks suutsin oma ilusa India kurta vaiba külge kinni triikida. Kes oleks võinud arvata, et nii võib üldse juhtuda? Õnneks suutsin nii kurta kui triikraua enam-vähem ära päästa. Seejärel sõime Aivariga võidu pannkooke. Mina kaks, tema kaheksa. Ning eilne õhu kujunes isetehtud pitsa söömise orgiaks. Ei tohi ikka pitsat viie sentimeeti kõrguseks ehitada. See ei pruugigi ära küpseda.

Tänase hommiku nali aga oli see, et suutsin ise elus esimest korda end püksiaugust välja pressida. Ehk siis tagumik vist ei mahtunud enam mu lemmikteksadesse ära ja oli märkamatult katki kärisenud. Kurb. Söö veel tervislikult. Terve nädal korralikku toitumist viis kärisevate püksteni. Tobenaljakas.

Kui elu läheb igavaks...

siis tundub, et minu unenäod lähevad jälle eriti huvitavaks. Ma tean, et olen viimasel nädalal näinud tohutult palju põnevaid unenägusid, aga meelde tulevad vaid vähesed.

Näiteks juhtum, kus millegipärast hiilisin mööda oma eksbossi kinnisvara ringi. Muidugi unenäos oli see terve hoonetekompleks, millest suurem osa moodustatud tumepruunist puidust ja ta ise oli ka pigem hirmuäratav maffiaboss. Päriselus on ta lihtsalt kelm ju. Igatahes, keegi tuli mulle seal appi. Ärge küsige, milles täpsemalt, kuidas või kes. Ju siis ei olnud nii oluline, et meeles pidada. Mäletan hoopis selgemalt, kuidas sattusin seal mingi tehistiigi vms äärde, mille ümber oli igasuguseid veesõidukeid ja ühel hetkel öeldi "läks" või muud sellist ning mingi suuskadega paat korjas mu kogemata peale nagu kehvas Leslie Nielseni filmis. Sõitsingi püsti, tasakaalu hoida püüdes, ühe suusa peal, aga see polnudki pikk reis. Üsna varsti olid kõik sealsed sõidukid ninaga vastu mingit posti või vähemalt selle suunas kobarasse sõitnud. Selgus, et kogu võistluse eesmärk oligi ninaga seda posti puudutada ja me olime vähemalt esimeste seas. Nägin seal ka kummalisi loomi. Näiteks pelikani, kes on tegelikult lind, aga pole siinkohal oluline. Ja mingit pisikes krussis elukat, kes hakkas end vaikselt lahti kerima. Arvasin, et temast tuleb merihobu vms, aga tuli hoopis suuremat sorti ahv, kes kohe ka minema kargas. Et siis selline uni.

Teisest unest mäletan, et läksin koos emaga mingile uhkele üritusele ning mul oli kohustuslikus korras kaasas mingi punane roos. See pidi olema väga väärtuslik. Varjama kalliskive vms, aga mina neid ei näinud. Eniveis, kohtusime seal mingi kenamat sorti noormehega ja mu ema sujuvalt sundis noormeest mind endaga kaasa võtma õhtuks. Küsimata meist kummagi plaane või soove. Aga kuna ta otseselt ei hakanud pröökama ja oli päris ilus ka, siis ma ka ei protsteerinud.

Edasi aga ma ei tea, mis juhtus. Läksin vist sinna kindlusesse, kus üritus toimus, ringi uitama. Kohati oli see rohkem nagu varemed. Aga ma kaotasin teised silmist ning ka minu kott oli ära jalutanud. Viimaks jõudsin tagasi sissepääsuni, aga mul on tunne, et oli kulunud juba terve ööpäev, sest seal sagisid ringi uue ürituse külalised oma uhkete kasukate ning kottidega ning keegi ei osanud aidata mul eelmisel õhtul kaotsi läinud kotti leida. Ma ei saa siiani aru, miks see mu unenäos pisike kuldne seljakott oli. Ja roosi saatust ma ka ei tea. Aga vähemalt muutuvad kõik mu unenäod põnevikeks.

Tänasest unenäost mäletan vaid kilomeetriposte ja enda imestust, et suutsin pidevalt 30-kilomeetrilisi ringe teha. Ja seal olid vist ka mu vanad sõbrad ning klassikaaslased. Ning mäletan pissipeatust väidetavalt ühe oma kunagise naabri majas, kuhu viimases hädas sisse murdsin, aga see maksis kätte ka. Tean täiesti kindlalt, et see oli maja, aga no nii raske oli pissida, kui kõik kõikus nagu laevas või rongis. Ja midagi mingi kontorihoone külastamise ning tööleidmisega seoses mäletan ka.

Miks ma ikka veel ei saa lasta lahti?

Täna hakkasin millegipärast jälle mõtlema oma elule keskkooli ajal ja sellele, kui palju mulle seal haiget tehti läbi aastate. Peaaegu iga päev. Ma räägin kiusamisest. Paljud teist ei teagi minu elu sellest osast eriti midagi või ei oska ette kujutada, millest kõigest ma läbi olen tulnud ja kui mulle alles hiljuti tundus, et võiksin rahu teha - kasvõi ainult enda südames - siis nüüd tundub pigem, et olen ehk liiga palju järele andnud, alla neelanud asju, lasknud endaga mängida veel ja veel. Mul on tõeliselt hea meel, et keskkool läbi on. Ja ma ei usu, et ma ise just väga palju pärast seda muutunud oleksin. Ei olnud ka nii, et ülikooli astudes oleks pähe võtnud, et nüüd keeran oma elu 180 kraadi ümber ja hakkan näiteks peoloomaks. Aga täna tulid jälle meelde mitmed juhtumid minu kunagisest elust.

Kas olete näinud seda unenägu, kus tundub, et kõik naeravad just teie üle ja teid halvab õudus? Vähemalt olete selliseid ameerika teismeliste filme näinud, eks!? Noh... mulle meenus üks juhtum, kus see ei tundunud vaid nii olevat vaid oligi. Kõik näitasid näpuga ja naersid ning sosistasid üksteisele midagi kõrva. Samas mulle keeldusid isegi mu tolle aja kõige lähedasemad sõbrannad rääkimast, miks nad minu üle naeravad, sest nad olla kellelegi lubanud, et ei ütle. Ma tean, et mina ise oleksin samasuguses olukorras nende asemel olles lõpetanud ära selle lapsikuse ning sõbra eest seisnud. Aga tol päeval pidas isegi mu pinginaaber olulisemaks olla pigem teiste seas heas kirjas. Lõpuks vist avastasin ise, et terve klass irvitas mu üle vaid asja pärast, mida kõigil vahel juhtub. Mul oli püksilukk lahti ununenud ja nii lihtne see oligi. Aga nende jaoks oli see taas laskemoon, et näe - vaadake seda luuserit. Minu ellu kuulub praegugi sõbrannasid keskkooliajast. Neid samu, kes siis otsustasid pigem jääda tugevamate ja populaarsemate poolele, olenemata sellest, et muul ajal võisime südamesaladusi üksteisele pihtida. Aga ma neelasin selle alla. Meie täiskasvanu elus ei ole õnneks rohkem sellist üksteisele keeramist olnud ka.

Teine juhtum tuli meelde sellega seoses, et minu kõnnak erineb/erines veidi teiste omadest ja selle üle sai ju ka naerda. Mäletan, kui pidin jalutama pikalt mööda koolikoridori kõige suuremate kiusajate ees ja nägin nii kõvasti vaeva, et sirge jalaga käia, et hakkasin hoopis ühe jalaga vastu teist minema ning loperdama, mis andis neile uue võimaluse mu kõnnakut mõnitada.

Võiksin rääkida sadu lugusid sellest, kuidas keegi oli võtnud küsimata mu laualt taskurätiku, jätnud samasse vedelema tühja pakendi ning visanud kasutatu mulle kotti. Või siis oli pool klassi teinud koostööd, et mu kott ära peita. Või seoti mu jalanõud algul naljana eelmise pingi juurde kuuluva tooli külge kinni. Umbsõlme. Ning siis jalutati tunni lõppedes lihtsalt minema teise klassi mind sinna abituks jättes. Või teeseldi, et kohe sülitatakse suust tagasi suur lonks kokat minu valgetele sokkidele, aga kuna ennast ajas nii naerma, siis lõpuks nii kogemata sülitatgi. Mitte, et sellele järgnenud vabandus õnnetuse kogemata juhtumise kohta enam midagi lugenud oleks. Või märgiti üle kogu klassi, et mu rinnad on ebavõrdsed. Jah, see on vale, et teised ei märka. Meenub ka juhtub, kus klassikaaslased kas juhuslikult -või siis ka mitte - minu ema nime mõnitasid ja ma ei julgenud mitte midagi öelda. Nüüd on häbi. Aga tol hetkel ei olnud ma veel nii tugev. Hiljem hakkasin küll vastu võitlema, aga ei ütleks, et see eriti aidanud oleks. Samas oli nende meelest elementaarne, et peaksin neid näiteks kodutöödega aitama. Mäletan ühte varasemat juhtumit, kui üks klassivend õhtuti mulle helistas ja tavaliselt midagi koolitööde kohta ka küsis ning ma siis ei osanud "ei" öelda. Tundus ju nagu ma meeldiksin talle ja ma siiani ei tea, kas oligi nii või kasutas ta lihtsalt mind ära. Aga ühel hetkel vahetati meie kodust telefoninumbrit ja ma olin nii õnnelik, et tal ei ole enam seda. Kuni mu sõbranna selle jälle lahkelt talle andis.

Öelge mulle, millistel alustel peaksin ma kunagi andeks andma inimestele, kes igapäevaselt hoolitsesid selle eest, et ma koolis käimist vihkaks ja kardaks korraga ning mõnedki korrad keelduks lausa minemast? Mind on aidanud palju mõte, et kiusajad kiusavad iseenda madala enesehinnangu pärast ning saavad nii korraks end ülevana tunda. Aga kuidas täpselt see kiusatava elu kergemaks peaks tegema? Kõigile teistele, kes aga on koolikiusamisega kokku puutunud ja seda lugema satuvad, võin vaid öelda, et ka täiskasvanute maailmas ei käitu kõik täiskasvanulikult, aga erinemisest saab pigem pluss hetkel, mil saad aru, et oled väärt enamat. Et sa oled milleski tõeliselt hea ja seda hakatakse ka tunnustama. Enne seda punkti võid aga ikkagi imelik underdog olla. Et ei peagi kõigile meeldima ning see on okei.

Nädal vanade sõpradega

Olles käinud teisipäeval kohtumas võimalike tulevaste kolleegidega ning nõustunud tegema proovitöö, kontrollisin iga natukese aja tagant postkasti, et näha, kas on juba täpsustav ülesandekirjeldus laekunud, aga iga katse läks tühja ning viimaks tuli lihtsalt aeg asjad kokku panna ning Tartusse minna.

Oli üsna kummaline istuda taas aega parajaks tehes Tallinna bussjaamas ning vaadata kunagi nii tuttavaid hooneid tee ääres. Imelikul kombel hakkan juba selliseid asju unustama. Aga Tartusse jõuda oli tore. Sandra tuli vastu ning käisime ostsime kohe pannkoogikraami ning ka veidi head-paremat samaks õhtuks. Vaatasime viimaks Eclipse'i lõpuni ning muljetasime, nagu poleks pool aastat näinud. Unigi ei tulnud enne kella nelja.

Neljapäev oli asjalikum. Kokkuleppe kohaselt pidi varasem ärkaja tegema pannkooke ning taaskord saatuse irooniana ärkasin just mina sel hommikul kümme mintit varem. Seda pole vist kuangi vare juhtunud. Pannkoogid tulid aga päris head, hoolimata labidatükkidest nendes ja sõime neid voodil piknikku pidades.

Sandral oli nii palju plaane ja alustasime tema soovil kaltsukate läbikammimisest. Mina muidugi mõtlesin jälle, et mul ei ole midagi vaja ja ma ei tohiks tagasi veelgi raskemate kottidega minna, aga te ju teate mind. Kuidas ma jätan maha mulle idaalselt sobiva musta seeliku, kui selle eest küsitakse vaid üks euro?

Sandra täiendas ka veidi oma garderoobi ja siis läksime minu soovi kohaselt kangapoodi siidiseid paelu ostma, sest mingil hetkel oli tulnud mõte, et võiks lisaks Saurabhil osta palutud potilillele ning voodipesule ka ise ikka midagi erilist Harshile kinkida. Arvan... või vähemalt arvasin, et saime kokkuvõttes paremini hakkama, kui ehk seal kohapeal saanud oleksin. Eriti peale pikalt ideetuna olekut.

Viimaks ostsime veel Riinu sünnipäeva puhul sefiiritorti ning veini ja läksime koju Harshi kingitust ette valmistama. Kuna see oli nagunii üks natuke piinlikkust valmistav üritus, mis eeldas, et saan oma kompleksidest üle, siis tahtsime selle valmis saada enne, kui keegi veel meiega liitub.

Viimaks aga üllatasin iseennastki, sest hakkasin seda photoshooti nautima ning meil oli mitu tundi päris lõbus kõiksuguseid erinevaid kostüüme proovida ja ära võtta, end ka ainult lintidesse mässida ning harutada ning muidugi lõputult erinevaid meid naerma ajavaid poose võtta. Ise jäime tulemustega ka täitsa rahule ja võib arvata, et me ei saaks enam lähedasemad sõbrad ollagi.

Õhtul rääkisime veel Harshi ja teiste poistega ning norisin teda, et ees ootab midagi erilist. Saime ka veebisünnipäeva pidada, kui mu sõbrad olid nii armsad ja kandsid mulle läbi Skype'i kõik toimuva üle. Nad vist teadsid, kui väga ma oleksin tahtnud ise seal olla. Aga vahepeal pidin ka pisarate peitmiseks kõrvale vaatama, sest oli liiga valus näha, kuidas nad oma jalaga perse traditsiooni tema peal praktiseeivad. Ja Saurabh oligi nii armas, et täitis mu esmapilgul ehk jaburana tunduvad soovid, aga Harsh oli vist üsna rahul, kui talle selgitati, miks ma sellised asjad valisin. Saatsime talle ka teaseri veel ees ootava kohta ning siis lasime poisid tuttu. Tähistasime isekeskis edasi Riinu sünnipäeva talle sefiiri näkku määrides ning ise vastu saades ja hiljem ka veini juues. Üllatuslikult saabus hiljem läbi naabri toa ka Sandra endine vallatus ning ühel hetkel mängisime meie neli ning ka ta toanaaber oma teise poolega kõik koos selle tibatillukese toa põradal vallatut aliast. Vallatut ei olnud selle juures küll midagi, kuigi playboyga paaris olemine oli lõbus ja tegelesin poole ööni tema shokeerimisega. Mulle nii meeldib poistel suud kinni panna. Ahjaa... ja ma ei tea, mille eest vanajumal mind karistab, aga sain ka kõige rohkem kiiksuga ülesandeid teha. Näiteks kükitades seletamisest on mul tänaseni jalalihased väääääääääga valusad.

Reede oli veidi karmim, sest olin viimaks saanud kätte töömaterjalid ja nüüd pidin veel ülehelikiirusel sõpradega kvaliteetaja veetmise vahele integreerima oodatust oluliselt suurema tööülesande. Iseenesest oli ju täitsa huvitav väljakutse, aga ma ei tea, kui kuri ma olen, kui minu nädalalõpust ohverdatud kaks töist päeva, mille eest veel keegi ei maksa ka, aga teenivad, jäävadki igasuguse tuluta minu jaoks. Vähemalt tean juba, et töö esimese poolega jäädi rahule. Homme kuuleb loodetavasti ka ülejäänu kohta. Palun palun palun. Nüüd juba tõesti võiks õnneks minna.

Lisaks oli ju H sünna ning ma tahtsin kuulda, kuidas talle kõik need kolmsada fotot meeldisid, kuid kommentaar jäi tuimaks. Meist keegi ei saanu aru, milline heteromees ütleb vaid, et they were awesome ja siis palub need netist ära kustutada, et keegi ta sõpradest peale ei satuks. Olid need ju väga kõvasti turvatud. Pakkusime talle küll välja, et ta võib ju plaadile kirjutada, aga ta loobus ka sellest, mis paneb mind mõtlema, et mis tal küll arus oli? Enamik mehi hüppaksid sellise kingituse peale ju õnnest lakke. Eriti Indias. Aga noh... seda ma tean ammu, et ta ei ole enamik mehi.

Aga jah... reede oligi selline päev, kus minu pärast pidid teised välja minema ja ma tunnen end väga süüdi Sandra kodust välja peksmise eest, aga ta laitis täiesti maha ka mõtte, et mina kuskil kohvikus tööd teen. Arvan, et ehk oli tal õigus, sest ma ei suutnud keskenduda isegi siis, kui nad omavahel millestki huvitavamast rääkisid või vaikselt muusikat kuulasid. Aga sain pool tööd valmis ning siis sadasid nemad sisse üllatusega.

Mulle ei ole kunagi varem palju õnne sünnipäevaks soovitud pitsa sisse pandud küünaldega. Oli omapärane. Eriti, kuna minu sünnipäev ei ole ju märtsis. Aga nemad otsustasid, et kuna minu sünnipäev jäi ka sel aastal koos tähistamata, siis tuleb viga parandada. Sain isegi nunnu kingituse - türkiissinise liblikaga nabarõnga. Ja siis lubasin neile, et teen töösse pausi - eriti, kui nad aitasid mul teksti üle ka kontrollida ning andsid oma soovitusi. Läksime kolmekesi hoopis õue ägedaid pilte tegema. Sain lumehunnikus aeleda üle pika aja ning käisime botaanikaaias, aga kaamera akud said üsna ruttu tühjaks ning siis tulime poe kaudu tuppa tagasi.

Reede õhtu möödus jälle naerupisarais. Mängisime seda mängu, kus sulle kleebitakse otsaette märkmepaber kuulsuse nimega ning pead kas-küsimuste abil ära arvama, kes sa oled. Mängisime jälle poole ööni ning siis tuli uuesti nälg kallale. Juba traditsioonikohaselt läksime Sandraga siis Maci drive-in sabasse seisma, aga ma ei suutnud enam oma tavalist toitu leida. Vähemalt saime uusi tuttavaid ja üsna maitsva keretäie.

Laupäeva esimene pool möödus minu jaoks taas töiselt, aga ma ei andnud alla ka virvendava pildi peale enne, kui valmis sai. Vahepeal jõudis Riin ka ära minna ning Sandra pidi asjalik olema, aga suhtles hoopis Skype'ipeikadega ning pani pilte netti. Kohtusime ka korraks just aasta noorajakirjanikuks pärjatud Lauraga ning tegime teda mingi peo jaoks ilusaks. Õed jõudsid muidugi olla ka tüüpilised õed, mis mulle väga nalja tegi. Pärast käisime taas poes ja ostsin siis juba võrduse huvides ka talle sünnipäevakoogi tema maitse kohaselt ning loputasime seda veiniga alla. Olles olnud terve päev tubane, oli tore korraks lumetuisu kätte sattuda. Värvisin ka üle pika aja pead lootes, et henna tõttu roheliseks ei lähe - tuli täitsa ilus - ja mängisime veel mingit totakat mängu, mille tulemusena selgus, et oma õuduses peaksin tulevikus selle Mumbai nilbikuga surmani abielus olema ja selle aja jooksul seitse last ilmale tooma. Ei kõla just kõige meelepärase saatusena. Pigem saatus irvitas mulle näkku. Aga õnneks see oli lihtsalt mäng.

Tänane päev möödus nii kiiresti, et me ei jõudnudki eriti midagi teha. Andsin oma kirjatööle viimast lihvi ning pakkisin asju, mida oli otseloomulikult ikka rohkem kui sinna minnes; siis vaatasime veel mingit creepy't filmi ja oligi aeg sammud taas pealinna suunda seada.

Põnevusfilm akna taga

Olen teile võlgu kirjelduse ühest paari nädala tagusest vahejuhtumist, kui olin öösel kaua üleval. Ühel hetkel hakkasin kuulma üsna meeleheitlikku röökimist (tuli meelde, sest täna öösel ei suutnud ma ühe pisikese unenäodeemoni hävitamiseks piisavat kiljuda) ja kui seda tuli veel ja veel, kehastusin oma emaks, kes alati akna peal luurab.

Vaade osutus üle ootuste põnevaks. Olin arvanud, et keegi on lihtsalt alkoholi kuritarvitanud ja vantsib nüüd jorisedes koju. Tegelikkuses ei olnud küll alkohol välistatud, aga üks noormees tammus ühel Tallinna suurimal magistraalil keset sõiduteed justkui oodates autot, mis ülesõiduga tema piinad lõpetaks.

Jätsin ta korraks tähelepanuta, sest hetkel liiklust ei olnud, aga kui ma akna peale naasin, oli tal vedanud ja ta hirmutas üht vaest taksojuhti. Kaldun arvama, et taksojuht ei tahtnud teda alla ajada, aga tüüp hoolitses ise selle eest, et auto temast mööda sõita ei saaks. Seega lükkas taksojuht tagurpidikäigu sisse ja üritas vaikselt eemale veereda. Nii vaikselt veeremine aga ei aidanud, sest loo peategelane jalutas talle lihtsalt sammhaaval järgi, kuni taksojuht aru sai oma taktikalisest errorist ja andis gaasi.

Selle peale sai noormees vihaseks, röögatas veel korra ja viskas keset teed kõhuli. Või nii ma vähemalt arvan, sest käis korralik mats ja nägin teda vilksamisi end auto suunas heitmas. Edasi ma hästi enam ei näinud. Nägin vaid, et takso tõmbas teelt kõrvale ja seisis seal päris pikalt. Oletan, et helistamaks politseisse. Ja arvan ka, et meie masohhist ei jõudnudki uut vastutulelikumat autot ära oodata, sest hommikul uudistes midagi näha ei olnud.

Nüüd ma mõtlen, et mis võis küll põhjustada sellise meeleheite? Murtud süda? Või midagi hullemat?

Kas minu jaoks on pidu läbi?

On olnud üsna kummaline nädalavahetus. Reede, mil sõber ja kuriteokaaslane jääb nii palju hiljaks, et mina saan veel kesköölgi tema jaoks kartuleid veeauru peal keeta (jah, on täitsa võimalik paari tunniga potist vesi ära aurustada ning ikka kõvu kartuled pudru sees süüa) ja mittesobivaid riided mööda tuba laiali paisata, kuni saame söödud ja jään oma välimusega rahule ning viimaks on jõudnud kätte hetk end rummiklaasi aga lõdvaks lasta, et siis avastada, et soojendusjoogist saab lohutusjook, sest on lootusetult hilja ühelegi peole minema hakata. Minu jaoks vist absoluutne esimene kord valmis jõuda ja mitte välja jõuda.

Laupäev ei olnud just palju parem. Olin veetnud enamuse ööst üleval esimesest vahetusest tulevat Harshi oodates ja jäin siis nii sügavalt magama, et on vaid hägused mälestused hommikul Aivari tööle mineku järel ust lukustamas käimisest ja lubadusest õhtul uuesti üritada.

Seekord jõudsime isegi välja. Alustasime kinost. Suurepärase komöödiaga. Ja seejärel mõtlesime pubides aega parajaks teha, kuni kusagil rahvamassi kadudes end ka tantsuplatsil vabaks lasta saaks, aga nii kummaline, kui see ka ei ole, jäigi sel laupäevasel hilisõhtul linn tühjaks. Kõmpisin tikkkontsadel ja näpistava külmaga kilomeetreid maha otsides kohta, kus pidu edasi minna võiks, aga viimaks viisid jalakesed mind koju tagasi. Sellegipoolest oli tore taas vanalinna avastada ja Patrickus nostalgitseda, ainult palun aidake mul meeles pidada, et ma enam kunagi oma raha Manhattani-nimelise Martini kokteili peale ei raiskaks.

Ja kuigi peost ei saanud asja, sai viimaks tunde lihtsalt viimase poole aasta elu üksteisele ümber jutustada ning pühapäev on olnud tõeline ja juba traditsiooniline pannkoogipäev. Lisaks paaritunnine videochat teate küll, kellega, mis vahel väga huvitavaid pöördeid võtab ja meid huvitaval kombel ka üksteist paremini tundma õpetab. Sain jälle kutse tagasi tulla. Aga ma olen endale juba ammu selgeks mõelnud, et ma ei tee seda muu maailma eest põgenemiseks ega taha seekord ka salaja tema ümber ringi hiilida. Kui me kunagi saame taas koos olema, siis avalikult. Esialgul lepiksin ka lihtsalt mõistlike naabritega, kes ei peaks meid moraalseks ohuks oma võsukestele ja laseksid meil ametlikult koos elada. Teisiti ei ole ju väga vahet, kas ma elan siin või seal mujal ning teen avalikult hea tüdruku nägu, kelles poisid ikka veel vastikust tekitavad. Nagu algklassides vms.

Tegelikult olen ma vist üsna õnnelik tüdruk

Kui enamiku inimeste mõttes on tänasel kuupäeval lauludest vaid Eesti hümn, siis mina mõtlen kahele väga paljutähenduslikule laulule, mis üsna lühikese aja jooksul mulle kirjutatud on. Nad on küll üsna erinevad, aga mõte jääb samaks - keegi armastab mind. Ja see on väga hea tunne.

Viimane laul on kohe väga-väga uus, sündis paljast õhust ja ootamatult ning ma sain sellest protsessist osa juba siis, kui tema peas kõlas alles üks viisijupp. Nüüd on sellest saanud üsna arvestatav lugu. Tema kõike esimene. Ja mina olin kõige esimene, kes seda ka kuulis. Ometi, ei ole see veel täiuslik ja nii ma talle ka ausalt ütlesin, kuigi kartsin, et ehk ta solvub ja ma ei tahtnud teist korda veel ühe laulu pärast tülitseda. Aga minu üllatuseks ütles ta vaid, et teab ise ka, et see ei ole veel päris see ja nimetas ära sama koha, mis mindki häirib. Aga aitab sellest.

Igatahes, me saime oma tülidest üle mängleva kergusega. Tõenäoliselt oleksime juba varem saanud, kui meil oleks olnud võimalik end muust maailmast hetkeks eraldada ja omavahel intensiivselt rääkida. Mul on ikkagi väga hea meel olla talle nii tähtis, et ta seda ka aeg-ajalt tunnistab, kutsudes mind ainsaks inimeseks, kes teda mõistab või üheks kolmest erilisest asjast, mille tõttu ta ei saa kahetseda hetkel igavas väikelinnas elamist, sest seal me kohtusime. Ja te vist juba teate kui tähtis temagi mulle on. Ma ei taha teda kunagi kaotada ja ta väidab, et ei kaotagi. Ükskõik, kuidas meie lugu ka edasi läheb. Ja seetõttu ma ei jonni pisiasjade üle, mis mind ärritavad. Ega esita ultimaatumeid. Olles ka kaugel ei taha ma veeta ühtegi päeva päris ilma temaga oma elus, kuigi vahel nii siiski läheb.

Ta näitas mulle nüüd natukene armsavõitu armukadedust ka välja paludes mul edaspidi teiste isastega koos mitte magada. Mida iganes:D Ja ühtlasi kokkamist ning hindit õppida, mõeldes nüüd vist tõsiselt, et siis ta viib mind uuesti oma koju. Ja kuigi ühest küljest möllab feminist minus, teisest küljest ma ju tahan teda õnnelikuks teha, sest siis olen ka mina õnnelik. Ja seetõttu saabki näiteks mu ema üllatuda mind huviga poe kööginõude osakondi uurimas leides. Ja ma ise tunnen et küpsetamine võibki vahel täitsa tore olla. Eriti, kui tead, et kedagi teeb see õnnelikuks ja siis polegi see nii väga ohverdus kui ülekanduv õnnetunne. Ehk sellepärast palju naisukesed kokkavadki päev läbi oma abikaasadele!?

Jälle kallab

Reedel kallas kohe korralikult, sest sain kuulda väga kõvasti haiget tegevaid asju ja kallas laupäevalgi. Olenemata sellest, et Sandra ja Aivar olid minu juures ja meil oli veini ja nalja ja alustuseks väga hea tuju, mis isegi koristama motiveeris ning tantsima ajas. Aga ju olin ise natuke liiga emotsionaalne ja Harsh ei jäänud ka milleski mulle alla. Tulemuseks oli mitu pisaravalangut. Ja tunne, et see ongi meie lõpp.

Sõbrad ei lasknud mul veel kaua magama ka minna, sest teadsid, et mulle üldse ei meeldi pahasena uinuda. Viimaks siiski vajusime nagu viinerid reas minu voodisse ära. Või tähendab... nemad vajusid. Mina uurisin ikka tänavalampide poolt lakke tehtud varje, kuigi olin selgelt väsinud ning kell oli kolme ringis. Uurimise tulemusel jõusingi ehmatavale järeldusele, et ma võiksin vahel ise ka veidi täiskasvanulikumalt käituda ja mitte kõike südamesse võtta. Eriti, kui tean teise tausta ja hetkeseisu. Aga teine osa minust tahabki täiuslikku partnerit, printsi valgel hobusel. Või sinisel motikal. Vahet ei ole. Üks, milles olen kindel, on, et tahan meie probleemid ära lahendada. Sest me sobime kokku väga hästi. Ja ma ei ole nõus alla andma. Ka siis, kui on raske. Raskem kui kunagi varem. Aga võib-olla ongi just sellepärast nii, et igatseme üksteise ja koos veedetud aja järele. Koos olles tülitseksime ka kindlasti kiiremini ära. Aga hetkel on nii mitu päeva järjest nutta saanud, et olengi paratamatult haavatav. Olgugi, et alguses oli ta mu liitlane ja hiljem ise see, kes haiget tegi. Peamiselt pisiasjadega. Aga ta peaks olema piisavalt tark küll, et ise ka halbadest käikudest aru saada. Palju olulisem aga on see, et me mõlemad tahaksime väga koos olla ja ma küll pole saanud temaga nüüd üle päeva rääkida, aga kui midagi väga muutunud ei ole, siis oleme mõlemad nõus ka selle nimel tööd tegema. Aga ma ei ole enam nii kindel. Ta sai lõpuks nii kurjaks, et ründas mind kaitsta üritanud Sandrat - käik, mida ma temast ei osanud oodata. Ja kummaline deja vu. Loodan vaid, et tal oli nüüd aega selle üle rahulikult mõelda. Ja et ühel päeval siiski me oleme seal, kus ei ole vaja ega põhjust enam teineteise eest midagi varjata ning kõik on kindel ja kaunis.

Taas üks laisk olemise päev, mil pill puleb pika ilu peale

Hommikul tuligi omanik külla ja julgesin isegi üles tunnistada oma pahanduse pliidiga. Sain vastata tervele küsimustelaviiile India kohta ning vastutasuks kuulda, et ta on ikka väga rahul terve mu perega. Isegi mu emaga olid mingi hetk kohtunud. Ja et ta ikka väga tahaks, et ma siin edasi elaksin. Pakkus lausa välja, et kui väga hätta jään, siis teeb mulle elu natuke kergemaks, aga lubasin, et räägime sellest siis, kui tõesti vaja on. Tema palus ka, et kindlasti räägiksime enne, kui midagi otsustan. Kena temast muidugi.

Kaugemale ma aga kodust eile ei jõudnudki. Sain esimest korda korralikult Saurabhiga rääkida. Pärast päris elus viimati nägemist. Ja see oli tore, kuni mu vaikselt alanud peavalu kasvas ennenägematuks üle kere higistamiseks, iivelduseks ning esmakordselt ka kätevärisemiseks, mille vastu ei aidanud ei tablett ega enda sööma sundimine. Kohe väga hädas olin endaga ja lõpuks viskasin arvuti kõrvale plaaniga veidikeseks end magama sundida. See aga ei aidanud ja üsna varsti ajas Sandra mind üles, sest Indias hakkas öö saabuma ja H oli väsinud asjatult minu järele ootamisest. Ma ei tea küll, kuidas me varem üksteisele peale ei sattunud, sest ma varem siiski olin internetis, kuigi ei suhelnud enam kellegagi. Huvitaval kombel oli täiesti võimalik end sarjade vaatamisega distractida, aga igasugused chatiaknad tegid enesetunde hullemaks.

Nüüd siiski otsustasin endaga võidelda tema nimel ja ta sai aru küll, et minuga ei ole kõik korras - ega ma ei varjanudki seda - aga käis nagu uni pinda, et ma räägiksin, mis valesti on. Tegelikult tol hetkel oli kõik veel üsna hästi suuremas plaanis, aga mida rohkem ta surus, seda õnnetumaks ma muutusin, kuni kogu maailm jälle üks kole ja ebaõiglane paik hakkas tunduma. Viimaks saidki mu hirmud ebakindla tuleviku ees minust võitu ja pisarad hakkasid pidurdamatult taaskord mööda põski alla voolama ja ma tõesti vihkan seda, kui nõrk ma olla võin ning isegi tema ees tugevat nägu teha ei suuda. Ajal, kui tal oleks hoopis vaja kellegi tuge tõenäoliselt.

Nüüd ta siis istus minu pärast poole ööni üleval ja Sandra valmistus juba rämpstoidukuhjaga siia tulema ning asi kulmineerus sellega, et ta palus mul tõsiselt tagasi tulla. Ja sellisel viisil kuulsin seda küll tema suust esmakordselt. Aga ju ma panin ta korralikult muretsema. Ta ütles, et alles nüüd näeb, et eksis mul koju minna käskides, sest arvas, et olen kodus õnnelikum. Ja Sandra valas õli tulle, käskides mul valida, kellest oleks kergem loobuda ning kes mu õnnelikuks teeks. Aga jah, mõneti ma tunnen, et olen juba teinud ära, mida Eestisse tegema tulin ning enam kaugele ei saa lükata edasisi valikuid. Niisiis lubasin, et võitlen veel siin kuu või paar oma huvide eest ja kui ikka tunnen, et siin ei ole minu koht, siis olen alati oodatud sinna tagasi. Tema juurde. Ta ütleski, et püüa siis vaid säästa piletiraha ning edasise mõtleme koos välja. Väga väga õudne oli kuulda teda paanikasse minemas ning palumas mind kohe tagasi tulla. Eriti kuna ma ei saa ikka veel aru, kas ta teeb seda minu või meie pärast. Aga ma tahaksin siiski anda Eestile veel ühe võimaluse ning mitte põgeneda tema kaissu. Kui lähen, siis peab see olema teadlik valik, mis teeb südame kergemaks.

Vahelduseks asjalik olles

Kolmapäeval ärkasin üllatusliku kõne peale arvutitöökojast, kust lubati juba sõber tagasi anda, aga pidin ühe uue jupi eest siiski hulk raha peale maksma. Mis on alati tore uudis, kui tead, et pangaarvele koguneb juurde vaid virtuaalset tolmu. Siiski, oli hea meel teda tagasi saada ja siis otsustasin veel asjalik olla ning reisikindlustuses ära käia. Muidugi ema idee, et sealt saaks maksta ära järgmise kuu üüri, oli ka üsna motiveeriv. See läks samuti üsna hästi, kuigi minu Indiast kaasa tulnud paberimajandus oli üks puder ja kapsad. Kõike kindlasti ei olnudki ja teisi asju oli topelt. Igatahes, minuga tegelenud tädi oli väga kannatlik. Aitäh talle mitte tüüpiline kindlustuse kuivik olemise eest!

Kuna ma juba linnas olin, siis otsustasin ikkagi sammud lasteaeda ka seada ja oli tore. Kõik olid nii üllatunud muidugi. Sain nii oma suuremaid kui väiksemaid tibusid näha ja tillukeste kiire areng šokeeris muidugi üsna korralikult. Kui kõige pisemad on kasvanud kümneid sentimeetreid ja räägivad sinuga vabalt, siis üllatab ikka küll. Kahjuks aga keegi neist ei mäletanud mind enam.

Käisin läbi kõik kolm lasteaia osa ja kuulsin palju uudiseid. Mitmed endised kolleegid küsisid ka, kas olen nüüd päriselt tagasi ning kas liitun jälle nende meeskonnaga aga ma ei osanud kummalegi küsimusele hästi vastata. Lisaks ei tahaks ma väga kedagi seal töö nimel paluda ka. Eriti teades, et ma siiski näen enda tulevikku hoopis teises valdkonnas ja ma tean, et seal on koos suurepärane seltskond ning töö on väga tänuväärne ning suure osa ajast ka tõeliselt tore, aga ei tahaks neile taas pettumust valmistada.

Õhtu möödus taas koduselt ei midagi erilist tehes ja eesootavaks kohtumiseks korteriomanikuga end mentaalselt ette valmistades.

Teisipäevad on Annika-päevad

Või nii vähemalt tundub. Kuna olin õhtul avastanud, et mu arvuti garantii veel kehtib, aga vaid mõned päevad, siis otsustasin end hommikul esimese asjana garantiiremonti vedada. See läks üsna sujuvalt, kuigi ähvardati sõber mitmeks päevaks ära võtta ja siis otsustasin Annikaga taas kokku saada ja midagi mitte kasulikku teha. Nagu näiteks poeriiulite vahel hulkumine. Oli üsna tore. Ei ostnudki eriti midagi. Ja siis läksime Mustamäele, sest Annil oli kange tahtmine ise pasteeti teha. Sattusime suurepärasesse lihapoodi, kust sai muuhulgas ka huvitavaid kuivatatud marju-puuvilju ning siis läkski pasteeditegemiseks, mida ta arvatavasti üksi sööma peab.

Aitasin tal sibulat hakkida, aga kui üks lihriba põrandale prantsatas, koer selle üle nuusutas ja Ann siis tolle tagasi pannile pani, sai lõplikult selgeks, et ma söön kusagil mujal. Öelge siis veel, et India on Eesti kõrval mittesteriilne. Meie kodus ei oleks seda küll juhtunud. Aga ok. Rohkem ei pirtsuta.

Ann möllas pasteediga ja mina praadisin maksajääke koerale, kes toorelt neid suu sissegi ei võtnud ja seejärel läksime ikkagi McDonald'sisse sööma. Nii isutas, aga kahjuks seekord küll eriliseks maitseelamuseks ei osutunud. Vähemalt on nüüd taas loomaliha linnuke tehtud. Õhtu veetsime koos Veiko ja tema sõbraga selle sõbra pool jama suust välja ajades ja ühe silmaga Turisti vaadates. Poisid plaanisid veel teleka ees pikemalt peatuda, sest jalgpall oli algamas, aga Annika tõi mu koju ära, misjärel lugesin poole ööni raamatut ja tundsin end nagu arvuti võõutusravil, sest iga natukese aja tagant tahtsin siiski oma pisikese järele haarata. Asjatult muidugi.

Kui sõbrapäev ei olegi nii tore

Tavaliselt satub nii, et sõbrapäevaks olen taas vallaline või veel vallaline ja siis on muidugi kurb ja pingeline ning ei tea, kuhu end peita, et kellelgi ei tuleks pähe sind näiteks haletsusest välja kutsuda. Sel aastal oli teistmoodi. Ma ei ole ju päris vallaline, aga siinolijatest ei näe keegi seda samamoodi. Kui teine on kaugel, siis võiks teda samahästi ju mitte olla. Seega valmistusin päevaks üksinduses. Ei tahtnud ju ühtegi paarikest ka segama minna ja samas tahtsin teada, kas suudame Harshiga selle päeva siiski eriliseks teha. Siiski kartsin, et võib-olla pole see päev tema jaoks üldse eriline või siis ei näe ega kuule ma temast muudel asjaoludel mitte midagi.

Päris nii siiski ei läinud. Juba üsna kohe pärast ärkamist tuli ka tema netti ja soovis isegi head Valentinipäeva. Seejärel hakkas peale käima, et end kodust välja veaksin. Isegi hullemini, kui mind postkasti vaatama mineva sundiv Sandra. (Aitäh, see Fazer kulus väga ära.) Et ikka ma ei tohi täna üksi kodus passida ja see pole aus, sest ma sunnin teda kogu aeg välja minema. Tema ise aga oli üsna hõivatud, sest hakkas taas kord end vanematekoju minekuks valmis sättima. Sellegipoolest tuli ta ikka ja jälle tagasi minuga rääkima, kuni lubasin, et end õhtuks siiski välja vean ja tema tõesti minema pidi.

Kahju oli muidugi meil mõlemal, et me päriselt koos olla ei saanud. Kujutan ette, kui tore see oleks olnud. Olenemata sellest, mida me oleksime teinud. Aga jah. Nüüd siis pidin organiseerima omale õhtuks tegevust.

Kõige lihtsam lahendus tundus olevat Aivarile helistamine ja ta enda juurde kutsumine. Nii läkski. Aga et olin lubanud välja minna, siis ei lubanud kohe Aivaril riidest lahti võtta ja vedasin ta, protesteerimisst hoolimata, tagasi õue Selverisse, et osta veini ja juustu, misjärel tulime tagasi koju. Oli tore ja vaikne õhtu, mil kaks vana sõpra lünki täitsid ja lõpuks koos magama vajusid. Ma lihtsalt lootsin, et ta midagi ei ürita, sest ühe korra annan andeks. Teine oleks lõppenud keset ööd välja viskamisega. Rääkisin H-le ka, et hetkel on tunne, et kui keegi teine mind puutuda julgeks, hakkaksin vastikusest röökima. Tõenäoliselt seetõttu, et hetkel ei oleks see süütu flirt ega põnev mäng ja olukord on keeruline ka selliste teguriteta.

Tuletõrjealarmi töökindlust kontrollides

Pühapäev oli ka tore päev. Ema tuli juba varakult minu juurde, sest viimaks pidid sugulased mind üle vaatama tulema ja tahtsin neile ka korralikku india toitu serveerida. Selle tegemine võttis aga ka nelja auguga pliidil üsna kaua aega ja abikäed kulusid marjaks ära. Eriti, kuna seekord liikusime ise chapatide tegemisest veel kraadi võrra kangema kraamini ja proovisime ka paneeri teha, mis imekombel isegi välja tuli. Algus ei olnud küll paljutõotav, sest piim kees üle ja vulises vist pliidi sisse gaasitorudesse, pärast mida ei saanud tükk aega üldse leeki kätte ühestki august ja nüüd - mitu päeva hiljem - on taas sama jama. Ei julge veel korteriomanikule öelda millega hakkama sain. Õnneks sellele eelnenud õhtusest vürtsise piimasupi katsetusest ega ka järgnenud küüslaugu kõrvetamisest tuletõrjealarmi töölehakkamiseni ei ole rohkem jälgi jäänud. Aga jah, kui tuba sekunditega tossu täis läks, oli ikka hea meel küll, et see väike karp lae all kiiremini asjast haisu ninna sai kui ninapidi kapis olles köömeid taga otsiv mina. Ei jäänudki muud üle, kui sekunditega mustaks põlenud küüslauk ära visata ja uusi küüsi koorima hakata.

Toit aga tuli suurepärane. Mis siis, et algul tundus aega üle jäävat ja viimaks tegin leiba veel siis, kui kõik külalised kohale olid jõudnud ja mu ümber köögis paisuvatele pannkoogilistele kaasa elasid. Lihad tulid samuti suurepärased ja see ei loe, et väiksemad vürtsisõbrad esimese ampsu järel vesistama hakkasid. Mul endal ei jäänud eriti aega söömiseks, sest kõik küsisid kogu aeg India kohta midagi ja viimaks oli toit käes ära jahtunud. Jagasin siis kingitusi ning kogemusi ja oli üsa mõnus pärastlõuna täiskasvanute seltskonnas, sest ükski teine noor ei olnud suvatsenud üsna viimase hetkel minu vaatama tulemiseks aega võtta. No mis siis ikka. Tundsingi end peaaegu esmakordselt suurte sugulaste seas kui võrdne ja selgus, et erinevalt isa sõpradest ja sugulastest on nad sada protsenti minu taga ning muudkui uurisid, milline see Harsh välja näeb ja millal ta Eestisse tuleb. Kahjuks sain vaid esimesele küsimusele vastata, aga hea on teada, et ta on siia ka teiste poolt oodatud, millal iganes ta peaks otsustama tulla.

Õhtul olin lihtsalt laisk ja jonnisin, sest H ei tulnud jälle lubatud ajaks netti ning uni tuli juba kallale. Ta jõudiski seitse minutit pärast minupoolset allaandmist ja siis rääkisime jälle tunde kõigest ja mitte millestki. Kuni öö võttis võimust nii siin kui seal.