Ma oskan, aga ma ei tea, kuidas seda teha...

H-Mi ja R-Aga saab ikka päris palju nalja ka, kui nad just parasjagu mu närvidest ei toitu, mida nad teevad suurema osa ajast. Te ei kujuta lihtsalt ette, milline terrorist üks kolmeaastane noormees olla võib. Ta küsib mult, kas ma olen peast segi? Ja ütleb oma õele: lollakas. Ja ähvardab mind hammustada ning pooleks lüüa. Kas teie ei tahaks endale sellist inglikest koju? Kusjuures, kui ähvardati vits tuppa tuua, siis ta näitas külma rahuga seina pole ja palus selle sinna äärde maha panna. Ma ei tea, kas ta üldse midagi kardab või miks ta pidevalt tüli norib. T kohtleb endast vanemaid inimesi kui teenijaid ja suudab kolm täiskasvanut korraga imekiiresti kõrvadest tuld välja purskama panna. Ma ei tea, kuidas ta selliseks saanud on. Õde ju ei ole.

Aga naljad:

Mina: R, kas sa pissile tahad?

R: kas sa oled peast segine või?

- siis ta ütles esmakordselt mulle nii ja kodus ei räägi nii keegi peale tema.

Vikerkaare joonistamisest rääkides...

Mina: M, kas sa oskad vikerkaart joonistada?

M: ei oska...

R: mina oskan, aga ma ei tea, kuidas seda teha.

Õues käbisid korjates sipelgapesa lähedalt...

Mina: sipelgad magavad talveund juba.

R (veidi hiljem): üks on üleval!

Magama mineku ajal...

Vanaema: R, mitu korda sind peab paluma? Kas sa oled mingi prints või?

R: ei taha ütleda!

Samas, M ähvardab lugeda kümneni ja selle aja jooksul peaks R magama minema...

M: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, kümmeteist, 12, 13, 14, 15, 16, 14, 16, ..., 80, 90. Ongi kolmeni loetud!

KM täna õhtul...

Emme tuleb varsti.

Emme tuleb varsti külla.

Lastega saab nalja. Selle vastu ei saa vaielda. Naeravad nad kindlasti palju rohkem kui täiskasvanud ja ka meie naerame nendega koos rohkem. Aga närve kulub ka hoolega.

Teate, mis veel naljakas on? Meile meeldib mängida koos mängu, kus nemad peaad mulle käsu peale erinevaid asju tooma. Ja see on nii imelik. Ütled neile näiteks, et too mulle midagi rohelist. Ja selle asemel, et kükitada maha ja võtta nina eest suvaline rohulible, võivad nad morni näoga terve aia läbi käia ja midagi rohelist otsida ning tulla tagasi, jonn suus, ning väita, et ei ole midagi rohelist. Igal juhul leitakse see alati palju kaugemalt, kui võimalik oleks.

Sel korral olime nendega kasulikud ka. Turvakodu palus korjata käbisid, mis kaunistatakse ära ja pannakse jõulude ajal heategevusmüüki. Me siis korjasime lastega. Terve kotitäie mullaseid käbindusi. Nii fun oli. Ja pärastpoole läksime lähedale parki liivahunnikusse kaugust hüppama. Appi, kuidas MINA kaifisin. Mul oli vähemalt sama fun kui meil. Ma ei teadnudki, et mulle tegelikult kaugushüpe meeldib. Asi ise on ju tore, aga lihtsalt ma ei hüppa eriti kaugele. See lend ise ja maandumine pehmesse liiva on need, mis mulle hea emotsiooni tekitavad. Kohe kaks päeva hüppasime lastega ja tassisime tuppa kaasa oi-oi kui palju liiva. Aga äge oli ju!!!

Postitustemaraton algab siit!

Ma pole vist ligi nädal aega siia midagi kirjutanud. Pole lihtsalt jõudnud. Kujutage ette, mul on mitme päeva e-mailidki üle lugemata. Lihtsalt, esimene pool nädalast oli kool ja siis neljapäeva ööst tänase õhtuni olen olnud praktiliselt kogu ärkvel olduda aja tööl või mõnda muud moodi hõivatud. Nelja päevaga sai 45 tundi tööd tehtud. See on ju tegelikult peaaegu kuue päeva jagu ja ma ei käi üldse püsikohaga tööl, isegi poole kohaga mitte, aga hull nädal oli. Vähemalt see katab veidi mu üle igasuguse piiri läinud kulutusi.

Teemad siis:
Miks ma vihkan hommikuid?
Männi pargi teema (vt eestpoolt ka)
Laste killud
Lastest "Too mulle" mängimas
Käbide korjamine ja harjamine
Tüdrukuteõhtud Reijoga
Laste arusaam Reijost
Ehetekarp
Hull shoppamine
Vetsuralli
Arstitädi juures käimine
Katus sünna (kellega väidetavalt magasin jne)
Kaugushüpe
Väikesed terroristid
Tänavate remont

Kõigest viisteist teemat on vaja lahti kirjutada. Never mind, ma pean ju vaid kella kaheksaks kooli jõudma ja mul on vaja veel homseks kõne kirjutada ning horoskoop sisse trükkida lehe jaoks. Aga see viimane on pure fun.

Eelmine nädal oli veel sellepoolest hull, et sain vaid kahel päeval ärgata hiljem kui kell seitse ja üks neist oli ka puhas juhus. Ärge saage valesti aru. Mul ei oleks hommikute vastu mitte midagi, kui nad õhtupoole oleksid. Lihtsalt, nii õudne on ärgata kella peale. Eriti, kui väljas on veel pime. Eriti, kui ei läinud juba õhtul kell üheksa magama, mida ma kunagi ei tee. Ja homme jätkan oma varaärkamise ülinõmedat traditsiooni. Ja neljapäeval ka. Aga kolmapäeval saan veidi kauem magada. Jee. Reedel sain ka 12ni magada, sest KM tegi oma elu magamiserekordi. Ta ärkas peale mind. Ma ärkasin telefoni peale. Seitsmenda kõne siis:D See ei ole minu süü(A)

Aga nüüd uus teema ja uus post. Nii saate ise valida, mis tundub huvitav ja võite osa mu juttu üle lasta, aga ärge seda mulle tunnistage eks.

Kallid vanemad! Palun ärge laske oma lastel kunagi ilma täiskasvanuta Männi parki minna!

Heihopsti! Mul on kümneid teemasid, millest tahaksin kohe rääkida, aga olulised asjad enne.

Hoiatan Mustamäe Männi pargi eest, sest nägin täna seal pealt midagi väga kohutavat. Mängisime seal KMiga. Tema tüütas mingeid veidi vanemaid vene poisse, kuni need teda juba füüsiliselt tagasi lükkama hakkasid ja siis meelitasin ta sealt eemale. Umbes samal ajal tuli poistekamba juurde keegi vanem noormees, nii 20ndate alguses, ma pakun.

Oletasin, et tegu oli kellegi vanema vennaga, sest nad kükitasid kõik ringis maha ja rääkisid omavahel millestki. Ma ei kuulnud ega saanud aru. Pargis oli ka kamp Eesti noori, nii 15-19 aastaseid, kõik jõid ja suitsetasid seal. Laiad lehed, noh. Olin nendest nagunii juba halval arvamusel, aga telefon oli tühi ja ei sanaud ka politseile näiteks väikest vihjet anda. Siis aga tõstsid nad enda väärtust minu silmis kõvasti.

Ühel hetkel nägin, kuidas nad röögatasid ennemainitud noormehe peale ja hakkasid talle järgi minema. Üsna kohe kuulsin ka vene poisikesi paaniliselt oma vanematele helistamas. Jutu sisu oli: nashi dengi... ushol... Minu vene keel pole just perfektne, aga siis sain ka aru, mida too noormees lastest tegelikult tahtis.

Nii suured kui väikesed poisid läksid talle järgi. Mõne aja pärast aga tulid suured tagasi. Läksin siis küsisin, et mis täpsemalt juhtus. Nemad olid aru saanud, et ta oli narkomaan ja võttis kellegi telefoni(d) ära. Ta lubas vist isegi umbmääraselt tagasi anda vms... Eesti kamp jälitas teda Sõpruse puiesteeni, aga see segane jooksis sõiduteele ja püüdis suvalisse autosse sisse murda, vist ebaõnnestunult. Aga seda kuuldes, oli mul nii hea meel, et minu auto uksed lähevad automaatselt lukku, kui süütevõti nullastmest edasi keeratud on. Ma vist ehmataks surnuks, kui keegi järsku ummiku minu autosse trügiks.

Pätt pääses kahjuks põgenema... Aga vanemad, palun. Männi park on väga toredaid mänguväljakuid täis, aga käige seal KOOS oma lastega, mitte ärge saatke neid üksi. Neist mängupüssidega sõda mänginud "kõvadest
meestest" said minutitega halisevad ja shokeeritud beebid, mis on ka antud olukorras täiesti normaalne. Kas teie tahate oma lastele samalaadseid kogemusi keset päeva pargis mängimise ajast? Täna läks ju veel väga hästi.

Eriti äge november tuleb

Täna käisime lõpuks Ace of Base'i ja Enrique pileteid ostmas. Sügelesime leti taga esimestena, kuni soovitud kauba kätte saime. Käisime veel Sandra tuttavale müüjale niikaua pele, kuni ta hüperkiiresti ligutama hakkas või midagi sinna poole... Teisiti lihtsalt oleksid tühjad pihud jäänud.

Mul on nii hea meel siiani. Tuju teeb veel paremaks hommikul nähtud bänner, mille kohaselt tuleb nädala pärast Uuno sünnipäevapeole Da Buzz. Arvake kolm korda, kas ma lähen või ei? Muidugi lähen! There is no other way. Siinkohal peaksin mainima... kena noor naine otsib omale sponsorit:D ei noh, nali naljaks, ma tõesti ei tea, kust raha juurde saada kõikide soovide täitmiseks ja vajalike asjade ostmiseks.

Ostsin täna veel midagi väga väärikat ja käisin Peedu eest emale kingitust valimas. Täpsustada kahjuks enne ülehomset ei saa. Aga pean mainima, et Tartu Hiina pood Riia tänaval on väga lahe ja neil on väga VÄGA hea müüja. Ta teab, kuidas kliente kohelda.

Tänasest päevast jäi vaid üks asi puudu. Kuna mu kapistange läks katki, vedelevad mu riided juba mitu päeva Katsi voodi peal. Ja ma ei tea, mida nendega teha. Käisin täna otsimas seda jublakat, millega asja parandada saaks, aga muidugi suuuuuuuuuurtes ehitus- ja mööblipoodides seda ei ole. Huvitav, kust ma siis veel otsima peaksin? Tõsiselt. Kui me Katsiga koos jälle Tartus eksisteerima hakkame, on jama. Tegelt peaks vist Joosepilt küsima, kust tema Katsi kapi jaoks need jublakad ostis.

Õhtu oli ka lahe. Tegin Pulleritsu tunni jaoks minu jaoks vägagi motiveerivat kodutööd. Pidime nimelt kahepoolse uudise jaoks maketi tegema. Ma armastan selliseid ülesandeid. Eks näis, palju Pullerits minu versiooni armastama hakkab. Äkki kingib mulle ka raamatu? Ma tahaksin vähemalt teada, mis raamat see selline oli, mille ta Marile eelmisel nädalal kinkis. Mulle sobiks väga hästi, kui ta mulle oma õpiku kingiks. Pidin ju raamatukogu oma tagasi andma ja müügil seda enam pole ja nüüd mul ongi homseks kohustuslik kirjandus lugemata. Ving ving. Äkki ta ei löö lamajat?

Millist arsti Sina eelistaksid?

Vaadates täna õhtul House MD neljanda hooaja esimesi osasid, kerkis minu pisikesse ja kohati imelikku pähe just see küsimus. Kui on ikka mingi meditsiiniline probleem, mitte ei otsi vabastust kehalisest või püüa hankida tervisetõendit miljonil erineval põhjusel, siis kumba eelistaksid sina - kas House'i sugust eriti s*ita iseloomuga geeniust või mõnda toredat vastava hariduse ja/või oskusteta meditsiinitöötajat?

Suhtumine ju maksab ka palju. Mina vist siiski eelistaksin House'i ja just nii, nagu ta on. See on fun ja ega ta siis paha pärast... Oma perearst on mul aga väga tore tädi, kes täidab rohkem sõbrannafunktsiooni ja väljastab lugematus koguses dokumente, kui otsib leidlikke lahendusi. Mõne arsti puhul aga ei saa ei üht ega teist, nii et mul on isegi hästi läinud. Aga teie arvamust oleks ka huvitav kuulda.

R2 võimuses

Hommikust! Minu kell näitab 6:58am ja olen JAH juba üleval. Müstiline? Minu meelest ka. Ma polegi vist kunagi varem sellisel kellaajal postitust kirjutanud. Täna aga algab mu hommik sellega.

Just algaski!

Mul on nimelt selline kodutöö, mille raames pean terve päeva kuulama ühte jutukeskset raadiot ja siis seda analüüsima. Spooky eks? Kusjuures R2 saatekava ei olnudki väga hirmutav. Eks näis, kuidas tegelikult on. Vahepeal on aga juhtunud palju asju, millest ma kirjutanud ei ole.

Alustan nendest, mis eelmine kord ütlemata ununesid. Nimelt, komplimentidest. vahelduseks "Sa oled märkimisväärselt ilus'atele" ja "Te olete nii kenad neiud, et olen teie pärast nõus jooma endale ette söödetud solki", sai reedel kuulda ka, et ma olen VEEL ilus ja et Mulle (mingile suvalisele vanaonule, kes Raekoja platsil vastu tuli) meeldivadki õudsad tüdrukud. Trükiviga ei olegi trükiviga vaid autori stiiliviga.

Päris lohutav oli kuulda peojärgsel hommikul kooli minnes, et onule meeldivad minusugused õudsad tüdrukud või, et olles kaotanud juba oma nooruse, on mul oht kaotada varsti ka oma ilu.

See aga ei sundinud mind veel järgmist õhtut kodus veetma. Käisime Lauraga Zavoodi avastamas ja polnud üdlse nii õudne koht, kui ma lootsin. Mulle tekitatud eelarvamused ei vastanud üldse tõele. Ma tean, et olen tunduvalt hullemates kohtades käinud, aga praegu ei tule kahjuks ükski meelde.

Zavoodis sai siis töö jaoks kokteile testitud ja ka ise veidi lõbutsetud. Seal tuli siis ka see teine kompliment ära. põhiliselt kasutasin aga nädalavahetust välja magamiseks.

Üks halb asi juhtus ka. Nimelt, mu kapi stange kukkuski lõpuks alla ja nüüd on suurem enamus mu riietest laiali Katsi voodi peal. Neid lihtsalt ei ole hetkel kuhugi panna. Nii et on hea, et Kats on Tallinnas.

Üks-kaks ülihead uudist ka. Kas te kujutate ette, et nii lühikese etteteatamisega ja kahepäevase vahega tulevad Eestisse kontserti andma Enrique Iglesias ja minu lapsepõlve ning not-so-lapsepõlve lemmikband Ace of Base. No ei ole võimalik, et ma kasvõi ühele neist minema jätaks. Ma ei ole aastaid tahtnud minna ühelegi kontserdile niiväga kui nüüd neile kahele. Ma sain luba kasuisalt laenulubaduse. Veel ei ole ühtki ideed selle tagasimaksmise kohta, aga usun, et saan kaks kordumatut elamust. Aga tagasi maksta ma kavatsen. Asi sai siski vormistatud kui laen ja mul ei ole kombeks igavesi laene võtta. Andmine on pigem rohkem minu teema. Näiteks Sandraga ei suuda me enam ammu oma rahaasju eraldada. Peaks vist kohe ühisarve tegema vms:D

Igatahes, kes veel neile kontsertidele tulemas on? Lähen homme hommikul esimese asjana pileteid ostma. Võiks nagu tuttavatega ühes naabruses istuda. Aga nüüd soovige mulle head raadiokuulamist eks. Ciao!

Te ei tea, KUI tubli ma eile olin. Ruubikukuubiku seiklused jätkuvad

Üleüldse oli hästi sisukas päev.

Algas öise kodulehe tegemisega, jätkus kella kaheksase Pulleritsu loenguga - ühegi teise loengu pärast ma ennast nii vara välja ei veaks ja sel nädalal lausa kaks korda järjest. Siis magasin poolteist tundi ja läksin praktiliselt õppimata stilistika kontrolltööd tegema. Hirmus oli. Tegelikult ka!

Töö tehtud, läksime Sandraga Creppe'i, kus ma ei olnudki varem käinud, sõime kõhu pannkooke täis ja siis pidime tema soovil korraks Abakhanist läbi minema. Tegin seal isegi paar kasulikku ostu, üks ägedam kui teised. Nimelt, jäi mulle jalgu tükk kuldset riiet ja peas hakkas keerlema pilt kleidist. Hiljem sai küll veidi teistsugune hõbedakarva kangas ostetud, aga mõte jäi alles.

Ma pole kunagi õmmelnud väljaspool käsitöö tundi ja sellest viimasest korrast on ka juba mitu head aastat möödas, kui nõela ja niiti käes hoidsin. Nüüd aga tegin omale ühe pika päevaga ja ilma igasuguse lõiketa imeilusa kleidi, mis ka eile õhtul sisse kantud sai.

Ma vihkan õmblemist ja mind paremini tundvad inimesed vast teavad seda, aga võib-olla ei tea ka. Eile aga veetsin kaheksa tundi riide peal ringi aeledes, lõikudes ja traageldades. Kusjuures, valesti läks minimaalselt. Veidi olen tänu vlgu ka Sandrale, kes mu traageldise lõpuks masina peal kümne minutiga koku õmbles, sest mina kardan õmblusmasinaid. Aga ma olen nii uhke enda üle hetkel. Luban, et panen selle posti juurde pildi ka, kui need lõpuks arvutisse tõmmatud saan. Aga mu ema unustas mulle USB juhtme kaasa anda. Kui kellelgi vedeleb Tartus Canoni digikaamerale sobiv USB juhe, siis laenaksin seda hea meelega korraks.

Öö jäi jälle praktiliselt vahele. Pidime minema Katriniga trenist ja Sandra õe Lauraga Tannu kontserdile Illusiooni ja ühtlasi tegema enda kokteiliretseptide kõrvale jookidest pilte.

Aga enne veel tegime midagi lahedat. Laura ostis omale Tarot' kaardid ja ennustas meile. Kuigi ta on veel väga algaja, oli õudne, kui pihta kaardid läksid. Me pidime küsima ühe küsimuse ja siis tõmbama pimesi seitse kaarti. Võib-olla käib see ainult suhteid puudutavate küsimuste kohta nii, aga ma ei tea.

Igatahes, tõmbasime ära, Laura keeras kaardid ümber ja luges meile oma õpikust, mida need tähendavad. Sandra sai hunniku roosasid kaarte Iiroga seoses. Roosa all mõtlen siis ülipositiivseid. Oli ka märke hetkel valitsevast segadusest, aga neil siiski paistab tulevikku olevat.

Mina küsisin midagi, mis mind ennast väga huvitab. Nimelt, mis saab edasi minust ja Ragnarist. Sest ma ise tõesti ei kujuta ette. Ja see, mis välja tuli, oli tõsiselt shokeeriv. Mõned asjad olid muidugi minu jaoks muigama panevalt iseenesest mõistetavad. Näiteks see, kui Laura ütles, et tavaliselt tulevad välja naisel mõni kuninganna ja mehel mõni kuningas kui nende esindajad ja meil polnud kahe peale mitte ühtegi. Aga meie suhte juures pole kunagi olnudki midagi tavalist.

Ta ladus kolm kaarti, mis puudutavad mind; kolm, mis puudutavad teda ja ühe, mis on meie ühiseks nimetajaks. Viimane oligi kõige shokeerivam. Too kaart tähistas vaidlusi, agressiooni ja salvamisi. Iga teine ehmataks vist selle peale, aga see on ju nii meie teema. Täpselt nii me käitumegi üksteisega, kui me just parajasti hoopis ühel meelel ei ole.

Edasi tuli esimene minu kaart, mis tähendas uut algust või suhete katkestamist ja minu meelest me olemegi hetkel täpselt sealmaal. Või vähemalt mina olen. Viimane kord, kui rääkisime, jäi mul jälle paha tunne sisse ja otsustasin, et mina ise temaga enam rääkima ei hakka. Kui tema lõpuks võtab aega minu jaoks, siis räägime, aga ma ei ole mitte üheski mõttes ega ühelgi tingimusel taustaviiul. Ja tema julges mulle rääkida protsentidest, kuidas ta hetkel minu ja kahe teise tüdruku vahel ennast jagas. See polegi oluline, et teised olid tüdrukud. Jagamisemõment on see, mis mulle ei meeldi. Kui ei osata ennast jagada nii, et kõigile jätkuks ja kõigil oleks hea, siis ei tuleks üldse jagada.

Siis tuli esimene tema kaart - pettus. Minu jaoks oli see pettumus, sest meie suhtes on juba olnud nii palju pettust ja ta lubas mulle, et ei iialgi enam ei mingeid valesid. Ise ta läheb iga kord nii ägedaks, kui arvab, et süüdistan teda valetamises. Mind teeb see kaart kurvaks, sest mulle ei meeldi pettuse tähe all elada. Samas, ikka veel olid kaardid hirmuäratavalt tõesed. Sellest sai isegi Sandra kui kõrvaltvaataja aru.

Järgmine kaart oli jälle mulle ning tähendas uut võimalust või armastust. Huvitav, kas see tähendab, et pean temaga otsast alustama või kellegi teisega? Viimane oleks kindlasti lihtsam variant, aga kas ka parem? Kas ta hullem saaks olla? Ma ei tea ise vastust neile küsimustele:(

R-i teine kaart näitas valmidust uueks, küpsemaks armastuseks. Jälle ma ei tea, kas see teine ring puudutab meid kahte koos või eraldi. Võib-olla tähendab see, et liigume mõlemad edasi kaasa võetud kogemustest õpetust saanuna?

Minu viimane kaart oli Raskuste ületamine. Mulle väga meeldiks see, kui me suudaksime kõigest üle olla ja mingil moel paremini edasi funktsioneerida. Ma ei eelda siinkohal üldse armastussuhet. Meil on hoopis midagi muud, defineerimatut. Tema armastab mind. Hoopis teistmoodi kui teised. Mina ei tea, mida tema minu jaoks tähendab, aga selge on see, et väga palju.

Tema viimane kaart rääkis soodsast võimalusest rahuks ja leppimiseks. Like how good is that? Ma olen õnnelik, kui me saame hästi läbi ja temaga on kõik korras. Muidugi peab mu endaga ka kõik hästi olema. Aga ma tunnen temast nii puudust, kui ta on nii õnnelik kusagil mujal kellegi teisega kes-teab-mida tehes nii, et mina isegi ei tea, mis tema elus toimub. Ja samas, ma armastan temaga rääkimist.

Kui te nüüd midagi aru ei saanud, siis palun vabandust. Minu jaoks moodustab see kõik terviku ja ma ei pruugi tähele panna lünki oma tekstis ja seega ka teie teadmistes. Aga mul oli vaja see enda jaoks kirja panna. Talle tahaksin ka rääkida neist kaartidest. Aga defineerimise jätaksin talle endale.

Aga õhtu läks ju veel edasi. Läksimegi kolmekesi Illusiooni - mina esmakordselt ja see ei avaldanud küll mingit erilist muljet - ning jätsime Sandra ja Riinu magama. Aga kõik ei länidu nii nagu plaanitud. Meid ei lubatud digikaga sisse, aga meie põhieesmärk oligi teha fotosid õigetest jookidest. Tannu oli lihtsalt boonus. Positiivne kõrvalliin. Asi lahenes nii, et Laura läks koju magama, minu digikas koos temaga, ja meie jäime Katriniga jooma, tantsima ja Tannut ootama.

Jõin peale kaheksandat klassi esimest korda tequila shot'e ja muidugi rummi koolaga. Siis oli see aeg, kui hängisime Biksu klassivendadega mängides ukakat, pudelit ja puistades kodus baarikappe, et näha mis ühe või teise vedeliku joomine endaga kaasa toob. Midagi ei toonud, aga mulle päris meeldis.

Alles hiljem hirmutati mind ära nii oma tuttavate kui linnalegendide poolt, et tequila on nii ohtlik kraam, et kui üks shot ei tee midagi, siis teine kammib täiesti segi ja paneb hommikul soovima, et ma poleks sündinudki. Niisiis, neid juues oli paras värin sees. Jõingi kaks tükki ära. Ja kumbagi ei juhtunud. Täis jäin väheke ja avaldasime oma ühe lonksuga põhjani stiiliga mingitele meestele muljet, aga midagi hullu ei olnud. WC-s käisin vähem kui tavaliselt. Peangi vist hakkama investeerima väikestesse aga kangetesse jookidesse.

Oma üllatuseks nägin klubis Gethet ja Ingvarit. Viimane tegi meile palju nalja ja esimene ei jätnud mingit muljet. No mida tahta, kui pole üle aasta näinud ega suhelnud ja siis juhuslikult kokku põrgates küsitakse mult tere ütlemise peale, kus Kadrian on selle asemel, et küsida näiteks, kuidas MUL läheb. Ei ole armukade. Lihtsalt ootasin mingit viisakust, aga oligi loll ootus. Vähemalt selle inimese suhtes. Ega me pikemalt rääkinudki. Ei põe ka. Polekski vist eriti millestki rääkida olnud.

Hommikuks ootasin tuumapohmelli, olenemata sellest, et mul pole kunagi isegi pisikest pohmelli olnud. Vist. Ma pole päris kindel, kas võin üht talvist kerget peavalu pohmaka kraesse kirjutada või mitte. Aga arvestades tequila ja võimatult täis planeeritud hommikuga, võis arvata, et on ideaalne aeg pohmelli jaoks. Meelega ei joonud ka öösel koju jõudes Hapsi ega isegi mitte vett. Tahtsin täisvärki, tuld ja pauku.

Sain ma jee. Ka hommikul oli elu lill. Loeng Sildami ja Kaggega oli väga äge. Ja kummi-rühmatöö, nagu Sandra ütleb, läks ka üllatavalt libedalt ning siis sai justkui möödaminnes käidud turvakodus oma nunnusid vaatamas ja nendega savist kilpkonni voolimas. Katrin tahtis minuga kaasa tulla ja praeguse seisuga tahab vist veel tulla. Lapsed tulid mulel juba ukse peal vastu, et mind kallistada ja oma toimetusi vaatama viia. Ma olen popp seal:D Lõpuks nad ei tahtnudki minust lahti lasta. Alles lubaduse peale tagasi tulla, võisin ära minna. Ja ka emad juba arvestavad minu abiga laste hoidmisel ja kurvastavad, kui mull ei sobi ajad, kui neil vaja on. Eks ma aitan, palju jaksan. Naljakas, et seal ma ei võta selle eest üldse raha ja tavaelus teenin sama asja pealt korralikku palka.

Nüüd aga on kõva plaan magama minna ja te katsuge vaid mind segada.

Ruubikukuubik olen sellepärast, et minul on väga mitu tahku. Kellel ei oleks, eks:P Mul on ka!

Veel avastasin Meelisega vesteldes, et minst saaks hea armuke ja kehv abikaasa ning, et avastus kui selline on ühepoolne asi. Subjektile on see üllatus või ehmatus ja ebateadlik värk, mis juhub vaid avatud oleku korral. Küll ma olen tark!

Ja siis veel küsimus: kas on olemas selline asi nagu pressiteate-pimedus? Aga miks mitte, kui on olemas reklaamipimedus? Ma arvan, et mina põen mõlemat.

Kepsuta edasi, sa sukkpükstes lehm!

See on tänase päeva parim nali. Vaatasime Open Seasonit ja naersime pisarateni. Nüüd hakkan teid kõiki selle väljendiga vajadusel solvama:D

Ma olen nii väsinud, et see tuleb küll harukordselt lühike post.

Presentatsioon läks üllatavalt hästi.
ITimeest ei saa minust ikka või vähemalt kodulehekülgede tegijat.
Kiirkohtingutele ka ei jõudnud.
Ette planeerimata filmiõhtu oli fun.
Viie tunni pärast algab kool!

Tsau!

Täna aeg seisab

Vähemalt Metroos. Seal on hiiglaslik seinakell. Sõna otseses mõttes seina peal on numbrid ja seierid - kell noh. Aga täna seiereid ei olnud. Järeldus: aeg seisab.

Muidu oli ka tore päev. Käisime fotograafi juures Sandra piltide järel ja siis läksime neid tagasi viima, sest piltide peal oli mingi teine sarnane blond. Huvitav, kas tema sai Sandra pildid? Sest Sandra oma pilte seal polnudki.

Seejärel läksin oma ühiskondlikku kohustust ja rõõmu täitma/saama. Laste turvakodusse. See on alati nii kurb ja tore korraga. Ei olnud tänanegi päev erandiks. Jälle uued lapsed, jälle uued rõõmud ja mured. Nad rääkisid möödaminnes ja täiesti neutraalsel toonil, et on seal, sest nende ema joob jälle või siis isa on vangis ja ema pani teadmata suunas üle piiri ajama ja jättis lapsed üksi koju. Täiesti vastutustundetud vanemad ja üllatavalt normaalsed lapsed. Üldse mitte p*rse kukkunud isendid.

Mängisime koos ja maalisime. Unustasin kõik mulle kingitud pildid maha, kahjuks. endal oli ka väga tore. Kokku möödus seal väikese pausiga kaheksa tundi ja ma oleksin kauemakski jäänud, kui Sandra poleks koju kibelenud. Nüüd ta kindlasti mõtleb, et oleks targem olnud sinna jäädagi, et vältida tõele näkku vaatamist, aga juba on hilja ja halvad uudised jõudsid kohale. Aga võib-olla ei olnudki need tegelikult halvad?

Kindlasti aga oli halb täna tarbitud suur rämpstoidu kogus.

P.S. Luguge üle-eelmist postitust koos kommentaaridega ja öelge, kas Andu on siga või on tal midagi viga? See ei saa ju heatahtlikult öeldud olla!

Titalakkuja

Mina ka! Mina ka! Sest teisiti lihtsalt ei saa.

Mul oli väga tore nädalavahetus, kulukas, aga tore.

Käisin Sami sünnipäeval ja ta on tõeliselt fantastiline tegelane. Ühe-aastaselt on ta paljudest omavanustest arengu poolest peajagu üle. Ja siin räägib keegi, kel on kogemusi ikka päääääääris mitme lapsega, eks.

Nimelt, ta joob vabalt ja hea meelega tassist, matkib teisi, leiab seoseid, vastab küsimustele sõnadega, annab sooviavaldatele musi jms. Kinkisime talle vurri ja tal läks vaid hetk aega, et aru saada, kuidas see toimib ning järgi teha. Ja armas on ta ka. Peale musitamise kombe, andis ta mulle oma kõrsikust ampsu.

Sel nädalavahetusel oligi ta suuresti minu laps. Mehed norisid küll, et talle sobivad kõik, kellel on tissid, aga nad olid lihtsalt kadedad mu peale:D Laps tuli vabatahtlikult isegi ema sülest minu juurde. Ju ma tundusin turvaline. Ta ei võõrastanud üldse ega virisenud, kuigi püsis poole ööni ärkvel ja pidi väga väsinud lõpuks olema. Aga mitte üht piiksu ei tulnud tema suust. Ma jumaldan seda tibu.

Esimese ööpäeva veetsingi Kati juures, kus ajasime kõigil keerutava tantsija testiga juhet kokku ning nautusime Nigeli taevalikult teravat karrit. Teisel päeval aga nägin korraks ära Vahuri ja siis andsin ennast Svea kätesse.

Koos rallisime jälle poll ilma läbi. Pidin ta isa autoga sõitma. Väga õudne oli. Manuaal ei ole üldse enam minu jaoks ja see auto veel keeldus minu soovi peale käiku ka vahetamast. Ta tahtis seda oma tingimustel teha ja siin ma ei mõtle vaid siduri alla vajutamist. Ühesõnaga, sai kõvasti gaasitatud ja korra masin ka välja suretatud.

Õhtu veetsime erinevate narkosõprade seltskonnas, kes küll sel korral midagi ebaseaduslikku ei teinud, aga mulle ei meeldi, et nad sellesse kõigesse nii soojalt suhtuvad. Alari ja Aimariga oli tore. Mingi Roman oli aga täiega nõme tüüp. Ta julges mulle öelda, et mul on igav elu, sest ma ei suitseta ega tee narkot. Rääkimata sellest, et ta ei oska öelda tere/head aega ning neiule ükse avamise asemel astub esimesena sisse. temperamendi poolest meenutab ta mulle Ragnarit ja kena on ta ka, aga ma ei kujuta küll ette, et Ragnar selline mats olla võiks.

Aivarit nägin ka üsna korraks, mis on alati tore. Ta on lihtsalt nii tore inimene, kuigi väga vaikne. See teeb tema tundmaõppimise keeruliseks. Ja tantsida sain ja tõelise Whiskasi kiisuga sain mängida. Mõlemad ööd jäid vahele ja said päevasel ajal osaliselt järgi tehtud. Hetkel aga olen ikkagi laip.

Täna pidin ju jõudma veel oma esimesse latino-trenni ja Iiro sünnipäevale. Mõlemad olid lahedad. Aga nüüd tahaksin küll veel pikalt magada. Ma lähengi ja üritan.

Ei jaksa enam halva tujuga elada

Ja seekord ei aita isegi shoppamine. Viimastesse päevadesse on mahtunud mitu-mitu kodutööd, üks hõõgveini ja Aliasega õhtu Karini pool, uue sügismantli ost, paar ägedat koolipäeva (uskuge või ei, aga olen sel nädalal vaid kahest tunnist puudunud), metsin väsinus ja pinge, pidevad jamad mp3-mängijaga ja teist korda jalas oleva kinga purunemine. Lisaks veel trennist sinised ja deformeerunud põlved, mis tühistavad igasugused seelikukandmise mõtted ja kulud põlvekaitsetele. Lõpptulemus on see, et mul on elamisraha jäänud nädala lõpuni alla saja krooni ja närvid läbi lõpututest ootamatutest kulutustest. See, kes ütles, et raha ei ole oluline, elas vist küll teises maailmas. Minu elu mõjutab raha omamine ja mitte omamine väga palju.

Head asjad on need, et jõudsin sel nädalal kolm päeva järjest lausa trenni ja homme lähen Viru-Jaagupisse Sami sünnipäevale. Tibu saab juba ühe aastaseks ja vast näen peale tema ka paljusid sõpru-tuttavaid.

Veel sai selgeks, et Pilates ja jooga ei ole küll minu alad. Nii õudne oli see pealesunnitud hingamine kellegi teise rütmis. No ei ole fun, kui oled just välja hinganud ja kohe käsitakse uuesti välja hingata ja füüsiliselt oli ka üsna raske. Kokku andsid need kaks tingimust tulemuse, et mul hakkas üsna paha. No nii paha kohe, et tekkis soov poole trenni pealt ära tulla, aga jäin, sest tahtsin näha, millega see pull lõpeb. Ainult see oli hea, et lihased said korraliku koormuse üsna rahulikus tempos. Aga arvan, et kui ma muja peaksin lihastrenni tegema, siis eelistaksin Body-trenni, mis peaks olema enam-vähem sama asi oma hingamistempos.

Ja rahamured ei jäta järele. Kui ka peaks juhtuma, et ma sel nädalal nälga ei sure või Jaagupis lihtsalt piinlikku olukorda ei satu, sest kaardil pole raha, siis rahul ei saa ma ikka olla.

Ma unistan juba nii kaua uutest nahast iluuiskudest ja need on kõik ikka vähemalt tuhat krooni, mida mul hetkel ei ole, loomulikult. Mul pole isegi nii palju raha, et ma raatsiks bussiga sõita, olenemata sellest, et käin koolis ja tööl ja vanemad toetavad. Igatahes, sain tavalisest miinimumist umbes kolm korda odavama pakkumise ja ma nii tahaksin neid, aga... nutma ajab, peaaegu.

Ja siis varsti tuleb uus telefoniarve ning Tallinnasse minek ja ema sünnipäev, millega on küll enam-vähem korras kõik ja Iiro sünnipäev ja võib-olla kursapidu ja juuksuriaeg, mida ma juba tühistada plaanin. Rääkimata sellest, et tuleb kingad ära parandada, kui neid enne kevadet veel kanda tahan ja akud+laadija osta ka AAA suurusele ja kindlasti tuleb neid kulusid veel. Kurb, sest raha ei ole tõesti maailma tähtsaim asi, aga ilma selleta on võimatu elada ja MA EI HAKKA ELUILMASKI KEEDUKARTULEID PALJALT SÖÖMA!

Okey... nüüd ma ei saa enam paar päeva viriseda, sest lähen maale ära. Äkki on seal elu odavam? Muidu pean vist küll kellelegi orjaks minema.

Miks? Sest ma pean alles viie ja poole tunni pärast ärkama

Kellegi Eeva blogist pärit. P.S. Tal on ägedad vastusd ka. Vähemalt vastamise stiil.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei vist, aga mu kodus kapi otsas istub ahv Mihkel, kes sai nime minu potentsiaalse kaksikvenna järgi.


2. Millal viimati nutsid?
Eelmisel kolmapäeval, aga need olid naerupisarad. Üllatavalt ammu pole päriselt nutnud. Mitte, et ma kurdaks.


3. Kas sulle meeldib su käekiri?
JAH! Ma täidaksin teie kõigi päevikud hea meelega ära. Ja kirjutaksin aadressid käsitsi ümbrikutele, et postitöötajatel ka hea päev oleks.


4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Spagetid kana ja hiina magushapu kastmega hetkel.


5. Kas sul on lapsi?
Palju, aga mitte igapäevaselt.


6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ma ei tea, kas pärismina tahaks teist mind endale sõbraks. Hoopis selles on küsimus.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Mõne meelest liigagi tihti, aga mulle meeldib.


8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei olnud mõtet.


9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Jah. Ja lennuksit hüppaksin ka alla. Ja laskuksin sirgelt mäeküljelt uuesti, kui võimalust pakutaks.


10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Shokolaadiga, aga hetkel eelistan maasika-shokolaadi müslit.


11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Siis, kui nad muidu ära ei tule.


12. Kas pead end tugevaks?
Ei. Aga ma töötan selle nimel. Pidevalt ja mitte alati planeeritult, aga paljud asjad tuleb üle elada lihtsalt ja keegi ei küsi, kas sa tahad.


13. Milline on su lemmikjäätis?
Lagritsa, kommi, piparmündi, shokolaadi, koogi või küpsise. Jäätisegurmaan olen:D


14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Kehakuju ja siis silmi ja kõik muu jääbki taustale tavaliselt. Ma oleksin väga halb kohtutunnistaja.


15. Roosa või punane?
Roosa

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
See, et ma ei oska inimesi tegelikult lugeda.


17. Mida igatsed kõige rohkem?
Vastus on keda?


18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab?
Jah.


19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad?
Sinised teksad ja kollased kirssidega sokid.


20. Mida viimati sõid?
metroo kanavõileiba.


21. Mida hetkel kuulad?
Arvuti jahutussüsteemi ja kella tiksumist.


22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Türkiis


23. Lemmiklõhn?
Salvador Dali Eau de Rubylips


24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Sandraga


25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Mis iganes viie minutiga peale uudiseid tuleb.


26. Su juuksevärv?
See on sulle, Meelis. Et sa ei unustaks:D MAASIKABLOND


27. Su silmade värv?
Roheline/tumepruun


28. Kas kannad kontaktläätseid?
Ei


29. Lemmiktoit?
Puudub


30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Kindlasti mitte õudukas.


31. Mis filmi viimati vaatasid?
Spirited away


32. Mis värvi särki hetkel kannad?
Lillatriibuline dzemper on.


33. Suvi või talv?
Suvi


34. Kallistused või suudlused?
Kas mõlemaid ei saaks?


35. Lemmikmagustoit?
Kräsupea


36. Mis raamatut hetkel loed?
Dale Carnegie "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi?"


37. Mida su hiirematt kujutab?
Mul ei ole hiirtki siin ja teisel arvutil pole aegade algusest peale seda vaja olnud. Tihti aga on selleks mõni vana ajaleht.


38. Mida viimati telekast vaatasid?
Vapraid ja ilusaid õppimise kõrvalt:D Põnev osa oli. Brooke ja Ridge on JÄLLE koos:D


39. Lemmikheli?
Padukas asfaldil


40. Rolling Stones või The Beatles
Imagine ja Happy Xmas. Rollingilt ei tea ühtki lugugi peast.


41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Itaalia


42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
You tell me


43. Kus sa sündisid?
Rongis/Pelgulinna sünnitusmajas


44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad?
Enam ei oota. Aga tore on lugeda, kui mõni tuleb.


45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib?
Maria

Balti jaama tuvitädi

Täna on olnud üsna huvitav päev. Kuigi on olnud mitmeid toredaid momente, on päeva märksõnadeks rahutus hinges.

Tänasest päevast olen veetnud väga suure osa ärkvel. päeva esimesed tunnid veetsin juba teist korda järjest Sandrale ja Iirole kosjamoori mängides ja sain sealt midagi tagasi ka. Peale maamehe naja ja kõrvaharke puudutava äriidee.

Ma sain objektiivselt inimeselt hinnangu endale ja see on hea. Väga huvitav on kuulda hästi teisi inimesi tundva inimese kriitikat ja kiitust. Sain teada, et võin jätta jah kurja mulje. Ja enesekindla. Ja minu silmis pidi pidevalt olema mõistetamatu kurb pilk, nagu tahaksin kusagil mujal olla, mis kaob kohe, kui mu tähelepanu millekski muuks vaja on koondada. See viimane oli mulle kõige suurem üllatus. Olete oodatud ka sõna võtma sellel teemal. Tahaksin väga teada isegi, milles asi ja kas see tundus vaid Iirole nii.

Samal ajal rääkisin ka Ragnariga, mis on alati emotsionaalselt väga kurnav. Tihti see annab midagi juurde, aga täna pigem võtab ära. Ma ei saa temast täielikult vist küll kunagi aru. Ma ei tea, kuidas võib rääkida kahel järjestikusel päeval nii kardinaalselt erinevat juttu. Ma ei tea, kuidas saab nii lollakas ja armas korraga olla. Ja ma ei saa aru, miks ma ei suuda kõike lõpetada või kas ma tahangi.

Ja siis tuli hommik. Käisin teist päeva jutti K-Mi hoidmas üle mitme nädala. Täna oli toredam ja sisukam päev, kui eile. Ja kui eile tahtis ta mulle Liisi öelda, siis täna öeldi emme:) Käisime temaga Kristiines kindaid ostmas ja tegime pikema peatuse loomapoes, kus parasjagu puure puhastati. Ta paistab loomadega palju parmeini läbi saavat kui inimestega. Mul on lihtsalt hea meel, kui ta tunneb ennast kellegigi seltsis mugavalt.

Teine pikk peatus oli muidugi arvutimängude leti ääres, aga nii imelik kui see ka pole, tulime sealt paljakäsi tagasi. Veel kiire peatus loomapoes ja siis läksime tagasi Balti jaama, et sealt kaudu koju minna. Enne veel aga käisime ostsime pika saia ja algatasime tuvide toitmise trendi. Üsna varsti peale meid tulid sealseid tuvisid ka teised inimesed toitma. Lapsel oli lõbus ja mul oli lõbus ja mul on tõesti kama, mida teised meist mõtlesid või rääkisid.

Pärast tegime veel lehesõda kodutänaval ning esimest korda kuulsin, kuidas ta ei taha tuppa minna. Läksimegi siis tagasi tema maja olematusse hoovi kasside ja lehtedega mängima. Päeva naljadele lisandusid veel tema ütlused: "Must kass. Tule aita!" - ta tahtis kännu peale ronida ja küsis eksperdi nõu.

Norisin teda, kui ta lõpuks kännule sai, et kas ta on nüüd kännukuningas ja sain eitava vastuse. Ta ei osanud öelda ka, kes ta siis on. Küsisin, et kas ta on K-M ja sain jaatava vastuse. Siis küsisin, kas ta poiss ka on. Vastati: "Olgu!"

Siis aga tagastasin lapse emale ja tormasin otse bussijaama, et trenni jõuda. Jõudsin ma jee. Sain minuti pealt õigele bussile ja Tartus liiklemine võttis nii vähe aega, et jõudsin veel toa ära koristada enne, kui trenni minema pidin. Ja siis sain ebameeldiva shoki juba teist korda sel nädalal. Seekord ei olnud trenn ära jäänud, vaid, nagu hiljem selgus, tund aega ettepoole tõstetud. No ei olnud fun. Mul pole enam aimugi, kuidas ma 12 korda selles kuus trennis käia jõuan, isegi siis, kui kõik plaanikohased trennid toimuvad. Nagu mul niigi probleemne kuu poleks. See nädal tõotab jälle hullumeelne tulla.

Marie Tammik raporteerib

Mul on jälle kolm kirjeldamata päeva ja ööd seljataga. Aga nii ju ei saa või mis?:D Kohe hakkan kirjeldama. Mul on sõltuvus, ma tean, ja mulle meeldib see! Loodan, et koma sai õigesse kohta. Vihkan ja-komasid.

Kolmapäeval kasvatasin tahtejõudu. Mul oli jälle kahetunnine meediakasutuse praktikum ja kuigi see oli vägagi huvitav, ajas mind ikka pidevalt haigutama ja tahtsin pausi ajal ära minna, aga ei suutnud. Nii suur kiusatus oli teada saada, mis edasi juhtub. Ja ma olen nii rahul, et jäin. Ei olnudki midagi ebanormaalselt põnevat, aga teine loeng kestis vaid kolmveerand tundi ja mul oleks olnud liiga palju põhjust pead vastu seina taguda, kui ma oleksin ka lühikesest tunnist puudunud.

Õhtul pidin minema trenni ja vaatama järgi, mis imeloom on pilates. Ja jälle kord oligi täpselt trennis käimine - edasi ja tagasi - sest mina ja kuus teist naist veel ootasime päris kaua ukse taga, asja eest, teist taga. Kedagi ei tulnudki ja trenni ja olnudki. See oli nõme. Aga see mitte, et nägin Seal ukse taga üle aasta jälle Stelat, keda ma kohe äragi ei tundnud. Tore oli veidike juttu puhuda. Loll väljend, tean. Hetkel ei tule paremat pähe.

Trenni ärajäämisel oli oma pluss ka. Jõudsin õigeks ajaks lehekoosolekule. Tegelikult oli see rohkem nagu väikse sõprusringi kohtumine. Meid oli algul neli ja me rääkisime kõigest muust peale järgmise lehe. Teemasid ka kellelgi polnud. Algul vähemalt. Aga meil oli nii lõbus, et naersin/nutsin oma meigi maha. Nüüd on meil Lauraga kohustus teha pohmellirohtude teemaline eksperiment ja ma saan horoskoopi kirjutada.

Neljapäev oli ka tore ja tihe päev. Jõudsin kõigisse vajalikesse tundidesse ja usun, et tegin ka Pulleritsu kontrolltöö kenasti ära. Vähemalt see tundus huvitav ja arusaadav. Ja stilistika oli lahe. Hakkan lepima sellega, et eesti keele äraõppimine on paljuski sarnane Tallinna valmis ehitamisele - kumbagi ei juhtu kunagi. Asjad muutuvad pidevalt. Seega on vist üsna mõttetu õppida. Paari aasta pärast on mu teadmised nagunii vananenud ja reeglid muutunud.

Õhtu oli ka lahe. Seekord trenn toimus ja ma sain osta kuukaardi endale sobivatel tingimustel. Muidugi nad ei osanud mu nime sinna peale kirjutada. Nüüd siis kutsuge mind Marieks:D Juba garderoobis põrkasin kokku ühe Tandemist tuttava tüdrukuga. Koos oli kohe palju huvitavam. Ja siis sai veel nalja ka. Meie tüdrukutetrennis käib üks kolmekümnendates mees.

Muidugi sattusin ühel hetkel tema kõrvale tantsima ja nii naljakas oli. Peksime üksteist korduvalt kogemata. Ma polnud varem sellist nalja näinud. Teadsin, et on mehi, kellele meeldib bodypump, aga otseselt popdance? Wow. Aga Iiro vist lubas ka minuga sinna kaasa tulla. Eks näis, kas ta julgeb:D

Õhtul pidime veel AA rühmatööd tegema, aga kahekesi viie tööd ei ole just tore teha ja kolm meist koosolekule ei tulnud. Me siis ka Sandraga vaaasime hoopis mingit üsna totakat filmi. Praegu lõpetasin aga hoopis parema filmi vaatamise. 28 päeva. Olete näinud? See oli juba eelmine kord hea.

Täna oli ka tore. V.a see koht, kus Raudsaare peale vihastasin. Ta tegi meile eile seminaril shokiteraapiat ja käskis ootamatult moodustada nimekirja, kes mis teemal arvamusloo kirjutab. Mul polnud veel ühtegi ideed ja paljudel teistel ka. Saime ta siis nõusse, et see nimekiri läheb osakonda seina peale ja siis me täiendame seda pidevalt. Küsisin vele ekstra talt, kas see on reedeks ehk tänaseks juba seinal ja ta lubas kohe panna ja arvake, kas see oli täna seal või mitte. EI!

Nüüd ma lihtsalt loodan, et üks mu teema on esmaspäevaks teiste poolt võtmata. Ma siin teises Eesti otsas ei saaks midagi muuta ka. Aga täna oli üsna tore päev muidu. Proovisin säästubussi ära. Oli teine nagu veidi vanem tavaline kahekordne ja kohutavalt populaarne. Istusime viiekesi tagapingil, kuigi ostsin pileti eelmisel õhtul netist välja juba.

Ja siis oli täna selle aasta esimene Kaarlikese klubi. Ma ju lihtsalt pidin sinna jõudma ja jõudsin ka. Nii lahe oli kõiki näha. Olenemata sellest, et esimese asjana sinna jõudes ütles üks lasteaia tüdruk, kes mind kevadel jumaldas, et ma olen mitte keegi. Kõlas jube hästi. Aga klubi chickid on samad ja sama vahvad ka ja neil oli nii palju rämpstoitu kaasas avaõhtuks ja mängud olid lahedad ja esimest korda olid nad nii jugled, et pakkusid originaalseid asju selle aasta tegevusteks. Mul on lihtsalt kahju, et ma seal ena regulaarselt käia ei saa.

Teine Maria ütles täna õigesti. Ta oli arvanud, et see kohustus võtab talt palju energiat, aga tegelikult hoopis annab. Nii õige! Mul on sama, kui mõtlema hakata. Ja mu ema ei saa aru, miks ma seal ikka veel käin. Ma saan seal pingeid maandada ja oma nädalast rääkida ja samas ei küsita mingeid küsimusi ja kõigil on lihtsalt hea olla. Kõigil peaks olema mingi taoline regulaarne klubi lihtsalt rääkimiseks ja olemiseks.

Perekond keerulisem kui Pipi Pikksukal

Ma lihtsalt pean selle kohe ära kirjutama.

Ma põdesin päris kaua, et ma ei saa kunagi olla kellelegi see lahe tädi, kes teeb kingitusi, mida tegelikult ka tahetakse ja viib shoppama või toob peolt koju keset ööd vajadusel või õpetab meikima või annab nõu poiste/tüdrukute asjus ilma mingite totakate alatoonideta ja kellega saab rääkida jutte, mida vanematega elu seeski ei räägiks. Aga mul ju ei ole õdesid-vendi.

Aga hiljuti tuli mulle pähe, et aga ma tegelikult olen juba tädi ju. Ja juba kolmekordne. Ja ühega neist kolmest meil ongi selline mõnus suhe juba, et räägime elust ja olust ja tema rääkis mulle oma esimesest tüdrukust jne. Tehniliselt olen ma talle ju kasutädi. Ta on mu kasuisa tütre ehk ühe kasuõe poeg. Ma haaran õlekõrtest juba, nagu te näete, et kasvatada oma perekonda suuremaks minust ja minu emast. Keegi ei taha ju üksi jääda. Seepärast vist teengi nii, aga don't you come to judge me!

Kasuisa kaudu ongi mul kaks kasuvenda ja kaks kasuõde ja ka üks kasukasuvend. Kas te teate, keda ma nii defineerin? Margust. Sest Margus pole minu jaoks sugugi vähem vend kui Kaarel. Ka tema oli Peedule pikalt poja eest. Ja ta on ka meil elanud, nii et teda tunnen vast teistest pareminigi.

Jaaku tunnen kõige vähem sealt pesakonnast ja Kati peret kõige rohkem. Nendega on kõige rohkem kontakte ja kõige toredam. Kaarel jääb minu jaoks alati vastikuks väikseks kiusupunniks, kuigi viimasel ajal saan mina teda kiusata ja ta ei lahenda õnneks enam probleeme rusikatega. Vähemalt mite tüdruku puhul. Ja Kaie on ka omaette pigem. Aga jah. Nii olen ma ju kolmele Kati pojale tädiks. Nii lahe. Kogu aeg on selline tunne olnud, aga kuni eelmise kuuni ei osanud ma seda kuidagi defineerida.

Ja tegelikult on kõige lähemal õele-venale minu jaoks Annika ja Rauno. Mõni ime ka. Me kasvasime koos ju. Rauno oleks justkui minu väikevend ka ja Annika on läbi aastate üks paremaid sõbrannasid, kuigi me enam ei ole nii palju koos kui varem, aga see ei loe. Me jätkame alati sealt, kus pooleli jäi ja nii juba peaaegu 20 aastat minu kahekümnest.

Annika ja Rauno kui minu ristiema lapsed on mulle palju rohkem õde-vend kui mu oma isapoolsed õde-õde või õde-vend. Ma pole isegi kindel, kumb variant on. Üks õde on kindlasti, aga selle teise soos ma kindel pole. Kaua arvasin, et on vend, aga viimastel aastatel olen kohanenud teistsuguse teabega. Melda vaid, et ma võin vabalt minna pahaaimamatult naiseks oma vanemale vennale. Õudne ju. Aga meie ühine isa pole vaevunud meid üksteisele tutvustama. Spooky. Eriti, kuna eesti on nii väike. Pean lihtsalt arvestama, et selline ca kümme aastat vanem mees on riskigrupis:D

Sai järeltulev põlvkond ilusti vastu võetud

Ehk siis täna kastsime rebaseid. Üritusega jäin mina väga rahule ja tundub, et rebased samuti. Muidugi, oli ka väikseid takistusi ja vahepeal ma olin päris kuri, sest tundus, et mina üksi rabelen ja teised ootavad ja vaatavad niisama, et huvitav, mis edasi juhtub, aga keegi ei muretsenud selle üle, et ise tuleb panna asjad juhtuma.

Mingil hetkel hakkasid vanad kalad laiali vajuma - kes koju, kes pidu ette valmistama - ja osa allesjäänutest oli nii täis, et rebaste ees hakkas piinlik. Ja osa, kes pidi midagi korraldama, võttis oma osa ettevalmistamise asemel ise mängudest osa, mis on vägagi teretulnud nähtus, sest meid oli oodatust kaks korda vähem ja rebaseid ning meie kursuse omasid algul ühepalju, aga nii on ka nõme, kui mina olen sunnitud lõpuks nagu lastele kõik ikka ette-taha ära tegema. Kätest jäi puudu, lihtsalt. Aga üldjoontes, ma olen oma teamile abi eest väga tänulik. Kõik sai tehtud ja osavõtjatel oli tore olla. Olenemata sellest, et meid oli vähe. Olenemata sellest, et ilm keeras täpselt õigeks ajaks sajule. Mängisime ikka Võõrast auku ja põlvitasime märgadel munakividel Raekoja platsis. Naljakas oli see, et kõik rebased olid nõus kaasa mängima, kui mina ka põlvili viskan, mis nagunii plaanis oli ja pärast oli neil probleem käest kinni paaride moodustamisega. Imelik lihtsalt.

Ahjaa... Me saame võib-olla kindlasti kuulsaks. Täna, umbes tund enne ürituse planeeritud algust, messis Karin mulle, et mingi ETV tädi peaks mulle kohe helistama peo asjus. Talle oli juba helistatud ja ta andis minu numbri telekatädile.

Mis te arvate, kas ma läksin automaatselt higiseks nagu paanikahoos või mitte? Ma ei vaevu vastamagi sellele. Lõpuks tädi helistaski mulle ja küsis meie plaanide kohta ja ajakava jne. Tuleb välja, et TÜ juubelipidustustest tehakse saadet ja sinna tahetakse teha ka jupp tudengielu kohta. Ma ei tea, miks just meie üritus valiti, aga tädi koos kaameramehe ja hääleonuga olid Raekoja platsil ja pärast Lauristini/Vihalemma juures kohal.

Kas te teate ka, KUI tublid korraldajad me oleme? Kristjan võttis isegi linnavalitsusega osa ja taotles meile kirjaliku loa Raekoja platsil möllu teha. See sai kooskõlastatud ka politseiga ja mingi ametiga veel. Kogu vaev selleks, et kui mõni ärritunud tädike kõva heli pärast mölisema tulema peaks, siis saaksime ta pimedasse kohta saata. Õnneks ei läinud seda vaja, sest mulle tuli just meelde, et füüsiliselt see jäigi Kristjani kätte, aga meil oli emotsionaalne kindlustunne.

Tulles tagasi ürituse juurde, siis positiivne on see, et ETV sai kindlasti head materjali. Vähemalt meie osa oli hea ja käigupealt tuli veel ägedaid võistlusi-mänge juurde. Ajagraafikus me küll päris täpselt ei püsinud. Aga kolmveerand tundi üle aja panna on vägagi ok. Ja keegi ei uskunud, et me suudame neli tundi täita. Hah! Naljatilgad. Me jätsime asju vahelt ära ja lühendasime.

Mul oli vaid sellest kahju, et Lauristin oli Tallinnas veel meie küllatuleku ajal või vähemalt polnud tagasi jõudnud ja me ei saanudki neid piinlik-pidulikult kasta. Peale minilaulupidu meie mentorite juures, pidime liikuma otse peole, aga suur seltskond vajus ära vastassuunas ja kõik rebased ei tulnud üldse peoeelsele üritusele. Ma helistasin Juuliale, kes pidu vedas, et rebaseid enne sisse ei lastaks, kui meie - ülejäänud ka jõuame, aga neil hakkas kahju, ja rebased lasti vihma käest tuppa. Sellega aga anti käest võimalus neid kaitsta ja minu tehtud silte kui tunnistusi jagada. Nimelt, teatas Heikko mulle päeval, et oli kuus tundi oma siltide kallal vaeva näinud ja need OLID tõesti ägedad. Aga nüüd läks üks ports ägedat materjali raisku lihtsalt, sest mina nägin ka vaeva. Ja kastis neid vaid vihm.

Tulin peolt vara ära. Ei jaksanud enam. Pingelangus tuli ja uni tahab tappa, aga pidin enne emotsioonid kirja panema. Homseni! Ja suur aitäh kõigile, kes andsid oma panuse ürituse õnnestumisele ja minu mentaalse tervise hoidmisesse.

Unetu närvipundar

Elus esimest korda istusin öösel kella viieni üleval mitte midagi tehes, sest pea oli paksult täis mõtteid seoses rebastega. Olen ju ennegi üleval olnud, vahel, aga seekord mul ei jäänud muud üle kui käisin sõin keset ööd ja siis kolisin läpakaga kööki. Vähemalt oli nett seal olemas. Õudne oli kooli minna paaritunnise unega. Läpakas pani silmad vajutama ja aitas pead tühjendada.

Mul on juba väiksest peale kujutlus, et kui panen silmad kinni ning ootan ära kolm haigutust ilma vahepeal rääkimata, siis mul tuleb uni. Seekord aitas see ka! Ja nagu iga kord varemgi, kolmandat haigutust ma ära oodata ei jõudnudki.

Enivei... soovige mulle homseks edu.

Isegi meie klass ei olnud nii hull kui see Klass

Reijo tuli mulle reedel ootamatult külla ja läks alles täna ära. Suutsime temaga koos vahepeal Sandrale selgeks teha, et ma olen räme ja me mõlemad oleme tegelikult lollakad ja täna diskuteerisime reijoga, kas on parem olla loll või lollakas või kas saab olla üks ja teine samal ajal mitte. Mina usun, et saab. Mina usun, et mina olen lollakas.

Veel vaidlesime oma kehavormide üle. Mina väitsin, et olen tasane selle asemel, et olla teatud kohtadelt kumer ja teistelt nõgus. Nemad arvasid, et ma siiski ei ole pesulaud. Siis tegime veel igasuguseid mõõtmisi ja tarbisime alkoholi ja hulgaliselt rämpstoitu, sest Sandra ema rikkus tal tuju ära ja magama saime alles hommikul.

Ja täna öösel tarbisime alkoholi ka, aga ilma igasuguse mõistliku põhjenduseta. Ja vahepeal käisime Reijoga uisutamas Lõunakas. Nii imelik kui see ka pole, siis tema jaoks oli see ma-ei-tea-mitmes kord ja minu jaoks esimene ja ka pikaks ajaks viimane.

Saate aru v? Neil on uisulaenutuses papud pooleteistnubmrise suurusevahega ja mulle lähimat polnud üldse. Sõitsin siis endale kaks numbrit suurte uisukudega, sest number väiksed olid veel ebamugavamad ja pidin kogu aeg ümver kukkuma. Õiget pidi sõites polnud üldse tasakaalu. Tagurpidi oli peaaegu mõnus. Aga uuesti ei lähe ma enne, kui saan omale normaalsed uisud, mida võib-olla ei juhtu kunagi.

Eile öösel olime Reijoga muidu ka targad. Jõime mingit feik Jägermeistrit ja vaatasime kurikulsat Klassi. Nii õudne hakkas. See äratas nii palju tuttavaid ebameeldivaid tundeid. Ja ometi oli palju hullem. Mõtlesin, kuidas ise käituma peaksin, kui minu last kiusataks. Kõige hullem oligi koht, kus isa lõi oma poega sajaga kõhtu, sest ei osanud midagi muud teha tema aitamiseks. Need, keda pole kunagi kiusatud, ei saa aru.

Nii õudne oli, et ma ei suutnud kohe magama minna, aga nutma ei hakanud ka päris, erinevalt Kadrianist. Võib-olla oleks parem olnud just nutta? Ei tea... Me vaatasime Shrek III otsa ja siis üritasime kuidagi minu voodisse ära mahtuda. Avastasin, et Reijoga on palju parem magada kui nt Aivariga. Ma ei teagi, milles asi on, aga see on fakt. Ja Reijo naine ei teadnud jälle, kus Reijo on. Aga mis siis? Me ei teinud ju midagi. Reijo on lihtsalt üks mu parimaid sõpru ja mulle meeldibki nii, sest meil ei ole keemiat ja samas ei ole ta nii kole, et mul temaga koos ebameeldiv olla oleks. Ja ta on niiiiiiiii pikk, et ma saan kanda absoluutselt igasuguseid kingi. Musi oled! Ja tegelikult ei ole sa üldse kole. Mkmm!

Aga midagi naljakat ka. Kas keegi teist kuulub Orkutis Eesti estonia kommuuni? Mina liitusin häda sunnil. Seal on midagi ülinaljakat. Nii lahe, et on mõni täiega aktiivne kommuun. Seal korraldatakse võistlust, kes suudab järjest postitada eraldi postitustena numbrid 1st 10ni. Seal on juba üle 6000 posti vähem kui kuu ajaga ja keegi pole suutnud:D Pidin puruks naerma. Nii geniaalne, lihtsalt. Aga tänaseks kõik. Meil oli üle ööpäeva jälle igasugune nett ära ja ma sain nüüd paari tunniga oma netivajaduse ära rahuldatud ja nüüd lähen tuttu, sest uskuge või mitte - ma lähen homme hommikul ühte igavasse loengusse.

Täna ei taha mind mitte keegi

No ma ei saa aru... MINA ajan ennast vara üles, et leongusse minna ja klassiruumi ukse taga alles selgub, et oih... sel nädalal tundi ei olegi. Keegi on loenguaegadega pulli teinud. Fine!

Mõtlesin, et lähen siis viin raamatukogusse ära mingi kurjakuulutava õpiku, mille lugemiseni ma ei jõudnudki, aga mille täna nagunii tagasi viia otsustanud olin. Ja siis muidugi valisin välja kõigi võimalike päevade seast raamatukogu koristuspäeva.

Juba parasjagu kuri olles, otsustasin otse turvakodusse minna. Tuli välja, et neil ei ole üldse abi vaja, kui ma just koristada ei taha, aga seda pean täna ühikas ka nagunii tegema, nii et tulin ära.

Ainus hea asi tänase päeva juures siiani on see, et käisin pangast läbi ja sain väga lihtsalt tehtud ligipääsu autoarvele. Kohas, kus tavaliselt on järjekorrad pikemad kui valvearsti ukse taga, sain jutule hetk peale numbri nupule vajutamist. See oli muy bien! Vaatab, mis edasi saab.

Eriti freaky:D

diavolessa says:
tead mis?
diavolessa says:
ma olen tähele pannud, et kõik, millest ma blogis kirjutan, on miskitpidi sinuga seotud
Mia says:
no me olemegi viimasel ajal ju vasak ja parem king. loogish ka ju:D
diavolessa says:
ma veedan sinuga rohkem aega kui kellegi teisega juba:D
Mia says:
äkki me peaksime pausi tegema oma suhtes?:D:P
diavolessa says:
võtma aega mõtlemiseks, kas tahame ikka koos olla?:D
Mia says:
jah
Mia says:
said aru
diavolessa says:
sain ikka
Mia says:
mul on juba imelik erinevatel põhjustel igal õhtul sinu juures lõpetada. see tädike teil all vist mõtleb, et ma veedan iga päev maksimaalselt aega oma boyfriendi juures:D
diavolessa says:
haa haa
diavolessa says:
eelmine nädal olin ma kogu aeg su juures:D

Ei ühtegi hispaanlast, aga nii palju nalja

Jutt käib siis eilsest tandem-café-st. trügige teemasse, kui soovite.

Käisin siis eile Trehvis tandemiomasid kaemas ja ühtlasi loo jaoks pilti tegemas. Minu esimene kogemus päris fotograafiga. JA te ei kujuta ettegi, kui kena ta on. Igas mõttes, mulle tundub. Sandrale, kes minuga kaasas käis, hakkas jälle Iiro meeldima. Iiro on see soome poiss, kellega ma teiste seas intervjuud tegin. Selline blond ja pealt vaadates juba boyfriendi omav. Tegelikult aga meeldis talle minu tagumik.

Enivei... me vist läheme jälle õhupallidega sünnipäevale. Seekord Iiro omale. Ükskõik, kas ta meid tahab või ei taha. Ja siis ma sain tuttavaks paari hispaania keele huvilisega. Üks neist on mu kursavenna parim sõber ka veel. Vaat, mis kõik välja ei tule eks. Kõige rohkem veetsime aega aja soomlaste suures seltskonnas ja seal sai ka kõige rohkme nalja. Me käitusime vist küll väga hulumeelselt. Igatahes raske oli teisi veenda meie kainuses.

Rääkides jälle MINU tagumikust... ma imestasin, kui hästi paljud soome tudengid eesti keelt puhuvad, eriti üks kuu aega intensiivkursusel käinud Mikael. Ta sai väga edukalt eesti keeles suhtelmisega hakkama ja ega ta sõber Tuomaski arusaamatu olnud. Julgesin tunnistada neile, et olen ka poolteist aastat soome keelt õppinud, aga oskan vaid öelda, et minä en puhuu suomeä ja ei se mitään... Ja siis Iiro näpistas mind järsku tagumikust ja ärgitas: noh. Ütle nüüd siis. Ütle juba: ei se mitään.

Kavalpea eks:D Sai jälle mitu uut tuttavat ja hästi veetsime aega ka. Täna oli plaan Pulleritsu loengus ära käia ja siis igava tunni ajal uisutama minna. Hommikupoole pidi odav ka olema. No wonder... me unustasime vaadata, kas hommikupoole aegu ka on. EI OLNUD! Ma olin valmis ka kolm tundi kohapeal passima, sest isegi veel kahe bussipileti ostmine tundus metsiku raiskamisena. Ostsin Samile uued sünnipäevakingitused old-schooli stiilis ja siis jäi järgi 40 krooni elamisraha kuni esmaspäeva hommikuni.

Peletasin oma väärikuseriismed eemale ja helistasin kasuisale lootuses, et äkki ta halastab ega lase mul nälga surra. Ja siis tuli meelde, et mul on telefoniarve vaja ka ära maksta sel nädalal, mis ainuüksi on viis korda suurem kui minu eelarve. No tore lugu küll eks. Aga paistab, et kasuisal hakkas kohe väga hale minust. Ma olin erinevatel põhjustel valmis juba järgmised kolm nädalat keedukartulitest elama, mida ma jälestan, muide; aga nüüd võin vähemalt süüa ja trennis käia. Mingit liigse priiskamise varianti siiski pole. Pole millegagi priisata lihtsalt. Isegi kui mul see mõttes oleks.

Nüüd saavad kõik maksud makstud ja mina saan koju ka minna. Ja kui vahepeal peaksid laekuma töörahad mõnestki kohast, siis oleksin omadega jälle mäel. Aga sellenädalavahetuse passin küll kodus, kui keegi mind just oma kulul välja viia ei taha:( Ongi vast hea. Avastasin, et meil on päris mahukas grupitöö Avalikus arvamuses teha.

Maailmaavastusi

Ja NEED on vaid viimastest päevadest:D

Kõigepealt lugesin leheartiklit geniaalsustest, mida telefonifirma konkursi raames välja mõeldi. Kujutage ette - keegi tahtis, et telefon oleks ühtlasi rasedustester. Nagu MISASJA??? Kes siis pärast kasutatud telefone ostaks, kui üks nende funktsioon eeldab peale pissimist? Jälk mõte. Väga naljakas ka.

Teine, mis mind eelmise nädala lehenumbritest kumitama jääb, on see, et Hugh Hefner ja Kaljo Kiisk on ühevanad - või vähemalt oleksid, kui neljapäeval üks neist paremasse kohta poleks läinud. Naljakas on mõelda kahest erineva maailma ühevanusest mehest. Ei kujutaks kumbagi teise nahas ette.

Kolmandaks, leiutasin uue tähe. Hääldus on ehh, aga kirjapilt samasugune nagu ha-l. Tähestikus käib see e ja f-i vahele. Tegelikult, ma lihtsalt panin automaatselt tarka uurimustööd tehes. Lugesin kristi teksti üle ja ütlesin järsku, et sinna(suvaline koht) käib ju ehh täht. Kõigil oli lõbus jälle.

Ja täna... ma vist kirjutasin kasutatud ramatu poe asendusmüüjast, kellega poes kohe jutusoonele saime ja kes iga teema tagasi enda peale juhtis. Kui ta hakkas enda kahe pruudiga kekkama, tegime minekut, aga enne veel lubas ta kindasti järgmine kord kohtudes meile tere öelda.

Ja siis täna... ta tuli mulle ühika ees vastu ja ei tundnud ära. Mina ütlesin: tere ja tegin talle kohe märkuse ka. Ja teate, mis ta vastas? Mehed on ikka ebanormaalselt seksuaalsed olevused. "Ei noh... aga sul oli sis minikas seljas." Huvitav, kas mu jalad olidki ainsad, mis talle meelde jäid. Hetkel jooksis peast läbi mõte, et kägistaks ta ära oma kauni jalgadepaariga, aga see poleks eriti pikaajaline fun. Küll ma leian mõne teise variandi, kuidas kätte maksta nii, et ta arugi ei saa.

Üks avastus veel. Tegin just sel aastal esimest korda süüa ja avastasin, et mulle isegi meeldib teha toitu, mille tegemine võtab vähem aega kui selle söömine.
Vähe, aga siiski midagi... edusammud.

Eile õnnestus lõpuks end sel aastal esimest korda trenni vedada. Aga pole viga. It only hurts when I move:)
Nüüd aga lähen välistudengeid avastama:P

Anne tagasitulekupidu ja kõik sellega kaasnev

Enne veel räägin päevast turvakodus. Lastest hoiti meid seekord eemale. Selle asemel aga pandi meid appi tasuta riiete jagamisele asju korrastama. Minu meelest oli päris lõbus. Võtsin endalegi kaks asja, kuigi mingit garantiid ei ole, et ma neid kunagi kannan. tegime seal mõned päris head avastused. Ja tundsime ennnast kasulikuna, mis ongi kõige olulisem, minu meelest. Jäin päevaga rahule, olenemata sellest, et see tähendas mulle kolme dushikorda.

Pärast turvakodust tulekut, sättisime ennast peoks valmis ja siis läks õhupallide täispuhumiseks. Kokku sai neid ligi kolmkümmend a paras tegu oli nendega sandra ühika kitsastesse liftidesse ära mahtuda. Minu lift peatati veel vahepeal kinni ja päris huvitav oli vaadata poisi nägu, kes aru sai, MIKS ta lifti peale seekord ei mahu.

Otsustasime jala Annelinna minna. Bussi peale poleks me nagunii mahtunud või siis oleksime maha tulnud poole väiksema koguse õhupallidega. Katsuge ära arvata, mitu korda lasti miniseelikutes ja õhupallimäega tüdrukutele tee peal signaali. Ükskõik, palju te pakute - ROHKEM!:D

Edasi oli ka fun. Anne ei võtnud telefoni vastu ja me pidime iseseisvalt üles leidma tema elukoha. Kõik, kellelt juhendeid küsisime, küsisid vastu üht õhupalli. Innukamatele lubasime nende kahekümne esimesel sünnipäeval ühe sms-iga saata.

Nii tore oli oma kursaõde lõpuks üle pika aja näha. Asja tegid küll ebameeldivamaks tema kombelõdvad sõbrad, aga see ei seganud mind lõbutsemast. Kõige rohkem häiris mind peo kõige kenam tüüp, kelle sisemus küll välimusega kokku ei käi. Alustuseks tõstis ta mu seeliku üles ja kommenteeris omaette - vaatame, mis sul seal siis on. Ma ei viitsi pikka juttu ajada. Edaspidi mind küll tema poole ei kiskunud. Ta ei vaevunud küsimagi, kas meeldib mulle või kas mul on keegi.

Edasi sattusin vist küll peo kõige normaalsema mehe kõrvale. Temaga oli tore ja tal vist minuga ka, sest üsna kohe pani ta oma pea mulle sülle nagu anuv nunnu kutsu.

Eriti kauaks me anne juurde ei jäänud. Otsustasime klubidesse edasi minna. Tee peal sai ka nalja. See jobu sai teada, kuidas karma toimib. Kõigepealt tuli ta ja võttis mul ning Sandral kaela ümbert kinni ja siis tegi midagi ootamatult labast, isegi tema kohta. Ta hüppas täie jõuga lompi ja rikkus meie riided ära. Ei, ma ei olnud üldse kuri sellise kolmanda klassi poisikeste omavahelise nalja peale. Missugune täiskasvanud mees rikub ära endaga kaasas olevate neiude ilusad riided? Mõne aja pärast õnnestus tal jälle minu käest kinni võtta ja siis kekata stiilis, et nüüd oleme koos, et ma juba võtsin tal käest kinni ja puha. Minu jaoks oli see vaid süütu mäng ja tema ei lasknud lahti, mitte mina ei võtnud kinni:D Nojah, ei läinud kaua, kuni ta jälle loigu leidis. Seekord aga sain mina naerda, mitte tema. Ta telefon uppus sinna samasse loiku ära. Edasi tõmbus ta ikka väga tagasi. Oh seda nalja!:D

Enamik läks Johny Deppi trammi ja bussi kuulama. Mina, Sandra, Anne ja keegi Mari otsustasime Atlantise kasuks. Hea valik oli. Üsna kohe sattusime lavale tantsima, aga siis tuli janu ja selleks korraks oligi kõik poosetamisega. Polnudki oluline.

Sandra läks tualetti ja teised tantsima. Mina jäin üksi oma mahla jooma. Varsti aga ujus mingi uus kena tüüp mulle külje alla. Rääkisin temaga paar sõna juttu ja siis pandi hea lugu peale. Läksin tantsima, tema läks baari poole, kuigi oleks võinud ka liituda, aga ei olnud oluline. Vähemalt nii kaua, kuni ma teda juba järgmistega tantsimas näinud ei olnud. Siis hakkas küll ego peale.

tantsisime veidi Sandraga omavahel ja siis hakkas mul kõht valutama. Mõtlesin, et ongi kõik selleks korraks, aga läksime siiski istuma, mitte ära. Ja tore oli. Pärast sai veel kõvasti lõbutsetud. Ja me oleks muidu uust moeröögatusest ilma jäänud. Varsti kepsles klubisse üks noor naisterahvas, kelle riietust on isegi pesuks raske nimetada, või siiski... pesu ja säärised vms. Ma ei saa aru, kuidas nii tohib käia ja samas on dressid ning meelstel paljas ülakere keelatud. Aga pesu on lubatud? Nüüd siis tean. Aga ise küll nii ei läheks.

Varsti peale seda avastasime teise saali lõbud. Ma polnudki seal varem käinud, sest eelmine kord, kui see avatud oli, oli seal mingi trance'i pidu. seekord aga oli mingi retropidu Aleksandriga, kes on nõus ka soovilugusid mängima, mida küll vaja ei oleks, sest ta mängib ise nii head muusikat. Ma polekski istuma või jooma saanud, kui just üks männikäbist elevant mulle täiega jala peale poleks astunud. ta astus ikka kohe nii põhjalikult, et ma longates ja paistes jalaga lahkusin, aga vabandust ka paluda ei suutnud.

Seal saalis jõudsime veel mitu korda tantsupartnereid vahetada. esimesed olid ägedad. Üks neist oli Vahuri kursavend, nagu välja tuli, ja, et see välja tuleks, õpetas ta mind lendama. Me keerutasime, käest kinni, nagu väikesed lapsed keset tantsupõrandat. Mina kiljusin ja tema naeris. Aga hästi lõbus oli jälle.

Ja siis oli veel õlipea oma Grease'i-laadse soenguga ja ruudutüüp. Viimane nõudis, et saaks meile joogid välja teha ja kuigi ma tegelikutl ei tahtnud, nõustusime lõpuks rummi ja koolaga. Need lasi ta vist ka sajaga kanged teha ja jookidega tagasi tulles arvas, et nüüd me oleme tema jagu. Või vähemalt mina olen. Ta võttis mu sülle ootamatult. Õnneks laskis esimese soovi korral tagasi maapinnale ka, aga see polnud veel kõik. ta ei andnud mulle üldse õhku ja üritas pidemalt mulel musisid jagada. Öäk. Kui ütlesin tall, et me oleme seal tantsimas, mitte meest otsimas, siis vastati, et aga kui saarlased on linnas, siis ikka. Jah, just. Põgenesime esimesel võimalusel.

Räägin hiljem edasi.

Paneks ühe poisi paika

Joosep on jobu! No tegelikult ka! Ma ei saa temast aru. Tüüp joob praktiliselt iga päev ja mõtleb, et on täiesti normaalne pärast peo kokku kuivamist meie juurde magama kerida. Tal on täiesti ükskõik, millega meie riskime teda enda juurde ühikasse võttes või kas ta segab meie und või kas me üldse tahame teda siia. Enamasti ta ei küsi lubagi, vaid teeb nagu seekord - helistab, et ma olen alla. Lase sisse!

Nii tegi ta reede õhtul. Ma olin nii kuri. Kell oli kolmveerannd viis vastu hommikut ja mul oli mõni tund aega ärkamiseni. Teda ei huvitanud üldse, et kui me vahele jääme, siis visatakse meid tänavale, mitte teda. Kunagi, aasta tagasi, oli ju ka tema seltskonna pärast minu pea kohal välja viskamise oht, sest vaiksest napsitamisest siin sai paras rahvaste rändamine ja turvamees nüüd nii loll ka ei ole, et aru ei saaks, et kuskil on pidu. Minu uksekaart blokiti ära, ähvardati välja visata ja kõik, mida see mees ütles, oli: suva sellest!

Seekord ma olin nii unine ja kuna mul on ka tavaolekus ei ütlemisega raskusi, siis ütlesin oma jah-sõna. Aga kohe, kui toru ära panin, hakkasin asja plusse-miinuseid kaaluma ja sain nii kurjaks tema peale. Mu telefoni aku piiksus juba väga haledalt ja pähe ei tulnud ühtegi tema siia toimetamise riskivaba moodust. Niisiis lükkasin mobla välja ja panin laadijasse. Ise aga püüdsin uuesti magama jääda. Sel joodikul on teisigi sõpru siin linnas ja meie suhe küll nii sõbralik ei ole, et ta mulle keset ööd ette hoiatamata mingeid nõudmisi esitada võiks.

Kui ma lõpuks uuesti magama jääma hakkasin, käis väga kõva müts vastumeie akent. Ja siis veel üks. Ja veel paar tükki. Pärast esimest ehmatust sain aru küll, milles asi. See idioot proovis veel kord mu tähelepanu püüda. Mul oli nii abitu tunne. Mida ma oleksin saanud teha? Panin pea padja alla ja lootsin, et jääb varsti üle. et ta väsib ära. Igatahes, ta andiski peale mõnda kiviviset alla. Ma täitsa kartsin, et aken anab enne alla. Esimene müts oli kohutavalt kõva ka.

Järgmisel päval sain teada, et mees ei mäleta midagi ja tal pidi piinlik olema. Ei usu, et nii piinlik, et tal uuesti pähe ei tuleks võimalus siia magama tulla peale mõnda järjekordset põhjuseta joomingut. Elame, näeme.

Enam ei või kirjutamata olla!

Täiesti hullumeelne nädal on olnud. Ausõna, see, et ma pole siia enda kohta väga pikalt kirjutanud, ei tähenda antud juhul, et ma surnud või koomas oleksin. Hullumeelne kooli- ja popinädal on olnud.

Mul on nii palju õppida ja teha, et ma ei jõua kooli. Irooniline eks!?

Ma ei hakka ka praegu taastama kõike vahepeal toimunut. Alati on much more fun kuskilt keskelt pihta hakata ju. Hakkan siis sellest, et sain üleeile õhtul teada, et sel reedel on lehe tähtaeg. Not much fun, kui ollakse arvestanud, et see on vähemalt nädala võrra kaugemal ja lootnud, et seekord on AEGA rahulikult oma lugusid teha ja nad tulevad ka palju kvaliteetsemad. Suur naljanumber. Mul oli veel vähem aega kui eelmine kord, aga minu meelest on nüüd valmis ka. Vaid pilt tuleb järgmise nädala keskel.

Teemaks on tandem ja seoses sellega olen kaks õhtut istunud kohvikutes ja vestelnud huvitavate aktiivsete noorte inimestega. Jälle paar uut tuttavat juures. Kohe varsti saan teada, kuidas koostöö fotograafiga välja nägema peaks. Fotograafiga, kes ei ole mu klassivend ja kellele saab igal hetkel peale käratada, et liiguta end nüüd ja kohe! Mitte nagu ma kärataja tüüp oleksin, aga... Hetkel on väike ärevus sees.

Nojah... lisaks sellele, et mul oli kolme päeva jooksul lisaks koolile ja teistele kohustustele vaja kaks lugu valmis teha, oli mul samal "teada saamise õhtul" ka teine halb uudis varnast võtta. Nimelt magasin oma lemmikaine kodutöö tähtaja maha. eriti nõme või mis? Ja siis muidugi tuli välja, et rühmakaaslased püüdsid mind korra või paar kätte saada vaid eelmisel päeval selle tunni või kahe jooksul, mil mu telefonil pilt taskus oli ja edasi jäeti mind üksi. Teate seda kommet, kuidas kassipojad vette visatakse ja loodetakse, et nad enda eest edaspidi ise hoolitsevad - one way or another? Täpselt samasugune tunne oli.

Ja noh... Murphy on ka vana naljanina. Muidugi oli nett ka kõigis kesklinna ühikates maas ja isegi wifi ei töötanud, mis on täiesti arusaamatu minu jaoks. Ma olin nutuäärel ja alla andmas, kui korterinaaber hüüdis: JEE! Msn töötab!

No ja terve see nädal on möödunud nii, et tundide ajal magan või õpin teisteks tundideks, pärast tunde teen mõnda rühmatööd või midagi lehele või otsin sünnipäevakinki või õpin ja öösel üritan läbi saada Uhkust ja eelarvamust, mida raamatukogus juba ammu taga igatsetakse. Ja siis muretsen oma väga ripakil oleva tugiisiku projekti pärast ja sellepärast, et äkki ma ei oskagi kirjutada - ausõna. Täna hakkasin mõtlema, et kuidas saab ajakirjanik korraga kirjutada teemast, mis talle endale huvi pakub ja samas jääda neutraalseks? See on loogikavastane ju. No ja... i-le pani punkti see, kui Nadja ütles, et ta käib nüüd reede-laupäev-pühapäev tööl ja mina olen ju kõik teised päevad hoopis teises Eesti otsas. Ärge nüüd öelge, et elu ei peagi lihtne olema. Kõik hoolitsevad nagunii selle eest, et ma toda fakti ära ei unustaks. Appi. Ma räägin nagu Lõuna-Eestlane juba. Too ja toda. Aga samas laupäeval oli lahe kuulda oma sugulasi Võru muret panemas. Ja teine asi, mis mu tuju heaks tegi, oli Tandemi seekordne kiire reageerimine mu palvele nendega rääkida. Ja siis see, et sügise 2007 esimene hispaania keele töö sai B-ga hinnatud. Ja ma pean Meelisele ka tänulik olema, et ta istus täna minuga x-ajal siin ühikas ja parandas mu lugu. Nagu koolis. Ihhii. Ja tänane heategu on ka ära tehtud.Tegin Kristi kuulsaks. Ostke homne Postimees. Siis saate aru.

Over and out...
Teie kõige kallim isik

250

Enne kui saan hakata oma kavapunkte lahti kirjutama, pean saama endast välja tänased rõõmud ja mured.

Üks suurimaid rõõme on muidugi küllaldane iluuni. Kuna sai eile teada, et täna ma kooli minema ei pea, siis magasin südamerahuga kella kaheni ja siis oli kohe nii hea tuju, et kaklesin dushikabiini ummistusega. Keegi teine siin seda teha ei julge, tundub. Niisiis, mina pean aeg-ajalt julge olema. Seekord aga oli vist liiga pikk vahe olnud drapipuhastustel, sest see must muna, mis peaks keerlema ning tõusma ja langema, ei liikunud millimeetritki paigast ja vesi ei tahtnud üldse alla minna. Praegu kestabki jõuproov Mr. Muscle'i ja ummistuse vahel. Eks näis, kes väidab ja kas me peame üles tunnistama, kui kehvasti me oma ruumide eest hoolitseme tegelikult.

Veidi hiljem saime Sandraga kokku, et minna Tartu kaltsukatega tutvuma. Tundub, et siin on nii mõnigi selline koht, kuhu ka mina sisse astuma nõus olen. Muidugi, esimeses kohas oli kõige parem koht, aga seal oli ka tädi, kes üsna konkreetselt ütles, et ma olen liiga paks selleks, et mulle miski selga läheks. Tegi küll tuju heaks. No tore. Ja tal oli õigus. Seelik, mida tahtsin, oli jah väike. Aga ülikena pluus oli täpselt minu. Sain selle hästi odavalt, sest lukk oli katki läinud, aga Sandra või emme teeb selle korda, ma loodan.

Siis läksime Marise soovitusel Tähe tänava kinga- ja riidepoode vaatama. Algul tundus, et oli täiesti mõttetu marssida nii kaugele, aga siis sain sealt kaks täiesti nunnut seelikut. Üks on täiesti minu ja teine on selline viisakam, villane ja türkiissinise ruudustikuga must seelik. How me!?

Tuju oli juba päris hea ja raha täitsa otsakorral, aga siis juhtus midagi, mis mind jälle inimestes pettuma pani. Jalutades mööda Tähe tänavat Riia tn poole, nägime üht tarkpead, kes vist arvas, et tegu on ühesuunalise teega ja sõitis vasakpoolse rea kinni. Kui ta siis avastas, et keegi sõidab talle vastu, hakkas ta muidugi täiel kiirusel tagurdama ja sõitis vastu parkiva auto nurka.

Ma mõtlesin korraks, et jätaks numbri meelde igaks juhuks, aga nähes, et too auto sõidab ilusti lähedalasuvale parkimisplatsile, mõtlesin, et ju ta jääb ootama teise auto omanikku ja klaarib asjad ära. Loll mina, eks. Rullnokk purpurpunase tavakerega autoga keeras vaid ringi ja põgenes. Võtsin vastu otsuse, et edaspidi jätan igal juhul kahtlaste autode numbrid meelde. Kahju see ju ei tee. Hetkel aga sai kannatada süütu valge Mersu juht, kes maja ees autot parkis.

Mul on nii kahju, et ma teda aidata ka ei saa. Puhas enda rumalus ja liigne usk inimeste headusesse ja maailma õiglusesse. Nii oleks tahtnud jätta talle klaasipuhastaja vahele teate valesti käitunud auto numbriga. Nüüd aga oskan öelda vaid auto värvi, isegi marki mitte. Kahju.

Vigane printsess ja palju muud

Kes vigane on? Mina muidugi. Kellest musut ma siin siis ikka räägin!?:D

Mul on jälle nii palju emotsioone, mida jagada tahaksin, aga kõik nagunii korraga meelde ei tule. Üritaks märksõnadki kirja panna.

*Kuidas ühe mehega teist püüdma minna
*Mis vahe on keemial ja ühepoolsel meeldimisel?
*Miks üleüldse msn-s rääkima hakata, kui kohe ja ebaviisakalt ära minnakse?
*Miks kõik ei või msn-s ilusti head aega öelda?
*Hispaania keele järelehüüded
*Esimesed sammud Hispaania tripi poole
*Hospitality club
*Tiaarad ja atendaadioht
*Üliäge e-jalajälje projekt
*Korp - yey or ney?
*Miks Aivar peab järgmine kord auto linnaäärde jätma ja taksoga tulema?
*Lifesaver
*Kuidas teha aega juurde?
*Ülilahe tatokas

Jne... kavapunktidest loodan homme kaugemale jõuda.

Ma ei suuda uskuda, et seda ütlen, aga ma kaalun tõsiselt korp!i astumist.

Kreisi-kreisi päev oli jälle. Mul hakkab juba häbi selle pärast, kui nohik ma sel aastal olnud olen. Kaks nädalat on peaaegu korralikult koolis käidud ja paistab, et asi sellega kolmandal semestril ei piirdu.

Täna oli ka neli loengut, vahepeal kahetunnine õppepaus ja pärast turvakodu vabatahtlike koosolek - esimene meie jaoks - ja siis, täiesti planeerimatult, sattusin Katsi korporatsiooni külalisõhtule.

Nagu eelmises postis mainitud, algas hommik kella kaheksase Pulleritsu loenguga, jätkus Vihalemma, Raudsaare ja stilistikaga. Iseenesest väga huvitavate tundidega päev, aga enam ei tundu kaheksa tundi kooli eriti mõeldav. Keskkoolis oli jah normaalne, aga nüüd olen harjunud vähem aega klassiruumis veetma ja rohkem ise töötama. Aga tuleb välja, et stilistika õps on ka päris lahe.

Aga ma tahtsin rääkida koolivälistest muljetest. Kõigepealt tormasime Sandraga turvakodu koosolekule. Muidugi jäime hiljaks. Aga seal oli üsna hea õkskond. Kohe sai jälle hunniku vabu päevi ära täidetud. Ja enamasti asjadega, mille sisust mul aimugi ei ole, sest vanad olijad ei vaevunud eriti seletama nende jaoks loomulikke asju. Aga meil on plaanis midagi, mis tundub vähemalt põnev - massaaziõhtu.

See aga sai tunni ajaga läbi ja kuna ma olin enne koosolekut poe kassas avastanud, et mu rahakott ja uksekaart koos sellega on vist ühikas, siis helistasin nüüd Katsile, et äkki ta tahab enda oma laenata. Ta oli parasjagu oma korp!is külalisteõhtul abiks ja ma pidingi sealt läbi minema.

Plaan oli võtta võtmed ja minna kohe koju, aga läks hoopis nii, et ta kutsus mind sisse ja lubas, et ma võin iga kell koju minna, kui ei meeldi. Kuna mul aega oli, siis otsustasin kutse vastu võtta. Lisaks sellele, oli kasuisa eile hakanud mulle pinda käima, et kas just päris kohe, aga ühel hetkel pean ma kindlasti korporatsiooni astuma. Ta ütles, et ma ei õpi muidugi kunagi tundma arste, juriste ja füüsikuid. Naljakas on aga see, et kui ma täna küsisin korp!is, et kas neil on viimaseid, sain eitava vastuse. samas tean ma juba ülikooli esimestest päevadest kõigi nende erialade esindajaid.

Huvitav aga oli näha korp!is enda eriala teiste kursuste tudengeid ja siis nendega teadmisi ja kogemusi vahetada. Ja neilt provotseerivaid küsimusi küsida. Ma jäin sinna isegi kauemaks, kui pidi. Mitte üks nende pakutav hüvis ei pakkunud eriti huvi. Ma võin ennast harida mujal ka. Aga küllap asi ongi seltskonas. Ja siis edaspidi kindlat tasuta ööbimiskohas võõras linnas.

Kõige imelikumad asjad seal:
*nende värviliste müts
*nende kõige kõvem boss, kes näeb välja nagu mitteatraktiivne Mary Poppins, ma kujutan ette.

Positiivsed asjad:
*tore seltskond
*tantsukursused
*oma eriala ja teiste huvitavate erialade inimesed
*veel midagi uut ja kasulikku?

Okey... mul nüüd juhe koos. Lähen panen unes tarka edasi. Ciao!

OMG... siiani parim loeng ever!

Eilne hommik oli täis Peeter Vihalemma. Ma ootasin seda huvi ja aukartusega. Ma olin juba pähe võtnud endale, et see peab ju ikka meeldima, sest teisiti lihtsalt ei saa. Kammoon! Ta on ju siiski Peeter Vihalemm.

Tema kahe loengu järel kirjutasin täis kolmteist vihikulehekülge. Täiesti hullumeelne. Ma kirjutasin võib-olla sama palju esimese semestri kõigis ainetes kokku. Kes teab? Võib-olla oligi huvitav? Aga mul polnud aega kuulata. Ma kirjutasin, kuni käed valutasid. Ja siis sain teada, et materjalid on muidugi netis ka üleval. Gee... tnx for telling sooner, mr. P!

Siis olin ma juba nii väsinud, et tahtsin vaid koju ja viimane koht, kuhu minna tahtsin, olid järgmised kaks loengut. Läksime ikkagi koos Maristega. Ja ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii rahul. Meile andis tundi mingi UK suhtekorraldusespets ja tema käest õppisime väga palju huvitavaid ja kasulikke asju. Kohati tuli hirm peale kuuldes netisaladustest. Me hakkame tegema Eestile e-jalajälge. Päris projekt, mitte mingi tehislikult loodud mänguasi meie kursuse jaoks. See võib päris võimsaks kujuneda. Ja mul on juba nii põnev. Tuleks nüüd mõni hea idee, mida promoda.

Kaheksa tundi kooli ja siis koju Pulleritsu jaoks lehti lugema. Üheksa päevalehte ühe õhtuga. Pluss kaks uudist. Pluss õpikud, millega tegelesin päev varem. Sandra ei jõudnud valmis ja ei julgenudki tulla. Mina sain enam-vähem materjalid kaetud ja läksin ikka kohale ka ja oli lahe jälle. Mulle isegi meeldib tema provotseeriv stiil ja välktestid meedia peale. Aga tänasest kirjutamiseks teen uue posti, et liiga pikaks ei läheks. Kellelegi ei meeldi pikad postitused.

Pahad päevad pole vaid kord kuus

Täna oli üks neist ebaregulaarsetest, mida ei peaks olema.

Kõigepealt sain teada, et minu paranoiline otsus rebasteinfo listi ümber kolida... kuidas öelda... backfired. Nimelt mingi tüüp, kes meie aastal sisse astus ja siis sõjaväkke läks, saab ka meie kirju ja nüüd pakub sõbralikult kõigile rebastele infot ristimise kohta. Nii tore, nii tore, nii tore. Ta vist sai küll oma errorist aru, aga ikkagi.

Ja siis täna nägin ära oma kolmanda hispaania keele õpetaja, kelle tund oli lahe ja sisaldas jooksmist, aga ta ei pidanud paljuks anda meile kümmekond lehte tekste ära seedia ja juppideks liigitada. Ma hakkan siin vaikselt eraelust loobuma. Ja siis arvutasin, et palju ma ajaliselt oma rühmakaaslastest maas olema peaksin ja sain KAKSSADA tundi. Uskumatu eks? Eriti kui arvestada, et ma olen õppinud seda keelt vaid ca 220 tundi. Ma ei tea, mis saab, aga alla ka anda ei taha ja lootust ka eriti pole, et nende tasemel püsida jaksan. Ma ei saa arugi kõigest, mida õpetaja nii muuseas räägib. Kogu aeg pean teiste käest üle kontrollima. Aga vähemalt pasitab, et rühmakaaslased on lahedad ja ma saan kolme klassi jagu uusi tuttavaid jälle. Ja tõlketunnis sain isegi ässata veidi, sest ma tõlkisin kodus mitu tundi. Teised vist ei vaevunud peale esimest tundi kohe õppima.

Ja siis üks märksõna - erektsioonipoisid:D See ei peagi teistele naljakas olema. Teid ei olnud seal ja seepärast ma loobun seletamast.

Ja siis seda räägin ka, kui vastik ma olen. Nimelt üriasin Aivarit meelitada täna endaga klubisse kaasa tulema teadmisega, et ma meeldin talle ja sooviga minna sinna kedagi teist otsima, aga mitte millestki ei tulnud nagunii mitte midagi välja. Kahjuks. Aivar tuleb ka alles reedel ja me Sandraga munesime liiga kaua ning siis turva pidurdas ukse peal ja ootas, et kell kaksteist saaks ning raha tulema hakkaks ja kuna ma nägin, et meie ees läheb sisse suur kogus purjus vene noormehi, siis mul läks üldse peoisu ära. Veel vähem tahtsin maksta selle kõige eest. Ja me tulime tulema. Minu uus seelik ja kotike, mis on ülimalt efektiivne tema suurust arvestades, said vaid korra väljas jalutamas käia. Just nagu koerad siis, kui nende omanikel kiire on.

Aga midagi naljakat/toredat lõpetuseks.
R. rääkis mulle siis, kui tema juures käisin nii muuseas, et ta magas oma parima sõbra emaga, mis on nagunii selline karpi lahti jättev uudis, aga mind jättis üllatavalt külmaks ja ta liikus sealt sekunditega tagasi teemadeni nagu seda on ilm jms.

Anyway... täna hakkasin mõtlema, et mis tunne tal oleks, kui ma magaks oma parima sõbra isaga. Ja siis rääkisin talle ka. Ja pakkusin, et miks mitte tema isaga? Mis on muidugi nii sürr ja mida ma ei teeks, aga ma oleksin nii tahtnud tema nägu näha. Ta küll väitis, et ta isa ei teeks seda tema pärast. Või ainult raha eest. Aga ma ei usu, et ma selliste teenuste eest ise raha maksma hakkama peaksin. Loll jutt. Aga pani ta loodetavasti mõtlema ja minule tundus see ka intrigeeriv ja ajas naerma ühtlasi. Peaaegu sama palju, kui meie öine poolteist tundi väldanud erinevates stiilised "head ööd" ütlemine.

Ma nüüd lähen harjutan elust loobumist. Kohustustevabast elust siis. Ei pea mulle veel kiirabi saatma enesetapu pärast. Ma ei teeks endale vist kunagi haiget.

Rekordkiirusel tüllimineja

Nädalavahetus oli parim. Minu jaoks tähendab see kahte vaba päeva üksinda kodus lugemiseks ja magamiseks.

Eile juhtus midagi minu jaoks üllatavat. Meelis luges mu viimast sissekannet ja tahtis kokku saada, et "rääkida". Saimegi. Tore õhtu oli. Ja vähem kui ööpäevaga suutsin temaga tülli minna. Kui tore, kui tore, kui tore... Sain sõbrast lahti vaetult peale sõbraks saamist, sest ta solvus ühe lolli nalja peale. Polnud üldse minu nali. Aga võtan osa vastutusest enda kanda. Üleüldse läksin paari minutiga kahe tuttavaga tülli.

Ja siis täna. Ma suutsin peale aprilli esimest korda Vahuriga kokku saada. Rääkisime pikalt keset teed. Tegelt küll Kaubamajas. Aga keset rada. Huvitav oli. Ja tore. Talle ei meeldi blond mina. Meelisele ma mitte. Incule ja Markole ka mitte. RAGNARILE KA MITTE. Mis meestel viga on? Ja siis tuli kerge shokk. Vahur kolib oma kuueteistaastasega kokku Hiiumaale.

Ühest küljest on mul hea meel, et nad on üle elanud kõik vahemaa probleemid, sest eksmusi paneb pidevalt nelja linna vahet. Ja teisest küljest... see pidin ju mina olema!

Täna korraldasime rebasteüritust ka. Meid, korraldajaid oli niiiiiiiiiiiii palju. Üle 20. Mega. Saab vist lahe olema. Kedagi ei tapeta koormaga.

Over and out...

Miks on noorteorganistatsioonides alati kõige kõvemad läbud?

Ma tean juba ammu, et Kaarlis ei lõpe ükski laagripäev õpside jaoks veinita ja nüüd siis sai selgeks, et ka ÕMi õpside peod on megad. Põhijuhid olid ennast oskariks joonud juba enne, kui pimedaks läks ja kõigil oli tuju hea. Ma ei taha siin kedagi kritiseerida, sest kuidagi ju peab ometi auru välja laskma, aga mind paneb siiani imestama, kui erinevad on laste ja õpside laagrikogemused. Või siiski mitte nii erinevad? Ega kogu inf ka kasvatajateni jõua.

Jätkan siis sealt, kus viimane kord pooleli jäi ehk neljapäevast. Sealt siiamaani on elu olnud üks katkematu joru ja mina vist liigagi produktiivne.

Neljapäeval sai käidud kolmes loengus kahest - viimane oli eesti keel ja stilistika, kuhu Sandra mu kaasa vedas ja seal pandi mu egole jälle üks korralik tou. Tund algas tööga, kus pidi vigu parandama ja lugemata kokku minu teadmistel põhinevaid vigu, oli juba kirjavigu kümme. Saate aru või??? Ma olin eesti keeles läbi ja lõhki viieline ja mis siin tagasihoidlikku mängida? Ma olin üleüldse üsna viieline läbi keskkooli. I feel stupid now... Aga sellien vigadeprotsent ei pidanud üldse hull olema. No on ikka küll, sest poole vähemate vigadega oleksin ma pääsenud kohusutsest loengutes käia ja heade jooksvate tulemuste korral ka eksamist. Aga lootus ongi lollide lohutus.

See-eest Pulleritsu loeng oli üsna see, mida ma ootasin, kuigi ma ei osanud just päris seda oodata. Huvitav oli. Intrigeeriv, võiks vist isegi öelda. Ja Raudsaare kirjalik argumentatsioon - fun as always with him. Ma nii tahaks kõigile rääkida, mida ma tema kohta kuulsin, aga ma lubasin seda mitte teha.

Peale päris põhjalikku koolipäeva tuli minu jaoks esimene lehekoosolek. Nägin ära hunniku nägusid ja meie imeilusad ruumid ja varsti pidingi juba edasi tormama. Enne sain veel uued ülesanded. Huvitav, kas ma pean seekord ka tegema tööd, mille tulemust ei avaldata?

Eniveis... sealt otse bussijaama ja keskööks olin K-Mi teise hoidja käes kätte saanud ning järgmine öö ja suurem osa päevast veetsime temaga koos. Sealt otse ÕMi peole, mis oli alguses toredam. Siis, kui meid vaid viis tükki oli. Pärast oli kohati nõme nagu alati on, kui teised enam-vähem tunnevad üksteist ja sina mitte. Samas, sai tantsida täiega minu lapsepõlve hittide järgi. Vengaboys, A-teens, E-type. YEAH!!!! Sellegipoolest oli viienda vankriratta tunne ja tulin juba enne keskööd tulema. Oli ju plaan täna Nadjaga loomade varjupaika minna, aga ta ei vastanud mu kinnitavale sõnumile. No ise teab... Ma magasin kella neljani (p.m.) ja siis lugesin Meistri ja Margarita lõpuni, mis on väga hea raamat, muideks. Homme murran siis kutsapilguga raamatukogusse sisse ja annan selle tagasi väikese hilinemisega ja loodan, et nad annavad mulle vastu ka neid asju, mida mul kooli jaoks vaja on. Muidu on küll kaka.

Aga ega eriti rohkem ei olegi. Peale tavalise probleemi, et mul ei ole mitte millekski enam aega. Vähemalt ootamatusteks mitte. Vähemalt järgmisel nädalal mitte. Kõik aeg on ära planeeritud.

Ja siis seda, et ma nii tahaks Meelise käest küsida, et kas ma siis olen ootustele vastav beib nüüd, kui ta on mu ära näinud. Aga point on selles, et kui ta vastab jah või ei, siis ta kaotab mõlemal juhul. Sest beib on tema meelest negatiivse tähendusega sõna ja minu meelest suuremas osas mitte.

Tüdrukute klubi a.k.a. Tartu Ülikool

Ma olen juba kolm päeva Tartus olnud ja siiani pole jõudnud isegi siia midagi kirjutada, aga kirjutada on palju. See aastaalgus Tartus on olnud palju toredam, kui oodata oskasin. Ma olen teinud nii palju ja näinud nii palju, aga kohe kõigest lähemalt.

Juba esimese päeva õhtul olin nii tubli, et pakkisin kõi kasjad lahti ja võtsin tolmu isegi sellistest kohtadest, kuhu minu meelest tolmu kogunema ei peaks. Ja siis tegime Sandraga filmiõhtu. Vaatasime mingi katoliku raseda tiineka värki. Cute as always. Pärast rääkisime pool ööd Katsiga juttu, sest nii palju oli vaja tasa teha.

Eilne kui esimene päris koolipäev oli ka tore. Päeva parim kild oli seina peal: kes pole sündinud uppuma, see ei põle ära.
Siiani ajab naerma ja siiani ajab juhet kokku ka.

Kõige esimene tund oli mingi vanamehega, kel keepsmiling näos kinni. Terve tund oli inglise keeles ja mulle oli hea praktika nii kuulamiseks kui rääkimiseks, sest ega ma siis vait püsi, kui küsimus keelel on või arvamus meelel.

Siis käisin kolmanda aasta romanistide hispaania keeles ja hakkama sain. Jah, oli raske. Jah, oli huvitav. Jah, oli tore õppejõud. Vähemalt üks kolmest. Neid on kaks veel. Ja ei, eksamit ei ole!:D Ma nii loodan, et pean seal lõpuni vastu. Vähemalt selle semestri lõpuni.

Ja siis oli mingi kultuuriteemaline loeng, mis iseenesest oli täiest huvitav, aga ma mõtlesin samal ajal, mida rebastega peale hakata ja mõtteid muudkui tuli. Seda loengut võrdlengi tüdruktue klubiga, sest 90 inimese auditoorium oli rahvast nii täis, et isegi maha ei mahtunud istuma ja üllatus-üllatus - 95% neist olid tüdrukud. Kui kurb!

Õhtu oli huvitavam. Käisime Sandraga shoppamas ja hiljem rummitasime koos tema endiste klassiõdede - Kaisa ja Ilonaga - kellest üks on Hr. Vea eks ja teine hea sõber. Aga meil oli tore. Õhtul läksime klubisse ja seal kohtasime veel mõningaid tuttavaid ning saime uusi sõpru. Üks kena mees jääbki mulle vist hinge peale. Ise olin loll, et nubmrit ei andnnud ega küsinud. Loodetavasti kohtume veel. Tantsisime kinnipanekuni ja kuigi nahk oli jalgade pealt maas - vähemalt paar esimest kihti - ei teinud jalad kordagi haiget. Ja jälle - a lot of booze and no hangover.

Hommik oli natuke raske ja hääl on siiani hästi isane, aga tänane päev on olnud megatore. Oleks olnud veel parem, kui ma oleksin suutnud ennast õigel ajal vodist välja vedada ja minna loengusse, kuhu ma eile ei jõudnud, aga see polnud mulle nagunii täna kohustuslik. Vast ei ole hullu.

Magasin kaks tundi kauem ja siis läksime Sandraga koos esimest korda Tartu Laste Turvakodusse. Seal oli hästi tore. Juba majas oli hea aura. Kodune tunne, aga sibulasupi hais meenutas lasteaeda. Täna oli seal ainult kolm last ja meid saadeti kõige suuremaga pikale jalutuskäigule. Mind paneb imestama, et tutvustasime ennast nimepidi ja kõik - kohe anti meile üks laps kaasa. Mina ootasin põhjalikumaid tutvumisprotseduure ja usaldusväärsuse kontrolli, aga ei midagi. Ju jõuab järgmise nädala koosolekul tutvuda. Mega usaldus ikka. Ja laps oli tore - hästi julge neljaaastane tüdruk - aga mida rohem teda kuulasin, seda rohkem hakkas mul temast kahju. Ma ei tohi eetilistel põhjustel detailidesse laskuda, aga ta rääkis paljudest meid kohutavatest asjadest kui normaalsetest elu osadest. Pärast jalutuskäiku aga lasti meid minema, sest täna ei olnud meist enam kasu.

Nii väsinud kui me ka ei olnud, sellega me päeva ei lõpetanud. Tunnike pausi Seitsmenda taevaga ja siis läksime Nõosse tema vana kooli ja seal just alustanud sõbrannat vaatama. See oli ka tore, aga siis, kui ära minna tahtsime, tuli välja, et ühest bussist olime just maha jäänud ja järgmiseni on poolteist tundi. Otsustasime hääletada ja saingi oma esimese hääletuskogemuse kätte.

Kolmas auto võtis meid peale. Kolm meest, kaks ust. Mõnusalt kitsas. Kui oleksid koeldad või vanad mehed olnud, siis poleks vast nii mõnus olnud, aga me rääkisime terve tee juttu ja tuli välja, et olime öösel ühel peol käinud. sandra tundis isegi ühe ära tema erksavärvilise kampsuni järgi. Mulle tundusid nad kõik võõrad, aga mul oli öösel ka tegemist.

Tegemise nimi on Pets ja see ning vanus ja töö on ka kõik, mida ma temast tean, sest me rääkisime umbisikulistest asjadest või vähemalt mitte sellistest asjadest. Tema ei tea minu nimegi. See osa jäi nagu vahele. Mina kuulsin tema nime tema sõbra käest ja tema sõber teab ka minu täisnime, sest ta ei uskunud, kui vana ma olen ja pidin talle juhilube näitama. Muidugi, algul klubisse sisenedes sai jälle nalja. Näitasin uksel tädile oma NPNK kaardi pilti ja tädi küsis väga sarkastilisel toonil: kas ma peaksin tõesti uskuma, et see oled sina siin pildil?

Hakkan siis algusest peale. Ühel hetkel uuesti sandraga tantsima minnes, pööras ta poolel teel tagasi, et kott ära viia. Mina aga ei tahtnud oodata, sest hea lugu oli ja haarasin esimesest käeulatusse jäävast meesterahvast kinni, et mitte üksi tantsima minna. Nii me tuttavaks saimegi ja jäimegi. Muidugi, ma tantsisin vahepeal teistega ka ja olin sõbrannadega, aga ikka ja jälle jõudsime teineteise juurde tagasi. Ta on kena ja tore ja tantsib - no mida veel tahta. Ja peale kõige muu... te tegi ennast minu pärast lolliks ja kellele siis see ei meeldiks.

Nimelt, ühel hetkel hakkasid peavõru ja vöö mind ahistama tantsides ja kuna ma tantsimisest loobuda ei tahtnud, siis tuli aksessuaaridest loobuda. Riputasin need Petsi külge ja oi... tema sõpradel oli nalja nabani. Mees kandis väärikalt minu asju samal ajal, kui tema sõbrad vist sadu pilte klõpsisid oma telefonidega. Nüüd kahetsen seda ka, et ei lasknud endale mõnda saata. Oleks, mida meenutada. Enivei... tore oli ja loodetavasti kohtume taas. Nüüd on mul tema ja tänaste hääletuskaaslaste näol juba kaks põhjust, miks järgmine teisipäev jälle peole minna.

Tänase päeva juures oli kõik tore peale vastiku valmislasagne, mida just sõin. Öäk!

Aga täna ma teid rohkem ei piina. Ciao!

I am weird' ain't I?

Teate, mis ma praegu tegin? Ma pesin juustu. Kes veel nii teinud on? Ka minu jaoks oli see esimene kord, aga juust sai mustaks ja siis ma pesingi teda ja nüüd seisan raske valiku ees: kas jätta ta välja kuivama ja riskida sellega, et ta kuivabki ära või panna tagasi pakendisse ja riskida sellega, et temast saab hallitusjuust? Mis oleks parem?

Pseudoprobleem tegelikult, aga ometi probleem. Ja kui olengi imelik, mis siis? Millal enne teistest erinemine halb asi olnud on? OK... ma ei tahagi vastuseid. Vahel iseenesega asjade läbi rääkimine aitabki kõige rohkem. Ma vist jätan ikka kuivama.

Värsked muljed

Kõigepealt tahan ära kittuda, et mul on nõme äratuskell. Kuna ma ei ole just hommikuinimene, siis peaks mu telefon mulle viie minuti kaupa aega mõõtma, et ma ükskord siiski üles ärgatud saaksin. Ja ma ei tea, mis eile juhtus. Igatahes, oma vana, värskelt remonditud kooli avaaktusele ma ei jõudnudki. Ja ma nii tahtsin. Ja mitte ainult sellepärast, et oma uue kleidiga siiski korra eputada enne, kui ilm selle jaoks lootusetult külmaks muutub, aga niipalju siis sellest ideest.

Teine wow-moment oli ka eilses päevas. Nimelt, õhtul Väänast sugulaste soolaleivalt loju tulles nägime megaavarii tulemust. Keegi õnneks vist haiget ei saanud, aga auto oli täbaras olukorras. Nimelt, Narva maanteel - seal, kus praegu väike ümbersõit on - oli keegi siiski otsustanud otse jätkata ja liiga hilja ümber mõelnud. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga auto rippus tühimiku kohal. Õnneks oli ta vist paraja lennuga tulnud ning nina oli jõudnud toetuda kalda teise nurga peale, aga all oli rohkem kui meetrisügavuselt pinnast välja võetud ja see õnnetu auto rippus ööpimeduses teenurga kohal. Ja omanikud hoidsid peast kinni. Kui nad veel enne kained ei olnud, siis see pidi nad küll kaineks ehmatama. Väga suur tahtmine oli Võsa-Petsile helistada, et ta uuriks välja, mis siis tegelikult juhtus, sest sellist tüüpi õnnetust ei näe iga päev ja uudishimu tapab.

Ja üks tänane mulje ka. Endime majaomanik helistas, et teatada, et meie vanasse korterisse oli üle kolme aasta jälle sisse murtud - seekord ukse kaudu. Ja kuigi me ei ela seal enam ammu, on mul ikkagi sees paha tunne. Ainus mõte on, et kuidas see Keegi julges? Kas tal häbi pole? See on meie kodu ju. Vähemalt oli ja mingis mõttes jääb alatiseks. See on mu esimene kodu. Seal ma kasvasin üles ja iga kord, kui keegi sinna vägivaldselt tungib, teeb keegi justkui mulle liiga.

Varastatud asjadest ei ole mul peaaegu üldse kahju. Varastatud kindlustundest aga küll. Ma mäletan väga hästi neid kordi, kui ma ei julgenud üksi koju jääda ega ka kodu üksi jätta. Kunagi oli mul nii paanika, sest keegi üritas päise päeva ajal minu kõrvalt aknast sisse tulla, kuigi oli mitmeid märke, et keegi on kodus ja sis tegime emaga ühe laheda asja - varga CV. Millist varast me otsime. See oli täis kilde nagu näiteks. Nõutav keeleoskus: eesti, vene ja inglise suhtlustasandil, kõrgtasemel lukukeelte tundmine.

Ma paneksin selle teksti siia kaasa, aga ta on seal arvutis, mis hetkel remondis on. See aitas meil jälle ennast kodus paremini tunda ja mitte alla anda, aga esimene mõte oli küll, et paneme signa ja võtame kohe suure koera. Mis siis, et too meile ära poleks mahtunud. Lõpuks piirdusime trellidega.

P.S. Mul on juba väga piinlik, sest iga kord kui kirjtuan posti lõppu: homseni, siis homme ei teki siia midagi uut. See lihtsalt on nii. Nagu mingi needus, aga ma püüan edaspidi parem olla. Ma ei elaks seda üle, kui sel aastal jõuluvana ei tuleks. Ma juba tean, mida ma jõuludeks ja oma järgmiseks sünnipäevaks tahan. Muidugi tulevad need mõtted vahetuslt peale eelmist sünnipäeva. Mõte üks on Londonitrip ja mõte kaks on langevarjuhüpe.